Segipekstud vikerkaar

Alustan kodusest lauamänguõhtust – selgus, et Carcassone lauamängu Star wars variant on täiesti mängitav ka 5-aastasega. Seda olen ma isegi nõus mängima, kuigi (nagu alati) ei tulnud meie pere küll lubatud ajalimiidi – 35 minutiga välja. Alati kipub üle minema. Samas kuna tegu oli esimese katsetusega, siis ehk teine kord läheb kiiremini.

Päris Carcassone’le eelistan ma tegelikult Katanit, aga kuna Katani uusi osasid müügil ei olnud, siis polnud ka sünnipäevaks kinkida võimalik. Samas on peremängud või suuremate laste lauamängud sellise hinnaga (30-40 eurot), et üle ÜHE mängu aastas väga ei raatsigi osta… See aasta kevadel tegelikult soetasime Dixiti ka, mida keskmised lapsed juba pikalt osta olid plaaninud.

 

Mul oli reede õhtul väike ja kiire käik Abakhani kangapoodi. Selle järel tulin koju ja õmblesin endale ühe pika seeliku. Ühel mu kolleegil on nii ägedad pikad seelikud koguaeg, et mõjus inspireerivalt. Pealegi ei vaata siis keegi, mis päevitusega/ mis karvapikkusega/ sääsepunnidega/ kanuusinikatega jalad mul on, nii et õhtul õmblesin ruttu kaks satsi kokku ja hommikul õmblesin vöökoha ka. Segipekstud vikerkaare seelik, kommenteeris Vanim Laps.

Ja nädalavahetus läks jälle lastega rattarallil ja pärast aias. Kõik peale Vanima Lapse sõitsid, mina jalutasin, pidades aegajalt motivatsioonikõnet, kui 3-aastane keset sõitu tõukerattaga pikemat puhkepausi plaanis. Õnneks me läksime 1-2-aastaste retke ajal, seega meie pärast ei lükkunud suuremate sõidud edasi.

Marjaks kulusid ära nii veepudel (sest limonaad ju janu ei kustuta) kui niisked salvrätikud – sel aastal on jäätised šokolaadikattega, mis iseenesest näkku kargab. Mulle õnneks ei karanud. Aga kuna väikeste ja suurte sõidu vahele jäi peaaegu tunnine paus, siis see ootamine muutus isegi Mul-tuli-mõte-küpsistega igavaks. Seekord oli mul neljapäeval mõte tulnud, et teeks Mehele sünnipäevaks küpsiseid, aga tal jäi neid tööjuuresünnipäevast veel alles. Siis tegin teistsuguse laari veel – esimesed kaks plaaditäit said kaerahelbeküpsised rosinatega ja teised kaks plaaditäit riisihelbeküpsised rosinatega. Üldiselt mulle meeldivad jahuvabad küpsised, siis ma saan neid ise ka süüa. Riisihelvestele lisaks panin küll natuke kookoshelbeid ja riisijahu ka, sest riisijahu ootab juba mitu aastat, et teda natuke kusagile sisse pandaks, kuna niisama küpsetada AINULT riisijahust ei anna, tuleb minu jaoks liiga plönn, ei kerki. Aga küpsiste sisse täitsa sobiv, sest minu tehtud küpsised kannavad tavaliselt pealkirja “Mul tuli mõte!!” ja ma ei tea kunagi hiljem, mida ma mis koguses sinna sisse panin – mis mõttesse tuleb, seda panengi. Eriti hea, kui neid asju kodus olemas on, näiteks rosinad, mida eelmisel aastal ostetud viiest kilost siiani alles on. Õnneks saavad kõik küpsetised meil sellegipoolest otsa. Rattarallist  jäi järele ainult 2 küpsist ja needki olid õhtuks otsas.

Kui pühapäeval olin aias ja puhastasin kogemata maasikapeenra ära, siis peale seda proovisin Mehele seltsiks olla, kui ta oma artikleid luges. Tööasjad on ta nii nurka surunud – nagu iga kevad – kus ta igal vabal hetkel mingeid ingliskeelseid teadusartikleid loeb, kedagi oponeerib või juhendaja arvamusi kirjutada vihub, konkreetne baka/magistri/doktoritööde juhendamine ja päristöö ka veel lisaks. Seega ma passisin seltskondlikult aias ja üritasin “Teekond soovitud armastuseni” lugeda, sest ma olin seda raamatut juba alustanud ja järjehoidja-postkaart oli poole peal. Aga ei, sain ruttu aru, mispärast see postkaart mul sinna vahele jäänud oli – Harville Hendrix suutis iga paari lause tagant mu pikad juhtmed kokku kärsatada.

Näägutamine ja virisemine on täiskasvanute versioon nutust, jõudis kirjanik arusaamisele. Et mida vastikumad  oma lähedasemate vastu oleme  õiendamisega, seda meeleheitlikumalt proovime neile märku anda, et Emme, midagi on pahasti, mul on ebamugav – sellepärast ma nutangi, et sa ruttu siia jookseks ja ära arvaks, mis mul viga on. Ma ju ise ei saa aru. Sina pead ära arvama!

Ja sellepärast ongi inimesed oma partneriga ebameeldivad ja ärritavad, et sundida meelitada oma nõmeda käitumisega  partnerit meie vajadusi täitma! 😀

Eeee…. mida? Siia otsa veel see, et partner valitakse endale omaenda ja vanemate negatiivsete iseloomuomaduste järgi, et me saaksime kuidagi kompenseerida või end tervendada sellest kogemusest, mis lapsepõlvest meile jäänud on. No et kui tütarlapsel on kurjad vanemad, siis ta hangib endale alustuseks meeldiva, kuid vägivaldsete joontega mehe. Ja kuna me keegi lapsepõlves ei naeratanud magusalt emale, et ta meie vajadusi rahuldaks, vaid karjusime koleda häälega, et teda ligi meelitada, hakkab hilisemates suhetes see imikuea sisseõpitud muster tööle. See on armastuse relv võimuvõitluses.

Jah, ma ei jõudnudki enam edasi lugeda, sest mul läks selle seedimisega aega. Osalt nagu klappis kõik – osad paarid käituvad tõesti omavahel nii õudselt, et mitte ei saa aru, miks nad koos on – aga iseennast samasse katlasse mõista on ju hulga raskem. Hakka siis veel mõistusega lahkama, kas tahtsid näiteks laste kallal viriseda, et nad sind rohkem armastaksid või tegid seda puhtalt selleks, et nad oma asjad ära koristaks ja et neist tulevikus tublimad inimesed saaks, kes ise omadega hakkama saavad.

Vot sulle siis teekond soovitud armastuseni!

Flow-voog ja DIY.

Sain vahepeal ühe seeliku valmis. Vahelduseks, et poleks ainult töö ja lasteaias käimised ja söögitegemine. Jaanuaris oligi plaanis õmmelda ÜKS asi, sest õmblemine mulle meeldib, kuigi ma pole suurem asi õmbleja – kooliajal vist 5. ja 6.klassis pidi midagi õmblema, siis tegin esimesel aastal nukule öösärgi ja teisel aastal endale põlle, 7.klassist aga õmblemist enam polnud.

Mingil ajal osalesin meie kohalikus Muinas-Eesti klubis ja sellega seoses tuli õmblemine uuesti meelde tuletada, sest õmmelda tuli linasest ja villasest kangast ja ilma õmblusmasinata.  Vahepeal vist õmblesin õe õmblusmasinaga ka natuke, igatahes sain sujuvalt tehtud ka laste kleidid-püksid.

Kui poest ei leia midagi, mida tahaks, aga ise õmblemine on alustatud ja mingist faasist edasi ei liigu, siis ajavad tegemata asjade ja kokkuostetud kangaste kilekotid tuju ära. Õnneks leidsin ühe sõbranna, kes mulle ülikooli lõpetamise kleidi õmbles – peale selle oli ta nõus ka kõik mu varasemad alustatud õmblustööd lõpuni tegema ja minu hullude ideede järgi mulle näiteks rasedariideid  õmblema.

Oma ideedega on see lugu, et plaanid on tavaliselt võimsad – et selline ja selline, istub seljas kenasti jne. Kui valmis saab, võib algajal õmblejal (võib-olla ka kogenul, mina ei tea!)  selguda, et asjad ei istu üldse selga. Või vähemalt mitte sellisel moel, nagu lootsid…

Sellepärast ongi kõige lihtsam endale õmmelda – kui ka ei tule nii välja, nagu loodetud, ei ole vähemalt kellegi teise unistusi purustatud ja piinlik vaadata.:)

Ühe satsiga seelik

 

See on üks väga väheseid roosasid asju, mis mul on, sest ma olen pigem rohelise ja valge inimene. Lastel kipub ka rohelisi ja siniseid asju rohkem olema kui roosasid. Kanda pole seda veel jõudnud, praegu on rohkem lumelükkamisriiete ilmad.

Kuna millegi valmis saamisest tekib väike kogus eufooriat, alustasin mõned päevad hiljem uue asjaga – ühe eest nööbitava triiksärgi laste öösärgiks moondamisega. Särk oli meile kusagilt tundmatust kohast tulnud, mitte meie perest pärit, õrn helelilla Sangari särk väikese defektiga, mis ilmselt pesus välja polnud tulnud. Poe-öösärgid pole päris minu maitse, ei materjali ega tegelaste tõttu, ning seetõttu ei raatsi ma ka sellist raha mittenahasõbraliku materjaliga öösärgi peale kulutada.

Igatahes otsisin välja imeilusa kleidiraamatu, mida vaadates mul alati ilusate riiete õmblemise igatsus tuleb ja lehitsesin selle läbi. Nagu ikka – umbes 5-6 kleiti oleks sealt KOHE kõne alla tulnud. Paraku on seal asjad lõigetega, mina aga põlveotsas meisterdajat tüüpi, seega – vaatasin pildid ära, siis vaatasin kortsus kulmuga lõikelehte, siis vaatasin suurt triiksärki ja võtsin kapist ühe Piiga suvekleidi.

Lõikusin ja tegin ka pilti, kust mis jupid triiksärgist välja lõigatud said, aga siis ütles fotokas, et need pildid kuuluvad salastamisele ja enam ei näe neid keegi. Paha lugu, muidu oleksin siia juurde pilte saanud panna, aga nüüd pean leppima Pinteresti pakutud sarnaste ideedega – palun:

Allikas: Turn your old stuff into your kids’ greatest treasures ehk 28 viisi erinevate majapidamisasjade ümbertegemiseks, millest enamus pole riietest. Mõned olid päris head!

Ühest väikeste ruutudega särgist plaanisin aga põlle teha, midagi sellist:

Pildi allikas siin.

Igatahes olen meeste särgi öösärgistamisega poolel teel, valmis teha on veel sitsid-satsid alla äärde ja varrukatele. Eile üritasin särgiservadest-varrukatest lõigatud riideriba-juppe satsideks vormistada, aga kõik ribad on eri pikkustega ja õmblused tuleb teha hargnemiskindlaks, seega tekkis vaikses tööhoos see kuulus flow-ilming.  Eesti keeles siis kulg või voog, mille käigus kaob ajataju. Et mingit asja tehes on hea tunne ja ei pane tähelegi, kui palju aega on juba möödunud, sest mõnus on toimetada. See võib juhtuda raamatu lugemisel, lume lükkamisel, vannis mõnuledes, lapsevankri kärutamisega, autosõidul, joonistamisega, käsitööga – võimalusi on sama palju kui inimesi. Aga see flow peaks olema hea asi  selles mõttes, et inimene keskendub millegi tegemisele ja naudib seda tegevust ning sellest omakorda tekib mõnus rahulolev energiline tunne.  Siis vabanevad vastavad hormoonid, inimesed kogevad õnnetunnet. Mida rohkem selliseid hetki, kus oled keskendunud ja naudid “vabalt voolamist”, seda õnnelikumad inimesed on. Kellele meeldib TED-talk’e kuulata koristamise või muu rutiinse tegevuse taustaks, siis siin on Mihaly Csikszentmihalyi inglise keelne videokõne Flow, the secret to happiness.

On teil oma õnnetunde-tegevused teada? Kas tegelete nendega iga nädal või lihtsalt siis, kui aega on? Heal juhul vast ka iga päev natukene, ise seda teadvustamata. Lihtsalt head toitu või 6-minutilist vaba hetke nautides?

Vastupidiselt millegi valmissaamisele läks mul kellarihm katki ja tunnen end ilma kellata halvasti. Telefonilt kella vaatamise harjumus pole veel kujunenud ja pigem vaatan seinakella, aga neid ka igas toas pole. Imelik, muidu ei pane tähelegi, kui kasulik asi see kell on, kuni kell puudu pole. Ju ma saan siis veel neid aega teadvustamata hetki! 😀

P.s. Seelikutest olen varem kirjutanud siin (kõige esimene katsetus) ja siin (kardinast tehtud seelik). Muidu on mind seelikute asjus kõvasti inspireerinud Tiina, kes palju ilusaid seelikuid tegi ning  ühe põneva kleidi oma tütrele ka!

 

 

Kardinast seelik

Kiired ajad, hoolimata hoovihmaga suveilmadest. Vähemalt saab kõvasti pesu pesta ja aias rohida, maasikaid ja vaarikaid süüa! Meie Lollipop-roos hakkas ka õitsema, hästi magusa lõhnaga.

Lugesin ühte raamatut sellest, kuidas internet meie aju muudab,  Triiv madalikule. Läbi saanud veel pole, aga internetivaba aega on nagunii rohkem, kuna meil siin käis arvuti ümberinstallimine paar päeva jutti ja blogimine lükkus edasi. Vähemalt selgitab see raamat hoolega, miks keskendumisraskustega inimesi rohkem on, miks raamatuid ja pikki artikleid raskem lugeda on, kas raamatud on “väljasuremas”.

See-eest eile, kui tegin endale ainult 5-punktilise päevaplaani, õnnestus valmis saada mitu asja: õmmelda lõpuni diivanikate (jah, seesama, mis mul aasta algusest plaanis oli!) ja siis veel keskmisele piigale üks seelik. Ta tahtis minu satsiseeliku sarnast, aga kuna ta on sinise värvi fänn, sai tema seelik sinisekirju. Tegin selle ühest kardinast, mille ma aasta tagasi Sõbrale sõbrale poest vist ostsin, aga kasutusele ei võtnud. Seelikuks sobis küll, ainult hästi hargnev siidisegune riie oli, eile öösel õmblesin satside harnevad siseservad käsitsi üle. Overlokivaba käsitöölise tunne tuli. 🙂  Sõrmkübarat oleks tegelt vaja olnud, ülelöömispistest ja nõela hoidmisest on üks sõrm päris valus siiani. Aga seelik sai valmis ja see, et midagi sai ära tehtud, annab hea tunde.

Mõnusaid hetki õrna tuulega 🙂

Satsiseelik ja siksak-käärid jaanipäeval

Kuna enne jaanilaupäeva oli meil õhtune üritus sõprade pool juba ära koos kuumaveetünni, suitsusauna ja tiigiga, siis jaanilaupäev oli küll hästi rahulik. Olime Kalliga ja kahe väiksema lapsega kodus, selline kõik-nokitsevad-omaette-ja-on-rahul olek.. Õhtu hakul käisin Pisikese Piigaga poes ja ostsin lisaks toidukraamile ka Lea raamatu. Aias lõket ei teinud. Õhtul siis lugesin Lea raamatut, kuni läks nii hämaraks, et aknast enam väga palju valgust ei tulnud ja hommikul lugesin siis raamatut edasi, kuni läbi sai. Mulle väga meeldis.

Peale raamatu lõpetamist tuli energiatulv midagi mõnusat teha ja otsisin oma poolvalmis satsiseeliku välja – ega seda keeruline teha polnud, v.a. vöökoht, mille algul valesti kokku õmblesin, pluss alusseelik, mille kohta alles eile välja mõtlesin, kuidas ja millest teha ja kas seelikule külge õmmelda.

http://www.seasonedhomemaker.com

Lõikasingi siis alusseeliku välja, kasutades oma uusi imelisi siksak-kääre. Nimelt pole mul overlokki ja lugesin siit erinevaid variante õmbluse äärte viimistluseks ilma overlokita. Näiteks et servi saab siksakitades ka hargnemisvastaseks töödelda. Netis soovitati Fiskarsi siksakikaid, aga no meil maksid need mingi 33 euro kandis ja mulle jäi pisut kalliks. Küsisin müüjalt, et kas mingeid muid selliseid kääre neil siis pole ja ta saatis mu -50% kasti vaatama, kus oli 2 erinevat kääripaari veel alles, alghinnaga ~ 40 eurot. Miinus 50% sobis mulle hästi! Valisin need, mis olid käes mugavamad, sest mis väga raskelt käivad ilma riiet vahele panematagi, need ilmselt maksaksid kodus kasutamise eest villidega kätte. Pigem siis juba suuremad ja mugavamad. 🙂

Proovitööna olin kodus nende uute kääridega juba ühe nukuseeliku teinud, paksema trikooriidega sobis siksakäär küll.

Seda alusseeliku riiet siksak nii ilusti ei lõiganud, kui lootsin, aga eks see libe ja õhuke riie ongi krutskine, õmblusmasinaga ka – minu käes vähemalt. 🙂

Igatahes sain oma peaaegu maani lillelise satsiseeliku laste magamamineku ajaks peaaegu valmis ja natuke hiljem päris valmis.

 

Nüüd ootavad ülejäänud kangad ka kõik miskipärast, et ma veel midagi lahedat õmbleks. FrouFrou-d proovin ilmselt kõigepealt mõnele tütrele teha. Eks näis! 🙂