Remondist ja Läti Depo’st

Minimalistlikuga eluga oleme vaikselt juba ära harjunud, nüüd on põrandalauad tagasi pandud, põrandaplaadid peal ja värvilaigulised, sest seinad ja laed said värvitud.

Remondiga on üldselt nii, et läheb natuke kauem, kui sa ise teed ja selleks kuluvat aega arvutasid, aga kui lepid kellegi teisega kokku, kes peaks tulema ja osa tööd ära tegema s eest – et näiteks 5 päevase pahteldamise asemel saaks päeva-kahega tehtud, siis võib selguda, et sellega läheb üle nädala.

Meil läks, aga kuna polnud aega oodata, siis otsustasime, et suuremaid seinu ei pahtelda, kaarega seina lootsime pahtelda ja värvida, mitte tapeedistada, aga no lõpuks käisime ja ostsime tapeedi ära. Raha läheb remondi käigus ju nagunii rohkem kui plaanid – ükskõik, kas teed säästuremonti või kapitaalselt. On ju nii?

Kuna Tartus on küll ja küll ehituspoode – vähemalt 5 – käisime need läbi, vaatasime tapeedid ära, leidsime mõned meile sobivas hinnaklassis ka, aga kuna ükski polnud selline, millega nii mina kui Mees kohe suure rõõmuga  m õ l e m a d  nõus oleks olnud, siis ära ei ostnud igaks juhuks. Aga see maaler, kes meile korduvalt saabuda lubas ja kohapeal käis isegi kohta üle vaatamas, soovitas väga seda Depo poodi Lätis.

Kuna me olime vahepeal Mehega laagris – trennid + lasteaia põandal madratsid + koolisöökla hommiku- ja lõunasöögid, õhtused tantsupeod – siis peale laagripäevade lõppu olime üsna väsinud ja nagunii remonti edasi teha poleks jaksanud, nii me siis käisimegi pühapäeval seal Valmiera Depo’s. Õnneks leidsin Lipsukese blogist kena õpetuse, mida sealt oodata ja mida mitte, nii et sellest oli palju abi.

Meenutas Tartu Bauhoffi, tapeedivalik oli umbes sama suur, aga hinnad algasid tõesti umbes 1-2 eurost. Ja need olid ilusad tapeedid, mina oleks ühe 2-eurosega rahule jäänud, aga lõpuks võtsime siiski ühe, mis meile mõlemale peaaegu meeldis. Meeldimiseks oli vaja, et hind jääks alla 10 euro rulli kohta, sest meil on ühendatud kaks tuba, seega päris palju seinaruutmeetreid ja parketi me juba ostsime, põrandapinda oli ka palju ja ei tahtnud eelarvet päris lõhki ajada. Meeldimiseks oli muidugi vaja ka seda, et poleks lumivalge, et poleks päris siledapinnaline (kuna me krohvitud seinu päris siledaks ei ajanud), et poleks peeneid triipe, mis mitte päris loodi aetud seinte puhul Monki-silmadega inimestel südame pahaks ajaksid kokkujooksvate triipudega ja no midagi tumedat me ka ei tahtnud, et ruume väiksemaks teha.

Lõpuks saime sellise tapeedi, mis meenutas kahtlaselt palju seda, mis siin enne seinte peal oli. 😀 Aga lapsed aitasid selle vana tapeedi meil maha võtta – õigemini kõik 3 kihti sellest maha võtta, nii et sellele läks terve päev, kuigi põrandalaudade ülesvõtmise järel olime osa tapeedist juba seina küljest eraldanud. Mina alustasin ja lapsed tahtsid rekordeid saada, selles mõttes, et kes kõige suurema jupi tapeedist lahti saab ühe ropsuga, saab rekordi. Tegelikult aitasid lapsed ka põrandalaudade alt seda liiva välja tassida ämbritega, mida meie Mehega ämbritesse kühveldasime – mina võtsin väiksemad ämbrid, siis jaksasin mina neid tassida ja keskmised lapsed ka.

Siis, kui tapeeti veel oli, aga põrandat suurt mitte. Enamus liiva on põranda alt juba lahkunud.

Suure toa alt saime 3 kärutäit liiva-kruusa minema veetud, aga seekord konte sealt seest vastu ei tulnud. Luud tulid vist üle-eelmine aasta lastetoa põrandalaudade alt. Igatahes olime iga õhtu nii väsinud, et lugesime Mehega kahekesi lastetoa diivanil Apteeke Melchiori uut raamatut, pead koos, kuni lapsed magama jäid. Üldiselt on hea kahekesi sama raamatut lugeda, mis sellest, et lugemiskiirus on erinev – sellega harjub. Aga seekordne lugu oli päris kõhe, lõpus ikkagi õudne ka. Ma neid eelmisi pole lugenud.

Meil ongi tavaliselt nii, et iga aasta jõuame heal juhul ühe toa tehtud, eelmine aasta läks suvi vannitoa ehitamisele ja enne seda on veel 2 tuba tehtud. Kööki tegime ainult pooleldi, ilma põrandat soojustamata, s.t. värvisime seinad üle, kui köögimööbel kulunud tapeedi taustal väga silma riivama hakkas. No ja siis pidime juba lae ka värvima. Aga eks köök on kannatlik.

Tapeedi koorimine on tehtud! Seinakontakte on kuidagi palju?

Väiksed lapsed aitasid ka natuke tapeeti maha võtta (peale kokkuleppeid, et me samu võtteid teiste tubade tapeetidega ei rakenda, kuigi see võib lõbus olla), aga üldiselt on nemad minimalistlikust elust kuidagi kõrvale jäänud, sest kõik ülemisele korrusele tassitud lauamängud, legod ja nukunõud-mööbel-nukud on korruse üle võtnud. Kui me Depo’st tagasi tulime, siis ma koristasin seal küll, aga puhtas ja korras ruumis on ju erakordselt hea mängida. Nüüd ma paar päeva sinna üles minna pole eriti julgenud, aga küllap ma ükskord tembutan jälle. 🙂

Deposse sõitis Tartust umbes 2 tundi, ilmselt sõltub liiklusest ka, kas on 8-autoline haagismajade kolonn ka tee peal või selle asemel näiteks rekkad. Meie võtsime kaasa ainult Väikse Piiga, kes on harilik 4-aastane ja reisib oma kahe kassiga (kumbki oma korvis), poniraamatu ja käekotiga, milles on 8 mudelautot. Kohapeale poodi olin kaasa võtnud võileiva, soolaseid küpsiseid ja mõned lagritsakommid, mida siis iga natukese aja tagant, kui ta ära tüdines, preemiaks sain jagada. Komme jäi üle, võileib sai ainult pooleldi söödud, küpsiseid ei kulunud üldse, sest meil läks poes vähem kui poolteist tundi koos kassast läbi tulekuga. Kassast saime küsimise peale tasuta selle Depo kaardi ja hinnad olid sellega tõesti soodsamad, s.t. see paarieurone tapeet, mis mulle enne meeldis, oleks maksnud kaardita 6.85/rull.

Kärusid oli seal kahte sorti, ühte sai panna lapse istuma, mõlemad variandid nõudsid münti. Loomulikult müüdi seal juba ka koolikaupu, nii et ma ostsin 4 lahedat suurt pintslit, paar vihikut (neid ma ostan nagunii jooksvalt aastaringselt, sest mulle meeldivad ilusate piltidega kaustikud ja teiseks ei kulu siis augustis peaaegu mingeid summasid kooliasjadele), ühe suure pildiraami (umbes A3-le) 4 euro eest, sest üks mu pilt on juba paar aastat raamitu. Tegelikult oleks ka odavamalt saanud, aga see 4-eurone oli ilusama servaga.

Keraamilised plaadid sauna jaoks olime juba juulis ära ostnud K-Rautast 4.99-ga, Depo’s olid samasugused 4.30. Mis seal olid odavamad, olid näiteks laminaatparketid – päris mitmeid 3-euroseid oli, 4-euroseid ka, Eestis vist olen kõige odavamaid näinud 6 euroga. Kusjuures Lätis Valmieras pidi neil ikkagi väike pood olema, ilmselt Riia pool on suurem valik, aga me ei viitsinud nii kaua ka sõita, pealegi tapeedihind koos kütusega… 🙂

Liimpuiduplaate oli ka suurem värvivalik kui meil. Hindu ei mäleta, aga Mees pildistas. Elektriasju ei vaadanud üldse, valisime oma tapeedid välja, ostsime ära ja hakkasime tagasi sõitma. Saime Valdeko’s süüa ka, see oli bistroo, kus osad lauad olid väljas ja sai vaadata jäneseid ja lambaid, liivakast ja mingid autod olid ka, aga kas elektriautod või kartautod a kas raha eest või mitte, seda ma ei tea. Mini-külakiik oli ka, millega Piiga kiikus. Liivakastis sai tasuta vaadata, kuidas 1-euro maksnud laps koppa juhtida püüdis. Piiga nimelt polnud näljane ja meie olime lootnud, et kui ta sööb, jääb tagasisõiduks magama. Õnneks jäi ta ikkagi magama.

Seinad on krunditud ja lagi üle värvitud, aga aknapõsed ja radiaatorid ootavad oma aega, tapeedil pole rambipalavikku tulnud, sest teda siin veel ei esine.

Aga jah, nüüd on meil ka seinad krunditud ja laed 2x üle värvitud, tundub hea mõte enne tapeeti väike remondipaus teha. Pesin eile lambidki üle, mille Mees alla võttis, sest laes olid need halliks ja karvaseks muutunud. Sõbranna juba hoiatas mind, et ma lampidega õrn oleksin, tema oli ka matti tooni lambid ükskord ilusti puhtaks pesnud. Peale seda polnud need enam matid, vaid ilusad säravpuhtad ja läbipaistvad. 🙂

Oh, ma tahaks veel sellist tantsimisega laagrit, ainult et siis ma ei võtaks baikatekke kaasa, et öösel surnuks külmuda soojale Eesti suvele lootma jäädes, vaid magamiskoti. Telgiga pole me nii mitu aastat enam lastega Kassinurmel ega mujal käinud, et hommikune enne päiksetõusu külmus oli mul täiesti ununenud. Oleks ainult, et see august nüüd veel kestaks ja kestaks… 🙂

Minimalistliku elu harjutamine + muud muljed

Mul õnnetus vahepeal minimalisti elu katsetada, sest läksin esimest korda elus lennukiga reisile (6.klassis terve klassiga Piirissaarele lendamine ei loe!) ja meie kohvrid olid laisemad kui ma oleks lootnud. Meie jõudsime sihtpunkti pühapäeval, nemad kolmapäeval, aga noh, oligi väga huvitav. Kuna mu mees läks konverentsile (see oligi reisi põhjus) ja ta on sellistel üritustel ennegi käinud, siis tema juba teadis, kuidas asju pakkida – loomulikult pakkis ta kaasa tagavarariided ja hambapasta. Mina pakkisin ka riideid kaasa, isegi hambaharjad, aga loomulikult kohvrisse. Seljakott oli mul üsna tühi, seal oli mul õhuke mantel, märkmik poodide nimetuste ja portugalikeelsete sõnadega (Obrigado – aitäh!) ja üks õpetlik raamat. Ma olen kuulnud küll sellest, kuidas inimestel pagas kaotsi läheb, aga kuna minnes olin ma rohkem mures selle pärast, et kas mind lastakse üldse lennukisse, kui mu ID-kaart augusti lõpupoole aegub, aga uut teha ma ei jõudnud – ja reis pidi olema ainult 6 päeva – siis ma igaks juhuks läbi ei mõelnud, mis saab peale olulise lennujaama turvakontrolli läbimist.

Lennukisse mind õnneks lastigi, aga siis hilines meie esimene lend tunnikese, et ühe teise lennuki rahvast meiega koos Rootsi viia ja kohale jõudes olime sunnitud jooksma, et järgmise lennu peale jõuda, kuna paistis, et Nordica ei räägi teiste lennujaamadega eriti asju läbi, et reisijatel lihtsam oleks. Pagas kahjuks ei jooksnud.

Vere maitse suus ja elu parim pikamaadistantsiaeg saavutatud, jõudsime täpselt pardale laskmise ajaks läbi lennujaama joosta. Mõtlesin paar korda tee peal inimeste vahel ees lippavat Meest silmist kaotades, et ma tõesti enam ei jaksa, aga no ega midagi polnud teha. Ma lihtsalt polnud kuu aega trenni teinud, kuna juuni alguses käisin operatsioonil ja arst ei lubanud ei joosta ega hüpata paar kuud. Juuli alguses kontrollis arvas arst, et mul tuleb sama joont hoida, aga no õnneks sain lennukis lõõtsutada ja kõik lahenes hästi.

Välja arvatud see 4,5 tunnine lend, mille jaoks ühest mitte eriti kaasakiskuvast raamatust suurt abi polnud. Telefoni kindle-raamatud aitasid ka natuke, söök aitas natuke, esimese korra lennuõhin aitas ka natuke (teate neid lennukiaknast väljapildistajaid 😀 ) ja kohale me ikkagi jõudsime. Meie ees ja taga istusid omavahel tuttavad portugallased, igatahes käisid nad grupiti üksteisega vestlemas ja neil on kõva hääl.

Pagasit polnud, kuigi me OOTASIME. Peale pagasikaebuste järjekorra ära ootamist lootsime kiirelt bussi ja rongiga teise linna minna, et seal oma hotelli jõuda. Teepeal saime juba nautida portugallaste  elustiili – jooksime töötava mootoriga bussi peale, mis siis veel 20 minutit vahelduva eduga seal samas peatuses mootorit tööle pani ja siis jälle seisma pani… me ei oleks vist pidanud jooksma. Oleks veel jõudnud vett või midagi süüa osta, mitte korisedes bussi peal imestada, miks see bussijuht siis ei sõida, kui nii paljulubavalt mootori tööle paneb? Ja siis kihutas buss kõikidest peatustest ilma peatumata mööda umbes 10 minutit järjest, nii et meil hakkas juba hirm, aga pärast selgus, et need olid mingi muu bussi peatused lihtsalt ja oma liini 6. ja 9. ning 10.peatuses buss ikkagi peatus! 😀

Portugal oli SOE. See tähendas, et Eestist pikkade teksade ja pluusi ja mantliga minnes oli õhtul ikka veel soe, aga järgmisel hommikul – kuna minul ju vahetusriideid ju polnud – läks mees konverentsile ja mina poode otsima. Me polnud pealinnas, nii et riidepoode ega toidupoode ma esialgu ei leidnud, v.a. turistipoekesed ranna lähedal, kust ma endale ühe varrukateta one-size-turistikleidi ostsin, sest tõesti, teksadega ON +26*C juures palav. Aga muidu polnud mingit muret, kuna asju mul ju polnud ja kokkuhoidliku inimesena niisama ka kogu raha jäätiste peale kulutama ei kippunud. Jäätis jäigi ostmata, sest neil oli värskelt pressitud apelsinimahla, mis on minu meelest kordi parem kui jäätis.

Edasised päevad kulgesid minimalistlikult – riideid eriti valida ei saanud, kuna kohe-kohe pidid jõudma kohvrid, mida ei ilmunud. Internetilehekülg kadunud pagasi leidmiseks oli teadmatuses, aga kui Mees lõpuks telefoni teel 2.päeval kohvriasja ajas, olid nad kohvrid Arlandast üles leidnud ja lubasid sama päeva õhtuks kohale tuua, mis sellest, et netilehekülg ikka mingit infot ei andnud. Järgmise päeva lõuna ajal saimegi kätte oma riided ja hambaharjad!! Õnneks meie pidulik õhtusöök konverentsirahvaga pidi olema järgmisel päeval, nii et kõik läks hästi.

Isiklikest saavutustest – õppisin rongiga Estorilist Lissaboni ja tagasi sõitma ja suutsin isegi seal kohapeal iseseisvalt raudteejaama üles leida! Orienteerumist on võimalik tasapisi harjutada, olin kohe uhke. Tegin ka jooksvalt nimekirja asjadest, mis neil teisiti olid kui meil – et nägin ainult ÜHTE kassi; et nad kuivatavad oma paneelmajade akna all pesu  ka siis, kui pole rõdusid 5-kordsetel majadel, sest pesunöörid on tavaliste akende alla tõmmatud ja seal kuivatatakse kõike aluspesust voodilinadeni!),

Esimese korruse elanikud ei saa akna alla pesu riputada, pigem siis akna kohale – pilt Lissabonist.

 

neil on komme oma maju keraamiliste plaatidega katta – miks mitte ka 5-korruselisi maju 10x10cm värviliste maalitud plaatidega. Kohati on plaatidega kaunistatud ainult esikülg, siis on plaatimisisu ammundunud. Raudteejaamad seevastu olid hoopis peenikeste, 2x2cm mõõdus keraamiliste plaatidega viimistletud – kümnete meetrite kaupa.

Palmid ja kaktused lillepeenardes ja mere ääres, erinevat värvi õites põõsad… Loodus oli imeilus! Estoril piirkonnana oli päris kallis, kohalike jutu järgi on sealsetes villades ruutmeetri hind 4500-5500 eurot, aga alampalk 550 eurot ja keskmine palk 850 eurot. Üürihindadest räägiti ka, need jäid Tartu omadest natuke kõrgemale mu meelest. Villasid oli seal küll iga nurga peal, kuigi päris mitmeid mahajäetud uhkeid maju nägin ka, millel katusekivid sisse langenud, aknad telliskividega kinni müüritud ja hoovi peal kasvas umbrohuna ülekäte läinud üksik väike palm katusest läbi.

Mahajäetud villa Estorilis, mille aknad on kinni müüritud ja seinad kohati graffitiga kaetud.

Tagasisõidu eelõhtul käisime Mehega koos Lissabonis, tahtsin talle kõiki neid põnevaid kohti näidata, mis ma ise sealt avastanud olin, aga tappev palavus hakkas neid mäkkeronimisi piirama – lõpuks käisime erinevates kirikutes (üle 3 ei jaksanud külastada, aga kõik olid JAHEDAD ja väga, väga ilusad) ja vaatasime seda trammi, mis sellisest mäest alla sõitis, mis mulle natuke järsemat ja pikemat Jakobi mäge (Tartus) meenutas, ainult restorane oli iga sammu peal kõvasti rohkem.

Mulle meeldis, et saime iga päev salateid ja suppe süüa, värsket mahla juurde – mida veel elult tahta! Supp koos mahla ja quiche’ga maksis kokku 3.50€ ja suur kausitäis värsket salatit lõhe/kana/tuunikala/fetajuustuga ja värske mahlaga 4.50€. Eks neid kallimaid kohti oli kindlasti ka, aga ma leidsin esimesel päeval selle väikse kohviku kesklinnas ja nende hindade pärast käisimegi seal iga päev lõunat söömas.

Tänavanimed olid ka keraamiliste plaatide peale maalitud ja väga ilusad.

Vett jõime küll kõvasti iga päev, sest nii palav oli, et hotelli jõudes tuli toauksest sisse astudes kõigepealt riidest lahti kakkuda ennast ja alles siis võis kingade ära võtmise juurde asuda. Mul vahepeal natuke kingad ikkagi hõõrusid, aga kuna plaaster maksis Lissaboni apteegis 4 korda rohkem kui meil, küsisin ookeani puhtuse valvajatelt noortelt paar plaastrit, kui asi väga hulluks läks. Mulle meeldis, et neil kõik nii ilus ja puhas oli – rong, tänavad, kõiksugu basseinide ja purskkaevude puhastajad sebisid iga hommik, et tuule lennutatud sodi veest välja tuua. Ja kuna õhtuti oli seal kõvasti tuulisem kui päeval, siis õhtul hakkas ilma varrukateta kleidiga isegi jahe! Kõnniteedele nad ka kunagi asfalti ei pannud, neil olid seal väiksed erineva kujuga sillutisekivid.

Ühe hotelli esine ilus kõnnitee Cascais piirkonnas

Veel meeldis mulle prügisüsteem – vähe sellest, et sai prügi sorteerida nelja erinevasse prügikasti, oli selliseid kavalaid prügikaste, mis kunagi üle ei ajanud! Nimelt oli maapinnal tavaline metallist ümmargune prügikast ja veepudelit sisse visates selgus, et prügi kukub tegelikult maa alla, sest prügikastidel olid maa all mahutid! Vinge!!

Teistmoodi üllatus oli see, et ühtki laste mänguplatsi polnud näha. Estorilis jalutades ma ÜHTE liumäge siiski nägin, see oli vist ühe väikese kooli (võibolla ka lasteaia) imepisikesel hoovil. Kuna see paistis suletud, eeldasin, et on kool. Lasteaialapsi nägin küll karjade kaupa, sest iga hommik saabusid ookeani äärde bussid, millest valgusid välja lasteaia- või algklassilapsed 14-20-lapseliste rühmadena ja kasvatajad või õpetajad (2-3 iga grupi kohta) viisid neid mere äärde. Enamasti oli igal rühmal mingi sama värvi särk või müts või midagi, millega neid eristada sai. Kõige väiksemad paistsid 2-3aastased, kõige suuremad, keda nägin, 1-2-klassi lapsed. Igaühel väike seljakotike seljas, kus oli ilmselt siis lõunasöögiks midagi. Ega rannas ka lastele midagi mänguväljakulaadset või ronimiseks mõeldavat polnud, vesi oli ikkagi KÜLM, nii et supelda sai, aga ujumas ma kedagi eriti ei näinud. Konverentsirahvas rääkis, et üle põlve vette minnes nad enam oma varbaid eriti ei tundnud, nii et pöördusid tagasi, ainult üks ukrainlane kiitis, et ujus mitu minutit, kuni lihased krampi kiskuma hakkasid.

Kassitapud olid neil hoopis suure lilla õiega, Mauretaania kassitapud äkki?

Küsisin ühelt minuga samas hotellis olnud Brüsselis elavalt portgaallannalt, kes iga suvi koju suvitama sõidab, kuidas neil nende mänguväljakutega on. Ta ütles, et villadel on tavaliselt oma bassein ja vahel ka batuut ja milleks neid mänguväljakuid ikka vaja on, kui saab ka mere äärde minna? 🙂 Rannapromenaadil oli siiski 3 jupist koosnev võimlemisatraktsioon täiskasvanutele, nii et tegelikult nad oskavad neid teha küll.

Veel peaksin mainima vihmavarjumände –

Üritasin vihmavarjumändi eemalt tabada

sest nime järgi on aru saada, millest nende nimi on tulnud, võra on tõesti laia kujuga! Meie hotelli ees kasvas üks suure laia tüvega, hästi harunevate okstega selline mänd – lastele oleks see ronimiseks ideaalne olnud! Juurde oli pandud silt, et see on reserveeritud ainult hotelli külatajatele. Teised ilmselt seal ronida ei tohtinud. Parkla oli selle männi taga, aga silt oli ikkagi männi küljes. Muidu on selline kurb lugu, et Portugali on odava paberimaterjali tootmise jaoks sisse toodud eukalüptipuud ja need on tõesti kiire kasvuga, levides nii kiirelt üle terve riigi, et nad on nüüd kõige levinum puuliik Portugalis, mis tõrjub välja teised liigid. Eukalüptid oma eeterlike aurudega on samas ka väga tuleohtlikud, sest sellel kevadel toimunud metsatulekahju oli portugallaste jaoks nende ajaloo suurim ja ohvriterikkam! Varem neil lihtsalt polnud neid puid, seega polnud ka metsatulekahjud nii suured. Ühest punaste marjadega põllust sõitsime ka mööda – selgus, et see oli tomatipõld. :O

Koju tulles kohvrite saaga jätkus – lennukid küll ei hilinenud, aga kohvrid polnud oma reisihimu veel täis saanud, nii et meie saime jälle enne koju kui kohvrid. Kohvriteta reisimise hea külg on see, et ei pea mööda lennujaama ja ronge ja mäkke tõusvat killustikurada jalutama rasket kohvrit järel vedades, pead ainult iseennast jalutama soovitud suunas, kohvrid tuuakse sulle lihtsalt hiljem järele. 🙂

Kodus aga oli minimalistliku elustiili harjutamisest kasu – alustasime remondiga, võtsime suures toas ja söögitoas põranda üles ja magamistuppa enam magama ei saa, kuna põrandatalade peal turnijat meist öösiti pole. Õigemini kardame oma väikseid lapsi, kelle turnimisele ei saa kindel olla, sest aegajalt nad öösiti ikka meie tuppa eksivad. Nii et kõik suure toa mööbel ja kraam on erinevates kohtades teistes tubades ja üritame hakkama saada nii minimalistlikult kui võimalik – sööme ühe-kahekaupa kolmes vahetuses, sest kööki mahub istuma 2 inimest. Õnneks on hambaharjad meiega! 😀