Tag Archives: Raamatud

Remondist ja Läti Depo’st

Minimalistlikuga eluga oleme vaikselt juba ära harjunud, nüüd on põrandalauad tagasi pandud, põrandaplaadid peal ja värvilaigulised, sest seinad ja laed said värvitud.

Remondiga on üldselt nii, et läheb natuke kauem, kui sa ise teed ja selleks kuluvat aega arvutasid, aga kui lepid kellegi teisega kokku, kes peaks tulema ja osa tööd ära tegema s eest – et näiteks 5 päevase pahteldamise asemel saaks päeva-kahega tehtud, siis võib selguda, et sellega läheb üle nädala.

Meil läks, aga kuna polnud aega oodata, siis otsustasime, et suuremaid seinu ei pahtelda, kaarega seina lootsime pahtelda ja värvida, mitte tapeedistada, aga no lõpuks käisime ja ostsime tapeedi ära. Raha läheb remondi käigus ju nagunii rohkem kui plaanid – ükskõik, kas teed säästuremonti või kapitaalselt. On ju nii?

Kuna Tartus on küll ja küll ehituspoode – vähemalt 5 – käisime need läbi, vaatasime tapeedid ära, leidsime mõned meile sobivas hinnaklassis ka, aga kuna ükski polnud selline, millega nii mina kui Mees kohe suure rõõmuga  m õ l e m a d  nõus oleks olnud, siis ära ei ostnud igaks juhuks. Aga see maaler, kes meile korduvalt saabuda lubas ja kohapeal käis isegi kohta üle vaatamas, soovitas väga seda Depo poodi Lätis.

Kuna me olime vahepeal Mehega laagris – trennid + lasteaia põandal madratsid + koolisöökla hommiku- ja lõunasöögid, õhtused tantsupeod – siis peale laagripäevade lõppu olime üsna väsinud ja nagunii remonti edasi teha poleks jaksanud, nii me siis käisimegi pühapäeval seal Valmiera Depo’s. Õnneks leidsin Lipsukese blogist kena õpetuse, mida sealt oodata ja mida mitte, nii et sellest oli palju abi.

Meenutas Tartu Bauhoffi, tapeedivalik oli umbes sama suur, aga hinnad algasid tõesti umbes 1-2 eurost. Ja need olid ilusad tapeedid, mina oleks ühe 2-eurosega rahule jäänud, aga lõpuks võtsime siiski ühe, mis meile mõlemale peaaegu meeldis. Meeldimiseks oli vaja, et hind jääks alla 10 euro rulli kohta, sest meil on ühendatud kaks tuba, seega päris palju seinaruutmeetreid ja parketi me juba ostsime, põrandapinda oli ka palju ja ei tahtnud eelarvet päris lõhki ajada. Meeldimiseks oli muidugi vaja ka seda, et poleks lumivalge, et poleks päris siledapinnaline (kuna me krohvitud seinu päris siledaks ei ajanud), et poleks peeneid triipe, mis mitte päris loodi aetud seinte puhul Monki-silmadega inimestel südame pahaks ajaksid kokkujooksvate triipudega ja no midagi tumedat me ka ei tahtnud, et ruume väiksemaks teha.

Lõpuks saime sellise tapeedi, mis meenutas kahtlaselt palju seda, mis siin enne seinte peal oli. 😀 Aga lapsed aitasid selle vana tapeedi meil maha võtta – õigemini kõik 3 kihti sellest maha võtta, nii et sellele läks terve päev, kuigi põrandalaudade ülesvõtmise järel olime osa tapeedist juba seina küljest eraldanud. Mina alustasin ja lapsed tahtsid rekordeid saada, selles mõttes, et kes kõige suurema jupi tapeedist lahti saab ühe ropsuga, saab rekordi. Tegelikult aitasid lapsed ka põrandalaudade alt seda liiva välja tassida ämbritega, mida meie Mehega ämbritesse kühveldasime – mina võtsin väiksemad ämbrid, siis jaksasin mina neid tassida ja keskmised lapsed ka.

Põranda_alla
Siis, kui tapeeti veel oli, aga põrandat suurt mitte. Enamus liiva on põranda alt juba lahkunud.

Suure toa alt saime 3 kärutäit liiva-kruusa minema veetud, aga seekord konte sealt seest vastu ei tulnud. Luud tulid vist üle-eelmine aasta lastetoa põrandalaudade alt. Igatahes olime iga õhtu nii väsinud, et lugesime Mehega kahekesi lastetoa diivanil Apteeke Melchiori uut raamatut, pead koos, kuni lapsed magama jäid. Üldiselt on hea kahekesi sama raamatut lugeda, mis sellest, et lugemiskiirus on erinev – sellega harjub. Aga seekordne lugu oli päris kõhe, lõpus ikkagi õudne ka. Ma neid eelmisi pole lugenud.

Meil ongi tavaliselt nii, et iga aasta jõuame heal juhul ühe toa tehtud, eelmine aasta läks suvi vannitoa ehitamisele ja enne seda on veel 2 tuba tehtud. Kööki tegime ainult pooleldi, ilma põrandat soojustamata, s.t. värvisime seinad üle, kui köögimööbel kulunud tapeedi taustal väga silma riivama hakkas. No ja siis pidime juba lae ka värvima. Aga eks köök on kannatlik.

Krohvi_peale_tapeet.jpg
Tapeedi koorimine on tehtud! Seinakontakte on kuidagi palju?

Väiksed lapsed aitasid ka natuke tapeeti maha võtta (peale kokkuleppeid, et me samu võtteid teiste tubade tapeetidega ei rakenda, kuigi see võib lõbus olla), aga üldiselt on nemad minimalistlikust elust kuidagi kõrvale jäänud, sest kõik ülemisele korrusele tassitud lauamängud, legod ja nukunõud-mööbel-nukud on korruse üle võtnud. Kui me Depo’st tagasi tulime, siis ma koristasin seal küll, aga puhtas ja korras ruumis on ju erakordselt hea mängida. Nüüd ma paar päeva sinna üles minna pole eriti julgenud, aga küllap ma ükskord tembutan jälle. 🙂

Deposse sõitis Tartust umbes 2 tundi, ilmselt sõltub liiklusest ka, kas on 8-autoline haagismajade kolonn ka tee peal või selle asemel näiteks rekkad. Meie võtsime kaasa ainult Väikse Piiga, kes on harilik 4-aastane ja reisib oma kahe kassiga (kumbki oma korvis), poniraamatu ja käekotiga, milles on 8 mudelautot. Kohapeale poodi olin kaasa võtnud võileiva, soolaseid küpsiseid ja mõned lagritsakommid, mida siis iga natukese aja tagant, kui ta ära tüdines, preemiaks sain jagada. Komme jäi üle, võileib sai ainult pooleldi söödud, küpsiseid ei kulunud üldse, sest meil läks poes vähem kui poolteist tundi koos kassast läbi tulekuga. Kassast saime küsimise peale tasuta selle Depo kaardi ja hinnad olid sellega tõesti soodsamad, s.t. see paarieurone tapeet, mis mulle enne meeldis, oleks maksnud kaardita 6.85/rull.

Kärusid oli seal kahte sorti, ühte sai panna lapse istuma, mõlemad variandid nõudsid münti. Loomulikult müüdi seal juba ka koolikaupu, nii et ma ostsin 4 lahedat suurt pintslit, paar vihikut (neid ma ostan nagunii jooksvalt aastaringselt, sest mulle meeldivad ilusate piltidega kaustikud ja teiseks ei kulu siis augustis peaaegu mingeid summasid kooliasjadele), ühe suure pildiraami (umbes A3-le) 4 euro eest, sest üks mu pilt on juba paar aastat raamitu. Tegelikult oleks ka odavamalt saanud, aga see 4-eurone oli ilusama servaga.

Keraamilised plaadid sauna jaoks olime juba juulis ära ostnud K-Rautast 4.99-ga, Depo’s olid samasugused 4.30. Mis seal olid odavamad, olid näiteks laminaatparketid – päris mitmeid 3-euroseid oli, 4-euroseid ka, Eestis vist olen kõige odavamaid näinud 6 euroga. Kusjuures Lätis Valmieras pidi neil ikkagi väike pood olema, ilmselt Riia pool on suurem valik, aga me ei viitsinud nii kaua ka sõita, pealegi tapeedihind koos kütusega… 🙂

Liimpuiduplaate oli ka suurem värvivalik kui meil. Hindu ei mäleta, aga Mees pildistas. Elektriasju ei vaadanud üldse, valisime oma tapeedid välja, ostsime ära ja hakkasime tagasi sõitma. Saime Valdeko’s süüa ka, see oli bistroo, kus osad lauad olid väljas ja sai vaadata jäneseid ja lambaid, liivakast ja mingid autod olid ka, aga kas elektriautod või kartautod a kas raha eest või mitte, seda ma ei tea. Mini-külakiik oli ka, millega Piiga kiikus. Liivakastis sai tasuta vaadata, kuidas 1-euro maksnud laps koppa juhtida püüdis. Piiga nimelt polnud näljane ja meie olime lootnud, et kui ta sööb, jääb tagasisõiduks magama. Õnneks jäi ta ikkagi magama.

Krunditud
Seinad on krunditud ja lagi üle värvitud, aga aknapõsed ja radiaatorid ootavad oma aega, tapeedil pole rambipalavikku tulnud, sest teda siin veel ei esine.

Aga jah, nüüd on meil ka seinad krunditud ja laed 2x üle värvitud, tundub hea mõte enne tapeeti väike remondipaus teha. Pesin eile lambidki üle, mille Mees alla võttis, sest laes olid need halliks ja karvaseks muutunud. Sõbranna juba hoiatas mind, et ma lampidega õrn oleksin, tema oli ka matti tooni lambid ükskord ilusti puhtaks pesnud. Peale seda polnud need enam matid, vaid ilusad säravpuhtad ja läbipaistvad. 🙂

Oh, ma tahaks veel sellist tantsimisega laagrit, ainult et siis ma ei võtaks baikatekke kaasa, et öösel surnuks külmuda soojale Eesti suvele lootma jäädes, vaid magamiskoti. Telgiga pole me nii mitu aastat enam lastega Kassinurmel ega mujal käinud, et hommikune enne päiksetõusu külmus oli mul täiesti ununenud. Oleks ainult, et see august nüüd veel kestaks ja kestaks… 🙂

Kaheksajalalõke ja väljakutse

Palun vabandust, ma pole ammu kirjutanud, kuigi mõtteid on olnud. Kevad on sel aastal sama kiire olnud kui tavaliselt – eelmisel kevadel tegelesin kogemusnõustamisega töö ja kodu kõrvalt ja sain lõpuks tunnistuse, see kevad olen hoopis ühe MTÜ heaks palju oma aega andnud – ehk siis kirjadele vastanud, palju aega facebooki arutelus osalenud ja aegajalt närve kulutanud, aga ka sellega on nüüd rahulikumaks minemas, arvasin ma. Tegelikult ei ole, aga eks ka sellega harjub. Veebruarist alustatud tantsukursus sai ka mai lõpus läbi, nüüd on isegi töö mõneks ajaks läbi ja suvi tuli.

Enne jaanipäeva oli nagu ikka palju sebimist, sest juunis olid koolis eksamid ja konsultatsioonid ja me kõik tormasime muudkui ringi, kuni selgus, et läheme jaanipäevaks ikkagi oma Saaremaale. Me oleme vist päris palju jaane ja uusaastaid seal olnud, jaane ikkagi rohkem, sest need külmad ja vihmased mereäärsed hetked, kui peab keset suve lastele kindad kätte tõmbama, ei unune. 🙂

Saaremaal saime nüüd olla ainult 4 lapsega, sest Vanim Laps on parajasti oma esimesel Euroopa tuuril seiklemas ja saadab meile järjejutuna tekstisõnumeid oma seiklustest 8 km/h liiklusega kiirteel ja Amsterdami majadest ja muuseumidest. Neil sajab ka vihma.

Seekord oli jaanilaupäeval vähemalt esialgu nii soe, et päeval sai isegi päevitada õue peal raamatut lugedes. Väga hea raamat on, Caroline Myss Invisible Acts of Power. Aegajalt pean mõne sõna tõlkima, aga üldiselt kergelt loetav. Ma olen seda vahelduva eduga juba mitu nädalat lugenud ja kotis kaasa tassinud haiglasse, autoparandusse ja lõpueksamile, sest võõrkeeles lugemine võtab mul aega, eriti kui peab sisu üle mõtlema. Kindle’s olevaid raamatuid ma olen küll kõvasti lugenud inglise keeles, aga seal on mul pigem need raamatud, mida ma loen natuke ja siis tegutsen nende peale mõeldes või siis loen neid, millesse pikalt süvenema ei pea, sest need on ainult mõtete kõrvalejuhtimiseks ja vahelduseks.

Seekord olid meil mereäärne lõke kaheksajalgadest. Tegelikult küll erinevatest puujuurtest, aga põledes tundus, nagu oleks üks suur kuhi kaheksajalgu leekides. Kände koos harali juurikatega väga tihedalt kokku pakkida ei aa, pealegi oli meie mereäärses kandis pikalt kuiv olnud, nii et lõke sai õhuline ja põles erakordselt kiiresti – umbes 20 minutiga – kolmemeetrisest meetriseks.

Sõrve_säärel
See känd seal eemal on umbes 1,5 meetri kõrgune, lapsed pidid sinna peale ronimiseks päris palju vaeva nägema.
Kaheksajalad
Kaheksajalgadega lõke

Väljajuuritud kände oli ka tagavaraks nii palju, et lõke pidas ikka tunde vastu, ainult lapsed ei saanud vahukomme grillida, kuna lõkke lähedal oli niiiiiii palav. Üle jõe tegid naabrid oma kadakalõket, kuhu kuivanud kadakaid ainult ühekaupa lisada sai, sest sädemeid lendas kärinal igas suunas. Naabrite lõke oli madalam ja seal sai vahukommid lõpuni grillida, lisaks said välejalgsemad üle lõkke hüpata. Meie väiksematel tikkus uni peale ja nad läksid vanaisaga meie lõkke juurde tagasi ja said enne meid koju. Meiegi läksime Mehe ja Trennitüdrukuga neile varsti järgi, nii et magama väga hilja ei saanudki – nemad vähemalt.

 

Mina olin jaanilaupäeva hommikul ju kohvi joonud üle poole aasta – sest meie Saaremaa kodus on lihtsalt niiii mõnus traditsioon armsate inimestega hommikul köögis istuda ja hommikusöögi kõrvale üks kohvi juua. Millest tulenes see, et kui teised kõik nohinal magama jäid ja jaaniöö hommiku suunas tiksus, keerasin mina veel 2-3 tundi külge ja olin täiesti ärkvel, sest no ei mingit und. Novembris kohvi maha jättes ma algul ei tundnud, et sellest midagi oluliselt muutunud oleks – jah, algul pidin hommikul sooja joogi joomise harjumuse tõttu teed jooma, aga pikapeale piisas vee joomisest, aga nüüd sain aru, et keha on seda ilma kohvita elu ikka tõsiselt nautinud. Võtsin ühe nerheeli tableti (laste halbade unenägude peletusrohi) lõpuks sisse ja suutsin kella kaheksani magada! Nii hea oli. 😀

Seekord me kauemaks Sõrve säärele jääda ei saanud, sest minu suguvõsa rahvas pidas suvist kolmiksünnipäeva Tilleoru matkarajal. Mandrile tagasisõidu ajal lootsime ainult, et auto vastu peab, kuna ta on hakanud vanaduse märke ilmutama ja värskelt enne Saaremaale minekut olin käinud küünlaid vahetamas autol, aga selgus, et jamad püsisid ja auto kippus perutama ja vähimagi pingutuse korral hingeldama. Saarel olles sõitsime nii vähe kui võimalik, sest teadagi – kui auto võõras kohas pühade ajal katki läheb, on häda käes. Õnneks oli auto vastutulelik, lootuses, et ma kohe peale pühi helistan uuesti parandusse.

Paar kuud tagasi pidasime umbes sama rahvaga mu vennalaste kevadisi sünnipäevi Valgesoo matkarajal, aga see oli selline pooletunnine jalutuskõik. Seekordne Tilleoru rada oli pikem ja mitmekesisem, natuke oli laudteed, pikalt metsa all ja heina sees jalutamist ja tooni andsid puujuured, allikad ja väiksed mudased kohakesed. Allikad olid nunnud nagu allikad ikka. Sünnipäevapiknikuks sõitsime Palojärve äärde, see oli umbes 8 km eemal, aga palju mugavam pikniku pidamiseks kui Maanteemuuseumi parkla, kust Tilleoru matkarada algas. Sääski jätkus nii Saaremaale kui Võrumaale, mõned lapsed on meil magusama verega kui teised, need osutusid täpilisemaks kui teised lapsed. Pärast tegime kodus puugiotsinguid, õnneks tulemusteta.

Täna kodus ärkasin vara, mõtlesin koristama hakata, puhastasin ära tühja külmkapi riiulid (reisilt tuleku rõõmud!) ja püüdsin arvutada, kuidas 250 asjast vabanemise väljakutse edeneb. Ükskord eelmisel aastal ma kirjutasin sellest 500-väljakutsest, nüüd õega mõtlesime, et peaks jälle tegema. Minu Õde arvas, et piisab, kui 250 üleliigset asjagi ära visatud või ära antud saaks, aga paraku pole me vist kumbki suurte tegudeni jõudnud. Mina olen ära andnud mõned orhideed (naabrile), harvendanud rattaparki keldris passinute arvelt (peamiselt väikeste laste omi), tagastanud paar kotitäit puslesid ja lauamänge sõbrannale, natuke lasteriideid tuttavatele ja Tartu Pereliitu, üleliigset voodipesu (viisin Saaremaale) ja ikka ei paista kusagilt, et midagi vähenenud oleks… Sest suures toas laiutavad värskelt mängimiseks välja otsitud duplolegod (lapsed jõudsid peale 4 äraoldud päeva lõpuks ometi koju ja tormasid duplokastide kallale!), on suured paberite ja mappide kuhjad mappide riiulis, sest ma otsisin autoparanduspaberite mappi ja mõned kangad, millest ma kohe, kuu-kaks tagasi seelikut õmmelda tahtsin…

Noh, kes võtab minuga 250 challenge’st osa?? Ainult mõned viimased laulupeoliste-tantsupeoliste pärjad on mul veel välja jagada, autoparandusse helistada ja siis saangi pihta hakata!! Suvi on nüüd ametlikult saabunud, s.t. varsti hakkame me suure toa põrandat üles võtma ja see on suurepärane võimalus seismajäänud asjadest lahti laskmiseks, sest siis on remondi ajaks vähem asju hoiustada.

Kes teist veel sellesuvisele remondile loodab?

Tervitustega lastekirurgiast

Istume ja pikutame haiglas ning ootame, et Nooremal Pojal juba rõõmsamaks läheks elu ja koju lubataks. Praegu lükatakse iga päev seda koju minekut ühe päeva võrra edasi ja see on asjaolusid arvestades minu meelest üsna mõistlik.

Üldiselt on see haigla siin väga hea koht. Positiivsed küljed on lahke ja hooliv personal, soe söök, ka palatid on päris normaalse temperatuuriga (kuigi esimesel päeval tunduvad mulle palatid ükskõik millises haiglas natuke külmad – võibolla alateadvuses pesitsevast ärevusest?) ja vaade sõltuvalt korrusest võib ka ülelinnaline olla. Meie praegusest aknast näeb igatahes raudteejaama, sinna saabuvaid ja sealt lahkuvaid ronge, raudteetorni, veetorni Õpetaja tänaval ja isegi Tigutorni, Tartu Mill on peaaegu kiviga visata.

AknastEile õnnestus mul voodist välja hüpates  põrandal järsku kurvi võttes libiseda ja põlvelt nahk maha saada, nii et edaspidi olen palatis sokkide väel käies [ringi tormates] kindlasti rahulikum. Sööki jääb meil iga päev natuke üle, sest palavikuga ei lähe lapsel toit just eriti alla ja vahepeal ma juba muretsesin, et peaks talle puuvilju või midagi sarnast vesist juurde pakkuma, sest saiakeste dieet pole meie kummagi lemmik. R-kioski meloniviilud olid tõesti vesised, aga ajasid ta saladuslike kaubandusliku välimuse säilitamisainetega täpiliseks. Siiski selgus, et juusturulle on ta nõus sööma, sest temaga samal päeval operatsioonil käinud tüdruk sõi siin peale operatsioonipaastu juusturulli ja tekitas isu.

Muidu on poja lemmikud kõrremahlad, sest koju me neid ei osta, omad mahlad olemas, kuigi tavaliselt ilma kõrreta ja klaaspurkides. Haiglasööklas maksis kõrremahl 40 senti, R-kioskis aga 85 senti. Päris huvitav vahe (ma küll ei tea, mis nad poes maksavad), aga nüüd suure palavikuga ei edenenud need kõrrejoogid üldse.

Õnneks tõi Minu Õde meile poja tellimise peale ägeda veepudeli, nii et nüüd õnnestub juua küll. Kui ainult jalg nii tihti ei valutaks! Ma ei saa ju seda kipsi ära, kurtis laps peale narkoosist ärkamist. Kipsiga harjumine võtab aega, sest enam ei saa jalga liigutada kuhu tahes, öösel tundub, et kogemata on saapaga magama heidetud. Vahepeal, kui jalg padjalt maha libiseb, lähevad varbad paiste ja laps kahtlustab, et kohe varsti see kips siiski plahvatab. Kirurg oli kunagi öelnud, et selle kipsi materjali kasutatakse ka võidusõiduautode tegemisel, sest see on nii tugev. Nii et ei mingit purunemislootust…

Kui ma enne haiglasse tulekut üritasin välja mõelda, missugust põnevat juturaamatut kaasa võtta – kas Saja rahva lugude pakki, Harry Potteri esimest osa või Septimus Heap-i sarja esimest osa Wõlukunst, oli päris keeruline dilemma. Mitu tundi läks mul Harry Potteri läbisirvimisele (mis läks sujuvalt raamatulugemiseks üle), aga see tundus ikka natuke vanematele lastele sobilik, värskele 6-aastasele võibolla liiga arusaamatu ja kohati hirmutav ka. Mõned ülejäänud tunnid läksid Septimus Heapi alguse üle lugemisele, see tundus ikka rahulikum ja mitte nii vägivaldne, nii et võtsingi siis kaasa Saja rahva lugusid ja selle Wõlukunsti. Peale operatsiooni tundus, et saame varsti koju ja saatsin rahvaste muinasjutud lugemata tagasi koju, aga nüüd me oleme siin ikkagi “kohalikeks” muutumas ja mul on hea meel, et see Wõlukunst nii paks on. Oleme alles leheküljel 157   459-st!

 

Wõlukunst
Wõlukunsti iga peatüki alguses on mõne selle peatüki peategelase pilt.

Esimesel õhtul enne operatsiooni oli meil üks tore 8-aastane tüdruk ka selles palatis, õhtu otsa käis neil Noorema Pojaga kõva mudelautode võidusõit avariiohtlike olukordadega ja neil oli koos nii lõbus. Siiski sai see piiga peale nakoosist toibumist samal päeval koju ja nüüd ülejäänud päevad oleme kahekesi palatis olnud. See polegi väga kurb, pigem oleks kahju, kui keegi teine peaks koos meiega hilistel öötundidel ja varajastel hommikutundidel üleval olema ja läbi nutu ootama, millal valuvaigisti mõjuma hakkab.

Operatsioonipäevaks valmistudes olime vaadanud anest.ee lehelt videot “Amanda läheb operatsioonile” ja sellest oli suur abi. See video klappis tõesti suurel määral päriselt toimunuga, nii et julgen soovitada. Muidugi ei olnud ette näha, mitu korda kanüüli paigaldada tuleb ja et kanüüli paigaldanud õde pakub ühte tagavarakanüüli lapsele koju kaasavõtmiseks. Ma loodan, et  nad kodus seda siiski paigaldama ei hakka.

Nii me siis ootame, et äkki õhtul on juba parem ja et ehk homme saab juba koju!  Seni sööme ebavõrdselt (eile sõin ma tema eest küpsetatud lõhet, kuna tema igaks juhuks ei tahtud), helgematel hetkedel saab vahepeal värviraamatut värvida ja legoautosid kokku panna; printsess Jenna, Nicko ja Poiss 412 seiklustest kuulda ja mõnikord isegi telekast kidzone igikorduvaid multikaid vaadata. Igikorduvateks pean ma neid seetõttu, et laps on mitmeid neist juba vanaema ja vanaisa pool näinud ja siin võib sama multikat veel 2 korda päevas näha, täpselt sama osa! Ma pole üldiselt telesaadetega kursis, aga mulle tundub see päris hea lastepeletustehnika olevat programmi koostajate poolt, sest huvitavate osade puhul ilmselt tahaksid nad palju pikemalt telekat vaadata?

Meie peame multikate vaatamiseks tekkidest ja patjadest seljataguse ehitama, lisapadja jala alla kõrgenduseks panema ja nii peab ta natuke aega vastu, pikapeale aga vajub longu, nii et puhkamiseks ja kosumiseks jääb ka piisavalt aega.

Head nädalavahetust! 🙂

Sünteetiline bioloogia ja riiulid

Vahepeal on jälle kiiremad ajad olnud. Olen saanud targemaks, sest sattusin konverentsile, kus olid nii põnevad ettekanded. Puude parasiitidest, taimede tekitatavast meeletust kogusest CO2-st ja reisimeditsiinist. Siis kõige peale veel poolteist tundi sünteetilist bioloogiat, mis mingil hetkel ulmeraamatute teooriat meenutama hakkas. No et küllap 50 aasta pärast seisavad kõik inimesed sabas, et endal jalgu ära amputeerida lasta, sest tehisjalad on selle aja peale nii viimseni timmitud ja juba ka pisut odavamaks läinud, et eelised tavaliste “vanakooli jalgade” ees on mäekõrgused. No ja kuna inimese genoomi saab sisse häkkida ja ümber programmeerida, siis seda peakski tegema, sest mida muud meil üle jääb? Kui on võimalik luua vähikindel või haiguste kindel inimene, tuleb ära teha, onju?

Kõrva jäi kraapima ainult see põhimõte, et kõik inimese heaks. Mitte looduse. Sest noh, kohe peame ju muudele planeetidele ka kolima, maakera saab otsa ja meid on nii palju, et lausa mitmele planeedile peab kolima, kui me sinna sobivad värgid (hapnikuga keskkonna) sünteesime paarikümne aastaga. Kui varem pidid hiinlased oma põllul malaariaravimi jaoks taimi kasvatama, siis nüüd teeme selle pärmi abil ära, tööstuslikus mahus, siis maailmaturul hind ei kõigu enam.

Nägin esimest korda elus esinemas päris akadeemikut. See oli võimas kogemus. Ta oskas päriselt ka ettekannet teha, ilma slaidi-karaoke formaati minemata (siin on mu slaidid, näete isegi, ja nüüd ma loen selle teksti teile sõna-sõnalt ette), valdas tõesti teemat ja huvitav oli ka. Jõudsin jooksupealt umbes 8 lehekülge märkmeid ka teha. Muude ettekannete ajal jõudsin salli valmis kududa, serva üle heegeldada ja täna ära kinkida. Korda läks.

salli_kudumine
Sokid on juures ainult mõõdupuuks.

Jõudsin TED Talki kuulata asjade tegemise edasilükkamisest – lihtne, lühike, lõbus ja lööv. Kokkuvõte oli Tim Urbanil natuke hämmastav, aga loogiline, kui järele mõelda – et kõik lükkavad tegelikult teatud asju edasi. Kui mitte neid, millel tähtaeg kukub, siis näiteks neid, millel pole tähtaega – oma tervis, ammu igatsetud hobiga alustamine või aeg perega. Mulle meeldisid need slaidid ka seal taustaks, kuidas töötab edasilükkaja aju ja kuidas tavalise inimese aju. Ta oli ikka asjale päris hästi pihta saanud. Kui keegi tahab oma elust veerand tundi selle mehe kuulamisele-vaatamisele kulutada, siis link on siin.

Siis kuulasin veel, kuidas suhelda inimestega, kui sa nendega eriarvamusel oled, see oli ka õpetlik, tuletas meelde neid asju, mida peaks teadma, aga mille vastu iga päev eksin vist. Celeste Headlee rääkis 11 minutiga 10 ways to have better communication ehk siis sellest, mis hakkab tasapisi haruldaseks muutuma. Mul oli jalgrattaga toas sõitmisele lihtsalt mingit rääkivat tausta vaja. 🙂

Siis tegin veel riiuliga trikki. Algul oli raamaturiiul selline täissöönud variant, siis korraks kõhnade ja veidi kaardus ribidega ja pärast oli jälle raamatutega riiul.

raamaturiiul_kirss.jpg    ilus_raamaturiiul.jpg

Aga pärast olid värvid juba vahetunud…ulmeline_raamaturiiul.jpg

Tegelikult on harilike raamatute riiulisse mahutamine üks õudne töö mitmel põhjusel – kõik on ju erineva kaanevärvi (või kui värv on sama, siis pealkirja font ja asukoht on erinevates kohtades), kõrguse, formaadi ja teemaga… Väljavõtmine käis muidugi kiiresti, sipsti laua peale kuhjade kaupa – aga tagasipaneku ajal leidsin umbes 50 raamatut, mida oleksin tahtnud kohe lugema hakata. Tõsiselt ka! Osa muidugi sorteerisin välja, need ootavad kahjuks laua peal edasi, kuna homme olen olümpiaadil ja raamatud peavad ootama, mis neist saab.

Meil oleks vaja selliseid raamaturiiuleid, mille riiulid ei painduks kaarekujuliseks. Ei tea, kas need Ikea Billyd on paksemast materjalist kui need tavalised 15-17 millimeetrise läbimõõduga riiulid, mis meil kodus on? Hinna järgi kahtlustan, et mitte?

Teised pereliikmed olid koju jõudes siiski natuke ehmunud. Mine tea, äkki pean fantaasiakirjanduse siiski tagasi tema riiulisse kolima, kuna minu kirjud raamatud näevad ka musta värvi riiulis endiselt kirjud välja. Ülejäänud neli raamaturiiulit on hirmuga ootel. Nüüd on ainult see raske koht, missugust raamatut homseks lugemiseks kaasa võtta? 🙂

Uued algused vanadele

Vahepeal on saabunud käesolev aasta ja vabu hetki pole eriti ette tulnudki. Või on asi olnud hoopis viimase jõulupeo korraldamises, koolitustes ja Paide ajakeskuses, ei tea.

Igatahes jõulud said mööda, kingitused on vist juba leidnud oma koha ja nädalavahetused olid kadunud. Nädalavahetused on üldiselt kõrges hinnas, sest siis saab puhata, aga seekord olid nädalavahetused väga hõivatud seoses jõulude ja uue aastaga, nii et tunne oli, et nädalavahetused jäid ära. Täna juba oli natuke nädalavahetust, sest toimus kauakorraldatud viimane eelmise aasta jõulupidu.

Inimesed ikka mõtlevad uue aasta saabumisel, et mis siis eelmine aasta tehtud sai ja kas läks ka hästi. Meie vaatame tavaliselt seda nimekirja, mis jaanuarides tavaliselt koostud on saanud – Plaanid koduga 2014/2015/2016. Ehk siis kolm erinevat paberit on, mõned asjad on ka plussmärgiga, aga mõned passivad juba 2017 aasta plaanide nimekirjas ka nagu veteranid. Eelmisel aastal alustatud veevärgistamise plaan näiteks.

Käisime suvel kohalikus veevärgis ja kurtsime, et vett ei tule kraanist eriti. Või siis tavaliselt natuke tuleb, aga hoidku selle eest, et keegi kusagil samaaegselt nõudis peseks, siis pole võimalik enam hambaid pesta. Või teatud hetkedel, kui pesumasin peseb. Mõnikord kasutab keegi ka tualetis vett või peseb näiteks värviseid pintsleid. Siis ei saa keegi teine vett. Veevärgimehed käisid meil ükskord kohal ka, vangutasid pead ja ütlesid, et majja sisse tulev toru on vist väikese näpu jämedune.

Veevärgis kohapeal selgus kummaline tõsiasi, et kuigi meie maja on juba eelmistest elanikest saati liitunud ja meil on kehtiv leping, ei tea keegi, kust siia vesi tuleb. tõenäoliselt mingite teste kruntide alt, aga kas paari maja kauguselt kuidagi risti või siis hoopis ühest väiksest kõrvaltänavast 5 maja eemalt, läbi viie erineva aia? Aga veevärgist öeldi, et me peaks ikkagi asja käsile võtma, sest kui kusagil tekib avarii, on vaja ju meil asi korda teha. Meil??? No jah, korda tegemine tähendab, et oleks vaja majast tänavani kraav kaevata ja siis natuke asfalti üles võtta ja siis sinna kanalisatsioonitorule lisaks veetoru ka panna. Hmmm, meetri jagu asfalti peate ka üles võtma ja tagasi panna laskma ja see läheb teil umbes 2000 euri maksma.

Me Mehega ehmusime selle peale natuke ära ja plaan järgmisest päevast oma vanni kasutama hakata jäi pisut soiku. Ja kuna veevärk lahkelt teavitas, et suvel ja sügisel pole nagunii kellelgi aega seda eriti teha, siis me väga ei kiirustanud ka. Aga karta on, et sel aastal tuleb veevärki edasi torkida ja küsida, miks meie peame vastutama viie krundi alla maetud veetoru avariiohu pärast, äkki nad saaks ise ikkagi välja uurida oma arhiivi kaevudes, kes kuhu mis torud pani. Ja kui peab ülejäänud kohad üles kaevama ja küüntega asfalti puruks kraapima, siis jätame selle suveks või sügiseks. Aga torkima vist peab, kuigi duši all saab ka käia. Saun on ka meil renoveerimisplaanis, aga kuna seal palju teha pole ja kiiret ka pole, siis võib see kuhugi aasta lõppu jääda. Aastanumbrit ei hakkaks täpsustama. 🙂

Mingeid plaane oli meil veel, kõiksugu korrastamine ja muu säärane igapäevane kõigepealt. Aga selles pole midagi erilist, sest seda me plaanime iga aasta ja tegelikult saabki iga aasta natuke tehtud. Legohuvilisi on meil juurde sirgunud, nii et jõudsime hankida ühe legotükkidele mõeldud karpide-sahtlitega süsteemi, sest Tööriistamarketis oli soodukas. Nende tükikeste sinna sisse sorteerimine võtab ilmselt natuke aega, sest tükid on lisaks erinevatele suurtele plastkarpidele kuidagi ka põrandale valgunud. Duplo legod elavad endiselt oma mänguasjade kummutis ja nende igaõhtune vaibalt ärakorjamine on Noorema Venna töö, sest nemad Väikse Piigaga ju iga päev ehitavadki.

Tööd said ka jälle ümber jaotatud, köögikoristamine läks pooleks, s.t. Vanem Vend hakkab Trennitüdrukult ametit õppima (minu abiga muidugi) ja 3 päeval nädala alguses vastutab köögi eest tema. Esik ja trepikoda on ka ära jaotatud, tingimusega “ema nõudmisel, aga vähemalt kord nädalas”. Köögiga paralleelselt jookseb söögituba – kui üks keskmistest lastest teeb kööki, koristab teine söögitoalauda-põrandat ja muudel päevadel vastupidi. Siis ei teki vast seda hetke, et köök on korras, aga söögitoalaual on üksildased ketšupiplekid magama jäänud ja varitsevad pooluniseid hommikupudrulisi…

Väiksemad lapsed käivad jälle rõõmuga lasteaias. Väike Piiga enam nii palju õmbluste peale ei kilju, aga sellegipoolest tuleb meil teda tihti hommikuti veenda, et need sukapüksid ONGI tema uued lemmikud. Siis ta ise elavneb ka kohe, kui ta kõigest sellest aru saab ja mõnikord ei koorigi ta siis 3 minuti pärast neidsamu sukapükse jalast ära, sest need ikkagi ei sobinud. Niidid ikkagi. See-eest on venima hakanud tema lasteaiast kojutoomine, kuna seal on riietumise venimine saavutanud uue taseme. Kui varem proovisin teha Kiirelt Koju meetodit, et ütlen ühte rühma, et see laps võiks seni riidesse panna, kui ma teises rühmas väiksema lapse riide saan ja talle järele tulen, siis nüüd see enam ei tööta. Vanem laps paneb riidesse ja siis passib ja ootab kurva näoga, kombe seljas, oma rühma riideruumis, kuni noorem laps maja teises pooles kaasavõetud kassi vahvelklotsidest ehitisest välja päästa üritab.  Puur mis puur, ega sealt vabastamine nii kähku ei käigi. Nüüd ma siis lasen hoopis Nooremal Vennal riidesse panna ja siis saame koos Piiga rühma minna. Millegipärast on meie laste rühmades troopiline kuumus, nii et kui viid hommikul lapsi lasteaeda ja ennast sealsamas jopest-mantlist paljaks ei koori, võid ise tööle minna läbimärgades riietes. Reedel selgus ka põhjas, keegi oli Noorema Poja rühmas jälle radika nupu pihta läinud ja selle 27 kraadi peale keeranud. Reede õhtul sai see siis tagasi inimlikuks keeratud. Väikese Piiga rühmas toimub ilmselt midagi sarnast. Mõnikord ma tahaks töölt tulles sinna riideruumi pehmesse tugitooli end kerra kerida ja magama jääda, sest Piiga ripub parajasti riidekapi toru küljes ja tunneb ennast akrobaadina. Mis on iseenesest tore, sest siis on tal edaspidises elus kindlasti lihtsam trikimeistrina tööd saada mõnes filmis või tsirkuses.

Kuna ma 2016 aasta lõpus ei suutnud oma raamaturiiulit ära korrastada, raamatuid aga tuli natuke juurde ka (joogiraamatud peaks hoopis kokaraamatute riiulisse panema, aga ma ei raatsi enne panna, kui pole kummastki vähemalt kahte mahla/smuutit teinud), siis mõtlesin, et mu selle aasta väljakutse võiks olla Loen oma raamaturiiulist vähemalt 30 raamatut! Rohkem ei hakanud panema, sest osa raamatuid on paksud ja nõuavad käestpanekut ja nende peale mõtlemist. Uusi ka enam väga osta ei taha, sest vanad on lugemata. Juba ammu inspireeris mind Kasuta oma kokaraamatuid-blogi, sest seal on ägedaid retsepte ja hea idee. Aga oma kokaraamatuid kasutan ma niigi, kui meil vahepeal nädala menüüplaanidesse igavus hiilima hakkab ja tahaks midagi muuuuud vahelduseks.

Lastega sai peale eelmise aasta Rootsi reisi arutatud, et sel aastal teeks jälle Eesti puhkuse, aga kuhu täpsemalt, seda veel ei tea. Kevadel on oodata Noorema Pojaga uut Haapsalu visiiti, võib-olla tahaks teisi lapsi ka sinnakanti viia suve poole, sest seal oli niii ilus! ma ei tea, kas Vanim Laps ka sealkandis käinud on, kui ei, saame äkki temagi nõusse. Praegu maadleb oma elu esimese sessiga ja see on üsna tasavägine võitlus, nagu ma aru saan, sest kumbki pool pole veel võitjana väljunud, aga lõpuminutid on lähedal!

Ah jaa, tegime perele 2017 eelarveplaani  ka peaaegu valmis, nii et kes oma perele veel eraldi rubriikidega selle aasta plaani (vt. kulude/tulude postitus) soovib, andke mulle Tammelilled ätt gmail.com teada 🙂

Ei saa veel jääda talveunne

Mul on kahtlane tunne, et ka see nädalavahetus hakkab läbi saama. Olen kuidagi pooleldi talveunes, sest nii eile kui täna õnnetus mul keset päeva pikutama minnes kogemata magama jääda.  Minu poolest võiks täna ka juba magama ära minna, kella 20st und alustades puhkaks hommikuks täitsa kenasti välja?

Eelmine nädal oli tegus – lisaks koolipäevadele oli üks pikk koolituspäev projektide kirjutamise asjus (milles ma olen täielik algaja, aga kuna seal anti väga hästi süüa, võiks vabalt teinekordki käia) ja käisin ühe klassiga Chemicumis eksperimente tegemas ja vaatamas. Võrreldes selle päevaga, kus aasta noorema klassiga kalu vaatlemas-lõikumas-hakkimas-küpsetamas käisime, pidas suurem klass end ikka väga korralikult üleval. Mul peaaegu polnudki piinlik. Lisaks kirjutasid kaks tütarlast ise kiitva kokkuvõtte keemia ja füüsikaga sisustatud päevast ja üks noormees tegi minu jaoks oma telefoniga pilte – mina pidin ainult kokkuvõtte sõnastuse üle vaatama ja piltidega koos edasi saatma, et kooli lehele läks. Ka seal anti hästi süüa, keegi pole mulle kunagi poolt taldrikutäit peedisalatit lisaks muule toidule pannud.

Projektikirjutamiskoolituse lõunapaus toimus restoranis ja seal oli ennenägematu magustoit – muffinivorm. Paistis, et seda head asja on päris lihtne teha, kui peaks üleliigseid muffineid leiduma – see oli kräsupeakoogi ja kirju koera sugulase ristand. Kahte värvi muffinitükid, marmelaaditükid, jõhvikad/pohlad hapukoore sisse ja vist natuke kakaod, värvilist koogikaunistuspudi ja valmis! Peaks kodus ka proovima, kui meil tõesti kunagi üleliigseid muffineid peaks tekkima. Miskipärast kahtlen selles. Meil tekib üldiselt harva muffineid, praegu on pigem piparkoogimaja tõenäosus, kuna seinad ootavad juba nädal aega kokkuliimimist, sest Trennitüdruk enam ei julge. Üks ta sõber sai EMO-s käia, kui kuuma suhkrusiirupit jala peale kallas.

Tegelikult selgus eile, et Trennitüdruku toidutalumatus on hakanud jälle pead tõstma ja punased karedad laigud naha peal on suuremaks kasvanud. Ta ei tahtnud eriti selle mõttega leppida, et nüüd jõulude paiku peaks oma piima- ja magusatarbimist vähendama, sest on ju ette näha, et palju head ja paremat on tulemas! Väga inimlik – arvatavasti on enamus inimesi mõelnud, et kahju kohe, kuidas pühade ajal kilod lisanduvad! Selle asemel suhkrust ja jahust loobuda tundub ju keeruline, et mitte öelda kohutav? Piiramisega jälle ei saa me keskkonna tõttu hakkama, sest noh, keskkond ikka tõukab tegudele. Peale jaanuari esimesi päevi on palju lihtsam toidusedeli muutmisega alustada – vist. Korraks. 😛

Ma jätsin millalgi novembris kohvi maha ja siiani on hea olla. Jah, magada tahaks rohkem, kuna enam ei saa oma organismi hommikukohviga tööle sundida väsimusest hoolimata. Teed ja vett juua on lihtsam kui õhtuti õigel ajal magama minna. Vahel ma ikkagi unustan.

Raamatupoest kingitusi otsides leidsin kaks huvitavat raamatut ka: Tugev, tundlik poiss nendest lastest, kellele ei meeldi lärm, rahvarohkem kohad ja vägivald – ja Sõpradeta elu. Laste ja noorte üksildus – natuke sisututvustust siin, sellest, kui palju on üksildasi lapsi ja kas ning kuidas olukorda muuta saab. Loodan detsembris nende lugemiseks aega võtta, sest millal siis veel, kui jaanuari alguses juba kõik uue hooga lahti läheb. Mul järgmise aasta kalendermärkmikki olemas ja ootan suure innuga, millal seda täitma saan hakata. 🙂

kirsiarooniaLoodan siis järgmisel nädalal piisavalt magada, et värskemast peast jõulukorrastustega valmis saada, mitte päris talveunne jääda. Vürtsid aitavad, olgu siis smuutidesse (õun+banaan+astelpajujahu/sidrun)  või kodustesse glögidesse:

  • kuum õunamahl + kaneel + mesi;
  • kuum mustsõstramahl+mesi;
  • aroonia/kirsimahl+kookoshelbed+rosinad
    • +piparkoogimaitseaine

 

Pildil on tänane kuum glögi: aroonia-kirsimahl kookoshelveste ja rosinatega. Eks igaüks saab koostises iseenda huvides ümberkorraldusi teha.

Päästikud ja raamatud

Ikka lähemale jõuab see november ja kellakeeramine. Ma olen tegelikult praeguste ilmadega juba ära harjumas, Hakkasin jälle kummikuid kandma, mis mu hüppeliigesed kiirelt villi hõõrusid. Loomulikult unustan ma iga hommik katkistele kohtadele plaastreid panna, sest mõtlen hommikul, et täna vast saab muude jalanõudega hakkama, aga lõpuks selgub ikka, et silkan kummikutega ringi.

Plaanisin millalgi uusi sibullilli istutada aeda – ostsin ja panin kõrvale, et ilmad on ilusad, varsti istutan. Jäidki kõrvale need sibulad, ilusti silma alt ära, kuni lume tulekuga meelde tulid, et oh, jäid ju kuhugi tagaukse juurde..? Tööl uurisin kogenud kolleegidelt, kas võib peale esimest lund ka veel istutada, kui uuesti sula on, aga nad vaatasid mind kaastundlikult ja teatasid, et ega siis enam vist ei juurdu. Et kevadel õitsemiseks peaks ikka juurdunud olema.

Nii et motivatsioon Päästa-mis-päästa-annab on lahkumas, ühest küljest võiksin jonni pärast neid ikkagi istutada, teisest küljest jooksen niigi nagu orav rattas, ärkan iga hommik väsinuna ja tahaks magada. Aga sebimine ju ootab, jälle üks reede on käes.

Järgmine nädal paistab samasugune, igaks päevaks on juba laekunud 1-2 lisategevust ja lisaks tööpäevadele üks päevapikkune koolitus, ühe lapse hambaarst, ühe kuni kahe lapse juuksur (kui mul kodus lõikamise vaimu peale ei tule), tahaks õmmelda ja magada ka… Ei midagi erilist.

Väiksel Piigal käib lasteaiajorin lainetena. Eile ja täna olid jälle need hommikud, kus iga liigutuse pärast peab võitlema – sukapükste asemel retuusid panema, teised või kolmandad sokid sinna juurde lisama, paar pluusi kavalusega talle selga meelitama ja siis teatama, et järgmine hetk täiesti riidest lahti võtmine ei ole lahendus, sest väljas hakkab ju külm.

Õnneks sain mina täna Noorema Pojaga ees ära lasteaeda jalutada ja Mees jäi Piigaga maid jagama, kas kanda kombet või ei sobi müts või kindad on sama käe omad. Lasteaias teatas üks lapsevanem, et neil vanema tütrega sama lugu, ainult et tütarlaps on jõudnud juba kooli ja neil on koolivorm. Vingu või nõua valikuvabadust, ikka pead oma koolivormi panema. Tingimiskohaks jääb ainult esimene, teine või kolmas paar sukapükse. 😀

Huvitav, et aju kustutab aja jooksul kõik ebaolulised kohad ära, nii et ma ei mäleta, et meie vanematel tütardel oleks sellega teema olnud. Vanemale pojale pean ise aegajalt meelde tuletama, et tal on VEEL riideid peale ühe pusa ja pükste, seega ei peaks ühte komplekti ribadeks kandma. Kas see on harjumus või ükskõiksus, vahet pole. Ikkagi automatism vist.

Eile olin koolis laste arengupsühholoogia koolitusel. Räägiti ka automatismidest – et see on see, mida algklassiõpetajad lastel kujundavad ja mis mõnel läheb libedamalt, teisel peab korduste arv olema suurem. Mis vanuseks peab laps teadma, mis realt alustada pealkirja kirjutamist uues vihikus? Ma olen ikka imestanud, kui minu käest seda küsitakse, sest 7.-9.klass, kes minuni jõuavad, võivad seda minu meelest täitsa ise otsustada. Ükskõik, mis automatism neil selles suhtes siis on. Aga muidugi – iga õpetaja võib nõuda erinevalt.

Täiskasvanud elavad ka ju automatismide peal – koduukse lukku keeramist ei mäleta keegi, kui kõik oli korras, sest aju ei raiska selliste igapäevaste automaatsete asjade meelde jätmiseks üldse vaimujõudu. Samas piisab sellest, et võtmed pole hommikul seal, kus nad olema peavad – ja kohe on automaatne käitumine segatud, kui peame väljumisel kõigepealt võtmeid otsima hakkama. Kas siis jääb meelde, kas keerasid ukse lukku, mis te ise arvate?

See haakub natuke Marshall Goldsmith’i raamat Päästikud, mida ma vaheajal lugeda üritasin – sellest, KUI RASKE on täiskasvanul oma harjumusi muuta. Sest tegureid, mis ei lase meil edukalt muutuda, on nii palju ja üks suur grupp neist kannab pealkirja KESKKOND. Me ei arvesta üldse sellega, kui palju keskkond meid mõjutab – harjumuse muutmise puhul siis segab uue harjumuse omandamist!

Väga hea näide oli ühest sellisest tegevusest, milleks peaaegu kõik inimesed motiveeritud on – välja magamine. Enamus inimesi on motiveeritud hommikul puhanuna ärkama. Nõus? Aga magamaminekut lükatakse edasi, sest inimene peab kahe konkureeriva keskkonna vahel valima – rahulik magamistuba koos voodi ja välja puhkamise võimalusega versus eelistus jääda praegusesse keskkonda edasi, istuda teises toas diivanil ja vaadata veel natuke telekat, koristada kööki või kammida veel natuke internetti. Inertsi ohvrina on inimesed tihti vanas keskkonnas edasi ega teadvusta endale, et laseme valel keskkonnal enda eest otsustada ja saboteerime oma ööund. Tuleb tuttav ette?

Või siis sellised keskkonnad, mis ongi kujundatud põhjalikult valitud detailide abil selliseks, et sa ei pääseks ilma ostmata välja (poed, eriti luksuskaupade poed/kaubamajad).  Interneti ostukeskkonnad, mis on väga konkreetselt läbi mõeldud, et ostude tegemisel mitte midagi ostlejat ei peataks – kuigi enamasti on see teada värk, need poed ei ründa inimest kiskjana või nagu röövel pimedas pargiservas, vaid inimene ise valib seal keskkonnas olla, kuigi  oma varasemate kogemuste järgi teab, et tal võib vallanduda tung osta midagi, mida ta ei plaaninud tegelikult osta, sest ta ei vaja seda. Mõnikord aitab siis ostunimekiri, aga ka sellest on võimalik mööda minna lausega, et kuidas ma küll just selle asja unustasin kirja panna?? Pärast kodus saad aru küll, kuidas. 😛 Raha on erand, kui ikka reaalselt raha pole, on päris lihtne edasi astuda.

Kui inimene plaanibki muuta oma eluviisi või harjumust, siis enamus meist ei mõtle sellele, kuidas keskkond meid kurnama ja mõjutama hakkab, ikka mõtleme hoopis sellele, et “seekord küll suudan selle ära teha” jne. Pettumuste korral võib tekkida hoopis vajadus endale põhjendada seda, miks me muutuda ei suutnud – sest see oleks kuidagi võlts, sest “see ei ole minulik”!

Hohoo, eriti tuttav oli see koht, kus inimesed arvavad, et neil on muutusteks aega maa ja ilm. No ei võtnud sel kuul alla, vaid juurde – tegelikult on ju järgmine kuu ka aega alla võtta. Siis võtan asja hoolega käsile. Või noh, olen realist, enne jõule ei ole mõtet, ikka uuel aastal.  S i i s  ei peata mind miski! Juuniks ikka  õnnestub.

Krooniline ajakulu hindamise komme pidavat ka inimlik olema. Mistahes asja tegemiseks on inimesel kalduvus selleks kuluvat aega alahinnata.  No ja siis on ju arusaadav, et enesetäiustamiseks on ajaline raamistik piisavalt avar, et kõik katsed end parandada sinna tulevikku ilusti ära mahutada? Sinna juurde käis jälle keskkond ka: me teame küll, kui vähe tõenäoline on, et midagi tuleb ette, sest kõik asjad üksikult võttes on üsna vähetõenäolised – et näiteks täna hambapasta või hommikukohvi pluusile läheb (sest peaaegu kunagi ei lähe), et  tööle minnes teel autoavarii on (sest ma pole sellel teel kunagi ühtki näinud, järelikult on  tõenäosus väike) jne, aga neid kõiki asju VÕIB siiski kunagi juhtuda ja omaette tõenäosus on, et MIDAGI ikka juhtub.

Käitumispäästik on ükskõik milline meie käitumist mõjutav stiimul, ütleb Päästikute raamat.  Ja et kõik need meie poolt alahinnatud mõjuga igapäevased keskkonnad on neid kenasti täis. Kui me neid ei märka ja arvesse ei võta, lähevadki kõik meie lootused Nüüd küll muudan oma harjumust 90% ulatuses tühja. Aga ma pole selle raamatuga veel poole peale jõudnud, nii et ma ei saa rohkem ette ära rääkida, mida teha.

See loosiga loositav E ruudus raamat pole päris sarnane, aga ta õpetab ka käitumist (seega keskkonda ja osasid päästikuid) jälgima. Oma mõtteid jälgima, näiteks ühel kindlal teemal esile kerkivaid mõtteid. Esimene pool raamatust oli minu jaoks igavam, sest ma olen selliseid vabandavaid-selgitavaid algusi juba lugenud, aga eksperimentide juures läks põnevamaks.

Lõi välja ka minus peituv realisti külg, mõnikord asjad läksid mitte nii, nagu ideaalis võiks minna, vaid nii, nagu ma arvasin, et reaalne oleks. Raamat tegeles selle teemaga ka.

Eksperimentidest meeldis mulle kõige rohkem see, milles mulle imehead sooja juustust pitsat toodi üks lõik. See tekitas tunde, et oh, nüüd võiks ju iga päev nii minna! 😀 Ubade eksperimenti ma ei proovinud, sest miskipärast ma uskusin, et see töötab ja mis siis selle peale ikka aega raisata. Vahepeal käisin veel ingliskeelset raamatu tagasisidet lugemas, et teada saada, kuidas teised eksperimentidesse suhtusid. Mind üllatas see tohutu hea tagasiside – kolm tuhat inimest oli andnud head või väga head tagasisidet! Eksperimendid olid ka paljudel ausalt kirjas – mis töötas, mis jäi üldse tegemata. Mina võtsin kenasti aega ega kiirustanud, panin üksikasjaliselt endale kirja ka, et oleks nagu päris katse, kus  hüpotees, oodatavad tulemused ja ajalimiit üles loetletud. Mul endal oli igatahes hea meel, et ma seda lugesin (sest ma sain ju ometi tasuta pitsat), sellepärast ma seda edasi loosingi.

Kes veel endale seda raamatut soovib, aga Vaikelu ehet ei taha, võib Loosimispostituse alla teada anda. Tähelepanu: vastupidi ka, kes Vaikelust lugu peaks, aga raamatuks lihtsalt pole aega ega tahtmist, võiks ka vastava info kirja panna loosimisel osalemiseks. Aega on homseni ja praeguse seisuga on võidutõenäosus üsna suur.

Kodu- või kinoskäijaks?

Meil on jälle aknad halliks muutunud, sest õhtupäike paistab aknasse ja klaas kogu oma käejälgede-ilus vaatab mulle otsa, kui ma välja vaadata üritan. Vist on läinud nii külmaks, et peaks jalgrattad sisse kolima, aga kuna loodus ei salli tühja kohta, siis jah, ega neid nii lihtne sisse meelitada ei olegi.

Jalgrataste hoiustamine tähendab seda ka, et need peaks puhtaks pühkima ja üksteisega sõbralikult kokku pakkima, aga paraku on neil pedaalid. Erineval kõrgusel lenksud ja muud mured. Vanem Poeg käib talvekinnastega sõitmas veel.

Imelik filmisügis on ka, mitmel pool arutletakse koduõppe ja metsaelu teemadel selle Fantastilise Kapteni teemal ja ma ei hakka sellest rohkem kirjutama. Aga minu jaoks imelik on pigem see, et vahepeal ma aastaid kinno ei sattunud ja äkitselt sel sügisel olen juba 3 korda kinos käinud. Algul neid Pahasid emasid vaatamas, kus peategelane avastas, et ega ikka ei jaksa, kui ühiskonna korralik silmakirjalik liige oled, lausa pahasti võib minna. Aga kui võtad asja käsile, ütled koolilastele, et nad võiks ise süüa teha ja õppida, vahel võtad veel endale aega, siis võib veel elulooma saada. Selles filmis meeldis mulle väga see koht, kus peategelane oli koos sõbrantsidega õhtul klubisse läinud ja ematses kõigi tabatud meestega – see oli nii nunnu! Selle pleki saad niimoodi oma kampsunilt välja/ Peaksid rohkem kiudaineid sööma jne-stiilis, ma kõike ei mäleta, aga nii tuttav tuli ette! 😀 Mitte et ma seda kusagil klubis või meestega teeks, aga olen tabanud end vastikult õpetamas. 😛

Teine film oli muinasjuturaamatulik Miss Peregrin ja tema õpetatud närilised, ei, tema kodu veidratele lastele. See oleks ilmselt raamatuna mõistetavam olnud, sest kohati jooksis mul mõte mujale ja pärast ei saanud ma tükk aega aru, mis sõda ja mis nüüd äkki hakkas ja kuidas ja mis ja lõpp oli keeruline. Uurisin lausa internetist, et mis värk siis oli, aga ei saanud sotti ega osanud Trennitüdruku küsimustele ka vastata. Paar põnevamat kohta olid treileris ära ja mulle jäi see ülejäänud film natuke lahjaks, aga Minu Õde ja Trennitüdruk arvasid, et täitsa tore oli. Basilisk-lapsukesed oleks nagu kauged sugulased Harry Potteri basiliskiga, mis sellest, et väline sarnasus puudus.

Aga millalgi tahaks veel kinno, sest kinodega on see häda, et Tulevaste treilereid näidatakse. Ma tahaks siis vist seda Matrixi-laadset (lusikat ei ole olemas-reaalsusega?) filmi ka vaadata, mis novembri lõpus linastub. Seal mängib see Smaugi-mees, kes vist Sherlockit ka mängis kusagil ja vahepeal meie Vanimale lapsele väga meeldis. Doktor Strange on seekord Benedict Cumberbatchi nimi ja treiler on siin. See on huvitav, kui tihti inimesed näitleja näo pärast filme vaatavad. Või siis ei vaata, sest nägu ei meeldi, kuigi enamus filme on nii tehtud, et esialgu mittemeeldiv peategelane ikka “täiega normaalne”tundub lõpuks ja pahalased aegajalt ka inimeste silmis pahalasteks jäävad.

Aaa, vahepeal me käisime mehega ju veel ükskord kinos, 7 vaprat vaatamas, sest ta tahtis. See oli selline tüüpiline põmmpõmmpõmm-matsmatsmats-kappadi-kappadi-põmm film. Enne seda palju aastaid ei jõudnud me laste kõrvalt kuhugi kinno. Kevadel kutsusid kursavennad ta  Tarantino Vihast Kaheksat vaatama (sama žanri film, põmmpõmm-jne, ma ei hakka kogu žanrinime enam välja kirjutama)  ja ma mõtlesin, et kui mina temaga kaasa lähen tema soovitud Seitset Vaprat vaatama (et kas on kunagisest Eesti legendaarsest bändi-promo-saatest lausa film tehtud), äkki ta tuleb siis minuga seda Kaptenifantasticut ka vaatama. 🙂

No ja nüüd ma ootangi, et Dr.Strange kinno tuleks, parem ikka kui hellõu-viin’i oodata. Ei tea, kuidas minust nii äkki kinohuviline sai. Samas palju aastaid pole eriti midagi vadata olnud, mõned aastad tagasi oli see Kõrbelill. SEE oli nii kurb film, mu taga nutsid kolm kahekümnendates aastates tüdrukut lahinal ja meie sõbrannaga olime ka üsna punasilmalised-laigulised. Kui ma oleks selle filmi sisu teadnud, ei oleks ma seda kunagi vaatama julgenud minna. Aga ilus oli see näitlejanna Liya, kes oli tegelikult täpselt selle peategelase moodi – hiljem leidsin netist pildid, ühel olid nad nagu kaks tilka vett paarikümneaastase vanusevahega, noorem oli vist 10 cm pikem ka, aga muidu erakordselt sarnased. Või tundub nii ainult mulle? Hiinlastele pidid näiteks kõik eurooplased täiesti ühte nägu tunduma, üldse ei saa neil europiidse rassi esindajatel vahet teha. Äge. 🙂

Aga jah, Kapten Fantastilisega tuli see kevadel kirjutatud bipolaarse häire postitus meelde. Et kellel on lootust seda endale saada ja kes selle juba saanud on… Tegelikult tuli jälle aedviljade isu nende piltide peale seal! Seda enam, et lugesin ülihead lugu sellest, kuidas Marca seenesuppi tegi ja metsasanitar teda aitas.

Koristusraamatute kokkuvõte

Suvi on hakanud augusti nägu võtma. Nii palju on teha, mida enne sügist või puhkuse lõppu ära tahaks teha, aga tunne on, et päevad libisevad näppude vahelt ja mina vaatan lihtsalt seni aknast välja… 🙂

Vahepeal ma tegin peaaegu 60-nimetusega nimekirja, mida tahaks ära teha. Siis vaatasin reaalsusele näkku ja leidsin, et vist ei õnnestu. Kas siis üldse on mõtet pingutada? Sügis tuleb ju naguniii?

Ühel hommikul viisin kaks väiksemat last vanaemale hoida ja jõudsin palju tehtud. Enda meelest. Siis mõtlesin, et äkki mul on varsti kaks lasteaialast, siis ma jõuan võibolla tiheminigi kodus vajalikke asju teha? Või siis vastupidi, käin tööl, teen kodus ka tööasju, teen süüa, jooksen lasteaeda ja kõik need vabad hetked, kus tõesti VÕIKS midagi teha, unelen tugitoolis ja loen hoopis mõnda juturaamatut. Elu jääb ikka samaks?

On mingid edasilükkamatud asjad ka, mis ei sõltu minust, need on teiste inimeste taga ja torgi või ära torgi, august on selles mõttes ikka veel suvi, nii et asjad ei liigu. Juunis öeldakse, et meil ei ole selle inimese juurde aega võimalik panna, ta on puhkusel ja tuleb augustis. Juulis öeldakse, et augusti alguses teda ei ole, aga helistagegi augusti alguses. 2. augustil öeldakse, et augusti ajad on kahjuks täis ja helistage septembris. Hmmm? Miskipärast kujutan juba ette, mida septembris kuulen sealt. :/

See ei pruugi alati olla isegi arstiga, proovisin paari firmaga õnne, kellelt esmatarbekaupa suuremas koguses osta ja sama teema, juulis puhkame, augustis tagasi. Tore, puhake aga, aga augustis? Augustis vastavad telefonis kõik Jaaa, saatke meile kiri. Edasi ei juhtu mitte midagi. Kas torkida? On mul siis nii kohutavalt neid asju vaja? Aga minult küsivad kõik teised, millal saab, kas juba saab, ootame juba ammu. Ohkan ja mõtlen, et pean ikka edasi torkima, et hulgilaod ja mõni Eesti firma saaks oma asju müüa. Miskipärast suudan jätta helistamata. Minulik. 😀

Ja siis, kui ma ei rabele, lähevadki asjad rahulikult. Tikrid, sõstrad – korjamata. Kirsid said ka juba küpseks, ent me oleme nii harjunud, et nad on veel toored, nii et keegi isegi ei vaata enam kirsipuu poole… Vähemalt mitte nii tihti, kui murelite valmimise ajal. Paari aasta eest, kui meie kirsid septembris valmis sain, nuputasin selle fenomeni sisu lõpuks lahti – tundub, et meil on hiline sort lihtsalt! Kuna ise pole istutanud, siis  on vähemalt uhke tunne, et lõpuks mõistatuse ära mõistatasin.

Ja raamatud. Meil tuleb nädala lõpus siia Raamatuportaal, Tammelinna Kohvikupäevade raames. No selline raamatuportaal, et igaüks võib kodust üleliigseid raamatuid tuua ja endale midagi muud asemele võtta. Kui soovib. Kuna ma ise väga neid raamatuid ei kogu, mida ma ei loe (Mehe ja laste eest ma ei otsusta, nendel on omad valikud ja lemmikud), siis minu poolt ära antav patakas on tagasihoidlik – paar korda aastas raamaturiiulite suurpuhastust tehes leian alati vähem või rohkem, mida tuttavatele pakkuda või Rimisse viia.

Ürituse jaoks oleks aga algatust ikkagi vaja, seega pöördusin vanemate pole ja peale mitmetunnist riiulite sorteerimist tuli juba erinevaid lasteraamatuid ja muud. Lapsed lendavad meil ilmselt veel peale ja loevad huvipakkuvamad enne nädalalõppu läbi, nii et vast ei karga need saabunud raamatud vaikides meie riiulitesse. Kellel veel raamatuid üle või just puudu on, võib pühapäeval läbi astuda!

Mõned muud raamatud on ka, millest juba ammu kirjutada tahtsin. Alustan siis äkki õhematest?

Ülevaade: Minu koristusteemalised raamatud meilt ja mujalt!

Üks kõige esimesi, mis mul on, on siniste kaantega Feng Shui: Kuidas kujundada energeetiliselt elukeskkonda:eluruumi, töötuba, püha ruumi linnakorteris ja maamajas. (Intuitiivteaduste Kool, 1999.a). Nagu vihik – 42 lehekülge – ja vähemalt pool sellest on feng shuid täis. Aga esimene pool on asjalikum, seal on mitmeid paeluvaid kohti, mis just alustamiseks väga turgutavad on. Näiteks kirjutatakse seal, et kui me silmad kinni paneme ja hetkeks oma kodule mõtleme, teame tegelikult täpselt, kus meil kodus segadus on. Või et kui kusagil on segadus, kahandab see pidevat enesetunnet ja rikub salamisi tuju… Kes meist poleks peale paaripäevast kodust äraolekut koju tulnud ja ust avades tundnud kergendusega segatud kurvastust, kui sassis esik/tuba vastu vaatavad?

Siin oli ka see lause, et kui oled aldis tagavarade soetamisele, võta endale uus reegel: kui midagi uut tuleb sisse, siis midagi vanast peab ka välja minema. Lõppude lõpuks vahetub su segadus, olgugi et ei kahane.

Feng Shui juttu on ka, mis piirkond mida tähendab; katkiste asjade alleshoidmine parandamise/äraviskamise asemel kahandab energiat, lõpetamata asjad kurnavad – kirjuta ära kirjutamata kirjad ja koo lõpuni poolikud asjad! Nojah, ma pole päris kindel, kas need asjad kõik enne selle jutu lugemist mind pooltki nii kurnasid! 😀

Number2. Mitte küll sama õhuke, aga väikses formaadis: Skye Alexander, Segaduse kõrvaldamine 10 minutiga. (2005) Natuke fengshuiline jälle, aga koristamisest vist vahepeal midagi eraldi välja ei antud.  Seda ma osta eriti ei soovitaks, pigem raamatukogust laenata, läbi sirvida ning 5 teostatavat asja välja kirjutada siis näiteks, mida reaalselt ka praktiseeriks. Pealkiri on veidi eksitav – sellepärast ma ta kunagi ilmselt ostsingi – et võtad aga raamatu lahti, loed manuaali sipsti! läbi ja 10 minuti pärast on sul elamine korras. Aga ei, tegelikult on siin kirjas 100 + asja, millest igaüks võiks umbes 10 minutit aega võtta. Aga võib ka rohkem, nagu näiteks soovitus “valige isiklikud värvitoonid ja ostke ainult seda värvi riided. -> võite poes mööduda kõigest, mis pole teie isiklikku värvitooni.” Aga on ka reaalselt kasutatavaid juhiseid, nt. kasutage üksikuks jäänud sokki peeglite pesuks või tolmulapina ja pärast visake ÄRA! Või siis Märgistage kingakarbid!   Pange ehted käepärasesse kohta, kasutades kalameestele mõeldud landikarpe. Hehee, pinterest on täis neid käepäraseid kohti alates pesunööridest, kus inimesed oma viitsada rippuvat kõrvarõngast hoiavad ja küünlajalad, mis sobivad käevõrudele.. candle-stick-holder-bracelet-storageOsa juhiseid on selliseid, mida võibolla isegi teeks, kui päriselus ka meelde tuleks, paraku hajuvad need peale lehekülje pööramist su mõtetest, nt. kasutage võimalikult palju vertikaalset ruumi.

Number3. Nagu eelmine, pole see ka suurem asi abiline mu meelest: Anthea Turner, Kuidas olla täiuslik koduperenaine. Kodujumalannade ja puhtusekuningannade kohustuslik kirjandus vist, s.t. kohutavalt roosa.rõõsa Hea, et ma selle riiulist välja võtsin, see läheb vist ka pühapäeval Raamatuportaali-kasti, sest ma ükskord isegi püüdsin seda lugeda, aga me ei klappinud omavahel. Siin on küll kirjas õpetlikke asju, kuidas ise teha plekieemaldajaid ja pesuvahendeid, võõrustada külalisi kolmel erineval moel, teha õigesti sisseoste jms, aga ma paljusid asju juba tean (Varisevad lehed toataimedel? Põhjus võib olla puudulik kastmine! ) ja osa on minu meelest liiga ameerikalikud. Ausalt. Raamatust selgus, et autoril on oma telesari vms – ma tõesti ei tea, kas Eesti kanalitel ka jookseb – ja kuskil ta kirjeldas, et keegi oli küpsetanud neile imehäid kukleid, kui võttegrupp saabus seda sassis kodu saate jaoks filmima – “aga selle asemel oleks ta ju võinud seni oma kodu koristada, mitte kukleid küpsetada – kukleid saab ju poest ka osta, daaah!” Selle kommentaariga liikus ta minu silmis üheks nendest inimestest, kellel see koristamisgeen on sees juba sünnist saati ja kes imestab, miks teised KOHE aru ei saa, kuidas neid asju teha, kui see on ometi nii lihtne???

Number4. Ka eestikeelne, minu jaoks kõrgemal kohal kui eelmised – S.Roberts, Segadusest vabaks. Kuidas oma kodu ja elu üle kontroll saavutada. 2009. SegadusestPõhjalik, ei meenuta pildiraamatut, alarubriigid alustamise, asjade/süsteemide läbimõtlemiseks, korra säilitamiseks. Samas – minu jaoks natuke liiga põhjalik. Jah, ma võtsin küll kaustiku, mille pealkirjastasin Segaduse korrastamiseks jne, aga eee… vaikselt said sinna igasugu muud teemad ka kirja, näiteks permakultuuri loengud ja jõulukingituste nimekirjad aastate kaupa, aga kus see märkmik praegu on, ei tea, ju siis kusagil segaduse sees. 😀 Vähemalt oli hea lugeda, et ka raamatu autor on unistanud, et tal võiks olla selline puhtusefriik-mees, kes kõik tema eest ka ära koristab – ja siis vabandab oma mehe ees. 😉

Ühe koha peale on mul isegi kleeps vahele kleebitud – seal on peatükk Vabane “võib-olla-kunagi-nad-sobivad-mulle”-riietest. Nõuandeid seal all oli mitmeid ja need ei olnud, et loobi kõik minema ja hakkab hea, sest sellised nõuanded mulle ei sobi – muidu ma oleks need juba ise minema visanud ju, seega probleemi polekski. Riiete kohta on tegelikult üks teine, mittekoristamise raamat, mida ma aegajalt sirvin – B.Kinsel, “Kuidas osta ujumistrikood”, 2003. Kleidi ostmine on nagu meheleminek – te peate selles 100% kindel olema. Selles toodud nõuanded on küll 40+aastastele, aga kuna nõuanded on mõistlikud, sobivad mulle ka. Küll ma kunagi saja aasta pärast 40 ka saan, kui hästi läheb.

Number5 : inglise keelne House works, Cynthia Townley Ewer, 2009. Tellisin kunagi ammu Amazonist, kui Ana White’i lehel kolasin ja nägin kellegi tehtud riiuli pilti, milles oli sarnase pealkirjaga koristusteemaline raamat. See on üks mu lemmikuid ja just sellepärast, et selle autor on tavaline kahe lapse ema. Raamatu alguses on tema edulugu kirjas – kuidas ta kahe väikse lapse emana elas lahutust üle ja andis jõululaupäeval lapsed mehele kaasa ja ise käis oma vanemate juures jõululõunal. Tagasi koju jõudes avastas ta, et keegi oli tema koju sisse murdnud. Vabisedes kutsus ta kohale politsei, kes käis sees luurel ning õhk oli puhas – aga politseinikule oli suureks mõistatuseks, kuidas maja oli TÄIESTI segi pööratud, kuigi varas polnud turvapoltide tõttu uksest tegelikult sisse pääsenud. Siis see ema proovis talle selgitata, et ei, kõik on korras, see jäigi mul natuke segamini (teate küll seda tunnet, viin lapsed ära ja siis pärast koristan!!), aga politseinik raputas uskumatult pead ja vaatas teda imelikult…

Igatahes peale seda tunnistas see ema endale, et tal vist ikka on selle koristamisega probleem ja luges Cynthiapalju raamatuid ja pärast hakkas heaks. Või noh, Cynthia luges kuude kaupa palju raamatuid raamatukogust ja osa neist osutusid sellisteks, mille olid kirjutanud harilikud Penelope-inimesed/ puhtusefriigid, kellel olidki asjad korras ja asi see siis teistel asju sama korras hoida? Aga neid raamatuid, mis oleks sellistele tavalistele inimestele, kes on koristamisega kimpus ja üksainus põhjalik kevadine suurpuhastus ei aita, sest peale seda on kõik varsti jälle sassis – neid nagu suurt polnud ja siis ta kirjutaski ise. Ilma fengsuitamiseta. Ja siis ta treenis ja õppis selle käigus ja nüüd tal sujubki kõik hästi ja uue mehe leidis ka, kellele ta esimesel kohtingul selgitas, kuidas tal kodus teadetehvel ja koristamise plaanid on ja pärast põdes, miks ta kohtingul küll selliseid asju rääkima pidi.  Aga mehele mõjus! 🙂

Minu Mees sirvis ka seda raamatut (eelmisi kohe kindlasti mitte!) ja tänu sellele tegi organiseeritult korda hulga paberimajandust – nüüd on meil mapid siltidega “kasutusjuhendid kodumasinatele”, “lepingud” jms. Muidu olid nad umbes kolmes eri kohas segiläbi muude paberitega. Vähemalt saab vajadusel kiirelt blenderi manuaali või flöödirendilepingu välja otsida (kuigi keegi meil enam flööti ei mängi). Ja mina sildistasin näiteks kapist need riiulid ära, kust keegi peale minu peale vaadates aru ei saanud, kus on tavalised voodilinad, kus laia voodi linad ja kus tekikotid jms. Siiani hea vaadata ja voodipesu läheb reeglina õigesse kohta, ükskõik kes neid kappi paneb.

Selles raamatus oli ka “clutter personalities” koos piltidega, et kes missuguseid magustoidukausikesi ja miks alles hoiab. Leidsin selle veebist ka, keda huvitab, leiab lingi siit, kahjuks piltideta. Raamatut vist enam saada pole, aga Cynthia tegi väga hea veebilehe endale, organizedhome.com, sealt saab välja printida to-do-liste ja erinevaid töölehti ja raamatu teemad on ka kajastatud seal.

See raamat aitas mind päris palju edasi igatahes ja pildid olid ka ilusad, mitte liiga roosad. Teemad kattusid selle number 4 eestikeelse “Segadusest vabaks” raamatuga. Samas see ingliskeelne polnud raske sõnavaraga, üsna hea oli lugeda – võrreldes järgmisega!

Edasijõudnute variandid – kui mulle tundus, et ühe-kahe lapsega on see kõik ju lihtne, aga edasi kipub juhe kokku jooksma – tellisin endale mõned aastad hiljem, alustuseks

Number6: Large Family Logistics, Kim Brenneman, 2010. LargeFormaadis A4 ja 320 lehekülge – see on tõesti põhjalik. Tegu on 9 lapse emaga, kes lisaks kodu korrashoidmisele ka koolitab oma lapsi kodus ja kõik käituvad neil hästi ja ta jõuab aega veel vormis olla (kodus harjutusi tehes) ja üleüldse, ta vist ei karju oma laste peale mitte kunagi, ta isegi ei luba oma lastel ennast teisest toast hõigata! Laste keelamist üle ühe korra ta ka ei praktiseeri. Raamatul on kristlik taust, aga see mind ei seganud, ma õnneks ei saa pühakirja vanast inglise keelest pooltki aru ja no need leheküljed sai vahele jätta, kus oli kirjas, millisele testamendi osale toetus see lõik, et sa pead olema säästlik naine, siis su perel läheb hästi.

Jaa, süsteemid olid tal puha läbi mõeldud ja võibolla minu jaoks liigagi ära süsteemitatud – ma pigem selline vabakäigu-inimene, kindel päevaplaan ja iga-neljapäev-linnapäev pole päris see, millega ma harjunud oleks (linnapäev tähendas seda, et siis nad sõitsid oma 200 km poodi süüa ostma, kord nädalas! KÕIKIDE lastega!!), kuid vähemalt oli väga huvitav lugeda. Mõttemaailma muutis see raamat küll, sest ma poleks iial iseseisvalt sellise nurga alt asju näinud, nagu sealt paistis – et laste hõikamine teisest toast on ema halb harjumus ( ja vastupidi, lapsed ka ei tohi oma ema hõigata, vaid peavad vajadusel ema juurde tulema, ei tohi tema juttu katkestada, vaid peavad oma käe ema käsivarrele panema ja kui ema saab aega ja küsib, mis värk on, SIIS nad võivad oma probleemist/küsimusest rääkida), et mingeid vabu päevi ega tunde omaette pole emadele tegelikult vaja (sest see on isekas, mine loe parem pühakirja selle ajal) jne. Aga kokkuvõttes – igaüks valib need kohad, millest talle abi on ja paneb need kõrvataha, ülejäänu las jääb rahus järgmiseks korraks või järgmistele lugejatele.

Sarnasel teemal lugesin veel Number7-t, väikest ja õhukest 8-lapselise  ema SaneWomanraamatut – A sane woman’s guide to raising a large family, Mary Austin – see oli eelmisega võrreldes nagu väike armas vihik, aga põhimõtetepoolest, kuidas asjad tööle panna ikkagi kasulik, lihtsalt teist moodi praktiline. Tema oli palju lapsi lapsendanud, aga raamatus kirjutas, kuidas järjest rohkem lapsi oma majja ära mahutada ilma maja vahetamata, kuidas 5 last korraga trennidesse panna ja muu sarnane värk. Ei mingeid tabeleid, skeeme, ainult ideed, mida saad ise edasi nuputada ja kohalikele oludele vastama panna. Sarnasel teemal – palju lapsi ja säästlik eluviis, kristlik taust – on Large families on Purpose blogi ka, leidsin Reeda blogi viidetest, loen aegajalt siiani.

Viimased, mis olen ostnud, olid ka minu jaoks natuke liiga radikaalsed, Managers – sarjast 2 raamatut – Managers of their homes ja Managers of their chores.  Peamiselt skeemidest, mis kell mis laps mida õppima/koristama/mängima peab ja lugejate kirjadest, mis ütlevad, et jah, töötas. Neist ma ükskord kirjutasin ka natuke siin.  Eriti ei julge soovitada.

Aga eks erinevaid  Perenaise käsiraamatuid on ka eesti koduPerekondkeeles ilmunud, pluss vanemad – näiteks see nostalgia: Salme Masso koostatud  “Kodu ja perekond”. See on mul küll olemas, aga ega ma seda eriti tihti ei sirvi. Seal oli riietele aplikatsioonide tegemise teema ka sees, vist lihtsamad punasetäpilised lastehaigused koos pildiga jne.

Ja võibolla on midagi, mis mul on olnud ja ma olen edasi andnud + unustanud, seetõttu nimetamata jäänud?  Kui kellegi on häid muid, andke aga teada!

Penelope’de kohta on natuke siin, need on need, kes armastavad koostada nimekirju ja asju korras hoida. Jagavad oma häid ideid ja blogipostitusi teistega ka Pinterestis.

Motivates Moms leht ka siia nimekirja lõppu – kellele meeldib teiste koostatud tööde nimekirjast asju teha ja linnukesi teha kastikestesse kõige kohta, mis tehtud sai – isegi kui teil pole seda salapärast ac-d, millel filtreid vahetada – lõpuks tuleb välja, et tegu on õhukonditsioneeriga! Neil saab nii kalenderplaani kogu aasta kohta (vajadusel nädalate kaupa väljaprinditav) kui ka mobiiliäppe (vist). Põhimõtteliselt saab igaüks ka oma kodule vastava kalenderplaani välja mõelda, koos kastikestega, mis just oma vajadustele vastab.

Aga lõpuks tuleb ikkagi ise tööle hakata – enesedistsipliin ongi see motivatsiooni esimene lüli. Et hakkad kuskilt otsast pihta ja teedki, ole siis liblikas või buldooser. Või kombain – kui tahan, teen tööd, kui ei taha, lähen katki ja puhkan.  🙂

Kool/Suvi

Ilm on juba suvisem ja see teeb just sellepärast tuju heaks, et nädalavahetusel oli “jaanipäevailma” ka, terve pikk päev külma ja vihma. Jätsin isegi jooksu harjutamata! Aga pean ütlema, et olen nüüdseks juba nädala jagu jooksnud (sel nädalavahetusel on hiljuti räägitud üritus!) ja muretsesin, et kui päeva vahele jätan, kas siis hakkan jälle nullist peale, aga õnneks ei! Olen jõudnud juba 40 minutit järjest jooksmiseni ja 5 km tundub täiesti teostatav, sest eile jooksin prooviks 4,7 km. Ise ka ei usu veel hästi, sest alles poolteist nädalat tagasi polnud ma lihtsalt üldse jooksuinimene.

Esmaspäeval oli koolis eksam – minu ainet valikainena tegi vaid üks õpilane ja sai viie. Teiste ainete komisjoni olen ka sattunud ja vaadanud, kui palju vigu teevad lapsed eksaminärvitsemisel – kui harilikul koolipäeval kirjutavad, ei tule hoopiski nii palju tavalisi “trükivigu”… Hea, et meie koolis saavad kõik üheksandikud sel kevadel lõpetatud!

Suvetöö-lapsel niisama hästi vist ei lähe, või läheb isegi veel paremini, kuna ta kooli eriti ei jõua. Eks see ole see nõudluse/pakkumise vahekorra kindlaksmääramine ka, selles mõttes, et nõudlus tema järele on juba päris suureks kasvanud, ju ta siis naudib seda. Kahjuks pean seetõttu ka augustis veel teda kooli ootama, sest tore oleks, kui sügiseks ikka eelmise aasta asjad kaelast saaks!

Maasikad on ka platsis. Pühapäeval käisin aias vaatamas, aga maasikad kõik külmetasid, olid vaesekesed kaameks tõmbunud kõik. Eile olid jälle söödavaks muutunud. Lapsed ka aitavad muidugi, nii et kõhtu keegi veel täis ei saa, aga no koduaia mõte vist ongi see, et saab maitse suhu ja siis homme jälle. Vahepeal võib veel 5 korda sama päeva jooksul peenraid kontrollimas käia ja Väike Piiga iga kord ikkagi mugib midagi! 🙂

Mina käisin mahepõllumajanduse konverentsil. Räägiti sellest, et Eesti maasikad on ikka päris ära pritsitud, leiab teistest puu- ja juurviljadest rohkem nii taimekaitsevahendite ja väetiste jääke. Järgnevad porgandid, õunad, kurk. Aga mahekasvatus oleks ikkagi tore. Ja paljud inimesed hakkavad nii mahedaks, et teevad mürkidega platsi üle ja “homsest hakkan mahedaks”. Aga kuidas mahedalt siis kasvatada saab, kas peab käsitsi kõik umbrohud ära kakkuma, küsis kohe üks tädi. Selle peale Anne Luik selgitas, et ei, ainult sellele me küll loota ei saa. Esiteks ei pea olema null umbrohuline seis, seda ei saavuta niikuinii. Teiseks on umbrohi teatud juhtudel väga hea. Vaenlase asemel sõber, kui ta parajasti ei ole kõike ära vallutanud, vaid on vaguram ja aitab niiskust säilitada näiteks. Kolmandaks on olemas erinevad mehaanilised atribuudid nagu  äkked jms, külvikordade vahetamise võimalused jms.

See “umbrohi pole nii vaenlane, et peaks igavesest ajast igavesti null olema”- lähenemine mulle sobib. Niidetud rohi oma aias peenarde allapanuna ka sobib, samas niitmata variant kuiva ilma puhul sobib veel eriti hästi. Esimesel aastal niitsime suve jooksul 2 korda, aga päris põlvini see hein ikka ei kasvanud siin, lapsed vist jooksid selle pidevalt maha. Pärast kolis meil siia valge ristik ja siis oli kahju niita, ilus oli vaadata ja mesilased harjusid ka siin käima ja kuidas sa siis teed neile nii, et homme enam midagi korjata pole. Mesilastega on muidugi paljajalu pealeastumise oht, aga reaalselt on lapsed mesilasega pihta saanud hoopis kiigu tipu palgi peal istudes. Loodan, et sel aastal jälle ehk keegi kellelegi peale ei astu, sest paljajalu käimise mõnu on lihtsalt nii iseenesest mõistetavaks muutunud…

Suur laps tuli korraks jälle kodulinna, et kooli lõpetamiseks vajalikud allkirjad anda kooli (tagastasin oma õpikud jm lubadused), arstitõend võtta, et suvel toitlustusasutuses töötada võiks ja õhtul sõidab vist uuesti ära. Lõpetamiseks vast tuleb jälle korraks koju, sest kleit on siin. Kõik muud küsimused aga jäävad vastuseta, kuna sisseastumise jah-sõna ei saa ju enne, kui koolist paberid kätte antakse ja teises kohas vastu võetakse ja siis veel ära otsustatakse ja siis kahe päeva jooksul keegid ära kinnitatakse. Ootamiskuud juuni ja juuli, mida teised inimesed puhkuseks kutsuvad. Aga no vaatame, äkki ta siis töötab hoolega ja elab näiteks augustis seetõttu paremini ära. 🙂

Mina pole veel päriselt harjunud, et pean jälle ise raamatupoes käima ja ise asju ostma – palju odavam variant oli Vanimalt Lapselt tellimine, et kui töölt tuled, too mulle see raamat – nüüd pidin ikka ise kohal käima ja kogemata ostsin jälle mitmeid lisaraamatuid, sest mõned neist olid nii huvitavad, olgugi mul suveks lugemisvaru juba riiulil ootamas. Lastega Eestimaal rändamise ja seiklemise raamatu ostsin näiteks, sest see tundus lihtsalt kasutatav ja põnev. Samas pakkumises oli veel Piknikule mineku raamat, mida saab ka piknikuta kasutada ning midagi oli vaja veel valida, sest kolm raamatut kokku maksid RahvaRaamatus 19.98, kuigi igaühe eraldi hind oli umbes sama! Need raamatud pole üldse selle aasta omad, vabalt võivad juba paljudel kodus olemaski olla, samas see Ehedate elamuste raamat tundus suhteliselt klassikaline perekskasvamise raamat mulle, sest seal oli tõesti häid nippe.

Pähklikarbike autosse ja muu säärane. Eks ikka on juhtunud, et unustad autosse šokolaadibatooni ja pärast mõnenädalast kuumutamist kindalaekas avaneb pakendi avamisel unustamatu vaatepilt moondunud maiusest… nii et siis kõik nuputavad, mis nälja vastu aitaks ja normaalseks jääks – pähklid on just sobiv variant! Rosinad üksi sobivad ka, aga pärast need kleepuvad väikesed näpud…! Talvel saaks ju šokolaadi autos hoiustada küll, aga hammustada väga ei saa. Seevastu puhas martsipan sobib paremini, ei lähe nii kivikõvaks külmas kui šokolaad. Suvel ka. No ja niisama-kaasa-ampsud saab ju alati lisaks võtta, kui aega on, aga tiktakid on meil ka, kui lapsed poes rahulikud on olnud või Noorem Poeg kenasti füsioteraapias käinud on, saab auhinnaks ühe tiktaki anda. Tervet pakki ei tasu korraga kätte anda, siis devalveerub see auhind kohe ära. Erandiks on reisisüdamed/reisiteod, no need  25-sendised kummikommid. Neid saab reisi alguses kätte jagada (kui on ikka pikem autosõit, nt. Läti-Leedu või Saaremaa) ja lubada, et võid vastavalt oma soovile ISE doseerida endale. Tagasisõiduks teine karp, kui juba väga igavaks kisub ja ving puhkeb. Mõni sööb kohe ära, mõni võtab ainult pool pakki korraga. 🙂

Suurte lastega on lihtsam, neil on mängud ja mobiiliäpud. Või no äpid, aga mobiiliäpud on selline tuttavam sõna. 😛

Ja nuputamishuvilistele on  http://www.nutisport.eu leht ka, sarnane Miksike.ee lehele. On keegi kasutanud-katsetanud?

Salatihooaeg on alanud! Kõik pudi lauale ja iga soovija valib ja segab endale!

Mis värvi tahad?

salat.JPG
Piparmündivett saab ka.