Tag Archives: põnevusi lastele suveks

Teeks kohvikut?

Augusti keskel võtsime osa kodukohvikute päevast ja tahtsin sellest ka natuke kirjutada, et siis ehk on sellest kellelgi abi, kes ise korraldada plaanib.

Kuna juba varakult oli teada, mis kuupäevaks tuleb ära teatada osalemissoov, aadress, ligikaudne menüü ja korraldaja/vastutaja, siis väga palju üllatusi ilmneda ei saanud. Nime valik osutus esimeseks suureks proovikiviks.

Menüü jagasime kolmeks – magus, soolane ja joogid. Magusad olid siis küpsetised, soolase alla läksid supp, lõhesaiad ja fetajuustusalat ning pärast lisandused sinna veel täidetud munad ja juusturullid. Joogiks on hea teha kohvi, kakaod, mahla ja maitsevett (näiteks piparmündi või sidruniga). Plaanisime sooja ilmaga ka jäätist pakkuda (muffinivormidesse külmutada), aga jäätisetegu ebaõnnestus, sest ma segasin vahukoore liiga vara muuga kokku ja see ei läinud vahtu.

Lisaks laenasime külmkapi (mille me vahepeal mu vanematele olime viinud, kui endale suurema ostsime) ja sinna panime külma nõudvad magustoidud, mille varem valmis tegime. Külmkappi oli hea ka tooraine jaoks kasutada, näiteks 8 karpi mune ja salatimaterjal püsis seal kenasti.

Mis vähegi võimalik oli varem valmis küpsetada, selle tegimegi varem valmis: küpsised, šokolaadikoogid, kohupiimakreemi ja moosikihtidega tordid, küpsisetordi, vahvlid, müsli, puuviljakeeksid. Toorputru tegin ka eelmisel öösel valmis, aga seda väga palju ei kulunudki, sõin ülejäänu ise ära hiljem.

Mahladega oli lihtne nii, et kaks kannu olid kohvikulaual ja kui üks neist tühjenes, sai teise kiirelt ära täita ja tagasi tuua. Kolmas kann oli maitseveega. Piparmündi maitsevett sai kiirelt teha nii, et teed kruusi piparmünditeed, lased mõned minutid seista ja siis kallad kannu, ülejäänu paned külma vett. Kui piparmünditeed on võrreldes ülejäänud veega väike kogus, siis ei jää soe lahja piparmünditee, vaid pigem õrna piparmündimaitsega vesi. Piparmündivarrega saab ka maitsevett, aga siis peab see kauem vees ligunema, 5 minutiga küll piisavalt maitset ei saa külma vee puhul.

Oasupi ja fetajuustusalati tegime kohvikupäeva alguseks, mõlemaid sööke tegin päeva jooksul korra juurde ka. Üldiselt kulub palju kandikuid, sest peaaegu kõik väljapandav on kas suurte taldrikute või kandikute peal. Supp oli meil menüüst tellitav, see tähendab, et muul ajal hoidsime seda kohvimasina kõrval potisoendaja all soojas.

Kuna meil oli abistajaid päris mitu, saime läbi ilma plastnõudeta – see oli minu kõige suurem hirm tegelikult, et meie õues olev prügikast on kuhjaga täis ja igasugune söögine kraam vedeleb ka mõlemal pool prügikasti kuhjades… Aga ei! Meie prügikasti oli viisakate kohvikukülastajate poolt pandud ainult 3-4 kohvitopsi ja 5 eri suuruses läbipaistvat smuutitopsi. Meie kohvikuala prügikorvist lisandus veel umbes 8 salvrätikut ja poolik õun. KÕIK! Ülejäänud nõud olid kõik pestavad – alustassid, kohvitassid, taldrikud ja supitaldrikud, lusikad-kahvlid-klaasid samuti. Kuna meil nõudepesumasinat pole, pesime nõusid jooksvalt – nii ei tekkinud suurt kraanikausitäit.

Aias on meil tavatingimustel ainult üks vanaaegne voodi, millest on aiapink tehtud, nii et istekohtadele mõeldes rääkisin naabritega. “Räägi Inimestega” meetod töötas jälle, sest kahed naabrid laenasid meile oma pinke, toole ja laudu. Õde laenas varikatuse, millest äkiliste vihmahoogudega oli suur abi! Mehe vanemad aitasid klaaskannude ja kohvimasina laenutusega, minu vanemate juurest “sulasid välja” vanad serviisid kohvitassidega, supilusikad ja palju kandikuid. Vennanaine laenas ahjuplaate ja küpsetas mitu plaaditäit juusturulle, õde küpsetas 4 kasti vahvleid. Mina küpsetasin nelja eri sorti müslit ja vaeste rüütlite luid – ehk siis saiapulki kaneeli ja suhkruga, ilma munata. Müslid panime tühjadesse 0,5L keeratava kaanega purkidesse, saiapulgad läksid maakaartidega täiendatud pringles-krõpsude torudesse ja nende tulud läksid Carmeni fondi.

Carmen on ühe minu sõbranna 9-aastane laps, kellel on selline puue, et ta ei saa liigutada oma käsi ja jalgu nii nagu teised lapsed. Lihaspingete tõttu ei saa ta ka rääkida päris nii nagu meie. Tema diagnoos on sarnane meie Noorema Poja diagnoosile, aga kui meil on lihased pinges ühel kehapoolel, siis Carmenil üle terve keha, mistõttu ta ei saa iseseisvalt kõndida. Aga ta käib koolis, 2.klassis! Tema õppetöö toimub puutetundliku sülearvutiga, mis kahjuks kaotas augusti alguses oma puutetundlikkuse – parandus aga pidi maksma ligi 400 eurot. Kooli alguse puhul päris kurvastav, eriti kui keegi garantiid ei anna, et uut ekraani tellides-paigaldades viga kaob…

Aga Carmeni ema tegi erinevaid käsitööseepe ja Minu Õde tegi kookose-suhkru-kehakoorijaid, meie tegime müslisid ja saiapulki kaneeli ja suhkruga ning kõik need tulud läksid Carmeni arvuti paranduseks! Seebid said nii ruttu otsa, sest Carmeni ema oli samal ajal Vasesepa laadal ülejäänud seepidega, aga sealt tulles tõi ta osa seepe veel meile ja ka need läksid kui soojad saiad 🙂

CarmeniEmaSeebid
Carmeni laud – teine sats seepe, alles on veel kookosmüsli ja kaneelimüsli.

Teine heategevuse võimalus oli meil ka, sai osta erinevaid lilli-taimi ja flokside raamatut ja tulud läksid OPEROG’ile, Operatiivsele Otsimisgrupile, mis otsib kadunud lapsi-seenelisi-uppunuid-KedaIganesVajaOtsida, vabatahtlikele varustuse jaoks.

Laste jaoks oli meil kokku aetud “masinapark”, s.t. lisaks meie pere jalgratastele ja mängutraktoritele-tõukeratastele laenasime mõned Minu Õe käest veel juurde, laste pealeistutava mootorratta ka, nendega käis üks pidev möll. Ainult kaks last terve päeva jooksul olid õnnetud, et nad masinaga lahkuda ei saanud. Liumägi ja kiigupuu olid ka üsna hõivatud, aga eks meil õe ja vennaga ongi kolme pere peale 11 last, seega juba meie “kohalikke lapsi” jätkus iga nurga peale.

Et suurematel inimestel iga ei hakkaks, reklaamisime natuke enne viimast minutit raamatuportaali ka – inimesed said tuua omi vanu raamatuid ja asemele võtta uusi raamatuid. See isegi töötas, sest päris mitmed inimesed tõid raamatuid ja päris mitmed viisid ka, kuid õhtul, kui kohviku kinni panime, olime ikkagi ENEde omanikeks saanud, ülejäänud kahest kastitäiest rääkimata. Ma pole veel mahti saanud raamatuid taaskasutuse listi pakkumisele panna, aga loodan, et osadele leidub veel soovijaid ja ülejäänud viin kas tänavaraamatukokku või Rimi raamatuvahetuskasti ära, mis vähegi lugemist kannatavad.

Koristamine läks vaatamata nõudepesumasina puudumisele üsna kähku, sööke väga palju järele ei jäänudki, mõned tükid kooki ja viimased saiapulgad panin Vanimale Lapsele kaasa, kes kohviku kinnipaneku järel kohe Tallinnasse tagasi sõitis – ta oli meie tubli kassapidaja – ja peale seda saabusid veel ühed kliendid, kes viimase lõpu lõunamaisest oasupist ära sõid.

Mida jäi üle, olid salvrätid (400-ne pakk oli täiega liiast, küllap saame veel 10 aastat nendega sünnipäevi peetud), kolmekordsest saiakogusest kulus ära üks kolmandik, ülejäänuga sai veel kõvasti saiavormi ja saiapulki vormistada; jahu olin ostnud 12 kilo, seda jagasin nii vahvlite tegemiseks kui juusturullide tegijale enne ja peale küpsetamist, aga ainult 8 kilo ootab veel kasutamist… ja mune jäi ka üle, kuigi Kallis Mees tegi kõvasti Pavlovaid nii eelmisel päeval kui kohvikupäeval mitu korda päeva jooksul. Kui keegi plaanib veel Pavlovaid teha, siis arvestatagu seda, et need 90 minutit ahjus on,  ei saa seni mitte midagi muud küpsetada…

Aga just siis, kui olin peale kohvikutepäeva paar päeva asju tagasi andmiseks sorteerinud ja pakkinud, uuris üks mu klassiõde, kuidas meil kohvik läks ja selgus, et ta plaanis ka kohvikut teha, kuna nende linnaosa tegi just järgmisena kohvikutepäeva ja nii oli mul soodne võimalus nii oma kohvitassid kui taldrikud-kandikud neljapäeval enne ärasõitu talle laenata ja jahu koos salvrättidega ka. Täna sain talt kraami juba tagasi (õnneks mitte jahu!), kuigi nende suitsukalakohvikusse ma ei jõudnud, sest meie olime samal päeval Salme Viikingiturul. Nende muljed olid ka positiivsed, kuigi neil käis vähem külastajaid kui meil, eks reklaamil ole siin ka oma osa (Tähtvere kohvikutepäevast enne toimumist suurt infot ei liikunud, Tammelinna omadest kirjutati fb-s ja Tartu Postimehes ka) ja lahtiolekuaeg mõjutas ka – meie olime avatud 11-19, nemad tegid vist lõunast lahti.

Aga kes veel plaanib kunagi oma kodus kohvikut teha, soovitan küll proovida!

Kohvik2
Avamise järgne pilt – esimese asjana osteti ära 6 täidetud muna, puuviljakeeksid ja vahvlid ootavad oma aega..

Eraldi tasub läbi mõelda:

*lemmikloomade teema – kas näiteks koeraga võib tulla kohvikusse? Meil endal loomi pole, seega meie nõue oli, et loomadega võib ikka tulla, kui omanik vaatab looma järele, sest väikesed külastajad võivad lahtise looma peale ehmuda;

*tualettide teema – meil plaaniti Kemmerlingist välikäimlaid rentida, aga kuna lubas vihmast ilma, tundus ka mitme kohviku peale kalliks jääv see rent ja nii ta rentimata jäigi. Muidu oli plaan, et 20 korraldatavat kodukohvikut panevad oma osa ja siis on välikäimlaid mitu ja erinevates kohtades tänaval. Tegelikult käis meie pool tualettruumis vast umbes 8 inimest, neistki osa lapsed. Polnudki nii hull, et 8 rulli vetsupaberit kuluks!

*kui oma lapsed on väikesed, kes neid lõuna ajal magama paneb ja kus, kui koduaias toimub melu? Kui oma lapsed on suured, missugused ülesanded neil on ja kas mitu tundi järjest jaksavad nad neid teha?

* kuhu saavad külalised parkida rattaid, lapsevankreid, autosid?

* Kas väike pissipott väikestele külalistele on? Või mähkmevahetuskoht, kui väljas sajab vihma?

*Kas kohvikul on vihmakindel silt? Kas enne kohvikut on kusagil ka viidad? Õhupallid?

*Sularaha – kas arvestad hinna kujundamisel, et ei peaks 2- või 5-sendiseid tagasi otsima?

Üldiselt on hea, kui on ka rollid kokku lepitud – kes on kassas, kes aitab nõusid kasutatud nõude kastist kööki viia, kes mängib lastega, kes hakib salatit juurde, kes toob poest vajadusel piima/leiba juurde, kes küpsetab, kui midagi puudu jääb? Meil olin mina see, kes niisama ringi jalutas ja inimestega suhtles, see sobis mulle väga hästi 🙂 Kohvi tegi kaks inimest vaheldumisi, kassa taga oli suur tahvel, kus olid kirjas söögid ja hinnad – nii sai vajadusel kiiresti hinda muuta või midagi maha kustutada, samuti ei pidanud asendaja nuputama, mis hinnaga mis on – nii võib juhtuda siis, kui hinnasildid on näoga ostjate poole või siis viib tuul sildid minema.

KohvikH2
Teine pool lauast avamisjärgselt – hiljem polnud meil enam mahti pildistada! 🙂

Ja Helle Heegeldatud asju pakkusime ka – neid oli päris palju valmis heegeldatud:

kohvikH3
Helle Heegeldised: koogid, jäätised ja muffinid, foto: Henry Narits

Aga kui võtta kogu üritust kui lihtsalt perega koos olemise ja koostöö harjutamise aega, siis kukub hästi välja. Ja tore! Lapsed arvasid, et teinekordki! 🙂

Advertisements

Viikingite värk

Suvi pole veel läbi!

Saime isegi ninad päikesest punaseks nädalavahetusel, kui Saaremaal toimus Salme Viikingiturg. Minu jaoks üsna uskumatu, sest olen alati arvanud, et augustist on päike juba nõrgem… Aga nüüd lausa nii augusti lõpus ja kõik puha punetasid näost! 🙂

Muinas-Eesti klubide üritustel pole me tegelikult juba aastaid käinud, põhjusi on olnud rohkem kui üks. Vanasti sai käidud koos perega nii Käsmu Viikingipäevadel kui Kassinurme Mütofestidel, siis tuli umbes viieaastane paus.. ja nüüd siis avastasime paar päeva varem, et ilm vist ikka lubab lausvihma vabu päevi, võib minna küll.

Külastajatel on lubatud igasuguste riietega minna, aga kuna meil olid varasemast ajast oma linased ja villased riided + muu varustus olemas, võtsime nõuks minna ikka muinasriietega. Selgus aga, et mis 5 aastat tagasi kolimise järel ära pakitud, seda niisama lihtne leida polegi. Lõpuks leidsime peaaegu kõik, välja arvatud laste villased kapuutsid, millega ma palju vaeva olin näinud ja serva lilli tikkinud… Ju siis on kellelegi laenatud, aga nüüd ei mäletanud enam keegi, kellele ja mida.

Samas olid keskmised lapsed vahepeal kasvanud. Trennitüdruk oli kasvanud vanema õe riietesse sisse, ainult käed olid pikemaks veninud! Noorem Poeg oli kasvanud venna linastesse pükstesse sisse, seevastu Vanem Vend oli järelikult hädas. Neljapäeval tegin veel tiiru Abakhani kangapoodi ja sain kahte erinevat helesinist linast, ühe tumerohelise linase ja kaks linase-karva linast kangajuppi. Tumeroheline kangas kuluski Vanema Poja pükste tegemiseks ära, kuigi ma pole suurem asi õmbleja… Aga tegelikult see isegi kergendab asja, sest sellisel juhul tunnen ma end õmblemisel nagu loometööl ja võin vabalt ise pükstele suvalise lõike välja mõelda. Tegelikult ma vaatasin neid meeste pükste lõikeid ka, aga need tundusid korraga nii keerulised kui naljakad, et ma ei hakanud üldse ette kujutamagi, et teeks selliseid:

meeste pükste lõige meeste püksid2

No ja siis võtsin salaja ühed mitte-teksad ja õmblesin nende järgi midagi sellist, mis võiksid pükse meenutada, mida saaks vöökohalt paelaga kokku tõmmata (nööpe ja kummi ju muinasajal väga ei kasutatud, õmblusmasinast rääkimata) ja kui ma need kiiruga valmis sain, läksid need isegi jalga! Muidugi venis nende pükste tõttu meie väljasõit plaanitud hommikul kella 11st kella 13.30neks, aga kuna meil polnud praami broneeritud, polnud väga muret, et peaks kindlaks ajaks sadamas olema.

Väiksele Piigale tahtsin ka uut ja ilusat kleiti teha, sest tema suurusele mõeldud riided olin juba edasi andnud kunagi. Olin kusagilt kõrvale pannud ühe ilusasti pilutatud linase laualinajupi, võtsin siis Piiga suvekleidikese välja ja lõikasin linase ka lahti. Siis selgus esiteks, et vale lõige – linased kleidid ja hamed on alati hästi lihtsa lõikega, ei mingeid kaares kaenlaauke! Teiseks selgus see, et õmblused kõditavad ja Väike Piiga karjus nagu ratta peal, kui kokkuõmmeldud kleiti talle selga proovida tahtsin. Oeh.

Võtsin siis hoopis helesinise linase kanga, tegin ÕIGE lõikega kleidi talle, natuke laiema ja natuke pikemate varrukatega, et saaks järgmine aasta ka kanda, õmblesin isegi kiilud allserva, et poleks vaja väga mõõduka sammuga astuda (kitsa kleidiga ei saa ju üldse mingeid erilisi manöövreid sooritada, näiteks turnida või kiigule ronida). Seda oli ta nõus kandma ainult juhul, kui pikkade käistega pluus on all. No olgu, Saaremaal on ju alati tuuline?

Kogu tee õmblesin helesinise kleidi varrukaid ja kehaõmblusi peiteõmblusteks, et selga pannes kostaks vähem karjeid. Ometi kord kulus 7 tundi Saaremaale sõiduks täiesti marjaks ära – õhtuks oli kleit enam-vähem valmis! Õmblesin muidugi ka praami peal nagu mingi hull käsitööline, õnneks keegi ei vaadanud. Või noh, mina ei vaadanud, sest muidu on võimalik kenasti nõelaga küüne alla torgata.

Laupäeval oligi ilus ilm ja kuna meie Saaremaa-kodust oli sinna alla 10 kilomeetri, riietusime kodus ja sõitsime autoga kohale. Riietumine võttis ikka kaua aega, sest tuli ära jagada kõik ehted ja sõled ja käevõrud ja kotid. Puust söögikausid ja Muhu leivad võtsime ka kaasa, kuna kohale jõudes on tavaliselt üks esimesi lauseid lastel “süüa tahaks!”

Õnneks oli tuttavaid inimesi ka oma viikingitelkidega, sättisin end ühetraadiketi ja lusikate müügiplatsi kõrvale oma lambanahkade peale ja hakkasin seda pooleli jäänud linast kleiti edasi õmblema. Mees käis lastega viikingilaevade võidusõitmist vaatamas ja pärast käisime ise ka ühe eestlaste laevaga mere peal, mina õmblesin seni juba kapuutsi. Palju toredaid inimesi oli näha!

Käsitöölisi väga palju polnud, aga kohapeal sai osta ilusaid kõlapaelu, nõeltehnikas mütse ja sokke, kätiseid, puust kausse ja lusikaid, noaterasid, valmis nuge, ühetraadiketi tehnikas kaelakette ja käevõrusid pronksist ja hõbedast, erinevaid põletatud savist kausse ja topse, seepe ja erinevaid ehteid. Ilmselt midagi veel, mis mul meelest läks…

Kohapeal toimusid nahaparkimise õpitoad, aga need ülejäänud õpitoad, kuhu meie plaanisime oma lapsi sokutada, jäid kuidagi vaikselt ära. Samas tegid Loki Rebased lastele erinevaid mänge ja kuna nemad tegid ka süüa, siis ei jäänudki ilmselt eraldi kõlapaela tegemise jaoks aega. Kangakudumist nägin ma kohapeal küll.

Kohal olid ka pisikesed 2-kuused kaksikud, kelle ema oli neile küll villasest mantlid õmmelnud, aga kuna oli ebatavaliselt soe, ei saanudki pisid neis mantlites magada, higiloigukesed külje all.  Ega ma ise ka oma villast vaipkleiti selga ei pannud, Vanem Poeg jooksis ilma särgita ringi, higi juustest nõrgumas  ja täiesti südasuvine tunne oli!

Järgmisel päeval käisime veel tiiru ilma lasteta ja ostsime ühe noatera ja põletatud savist suurema kausi. Leedust või Lätist pärit saviesemed olid väga ilusad – kõige ilusamad olid suured savist kannud! Neil oli lastele ka savist linnukujulisi vilesid tehtud, millega ilma veeta vilistada sai. Erinevaid klaaspärleid müüdi ka, aga neid olime eelmistel üritustel juba tasapisi lastele ostnud ja nüüd saime 3 kaelakeed oma pärlitest juba kokku: mulle, Trennitüdrukule ja Väiksele Piigale. Piiga kaotas oma kee korra ära ka, aga kuna ma olen korra juba muru seest pärleid taga ajanud (osaliste kadudega), tegin seekord kee otstesse sõlmed, nii et kui sõlm kaela tagant lahti tuli, ei veerenud kogu pudi laiali ja Mees leidis kee teepealt üles.

Tagasi sõites sain ühe villase hame õmblused kenasti ära õmmeldud, nii et nüüd on vaja ainult lõngast paelu punuda või mõnda väiksemat kõlavööd serva ja saabki valmis! Üritused on ikka head, sunnivad lõpetamata õmblustöid lõpetama ja saab veel ägeda viikingilaevaga ka sõita. Ainult praamijärjekorrad tagasitulles ei ole nii lõbusad.

villaneKleit

Alumine serv on küll veel palistamata, aga selle asemel võib vaadata hoopis kammi, sõlge või helmekeed, eks? Ehk õnnestub paremate värvidega (kus tumerohelised lõhikud ka helerohelise kleidi juures silma paistavad, mitte poolvärvitud nagu praegusel!) pilt ka pärast teha. Ja kui Väikese Piiga linane kleit ära kuivab, panen sellest ka pildi.

Sinna ja tagasi

Kodus tagasi on ikka nii hea olla. Lapsed magavad, toas on kõvasti alla 30 kraadi ja pesu ripub tuulevaikses õues tasapisi vihma oodates.

Eile olime külas äiksepeol, lastele väga meeldis. Tore, kui saad äikese ajal kusagil ohutus kohas olla ja siis omal soovil õues võimsaid loodusnähtusi aukartusega jälgida, näiteks kuidas terrassil olevad asjad minema lendavad (kergemad jalanõud, telk…) ja otse loomulikult üritavad tuuleiilid gaasigrilli leegi iga sekund ära puhuda. Ega enamus kartuleid-sibulaid olidki juba valmis selleks ajaks ja šampinjone röstida sai hiljem ka.

Eelmised õhtud olime kõik Saaremaal, kus kuidagi ei raatsinud enne südaööd magama minna. Jaaniõhtul rannas käis pendeldamine kahe lõkke vahel, kuna meil oli plaan paljudest väljajuuritud kändudest lahti saada ja neid jätkus ka naabripere lõkkesse 80 meetrit eemal teisel pool jõge. Jõgi ise oli ära kuivanud, nii et sellest sai traktori ja laste/juurikate järelkäruga kenasti läbi sõita. Selgus, et traktori järelkäru mahutab kenasti 7 last või 2-3 kändu koos juurtega.

mererand

Naabriperel oli maiustuse otsimise mäng laste jaoks, bioloogidest vanemad on tõsiselt ägedad! Igale lapsele anti paberisse keeratud roheline kimp – selle järgi sai teada, kust pead oma maiust otsima. Näiteks kuivanud kadakaoksa koos saarelehtedega on paberi sees võimalik käes hoida küll (paljakäsi ei tahaks!) ja otsijal tuli leida selline koht, kus need mõlemad koos kasvasid, sinna juurde oligi üllatus peidetud. Kuna meie keskmised lapsed osalesid ka otsingul, sain pärast ühe ebajasmiinioksakese sellele lapsele nuputamiseks anda, kes ise ei olnudki ühtki leidnud, ainult teisi otimisel aidanud, sest suuremad olid kõik kiiremini üles leidnud ja meil oli autos üks pakk tagavara pähkleid. Leitud kraami söömine toimus põhimõttel kõik koos. Plastik-kommipaberi-prügi beseedega üldse ei tekkinud ja lehmakommide pabereid sai kenasti lõkkesse lisada. Naabripere koos lastega jäi randa ööbima ka, hommikuks pannkoogimaterjalid ja kohvipurugi kaasas. Neil on vist iga suvi nii, v.a. too kord, kui kõigile kombed selga ja väiksematele kindad kätte tuli panna, et rannas ära ei külmuks.

Leidsin suure otsimise peale Salme poest peale piparkookide ka vahukommid üles, ühe põlvekõrguse riiuli tagumisest servast – 5 minutit otsimist tasus ikka ära! Lapsed grillisid siis paar-kolm esimest pakki ära ja viimane pakk jäi lapsevanematele. Mina ise kunagi vahukomme lõkkel küpsetanud ei olnud, maitsnud ka mitte, aga kui Mari mulle oma kiirgrilli tehnikat õpetas, siis tahtsin seda käppa saada ja sõin mõned vahukommid peale karamellglasuurimist ära ja enam ei kukutanud neid poole küpsetamise pealt lõkkesse. Väga õpetlik.

Vahukommid nägid natuke kärbseseente moodi välja peale grillimist, pruunid ja valgete täppidega. Aga meenutasid karamellistunud maitse poolest suhkruvatti, seda vanaaegset suhkruvatti, mida isa ükskord meile töölt koju tõi ja ema ehmatamiseks meile vennaga pakkus, lisades rahuloleva häälega: “Tõin lastele töölt klaasvilla, proovige, kui hea!” ja ema ehmus. Siis ei müüdud veel kusagil suhkruvatti, aga isa tööjuures oli ühel töökoja mehel  kuhugi töötava käia peale suhkrut kukkunud ja siis ta sõi selle peale kiududeks muutumist ära ja kuna oli hea, tegi veel ja pakkus töökaaslastele ka nalja pärast…  Ja klaasvill oli vanasti ju kole asi, mitte nagu tänapäeval, kui peale klaasvillaga soojustamist ei pea oma käsi kipsi panema, et klaasvilla läbipaistvaid ülipeenikesi kiudusid naha seest kätte saada…

Lõu lahe äärset tuletorni oleme pea igal suvel üle vaatamas käinud, Kaugatoma panga juures maasikaid ja nõmm-liivateed korjanud, aga seekord nõmm-liivatee veel ei õitsenud.

Pärnad vanaema maja ees ka veel ei õitsenud. Maasikaid oli natuke küll, nii Järve randa mineva tee ääres kui rannikupangal. Maasikad olid väga pisikesed, aga täitsa magusad.

Ohessaare

Uus koht minu jaoks oli Ohessaare,  seal oli jälle kohutavalt ilus rannik ja palju kivilt-kivile hüppamise kive, lapsed ei saanud kuidagi pidama 🙂 Kivistisi oli ka maas päris tihti – mind alati vaimustavad sellised asjad, mis kivide sisse jäänud on. Mere ääres oli infotahvel ka, kes millal kuhu kivistunud on ja mismoodi.

Ohessaares oli üks rahvarohke tuulik ka, seal tehakse romantilisi elamusi. Miks, sellest  Vanem Poeg aru ei saanud. Mis värk ikkagi selle romantikaga on? 10-aastase jaoks igatahes puudus kogu sellel romantikal mõistlik selgitus. Aspide elu. 😀

Korraks käisime Sõrve tuletorni juures Sääre tipus ka, aga kaugele ei kõndinud, sest kell oli pool 12 ja lapsed hakkasid väsinult väikste asjade pärast häält tõstma, seetõttu ainult tuletornini ja natuke edasi. Seal on järjest rohkem renoveeritud maju ja neisse on tehtud  kohvikuid ja muuseume. Samas satume sinna tavaliselt peale külastusaja lõppu, nii on hea rahulik – võib ainult müügiletist mööda jalutades hinnasilte lugeda – pudeliavaja 9 eurot – aga midagi ostma ei pea, sest asjad on ammu ära korjatud ja müüja koju magama läinud. 🙂

Ülejäänud päevadel käisime korraks Järvel ühes vanas heas kohas ujumas, kus meil oli tol hetkel privaatrand – sest võidupüha polnud veel pihta hakanud ja kes siis kell 11 randa läheb? Meie hakkasime juba kell 12 tagasi minema, sest kõva tuul oli, Väike Piiga võdises peale vees leotamist ja lõunasöök oli vaja teha, siis just olid teised inimesed ka parklasse kogunema hakanud.

Käisime ujumas ka ühes teises kohas, kus muidu käime niisama, ilma ujumata, sest see jääb oma ujumiskohast umbes 100 meetri kaugusele, aga nagu nende “oma” kohtadega on – kui sinna ligipääs on kiire ja kerge, pole need varsti enam omad, vaid rahvamasside poolt üle võetud. Kui aga sinna “oma kohta” on ligipääs kole ja vaevarikas, mõtled ikka ise ka mitu korda, kas see matk veeni jõudmiseks läbi teravate kõrkjate, muda, parmude ja kuuma haisva vetikamassi on ikka seda kõike väärt? Jah, ujuma minnes pesed end veega puhtaks, aga tagasi pead ju ka tulema ja kui siis põlvini musta mudaga oled, parmud rõõmsalt hammustavad ja pärast istud mudasena autosse või jalutad pool tundi läbi metsa koju ja pesed ja pesed, aga see muda on nagu võimas looduslik henna… Siis ei lohuta üldse see koduse tasuta mudaravila pakkumine. Saab ka ogalikku jalga astuda või teravaid elamusi kividega, mis sellest, et mererannas p e a k s  kõik kivid ju pidevast lihvimisest ümarad ja nunnud olema. Onju?

OhessaareE
Ohessaare

Tassisime väiksemaid lapsi peaaegu kogu tee kukil, kuni tuli madal läbipaisev vesi ja kõik jalutasid ise. Kohal olles oli ju väga tore liivarannal supelda – mina vaatasin väiksemaid pahkluuni soojas triibulise liivaga vees, mees käis kahe suurema lapsega 60 meetrit eemal vööni vees ja pärast jalutasime muda pidi tagasi. Olime juba targemad ja läksime suurema ringiga, saime ainult viimased 40 meetrit sooja sodi sees jalutada. Väike Piiga on meil 3-aastane, oma 11 kiloga suhteliselt kerge – mina tassin teda hea meelega kukil, sest veel jaksan!  5-aastane on juba hulga raskem, kuid olude sunnil vajab tema ka aegajalt tassimist ja kukil kanda on raskem, kuid süles tassida veel raskem. Mõnikord ta ei taha kaasa tulla, kui pikad maad jalutada on, aga Kuressaare lossis sai ta küll käidud, olgugi seal palju treppe ja koridore. Mina kaasas ei käinud, sest 3-aastasega oleks see puhas piinamine, leidsin mina (mitte eriti ajaloohuviline). Teistega olime käinud viimati 4 aastat tagasi, siis ka mina kärutasin noorimaga niisama lossipargis ja linnas, sellepärast mulle meeldis.

diy_laud.JPG
Tegelikult tegid nad need lauaplaadid jämedatest okstest, mitte puutüvedest.

Vähemalt õnnestus Mehel koos Vanaisaga seekord puutüvedest lauad teha ja saunapõrand ära plaatida. Süüa tegin mina, sest üheksale inimesele söögi tegemine on õnneks umbes sama mis seitsmele – kui paar panni ja üks suur pott olemas on, ongi juba pool tööd tehtud. teine pool on lihtsalt suur kogus sööki iga kord. Meie Vanim Laps oli hoopis mujal, vanatädi aga sööb veidi teistsuguseid toite, nii et kõik 9 kohalolijat mahtusid peaaegu samaaegselt köögilaua taha  istuma.

 

Kui ärasõitu plaanisime pühapäeva hommikul 7.30, et mehe õde linna 8.20 bussile viia, siis kuuma öö tõttu olid kõik hommikul ikkagi veidi zombid, hommikusöögilauas küll näsisid midagi, aga asju pakkides ikkagi lapsed tukkusid, asjad enne kottipanekut tuimalt peos. Siiski läks kottidesse pakkimine üsna kiiresti, sest eelmistel päevadel oli mustad riided eraldi sorteeritud ja muid riided-asju polnud palju. Kahjuks seda me ikkagi välja ei mõelnud, kuidas ühte harilikku Volvosse nii lapsed, meie, meheõde kui ka kõikide asjad ära mahutada. Katuseboksi me ei hakanud seekord rentima, sest kaasa said ju ainult 6 inimese riided, pissipott, voodipesu ja kõik Trennitüdruku laagriasjad, sest me võtsime ta tulles ju laagrist peale.

Siis läkski hoopis Vanaisa bussijaama sõitu tegema ja meie saime kõik 6 inimest ja asjad pakitud  väljumisajaga 8.20. Äike tuli selja taha alles Kuressaare järel, aga Kaali juures oli ikka veel ilus. Kaali kraatri juures oli üks maailma kõige ilusamatest kohtadest – küpsev viljapõld, mis oli rukkililledest ja punastest moonidest puha sinise-punasekirju!

Kraater ise oli nagu ikka, mitte nii tühi kui ükskord ja mitte nii servani täis kui mõnedel interneti piltidel. Jälle jõudsime nii vara, et müügilauakeste prouad alles sättisid oma asju välja ja saime rahulikult neid segamata mööduda. Väiksel Piigal oli oma pisike atv (mis selle masina eestikeelne nimi võiks olla? aateevee?) kaasas, mille ta märtsis sünnipäevaks sai, aga mis kohe nurgadiivani alla sõitis Saaremaal käies ja alles nüüd kojusõidu-koristamise ajal mul meelde tuli ja välja õngitseda õnnestus. Seega suutis Väike Piiga rahulikult kõigile nunnudele heegeldatud karukestele lihtsalt lehvitada, mida ühes koolimajas koos tohutu koguse muu nunnu käsitööga müüdi, kui kraatri vaatamise järel Piigaga pissipeatust tegemas käisime. Ajaloohuvilised ülejäänud pereliikmed aga ronisid seni kraatrisse vee piirile ja tegid oletusi ruumala, massi, purustusjõu jms kohta. 🙂

Praamile saime üsna napilt, sest meile juhtus väga rahulik kassiir, aga ülejäänud tee kostis Väikse Piiga ja Noorema Venna tagapingilt itsitamist, susistamist ja õiendamist, kuni me nad Rõõmuallika Kohviku juures täis sööta ja ümber istutada plaanisime. Vahele veel Väikse Piiga kõhuvalu. Kahjuks aga oli see Tihemetsa kohvik seekord pühapäeval suletud ja me ei saanudki süüa, panime Väikse Piiga hoopis Trennitüdruku ja kotikuhja kõrvale sisse ja poisid taha istuma ning sõitsime Väikse Piiga kõhuvalu saatel Viljandisse. Sealt saime Selverisööki, kuni lapsed autos istusid (väljaspool autot oli ju kõvasti kuumem) ja peale seda LOOTSIME, et mõned nooremad jäävad lõpuks ikkagi magama, aga ei. Hommikul kella seitsmest ärganuna jäid nad mõlemad lõpuks alles peale kolme magama, aga no siis küll oma voodis ja peaaegu kohe. Minu suguvõsa kolmiksünnipäev pidi hakkama alles õhtul kell 5, seega oli vähemalt jahedas magades väljapuhkamise võimalus olemas. Meil läks seni pakkimisega nii nagu ma ükskord siin kirjutasin, hea seegi!

Ja see äike! Nii, jõudsingi reisikirjaga algusesse tagasi. 🙂

Jooksin, lõpetasin

Ongi asjad sealmaal, et pool aastat on nagu läbi. Tööl hakkas reedest puhkus, sest 9.klass sai lõpetatud. Laupäeval sai joostud paljulubatud viit kilomeetrit, kuid kuna oli ekstra põnev puude langemise aeg, tehti rada ümber ja tegelikku viit kilomeetrit vist kokku ei joostudki minu telefoni gps’i andmetel. Täna käisin aga oma lapsele lilli viimas, sest tema kool sai ka läbi.

9.klassi lõpetamistel on tore käia, sest vahel antakse mõni lill, isegi kui ma pole kellegi klassijuhataja. Alati on ilus vaadata, kuidas noored inimesed kenad välja näevad, hoiavad end vaos (mitte nagu tunni ajal), käituvad viisakalt, istuvad paigal. Esimeste klasside aktused on tegelikult lõbusamad, siis ikka mõni laps unustab oma nime nimetamise peale aabitsale järele minna, mõni torgib teist näpuga, mõni vaatab suu ammuli lava taha, enamus kiigutab toolil istudes jalgu, kuna jalad ei ulatu veel maha… Põhikooli lõpus aga istuvad kõik veidi nukrate nägudega, nagu neile oleks äkitselt koolis meeldima hakanud, keegi enam üksteisele lolle nägusid ei tee, kleeplinti eesistujatele juustesse ei kleebi, emmedele ei lehvitata. Pool tunnikest hiljem istuvad kõik juba tunnistus näpus, lilled peos, higi voolab…

Gümnaasiumi lõppu täna ma päris täpselt ei näinudki, kuna 5-aastane jäi magama, kuid väiksem mitte. Siis ma jõudsin natuke salatit teha kirsstomatite ja mozzarellakirsside kokkuvalamise teel ja piparmünditeed maitsevee jaoks ja oligi aeg minna, väiksed jäid vanaemaga. Roobitsesin pojengiõitest sipelgad välja, et lillesaajal oleks rahulikum meel, kuigi tegelikult ei ole lõpetajatel peaaegu kunagi aega õisi lähemalt silmitseda, sest koguaeg peab otsima, keda veel õnnitleda tahaks oma rahvast ja kes pildistab ja vaatama peab ainult seda, kas roosiokkad kisuvad kleidist niite välja või teevad vaikselt, aga valusalt vereproovi.

Mul oli nii hea meel mõlemal aktusel, et ma ise kuskil rambivalguses passima ei pea ja võin täiesti harilike viisakate riietega olla. Hariliku peaga – ei pea muretsema, et kui vihma kallab, on soeng rikutud, meik laiali, varbad märjad. Nii hea on ikka lihtsalt õpetaja või lihtsalt ema olla! Samas mu laps oli ka sama teed läinud, kingad olid tal vist juba varem olemas, silmameigi tegi sõbrants ja juuksed värvis ta ka eile õhtul värskelt lillaks. Kleidi õmbles üks minu sõbrants, keebi ka – hea lihtne variant, peaaegu alati läheb selga. Minu ülikoolilõpetamise kleidi õmbles sama sõbranna, õigemini õmbles ta selle mulle pulmakleidiks ja sain kuu varem sellega lihtsalt ülikooli ka lõpetatud, lihtsad valged linased kleidid sobivad ju mitmeks otstarbeks.

Gümnaasiumilõpetaja ütles, et ta tahaks ainult vett. Kõik see aeg enne aktust, aktuse ajal, peale aktust – hullult tahaks juua, sest nii palav oli neil viiel paralleelklassil koos õpetajate ja pealtvaatajatega. Kott veepudeliga ootas seni kenasti teatri garderoobis. Pildistama jalutades sai ta lõpuks oma veepudeliga õnnelikuks – ikka nii vähe on  mõnel inimesel õnneks vaja! 😀 Nägin ühte teist rahulolevat gümnaasiumilõpetajat veel, kes enne pildistamist kiiruga juusturulli mugis, rahulolust tulvil. Ma olin oma lapsele ka sõnad peale lugenud, et katsugu sõbranna juures süüa midagi, et kõhukorin üle nimede ei kostuks, ise ma loomulikult ei taibanud talle midagi kaasa panna. Järgmine kord olen targem, no umbes 3 aasta pärast vast, kui järgmine laps kuskil midagi lõpetada võiks…

Minu roll aktuse järel oli lilletassija. Peale esimest 200 meetrit läks juba päris raskeks, aga no natuke alla kilomeetri tuli vast umbes kiirkõnniga jalutada. Oma kooliaeg tuli meelde, kuidas ma sama kooli lõpetades raekojaplatsi poole jalutades maast 100-kroonise leidsin, lõpetamise puhul kulus marjaks ära!

Kuju juures pildistatud, koju sõidetud, lilled vaasi jaotatud – jälle hea meel, et midagi tehtud. Sugulaste ja lapse parima sõbraga  kohvi, kooki, maasikaid söödud, vahetas suur laps riided ja sõitsime kaktusi ostma. Miks peab õpetajatele mälestuseks kaktusi kinkima, seda ma täpselt ei olegi aru saanud. Juba 9.klassi lõpetamise eel püüdis ta seda mulle selgitada, aga minu jaoks jäi ikkagi mõistatuseks. Seekord olid õnneks lillepoodidest talle sobiva hinnaga pisikesed kaktused otsas ja ta ostis siis potti istutatud mägisibulaid oma lemmikutele, no et neid ka lihtne hooldada nagu kaktusigi. Hmm. Nojah. Ja siis oligi õhtune kooli-aftekas käes, poetasime ta auto pealt maha ja Väike Piiga oli selleks ajaks oma istmele magama jäänud, sest päeval ta ju ei maganud. Õnnekombel saime ta koju jõudes isegi süles voodisse tõsta ja kleidi seljast harutada, nii et ta oli nõus edasi magama, mis kolmeaastate puhul pole enam üldse nii iseenesest mõistetav!

Nüüd on meil siis rahulik õhtu – poisid mängivad vaikselt, Väike Piiga magab, Trennitüdruk on endiselt trennilaagris ja Vanim Tütar on lõpupeol. Pean vist ära jooksma minema, et oma 5 km üksi täis joosta! Wow run oli värvi viskamisega küll äge, aga  jooksmiseks ise tempot valida on ka äge. Järgmine aasta lubas meie seenioride naiskond ka jooksma minna, sest seekordne elamus ületas isegi ootusi. Samas täheldasin, et inimeste jalutamine mõjub natuke nagu haigutamine – üks haigutab, siis hakkavad teised ka kohe haigutama. Koolis või loengutes oli sama lugu köhatamisega – üks köhatab, hakkavad varsti teised ka ükshaaval lainetena köhima. Ja kui jooksul meie ees väiksed piigad jalutasid, tekkis kohe endal ka tahtmine jalutada, nii mul kui õe sõbrannal. Õnneks oli meil kubjas ka kaasas, kes meid ikka jooksma kupatas, see Minu Õde. Ainult värviloopimiskohtades tuli aeglasemalt astuda, seal polnud aru saada, kus kile serv on, et mitte ninali pulbri sisse käia.

Minu meelest oli rahvast kurja ilma tõttu vähem kui registreerunuid, kuigi joostes läks ilm järjest paremaks, tuul pikali ei puhunud ja peale jooksu lõppu tuli päike ka välja. Aga kohapeal oli selline tunne:

wow

ja pärast värvilise maisitärklisega pihtasaamist oli selline tunne:

wowrun2016
Kubjas paistab veel rõõmsam kui mina.

Noh, kes tuleb järgmine aasta jooksma?

Jooksupõdemisest

Ritsik kirjutas kaasakiskuva jutu lastele kuluvast rahast.

Hakkasin sinna kommentaari kirjutades mõtlema, et eelarve pidamisest olen ma juba kirjutanud tulude-kulude postituses, aga palju sealt lastele on kulunud, seda ma tegelikult eraldi arvutanud pole. Seda pakutud keskmist, 280 eurot kuus, me ilmselt iga lapse kohta küll kulutada ei saa.

Samas – enamus lapsevanemad on endale vähem kulutanud, et lastel kõik vajalik olemas oleks ja nii iga aasta, iga kuu, võib-olla iga nädal. Ma tõesti ei kujuta ette, missugune mu elu oleks, kui kõik lapsed oleks suured ja elaks oma elu. Võib-olla ma siis tõesti heegeldaks linikuid, võtaks ammuigatsetud afganistani hurda endale, peseks ja kammiks ja jookseks temaga iga hommik ja õhtu 8 kilomeetrit ja siis peseks-kammiks teda uuesti. Aaaa ja vahepeal laenaksin raamatukogust raamatuid, loeks neid LÄBI ja tagastaks enne tähtaega 🙂

Aaaa, telekat hankida vist endiselt ei viitsiks, aga otsiks välja mingid seriaalid ja vaataks paar hooaega ära. Ja koristada pole ju vaja, kui keegi midagi segamini ei aja? Veider elu oleks küll!

Praegu aga vaatame, kuidas koos lastega selle aasta suve sisustada. Eelmise aasta Läti-Leedu reisi asemel tahaks midagi muud teha, Saaremaal tahaks käia, aga edasi on rahulik. Lastel on võimalus vist tasuta karate linnalaagris käia, eelmine aasta neile seal päris meeldis, aga see aasta on see ainult paar nädalat augustis (ja vist 2 korda nädalas). Siis on veel üks väike teaduslaager, mis on ka kaks päeva ja meie lähedal, aga suurematele – alates 8.klassist. Pikem teaduslaager oli ka, mis vanuseliselt ka klapiks, aga 175 euri ühe lapse kohta ja kuskil kaugel-kaugel Kloogarannas. Mkmm.

Põhimõtteliselt puhkavad lapsed vast ilma laagrita ka hästi välja, kui pole kedagi, kes neid pasteeriks, nende asju ära näppaks/lõhuks, madratseid keset ööd tühjaks laseks. Raamatuid on raamatukogus endiselt palju alles, isegi kui raamatukogu suvised lahtiolekuajad vaid esmaspäevast reedeni kestavad.

Kaalusin loovkirjutamise nädalat neile, aga võib-olla ei vormista seda nädalana. Kirjandite kirjutamine 3-sõnaliste lihtlausetega võiks selle harjutamise käigus 4-5sõnaliste lausete juurde areneda näiteks. 🙂

Söögitegemise kodune laager võiks ka jälle olla ja ajaloonädal ka, sest Tore Ajalooõpetaja andis mulle kaks vanaks läinud ajalooõpikut keskaja kohta. Need on needsamad õpikud, mida Trennitüdruk järgmine aasta kasutama hakkab, sest nende koolis jagati sügisesed õpikud kevadiste ära antavate õpikute vastu juba kätte.

Söögitegemisoskuste kursust lastele pakuti internetis mingil ingliskeelsel lehel, lapsed olid teravate nugadega ja õpisid šampinjone ja kurke tükeldama. Ilmselt igasuguseid asju veel. Aga no ma mõtlesin, et meie omad võiks natuke müslit valmis teha tagavaraks ja natuke šokolaadijäätist ja marjadega mahlajäätist tagavaraks ja see oleks juba päris tore. No ja kotlette tegema on nad nõus küll, kui valmis tainast on, nii et võiks paar plaaditäit ette valmis teha. Moosimarjad-mahlad on ka ilmuma hakanud, rabarbrimahla tegemine juba algas. Suvel on päris lihtne vähem sooja toitu valmistada ja rohkem marju-aedvilju süüa. Vähemalt ma igal aastal mõtlen nii, aga lõpuks ikkagi imestan, kuidas poeskäigud ikka kuu lõpuks sama summa kokku teevad – sest kui omal suurt marjamaad pole, siis maasikate ostmine juba on kallis värk, kui 3 kilo 15 minutiga otsas on. Ilma toormoosiks sattumata.

Eelmised suved on Vanim Laps tööl käinud, aga see suvi plaanis ta välja kolida ja oma elu alustada teises linnas. Juba otsis endale töökohta ja sõitis pealinna proovipäevale. Kas seal hakkaks rohkem teenima kui raamatupoes, kus ta seni töötas, pole kindel, aga vähemalt pealehakkamist tal on. Jõuab linnaga harjuda, jõuab kahekesi elamist harjutada.. ja koju sööma tulemiseks peab vist ette teatama, et me ka kodus olla teaks. 🙂

Samas plaanisid keskmised lapsed ka suvel raha teenida, aga 10-13-aastastel on ikka päris keeruline kuhugi teenima minna. Ajalehemüüjaid vist enam isegi ei kasutata? Ausalt öeldes nagunii kahtlen, minu lapsed vist ei saaks sellega hakkama ka, sellised häbelikumat tüüpi noored.  Aga jäätisemüüjad on tõenäoliselt juba vanemad, 15-16-aastased ja Eesti suve korral, kus ilm tihti külm, tuuline, vihmane (mitte nagu praegu!), ei saa ka jäätise müümisele kindel olla. Mittemüügitöö? Missugune? Lapsehoidmine? Transporditöö? Rohimine? Maasikate korjamine?? Tundub, et sihikindlust saab harjutada mitmel moel.

Mina hakkasin näiteks jooksmas käima. Sihikindel ma tavaliselt pole, jooksja pole ma kohe kindlasti! Aga mis parata, õde registreeris mu 5 km pikkusele jooksule juba maikuus ära ja nüüd äkki jõudis mulle kohale, et kui ma üle 50 meetri (jah, meetri, mitte kilomeetri!!) joosta ei jaksa, siis saab raske olema. Nüüd ma siis harjutangi, juba kolmandat päeva. No sest vaheldus kulub tegelt ära! Kooliasjadest lõviosa sai tehtud ja koolilastel on vaheaeg alanud, aga minul on üks suvetööline ja üks eksamilaps. Seega saan ikka peaaegu iga päev koolis käia (tundub, et tihemini kui kooliajal!) ja sahtleid, kappe, riiuleid koristada, töölehti rühmitada, aastakokkuvõtet klahvidest välja imeda ja kolleegidega vestelda.

Ma nägin eile su patsi, lippas mööda Riia tänavat, kiitis Kolleeg. Jalad VALUTAVAD, kohmasin vastuseks. Mulle ei meeldi jooksmine! Ma parem sõidaks rattaga, aga no maraton ootab mind juba vähem kui kahe nädala pärast.

Sellega siis inimesed tegelevadki, kui tundide ettevalmistusest aega üle jääb – endaga vaidlemisega:

  • Mina – kas ma suudan 100 meetrit joosta?
  • Mulle ei meeldi, et jälle üle paljude aastate ei saa ma trepist alla kõndida, sest lihased valutavad!
  • Hea tunne, sain tõesti ühe kilomeetri korraga joostud, jeeeee! Kes oleks seda minust uskunud???! Igatahes mitte mina! Aga siiski!!
  • Nüüd hakkangi kaks korda päevas jooksmas käima, kuni vähemalt 20 korda jooksnud olen enne maratoni!
  • Mis maraton see ka on, kõigest 5 km, teised jooksevad seda nagunii 5 minutiga ja nimetavad seda ainult Jooksuks! (Mitte maratoniks, mida inimesed viimse hingetõmbeni jooksevad)
  • Appi, nagunii ma jooksen valesti. Kas kand ei tohtinud maha minna? Või pidi maha minema? Appi, päris valus on mõlemal moel. Sääremarjad on hoopis valusad? Äkki see on normaalne?
  • Mida need inimesed mööda kihutavates autodes küll nii aeglase tempo peale mõelda võivad? Hahaa, ei mõtle nad midagi, õnneks nad ju kihutavad. Ja korraks näitas automaatne kiirusemõõtja mulle 53 km tunnis, kuid ei, see vist ikka ei olnud minu kiirus… kahju….
  • Huvitav, kas ma jõuan kunagi kodust nii kaugele joosta, et pehmemal rajal ka saaks jooksu proovida? Aga ei, see park on ju oma 600 meetri kaugusel mu kodust, pärast sinnajõudmist ja seal jooksmist ei jõuaks ma ju enam iial tagasi koju…
  • Tegelikult ei olegi see jooksmine nii hull, kui ma arvasin. Äkki jõuan selle järgmise majani ka 8 meetri pärast?
  • Oi jah, peaks laskma apteegis oma jooksu või jalatalla asendit analüüsida, et mis laadi jalanõusid selleks soetada. Aga nende vanade ketsidega on tunduvalt odavam, ma ostsin need juba 6 aasta eest ja siiani jooksevad! Aga uued jooksujalanõud maksaks mingi ….eeee….kõige vähem 80 eurot? Ma ei ole kunagi endale spordipoest botaseid ostnud. Ausalt. Lastele küll olen, aga tunduvalt odavamaid. Neid nimetati hoopis vabaajajalanõudeks…
  • Ma olen kahe ja poole päeva peale juba kokku 8,1 km jooksnud! MINA!! Ma ei usu seda ise ka.
  • Aga äkki mind naerdakse mu aeglase tempo peale seal välja? So what. Neil on naerdes raskem joosta. 😛
  • Trennitüdruk tahtis ka jooksma tulla minuga. Isegi peale seda, kui ma tunnistasin, et ma ei jaksa joosta. Tema ka ei jaksa! No kui ta päriselt ka kaasa joosta prooviks, oleks küll tore. Ükskord umbes 8 aastat tagasi ma ju jooksin Karlovas Vanema tütrega. Iga tütrega siis näiteks üks kord iga 8 aasta tagant? Aaa, ei, Väikse Piiga järel jooksen ma ju niigi iga päev!

Eks näis, kas ma tõesti jõuan kunagi kahe nädalaga 5 km jooksmiseni. Soovijad võivad pöialt hoida, et mu sihikindlus areneks koos lihaste tekkimisega. Tegelikult olen valmistunud puhtalt enda pöialdega ka jooksma, sest enda jaoks ma seda ju hirmutavat jooksuasja teen. Oleks siis veel, et huntidega!

jookseb_huntidega

Pilt on pärit aadressilt http://www.faeriewood.com/Pages/Runningwithwolves.html

Lastega reis Lätis ja Leedus

Meie oli selle aasta plaanides käia suvel lastega Lätis ja Leedus. Nüüd me siis käisimegi Trennitüdruku soovunelmat teostamas – veepargis ja delfinaariumis. Lisaks veel natuke Läänemerd vaatamas ja Ilusad ehtedmerevaigumuuseumis. Ööbimiskohtadeks valisime seekord kämpingud, kuigi aastaid tagasi olime iga suvi telkijad. No ju siis vanadus annab tunda, pealegi peaks viie lapsega suurema telgi laenutama kui kolme lapsega.. Igatahes olid need telkimised vanasti peamiselt muinas-eesti klubiga seotud, aga nüüd klubiliseks tegevuseks enam eriti aega pole.

Autoreisid. Palju paigalistumist, mingil määral lastevahelist nägelemist, pissipeatusi, bensiini ja kohvipause, vastutulevate veoautode loendamine, küpsisepuru istmete vahel, teeremondid…. Tuleb tuttav ette?

Merevaigu liigitus värvide järgi (valget ja tumedat ma poleks varem küll merevaiguks pidanud)
Merevaigu liigitus värvide järgi (valget ja tumedat ma poleks varem küll merevaiguks pidanud)

Me alustasime lastega reisimist kunagi ammu Tartu – Saaremaa – Tartu retkedega ja kahe lapsega: viiene ja pisi. Tegelikult käisin ka esimese lapsega bussiga ringi, aga ühe lapsega on see üsna lihtne, ei läinud reisimisena arvesse. Aga kahe lapsega on juba teisiti. Siis mingi hetk olid lapsed juba kaheksane, kolmene ja pisi. Mõned aastad hiljem kolisime sama seltskonnaga aastaks Rootsi ja pärast tagasi, vahepeal päris palju kordi Eestisse külla, nii et laevaga, rongiga ja bussiga reisimine sai päris selgeks.

Nelja lapsega käisime ka Saaremaal, aga kuna meie autos oli 5 kohta, pidime mõne lapse teise autosse sokutama. Hankisime siis lasteistme lisaks oma 5-kohalisse autosse ja nüüd meil ongi 5 kuni 7 kohaline “tavaline auto”. See tähendab, et kui on vaja ka ASJU kuhugi panna, tuleb pikemaks sõiduks juurde laenata katuseboks.

Viiekesi on reisimine üsna sama moodi kui ühe või kahe väikese lapsega – oluline on tegelikult jokkerite arv. Jokkeriks on need lapsed, kelle käike ja tegevusi iial ette ei tea – kes tahab 5 minuti pärast pissile, aga olles bensuka läheduses, keeldub tualetist. Kes tahab nüüd kohe juua, aga viskab siis oma joogitopsi turvatooli ette maha ja keegi selleni ilma turvavööd avamata ei ulatu. Kes ühel hetkel üürgab koleda häälega, et vaja on seda, teist ja kolmandat ja tegelikult 5 minuti pärast peale ülejäänud pereliikmete hulluksajamist lihtsalt magab. No teate küll neid teatud vanuses tegelasi! 🙂

Meil oli seekord kaheaastane PisiPiiga see, kes pissile nõudis, aga oma pissipoti asemel hoolega bensiinijaamade tualette kasutada armastas. Suur laps ju ikkagi, mõtlesin mina, vähemalt ütleb, et tahab vetsu. Aga vetsus teatas ta vahepeal hoopis lahkelt, et Homme pissin, praegu ei tule. 🙂

Homme
Ägedad vahtralehtedega reisiretuusid on pärit Põlled ja Papud blogist, http://polledjapapud.blogspot.com 🙂

Söökidega on nii, et hea on kaasa teha näkse, mis suurt ei määri – porganditükid, kurgiviilud, juustupulgad, viilutatud õunad/pirnid (aga mitte kleepuvad-tilkuvad virsikud!) jms, sõltuvalt aastaajast. Vanasti võtsime ühe paki musta leiba ja merevaigujuustu, lisaks kurgi-, juustu- ja vorstiviilud, aga väikeste sööjate käes tekib leivaga ikkagi suhteliselt palju (merevaiguga) pudi, nii sülle kui istmete vahele/peale, nii et seekord ei võtnud. Suuremate lastega on küll hea – juhi kõrval istuja määrib sõidu ajal leivale sulatatud juustu ja vastavalt tellija soovile saab peale panna üht, teist või kolmandat. Tulevad meelde ajad, kui meie eelmises autos kasseti pealt veel Eesti Rahva Ennemuistsed Jutud tulid ja Ivo Eensalu  Kivialuste ristitütre muinasjuttu luges.. Katrin Karisma Pipi-jutud olid ka väga ägedad, paraku seekord kaasas olnud Remuse-mp3-d läksid meelest. Hankisin 6 euroga mp3-mängija autosse, mis autoraadio abil mälupulgalt muusikat/jutte mängib, olen rahul.

NotRude

Tegime teepeale kaasa kahel eelmisel õhtul kaerahelbeküpsiseid: esimesel õhtul tulid väga head – ei läinud kõrbema ja muna oli ka koostises, viimasel reisieelsel õhtul aga selgus, et külmkapi tühjenduse programmiga [söö kõik ära, mida kaasa ei võta ja mis muidu halvaks läheks] olid munad otsas ja küpsiste tainas eriti kokku ei hakanud. Banaane ka polnud, mida muna asemel kasutada. Proovisin siis suhkruga karamelli teha kleepolluseks, aga sai ikka üks parajalt pude värk. Natuke kõrbes ka, sest ma läksin pesu kuivama panema ja mõtlesin, et Trennitüdruk vaatab köögis küpsiseid, aga tema mõtles, et kui ma ei näe, võib ju korraks tahvliga mängida. Korraks, teate küll. Need mängud ei kesta kunagi korraks, kui just kohe surma ei saa ja siis peab ju triagain tegema (Poja kõnepruuk).

Kaerahelbeküpsised, mis ilusamad olid, said eriti rasketeks hetkedeks autos ükshaaval jaotatud ja teised, mis magusa pehme müsli moodi olid, need tõime puutumatult tagasi ja sõime Tühja Külmkapi Hommikul ära. Tühja külmkappi oli mul jäetud üks suur avamata maitsestamata jogurt, nii et läks hästi.

Enne ööbimiskoha otsingut käisime mõlemal õhtul toidupoest läbi ja võtsime midagi hommikusöögiks kaasa. Läti kämpingus  Ventspilsi lähedal oli ka köök koos külmkapi ja pliidiga, Leedu kämpingus mitte. Üldiselt hämmastas see, kui palju on neil kämpinguid, aga internetti üles riputada infot nad ei taha. Või kui ongi, siis kahjuks väga vähestel on midagi inglise keeles.

Vist Liepaja kandis

Reisivoodi kõige väiksema jaoks võtsime ise kaasa, muidu oli 5-10 euro eest võimalik lisavoodi hankida. Kohvi ostmise kohti oli kohati hästi palju – just piirialade lähedal, kus on kämpingupiirkonnad, oli vahel iga kilomeetri peale kohvik, aga sisemaa pool oli hõredam.

Meil oli üks vana navi/tom-tom kaasas, aegunud kaartidega, telefonid on meil mitte-nutid ja nendel gps-i pole. Seega varusime kaarte: printisime mõned Google kaardid ööbimiskohtade kandiga välja ja kasutasime atlast, mis meil autos oli, seal oli Lõuna Soomest Leeduni kaardid olemas. Navi aitas üldiselt ka, linnade osas ikka ei jõua ise kaarti lugeda. Hämmastav, et Lätis tänavanimed siltidel nii pisikeses kirjas on! Segadusse ajas ka numeratsioon – mis majanumber on 38/7 ? Otsisime söögikohta, mille aadressi olime varem valmis vaadanud, aga ei leidnudki, sest numbritega oli täielik segadus, lisaks ühesuunalised tänavad ja kuri politsei, kes meid 350 euroga hirmutas ja lõpuks 20 eurot altkäemaksu nõudis. Läti politseid oli üldse palju liikvel mõlemal päeval.

Lätlased armastavad väga seda liiklusmärki, mida Eestis haruharva kohtab, see “igasuguse   mootorsõidukiga liikumise keeld”, lisaks on neil see hoiatusmärk musta täpiga, mis minu  mäletamist mööda tähendas “muud ohud”.
A Meil on see hoiatusmärk hüüumärgiga, neil lihtsalt üks suur must täpp. Seda märki kohtas näiteks kiirtee tagasipöörde kohtade kandis, mootorsõidukiga liiklemise keelud olid aga tavaliselt ranna poole suunduvate teede ääres.

Leedus oli minu jaoks uus asi valgusfoor, kus punase tule kõrval oli roheline nool eraldi sildi peal. Selgus, et see tähendas, et ka punase fooritule ajal võib parempööret teha, kui see kedagi ei sega. Algul me ikka imestasime, kuidas autod punase tule ajal ikkagi sõidavad!!

Kiirteemaks. Arvasin, et see on ainult Prantsusmaal, aga Lätis oli ka. 2 eurot küsiti ja pangakaardiga sai ka maksta. Kütus oli pisut kallim kui meil Eestis, küllap see sõltub hetkeseisudest.

PilvedAutost

Laste teema juurde tagasi minnes – kämpingute juures olid küll mänguväljakud mõlemas kohas, Leedus sai ka jäneseid ja ondatraid juurde vaadata. Mõned kohalikud lapsed söötsid neile ka oma hommikusööki. Muid mänguväljakuid ma peaaegu kusagil ei näinud. Lapsevankritega vanemaid oli, lapsi oli. Üks äge söögikoht Šiauliai juures, Smaku Smakas,  oli ka lastenurga teinud ja seal sai joonistada ning erinevate konstruktoritega mängida lastelaua ja toolide juures. Ventspilsis Skroderkrogs-kohvikus toodi lastele värvimiseks paberid ja pliiatsid ja teenindajad olid hästi toredad.

Ventspilsis oli igasugu lehmakujusid, lilledest ja muust, aga kohviku leidmine osutus üllatavalt raskeks. Kuna jõudsime sinna mõni minut peale kella 19 õhtul, oli infopunkt just kinni pandud, poed ka kinni. Kohvikud, mille me infolehelt varem valmis olime vaadanud, olid kas kinni või tegelesid jalgrataste varuosadega. Kummaline. Skroderkrogs aga oli väga kena seest, normaalsete hindadega (odavam kui Tartu keskmised väljas söömise kohad!) ja kui meie piiga elevushoos klaasi ära lõhkus, ei hammustanud teenindaja meil pead otsast ega pannud klaasi hinda ka arvele juurde (kuigi me palusime), vaid teatas naeratades, et see toob meile õnne. 🙂 Nad rääkisid seal kohvikus väga head inglise keelt.

Palanga

Seevastu Klaipedas üks müüja ehmus väga, kui ma lasteriiete poes vastasin inglise keeles, et ei vaja abi, kui ta leedu keeles küsima tuli, kas saab aidata. Müüja põgenes kohe kiiresti ja kurjalt minema ja oli üsna solvunud moega. Aga 11 aastat vene keelt koolis on mulle oma jälje jätnud, nii et me kusagil päris hätta ei jäänud, kuigi ma juba aastakümneid vist vene keeles üle paari lause suhtlema pole pidanud.

Kodus olime välja kirjutanud, palju erinevate linnade vahekaugused umbes Google mapsi järgi aega võtavad ja selle järgi marsruudi enam-vähem paika pannud, aga pissipeatusi ja kohvivõtmist ja kas-kalkuleerida-ümber-kohti me sisse ei arvestanud. Teinekord arvestame suurema ajaloksu, kuna teetööd on suvel paljudes kohtades.

Autos tegevusteks olid siis kaasa pakitud kotike autode, sudokude, tähekaartide, väikeste nukude ja loomakestega, muu selline peen kraam. Nuputusmängud – aja kuulike sinna/tänna, laste Lotte atlas (see oli tegelt minu käes enamus aega), mp3 mängijad, telefonid, fotokad kahel suuremal tüdrukul. Eraldi mänguasjad taga istujatele ja keskel istujatele, lisaks padjad, mida ööbimiseks nagunii väiksematele lastele kaasa oli vaja võtta – need kulusid marjaks ära ka sõidu ajal.

 kirik Leedus

Nagu ikka, pildistati esimesel päeval kõige rohkem, teisel päeval mõõdukalt ja kolmandal päeval tagasi sõites ainult noogutati vaatamisväärsuste peale. Ristimäge tegelikult Vanim Laps ikka pildistas, kuigi empaadina oli seal keskel ikka väga rusuv tunne. Ristimäe kandis oli vets kõige kallim – kui Ventspilsis näiteks oli 20 senti, Palangas tasuta (vähemalt see, kuhu meie kesklinnas sattusime), siis Ristimäel 50 senti.

Ristimägi kaugelt

Šiauliai lähedal asuv Ristimägi eemalt.

ja mina arvasin, et see
ja mina arvasin, et see “üle 100000 risti” on mingi liialdus. Ei olnudki…
Väga õpetlik.
Väga õpetlik.

Kes tahab, võib esialgu ühepäevase Läti reisi teha. Me tegime proovireisi eelmisel aastal 20.augustil, kui Eestis oli riigipüha puhul töölt vaba päev. Käisime Cesises ja Valmieras (seekord plaanisime ka Valmieras Seikluspargis käia, 2 euri pidi pilet olema, aga ajanappusel jäi seal peatumata), mõned lapsed koos isaga sõitsid kitsarööpmelise raudteega Gulbenest Aluksnesse, mina ülejäänud lastega sõitsin samal ajal autoga Aluksnesse ja ostsin poest imehäid lepatriinukomme. Neid komme otsisin seekord ka, aga ei sattunud peale kahjuks. Päris mugav, et nii Lätis kui Leedus ka eurod on, ei pea raha vahetama.

Julgustan reisipisikuga katsetama igatahes! 🙂

Täiendus 2016: Ülihea arvustus Annelilt lastega Lätiskäigu teemal asub SIIN.

Veega mängu laud

Täna saime kipsist lahti (traumapunktilugu oli paar nädalat tagasi siin). Käsi oli päris käe moodi seal all, vajas ainult kõva pesemist ja kreemitamist.

Vanim laps küpsetas šokolaadikooki nendele sõbrannadele, kelle lõpetamistele ta ei jõudnud ja sel puhul nendega hiljem kokku lubas saada. Mina plaanisin järjekordselt laste riideid ära sorteerida, sest mõned talvemütsid ja kindad on salaja tagasi hiilinud Pisikese Piiga abiga, kes kohutavalt kindaid ja mütse armastab. Temaga on palju  igapäevaseid  arutelusid  repliikidega “äkki KÜLM hakkab!” ja “täna ei hakka, täna on nii soe, kullake,” ja siis lõpprepliigina “HAKKAB külm!” ja siis kompromissina vahel tulebki õue minna kinnastega, kuna liivakastis on ju ennegi kinnastega käidud.

Vaatasin mingi aeg kevadel internetist ägedaid veega mängimise asju õues kasutamiseks. Igasugu põnevaid asju oli, nii poesmüüdavaid (pane otsingusse “sand and water table”) kui isetehtuna. Klassikaline näide käepäraste vahenditega kodusvalmistatutest on näiteks veesein – pildid internetist:

veesein veesein2

Siin on fotode ja ideede allikas lehelt http://www.letthechildrenplay.net.

Siis oli veel igasugu kraanikausi või plastkastiga variante –

http://bumbleandbean.blogspot.com/2011/07/diy-farmhouse-sand-and-water-table.html
http://bumbleandbean.blogspot.com/2011/07/diy-farmhouse-sand-and-water-table.html

Vanaisa tegi ühe sarnase kahe kastiga õuelauakese suguvõsa kaksikutele sünnipäevaks ja nüüd paari päeva eest tegi ta veel teise, meie pere noorematele. Meil on ühel pool lauaplaat ja teisel pool läbipaistev kast veega mängimiseks. Pühapäeval katsetasime seda õues ja rõõmu oli palju!Mängud veega

Vett panin mõõdukalt, alla poole kasti kõrgusest. Sooja vett sai kõige lihtsamalt kuuma vee segamisel külmaga, sest aiakraanist tuli ainult külma ja kui ilmad veel üle 20 kraadi pole, siis ei lähe külm vesi seal kausis piisavalt ruttu soojaks.

Mängimiseks sobisid hästi liivavormid, nukunõud (nii kruusid kui lusikad-kahvlid), paar korgist pudelikorki, üks männikoorest laevuke, tühi teokarp, üks nuustik. See väike svamm oli kusjuures peale esmase janu täisjoomist (nukukruusid lausa sunnivad jooma, vähemalt meie lapsi) kõige rohkem kasutuses, küll sai sellega toole puhastada, küll kõrvalistujate õlgu… Sulistamist jätkus 🙂

veega mängu laud

Paraku läks ilm pärast jahedamaks ja tõstsime veega mängu laua garaaži.

Paistab, et hoiukoha peale me varem ei olnud mõeldud, kuna võimalus “tõstame garaaži” on üks paras segaduse tekitaja. Niipea kui garaaž ära koristada, on seal piisavalt ruumi, et tasapisi kõik sinna mittekuuluvad asjad sinna koliks – näiteks kui lapsed tuulekoda koristavad, rändavad jalanõud põranda pühkimise ajaks ajutiselt garaaži. Mõned rohkem kasutuses olevad jalatsipaarid rändavad tagasi ka. Kui tekib palju põletusprügi (paber ja puit), rändab see kastiga garaaži. Reha, värvid? Kuhu mujale. Roosimulda jäi üle? Jalgrattakiivrid? Natuke vanarauda kuni jäätmejaama sõitmiseni? Ikka garaaži, silma alt ära… 😉

Homne plaan on mul natuke astumise ruumi teha jälle garaaži.

Muidu on nende plastkastide või kaussidega hea niisama ilma lauatagi sulistada aias sooja ilmaga, pesukausid on tõenäoliselt igas majapidamises olemas. Vahepeal on hea ka titevanni pesu nöörile viimiseks-toomiseks kasutada, kui pesu on rohkem kui kaussi mahuks. Kui aias liivakasti pole, saab plastkasti sisse ka ajutise liivakasti teha, oluline on muidugi kaas pärast peale tõmmata, et puulehed-kaseseemned-kassikaka liiva sees vastu ei tuleks. Lehtede vastu pole mul midagi, aga kui nad seal murenema ja kõdunema hakkavad, pole võib-olla nii hea enam mängida seal. Paratamatult kolib liivakasti teatav hulk lilleõisi ja lehti, sest liivakoogi kaunistamiseks on need asendamatud asjad. 🙂

Aga maas olevate kastide-kausside-vannide miinuseks on meie aias näiteks sipelgad. Et istud rahulikult ja mingil hetkel selgub, et sipelgad istusid seal enne sind ja on tulnud sipelghappega su poore puhastama. Siis aitab hästi soodavesi või seebivesi, et kipitust maha võtta.

Keskmised lapsed tegutsevad suveplaanidega. Tänane õhtune ülesanne oli joonistada vähemalt 5 asja, mida suvel kindlasti teha tahaks, et suvi ikka korda läinud oleks.

Mina oma 5 asja juba joonistasin ja riputasin seinale. Kui silma all on, siis on vähemalt lootust!

Kas teil on ka vähemalt 5 asja, mida sel suvel KINDLASTI teha tahaks, valmis mõeldud?

Suve nautimise plaan

Kell on varajane. Ma ei teagi, mis kell on, sest ma magan, aga kardinad on juba valged. Tuppa astub meie Vanem Poeg ja küsib kõva häälega: Mida ma võiksin arvutada?

Une pealt ei oska muud teha kui kella vaadata (6:20 alles, järelikult on mul veel 25 minutit magada jäänud) ja siis kohmata, et vaata ise!

Eks see Miksike on koolivaheajal süüdi varajastes ärkamistes. 🙂

Ehk siis mõtlesin igasugu erinevaid plaane välja, mida teha, et suvel lapsed puhkamisest kurjaks ei läheks: teen neile palju põnevaid plaane, mida ette võtta. Esimese raksuga tuli pähe igasugu asju ja pärast paistis see nagu põhjalik koduõppe suvekool… kus võiks ette võtta selliseid asju:

  • arvutamine (Miksike),
  • loodusõpetus (vanaisa tõi meile kastitäie loodusajakirju, millest annaks põnevamaid artikleid kindlasti teistele ümber jutustada; võiks teha ka ettekandeid kolmest sagedasemast aias elavast linnust jne)
  • orienteerumine + kaardilugemine (bussisõidud – vali number ja tee ring peale, jäta meelde kõige põnevamad peatused ja tuttavad kohad; oma linnaosas matkad fotoka või rattaga jne)
  • joonestamine (joonista aia/oma unelmate toa plaan)
  • kunst (lillede ja lehtede kuivatamine, et paar nädalat hiljem kaarte saaks meisterdada + igasugu guašid, vesivärvid, marmorkuulid, kriidid jms)
  • õmblemine (nööbi õmblemine, nukuriided, jalgrattasõiduks väike kotike jne)
  • nuputamine (leidsin vana Nuputa raamatu üles!)
  • kehaline kasvatus (seiklusrajad kodus puu otsas, kiigepuul, mänguväljakutel, natuke hantleid ja kõhulihaste meeldetuletust, ujumine, miks mitte ka slackline, parkuur jms)
  • majandusõpetus (poeskäimine, töölkäimine, kulud ja tulud)

No ja nii edasi. Peamiselt siis 9-12 aastaste jaoks, aga teatud asju saaks ilmselt väiksemad ka teha. Neil on muidu eriülesanded ka, näiteks värvimine, nõude kuivatamine (pottide ja potikaantega on hea alustada, metallesemed purunevad taldrikutest oluliselt harvemini), lillede kastmine, liivakasti”tööd”. Lisaks harjumused ka, mille kujundamine on mõnes eas lihtsam, mõnes keerulisem  – korista oma asjad ära, pane tagasi,  aita ema… Meie PisiPiiga oma Korraliku Kahese eas viib vabalt teiste plaastreid ja katkisi autosid prügikasti, paneb jope nagisse ja viib nukud magama [kui keegi proovikski aidata, kostub röögatus ISE!!], kuid 4-aastane Noorem poeg on kohati juba laiskloomastumas. 😉

Aga kuna mina käin veel tööl ja nemad on kodus, kukkus sellest välja seriaal “iga päev raamatukokku, koju lugema, süüa, homseks raamatud läbi ja jälle raamatukokku”. Sekka mõned esikukoristamised ja pesupesemised. Varahommikused Miksikesed ju ka, mille tase ja tulemus tuleb üles kirjutada, siis saab kunagi võrrelda, kas mingit arengut ka on.

Pean vist ikka üksikasjalikuma plaani tegema, kellaaegade, söögipauside ja töökohustustega. Nii lastele kui endale, arvestades sisse laste trennid, laagrid, palgalise töö, magamisajad… eeeee…. liiga keeruliseks läks. Senised suved oleme ka üle elanud. Plaanitumalt laste poolt ja suurte remondiplaanidega meie jaoks. sest suvi tundub ju ikka selline tuleb-rahulikumalt-võtta, kuigi mind on alati segadusse ajanud, et looduses on vastupidi. Suvel on kõike rohkem – päike tõuseb varem ja loojub hiljem, et rohkem ette võtta, korda saata, ära teha – mitte selleks, et rohkem niisama olla. Kõik loomad-linnud sebivad suvel rohkem kui sügisel ja talvel, kui nad valmistuvad talveunne jääma, nagu inimesedki tahaks, aga peab hoopis tööle-kooli tagasi minema ja see on nii raske. Ega suvel kuumas kontoris töötadagi kerge ole…

Planeerimine on üks keeruline teema mulle siiani, kuigi meid treenitakse juba varasest koolieast päevikute ja koolivälise tegevusega oma aega läbimõeldult kasutama. Aga ma tean, et saan planeerimise abil rohkem tehtud, Pomodoro tehnika, kalendriplaani või nimekirjadega. Eks ma siis peale neljapäeva teen.

Kas nii saab rohkem suve nautida, kui selleks on PLAAN?