Rattalukkude salapärane elu

Tahaks millestki toredast kirjutada, aga toredad asjad on kõik parajasti kuidagi passiivsed ja mitte nii toredad asjad on usinalt aktiivsed. Ma tean, et nad lähevad kuhugi mööda – mõni tulevikku, mõni ma ei tea kuhu, aga vast tekib sellega ikkagi ruumi headele asjadele ka.

Headest asjadest rääkides – Maisilabürindis käisime tookord ära, kui sellest krjutasin, et peaks minema. Oli küll maisi, kõvasti kohe. Saabus järjekordne näide sellest, kui hea on omada lapsi – nimelt olin mina paaris Trennitüdrukuga ja see oli täielik vedamine! Mina eksisin esimese viie minutiga ära, kuigi ma vaadasin kaarti ka seal tordi sees, aga midagi polnud teha. Kui ma juba linnas orienteerudes kenasti ära eksida oskan, pole maisipõllul ju erilist muud lootust. Igatahes päästis tütar mu välja ja leidsime vajalikud kohad üles, kuni Mees Vanema Pojaga ülejäänuid otsis. Vanem Poeg oli minusse, aga temal polnud ära eksimiseks vaja isegi kaarti vaadata. Tore igatahes, et Mees Trennitüdrukuga paari ei sattunud, muidu oleks mina autoparkla leidmise lootuses kusagil Pisisaare küla kandis mööda maanteed edasi jalutanud. Üks mees igatahes jalutas sinna vastassuunda, kui me minema sõitsime. Pärast Endomondo ütles mulle, et tordikujulisest jalutamisest oli asi ikka väga kaugel, kuigi kella kõndisime küll läbi.

Pilt on pärit Tore talu kodulehelt. Nüüdseks ilmselt pisut rohkem maha sõtkutud kui 3 nädalat tagasi.

Vanem Poeg hakkas jälle sellises trennis käima, kus kimomot vaja läheb. Eelmise aasta kimono püksid olid väga lühikeseks jäänud, sest millalgi märtsis vist jättis ta käimise katki ja oli kohe vähem kurnatud. Aga ta ise ei pööranud lühikeseks jäänud pükstele tähelepanu. Mis sellest, et veel veidi ja pikkadest pükstest oleks juba põlvpüksid saanud. Samamoodi oli ta imestunud, kui kuskilt imelikust kohast raamaturiiulite juures tema valge kimonovöö välja tuli. Minu uurimise peale, kas ta siis seni on käinud kimonoga ilma vööta trennis, vastas ta lihtsalt Jah. 😀

Siis ma tegingi seda, mida ma naudin ja milles ma hea olen – otsisin kiirelt läbi kõik spordikaupade teise ringi müümise kohad ja leidsin parima pakkumise kodulinnast, just sobivas suuruses ka!  Sain õhtul juba kätte ka. Nii rahul, jälle päris mitukümmend eurot kokku hoitud. Aga ega siis nii lihtsalt need asjad ei lähe – kui tuleb selline suur rõõm saavutusest, tahaks ju seda veel kogeda! Mõtlesin siis Nooremale Pojale ka jalanõusid leida. Käisin ortopeedilisi jalanõusid otsimas, aga sügis on teistelegi kätte jõudnud! Polnud mingeid meie vajadustele vastavaid jalanõusid, mis oleks hüppeliigese ümber kõrgendatud ja heade pikkade krõpsudega. Alles oli vaid viimane paar siniseid nööridega saapaid. Nendega saaks käia, sest ise saaks ta need jalga, aga nööride korralikult kinni sidumisega ei saa meie laps küll hakkama ja õpetajatele seda tööd juurde teha absoluutselt IGA õuemineku kord ma ei tahtnud.  Olgu, paari nädala jooksul peaks neile laekuma laadung järgmisi botaseid-saapaid.

Seniks hankisin soodsad lisakummikud – sangadega crocsid – millest üks läks talle jalga ja teine mitte. Hmm. Postiga tellimise värk. Kummikud jäävad järelikult mõneks aastaks ootele, kuni Väike Piiga neisse sisse kasvab, järgmisi kummikuid pean paar päeva veel ootama, kuni neid saab osta. Proovimisega ostsin veel ühed krõpsudega poolsaapad, aga kuna need pole piisavalt ortopeedilised (kuigi eccod), peavad need tõenäoliselt vaid mõned nädalad vastu. Noorem Poeg kannab neid lihtsalt nii, et ühe jala king kulub viltuseks ja teine ei tee teist nägugi. Saabastega on vähemalt lihtsam, nende puhul ei hakka nii segama, et üks jalg pea numbri võrra teisest väiksem. Suviste rihmikute puhul läheb see lahtine ninaosa muidu iga sammuga kahekorra ja sellepärast eelistangi poodi, kust saab tellida ühe suurema ja ühe väiksema numbriga jalanõu.

Koolis veel ei köeta, hakkasin endale vesti kuduma. Mitte ringvarrastega nagu eelmine kord. Siis sai vestist kogemata hoopis suur, imeilusate värvidega pehme ja karvane soe titetekk. Ma ei tea, miks neid silmuseid nii palju tuli, et ligi meetri välja andis, aga vähemalt oli hea lihtne kududa (kui ma ise ka aru sain, et see kuidagi vesti ei meenuta). Nüüd ma plaanin ikkagi vesti vestiks kududa, esitükk sai tehtud ja meenutab isegi kergelt vesti esikülge. Ma nimelt koon jälle mälu järgi, mitte mingi mustrilehega. Aga ma olen niimoodi Trennitüdrukule pikkade varrukatega ja kõrge kaelusega kampsuni kudunud mitu aastat tagasi, see tuli küll ilma suurema pusimiseta välja. Vist. Väga külm talv tuli lihtsalt ja mul oli järgmiseks päevaks plaan kampsun valmis kududa, aga ikkagi läks kaks päeva. Jäme villane lõng ja jämedad vardad on mu suured lemmikud. 🙂

Proovin kududa siis, kui lapsi lõunaunne panen, aga iga kord see ei õnnestu, vahel mul saavad närvid enne otsa ja ma lahkun – või siis jään ise kogemata magama. Seda on ka juhtunud, aga õnneks mitte viimasel ajal. Noorima lapse energiatase on lihtsalt selline, et mina ei tea, kust tal see kõik tuleb, aga teki alla ära mahtuda ei õnnestu. Vahel ma soovin, et ma ka nii palju tehtud jõuaks ja üldse ei väsiks, isegi kui mu ülesanded on teistsugused kui diivanilt suusahüpete tegemine või toa, köögi ja koridori vahel ringiratast jooksmine.

Samas Trennitüdruk jaksab ka trennist koju tulla, kui ta on enne seda vähemalt 7 tundi koolis veetnud ja sellele kõigele vaatamata saab ta veel köögi õhtuse koristamisega kenasti hakkama. Otsustasin, et mina enam õhtuti kööki koristada ei taha ja nii siis leppisimegi kokku, et tema tegeleb sellega see aasta. No et potid-pannid oleks pestud, võimalusel sobivas kapis ka, leivapuru oleks rösteri juurest lahkunud, tühjadest leivakottidest ja igavlevatest kruusidest rääkimata. Kööki mittesobivad asjad võiks ka lahkunud olla sealt ja oma kohale minna, pajalapid oma kohas rippuda ja köögipõrandale astumine võiks olla puhas rõõm. Ja nii ongi, enne magamaminekut tuleb veel mulle või issile ette näidata köök.

Tänu sellele olen nõus tal mõnikord isegi trennis järel käima, eriti nendel päevadel, kus trenn 2,5 tundi järjest kestab ja pärast 2 bussiga koju peaks tulema, kuigi on jalgrattaga käimise ilmad. Veel. Külm on küll juba näppudel, märkasin ise. Aga põhiline jama on see, et nii palju punaseid ratta tagatulesid kulub. Mulle tundub, et ma olen see rattavarustuse maaletoojate suurtoetaja, sest ma muudkui ostan rattalukke ja rattatagatulesid. Esituled, mis põlema on pandud, nendega pole ju muret, on täiesti märgata, kui need peaks äkitselt su ratta küljest lahkuma. Tagatuled on hooletumad. Neid kaob iga aasta.

Jalutuskäruga kadus ka neid, aga rattaga ikka rohkem. Rattasõitjaid on meil pidevalt, seega punast tuld peaks olema vähemalt 3 tükki, et ühe ikka leiaks, kui sõitma minna tahad. Aga siis pole enam rattalukku. Võimatu lugu, aga võtmeid meil leidub!

Eelmisel nädalal otsisin rattalukku, mis saada olevate võtmetega kokku sobiks ja ühe leidsingi! See oli see vana jäme aheldatud lülidega lukk, mida võti ei keeranud ja mida ratta küljest ka lahti ei saanud. Küllap Mees tuleb varsti komandeeringust koju, mõtlesin ma rattavõtit luku külge jättes (sest ma ei saanud seda enam välja ka, kui suure rammuga ta sinna lukuauku olin saanud) ja unustasin kogu selle loo, kui poja rattale selja keerasin.

Siis tuli laupäevane rattamaraton – Mees oli küll koju jõudnud, aga mul ei tulnud nii imepisike asi nagu ratta küljes tolknev poolemeetrine pael rattavõtmega üldse meelde. Laupäeval oli mul koolitus ka, nii et olin kodust ära. Lastele olin jätnud juhise, et mindagu rattamaratonile. Nii nad siis sõitsid, kuni poole maa peal vist ikka see paelaga osa kuhugi kodarate vahele kinni kiilus ja võti välja tuli. Poeg ka nii väikest silmatorkavat paela ei märganud, aga Trennitüdruk oma kohaloleva tähelepanuga jagas asja ära, võti sai luku küljest eraldatud ja keegi ei tea, kuhu see sai. Vähemalt pesumasinas pole veel vastu tulnud. Lukk on endiselt rattasadula ümber. Ülejäänud erinevate tähemärkidega või siltidega võtmed – X. /tagavara / see vedru moodi lukk / – jne on neile külge kleebitud, aga lukud on lahkunud ja ainult üks on veel vedru moodi lukkudest alles, aga sellel pole võtit. Trennitüdrukul on see kusagil olemas, ma loodan, aga ta pole seda tagasi pannud sinna, kus on selle Koht.  U-lukk on ka olemas, raske ja turvaline. Ei lähe kodust üksi kuhugi, tõesti turvaline, kodulembene lukk. Ma mäletan, et sellele sobis võti, mille küljes oli roheliste liblikatega patsikumm, aga kuhu see peale Vanima Tütre Tallinna kolimist jäi, ei tea.

Ma olen isegi erinevates poodides käinud, nagu Rimi, Jysk ja Koduekstra. Rattalukke on, aga selliseid, mille vist kääridega ka pooleks hammustaks, nendele ma ei raatsi raha kulutada. Siis on veel sellise pikkusega lukke, mille saab napilt ümber jalgratta keerata, toruni kahjuks ei ulatu, sest ausalt, 30 cm pikkune rattalukk? Ei tahaks nagu nelja sellist ka osta, et neid omavahel kokku ühendada ja ketti heegeldada.

Peab vist kunagi jälle pärisrattapoodi sattuma. Sellise ussi-kujulise luku võtaks küll, aga pilt on pärit internetist. Seni võiks need kodused rattalukuvõtmed niipidi sigida, et mõni rattalukk ka välja ilmuks. 🙂

Segipekstud vikerkaar

Alustan kodusest lauamänguõhtust – selgus, et Carcassone lauamängu Star wars variant on täiesti mängitav ka 5-aastasega. Seda olen ma isegi nõus mängima, kuigi (nagu alati) ei tulnud meie pere küll lubatud ajalimiidi – 35 minutiga välja. Alati kipub üle minema. Samas kuna tegu oli esimese katsetusega, siis ehk teine kord läheb kiiremini.

Päris Carcassone’le eelistan ma tegelikult Katanit, aga kuna Katani uusi osasid müügil ei olnud, siis polnud ka sünnipäevaks kinkida võimalik. Samas on peremängud või suuremate laste lauamängud sellise hinnaga (30-40 eurot), et üle ÜHE mängu aastas väga ei raatsigi osta… See aasta kevadel tegelikult soetasime Dixiti ka, mida keskmised lapsed juba pikalt osta olid plaaninud.

 

Mul oli reede õhtul väike ja kiire käik Abakhani kangapoodi. Selle järel tulin koju ja õmblesin endale ühe pika seeliku. Ühel mu kolleegil on nii ägedad pikad seelikud koguaeg, et mõjus inspireerivalt. Pealegi ei vaata siis keegi, mis päevitusega/ mis karvapikkusega/ sääsepunnidega/ kanuusinikatega jalad mul on, nii et õhtul õmblesin ruttu kaks satsi kokku ja hommikul õmblesin vöökoha ka. Segipekstud vikerkaare seelik, kommenteeris Vanim Laps.

Ja nädalavahetus läks jälle lastega rattarallil ja pärast aias. Kõik peale Vanima Lapse sõitsid, mina jalutasin, pidades aegajalt motivatsioonikõnet, kui 3-aastane keset sõitu tõukerattaga pikemat puhkepausi plaanis. Õnneks me läksime 1-2-aastaste retke ajal, seega meie pärast ei lükkunud suuremate sõidud edasi.

Marjaks kulusid ära nii veepudel (sest limonaad ju janu ei kustuta) kui niisked salvrätikud – sel aastal on jäätised šokolaadikattega, mis iseenesest näkku kargab. Mulle õnneks ei karanud. Aga kuna väikeste ja suurte sõidu vahele jäi peaaegu tunnine paus, siis see ootamine muutus isegi Mul-tuli-mõte-küpsistega igavaks. Seekord oli mul neljapäeval mõte tulnud, et teeks Mehele sünnipäevaks küpsiseid, aga tal jäi neid tööjuuresünnipäevast veel alles. Siis tegin teistsuguse laari veel – esimesed kaks plaaditäit said kaerahelbeküpsised rosinatega ja teised kaks plaaditäit riisihelbeküpsised rosinatega. Üldiselt mulle meeldivad jahuvabad küpsised, siis ma saan neid ise ka süüa. Riisihelvestele lisaks panin küll natuke kookoshelbeid ja riisijahu ka, sest riisijahu ootab juba mitu aastat, et teda natuke kusagile sisse pandaks, kuna niisama küpsetada AINULT riisijahust ei anna, tuleb minu jaoks liiga plönn, ei kerki. Aga küpsiste sisse täitsa sobiv, sest minu tehtud küpsised kannavad tavaliselt pealkirja “Mul tuli mõte!!” ja ma ei tea kunagi hiljem, mida ma mis koguses sinna sisse panin – mis mõttesse tuleb, seda panengi. Eriti hea, kui neid asju kodus olemas on, näiteks rosinad, mida eelmisel aastal ostetud viiest kilost siiani alles on. Õnneks saavad kõik küpsetised meil sellegipoolest otsa. Rattarallist  jäi järele ainult 2 küpsist ja needki olid õhtuks otsas.

Kui pühapäeval olin aias ja puhastasin kogemata maasikapeenra ära, siis peale seda proovisin Mehele seltsiks olla, kui ta oma artikleid luges. Tööasjad on ta nii nurka surunud – nagu iga kevad – kus ta igal vabal hetkel mingeid ingliskeelseid teadusartikleid loeb, kedagi oponeerib või juhendaja arvamusi kirjutada vihub, konkreetne baka/magistri/doktoritööde juhendamine ja päristöö ka veel lisaks. Seega ma passisin seltskondlikult aias ja üritasin “Teekond soovitud armastuseni” lugeda, sest ma olin seda raamatut juba alustanud ja järjehoidja-postkaart oli poole peal. Aga ei, sain ruttu aru, mispärast see postkaart mul sinna vahele jäänud oli – Harville Hendrix suutis iga paari lause tagant mu pikad juhtmed kokku kärsatada.

Näägutamine ja virisemine on täiskasvanute versioon nutust, jõudis kirjanik arusaamisele. Et mida vastikumad  oma lähedasemate vastu oleme  õiendamisega, seda meeleheitlikumalt proovime neile märku anda, et Emme, midagi on pahasti, mul on ebamugav – sellepärast ma nutangi, et sa ruttu siia jookseks ja ära arvaks, mis mul viga on. Ma ju ise ei saa aru. Sina pead ära arvama!

Ja sellepärast ongi inimesed oma partneriga ebameeldivad ja ärritavad, et sundida meelitada oma nõmeda käitumisega  partnerit meie vajadusi täitma! 😀

Eeee…. mida? Siia otsa veel see, et partner valitakse endale omaenda ja vanemate negatiivsete iseloomuomaduste järgi, et me saaksime kuidagi kompenseerida või end tervendada sellest kogemusest, mis lapsepõlvest meile jäänud on. No et kui tütarlapsel on kurjad vanemad, siis ta hangib endale alustuseks meeldiva, kuid vägivaldsete joontega mehe. Ja kuna me keegi lapsepõlves ei naeratanud magusalt emale, et ta meie vajadusi rahuldaks, vaid karjusime koleda häälega, et teda ligi meelitada, hakkab hilisemates suhetes see imikuea sisseõpitud muster tööle. See on armastuse relv võimuvõitluses.

Jah, ma ei jõudnudki enam edasi lugeda, sest mul läks selle seedimisega aega. Osalt nagu klappis kõik – osad paarid käituvad tõesti omavahel nii õudselt, et mitte ei saa aru, miks nad koos on – aga iseennast samasse katlasse mõista on ju hulga raskem. Hakka siis veel mõistusega lahkama, kas tahtsid näiteks laste kallal viriseda, et nad sind rohkem armastaksid või tegid seda puhtalt selleks, et nad oma asjad ära koristaks ja et neist tulevikus tublimad inimesed saaks, kes ise omadega hakkama saavad.

Vot sulle siis teekond soovitud armastuseni!

Liblikad, buldooserid ja Känguru.

Täna oli väga hea päev, sest mul õnnestus jalgrattaga sõitmas käia! Mu aprillikuu plaanides oli kaks korda nädalas jalgrattaga sõitmine plaanis, aga need tänased 2 sõitu olid aprillikuu esimesed. Ilm oli selle aasta kevadel nii pikalt tormine ja külm, et kui lõpuks soojaks läks, siis ei julgegi uskuda, et selliseid päevi veel tuleb! Sellepärast ma jõudsin täna isegi rohida aias natuke ja lastele päevitustoole osta. 🙂

Sain mõni nädal tagasi kingiks ammuigatsetud päevitustooli. No sellise tavalise, hästi mõnusa. Muidugi on hea suvel raamatut lugeda ka niisama teki peal pikutades, poore puhastama tulnud sipelgad mind tavaliselt ei häiri, aga mingi hetk hakkavad lapsed üle minu selja jooksma ja ronima, tekk kattub erinevate riiete, raamatute, liiva, mänguasjade riismetega ja siis krabatakse mu kõhutamispadjad ära ja raamatulugemine on raskendatud.

Nii et ma olen  m õ e l n u d, et tool oleks hea. Plasttoolid on meil eelmistest elanikest olemas, iga aasta mõned purunevad, aga ikka jätkub neid veel. Eelmine aasta leidsime Saaremaal mahakantavate asjade kuhjast rauast voodiotsad ja ma kohutavalt tahtsin neid endale aiapingi tegemiseks! No olete ju näinud pilte neist kaunitest valgetest sepistatud aiapinkidest kauni rohelusega aedades? Kes siis ei tahaks endale midagi sellist! Mina küll ei raatsinud neid niisama vanarauda saata ja nurusin endale.

Mingi hetk nad siis saabusidki meile mandrile ja ootasid, kuni saime aega ja Mu Kallis Mees värvis need hõbedaseks (sest ma unustasin öelda, et need voodiotsad peaks valged olema, aga roostes kohtade katmise hõbedast metallivärvi oli nagunii alles ja nii see läks. Väga uhke sai. Pingi istumisosa tegime terrassilaudadest ja ühel päeval ma teen sinna võibolla mõne istumisalused ka, olen juba internetist igasuguseid häid mõtteid saanud, kuidas vanade riietega saab toolipatju täita nii, et need istumist kannataks ja suht vastupidavad oleksid. Väga hea mõte, kuna aegajalt koguneb neid katkisi ja plekilisi asju küll, millest kõigest lappe teha ei jõua.

Nüüd see pink pidas talve kenasti vastu aias ja kevadel ei ole veel õunapuu nii lehes, et pingile varju heita, seega jäätise söömiseks ja vaikseks puhkehetkeks sobib hästi. Suvel aga katab õunapuu vari selle juba lõuna paiku ära ja raamatu lugemise asemel peab seal sääski mujale suunama hakkama, seega sobib mulle päikse käes istumiseks sünnipäevaks saadud tool veel paremini.

Decoras käies jäi mu silm peale laste päevitustoolidele, mis olid tavalistest toolidest veidi kitsamad-madalamad-soodsamad ka, alla 10 euro – nii et lisaks laste rehadele soetasin sealt igaks juhuks mõned väiksemad (umbes 6-12 aastaste laste jaoks sobivad, kuigi vanust ega massipiirangut polnud mitte kuhugi märgitud) päevitustoolid ka, sest siis ei hakata mind minu tooli pealt ära nügima ja saab kuhugi aias söömise ajaks istuda ilma tülitsemata, kes saab toolile ja kes mitte. Varem kasutasime liivakasti kaant, kuna saime sugulastelt päranduseks liivakasti, et nemad saaks ürdipeenra jaoks ruumi. Kaas oli juba aastaid tagasi peitsitud välimuse kaotanud ja kuigi Vanim Laps meil värvis lisaks naabri aia meiepoolsele küljele ja teise naabri kuurile ka liivakasti üle, ei piisanud sellest liivakasti raskele kaanele. Seda kasutati nii palju, vahel jäid kaaned tagasi peale tõstmata ja said mitmekülgselt märjaks, vahepeal tehti nende peal erinevaid turnimisharjutusi… Igatahes plaanisime sel aastal puidust kaaned vahetada kergemast materjalist kaante vastu, et lastel oleks kergem neid liivakastile peale ja pealt ära liigutada. Aga kergem variant, näiteks erinevad läbipaistvad plastid, need ei võimalda ju seal peal istumist ei aias söömise ajal ega muidu. Omaette punkt on, et nii kerged ka ei tohiks olla, et tuulisema ilmaga minema lendaks. Või raam + ilmastikukindel katteriie, mis ei hallitaks? Mõtleme veel.

Rohimisega on tegelikult nii nagu koristamisega. Kunagi lugesin, et inimesed jagunevad laias laastus kaheks: liblikad ja buldooserid. Buldooserid on väga efektiivsed koristajad: hakkavad kuskilt nurgast pihta ja lähevad järjest, ma kordan: JÄRJEST edasi. Selge pilt, kas nende koristamise järel ka tulemust näha on.

Tähelepanuhäirega inimesena (vist) koristan ma tavaliselt liblika stiilis – hakkan kusagilt koristama ja siis kui lähen asju ära viima, teen seal teises kohas ka ruttu midagi korda ja sellega seoses satun kolmandasse kohta, kust koristan ka natuke ja kui hästi läheb, satun millalgi tagasi esimesse kohta koristama ja katsun lainel püsida. Või noh, mõnikord ei katsu ka, kui asjad on koristamise käigus natuke rohkem sassi läinud, siis see on päris peletav! Võib lõppeda isegi sellega, et pean asjad kappi tagasi ajama. Õnneks harva. Tavaliselt ma ikkagi suudan üht-teist korda ka teha, aga buldooseri mängimist pean veel kõvasti harjutama. Ma tegelikult ju TAHAN efektiivsem olla, mis sellest, et liblika-stiil mulle loomuomasem on. Võib-olla ma olen ainus selline ja teised saavad kõik alati valmis, mille koristamist nad alustavad? Kusagil sisimas ma ikka loodan, et neid liblikaid, kes ühe asja juurest teise juurde lendavad, on veel, sest loogika ütleb mulle, et muidu ma poleks saanud nendest kusagilt lugeda. Liblikas on buldooserile vastandumisega päris hästi ja sobivalt valitud! Tegelikult kui mul aega on, saan ma omal moel väga palju ära tehtud. Ma lihtsalt olen vahel ühele asjale keskendumisega raskustes ja mitut asja korraga teha tundub lihtsam. Vaheldusrikkam. Mõnusam 🙂

Kui koristamine pole mõnusam, siis on väga lihtne selle tegevusega viivitada ja ootamise käigus avastada, et see kole konn on veel suuremaks ja koledamaks kasvanud ja kuidagi nagu ei tahaks seda enda alla neelata. Äkki homme? Teate küll, vihje oli kunagi ammu ilmunud raamatule pealkirjaga “Pistke nahka see konn!”

Ja nii ongi, liblika stiil võidutseb lisaks koristamisele ka umbrohuga võitlemises, lumelükkamisega, raamatute lugemisega (kas teil on ka mitu, aaa, ei, kümneid raamatuid korraga pooleli, kuni tuleb just selle raamatu edasilugemise tunne??) jne.  Õnneks see ei kehti kõigi raamatute ja kõigi tööde kohta. Keskendumist saab edukalt suunata ka, olgu siis ajalisteks etappideks jagamisega (20 minutit tööd + 7 minutit puhkust tsüklid taimeriga) või kellegagi koos/võidu tehes. Koos tegemine aitab siis, kui miski muu enam ei aita. No näiteks selliste asjade koristamisega, mida tahaks alles hoida, aga õnneks on võimalik appi paluda mõni Mõistuse Hääl, kes ütleb sobival hetkel “Mine nüüd! Kas  tõ e s t i ??? Ausalt, sa pole seda sada aastat kasutanud ja ei kasuta ka edaspidi, sest ………”. Pärast on hulka vabam tunne vanadest programmidest lahti lastuna hingata. Ma ei mõtle siin all kevadkoristust, vaid üldisemas mõttes seda, mida iga kuu võib teha, kui vajadust on.

Aga mul tuli eelmisel nädalal diivanikattest murelikult mõeldes (ma pidin ju aprillis märtsis tegemata jäänud diivanikatte õmblema!) ja internetis surfates jälle väga põnevaid mõtteid. Nimelt see diivan, mis hädasti katet vajab, sest olemasolev kate on villasesegune ja hammustab suvisel ajal, kui istujatel vähem riideid seljas on, see diivan on meie juurde sõpradelt tulnud ja plekiline olnud algusest peale. Aga ma nägin ägedaid pilte, kuidas diivanit üle värvida saab näiteks vesialuselise puidupeitsiga! Väga ilusad diivanid olid muidugi nendes blogides, mida nad üle peitsinud olid, aga pärast nägid ikkagi üliägedad välja. Sest diivanikatte häda on tegelikult selline, et kate peab olema väga hästi sobiv ja täpselt paigas ja kui selle mööblitüki otsas ronitakse, istutakse, tehakse vahepeal suusahüppeid, tantsitakse, pühitakse pisut guašiseid käsi nagu meil eelmisel nädalal – siis see kokku on diivanikatte jaoks üsna kurnav. Mitte ainult kulumise mõttes, vaid ka pidev teema “pange diivanikate korda!!!!!” hakkab häirima. Nii et igati lihtsam oleks katteta diivan, mis ei sunniks pilku ära keerama, mis oleks kannatlik ja plekitu ka peale plastiliini. No selline unistuste teema 🙂

Aga plastiliiniga mängitakse teadupärast õues, mitte toas, kuna muru vahelt plastiliini kraapima ei pea ja kõik on rahul 🙂

Igatahes ehituspoe mees kuulas mu innustunud jutu ära, et internetis oli nii ja mina tahaks ka teha ja noogutas ja pakkus erinevaid puidupeitse välja, isegi peaaegu et sobivaid toone oli. Olin väga rahul ja kiitsin teda, et ta “mina-internetis-nägin”- jutu peale nii rahulikuks suutis jääda ja lubasin, et räägin nüüd kodus ka selle plaani ära ja siis vaatame, kas tegelikult ka tegudeks läheb, sest meie peres olen mina see, kellel tulevad kohutavalt head mõtted, ainult vahel natuke hullumeelsed ja pisut teostamatud, aga näivad alati välja Nii Lihtsalt Teostatavad! 🙂

Ah jaa, Känguru tulemustega võib ka rahule jääda. Vanem Poeg sai oma vanusegrupis esimese 20 sisse 5000 hulgast  ja Trennitüdruk kuhugi peale kahtesadat rohkem kui 4000 lapse hulgast. Mõtlesin, et huvitav, palju neil seal matemaatilis-loogilise mõtlemisandega laste hulgas Aspergeri-joontega lapsi veel on?