Tag Archives: poeskäigud

Pääsesin üle pika aja WordPressi, hurraa!

Hei armsad! Postituste vahe on päris pikaks veninud, aga kuigi olen mõelnud, et kirjutamiseks tuleks aega leida, on elu viimase 4 kuuga nii palju muutunud, et kirjutamisteemad on kitsenenud.

Amet on selline, et puutun päevast päeva kokku uute inimestega, peamiselt emade, isade ja lastega, aga nende lugusid jagada ma ei saa, neid jagavad nad ise, kui tahavad, kellega tahavad.

Kõik lood, millega inimesed minu juurde pöörduvad, on enamasti murelood. Näen ja kuulen, mis toimub praegusel ajal peredega ja mul on rõõm, et ma enne seda olen kokku puutunud nii paljude ilusate ja toredate perede lugudega, et ma vähemalt tean, et need pered on ka olemas.

Enam ei kuule ma oma tuttavatelt, kellega töökoha vahetus jutuks tuli, et “ma küll sinna tööle ei läheks, jube töö ju!”, sest enam pole mul aega nendega suhelda 😀 Ja kes teavad, on vist harjunud ja küsivad ainult, et kas ikka veel meeldib. Mhmh, meeldib küll! 🙂

Jõulud olid sel aastal küll teistsugused, mitte nagu varasematel õpetaja-aastatel – olin seekord kõikidel tööpäevadel peale jõule tööl ja 2.jaanuarist uuesti tööl.  Ja inimesi jätkus, muudatusi tuli kuhjaga ja neid tuleb vist veelgi, sest kõik uued inimesed pole veel tööle jõudnud meile.

Ma ei mäletagi, millal viimati haige olin, aga nüüd, reede õhtul tundsin, et haigus tuleb. Eks ma olin ise ka hooletu olnud – töö juures on liiga tihti võimalus süüa midagi magusat, peale selle olin olnud ülekohtune ja keha tuletas mulle meelde, et õiglane on palju parem olla.

Ma ei jõudnud selles kiires tohuvabohus isegi selle aasta plaane teha – mis suunas kasvan, mida endas parandada püüan. Jõudsime küll ülevaate teha kodu asjus – mida jõudsime eelmisel aastal koduga teha ja mis juba mitmendat aastat nimekirjas püsis ja tehtud ei saanud – veevärk näiteks. Aga nad on nii osavad  kirjadele mitte vastama, et kui ise ei torgi, ega siis asjad ei lahenegi.

Vaatasime ka lastega tagasi eelmise aasta peale – sündmusi oli vähem kui 2016.aasta kokkuvõttes, aga ega väga rahulik aasta ikka ei olnud. Tegime plaane uueks aastaks lootuses, et midagi ikka täitub. 🙂 Ilmselt täitub rohkemgi, kuna 2017.aasta oli uute tuulte puhumise aasta – Portugalis käimist ei olnud ma küll ette planeerinud ja töökohavahetust samuti.

Jõulude paiku saime lõpuks ka oma 13 uut raamaturiiulit kätte ja kokku pandud ka – meie remondijärgne suur tuba ja söögituba on nüüd mitte enam hiina-stiilis (keskelt lohku vajunud) raamaturiiulitega. Raamatuid saime jõuluks ka – pere peale vist 21, kui ma õigesti lugesin – Trennitüdruk, Vanem Poeg ja Noorem Poeg said igaüks 4 raamatut, meie mehega kumbki 3 ja Väike Piiga ka 3. No ta ei oska veel lugeda ka, nii et küll ta ka varsti teistele järele jõuab.

Õhtuti ma kuhugi trenni pole jõudnud – enamasti on koju tulles paras vaimne väsimus kallal, tihti nii hullusti, et ei tule meelde, mida õhtusöögiks teha, nii et kuidagi ei õnnestu siis tubase rattaga sõitma ka minna. Paaril korral olen tahtnud jooksmas käia, aga see valju hääl mu peas on selle mõtte ka maha laitnud igasugu vabandustega. Mis teha, pime aeg ja pori/libedad teed – varsti läheb paremaks. Ilmselt on varsti jaanuar läbi, enne kui ma arugi saan, siis veebruar-külmakuu läbi ja ongi rohkem kevadet.

Aastaaegade mõttes mulle tundub, et tööl on praegu suvi – olen “igasugu asjad” maha külvanud ja nüüd vaatan, kuidas nad kasvavad ja veel ei tea, kuidas nad välja tulevad. Saaki olen “varasematel sortidel” juba natuke koristanud, aga algaja aednikuna ei tea ma päris täpselt, mida millestki veel sirguma peaks ja kas ma midagi liiga vara koristama ei hakanud, äkki pean midagi uuesti maha panema? Uute töökohtade värk vist.

Lapsed on hulga iseseisvamaks saanud. Meie väiksemad peaks kevadel mõlemad aasta vanemaks saama, samas on oodata ühte loovtööd, üleminekueksamit ja tasemetöösid suurematel lastel. Pere suuremad – Vanimast Lapsest on märkamatult saanud 2 suurt last, ehk siis Vanim Laps ja Tema Kaaslane – on erakordselt tugevad noored isiksused ja saavad oma eluga ägedalt hakkama. Vahel käivad meil külas ka, ainuke mure on, et neile ei saa raamatuid kinkida, kuna praegu pole neil raamatu hooaeg ja ühikatuppa ei mahuks ka! 🙂

Väike Piiga hakkab jõudma sinna faasi, kus ta saab varsti viieseks – selleks ajaks on lastel tavaliselt see iseloom välja kujunenud, mis neist saab. Kindlasti on erandeid ka, aga.. praegu tundub, et tegu on ühe Hiilgavate Ideedega Tüdrukuga. Need ideed hiilgavad tal hommikust õhtuni, ei jäta teda rahule, ei lase tal õhtuti magama minna, kuna mõned ideed hüppavad veel lagedale. See energiakogus, mis talle selleks eluks kaasa on pakitud, on päris suur. Vahepeal ma unustan, et kõigil pole samas koguses energiat – ja kui ma tööjuures mööda treppe torman või koridoris salaja jooksen, tunnen end ainult natuke imelikult. Aga energia pulbitseb ja ma pole nii esineja tüüpi inimene, et oma kabinetis tantsima hakkaksin, seega – anonüümselt koridoris trepist üles lipates tunnen end elusamana. Kuni ma kellelegi otsa ei jookse, pole vast hullu, nad juba harjuvad minuga, aga kedagi teist pole ma veel nakatanud… vist.

Üks Äge Töökaaslane rääkis, kuidas tema lahtiste uste harjumuse inimestele sisse juurutas – enne seda tegid kõik kinniste uste taga tööd. Aga nii on ju igav ja ilmselt tundus see natuke üksildane ka talle. Igatahes on meil mõned uksed, mis on peaaegu alati pooleldi lahti ja kust möödaminnes saab inimestele naeratada ja hommikuti Tere öelda ja paar ust on sellised ka, mis hoiavad väikest gruppi inimesi turvaliselt nähtamatult nende tubades ja nad saavad omavahel seal üksindusest üle, ma usun.

Minul oli suur rõõm, et töökohta tellides soovisin endale oma tuba koos rohelise vaatega aknast – palju mõnusam on, kui su akna taga on mõni puu, võrreldes näiteks autoparkla-vaatega – aga nüüd ma sain endale ka toakaaslase, kellega tõstsime 2.jaanuaril kenasti mööbli ringi ja elamegi nüüd seal kahekesi. Või rohkemakesi, kui meile külalisi tuleb. Ma pole suurem asi muusika kuulaja töö ajal, mulle on ikka meeldinud vaikus, sest nii ma suudan paremini keskenduda, kuid aasta lõpus õppisin natuke ikka muusikat kuulama, kui oli vaja anda ajule puhkust. Nüüd, koos teise inimesega, ei julge ma kunagi muusikat kuulata. Osad meil kuulavad küll muusikat – mõni kõvemini (need, kelle juures külalisi peaaegu üldse ei käi, v.a. oma maja inimesed) ja mõni vaiksemalt, osad armastavad nagu minagi vaikust ja rahu. Aga nüüd ma muidugi tunnen sellest puudust, et ma kuulaks küll muusikat, aga ei taha teist inimest häirida oma müraga. Ma tean, et kõrvaklapid on ka olemas, aga nii hull häda mul ka pole. Lihtsalt vaatan ja imestan, kuidas ma muutun Ma Armastan Vaikust-inimesest Töö Lõpus Natuke Muusikat – inimeseks.

Töö juures on tõeline karm kool söömise osas ka. Alguses ei läinud mu kõht lõunaks tühjakski, kuna tööd oli nii hoomamatult palju. Siis õppisin ära, et lõunat peab sööma, muidu ma õhtuni ei jaksa. Nüüd armastan hommikust teevõtmist ja lõunapausi heal meelel – sest siis ma näen oma töökaaslasi. Eks nad teevad ka päev otsa kõvasti tööd, seega muul ajal ma neid ei näegi, aga nad tunduvad väga toetavad ja ühtehoidvad ja nende naljad… see teeb tööl käimise niiiii palju mõnusamaks! See ei ole iseenesestmõistetav, nii et ma naudin seda väga. Hea töökollektiiv on puhas rõõm!

Inimesed, kes mu juures käivad, on ka vahepeal puhas rõõm, kui ma saan neid aidata ja nad rõõmsamalt lahkuvad kui nad tulles olid. Aga vahepeal on nende mured nii suured, et mina nuputan ja nemad nuputavad ja mingit kiiret ja eriti head lahendust ei paistagi kui natuke hiljem uuesti kokku tulla ja edasi nuputada. Sellise reaalsusega leppimine on ka üks harjutamist vajav asi iga inimese elus.

Aaah jah, midagi ma ikka suutsin õhtuti ette võtta – tegin endale seeliku. 2 õhtuga, enne ja peale unejutu lugemist – teisel õhtul isegi palusin lastelt, et võiksin natuke vaikselt edasi õmmelda, kuna seelik paistis “peaaegu valmis”. Lõpuks lõpetasin ikka käsitsi viimased õmblused, sest kell hakkas millegipärast keskööle lähenema. Riie oli ka veidi pahatahtlik, jäi iga minuti-paari tagant niite pidi talla vahele kinni, tald kiskus tal niite lahti ja ma pidin temaga võitlema, kuid see oli väga õpetlik. Teinekord tean, et ma seda tüüpi kangast ei osta. Sel korral jäi seda riiet isegi järele, aga mis teha, ma ennast Väiksele Piigale seeliku õmblemisega praegu karistada ei taha.  Overloki jaoks poodi niite ostma minnes sattusin lihtsalt eufooriasse  ja ostsin kogemata 7 erinevat kangast, aga niite ma vähemalt ei unustanud!

Hall Seelik

Mul ei ole ju enam aega poes käia, nii et üle pika aja poodi sattumine oli nagu korraks reaalsusest põgenemine, sest ausalt – millal satuvad sellised inimesed kella 17 või 18ni lahti olevatesse poodidesse, kui nad selleks ajaks alles töölt koju jõuavad?? Lapsega ortopeediliste jalatsite osmine poest, mis on lahti lausa 16.00ni tekitavad minust selle jubeda kliendi, kes jõuab lõõtsutades poodi 15:55, sest see on parim tulemus, mille ma teisest linnast tulles saavutada suudan… :/

Detsembris pidin ühte töökaaslast aitama ja Perekonnaseisuametisse enne kella 16 kohale jõudma – ja kui ma 15:52 kohale jõudsin, istus keegi parajasti selle maja välisukse kõrval seisvasse autosse ja majauks oli juba lukus. Küllap ta kartiski selliseid inimesi, kes 5 minutit enne sulgemist pabereid üle andma tulevad. Ma olin kuri! Koputasin ta autoaknale ja ajasime asja korda, sest Universum oli nii lahke.

Nii et – hea tujuga uude aastasse? Varsti mõtlen end terveks tagasi. Olge terved ja hoitud! 🙂ive-decided-my-2018

Laps(ega) poes

Kaevasin eile oma randme ära. Tegelikult ma suuri maa-alasid kaevatud ei saanudki, muld oli küll pehme, kuid vihmast niiske ja raske. Paar ämbritäit juuri ikka sain – natuke siit ja natuke sealt kaevates (tavaline tähelepanuhäirega inimese töömeetod), lapikese piparmünti sain ka pojengide vahele pugenult kätte. Huvitav, et piparmünt niimoodi rändab – eelmisel kevadel otsustasid kõik piparmündivõsud üksmeelselt peenralt muru sisse hüpata. Sel aastal siis 90 kraadi teises suunas, sest invasioon murule polnud muruniiduki tõttu suurem asi ettevõtmine. Aga no risoomid peavad lihtsalt oma ehituslike iseärasuste tõttu kuhugi suunas kasvama!

Trennitüdrukul oli selle aasta viimane võistlus. Paistab, et hooaja lõpuks hakkas nende rühmale ka kohale jõudma, mida ja kuidas teha, sest kahel viimasel võistlusel on neile lausa diplomeid jagunud. Rühmvõimlemise B-klassile tavaliselt ju ei jagu ei medaleid ega diplomeid, eriti viiendatele kohtadele. Aga seekord siis läks jälle õnneks ja nüüd ootab ainult kevadpidu ning rohkem juukselakki ja vanaemanõelu ei kulugi. Tegelikult kaovad meil alati ära hoopis tavalised, juuste tooni juukseklambrid. Puhas müstika! Kuldsed ja hõbedased on alati alles.

Juhtusin Känguru võistluse teemalisele arutelule, kus keegi oli kõvasti analüüsinud erinevate aastate ülesandeid ja leidnud, et sel aastal olid nn. tüdrukute ülesanded. Mitte niivõrd nuputamisele suunatud kui just tähelepanelikult lugemisele ja hoolikusele. Seega sel aastal olid lastele jagatud kohad teistsugused kui eelmisel aastal – kes eelmine kord väga heade tulemustega olid, said seekord madalamaid kohti, tihti mitmesaja võrra taha poole. No arvestades umbes viit tuhandet osavõtjat see paarsada tegelikult väga suur vahe ei paista, kui just vanemad sellest suurt numbrit ei tee. Arutelus osales vanemad, kellele koht väga korda läks, prooviti teha kaugeleulatuvaid järeldusi, mis saab esikümnetel olnud lastest tulevikus. Siis see põhiline analüüsija leidis oma andmebaase ja olümpiaadide tulemusi lapates, et mingi korrelatsioon on, et oled hiljem kuskil heas koolis või ülikoolis. Kindlasti mitte üks-ühele, et KUI oled esiviiekümnes, SIIS hiljem oled õnnelik ja edukas.

Meie pere osalejate tulemused klappisid küll sellega, et kohad olid eelmise aastaga võrreldes vahetunud, aga lastel see mingit erilist tunnet küll ei tekitanud. Eks nad muidugi võrdlesid omavahel, aga peamiselt ikka vist võrreldi klassikaaslastega ja trennikaaslastega. Sel aastal läks Trennitüdrukul nii Miksikeses kui Kängurus paremini, sest tema võttis Miksikese peastarvutamises kõigist kolmest voorust osa, ja pääses edasi maakondlikule viievõistlusele, Vanem Poeg aga viibis kolmevõistluse viimase vooru ajal raamatukogus kuni raamatukogu kinnipanekuni ja arvutamine oli täiesti meelest läinud. Koomiksid ju ei oota! Olümpiaadidel olid mõlemad maakonnas-linnas esikümnes, aga edasi ei pääsenud. Hea rahulik elu. 🙂

Mõtisklesin eile laste poodisaatmise teemal. Kui hea, kui on selles vanuses lapsi, keda saab saata ainult piima-leiva järele! Muidugi tuleb täpselt ära seletada, mida lapselt täpselt ootad, et poeskäija pärast ema pahameele ohvriks ei satuks. Teine variant on, et ema püsib telefoni läheduses, kui poest saabub kõne, et MILLIST ma neist ostma pean, kui valikus on punane, sinine ja hallika pakiga piim? Me vahel harva käime küll lastega koos ka poes, aga enamasti mitte, isegi Väike Piiga on jõudnud sellesse ikka, kui on lihtsam ta koju jätta, eriti kui poeskäik satub väsimusega ajavahemikku.

Lapse poeskäigu boonused minu jaoks on, et a) laps saab perekonnale vajalik olla; b)saab õppida rahaga ümberkäimist ja arvutamist; c)kokkuhoitud aeg minu jaoks; d)ühelgi lapsel ei tule pähe osta nimekirjaväliseid asju, näiteks sinihallitusjuustu, kui see on parajasti soodushinnaga! Seega – kokkuhoitud raha ka! 🙂

Võime küll kokku leppida, et ta valib endale teatud sentide eest ka midagi ja võib oma raha poodi kaasa võtta, aga kindlasti peab koju tulles esitama poearve ka. Mitte sellepärast, et oleks näha, ega ta midagi teemavälist ei ostnud, vaid et oleks näha, palju raha kulus (lastel ei kulu ju toidukaupade hinnad pähe), palju tagasi anti ja toidukulud saab eelarve toidurubriiki kanda.

Ma tean küll, et ise saab ka niimoodi poes käia, et ostad ainult nimekirjas olnud asju. Või noh, esiteks, sööd kõhu täis enne poodiminekut ja siis TEED nimekirja. Ei unusta seda nimekirja köögilauale ega külmkapi külge, kui just pole kodus lapsi, kellele helistada ja küsida, mis seal väikese paberi peal kirjas oli, ma ei tea, kuhu ma selle pistsin enne poodiminekut, aga mu taskus seda pole??? Või noh, nutitelefoniga inimesed teevad ilmselt nuti-nimekirju või pildistavad oma poenimekirju, aga no minu jaoks on poes telefoniga kandle mängimine veel uus ja harjumatu asi.

Kui me mehega kahekesi käime poes, siis kindlasti läheb ostukorvi/kärru neid “Oo, see on soodus!” ja “See jäi nimekirjast välja, aga tegelikult on vaja”-asju ka ja arve on raudselt suurem kui üksi käies. Siiski on toidukulud enam-vähem eelarves ettenähtud summa piires ja kui natuke lähebki üle, siis tavalislt enne kuulõppu ma seda ei märka, eelarvefail pole minu arvutis. 🙂

Huvitav, kui paljudel inimestel üldse õnnestub oma poenimekirjast kinni pidada iga kord?

Kui me Väikse Piigaga juhtume kahekesi kodus olema ja poodi läheme, siis need autokärudega poed on kõige hullemad. Ainult vilkuvate tuledega mündiautod on veel tüütumad ilma raha kulutamatagi!

Uskumatu, kuidas mu kannatus ja läbirääkimisoskus 3-aastasega vesteldes muudkui kasvab ja kasvab! Õnneks enamasti töötab see, et Nüüd peame ühe minuti pärast minema hakkama, sa pead kiiresti ära sõitma ja autole  lehvitama. 🙂

5-aastase poja laupäevahommikuauto ehk Mida teha, kuni teised magavad:

SellineAuto

 

Isiklikud riidekotid (taaskasutus)

Mulle meeldib poes riidest kotiga käia. Või noh, poekottide arv sõltub poenimekirja pikkusest (vahet pole, kas paberil või peas). Aga mulle ei meeldi need Konsumi kotid. Ega Rimi kotid. Nii ma siis peangi tuunima.

Rimi enne Rimi kott ühelt ja teiselt poolt  Rimi nüüd

Mõnikord jääb üle mõni pluus, mille peal on äge pilt, aga kanda kahjuks enam ei õnnestu, olgu siis tegu mitte-ei-lähe-plekkidega või mõne tõsisema õnnetusega – raamatut lugedes närib keegi pluusikaeluse küljest või siis on pluusil lihtsalt nii imelik sõnum, et selga panna nagu ei julgegi. Isegi kui see “My Brains Are Still on Holiday!!” on täitsa ilusate pilkupüüdvate värvidega. 😀

Brains

Pisut pusimist ja saab sellise koti, et teiste omadega sassi ei lähe! Muidu olid vahepeal kõikidel mu sugulastel need musta värvi DTV-kotid, valge trükikiri peal, et mul on nüüd 40+ kanalit. Tuleb tuttav ette? Ja meie majast tuli ka üks selline kott välja, eelmiste elanike oma. Vaatasin – hea suur kott, võtsin kasutusele. Iga kord, kui keegi külas käis, küsiti, kas nende kott on siia jäänud? Vastasin, et ei, lõpuks aga õmblesin selle valgete kirjadega koha peale muu pildi. Nüüd ei küsi keegi, kas see papagoidega kott on nende oma. 😛

Enne
Enne
Nüüd
Nüüd

Poes on ka hea, kui palju asju ostes kassa tagant õiges järjekorras asjad ära korjata – külmkapiasjad panen näiteks musta kotti ja suvesooja mittekartvad ostud valgetesse kottidesse. Kohe poes sorteerin ära ja nii on näiteks 3-4 koti puhul palju lihtsam külmkapi juures koht sisse võtta ja õigest kotist otse külmkappi/sahvrikappi/leivakappi laduda. Meie külmkapp ei lase ust liiga tihti avada, kui vahepeal viisakalt ei oota, sellepärast me ei saa iga asja eraldi panna, sest külmik toibub takseerimisest.

Mis veel kotikaunistusse puutub, siis mõnikord õmblen käsitsi selle pildi sinna peale, mõnikord õmblusmasinaga. Mõlemat pidi saab, õmblusmasinaga on nats kehvem minu meelest, aga see-eest kiirem. Kui ma täna veel traageldanud ka oleks, siis ei oleks pidanud 4 korda harutama õmblust ja olekski vast kiirelt saanud. Lõuna ajaks ette võetud kotile õmblesin pildi aga käsitsi, nii on hea rahulikult mõne 4-aastase lõunaund oodata voodiserval istudes.

Taskuga kott         Tasku on siin

Üldiselt mulle osad lasteriided ei meeldi tegelaste pärast. Pealuud mulle tihti üldse ei istu ja tundub, et paljud lapsed ei kanna näiteks ämblikmehi kiusakaks muutumata välja. Agressiivsed tegelased muudavad kuidagi lapsed ka kurjaks ja isegi kui see tundub ebausutav, mulle ikkagi tundub nii. Sellepärast ma lõikasingi ühelt pluusilt pool pildist välja, ilus kala oli, aga pealuud ei lõiganud, kuna toidukraami ei kipu nagu kolbaga kotis vedama. Pealuuga koht sobib ajutiseks tolmulapiks küll!

Konsumi kott       Rimi kott

Vastupidi ka – osad pluusid olen ainult ilusa pildi või sõnumi pärast ostnud ka. Filmides on mõnikord ägedate kirjadega särgid, annavad häid ideid.  Aga kui neid särke enam kanda ei saa – näiteks suurusnumber on pisut kasvanud – siis tahaks midagi ägedat nende riietega ikkagi teha, et see sõnum alles jääks kuhugi. Siis ongi igasugu muud variandid ka, mida vanadest T-särkidest teha – alates kottidest ja seelikutest tekikottide ja korsettideni välja. Laste haaremipükse saab ka teha.

Mõtlesin ühest oma poiste pluusist lasteaiakotikese teha monsterauto pildi pärast, eks näis, kas jõuan enne augusti lõppu valmis… Pluus ise tuli meie juurde juba ammu ja mõlemad poisid on seda kandnud ja armastanud, paraku kaelus on pesus väga ära veninud. Eks näis.

Mida teie olete kasutatud riietest välja võlunud?