Kätega tegevused poistele

Noorem poeg õmbleb. Õmblemiseks nimetab ta nööpide niidi otsa ajamist, kuigi ükspäev lubas ta endale ka kampsuni õmmelda. Nööp-ussikesed on jälle väga hinnatud Pisikese Piiga poolt, õigemini on need nööbid väga ligitõmbavad. Õmblemisest Väike Piiga veel suurt ei pea.

Nööbi-ussid 2015

Suur Vend läks jälle raamatukokku, sest tema Minecrafti-raamatu tähtaeg lõppes. Kahtlustan, et tagasi tuleb ta alles tüki aja pärast ja on unustanud reegli “ainult 3 raamatut korraga”. Kuna raamatuid laenutatakse nii kooli- kui linnaraamatukogust, seadsin sisse reegli Kuni Kolm Raamatut, sest varem tagastada saab ju alati, kui loetud, kehvem variant on hoopis see, kui osad raamatud muude kuhjas ära kaovad, tavaliselt Trennitüdruku tuppa aknalauale või laua alla riiulisse. Eraldi reegel on meil lauamängude laenutamise kohta – neid me paar aastat ei laenuta, kuna esimesel ja viimasel laenamisel koju võetud kahest mängust kadus kummastki 1 jubin ära – Saboteur 2-st üks kullatükk ja Ubade mängust (mille nimi võis olla Bohnanza?) üks mängukaart. Me otsisime igalt poolt, ausõna, v.a. sellest kohast, kus need ära kadunud jupid passisid, sest välja nad igatahes ei tulnud. Seega otsin siis 2 uut lauamängu raamatukokku viimiseks ja me saime koju kaks pisut mängitud lauamängu, millel kodus pole ju probleemi, kui üks tükike kadunud on. Aga kuna lauamängud pole just postkaardihinnaga, kehtestasin reegli, et koju me mõnda aega uusi mänge ei laenuta.

Vihmase ilmaga õues puuoksi lõikuda ei saa, nii et panin printimisjärjekorda ägedaid värvimispilte. Käelist tegevust on vaja harjutada Suurel Vennal, kuna tema käekiri on päris korralik Vasakukäelise KooliPoisi Käekiri, st. tavaliselt küll peaaegu loetav, aga mingis oma erilises suhtes vihiku joonte ja ruutudega. Kuna 9-aastased enam igasuguseid tava-värvipilte karukestest ja lilledest ei värvi, võib abi olla näiteks minecrafti teemalistest piltidest, neid saab  siit ja mujalt ka, kui panna otsingusse ‘coloring pages minecraft’. Legode teemalisi leiab ka, näiteks siin on ninjade-eri leheküljed. Ausalt öeldes olen ka ägedaid kirjutamislehekülgi leidnud käekirja harjutamiseks, aga kasutanud neid pole. Välja näevad need sellised – aga kuna need on inglise keeles, ei tähenda need lapsele midagi. Lihtsam on anda lapsele abijoonega vihikuleht (või harjutamise otstarbeks eraldatud vihik), kuhu pealkirja asemel saab kirjutada esimese lausealguse ja lasta lapsel siis ise lõpuni kirjutada. Inglise keelsetest olen näinud “Ma olen legomehike/Steve ja ükskord juhtus minuga selline lugu: ….”

Veel üks variant on iga nädal vanaemale kirja kirjutada sellest, mis nädala jooksul juhtunud on. Vanaemale meeldis, aga kiirematel aegadel kipub meelest minema. Meie kasutasime augusti lõpus koolilainele lülitamiseks, kuna suvel kirjutamist vähem ja käekiri kippus vähese harjutamisega loetamatuks minema…

Mina seevastu tahaksin, et kui tal kunagi eksamid tulevad, ei jääks tema töö käekirja tõttu “loetamatute lainete” kuhja.

Kevad alles algas, aga lörts kestab.

Koolivaheaeg läbi ja talv ka tagasi, hoolimata kalendrimärkest “algas kevad”. Külm on :S

Käisin koolis ära ja plaanisin siis Mutukamoosi kärutamispostituse õhutusel käruga välja minna, lörtsist hoolimata. Panin soojalt riidesse lapse ja nuku (sest teist mütsi Piigale pähe ei pannud tema soovist hoolimata, pakkusin talle ruttu välja, et paneme nukule ja nii läkski, ilma suurema kisata), enda ka. Soojad labakindad kätte.. ja kuna isegi kärukile tuli meil remondiettevalmistusi tehes paari nädala eest välja (koos mitmete turvahällidega),  sain seda ka kasutada.

Kärutada ei olnudki külm, eesmärk oli ka, see katkine säästupirn mõnda poe utiliseerimiskarbikesse toimetada – aga esimese 100 meetri peal selgus, et Piiga oli juba magama jäänud. Läksin esimesse toidupoodi – ja üllatus, seal oli küll patareide annetusnõu, aga pirnide oma polnud. Olin natuke pettunud, aga selle puhul kohe toidukraami ei ostnud (enne õueminekut lõunasöögi söömine on tänuväärne tegevus!) ja jalutasin siis teise poe suunas.

Tee ääres olnud pakendikonteineri juurde oli keegi kena punase kolmerattalise käru vedelema viinud. Tartus pole ilmselgelt kohta, kuhu inimene suuremamõõdulise prügi viia teaks – no kui autot pole jäätmejaama minekuks  ja katkist käru (vaevalt keegi tervet käru niisama sinna oleks viinud) kortermaja prügikasti ei topi… Mäletan, et meil oli ka kunagi teema, kuhu selline käru viia, millel rattad pidevalt keset vangerdamist alt ära tulid, keset sõiduteed näiteks. Ei olnud tore ja korda ka ei saanud seda enam lõpuks, aga jäätmejaama viimiseks sai siis autot kasutada kord kuus.

Igatahes ehituspoes oli säästupirnikastike olemas, aga nähtamatu. Esimeselt korruselt suunati mind teisele korrusele. Kuna Piiga kärus endiselt magas ning lifti Decoras pole, jätsin oma kärulapse alla ja lippasin ise trepist üles. Otsisin, ei leidnud kogumiskasti, õnneks müüjad suunasid mind lambiosakonna Osava Mehe juurde, kes oli kohe nõus pirni mu käest ära võtma ja uue asemele müüma! 🙂

Pirni ma katkise asemele ei ostnud ja koju kärutades leidsin, et minust ikka seda 3-tunnist kärutajat ei saa, sest kontrolltööd ootasid, mõned koolilapsed hakkasid lõunasöögi ootuses koolist koju saabuma ja kahju oleks olnud Pisikese Piiga uneaega kodutööde asemel jalutamisele kulutada. Teine asi on jah siis, kui ta  v e e l  ei maga või ilm on kohutavalt ilus ja saab näljased lapsed leiva + merevaiguga õue piknikule saata.

Aga vähemalt praegu ta ikka magab veel ja mu väike paus peale esimese paki parandatud tööde e-kooli kandmist saabki kohe läbi. Koju saabunud Vanem Poeg läks igatahes raamatukokku oma tellitud raamatu järele, süüa ei jõudnudki, sest ega Minecrafti raamat ju ei oota! Kaks kooliraamatukogust laenutatud raamatut sai ta enne kojujõudmist juba peaaegu läbi.

Homme lõppeb lörts ka ära. Ilmateade käskis.