25 ekraanivaba tegevust lapsele

Panen siia kirja ideed, millega aega sisustada haiguse, paranemise või miks mitte ka reisi ajal 4-7 aastasel lapsel, kellele ei saa läbi lugemiseks kätte anda raamatukuhja. Tegin selle nimekirja oma lapse operatsioonijärgse taastumise ja kipsis olemise nädalate jaoks (võib-olla selle aasta lõpus), aga tõenäoliselt saab seda kasutada ka muude hetkede jaoks.

Olen näinud ka nädalaplaane, kus sarnaselt menüüplaanile on lapsevanem rahulike õhtute nimel välja töötanud plaani, mis tegevusi peale lasteaeda tehakse. Võib teha nii, et esmaspäeviti legod, teisipäeviti kriitidega joonistamine jne, aga võib ka eri lastele erinevad tegevused jooksvalt välja valida – vanem võtab ette nimekirja tegevustega ja hakkab seda ette lugema, lapsed saavad siis igaüks otsustada, mida just nemad täna mängida tahaksid. Võivad otsustada ka koos mängida (mõlema nõusolekul).  Järgmisel päeval saab samast nimekirjast uued tegevused valida. Lapsevanema valik, kas ta tõmbab valitud tegevused selleks nädalaks maha või saab järgmisel päeval valitud tegevust edasi teha.

 

1. Legod – duplod või väiksemad, kuidas lapsele parajasti sobib – selle jaoks on hea, kui on alles hoitud ka “õpetused”, mille järgi meisterdada, muidu on tüütu neid internetist lego lehelt välja printida õpetuse koodi järgi. Oleme kasutanud ka reisil (autosõidul), kui keskmise suurusega kindlalt suletavasse plastkarpi saab panna ehitusõpetuse ja jupid ja laps saab iseseisvalt seal karbi sees ehitada – nii ei kao jupid ära. Mida väiksem karp, seda raskem leida õiget juppi.
2. Pusled – olgu siis raamidega plaadipusled, ümmargused 3D-pusled või harilikud 15, 52, 200 või muude tükisuurustega pusled vastavalt lapse vanusele. Tihti kipuvad kodused pusled pähe kuluma, seega on hea läbi rääkida sugulaste või tuttavatega, kellel on mõni aasta vanemaid lapsi – äkki on neil kasutuseta seisvaid puslesid?

   

   19 tükiga äge, aga keeruline pusle – kõikidel on samad tiivapaarid peal!! Saime sõpradelt laenuks.

   Kõigil kindlasti pole, sest osa lapsi pole lihtsalt pusledest huvitatud, sama moodi nagu täiskasvanud – osad naudivad 1000-tükiliste puslede kokkupanekut, aga osadel pole selleks ei aega ega tahtmist. Laste puhul tuleb veel arvestada sellega, et väiksematel tuleb uute puslede panemisel abiks olla – õpetada, kuidas sorteerida välja serva- ja nurgatükid, kuidas sorteerida värvi järgi, kuidas saab üht ja sama pusletükki keerata nii, et see sobiks – nupupuslede sobivasse auku panek on ikka teistmoodi kui hilisem tükkide omavahel kokkuklapitamine. Kui ei vanemad õed-vennad ega lapsevanemad ise pole lapsega koos puslede panemiseks aega võtnud, on mõistetav, et sellisel juhul ei oska laps ise “käsu peale” tükke kokku panna, sest suure pildi mõistmine ühe tüki järgi ei ole kogu aeg olemas olev oskus! Hoiustamine – kaval on tükke hoida soonega kilekotis, kehtib nii raamiga puslede kui karbiga puslede kohta. Tangram-pusled (mis meenutavad karbis olevaid erineva kujuga tükke) käivad ka siia alla. Vippa teeb Eestis neid tangrameid ja allpool pildil oleva-taolisi saab ka Alist. Meil kogemus puudub, kuigi paistab põnev.

3. Raamatute ette lugemine – väiksematele koos piltide kirjeldamisega; vanemaga vaheldumisi veerimine suurematel. Igasugu otsimisraamatud ka.
4. Liikuv aabits – saab õppida tähti ja saab ka kahetähelisi sõnu kokku panna, hiljem kolmetähelisi jne. Sõltub vanusest. Mida väiksem laps, seda suuremad peaksid tähed olema. Meil tegi Vanim Laps ükskord ühed umbes postkaardi suurused papist lehed, mille peale kleepis liivapaberist välja lõigatud tähed. See suurus oli päris hea. Kõiki tähti peale vaja teha, ainult lihtsamad esialgu. Kui algul huvi pole, saab neid näiteks autos kaasas kanda ja pikema sõidu ajal välja võtta, et laps saaks näpuga järge ajada mööda tähte ja hääli teha. Liikuvaid aabitsaid saab tihti 1.klassi lõpetanud laste vanematelt.
5. Joonistamine, värvimine. Erinevate vahenditega – kriidid, pliiatsid, vildikad, guaššid, vesivärvid jne. Värviraamatute värvimise armastamine võib viia ka selleni, et laps ise joonistada ei tahagi, kuna ei tule nii hästi välja kui raamatus, nii et aegajalt tuleks ikka ise ka joonistada, et laps ei jääks ainult värviraamatutele lootma.
6. Plastiliin ja savi? Peab olema kannatlik lapsevanem ja ise juures passima, sest mida väiksem laps, seda kavalamaid võtteid ta kasutab plastiliini uute kasutusalade leiutamiseks ja vaiba tugevdamiseks. Mina plastiliini kardan, kuna meil on “tark plastiliin mitte nii targa lapse käes” imelikke kogemusi. Savi ma ei karda, see on ilusti oma pakis püsinud ilma olulisi pahandusi tekitamata vähemalt 6 aastat. Ma lihtsalt ei tea, kus see on, aga õnneks lapsed ka ei tea.
7. Lauamängud, kaardimängud. Igasugused täringutega või nuppudega asjad ei pruugi väiksematele sobida, ka kannatlikkus on lapseti erinev. Lisaks see mängulusti ja kaotuskibeluse teema. Osasid mänge ei saagi kahekesi mängida, on vaja rohkem osavõtjaid. Kaardimängude all pean silmas UNO, Saboteur jt selliseid mänge, mitte potiknoid ja linnade põletamist. Jälle koht, kus võib uurida naabreid, tuttavaid, sugulasi, kas kellelgi on lauamänge üle jäänud ja kas saab laenata või sobiva summa korral ära osta. Raamatukogud laenutavad neid ka! Meie oleme küll raamatukogust laenutamisega omad vitsad kätte saanud, sest kummastki lauamängust kadus üks jubin või kaart ära ja välja ei tulnudki, pidin raamatukogule kaks uut lauamängu ostma. Lauamänguõhtud raamatukogudes ja Brain games poodides on suurematele lastele head, koju aheldatud lapsele kahjuks ligipääsmatud. Mänge leiab ka eri linnade taaskasutuslistidest ja osta.ee/soov.ee/laat.perekool.ee/buduaar-sarnastest keskkondadest, aga seal tuleb hoolega uurida, kas mäng on kompaktne või müüakse seepärast, et nupud kadunud.
8. Konstruktorid – alates metallist mutrite/seibide/kruvidega variantidest kuni kõikvõimalike puidust ja plastist variantideni. Tähelepanu, uusi osta ei soovita väga, kuna pole kindel, kas laps nendega päriselt ka mängiks – eriti kui poes müüdav komplekt on väga pisike ja mänguvõimalusi sellega on ainult üks. Või kaks. Aga igasugu puidust kuubikud/klotsid, jenga-blokid on väga head kõiksugu ladumiste harjutamiseks – ei peagi ainult jenga-torni tegema, saab ka kindlusi või amfiteatreid teha. Ükskord ostis mu isa lastele puidust piklike klotside saamiseks mingi puitlippidest uksemati ja lammutas selle ära – ja siis ehitas koos lastega kuude kaupa.
9. Doominod – nendega saab ehitada nagu puidust klotsidega, saab arvutada, saab päris doominot mängida ja pikalikukkumisradasid ehitada, kui saad kusagilt mitu komplekti kokku. Müüakse ka eri värvi doominotükke ühe komplektina, et oleks ilus vaadata, kuidas kukuvad.
10. Memoriinid – paaride võtmise mängud. Üldiselt vist meeldivad väiksematele lastele rohkem ja suurematele tunduvad juba igavamad, aga siis saab kasutada harivaid memoriine – nt. linnuliikide tundma õppimiseks. Neid memoriinikaarte saab ka ise teha või internetist välja printida ja värvida, laste ajakirjade kaantelt lõigata… Tegelikult ma kahtlustan, et peaaegu igas peres on neid vähemalt üks pakk kindlasti olemas. Aga keegi ei mängi, kui pole “hooaeg”.
11. Magnetid – võib ka konstruktorite alla liigitada, kuigi nendega saab miljon muud asja ka teha – kuuliradu või metallist asjade otsimist vms. Väikesed kipuvad neid sööma, seega – väikse õe-venna läheduses tuleb olla ettenägelik ja väiksele midagi muud ülipõnevat kätte anda. Mitu komplekti magneteid on ikka mitu komplekti magneteid – minu meelest sõltumata laste vanusest on kõik nõus nendega mängima. Meil väga aktuaalne, sest kui satun kuhugi taaskasutuspoodi, kontrollin alati, ega magneteid ei pakuta. Ka kolm pakki erinevaid magneteid ei tundu üldse palju, kui mängijaid on mitu. 🙂
12. Nööbid – saab kasutada sorteerimiseks, kui on üks lahtritega karp või mõned nukutassid. Saab tema niidi otsa ajamist – eeldusel, et nööbid on kõrgema servaga karbikaane sees või kandikul, et kohe maha ei kuku, kui nõelaga kohtumise peale käest pudeneb. Meil on ühed suuremad (1,5cm) puidust värvilised nööbid, erinevate lillede ja liblikate kujulised – ostsin kunagi mitusada tükki (Alist) ja kinkisin 75% neist ära koos nõela-niidi komplektiga, aga meie omad on ikka kasutusel ja koguvad muid värvilisi ja värvitud nööpe juurde. Nii poisid kui tüdrukud on väga keskendunud, kui 30-cm-se nööbiussi valmis saavad.
13. Male ja kabe. Peab olema keegi, kes teab reegleid. Kabet on lihtsam mängida ja kõige lihtsam on veel Nips – ehk siis näpuga nipsu andes tuleb vastase kabenupud laualt minema lüüa. Kui hakkate koju malet või kabet hankima, siis kõige kehvemad on need 1cm-se või väiksema läbimõõduga nupud – kipuvad kiirelt kaduma. Ilmselt saaks 10+ vanuses lapsed imetillukeste malenditega ka hakkama, aga no neist me praegu ei räägi. Taskukabe, reisimale – veendu nuppude suuruses! Vanaisad on tavaliselt nõus sellist mängu mängima, suures lahkuses võivad nad ka mõned oma lipud või muud elutähtsad kiirestiliikuvad malendid oma mängupoolelt eemaldada, et lapsel oleks veidi edumaad. Peaaegu alati tekib võitja ja kaotaja, seega püsib kaotusega leppimise küsimus ja kuidas seda serveerida – kas laps peaks alati võitma või elus tuleb ka kaotama õppida-lähenemine?
14. Trips-traps-trull ja Gomoku, mis on eesti keeles siis Viis Ritta. Gomokut saab mängida Vint.ee lehel nagu kabet ja malet, aga saab mängida ka kodus ruudulise paberi ja kahte värvi pliiatsi/vildika/pastakaga nagu trips-traps-trulligi. Võib ka sama värvi pastakaga, kuid eri kujunditega.  Vanemate lastega lisandub laevade pommitamine, aga 6-aastastele on see võib-olla liiga vara. Kõigi nende mängude kohta on ilmselt ka elektroonilised variandid telefonis, aga kuna mul siin ekraanidevaba postitus, siis see selleks.
15. Veel käsitööd – heegeldamine või näpunöör/kassikangas, jämedast lõngast patside punumine. Pigem 6a kui 4a lapsele?
16. Sudokud – nõuavad natuke teistsugust lähenemist kui gomoku ja male/kabe, aga laste puhul tuleks leida selliseid, kus numbrite asemel on näiteks kujundid, värvid, puuviljad, lilled vms. Mida vähem ruute kokku on, seda parem algajale. Internetist saab otsida ja välja printida, aga on ka selliseid taskuformaadis kogumikke, milles on numbritele lisaks muud kujundid. Meil kodus on mingist ajast, aga ma ei ole praegu poodides pakutavaga kursis. Tean, et on taskuformaadis õhukesed sudokuvihikud suurematele lastele, aga viimasel ajal tõesti pole otsinud.
17. Arvutamine. Nii nagu on lugemise õppimise lauamäng, on olemas ka arvutama õppimise lauamäng, meenutab natuke puslede panemist ka. Arvutusülesandeid saab teha ka peast – autoga sõites näiteks lasta lugeda numbreid “üles ja alla” – kolme-neljaaastased õpivad lugema ühest viieni, aga raskem on neil lugeda viiest kolmeni. Viieaastane loeb kahekümneni, aga kahekümnest kümneni võib olla keerulisem – samas on see lahutama õppimise nö. alus. Saab anda ka lihtsamaid liitmistehteid ja lahutamisi – algul 2+1 ja hiljem 19+1 stiilis. Lapse kiitmine ja lapsega koos rõõmustamine teeb arvutamisest – nagu ka kõikidest muudest siin loetletud tegevustest – tõeliselt nauditava tegevuse lapsele. Mitte mingit matemaatikahirmu tekitada!
18. Nuputusülesanded. Nuputusraamatuid koolieelikutele – labürintide, suurem/väiksem, hulgaülesannete, joonista terve lehekülg samasuguseid siksak-jooni täis jms võib kasutada vaid siis, kui lapsele meeldib. Kindlasti ei tohi meelt heita, kui joon eksib rajalt kõrvale, selle asemel võib joonistatud lainete vahed erinevat värvi värvida või muul moel loominguliselt läheneda. Koolis jõuab neid teha küll ja küll ja pole vaja tekitada üleküllastumist. Kleepsuraamatud käivad ka siia alla – mõnele meeldivad, aga reeglina kleebitakse ruttu ära (või vehivad vanemad lapsed ilusamad kleepsud sisse) ja peale seda jääb raamat kasutuna riiulile.
19. Sorteerimine – lihtsam variant, kui annad lapsele mõne ohutu sahtli kätte, kas siis lauasahtli või mõne pudikarbi – ilma kööginugateta. 🙂 Tegevust tükiks ajaks. Või kogud vaikselt elamisest kõik väiksed pudinad mõnda purki/karpi kokku ja ühel päeval võtad välja ja lased aardekarbi nelja erinevasse karpi-topsi ümber sorteerida, laps ise valib, mille alusel ta grupeerib. Olen kasutanud juba pooleteistaastase lapse puhul, kui harva kätte anda, on alati sama põnev.

    

    Tegevuskotikete pilt MySmallPotatoes lehelt.

    Võib ka mitu “busy bag”-i olla erinevateks hetkedeks, võib ka lihtsalt pruuni paberkoti sisse panna 6 asja ja anda alla-aastasele kokku (sel juhul tuleb ikka suulage kontrollida, et maitsvat paberit sinna liiga palju ei koguneks).

20. Kuulatavad asjad – kui kodus on lastelaulude või muinasjuttudega plaate – (Eesti muinasjutte või Onu Remuse mp3-d, mis võrgus vabalt saada on), miks mitte neid ka näiteks joonistamisele taustaks panna? Klassikaline muusika sobib joonistamiseks veel eriti hästi – Vivaldi Aastaaegade järgi joonistatakse kindlasti koolis muusikatunnis, aga need on kõik nii ilusad, et saab kodus ka väiksematele lastele mängima panna ja uurida, mis tunne tekib seda kuulates?
21. Albumite lehitsemine/koostamine. Nii tore tegevus, kui oskad midagi pildile juurde rääkida, olgu siis fotoalbum või vana margialbum. Võib ka võtta hoopis aega ja koos lapsega selle aasta jooksul tehtud pildifailidest fotode tellimise raske valik ette võtta. Veel üks võimalus on võtta valge või mõni muu õhuke vihik või vana märkmik ja koos lapsega kusagilt reklaamlehtedelt mõned lemmikasjad välja lõigata ja sinna kleepida – mõni teeb masinate kollektsiooni alates muruniidukite, mootorrataste ja traktoritega, mõni kleebib loomapilte ja joonistab lilli lisaks, mõni teeb poenimekirja piltides. 🙂
22. Lõikumine ja kleepimine – käärid kätte ja tee lumehelbeid, värvilistest paberitest kujundeid, lõika välja ja kaunista mängupiparkooke – mida iganes! Tee mosaiiki, jõulukaarte, sünnipäevakaarte, seinapilte voodi kohale, vanavanematele… Mis veel? Vetsupaberirullist kinkepakid, nahkhiired või pisiloomakeste lillekaunistustega liumägi?
23. Kutsu keegi külla. Kui kutsuda appi täiskasvanu, kes lapsega tegeleb või temalt uudiseid kuulab, saab lapsega kogu aeg koos olnud lapsevanem ka puhata. Kui tegu pole nakkushaigusest tingitud kojujäämisega, võid kutsuda külla ka lapse sõbrad või kasvõi kogu lasteaiarühma, kui neid on kuhugi panna ega pea kaugelt tulema. Hea oleks muidugi sõpradega mängimiseks ka midagi välja mõelda, mitte nii, et sõbrad istuvad 5 minutit voodi juures ja lähevad siis teise tuppa küllakutsuja mänguasjadega mängima.
24. Veemängud – nagu aastastele lastele, meeldib ka suurematele iga kell veega mängida. Võib panna lauale froteerätiku, veega kannu ja 3 klaasi – ja paluda valada kõigisse sama palju vett. Vee asemel võib ilmselt kasutada ka makarone või kruupe, aga tuleb jälle jälgida, et mingeid väiksemaid lapsi maitsma ei kutsuta ja kindlasti ka kokku leppida, kes pärast ära koristab, kuivatab, pühib. Kui toidukraam püsib laua peal, saab seda hiljem ka söögitegemisel kasutada.
25. Nii – tavamänguasjad ka, nukunõud/nukuriided/mänguautod/loomakesed/raudteed/playmobilid jms ka muidugi, kellel mida kodus on, aga no nendega mängitakse igapäevaselt ja kuut nädalat järjest nendega ei sisusta.

Kui midagi juurde vahetada – sõpradelt-sugulastelt, siis parim variant on, kui mõtled kohe hoiustamise ka läbi, et kõiki asju korraga laiali ei tõmmataks ja kõige olulisem – et ise ikka sisse elama mahuksid, mitte asjad kodu üle ei võtaks. Seega kui keegi laenutab sulle asju, nii et saad pärast tagasi anda, või siis midagi oma suuremate laste asjadest seniks neile vahetusse anda – see on väga hea variant, sest siis tekib riiulile ruumi, kuhu sissetulnud asjad panna.

Hea oleks tagasinõutavate ja välja laenutatavate asjade kohta teha ka pildid – Sõbrannalt saadud 4 puslet on sellised (pilt), välja laenutatud raamatud koos laenaja näoga (pilt), siis on teada, kellele mis ja millal. Mina panen märkmiku tagakaanele tavaliselt kuupäeva ka kirja, millel kellelegi mis raamatu laenutasin – kui kolme-nelja kuu jooksul tagasi ei tooda, saan 6 kuu pärast küsida, kas loed veel või saame kokku? Sama lugu nende sisselaenutatud puslede ja lauamängudega – kuidas ma muidu tean, kellele mida tagastada, kui puslede arv kerkib juhuslikult näiteks 23ni? Raamatukogu küll teatab, kui laenutuse aeg puslele hakkab otsa saama, aga meil endil teatamine nii lihtsalt ei käi, kui ese silma alt ära ja otseselt vaja ka ei lähe. Kui üldse tagasi ei küsi, vaid ootad viisakalt, võib äkki selguda, et inimene on vahepeal korra kolinud ja ta ei mäleta, kuhu su asjad said. Kahju.

Üksikutele äraeksinud mängunuppudele ja pusletükkidele on hea eraldi karp või soonega kott võtta, aga seda vaid sel juhul, kui sa ei tea, KUST see pärit on. Alati on lihtsam pusletükk kohe omataoliste juurde panna kui loota, et lapsel tuleb  hiljem meelde seda kadunud tegelaste topsist/kilekotist otsima hakata. Pealegi on see kilekott ju riiulil kuhugi kõrgemale ära pandud, eks?

Osa siin loetletud tegevustest nõuab vanemate kohalolekut, teistega saab laps ka iseseisvalt aega veedetud, kõik sõltub lapse iseloomust, vanusest, harjumustest. Kannatlikkust peab ka õppima!

Üks ema, kellel oli kombeks lapsi iseseisvalt mängima õpetada selleks ettenähtud kohas – näiteks suur saunalina põrandal oli ühe lapse ja tema duplode/konstruktori territoorium – harjutas lapse tund aega omaette mängima nii, et algul aitas tal 5 minutit seal püsida, siis 10 minutit, siis edaspidi hakkas iga 5 või kümne minuti eest lapsele preemiat andma. Näiteks 6 tillukest kommi või õunalõiku iga 10 minuti järel, kokku tund aega omaette mängu 6 kommilise kuluga. Lapsed pole selles vanuses veel nii küpsed, et tund aega ära oodata 6 kommi kättesaamiseks! Pärast polnud komme vaja, laps sai keskendumise selgeks. No 9 lapsega, kes kõik kodus/koduõppel on, see on üsna mõeldav variant, et suuremad saaks samal ajal koolitööd teha, kui pole saja toaga kodu. Aga omaette mängimine vaiba või põranda või voodi peal ei ole ju tegelikult midagi imelikku, kõik me oleme lapsena oma asju niimoodi oma väljamõeldud kohas ajanud. Üle vaiba ei tohi astuda, kukud merre! Mäletad? 🙂  Territooriumil püsimine vähendab ka laste omavahelist tüli – kui väiksem läheks muidu suuremalt mänguasju hiivama või raamatulehti sodima.

Leidsin oma varasemate postituste seast ühe postituse 4-aastasele mõeldud tegevustega ka, eelmise aasta detsembrist ja seetõttu natuke jõuluteemalisem, et saab mänguautodele jõulupidu korraldada jms -link  SIIN.

Aga kõik ülejäänud head mõtted – laske aga tulla!

Mandariinid saabusid

Mu silmad on veel väsinud, nad ei taha üles tõusta, teatas Väike Piiga. No üsna sarnane hommik eelnevatele – mida nädala lõpu poole, seda rohkem tahaks koju jääda, mitte riidesse panemise võitlust pidada ja lasteaeda minna. Ka Piigast paar aastat vanem Noorem Vend on sama meelt.

Riidesse nad siiski said, kuigi kõik pikkade käistega pluusid olid Väiksel Piigal otsa saanud ja selga läks pikkade varrukatega kleit. Nooremal Vennal oli veel üks pikkade käistega pluus, aga tema puhul on teada, et pikkade varrukatega pluusid tavatsevad lasteaiakappi koguneda, et seal kambakesi aega veeta – näiteks neljakesi. Keegi neid ju muul puhul ei kanna kui hommikul kodust tulles, õues käia saab veel vabalt mittekubujussiks riietudes, aga hajameelsed lapsevanemad unustavad neid koju tuua, kui kuhi kapis on väiksem kui 3 või 4. Vahel ma unustan siis ka. Ununeb lasteaeda minnes tühi kott kaasa võtta või siis pluusid näpu vahel koju jalutada, kummaski käes veel vähemalt üks laps ka – see on selleks kellaajaks mõnikord raske meeles pidamine, sest vahel ma teen samal ajal peas süüa. 🙂

Eile me kelgutasime koju. Kahe lapse, kahe kelgu ja kahe labidaga. Loomulikult unustasin ka kombe kapuutsi sisse kellegi pikkade käistega pluuse toppida. Tööpäevadel pesu pesemine on ka nagu on – kui meeles pidada, et lapsed panid pesu pesema, siis võib juhtuda selline kena lugu, et tuleb meelde ka keegi pesu kuivama riputada saata. Aga võib jälle vabalt unustada ja siis kell 22-23 vahemikus magama minnes meenub, et pesu ootab masinas ja igatseb kuivemat elu. See on raske koht, aga tavaliselt ma teen selle siis ikkagi ära ja loodan, et edaspidi panen äratuse selleks hetkeks, kui pesumasin pidi lõpetama.

Veel üks võimalus on hankida koju kohutav kogus riideid, nii et ükski lasteriiete sahtel kinni ei mahu, kõik on kortsus ja väikseks jäänud asjad ei lähe ka sahtlist iseseisvalt minema, aga siis võib tekkida olukord, kus pesu pole vaja pesta mitu nädalat (sest riideid ju jätkub), aga pärast on kahenädalane pesukuhi, mille poole vaadates nõrganärvilised häbelikult kõrvale vaatavad ja tugevama närvikavaga inimestel juhe kokku jookseb. Esimeste laste ajal katsetatud, kui pesemistingimused ja kuivama riputamine keerulised olid – ei soovita.

Aga keset hommikut – kui olin lasteaeda 7:30ks ära teatanud, kes läheb hommikul võimlema ja hommikusöögiks ei jõua, aga peale seda küll kella kaheksane teema – lapsed riides ja väike joru teemal “miks puder, miks mitte leib” ja teiselt lapselt “miks mina putru ei saa, tahan ka”. See, kes putru ei saanud, sai ühe mandariini ja lubas sellega lasteaiapudruni vastu pidada, aga 10 minutit pärast söömist oli mandariin tema tooli ette maha saabunud, väljudes kiirustades seedetraktist. Sellepärast ma tavaliselt mandariine ei ostagi (seekord ka mina ei ostnud, keegi tõi paari päeva eest).

Hmm. See selgitas küll, miks täna hommikul tema silmad kauem magada tahtsid ja üldse olek kuidagi uimasem oli. Aga õnneks oli saatus meie vastu nii armuline, et vaibad ja kleit jäid puhtaks, mina sain ilma suuremate ümberkorraldusteta koju jääda (panin veerandihinded juba eile välja, kuigi täna oli tähtaeg!) ja keegi teine ei saanud ka kokku ja üleüldse läks kokkuvõttes päris kenasti. Suuremad lapsed olid juba kooli läinud ja ainult nelja inimesega olukorras on tunduvalt lihtsam põrandat puhastada kui keset kiirustavaid kooliminejaid, kellel täna oli vaja halloweeni teemapäevaks riideid otsida (mis sellest, et eile oli ka päev) või siis kukkus mõnel kuuendat korda prillidel klaas eest ära, sest prilliraam on täitsa katki ja vaja oli kiiresti leida eelmine või üleeelmine paar, mis peaks ka töötama.

Tegelikult käisime eile  juba prillipoes ära ja tellisime paar uut paari prille ka ära, aga no peale seda tuleb ju veel paar nädalat vastu pidada a)liikluses b)kehalises kasvatuses c)trennis.

Instrumentaariumis on õnneks laste prillid päris hea hinnaga (raamid alates 29 ja 39 euri), aga neil käis kampaania, millega sai ühe paari ostmisel teise paari raamid tasuta. No olgu, see oli meil sel aastal teine või kolmas paar, järelikult pole probleemi paar paari juurde tellida arvestades eelpoolmainitud a, b ja c-varianti. Siis aga selgus, et kahe paari prillide ostuga saab veel kaasa raamide hinna väärtuses kinkekaardi, millega saab 3 nädala jooksul midagi osta. Ausalt, ma ostan 2 paari prille, mille saan kätte umbes 10 tööpäeva jooksul (ehk kahe nädalaga) ja siis viimase  nädalaga suudan midagi nii konkreetselt tuksi keerata, et peaksin kolmanda paari ka ostma??

Päris kahtlane, isegi meie pere kohta. Küsitlesin ka ülejäänud koduseid prillikandjaid, aga keegi ei tahtnud midagi juurde. Mida siis kinkekaardiga teha?? PARANDUS: Õnneks leidus blogilugejate hulgas juba üks huviline, nii et enam ei ole mul kinkekaardi üle jäämisega muret. 🙂

Naudin siis magavat Väikest Piigat, pesumasinal on oma tegevuse lõpetamiseks aega veel üks tund ja mul on avanenud suurepärane võimalus kududa, lund lükata ja vaba päeva puhul kohupiimakooki küpsetada. Erinevad põnevad pusled ootavad eri riiulites ja aknalaudadel, et ma kirjutaks postituse, mida teha, kui ees ootab pikem toas või voodis passimine ja ei taha last ainult ekraanide küüsi jätta – nimelt on meil ette näha ennenägematuid väljakutseid seoses 6 nädalat kipsis lapsega, kes peaks peale seda uuesti kõndima õppima. Vähemalt on tal praegu veel võimalus lasteaias käia ja kelgutada, eile rookis maja ees lund tund aega, sest plaanis teha lapikut kelgumäge. Elu on ikka ilus. 🙂

Nägin eile ninjat

September on nii imelikult läinud, et hakkasin jälle jooksmas käima, et mõtteid koguda. Eile jooksin ja üleeile jooksin.. vabatahtlikult. Ilma ees ootava maratoni-porgandita. Ei olnudki nii hull. Ent väljas on juba pime, siis tuleb ennast ju helkurdada! Rimis olid väga ägedad laste helkurjoped – üleni sellest helkivast hallikast materjalist tehtud – hea meelega oleks oma rattasõidu-lastele ostnud, aga polnud just sobivat suurust. Ali’s ka ei olnud… veel. Seal oli jalgrattakodarate helkurribasid, igale kodarale oma.

Aga peale minu jooksis veel üks inimene! No mitte päris tuulekiirusel minust mööda, aga kiire sammuga minust mööda. Nagu ninja. Vaikselt, kõrvaklapid kõrvas, mustad riided seljas. Ju ta põdes veel rohkem kui mina algusaegadel, et äkki keegi näeb?

Autod! Autod võiksid ju ikka näha, nagu see kunagi laste seas küsimusi tekitanud reklaamklipp – sõnumiga Kanna helkurit, siis auto näeb sind! Aga autod ju ei näe, juht peab nägema, see tekitas lastes vastakaid arvamusi. Pimedas autoteel jooksvaid ninjasid võiks küll keegi peale minu ka näha! 😛

Viimasel ajal olen sattunud rohelisele lainele, teen iga päev hommikusöögiks endale rohelist smuutit. Väga lihtne, valmib kiirelt, sisaldab vitamiine ja maitseb hästi!

• Paar peotäit spinatit
• 1 banaan
• 1/2-1 kruus vett.

Võib lisada: astelpajumarju VÕI sidrunimahla VÕI õuna VÕI leotatud kookoshelbeid. Täitsa hea tööle kaasa võtta, kui kodus seda juua ei jõua, sest seal saab külmkapis hoida esimese või teise vahetunnini.

Aiast ilmusid välja lillad krookused. Ükski aasta pole nad veel nii suureks kasvanud, aga sel aastal ei jäänud neil lihtsalt muud üle, sest ma unustasin pojengipealsed enne sügist maha võtta. Krookused üritasid pojengidest üle kasvada, aga põlvekõrguseks  ikka ei ulatunud. Lõpuks ma juhuslikult nägin neid ja mõtlesin, et kaugel see sügiski on, varsti peab vist aia sügiseks ette valmistama. Lõikasin pooled pojengipõõsad maha ja siis… läksin vist midagi muud tegema, igatahes ootavad ülejäänud krookused ka võsast paljastamist. Äkki õhtul… Või homme. Roosid veel õitsevad, nagu selgus pojenge maha lõigates, vähemalt see Minu Õe Punane Roos, mille ta kunagi minu juurde potist peenrasse istutamiseks tõi, kuni tema õueala veel mullaga kaetud polnud. Istutasingi selle lillekese siis mitte rooside sekka, vaid pojengipeenra serva ja seal ta salaja kogu selle aja passis, õitseda ka ei söandanud, sest ta polnud ju üldse pojengide moodi. Aga nüüd oli tumepunane nupp täitsa olemas, tore!

Maasikapeenras õitseb Lollipop-roos, meie enda lemmik Põltsamaa roosiaiast. Selle järgi nagu polekski päris sügis, sest ka maasikapeenar on kahtlaselt kohev ja roheline ja pakub veel üksikuid metsmaasikaid.

Muu sügistemaatika on siiski saabunud, tammetõrud kästi kõik lasteaeda viia ja osa veel neljapäevaks korjata, siis toimub laat, kus arveldatakse tõrude ja kastanitega. Kooliminejate rühm korraldab seda igal aastal. Nad pidavat juba väga ootama ja valmistuma. Meie omad ootavad seda ka juba, aga kõik olemasolevad tõrud on meil juba ära koksitud. Meil on nimelt trepi ees väike betoonservake, mille sees on paar üksikut kivikesesuurust lohku. Kui sinna lohku panna tammetõru või ploomikivi, saab selle haamriga pooleks lüüa. Uskumatu, mitu tundi selle peale juba kulunud on, sest see on vist sama flow-tegevus nagu pähklite purustamine – kui korra alustad, siis jäädki tegema. Pähklite puhul muidugi sellepärast, et need pähklituumad on nii pisikesed ja haledad, et lähebki tunde, enne kui neist kõhu täis saad, pähklitangid ei purusta ebastandartseid hästi ja nagunii on teisi pähklijärjekorras ka, nii et loomulikult lendab neid pähklikoori tundide kaupa köögis laiali, ükskõik, mitu last pähklitangide järjekorras on.

Tammetõru sisud pannakse ühte topsi ja koored teise. Nooremal Vennal oli meie kõige väiksem haamer ja tema seda tööd üldse alustas, sest talle vist meeldib asju sorteerida. Pealegi pole lohku asetatud tammetõru puhul vaja näppudega tõru kinni hoida ja nii jääb kogu nutt ja hala olemata ning haamergi ei tundu piinariist. 🙂 Seevastu Väiksele Piigale jätkus ainult mingi puust mänguhaamer, mis polnud tema jaoks piisavalt efektiivne. Siis saabus küll pettumuste laine, et miks see haamer ei tööta!?

Ühel õhtul oli Minu Õe laps ka parajasti meil hoida, jalutasime Decorasse uute haamrite jahile. Kahjuks oli enamus papinaelahaamreid juba ära krabatud, järel oli ainult üks 100-grammine haamer ja üks 200-grammine haamer. Hinnaklass oli küll odavam kui mänguasjadel, 2 ja 3 euri. Koju jõudes said nad isegi natuke tammetõrusid koksida, aga kui väike külaline oli oma haamriga lahkunud (tema ei saanud päris hästi sellest tammetõrude koorimise fenomenist aru, aga see on andeks antav, ta on aasta Piigast noorem ka, õnneks asjade purustamine pole veel tema lemmiktegevuseks saanud), väsis Piiga ka. Ülejäänud päevad peale lasteaeda on nad neid Noorema Pojaga võidu töödelnud, nii et natuke nagu puidutööstus juba. Peamine, et keegi neid koori minema ei viskaks! Nii kui lasteaiast tulevad, ei saa tuppagi, kohe jälle töö kutsub neid.

Õhtud lähevad juba külmaks, väga kaua õues olla ei saa. Siis tehakse toas ümberehitusi – teine uus maania on sakiliste servadega vahvelklotsid. Loomulikult on neid pea alati liiga vähe, nii et pidin tuttavatelt uurima, kellel seisma on jäänud ja kas on üle. Samad klotsid on juba aastaid lasteaias ka ja hästi populaarsed. Paningi duplod kõik mõneks ajaks ära, et saaks samades korvides vahvelkonstruktori juppe hoida. Muidu näeb elu välja selline:

Kõik nohud ja köhad on ka juba õrnalt platsis, sest tuulerõuged said ju mööda. Lähen teen sidruniga teed, et koolist kaasa võetud töölehed ka ära paraneksid.

Pildihala

Peaks vist süüa ostma, mõtlesin. Postkasti olid laekunud toidupoodide sooduspakkumised ja kirjutasin oma hinnavaatluse kaustikusse üles, mida kust mis hinnaga ostaks. Viimati olin sinna kirjutanud märtsis, enne seda korra novembris ja septembris. Vanasti kirjutasin tihemini, kuna tahtsin enda jaoks mingeid märkmeid, mis ajavahemiku järel soodushinnad korduvad  samadel ainegruppidel ja mis poodides samal ajal samade asjade soodushinnad on. Muidugi on olemas selline tore asi nagu SEE leht, aga seal pakutakse ka neid kohti, mida ma ei külasta (nt Grossi) ja teiseks osasid poode seal pole, kus ma käin (nt. Kaupmees).

Mitu blogijat on kirjutanud e-poodidest ja mõtlesin, et see kojutoomine võiks olla suure koguse korral päris hea variant. Peale soovinimekirjade tegemist võtsin siis arvuti ette ja kohe selguski, et ei e-Selveris, e-Coop’is ega e-Maximas ei tooda kaupa mujale kui Harjumaale. Mhmh. Rimil aga e-poodi veel polegi, kuid vaevalt seegi kaua nii püsib.

Mis seal siis ikka, käin ise poes edasi. Täna käisin juba Väiksema Pojaga võimlemas, kuigi ta kuidagi ei tahtnud. Õnneks siis, kui liikuma hakkasime, oli ta oma suurema jorisemise suutnud ära joriseda ja töötas kenasti kaasa. Füsioteraapia ei ole ju alati selline lihtne ja valutu, vaid vägagi valus ja ebamugav, kui su liigesed ei tööta päris nii nagu tahaks. Või nagu teised arvavad, et peaks liikuma. Aga kui üldse ei liiguta, siis ei lähe ka paremaks, pigem hullemaks, nii et täiskasvanu loogikaga pole üldse küsimust, kas minna või mitte, kuid lapsel see arutelukoht alles areneb. Oi kuidas me ootame, et ta ise ka asja vajalikkusest aru saaks! Ehk juba järgmisel aastal?

Koju tulles sain ainult mõne hetke mõtiskleda, mida siis nüüd edasi teha, kui tuli Trennitüdruk ja teatas, et Väike Piiga pani endale legotüki ninna ja ei saa seda enam välja. Tegemist ei olnud õnneks duplodega, see oleks õudne olnud! Aga kui suuremad vennad peenikeste juppide legodega mängivad, siis neid pisikesi juppe jääb ikka üle ja nii see siis läks.

Puhu, ütlesin piigale ja hoidsin teist ninapoolt kinni. Piiga hingas kõigepealt kuulekalt sisse (tükki sissepoole tõmmates) ja siis välja, nii et pritsis pisut verd. Selge. Läksin EMOsse, mitte ei guugeldanud, mida teha. Telefoni unustasin ka koju. Aga istusime oma pool tunnikest EMO-s ära, pääsesime Trauma-uksest sisse ja kohe peletatigi meid minema, sest neil pole sellega küll midagi teha.  Minge nina-kõrva-kurgu-polikliinikusse Kuperjanovi tänavale.

Seal oli väga rahulik. Kedagi peale meie kusagil koridorides ei paistnud, valvelauatädi juhatas meid lifti suunas ja käskis teisel korrusel 234.kabinetti otsida, aga palus ukse taga oodata, kuna keegi on juba sees. Nii tore, mõtlesin ma tänulikult, et kuigi infolauas polnudki registratuur, on nad olulisele kabinetile siiski sellise numbri pannud, mis kenasti meelde jääks. No umbes nagu Trauma Üks, selline ilus kolmekohaline number nagu 234. 123 nad ilmselt ei julgenud panna, aga no see 234 sobib ju teise korrusega ka kenasti.

Varsti kuulsimegi läbi ukse, kuidas arst käskis sees oleval patsiendil kummeliteed juua, aga alkoholi mitte juua. Njaaa, tema ilmselt midagi ninna ei tõmmanud. Mees tuli välja ja meie pääsesime sisse. Minuti pärast väljusime, legotükk kaasas. Mitte midagi kohutavat ei tehtudki! Arst valgustas seda pisikest ninasõõret mingi tööriistaga  ja tõmbas heegelnõelaga legotüki välja.  Ta oli seda heegelnõela veidi modifitseerinud, kuid see töötas nii kiiresti ja kenasti, et ma tagantjärele täitsa imestasin, miks nad EMOsse endale üht heegelnõela soetada ei jaksanud.

Piiga sai kohe rõõmsaks. Ma polnud talle tegelikult midagi hullu rääkinud, mis juhtuda võib, kuigi mu enda peas tekkis küll igasugu mõtteid, kuidas väiksed jupid hingetorru minna võivad ja siis kopsutorude jagunemiskohta passima võivad jääda ja kuidas siis sõltub juba herneste kvaliteedist, kas neid saab sealt tervelt kätte või lähevad ära pudiks (limaskestad on ju niisked ja vett imav tükike võib veel paisuda seal, lego muutub ainult pisut limasemaks). Proovisin teha nii, et laps ei nutaks meie paanika pärast, sest algul ehmusime küll ära, aga nutuga ju tõmbab ka seda tükki ninna sissepoole.

Teinekord siis tean, KOHE nina-kõrva-kurguarstile, mitte EMOsse. Jälle targem. 🙂

Eile õmblesin padjakotte, et teeks siis neid põrandal istumise patju. Ühele vanale ja katkisele põranda-sulepadjale tahtsin ka uut ümbrist teha, õnneks oli kodus olemas tugev hall kangas. Isegi ei mäleta, mille jaoks, aga kulus marjaks ära. Lõikasin sellest ühe padja jagu riiet ära ja järgi jäänud L-kujulisest jupist sain veel kolmele padjale ümbrised teha. Väga lihtne, kui algandmeid pole, et tee just niisugust mõõtu või muidu ei lähe!

Õmblusmasin juba ootas laua peal, nii et kui padjakatted tehtud sain, oli kahju masinat rahule jätta ja õmblesin ruttu Väiksele Piigale ühe seeliku ka, sest hiljuti selgus, et kleidid lähevad nii kiirelt plekiliseks ja üks seelik oli pesus, teine on veel liiga suur (mille Suur Õde talle sünnipäevaks organzast õmbles). Nii ta läkski pildile poisipea ja roheliste pükstega.

Proovisime just hiljuti perepilti teha, nagu igal suvel – tellisin isegi Vanima Lapse kodulinna – sest Minu Vanaema sünnipäev läheneb ja ta on juba nii vana, et asju kingiks ei taha, aga fotode üle on tal alati hea meel. Nii me siis tavaliselt teemegi igal aastal juulis perega pilti, heade asjaolude kokkulangemisel ka kõigi läheduses elavate lapselaste peredega, aga kuna mu õe ja venna pered olid linnast väljas, oli seekord plaanis kiirpildistamine ainult oma perega.

Tegelikult on see pildistamine õudne asi. Minu jaoks vähemalt. Mida rohkem inimesi pildil, seda suurem tõenäosus, et keegi vaatab mujale, teeb imelikke nägusid või misiganes. Kui seltskonnas on beebisid või väikseid lapsi, on see kõik võimendatud. Ei kujutaks ette, et täiskasvanute grupipildi tegemiseks keegi kedagi lükkama või näpuga pahatahtlikult torkima hakkaks, kuigi täiskasvanutel on komme üksteisele sarvi teha (kolleegidega pildistamisel vähemalt).

M i n u  ettekujutus pildist on selline, et inimesed vaatavad peamiselt õigesse suunda, pole hullu, kui kellegi parajasti reha käes on või keegi kellelegi keelt näitab, aga pildistatavad ei peaks olema kurja või pahase näoga, et JÄLLE peab siia pildile jääma ja Appi, ma olen tegelikult hoopis zombi. No me ei pildista ju iga päev, mis mõttes see “jälle”?

Aga ilmselgelt olen ma üsna üksi selle sooviga. Kui sa ei palka kedagi pilti tegema, vaid palud mõnel suht hea fotokaga  sugulasel pilti teha, siis tulemus on… kurb.

Mina olen pahane, sest keegi jälle mossitab ja rikub pildi tegemist ära. Ja kes siis on kurja näoga pildi peal, sest ta keelab kedagi ja loodab, et näiteks ülejäänud 10 alaealist inimest suudavad veel natuke paigal olla, aga siis kukub keegi teine lihtsalt pikali ja ohhh. Ja siis Reet kirjutas, et vaatas naeratavate inimeste pilte ja tundis, et ta pole sama hea kui kaunis ja naeratav Tõeline Ema  ja mina lohutasin, et mis siis sellest, et nad naeratasid neil puudus pildilt vanniraamat. Aga ise näed põen ka.

—

Ma ei tea, on see siis nii palju palutud, et kord aastas paar perepilti teha, kus KÕIK oleks peal? Ükskord mul sai villand ja tahtsin fotograafi tellida. 200 euri? Eeee…? Mõttepaus. Ja siis kõik pakkusid, et ma tulen teen ise sul, ära võta fotograafi!

No ja siis iga aasta ma olengi kurb. Vaatan neid pilte, mis on hea sooviga tehtud, aga osadel inimestel on pool pead läinud, osadel lastel on juuksed või puulehed (??) näo ees ja fotograafil pole see häirinud. Või siis vaatame me kõik näoga päiksesse nagu kunagi kooli ees tehtavatel klassipiltidel, kus kõigist paistsid ainult kulmud (päikseprille ju ei olnud ja midagi tuli silma tungiva päikese varjuks ju ette tõmmata). Üks mitu-mitu-mitu aastat varasem perepilt on meil selline, kus mina olen ainsana varjus, nahk tumehall ja kõik teised on päikesepaistes ja näevad miskipärast elus inimeste moodi välja. Juba aimate, et see pilt on kusagile ära sokutatud, mitte raami sees? 🙂

Ja kõik (see oli nüüd väike naiselik liialdus) on pildistamise ajal minu peale pahased, sest mina üritan selgitada, et vaatame kõik vanaisa poole ja palun püsige korraks paigal ja palun ära tee seda naeratamise asendusnägu, kus grimass on sisse lülitatud. Õnneks selle näoga hakkan ma juba harjuma, sest esiteks kahel eelmiste aastate pildil on sellel lapsel seesama nägu olnud ja siis on ikka äratuntav järgmistelt piltidelt ka. Teiseks vaatasin rõõmuga lasteaiapilte ja seal olid vähemalt 3 noormeest sama õudse näo pähe teinud, üks hullem kui teine! Rahustav vaatepilt! Teiste peredes on siis ikka ka mõnikord nii.

Vaatad muidu näoraamatus või blogides teiste pilte – täiesti normaalsete nägudega lapsed. Reeglina õnnelikud. Ja need naeratavad näod, nagu pildistamine oleks normaalne asi! Ma ei tea. Ju neil on normaalne ema, kes teeb tihemini pilti ja ise naeratab malbelt.

Mul on ikka kahju ja siis ma teengi ülejäänud aasta lihtsalt seelikutest pilti. Või sellest, kuidas lapsed aias suusatavad, kriimulise näoga piparkooke kaunistavad või harilikus sassis põrandaga  toas legodest ehitavad. Ükskõik mis näoga, sest mõni ikka tuleb välja ja ma teen kasvõi 5 pilti, et kellelgi pead kogemata maha lõigutud poleks. Paar korda aastas panen albumisse ka ja vaatan. Ausõna, mõnikord vaatavad lapsed ka. Nii et ma ei tee neid ikka niisama ja selle pärast ei põe, et oma arvuti pildikaustas häid perepilte pole.

Mõned perepildid on meil seinal ka, paari viimase aasta omad (aga vist see ilma näokõrgusel lendava rehata) ja siis mõned äravahetamiseni sarnastest lastest. No et pildil on Trennitüdruk natuke peale aastaseks saamist, aga kõik kahtlustavad, et Väike Piiga, sest nad on nii sarnased. Ainult meie mehega oleme seal kuidagi kõhnemad, sest noh 12 aastat tagasi. 😀 Photoshop ilmselt. Sellega pidi ju saama kõigi pildilolijate näod otseks keerata, naeratama panna ja kasvõi poolteist pead juurde kleepida, isegi kui need poolteist pead muu pildi raamidest väljuvad.

Oh, ei saa meist seda naeratavat pildiperekonda. Lähen patju täis toppima. Nemad ka ei naerata viisakalt pildi tegemise ajal, muudest kommetest rääkimata, aga siis võin nad karistuseks pildistamata ka jätta. Väikese Piiga eilne seelik küll naeratas.

 

 

Ikka veel täitsa suvi

Eile oli just selline tunne, nagu HU kunagises laulus, et Ja suvi ei lõppenud kunagi juulikuus.. Selles mõttes, et sel aastal on päris palju olnud suve moodi suve.

Saab käia ilma kampsuni ja jopeta. Saab ka muud teha kui ainult ülepäeva muru niita. Saab tohutus koguses maasikaid, siis vaarikaid ja nüüd juba räägitakse mustikatest, mustsõstardest ja seentest. Saab teha neid asju, millest ma talvel alati mõtlen, et kui suvi tuleb, siis teen!

Loomulikult ei ole ma pooligi neist soovitud tegevustest tehtud jõudnud. Minu suured plaanid kõik ära koristada – kaugel sellest! Olen küll alustanud, siit sealt koristanud -hommikukohvi kõrvale köögi sodisahtlit,

Köögisahtli Enne ja Nüüd:

pesuruumi “tõsta kõik toodud kotid siia”-piirkonda, ühe lapse väljakolitud tuba on täiesti puhas, v.a. tühi voodi ja tühi kapp. Aga ikka on palju asju veel teha. Suur maja on teinekord just selline maja, mille pärast ma kunagi ammu 9 aastat tagasi väikesesse korterisse kolisin – koristamiseks mõeldud piirkonnal on PIIRID. 🙂

Kui keegi toob paar kotitäit asju, “sest sul on palju lapsi”, siis mõnikord ma jõuan kõik sama päeva-paari jooksul läbi vaadata ja ära sorteerida, mida alles hoida, mida edasi anda. Mõnikord mitte. Sorteerimine suuruste järgi järgmisteks aastateks õige suurusnumbriga kasti – a la Tüdruk 86  või Poiss 128  kõlab ju lihtsalt ja loogiliselt, aga välja kukub ikka nagu tavaliselt: osadel asjadel pole suurust enam sees, osadel asjadel on plekk (kui see välja tuleks, paneks küll oma lastele tagavaraks, aga seniks panen pessu ja siis on juba teised asjad ära pakitud kuhugi).. ja mul on üks kotitäis asju, mida kindlasti ei kannaks ja edasi ka ei annaks, aga sellest saab “kunagi” teha midagi, kas siis kindlas värvitoonis kaltsuvaiba (see mõte hakkab juba üle minema), lapitehnikas midagi (sest Kreeka Pähkli seelikud on niiiiii ägedad!) või siis täita nendega lihtsalt ühte suurt patja. Sellist põrandal istumise patja, mida padjasõjaks kasutada ei saa, aga niisama istumiseks ja raamatu lugemiseks võiks täitsa mugav olla. Meil neid iga nurga peal raamatulugejaid on viimasel ajal ainult üks, seesama, kes perega reisil käimise järel reisimuljete kirjandisse kirjutas, et “mina lugesin Ürgsortsi läbi”.

Tema peakski väljakolinud lapse tuppa kolima suvel. Tuba ise on pisike katusealune, aknast kõige kaugemal nurgas on voodi ja lähemal on kaks pisikest riidekappi, aga laud või tool sinna küll ei mahu. Nii et padi kuluks ära küll. Selleks oleks vaja ainult sobivas suuruses padjakott õmmelda ja kõik asjad väikesteks ribadeks lõigata. Muidu jääb padi väga muhklik ja klombiline, jutustab internet. No üksikuid lastesokke vast lõikuma ei pea, neid on mul PALJU. Vanasti ma kogusin üksikuks jäänud villaseid sokke ja kindaid, et neist voodi ette sooja vaipa teha, aga sellest mõttest olen ma juba loobunud, sest meie põranda peal oleks see ilmselt libe ja lahkuks kohe sobivas suunas (nt. voodi alla) ja kui villased asjad on mustad, tulevad koiliblikad ja siis peab ju plaksutama hakkama (minu irratsionaalne hirm). Aga no selle peale, et suvel iga päev tunnike mingeid ribasid millestki lõigata, pole ma küll raatsinud aega kulutada.

Samas meil üks suur padi on, mille leidsime siia majja kolides ja see on vägagi kasutusel olnud Vanimal Lapsel. Kui ta nüüd ära pealinna kolis, krabas selle endale Trennitüdruk, kuigi Vanim Laps arvas, et kohe, kui tal mingi ühikakoht selgub, viib ta oma suuure padja sinna kaasa. Vanim Poeg ei ütleks ka koos toaga saadud padjast ära, nii et soovijaid on. Peabki vist nemad lõikuma panema neid riidehelbeid.

Väike Piiga on meil ka suverežiimil, ta läheb õhtul väga hilja magama, ärkab hommikul PEALE kella üheksat, vahel isegi peale kümmet, lõunaunne iga päev ei jää, kuid ülepäeviti see peaaegu õnnestub. Ta peaks augusti keskel lasteaias käima hakkama, et septembriks oleks oodata esimesi tagasilangusi, aga seni on ta veel väike laps. Või kass. Talle meeldib väga kass olla, nii et ka käib siin kenasti neljakäpukil, aegajalt nurrub ja küsib sülle, aegajalt teatab, et kassile on vaja juua anda, kass ise ei saa. Kassikese hooaeg on juba mitu kuud kestnud ja üldiselt on see vist ealine iseärasus. Üks hooaeg enne lasteaeda tekib meie lastel mõni kujuteldav sõber, kes alati kõiki pahandusi teeb või siis jah, muutub kevadel laps loomaks. Kui ta laeva peal ringi käputas neljakäpuli, siis ei tahtnud ta üldse aru saada, miks peale seda käsi pesema peab. Raske nende vanematega. Hea, et ta end privaatsetest kehapiirkondadest limpsima pole hakanud.

Lasteaiaks valmistumine toimub sellega, et mina räägin, et lasteaias peab laua taga sööma, kui lapsuke võileivaga (mitte kunagi näiteks supiga!) laua äärest või köögist minema jalutab. Just nimelt “või köögist”, sest kuna me kööki sööma ei mahu, siis kõnnime tegelikult kõik söögiga kõrvaltuppa, kus on suur söögilaud, et kõik ikkagi istuma mahuks. Aga sealt söögitoast suurde tuppa ei vii mitte uks, vaid eelmised elanikud võtsid ukse maha ja tegid siia laia kaare, nii et tegu on üsna avatud ruumiga. Teised üldiselt söögiga ei jaluta, aga Väike Piiga on üsna tagasihoidlik sööja ja kuna ta on teistest hulga energilisem, siis tema jõuab küll igale poole. Eriti hull on õunaaeg, kui toas söövad teised ka ja õunasabasid leiab tosina kaupa diivani seljatoelt. Sellest hullemad on ainult poolikud õunad, nii et alati saab õunasabade üle ka rõõmustada. 🙂

Noorem Vend saab nüüd esineda Lasteaia Kõiketeadjana. Lasteaias ei või kommipaberit ise prügikasti ära viia, õpetaja viib. Lasteaias te teete kamapalle ja smuutit, aga siis teie ainult lõigute ja õpetaja paneb ise need asjad masina sisse. Lasteaias sa pead hästi kaua magama, kaks tundi. Lasteaias sa pead oma riided tooli peale panema. Lasteaias võid sa ainult oma kohal istuda laua taga. Ja nii edasi, sest lasteaeda minekut on Väike Piiga igatsenud juba väga ammu ja temast suurem Noorem Vend saab seetõttu pidevalt tarkuseteri jagada, kõik huvitab Väikest Piigat väga.

Mina pole veel kooli ega lasteaialainele sattunud, mul on hea meel, et poodides neid koolikaubalette laiali löödud pole. Ma olen küll korra mõelnud, et peaks lasteaeda paar öösärki õmblema Piigale, aga no sellega on veel nii palju aega. Enne peaks padjapüüre ja lapiseelikuid tegema, aga neid ju ka ei taha teha, kui on nii ilus ilm, et võiks hoopis õues olla… Või koristada mingeid kahtlasi nurki, tõsta sahtlites sisu ümber, riputada/korjata pesu… Isegi raamatut lugeda pole tahtmist, ikka tahaks mingi suvel-teen-asja ära teha. Kohvi juua küll on aega. Või hommikuteed – täna läks jälle kell 6 uni ära ja nii hea on vaikselt tagasi varahommikurežiimile lülituda. Kui see kella kuuene ärkvelolekuhetk edasi pikutada, ärkan kell 10 ja siis äkitselt on kell 12. Ja loomulikult pole kell 10 siis üldse väljapuhanud tunne, vaid lihtsalt hommikune tunne. Seega enne teisi ärgata meeldib mulle ikka rohkem. Saab näiteks ilma päästa. Kui tõusin, oli väljas hästi ilus ilm, pesu paistis nööridel täitsa kuiv, kuigi ma tean, et see on veel kastest niiske. Siis mingi hetk enne seitset läks taevas pilve, tumesiniseks.. Jätsin tee pooleli, korjasin pesu õuest kokku ja viisin tuppa kuivama – ja veerand tundi hiljem pilved juba lahtusidki. Suvesinine taevas ja korstnaplekkidelt peegelduv päike. Päästsingi magajate teadmata ilma ära.

Loodan, et vähemalt pooltest mu suveprojektidest ikka asja saab, sest nüüd ma olen vähemalt kodus ja kirjutan kõiki tehtud asju üles, et mul pärast tunne oleks, et ma tegin midagi vajalikku ka. Kuigi osa asju kirjutan üles ka selleks, et need kindlasti ära teha tuleks, meeldib mulle üles kirjutada ka kõiki neid asju, mida ma tegelikult sinna vahele ära tegin, sest liblika meetodil koristamine ja lastega elu lihtsalt kukub vahepeal nii välja. Siis tuleb see nimekiri rõõmsam, mitte stressitekitav. No et kui viiest punktist ühe teed, tekitab ju stressi, eriti kui oled selline inimene, kellel alati tuleb muid asju ka ette, mida nimekirjas polnud. Aga kui nimekirjas on läbisegi 18 asja, millest 3 jäid tegemata (need olid need 5 esialgset, mida oleks TULNUD teha) ja ülejäänud said tehtud, on palju lihtsam järgmine päev ka midagi teha, mitte vaadata kurjalt eelmise päeva nelja tegemata asja viiest ja lisada sinna veel 7 uut.

Eh, ma ostsin ühe uue koristamisteemalise uue e-raamatu ka Early Bird Mom kodulehelt, sellega seoses tuli mul meelde, et lubasin kunagi mingi teema kommentaarides koristamisraamatutest postituse teha ja nüüd on välja laenatud Suure Pere Logistika raamat minu juurde tagasi  saabunud ja nendest raamatutest kirjutada oleks tore. Kuigi aegaajalt mulle tundub, et teistel inimestel on see koristamisgeen kõigil olemas ja mina olen see ainuke, kes seda arendama ja aretama peab. 😛 Või siis on teistel vähem lapsi ja ühe-kahe lapse järelt emad ikka jaksavad koristada, aga edasi läheb kuidagi “laste järelt koristamine on nagu lumetuisus lume rookimine” vs. Kas nad siis ei pane kõike ise kohale tagasi, nagu mu ema minult imestunult küsis. Mõnikord panevad, AUSÕNA, aga siis ma ju ei märkagi, et midagi halvasti oleks!  ja ma ise ka ei jõua kõike kohe tagasi panna mõnikord ja üleüldse – asju on vahepeal palju. Punastamise koht.

Sest inimesed imestavad, miks ma ise sõna lausumata kõike ära ei korista tööl käimise kõrvalt ja miks ma üldse teen lastele selliseid ülesandeid nagu nõude pesemine, pesu pesemine + kuivama riputamine, toa koristamine, põranda pühkimine, aknapesu, prügi sorteerimine jne? Katsun siis seletada, et neil on äkki kodust välja kolides raske esimese asjana endale koristajat-söögitegijat-nõudepesijat palgata. Või kust muidu need oskused peaks tulema, kui neid lapsena järjest ei tee? Kui teismeline on juba lapsena oma kruusi pesnud, ei pea ta seda teismelisena nii võimatult suureks nõudmiseks kui siis, kui seda teismelisena nõudma hakata, et “nüüd sa oled nii suur ja pead oma mässavate hormoonidega kruusi ka ära pesema!” või noh midagi selles stiilis.

Ja see ei tähenda üldse, et mu lapsed ainult majapidamistöid vorbiksid teha ja mina veedan kvaliteetaega internetis! 😀 Eiei, ma ikka ise ka õpin alles, kuidas luua süsteemi ja kuidas kõige optimaalsemalt vajalikud asjad tehtud saada ilma näägutava ema sündroomita. Vahepeal õnnestub, vahepeal ei õnnestu. Aga edasiminek ikka toimub mu sees. 🙂

Jooksupõdemisest

Ritsik kirjutas kaasakiskuva jutu lastele kuluvast rahast.

Hakkasin sinna kommentaari kirjutades mõtlema, et eelarve pidamisest olen ma juba kirjutanud tulude-kulude postituses, aga palju sealt lastele on kulunud, seda ma tegelikult eraldi arvutanud pole. Seda pakutud keskmist, 280 eurot kuus, me ilmselt iga lapse kohta küll kulutada ei saa.

Samas – enamus lapsevanemad on endale vähem kulutanud, et lastel kõik vajalik olemas oleks ja nii iga aasta, iga kuu, võib-olla iga nädal. Ma tõesti ei kujuta ette, missugune mu elu oleks, kui kõik lapsed oleks suured ja elaks oma elu. Võib-olla ma siis tõesti heegeldaks linikuid, võtaks ammuigatsetud afganistani hurda endale, peseks ja kammiks ja jookseks temaga iga hommik ja õhtu 8 kilomeetrit ja siis peseks-kammiks teda uuesti. Aaaa ja vahepeal laenaksin raamatukogust raamatuid, loeks neid LÄBI ja tagastaks enne tähtaega 🙂

Aaaa, telekat hankida vist endiselt ei viitsiks, aga otsiks välja mingid seriaalid ja vaataks paar hooaega ära. Ja koristada pole ju vaja, kui keegi midagi segamini ei aja? Veider elu oleks küll!

Praegu aga vaatame, kuidas koos lastega selle aasta suve sisustada. Eelmise aasta Läti-Leedu reisi asemel tahaks midagi muud teha, Saaremaal tahaks käia, aga edasi on rahulik. Lastel on võimalus vist tasuta karate linnalaagris käia, eelmine aasta neile seal päris meeldis, aga see aasta on see ainult paar nädalat augustis (ja vist 2 korda nädalas). Siis on veel üks väike teaduslaager, mis on ka kaks päeva ja meie lähedal, aga suurematele – alates 8.klassist. Pikem teaduslaager oli ka, mis vanuseliselt ka klapiks, aga 175 euri ühe lapse kohta ja kuskil kaugel-kaugel Kloogarannas. Mkmm.

Põhimõtteliselt puhkavad lapsed vast ilma laagrita ka hästi välja, kui pole kedagi, kes neid pasteeriks, nende asju ära näppaks/lõhuks, madratseid keset ööd tühjaks laseks. Raamatuid on raamatukogus endiselt palju alles, isegi kui raamatukogu suvised lahtiolekuajad vaid esmaspäevast reedeni kestavad.

Kaalusin loovkirjutamise nädalat neile, aga võib-olla ei vormista seda nädalana. Kirjandite kirjutamine 3-sõnaliste lihtlausetega võiks selle harjutamise käigus 4-5sõnaliste lausete juurde areneda näiteks. 🙂

Söögitegemise kodune laager võiks ka jälle olla ja ajaloonädal ka, sest Tore Ajalooõpetaja andis mulle kaks vanaks läinud ajalooõpikut keskaja kohta. Need on needsamad õpikud, mida Trennitüdruk järgmine aasta kasutama hakkab, sest nende koolis jagati sügisesed õpikud kevadiste ära antavate õpikute vastu juba kätte.

Söögitegemisoskuste kursust lastele pakuti internetis mingil ingliskeelsel lehel, lapsed olid teravate nugadega ja õpisid šampinjone ja kurke tükeldama. Ilmselt igasuguseid asju veel. Aga no ma mõtlesin, et meie omad võiks natuke müslit valmis teha tagavaraks ja natuke šokolaadijäätist ja marjadega mahlajäätist tagavaraks ja see oleks juba päris tore. No ja kotlette tegema on nad nõus küll, kui valmis tainast on, nii et võiks paar plaaditäit ette valmis teha. Moosimarjad-mahlad on ka ilmuma hakanud, rabarbrimahla tegemine juba algas. Suvel on päris lihtne vähem sooja toitu valmistada ja rohkem marju-aedvilju süüa. Vähemalt ma igal aastal mõtlen nii, aga lõpuks ikkagi imestan, kuidas poeskäigud ikka kuu lõpuks sama summa kokku teevad – sest kui omal suurt marjamaad pole, siis maasikate ostmine juba on kallis värk, kui 3 kilo 15 minutiga otsas on. Ilma toormoosiks sattumata.

Eelmised suved on Vanim Laps tööl käinud, aga see suvi plaanis ta välja kolida ja oma elu alustada teises linnas. Juba otsis endale töökohta ja sõitis pealinna proovipäevale. Kas seal hakkaks rohkem teenima kui raamatupoes, kus ta seni töötas, pole kindel, aga vähemalt pealehakkamist tal on. Jõuab linnaga harjuda, jõuab kahekesi elamist harjutada.. ja koju sööma tulemiseks peab vist ette teatama, et me ka kodus olla teaks. 🙂

Samas plaanisid keskmised lapsed ka suvel raha teenida, aga 10-13-aastastel on ikka päris keeruline kuhugi teenima minna. Ajalehemüüjaid vist enam isegi ei kasutata? Ausalt öeldes nagunii kahtlen, minu lapsed vist ei saaks sellega hakkama ka, sellised häbelikumat tüüpi noored.  Aga jäätisemüüjad on tõenäoliselt juba vanemad, 15-16-aastased ja Eesti suve korral, kus ilm tihti külm, tuuline, vihmane (mitte nagu praegu!), ei saa ka jäätise müümisele kindel olla. Mittemüügitöö? Missugune? Lapsehoidmine? Transporditöö? Rohimine? Maasikate korjamine?? Tundub, et sihikindlust saab harjutada mitmel moel.

Mina hakkasin näiteks jooksmas käima. Sihikindel ma tavaliselt pole, jooksja pole ma kohe kindlasti! Aga mis parata, õde registreeris mu 5 km pikkusele jooksule juba maikuus ära ja nüüd äkki jõudis mulle kohale, et kui ma üle 50 meetri (jah, meetri, mitte kilomeetri!!) joosta ei jaksa, siis saab raske olema. Nüüd ma siis harjutangi, juba kolmandat päeva. No sest vaheldus kulub tegelt ära! Kooliasjadest lõviosa sai tehtud ja koolilastel on vaheaeg alanud, aga minul on üks suvetööline ja üks eksamilaps. Seega saan ikka peaaegu iga päev koolis käia (tundub, et tihemini kui kooliajal!) ja sahtleid, kappe, riiuleid koristada, töölehti rühmitada, aastakokkuvõtet klahvidest välja imeda ja kolleegidega vestelda.

Ma nägin eile su patsi, lippas mööda Riia tänavat, kiitis Kolleeg. Jalad VALUTAVAD, kohmasin vastuseks. Mulle ei meeldi jooksmine! Ma parem sõidaks rattaga, aga no maraton ootab mind juba vähem kui kahe nädala pärast.

Sellega siis inimesed tegelevadki, kui tundide ettevalmistusest aega üle jääb – endaga vaidlemisega:

• Mina – kas ma suudan 100 meetrit joosta?
• Mulle ei meeldi, et jälle üle paljude aastate ei saa ma trepist alla kõndida, sest lihased valutavad!
• Hea tunne, sain tõesti ühe kilomeetri korraga joostud, jeeeee! Kes oleks seda minust uskunud???! Igatahes mitte mina! Aga siiski!!
• Nüüd hakkangi kaks korda päevas jooksmas käima, kuni vähemalt 20 korda jooksnud olen enne maratoni!
• Mis maraton see ka on, kõigest 5 km, teised jooksevad seda nagunii 5 minutiga ja nimetavad seda ainult Jooksuks! (Mitte maratoniks, mida inimesed viimse hingetõmbeni jooksevad)
• Appi, nagunii ma jooksen valesti. Kas kand ei tohtinud maha minna? Või pidi maha minema? Appi, päris valus on mõlemal moel. Sääremarjad on hoopis valusad? Äkki see on normaalne?
• Mida need inimesed mööda kihutavates autodes küll nii aeglase tempo peale mõelda võivad? Hahaa, ei mõtle nad midagi, õnneks nad ju kihutavad. Ja korraks näitas automaatne kiirusemõõtja mulle 53 km tunnis, kuid ei, see vist ikka ei olnud minu kiirus… kahju….
• Huvitav, kas ma jõuan kunagi kodust nii kaugele joosta, et pehmemal rajal ka saaks jooksu proovida? Aga ei, see park on ju oma 600 meetri kaugusel mu kodust, pärast sinnajõudmist ja seal jooksmist ei jõuaks ma ju enam iial tagasi koju…
• Tegelikult ei olegi see jooksmine nii hull, kui ma arvasin. Äkki jõuan selle järgmise majani ka 8 meetri pärast?
• Oi jah, peaks laskma apteegis oma jooksu või jalatalla asendit analüüsida, et mis laadi jalanõusid selleks soetada. Aga nende vanade ketsidega on tunduvalt odavam, ma ostsin need juba 6 aasta eest ja siiani jooksevad! Aga uued jooksujalanõud maksaks mingi ….eeee….kõige vähem 80 eurot? Ma ei ole kunagi endale spordipoest botaseid ostnud. Ausalt. Lastele küll olen, aga tunduvalt odavamaid. Neid nimetati hoopis vabaajajalanõudeks…
• Ma olen kahe ja poole päeva peale juba kokku 8,1 km jooksnud! MINA!! Ma ei usu seda ise ka.
• Aga äkki mind naerdakse mu aeglase tempo peale seal välja? So what. Neil on naerdes raskem joosta. 😛
• Trennitüdruk tahtis ka jooksma tulla minuga. Isegi peale seda, kui ma tunnistasin, et ma ei jaksa joosta. Tema ka ei jaksa! No kui ta päriselt ka kaasa joosta prooviks, oleks küll tore. Ükskord umbes 8 aastat tagasi ma ju jooksin Karlovas Vanema tütrega. Iga tütrega siis näiteks üks kord iga 8 aasta tagant? Aaa, ei, Väikse Piiga järel jooksen ma ju niigi iga päev!

Eks näis, kas ma tõesti jõuan kunagi kahe nädalaga 5 km jooksmiseni. Soovijad võivad pöialt hoida, et mu sihikindlus areneks koos lihaste tekkimisega. Tegelikult olen valmistunud puhtalt enda pöialdega ka jooksma, sest enda jaoks ma seda ju hirmutavat jooksuasja teen. Oleks siis veel, et huntidega!

Pilt on pärit aadressilt http://www.faeriewood.com/Pages/Runningwithwolves.html

18-aastase otsused

Meil oli võimas nelipüha-pühapäev. Tegelikult polnud ma küll kursis, mis värk selle nelipühaga on, nii et kui laupäeval saime päev läbi vajalikke aiaehitus- ja korrastustöid teha, siis pühapäeval tõstsime oksad ja rohelise kraami autosse ja üritasime seda jäätmejaama viia. Nagu iga aasta.

Saladuslik käsitsi kirjutatud silt jäätmejaama väravas teatas, et pühapäeviti avatud kella 16ni, aga täna suletud. Hmmmmmm, päriselt? Jah, nüüd me saime aru, miks üks auto enne meid oli järelkäru ja rehvidega ja kui ära tahtsime minna, oli tolle auto rahvas sellise näoga, nagu nad tahaks oma rehvid sinna Jaamamõisa tänava kraavi heita. Aga nad ei heitnud, vähemalt seni, kui me mööda sõitsime.

Aga teine jäätmejaam on ju veel!? Helistasin koju, Vanim laps kontrollis arvutist ja pakkus aadressiks Turu 49. Teod ja oksad ei lõhnanud autos, selle töö tegid nende eest ära need rohelisemad aiajäätmed. Aga leidsime lõpuks selle Turu tänava jäätmejaama ka üles – küll teiselt poolt teed kui esialgu arvasin – aga peale sinna sissepööramist tuli meile vastu üks auto koos puuga. Puu oli Olerexi rendikäru peal kenasti. Tundus kahtlane! Ja hetke pärast selguski, et ka see jäätmejaam oli suletud, seekord küll pisikeses kirjas trükitud tekstiga, et Jäätmejaam suletud. Riigipüha.

Paistis, et ka enne meid oli inimesi kohal käinud, kuna värava taga ootas riigipüha möödumist kari kodumasinaid – mõned vanakooli külmkapid ja muud pudi-padi. Ohkasime. Mõtlesime. Helistasime. Lõpuks sõitsime linnast välja ja viisime sugulaste maja juurde platsile, kus kõik nende tänava majapidamised juba okste-puidujäätmete kuhja kokku olid kogunud. Muu lubasid nad lahkelt oma komposti panna, mis meie oma komposti ei mahtunud. Tõime siis teise tiiru oksi veel neile sinna ja nüüd on õu tühi, enam ei passi seal okkalised roosijäätmed, mis möödajalutajate seelikusabast kinni haaraks või jalgratta kodarate vahele kipuks. Täitsa tühi sirelite alune!

Sirelitega meil läks nii hästi, et poleks uskunudki – kui siia kolisime, siis selgus, et eelmistel oli kõik hästi läbi mõeldud. Sirelid kasvavad naabrite aias, aga lehed-õied ulatuvad kõik kenasti meie poole. Seega – meil on ruumi, kuhu autot parkida, lisaks saame ka mittestandardseid õisi otsida, aga ise sireleid kasvatama ei pea! Kahjuks on neil nii korrapärased sirelid, et ühtki viielist ei olnud näha, kurtis Mees.

Vaarikatega oli meil sama moodi – teise naabri aias kasvasid, meie aia servas. Kui meie enam korrapäraselt neid välja ei tõrjunud (eelmised armastasid hoida oma sissesõidutee ühegi rohulibleta, puhas suurekiviline killustik ainult), kolisid vaarikavarred tasapisi läbi võrkaia meile ja nüüd siis on kahel pool aeda sõltumatud vaarikaread. Meie peame ainult pisut korda, sest mulle ei meeldi suurte sakiliste kividega  kohad, kui lapsed on selles eas, et kukuvad ennast kõvade asjade peal katki. Nii me lasime killustiku vahel rohul ja muul kraamil kasvama minna ja natuke aitasime kaasa ka, palju pehmem jalgratta pealt kukkuda!

Lasteaias mängitakse kevadtormi. Igatahes igal õhtul, kui järele lähen, tulevad põõsastest välja Kevadtormi sarnaste näomaalingutega lapsed. Kael ja käed on ka samast ooperist. Ma siis iga kord kiidan, et nad ikka õues mänginud on ja mõnikord õnnestub siis osa grimmist kodus maha pesta. Eile aga tõi hoopis Vanem õde Noorema Poja lasteaiast ja nüüd hommikul ma avastasin, et enne lasteaeda võiks randmest küünarnukini ka lapsel puhtaks pesta, sest täna on ju rattapäev lasteaias ja siis pole ehk aega näomaalinguid teha?

Vanema Õe jutust selgus, et lasteaias käinud hambaarst oli öelnud, et Nooremal Pojal olid juba alumised esihambad ära võetud. Või noh, vahetunud, täpsustas Vanim laps. Aga seda me tegelikult teadsime ise ka, kas midagi muud uudist siis ei olnud? Vanim Laps ei teadnud. Kui peale füsioteraapiat Noorema Pojaga lasteaeda jõudsin, lootsin, et äkki on Lasteaiakülastaja Hambaarst mingit pabermaterjalil infot siis vähemalt jätnud, tagasisideks või nii? Jah, oligi – jänesega värvimispaber.

Kuuldavasti käivad inimesed muudkui ujumas või siis valmistuvad eksamiteks. Või teevad plaane, kus nad suvel Tallinnas tööle hakkavad, kui TTÜsse sisseastumine õnnestub. Tundub, et KOHE tuleb kõik ära otsustada, et kus hakkad elama, kus hakkad tööl käima, kui sinna sisse saad ja see tuleb kibekiirelt enne ära otsustada, kui sisseastumise info käes on, sest muidu hakkavad ju kõik teised sisseastunud ka endale elukohta otsima, töökohast rääkimata? Paanika! Mõtle, mis siis saab, kui ma äkki valesti otsustan ja kui mulle seal töökohas ei meeldigi? Kui Eriti Oluline Sõber ütleb, et pead otsuste tegemist hoolega kalkuleerima, KÕIKE arvesse võtma ja sul-tundub-olevat-nii-palju-potentsiaali, tee ometi sellele vastavalt need otsused, siis on sooritussurve tõesti väga suur.

Oh, ma küll ei mäleta, et ma 18-aastaselt nii mustvalgelt maailma näinud oleksin! 🙂 Usun, et mu maailm võis mustvalge ja kas-jah-või-ei valikutega olla küll, lihtsalt ma ei mäleta seda. See oli ju umbes 18 aastat tagasi!! 😀

Ega siis polegi muud teha kui lohutada, et kui töö tõesti ei meeldi, võid ju mujal ka proovida. Kui teed otsuseid, siis mõnikord võivad vabalt ka valed otsused olla, nii õpitaksegi. Kui ei meeldi, ei pea suve lõpuni sellises kohas tööl olema, kus iga minut piinled. Jne. Kui kuidagi ei saa, siis tavaliselt ikka saab, kui kontrolli natukeseks päris käest lased. Mõnikord siis oledki käestlastud võimalusega, aga ka see puhkeaeg võib mõnikord ära kuluda, isegi kui kohe selle mõttest aru ei saa. Kui oled ettekuulutusi kuulnud, kuidas selle asutuse juht on natuke veider, võid ju ikkagi proovida, sest khmm, kes meist siis poleks natuke veider??? Kes??? On ikka imelik küll, kui ta kuskilt otsast veider pole!!

Ja nii me siis passime, ootame matemaatika riigieksami lähenemist. Seesama laps kurtis küll hommikul, et magada viimasel ajal ei saa, aga matemaatikaga see küll seotud pole. Või muretsemisega. Ma nüüd ei teagi, kas see on hea või halb. Igatahes on tal kleit juba olemas. Ja iga-aastased maikuud lähevad ka mööda.

Mina ootan hoopis neid põhikooli eksameid, sest kahel juhul pean ma komisjonis olema ja töid parandama. Aga kui need ka läbi saavad, siis võiks juba maasikakastide maasikad ja mõni uus suvine seelik või kleit ka valmis olla. 🙂

Need siilid ei teadnud Kevadtormist midagi, aga ikka on näod mustad.

 

Äge hommik

Täna ärkasin ja vaatasin ringi. Väljas paistis valge. Kõik oli väga vaikne, nagu oleks varahommik. Mmmmm, mõtlesin, mulle meeldivad varahommikud, kui kõik peale minu veel magavad! Kuigi ma ei pannud eile äratuskellagi!

Ja siis kostis paar köhatust suurest toast. Väiksem poeg oli juba üleval ja pani oma tähestikumängu kokku. Iseseisvalt. No eks ta ole seda varemgi pannud, seal on sellised tähed nagu liikuvas aabitsas ja siis papist plaadid, kus on pilt iga sõna kohta ja tühjad lüngad, kuhu tuleb õiged tähed panna iga sõna kohta.

Tõusin, tõmbasin kardinad ära, õues oli juba soe! 3 kraadi on ikka soojem ju kui need miinushommikud, kui kõik loodavad, et enneaegselt saabunud soe suve-eelne kliima jätkub… Tegin kohvi ja pojale kakaod. Siis äkki selgus, et ta oskab lugeda.

Ma ikka alguses ei uskunud, aga ainult talle võõraste imelike asjade puhul ei saanud ta päris hästi aru, kas sõna, mis kokku tuli, on päriselt ka olemas, näiteks AER. Oma nime kirjutab ta ka, 7 tähega, vahel väga kaunis peegelpildis, aga enamasti arusaadavalt, kui välja mõelda, et see üks konksu moodi täht peab S olema. Aga no värskelt viiese kohta täitsa äge! Kahjuks ma ei saa au endale võtta, sest mina teda lugema õpetanud küll ei ole. Järelikult siis lasteaed, mõtlesin mina ja küsisin pojalt. Jah, me oleme selle juba ära õppinud, vastas ta.

 

Mina veel mõtlesin, et aega on ja las olla pikem lapsepõlv… Aga elu teeb oma korrektiivid! 😀 Vanem poeg õppis ka noorest peast salaja lugema, kui Trennitüdruk 6-aastane oli ja kõva häälega veeris. Kuna me tol aastal Uppsalas elasime, pidi Trennitüdruk kooli minema, nii et tema sai oma lugemist koolis natuke isegi rakendada, laste nimesid lugedes näiteks. Rahvusvahelises koolis olid laste nimed väga huvitavad ja pealekauba sai õppida inglise keelt käigu pealt, aga see käik võttis ikka kuid, võrreldes sellega, mida kõik tuttavad arvasid – läheb kooli ja õpib kohe võõrkeele ära. Ta ju nii noor, mis see siis ära ei ole! Nii ta siis alustaski augusti keskel kooli ja tema sõnavarasse saabusid Hello, Stop it, Bye,  Come on! Ja nendega sai ta hakkama, kuude viisi, kuni novembris esimese inglise keelse lause ütles. Seni ei rääkinud ta mitte midagi, mis sellest, et me natuke juba muretsesime. Õnneks õpetaja ütles, et neil on ennegi selliseid lapsi olnud ja küllap ta kevadeks räägib nagu raadio. Rääkiski! Kevadepoole tuli üks uus tüdruk, kes ei osanud ka sõnagi, siis võtsid Trennitüdruk ja tema sõbranna Sruthy ta kenasti mängima, sest kui su sõnavaras on koos käeviibetega Come on ja Stop it, saab ju kõik mängitud – iga laps rääkis omas keeles veel sõnu juurdegi. 😀

Tol ajaperioodil meeldis kooli- ja lasteaiavaba elu peal pojale kõike lugeda ja seetõttu varusime temaga kusagil käimiseks kauem aega, sest ta pidi kokku lugema kõik tänavasildid ja kõikide laste nimed kappidel või piltidel seinte peal. Paralleelselt õppis ta telekast ja internetist rootsi keelt, aga kuna ta lasteaias ega kuskil ei käinud seal elades, jäi see meie eest saladuseks.

Kui järgmisel suvel tagasi kolisime ja ta raamatutesse sukeldus, ei viitsinud ta enam niisama poistega mängida, sest raamatud olid ju huvitavamad, selleks sai neid ise lasteaeda kaasa tassida. Pärast oli esimeses klassis raske, sest õpetaja ei lubanud neid raamatuid lugeda – Väikest Illimari ja Kevadet ei tohi 1. või 2.klassis lugeda, sest see on HILJEM alles kohustuslik kirjandus!

Aga tagasi kevade juurde. Roheliseks kisub juba. Algab aiaga ja aiata inimeste erinev eluperiood – kes vaatab aknast murelikult peenras olevaid naate ja loodab, et ehk õnnestub mõni vegan külla sööma kutsuda (tegelikult meeldib mulle endale ka rohelisi asju söögiks kasutada), kes ootab rõõmuga võililli, rohimiskohustusest vaba.

Ma olen vist segu, sest mulle võililled meeldivad – olen juba võitlusest loobunud, kuigi kevadel käin ja ajan mõned ikka muru seest minema, kuni ind raugeb, sest neid on ju sissesõiduteelgi lademetes. Miks murult minema? Sest kui võilill sirutab oma õie päikese poole, ajab ta ka oma lehed laiali mööda maapinda. Nii võimalikult laiali, et palju päikest püüda fotosünteesiks ja selle käigus sureb muru tema lehtede alt välja. Midagi muud rohelist ei saa ju ka kasvada, kui päikest ei saa läbi võilille lehtede. Sarnane lugu on nende väikeste siniste ilusate kevadõiekestega, mis mõnes aias plahvatuslikult laiali on – sibulad sipelgate poolt laiali sokutatud või seemned levinud – aga pärast, kui neid on juba palju ja tihedalt, kaob muru nende juurest hõredamaks. Tsillad ehk siniliiliad õitsevad päris kiirelt ära, aga kevadel on neid päris ilus vaadata. Siingi selgus, et inimesi on erinevaid – sattusin kord Perekooli teemale, kus keegi härdalt küsis, KUST neid siniseid väikeseid imesid oma aeda küll saada ja teised teda hurjutasid sellesama sinise nuhtluse laikimise pärast. 😀

 

 

 

 

Vahepeal sain veel sünnipäeva maha magatud. Või noh, tahtsin midagi ägedat teha sõpradega, aga ei mõelnud kohe äkitselt välja, mida siis teha ja kellega ja saigi sünnipäev juba mööda. See vist tuleb vanusega, et ei taha sünnipäevaks midagi korraldada, või siis hoopis sellega, et alles oli Väiksema Venna sünnipäev, siis just nädalake enne minu sünnipäeva sai Pisiksest Piigast lihtsalt Piiga ja nagunii päev peale mind oli selle lapse sünnipäev, kes suguvõssa sündis peale eelmise aasta minu sünnipäevalt lahkumist. Ja kohe varsti tuleb Trennitüdruku sünna, siis kiire aeg eksamitega ja siis kohe järgmine meie pere sünnipäev ja siis äkitselt ongi juba juuni ja läheb rahulikumaks.

Aga Hele Valgus kirjutas nii ägedalt escape-ruumist, nii et ma tahaks kunagi sinna satuda küll. Juba enne tema kirjutamist tahtsin. Leiaks ainult kõigile sobiva aja!

Ükskord me sõitsime kartidega mu sünnipäeva puhul, siis, kui Tartus veel sisekardirada oli. See oli üliäge! Meie õega kippusime küll vastu servi sõitma – minul polnud autojuhilubegi – aga siis kardirajamees pani autokummid kenasti paika tagasi ja sai jälle paremaid rajaaegu teha.

Ükskord me käisime hoopis Otepää seiklusrajal – aga seegi oli piisavalt jube ühes Tarzani köiega kohas, kus pidi köiega kaugel-kaugel asuvasse tundmatusse võrku hüppama ja seejuures köiest LAHTI laskma. Kuhu kadus kontroll olukorra üle? Aga ma sain lõpuks isegi sealt edasi, sest pikapeale kiskus igavaks seal niisama passida ja kavalasti ehitatud rajalt ei saanud keset atraktsioone lahkuda ka.

Muidu ongi mul tavalised sünnipäevad olnud, ainuke eripära on vist see, et kunagi pole alkoholi vaja olnud. Mu sünnipäevad on alati niisamagi naljakad välja kukkunud. Ma vist olen natuke lapsik. Igatahes ei tunne ma alkoholist puudust ka. 🙂

Nüüd siis vaatavad mind aknast naadid punaste sõstarde alt ja tillukesed tumerohelised nõgesed vaarikate taga – ja palju mugavam oleks akna suunas vaatamise asemel mujale vaadata. Või kõrgemale vaadata – pilvitusse taevasse näiteks! Sest millegipärast on tihti nii, et kui on VAJA midagi teha, siis tahaks süütu näoga midagi muud teha. Kui kodu ootab koristamist, tahaks kangesti kodust välja minna, jalutada või hoopis poodi minna. Jalutamine on ju niiii tervislik. Ja poes pole ammu käinud, ehkki midagi nagu otseselt vaja pole. Ja sisimas tead, et kodu mitte enam ei oota, vaid juba nõuab tähelepanu. Lihtsalt see otsus, et nüüd teengi seda, mida vaja, ei ole alati kerge tulema.

Vanasti ma olin kohusetundlikum. Ei läinud kooliajal enne magama, kui õpitud. Gümnaasiumis üldse tekkis selline teema, et peaks öösel õpima, aga ükskord mu klassiõde reetis, et tema küll läks magama ja õppis hommikul. Proovigu me ka. No vene keele sõnade õppimine töötas raudselt hommikul paremini – kirjutad aga õhtul päheõpitavad sõnad paberi peale ja hommikul kooli jalutades loed ja kordad ja 25 minuti pärast kooli jõudes ongi peas, v.a. see üks ja ainuke, mis kuidagi pähe ei taha jääda. Selle kirjutasin siis peopessa, siis sain muude tundide jooksul ka vaadata ja korrata, kuni pastakatint laiali valgus ja maha kulus.

Aga nii ma tasapisi õppisin järele andma ja asju edasi lükkama. Praeguseks olen mõnel teemal lausa meisterlikkuse saavutanud ja hakanud end tagasi kohusetundlikumaks harjutama. Olen ka rohkem aru pidama hakanud, mis on tegematajätmise hind, kas on mõtet mõne asja nimel end kurjalt tegema sundida ja pärast mitte iial tahta sama asja teha. Seega kuldne kesktee minu jaoks on vist rohkem seal “küll hiljem jõuab ka olmeasju teha” temaatikas. Nii et kui ma olen ühel aastal ära proovinud, mis juhtub siis, kui aias midagi ei tee – näiteks aastase lapse kõrvalt saab rohimisminuteid vähe, õnneks meil rohimist ootav piirkond on suhteliselt väike – ei juhtu ka midagi. Kui peale kolme aastat maasikate saagikus langeb ja oleks vaja uus peenar teha, aga kaheaastase kõrvalt ei jõua, siis saabki sel aastal sealt peenrast vähe (null!) maasikat, sest ma palusin sügisel kõik taimed maha niita ja kevadel uusi istutada ei jõudnud. No ei olnud see hooaeg mu elust, et istutaks, pigem olid muud elulised teemad. Pealegi on meil metsmaasikavõsa, mis aasta aastalt lillepeenras laieneb, ja teine maasikapeenar, mis aedmaasikaid koos kuumaasikatega kasvatab, peale selle on meil tore maasikatädi, kes kilode kaupa maasikaid koju kätte tooma on nõus – kõik on ju tegelikult hästi. Seega – kui ma ei jõua lillepeenrasse enne naatide täiskasvamist, on pärast rohkem tööd, aga kui ma üldse sinna ei jõua, pean alati nööril pesu kuivatama, et ma seal taga olevat lillepeenart ei märkaks. Lihtne?

Jaa, lapsed aitavad ka vahel, kui ma palun, Vanem Vend aitas äralõigatud õunapuuoksi kimpu kokku korjata. Neid saab poole tunni kaupa tööle panna, kui ise ka aias olla – või aiapostide vahet tegema, kui ajalist piirangut maastikupiiranguga piiritleda, aga lastelt aiatööde vihkamist välja koolitada ma ka ei taha. Seega – eks näis, kas hakkan vajalikke asju tegema, kui on nädalavahetus või puhkan. Või mõlemat! Hästi doseerides ehk saabki mõlemat! Mis sellest, et ilusa ilmaga jalutama minek oleks veel mõnusam. Ma olen juba tagajärjed välja mõelnud, mis kohustuste juurest minema jalutades tekivad, nii et need võivad mulle mõnikord meelde tulla.

Nii et – värsket õhku saab aiast ka.  Lähen teen tillukestest tumerohelistest nõgestest head värsket teed. Head nädalavahetust! 🙂

Talveks valmis?

Kui nii ilusaid sügisilmu nädalavahetusel pakutakse, saab köhivad lapsed aeda kaasa võtta ja lehed peenrale või marjapõõsaste alla riisuda. Päike paistab, muru on novembriroheline. Kevadel potist mulda istutatud varretu priimula on kenasti õitsema hakanud ja ühel metsikuks läinud roosil on kenad punased kibuvitsamarjad. Keegi väike, aga kuri oli lillesibulaid välja kraapinud ja maitsnud ja siis vedelema jätnud. No viisakas oleks olnud siiski tagasi mulda istutada, kui ei maitsenud! Häh.

Väikesed riisujad tulid ka abiks, üks riisus kruusa, teine riisus liivakasti pealt vett koos kõdunevate lehtedega. See suurem, 4-aastane riisuja aitas natuke peenra suunas ka lehti liigutada. PisiPiiga seevastu otsustas puu otsa ronida ja meid õpetada. Pärast sain sealt, kus lehti oli, aga peenraid ei olnud, osad lehed kotti ka aetud.

Loodan, et palavik on nüüd selleks korraks päriselt läinud, sest nädala algul veel olid mõlemad sooja peaga. Nädala keskel õnnestus meil saada välkarstiaeg – s.t. keset mu tööpäevahommikut selgus, et lasteneuroloogia aega saab võib-olla tõsta 26.jaanuari asemel hoopis selsamal kolmapäeval 16:40ks. Sellisel puhul tuli poolhaige lapsega neuroloogil ära käia,  sest haruldased eriarstiajad on Eestis ju defitsiit. 🙂

Esimest korda nende aastate jooksul ütles seekordne arst, et sellel lapsel on imikuna insult olnud, sellest need tervisemured. Hmm. See ei teinud tegelikult olukorda arusaadavamaks, aga meid ootab mingil hetkel peapilt.

Õnneks haigemaks ta seal käimisest ei jäänud, nii et julgesin täna õue jooksma lasta küll. Kui noored inimesed nädala jagu kahekesi toas kinni on olnud, tekib rohkem tüli, sest koosmängimise mängud on ära mängitud, värviraamatud hakkavad värvitud saama ja kummalgi pole haige olles eriti roosiline meeleolu.

—

Kehalise õpetaja ütles paari nädala eest, et tulevad küll suusatunnid, kui lund on. Praegu ju ei ole, imelik november. Nagu 4 aastat tagasi, kui esimene lumi saabus jaanuaris peale aastavahetust…

Igatahes käisin ma keskmiste lastega hommikul suusalaadal. Uskumatu, kui sujuvalt kaks paari teismelistele sobivaid suuski, ühed kepid, suusamääre, paar paari suusasaapaid ja üks jõhkraks suusatamiseks või harilikuks uisutamiseks sobiv kiiver  meie perre saabusid. Väga äkitselt tunni aja jooksul.

Kõige kallimaks osutusid klambrid, mis olid küll soodushinnaga, aga kallimad kui suusad. 😀 Aga no suusasaapad ja suusad siiski niisama koos ei seisa, olin sunnitud klambreid ka ostma. Minu rõõmuks oli klambrimüüja nõus suusad ise ära klammerdama, nii et ma pean vaid suuskadele järele minema.

Loodetavasti siis tuleb ikkagi suusatamistalve ka, sest Tähtvere Spordiparki tuleb jaanuaris Limpa Suusakool koos õpperadadega. Meil on tegelikult siin üks tavaline park lähemal, kus mõnikord suusatajaid näha on, aga ilma lumeta vist ei toimu midagi.

Kuna ma täna õuest pallid, kastekannud ja aiatoolid sisse ära tõin, võib tegelt sajuks minna küll. Lumelükkamine mulle meeldib, umbes nagu riisuminegi, sest need on tööd, mille käigus tulemus kohe näha on. Iga päev põlvini lund ära ajada ma ei jaksa, aga väiksemas koguses või lihtsalt harvem – mulle sobib. Meil oli kodu otsimisel tingimus, et poleks sellist kohustuslikku kõnnitee lumest puhastust, mis peab kella 7ks või 8ks hommikul puhastatud olema (ja muud ajal lehtedest puhas või jääaja puhul liivatatud vms) ja meil ongi õnneks ilma ametliku kõnniteeta tänav siin. 🙂

Aga kui sel hooajal ka lund pole ja kasvueas lapsed suuskadest pikemaks kasvavad, on ju lootust, et väiksemad lapsed ka kunagi suuskadeni kasvavad. Nii et kohutavalt tore, kui rohkem lapsi on!

Kas teie lastel on suusad?

Kui jah, kas suusatamas käiakse rohkem kui kord hooajal?

Suve nautimise plaan

Kell on varajane. Ma ei teagi, mis kell on, sest ma magan, aga kardinad on juba valged. Tuppa astub meie Vanem Poeg ja küsib kõva häälega: Mida ma võiksin arvutada?

Une pealt ei oska muud teha kui kella vaadata (6:20 alles, järelikult on mul veel 25 minutit magada jäänud) ja siis kohmata, et vaata ise!

Eks see Miksike on koolivaheajal süüdi varajastes ärkamistes. 🙂

Ehk siis mõtlesin igasugu erinevaid plaane välja, mida teha, et suvel lapsed puhkamisest kurjaks ei läheks: teen neile palju põnevaid plaane, mida ette võtta. Esimese raksuga tuli pähe igasugu asju ja pärast paistis see nagu põhjalik koduõppe suvekool… kus võiks ette võtta selliseid asju:

• arvutamine (Miksike),
• loodusõpetus (vanaisa tõi meile kastitäie loodusajakirju, millest annaks põnevamaid artikleid kindlasti teistele ümber jutustada; võiks teha ka ettekandeid kolmest sagedasemast aias elavast linnust jne)
• orienteerumine + kaardilugemine (bussisõidud – vali number ja tee ring peale, jäta meelde kõige põnevamad peatused ja tuttavad kohad; oma linnaosas matkad fotoka või rattaga jne)
• joonestamine (joonista aia/oma unelmate toa plaan)
• kunst (lillede ja lehtede kuivatamine, et paar nädalat hiljem kaarte saaks meisterdada + igasugu guašid, vesivärvid, marmorkuulid, kriidid jms)
• õmblemine (nööbi õmblemine, nukuriided, jalgrattasõiduks väike kotike jne)
• nuputamine (leidsin vana Nuputa raamatu üles!)
• kehaline kasvatus (seiklusrajad kodus puu otsas, kiigepuul, mänguväljakutel, natuke hantleid ja kõhulihaste meeldetuletust, ujumine, miks mitte ka slackline, parkuur jms)
• majandusõpetus (poeskäimine, töölkäimine, kulud ja tulud)

No ja nii edasi. Peamiselt siis 9-12 aastaste jaoks, aga teatud asju saaks ilmselt väiksemad ka teha. Neil on muidu eriülesanded ka, näiteks värvimine, nõude kuivatamine (pottide ja potikaantega on hea alustada, metallesemed purunevad taldrikutest oluliselt harvemini), lillede kastmine, liivakasti”tööd”. Lisaks harjumused ka, mille kujundamine on mõnes eas lihtsam, mõnes keerulisem  – korista oma asjad ära, pane tagasi,  aita ema… Meie PisiPiiga oma Korraliku Kahese eas viib vabalt teiste plaastreid ja katkisi autosid prügikasti, paneb jope nagisse ja viib nukud magama [kui keegi proovikski aidata, kostub röögatus ISE!!], kuid 4-aastane Noorem poeg on kohati juba laiskloomastumas. 😉

Aga kuna mina käin veel tööl ja nemad on kodus, kukkus sellest välja seriaal “iga päev raamatukokku, koju lugema, süüa, homseks raamatud läbi ja jälle raamatukokku”. Sekka mõned esikukoristamised ja pesupesemised. Varahommikused Miksikesed ju ka, mille tase ja tulemus tuleb üles kirjutada, siis saab kunagi võrrelda, kas mingit arengut ka on.

Pean vist ikka üksikasjalikuma plaani tegema, kellaaegade, söögipauside ja töökohustustega. Nii lastele kui endale, arvestades sisse laste trennid, laagrid, palgalise töö, magamisajad… eeeee…. liiga keeruliseks läks. Senised suved oleme ka üle elanud. Plaanitumalt laste poolt ja suurte remondiplaanidega meie jaoks. sest suvi tundub ju ikka selline tuleb-rahulikumalt-võtta, kuigi mind on alati segadusse ajanud, et looduses on vastupidi. Suvel on kõike rohkem – päike tõuseb varem ja loojub hiljem, et rohkem ette võtta, korda saata, ära teha – mitte selleks, et rohkem niisama olla. Kõik loomad-linnud sebivad suvel rohkem kui sügisel ja talvel, kui nad valmistuvad talveunne jääma, nagu inimesedki tahaks, aga peab hoopis tööle-kooli tagasi minema ja see on nii raske. Ega suvel kuumas kontoris töötadagi kerge ole…

Planeerimine on üks keeruline teema mulle siiani, kuigi meid treenitakse juba varasest koolieast päevikute ja koolivälise tegevusega oma aega läbimõeldult kasutama. Aga ma tean, et saan planeerimise abil rohkem tehtud, Pomodoro tehnika, kalendriplaani või nimekirjadega. Eks ma siis peale neljapäeva teen.

Kas nii saab rohkem suve nautida, kui selleks on PLAAN?