Hei armsad! Postituste vahe on päris pikaks veninud, aga kuigi olen mõelnud, et kirjutamiseks tuleks aega leida, on elu viimase 4 kuuga nii palju muutunud, et kirjutamisteemad on kitsenenud.
Amet on selline, et puutun päevast päeva kokku uute inimestega, peamiselt emade, isade ja lastega, aga nende lugusid jagada ma ei saa, neid jagavad nad ise, kui tahavad, kellega tahavad.
Kõik lood, millega inimesed minu juurde pöörduvad, on enamasti murelood. Näen ja kuulen, mis toimub praegusel ajal peredega ja mul on rõõm, et ma enne seda olen kokku puutunud nii paljude ilusate ja toredate perede lugudega, et ma vähemalt tean, et need pered on ka olemas.
Enam ei kuule ma oma tuttavatelt, kellega töökoha vahetus jutuks tuli, et “ma küll sinna tööle ei läheks, jube töö ju!”, sest enam pole mul aega nendega suhelda 😀 Ja kes teavad, on vist harjunud ja küsivad ainult, et kas ikka veel meeldib. Mhmh, meeldib küll! 🙂
Jõulud olid sel aastal küll teistsugused, mitte nagu varasematel õpetaja-aastatel – olin seekord kõikidel tööpäevadel peale jõule tööl ja 2.jaanuarist uuesti tööl. Ja inimesi jätkus, muudatusi tuli kuhjaga ja neid tuleb vist veelgi, sest kõik uued inimesed pole veel tööle jõudnud meile.
Ma ei mäletagi, millal viimati haige olin, aga nüüd, reede õhtul tundsin, et haigus tuleb. Eks ma olin ise ka hooletu olnud – töö juures on liiga tihti võimalus süüa midagi magusat, peale selle olin olnud ülekohtune ja keha tuletas mulle meelde, et õiglane on palju parem olla.
Ma ei jõudnud selles kiires tohuvabohus isegi selle aasta plaane teha – mis suunas kasvan, mida endas parandada püüan. Jõudsime küll ülevaate teha kodu asjus – mida jõudsime eelmisel aastal koduga teha ja mis juba mitmendat aastat nimekirjas püsis ja tehtud ei saanud – veevärk näiteks. Aga nad on nii osavad kirjadele mitte vastama, et kui ise ei torgi, ega siis asjad ei lahenegi.
Vaatasime ka lastega tagasi eelmise aasta peale – sündmusi oli vähem kui 2016.aasta kokkuvõttes, aga ega väga rahulik aasta ikka ei olnud. Tegime plaane uueks aastaks lootuses, et midagi ikka täitub. 🙂 Ilmselt täitub rohkemgi, kuna 2017.aasta oli uute tuulte puhumise aasta – Portugalis käimist ei olnud ma küll ette planeerinud ja töökohavahetust samuti.
Jõulude paiku saime lõpuks ka oma 13 uut raamaturiiulit kätte ja kokku pandud ka – meie remondijärgne suur tuba ja söögituba on nüüd mitte enam hiina-stiilis (keskelt lohku vajunud) raamaturiiulitega. Raamatuid saime jõuluks ka – pere peale vist 21, kui ma õigesti lugesin – Trennitüdruk, Vanem Poeg ja Noorem Poeg said igaüks 4 raamatut, meie mehega kumbki 3 ja Väike Piiga ka 3. No ta ei oska veel lugeda ka, nii et küll ta ka varsti teistele järele jõuab.
Õhtuti ma kuhugi trenni pole jõudnud – enamasti on koju tulles paras vaimne väsimus kallal, tihti nii hullusti, et ei tule meelde, mida õhtusöögiks teha, nii et kuidagi ei õnnestu siis tubase rattaga sõitma ka minna. Paaril korral olen tahtnud jooksmas käia, aga see valju hääl mu peas on selle mõtte ka maha laitnud igasugu vabandustega. Mis teha, pime aeg ja pori/libedad teed – varsti läheb paremaks. Ilmselt on varsti jaanuar läbi, enne kui ma arugi saan, siis veebruar-külmakuu läbi ja ongi rohkem kevadet.
Aastaaegade mõttes mulle tundub, et tööl on praegu suvi – olen “igasugu asjad” maha külvanud ja nüüd vaatan, kuidas nad kasvavad ja veel ei tea, kuidas nad välja tulevad. Saaki olen “varasematel sortidel” juba natuke koristanud, aga algaja aednikuna ei tea ma päris täpselt, mida millestki veel sirguma peaks ja kas ma midagi liiga vara koristama ei hakanud, äkki pean midagi uuesti maha panema? Uute töökohtade värk vist.
Lapsed on hulga iseseisvamaks saanud. Meie väiksemad peaks kevadel mõlemad aasta vanemaks saama, samas on oodata ühte loovtööd, üleminekueksamit ja tasemetöösid suurematel lastel. Pere suuremad – Vanimast Lapsest on märkamatult saanud 2 suurt last, ehk siis Vanim Laps ja Tema Kaaslane – on erakordselt tugevad noored isiksused ja saavad oma eluga ägedalt hakkama. Vahel käivad meil külas ka, ainuke mure on, et neile ei saa raamatuid kinkida, kuna praegu pole neil raamatu hooaeg ja ühikatuppa ei mahuks ka! 🙂
Väike Piiga hakkab jõudma sinna faasi, kus ta saab varsti viieseks – selleks ajaks on lastel tavaliselt see iseloom välja kujunenud, mis neist saab. Kindlasti on erandeid ka, aga.. praegu tundub, et tegu on ühe Hiilgavate Ideedega Tüdrukuga. Need ideed hiilgavad tal hommikust õhtuni, ei jäta teda rahule, ei lase tal õhtuti magama minna, kuna mõned ideed hüppavad veel lagedale. See energiakogus, mis talle selleks eluks kaasa on pakitud, on päris suur. Vahepeal ma unustan, et kõigil pole samas koguses energiat – ja kui ma tööjuures mööda treppe torman või koridoris salaja jooksen, tunnen end ainult natuke imelikult. Aga energia pulbitseb ja ma pole nii esineja tüüpi inimene, et oma kabinetis tantsima hakkaksin, seega – anonüümselt koridoris trepist üles lipates tunnen end elusamana. Kuni ma kellelegi otsa ei jookse, pole vast hullu, nad juba harjuvad minuga, aga kedagi teist pole ma veel nakatanud… vist.
Üks Äge Töökaaslane rääkis, kuidas tema lahtiste uste harjumuse inimestele sisse juurutas – enne seda tegid kõik kinniste uste taga tööd. Aga nii on ju igav ja ilmselt tundus see natuke üksildane ka talle. Igatahes on meil mõned uksed, mis on peaaegu alati pooleldi lahti ja kust möödaminnes saab inimestele naeratada ja hommikuti Tere öelda ja paar ust on sellised ka, mis hoiavad väikest gruppi inimesi turvaliselt nähtamatult nende tubades ja nad saavad omavahel seal üksindusest üle, ma usun.
Minul oli suur rõõm, et töökohta tellides soovisin endale oma tuba koos rohelise vaatega aknast – palju mõnusam on, kui su akna taga on mõni puu, võrreldes näiteks autoparkla-vaatega – aga nüüd ma sain endale ka toakaaslase, kellega tõstsime 2.jaanuaril kenasti mööbli ringi ja elamegi nüüd seal kahekesi. Või rohkemakesi, kui meile külalisi tuleb. Ma pole suurem asi muusika kuulaja töö ajal, mulle on ikka meeldinud vaikus, sest nii ma suudan paremini keskenduda, kuid aasta lõpus õppisin natuke ikka muusikat kuulama, kui oli vaja anda ajule puhkust. Nüüd, koos teise inimesega, ei julge ma kunagi muusikat kuulata. Osad meil kuulavad küll muusikat – mõni kõvemini (need, kelle juures külalisi peaaegu üldse ei käi, v.a. oma maja inimesed) ja mõni vaiksemalt, osad armastavad nagu minagi vaikust ja rahu. Aga nüüd ma muidugi tunnen sellest puudust, et ma kuulaks küll muusikat, aga ei taha teist inimest häirida oma müraga. Ma tean, et kõrvaklapid on ka olemas, aga nii hull häda mul ka pole. Lihtsalt vaatan ja imestan, kuidas ma muutun Ma Armastan Vaikust-inimesest Töö Lõpus Natuke Muusikat – inimeseks.
Töö juures on tõeline karm kool söömise osas ka. Alguses ei läinud mu kõht lõunaks tühjakski, kuna tööd oli nii hoomamatult palju. Siis õppisin ära, et lõunat peab sööma, muidu ma õhtuni ei jaksa. Nüüd armastan hommikust teevõtmist ja lõunapausi heal meelel – sest siis ma näen oma töökaaslasi. Eks nad teevad ka päev otsa kõvasti tööd, seega muul ajal ma neid ei näegi, aga nad tunduvad väga toetavad ja ühtehoidvad ja nende naljad… see teeb tööl käimise niiiii palju mõnusamaks! See ei ole iseenesestmõistetav, nii et ma naudin seda väga. Hea töökollektiiv on puhas rõõm!
Inimesed, kes mu juures käivad, on ka vahepeal puhas rõõm, kui ma saan neid aidata ja nad rõõmsamalt lahkuvad kui nad tulles olid. Aga vahepeal on nende mured nii suured, et mina nuputan ja nemad nuputavad ja mingit kiiret ja eriti head lahendust ei paistagi kui natuke hiljem uuesti kokku tulla ja edasi nuputada. Sellise reaalsusega leppimine on ka üks harjutamist vajav asi iga inimese elus.
Aaah jah, midagi ma ikka suutsin õhtuti ette võtta – tegin endale seeliku. 2 õhtuga, enne ja peale unejutu lugemist – teisel õhtul isegi palusin lastelt, et võiksin natuke vaikselt edasi õmmelda, kuna seelik paistis “peaaegu valmis”. Lõpuks lõpetasin ikka käsitsi viimased õmblused, sest kell hakkas millegipärast keskööle lähenema. Riie oli ka veidi pahatahtlik, jäi iga minuti-paari tagant niite pidi talla vahele kinni, tald kiskus tal niite lahti ja ma pidin temaga võitlema, kuid see oli väga õpetlik. Teinekord tean, et ma seda tüüpi kangast ei osta. Sel korral jäi seda riiet isegi järele, aga mis teha, ma ennast Väiksele Piigale seeliku õmblemisega praegu karistada ei taha. Overloki jaoks poodi niite ostma minnes sattusin lihtsalt eufooriasse ja ostsin kogemata 7 erinevat kangast, aga niite ma vähemalt ei unustanud!
Mul ei ole ju enam aega poes käia, nii et üle pika aja poodi sattumine oli nagu korraks reaalsusest põgenemine, sest ausalt – millal satuvad sellised inimesed kella 17 või 18ni lahti olevatesse poodidesse, kui nad selleks ajaks alles töölt koju jõuavad?? Lapsega ortopeediliste jalatsite osmine poest, mis on lahti lausa 16.00ni tekitavad minust selle jubeda kliendi, kes jõuab lõõtsutades poodi 15:55, sest see on parim tulemus, mille ma teisest linnast tulles saavutada suudan… 
Detsembris pidin ühte töökaaslast aitama ja Perekonnaseisuametisse enne kella 16 kohale jõudma – ja kui ma 15:52 kohale jõudsin, istus keegi parajasti selle maja välisukse kõrval seisvasse autosse ja majauks oli juba lukus. Küllap ta kartiski selliseid inimesi, kes 5 minutit enne sulgemist pabereid üle andma tulevad. Ma olin kuri! Koputasin ta autoaknale ja ajasime asja korda, sest Universum oli nii lahke.
Nii et – hea tujuga uude aastasse? Varsti mõtlen end terveks tagasi. Olge terved ja hoitud! 🙂
Piparmynditee 