Tag Archives: sojapiimaga tähekestesupp

Kokaraamaturiiul

Vahepeal on neid nädalaid, kus pähe ei turgata üldse midagi, mida süüa teha. Õigemini tahaks midagi süüa, aga mitte seda, mida iga päev! 🙂

Ehk siis vahel olen ettevõtlik ja teen pühapäeviti järgmiseks kuueks päevaks menüü külmkapi ukse peale, kus on kirjas iga päeva lõunasöök ja üks või kaks õhtusööki. Lisaetapis lähevad kirja ka need asjad, mida kodus külmkapis või sahvrikapis varuks pole, et saaks nädala kraami ühe poeskäiguga kätte.

Aegajalt tulevad teised pereliikmed appi ja istuvad pühapäeviti koos minuga söögituppa kokaraamatuid lehtisema, et midagi põnevat välja valida.

kokarmtriiul

Trennitüdruk eelistab igasugu magusaid küpsetisi – talle meeldib neid teha, neid plaanida, eriti aga neid süüa. Vahepeal oli ta pikalt piimatalumatu ja kasutasime söökide sees sojapiima. Endale kohvi jaoks ostsin ikka tavapiima ka, ei suutnud sojapiimaga kohvi juua. Hommikuputrusid seevastu sai kenasti sojapiimaga teha, nagu ka pannkooke ja piimasuppe. Nüüd on meie keskmine piiga umbes poolteist aastat uuesti tavapiima joonud ja kuna ta pole ennast üldse tagasi hoidnud, on osad murekohad jälle välja tulnud ja peame vist kevade poole toidulauda korrigeerima. Seni on siiski koolitoit osa päevasest söögikorrast ja kui nii palju tunde koolis ollakse, et lühim päev on 6 tundi, pikemad päevad 7-8 tundi + trenn, ei saa koolitoitu söömata jätta.

Kallim armastab lihaga toite, pirukaid ja keerulisemaid küpsetisi. Kõige tihedamini lehitseb ta vist siiski neid söögiga seotud raamatuid, milles on ilusad pildid lihast nii- ja naapidi.

meestekad

Oma osa on sellel ka, et oleme üle aasta katsetanud vähemate süsivesikute söömist ja see tõi kaasa rohkem liha ja rohkem juurvilju meie menüüsse. Mina paraku pikalt liha süüa ei jaksa, seega söön siis, kui tõesti isu on, kindlasti mitte iga päev.korvalroad Olen varasemal eluperioodil aastaid lihata hakkama saanud, selles mõttes olen nüüd oma kuldse kesktee leidnud ja sellel teel on palju värvilisi aedvilju ja puuvilju, mitte saia ja kohukesi. Aga kui on vaja midagi head ja põnevat liha või kala kõrvale, siis sain jõuluks mitu põnevat raamatut, näiteks Kõrvalroad –  vahelduseks kartulile, riisile ja pastale hoopis midagi muud!

Meie lemmikuks on siit spinatiga kikerherned – saab teha hommikusöögiks, saab teha lõunaks – täidab kenasti kõhtu ja ei pea midagi kõrvale võtma, piisab täiesti spinatist, sibulast, küüslaugust ja vürtsidest. Valmib ruttu, enamus aega kulub külmutatud spinati sulamisele. Mõned lapsed söövad ka.kikerh

Kui lehitseme kokaraamatuid ja mõnda asja tahaks teha, siis aitavad hästi need poolläbipaistvad järjehoidjad, mida kirjatarvete poest saab. Saab erinevate lehitsejate vahel värvid ära jagada – kes oranže lipikuid paneb, kes siniseid – või siis lihtsalt vahelduse mõttes eri värve kasutada. Muidugi saab ühevärvilisi post-it kleepuva servaga pabereid ka kasutada, nendega on eriti hea kokaraamatusse märkmeid juurde teha – mina küll raamatusse kirjutada ei raatsi, aga no harilik järjehoidja on liiga lihtsalt eemaldatav noorema generatsiooni poolt ja kleepservalised jäävad kauemaks püsima. Järgmise küpsetuskorra ajal hea vaadata, mida teisiti teha, et paremini välja tuleks!

märkus

See viimane retsept – muna-juustuvorm päikesekuivatatud tomatitega – sobib hästi nädalavahetuse hommikuteks või siis nendel tööpäevadel, kui pole kiiret, sest küpsetamine võtab aega. Pärit on see hommikusöökide raamatust, mida kasutame kordades rohkem kui õhtusöökide raamatut, milles on häid salateid.hommikurmt

Mõned kokaraamatud on nii imeilusad, et muudkui vaataks ja imetleks – paraku tegudeni pole ma tolle raamatu järgi veel jõudnud: Paradiisi maitse Toortoit täidab kõhtu ja teeb rõõmu ainult lehitsedes ka! 🙂 Seevastu Retseptisahtli ostsin kunagi just nende ägedate mittetoidu-ideede pärast, näiteks need tee-ise-sekserid on superhüperlahedad! Ma niiiii teeks neid endale koju ka, varusin vahepeal isegi vanakraamipoest sobivaid nõusid, aga no kus neid hoiustada, kui parajasti ei kasuta? Päris kolakad ja võtavad ruumi ka, kui kokku liimida superatakiga, samas saab ju neid niisama ka nõudest ehitada, kui ainult lapsed (ja olgem ausad, täiskasvanudki!) ümber ajama ei kipuks?

tOORsAHTEL

DIYkaussidest

Täiesti ägedad minu meelest.

Ühtlasi palun vabandust, pildid on telefonitsi tehtud ja pole üldse nii teravad kui fotoka omad, aga mingit aimdust ikka edasi kannavad.

Aga kokaraamatutel pole päris oma riiulit, nad on ainult ühe mänguasjade riiuli serva aetud, nii kõrgel, et väiksemad lapsed sinna oma asju nagunii ei tõsta ja samas on see riiul täpselt köögiukse kõrval, hea kööki minnes kaasa haarata! Varem olid meil kokaraamatud teiste raamatutega koos tavalistes raamaturiiulites, aga siis kadusid nad suuruse järgi ritta pannes sinna teiste vahele ära… Ja Pere ja Kodu vahelt pärit Pereköögid on eraldi ühes karbis, kuna neid on mingi tubli 7cm-ne pakk, ei saa neid muul moel hoida, levivad mööda tuba laiali ja pärast, kui otsid munadepühaks vutimuna-mozzarellasalatit, pole kusagil just seda sobivat Perekööki!

Üldiselt on retseptiajakirjade ja retseptikalendritega sama jama, nad on suuremas formaadis, raamaturiiulisse püsti ei mahu, lõpuks keegi neid otsida ei viitsi ja lihtsam on muudele huvilistele edasi anda. Mõne üksiku retsepti olen välja lõiganud elu jooksul küll ja oma kokamärkmikusse kleepinud, aga need peavad selleks ikka tõsiselt head olema, nagu lõunamaine oasupp tomatite, ubade ja kookospiimaga. Seda me PisiPiigaga sööks koguaeg. Ausalt. Aga kuna kookospiima ostan ma ainult siis, kui on soodustused, siis kokkuvõttes me sööme ikka teisi suppe ka, mitte ainult seda oasuppi. 🙂

PisiPiiga ongi parajasti selles eas, et tahaks hommikuks, lõunaks ja õhtusöögiks suppi. Ja ennemagamaminekut paluks ka! Mingi jokkerite aeg vist, iial ei või teada, kas seekord mõtles ta tõsiselt, et tahaks võileiba? Aga ei, jäi peale kahte ampsu pooleli nagu tavaliselt. Aga enne kui leib valmis sai, oli ta kindel nõudja, et tuleb röstida! Ilma tema ei söö! Ja ta kõht läheb ju järjest tühjemaks! Niiiii vaja on seda võileiba! Või noh, minuti pärast selgub, et vaja oli neid kahte ampsu ja seda turvatunnet, et kui mul on midagi vaja, siis aidatakse. Ülejäänud leiba võib päev otsa lauanurgal kohata, kuni ema provokatsioonile allub ja selle ära sööb.

Supiga on lihtsam, seda ei jäeta lauanurgale, seda on ka kohe vaja, aga see süüakse rõõmsalt ära. Teised lapsed vaatavad pisut võõristavalt pealt. Neil on see iga juba mööda läinud. Mõnest isegi suure ringiga. 🙂

Hmmm, peaks minema süüa tegema! Kõht läks kirjutades tühjaks.

Advertisements

Pannkoogid rabarberiga (soovijatele lehmapiimata)

Kuigi pannkoogid on klaasi külma piimaga väga head, on meil siin üks kaseiinitalumatu, kes lehmapiimatooteid oma piimatalumatuse tõttu süüa ei saa.  Siis teemegi pannkooke sojapiimaga. Kuigi olen siin varemgi pannkookide teemal kirjutanud, siis kevadised rabarberipannkoogid on nii head, et neist peab eraldi kirjutama kohe.

Alustuseks siis nagu ikka sega muna suhkruga, lisa jahu, sojapiima, vett ja teelusikatäis soodat. Kogused? Hmm, ma teen alati silma järgi, alustades kahest munast ja lisades kuhja suhkrut, siis mingi koguse jahu, siis sojapiima, siis jälle jahu, siis vett, sooda ka, kui meelde tuleb, et rabarberitükkidega paremini kohev jääks. Tavalistele pannkookidele ma soodat ei pane. Nii et koguseid ma kahjuks ei oska öelda, aga piisavalt, et tervele perele jätkuks.

Rabarber tuleb ka vahepeal ära koorida või lasta lastel koorida, 7 sööja kohta kulus täna 2 keskmist rabarbrivart, mille meie 9-aastane seni ära kooris, kuni mina kausist mööda läinud tainaga pedagoogilist vestlust pidasin, et ta nii ei pritsiks. Pisike Piiga tahtis ka väga aidata, nii et tema oli venna kõrval ametis rabarberikoore mälumisega. Eks pärast komposteerubki paremini.

Igatahes tuleb rabarber tükeldada mitte ainult viiludeks, vaid ka pikkupidi kaheks või kolmeks enne viilutamist, et liiga suured kamakad ei jääks, muidu meie taignasegaja koliseb pahaselt ja pannile tõsta on ka keerulisem suurte tükkide puhul.

Kui tainas tundub paras, siis ruttu praadima, kui liiga paks on, saab uuesti piima/vett lisada. Kui see tainas pannile liiga paksult jääb, siis ei küpse seest nii kärmelt ära ja esimesi pannkooke hammustades võib poolpaks tainas kurbade rabarberitükkide vahelt vastu hakata, nii et eelista vedelamat tainast.

Meie Suur Tütar väga magusaid asju ei armasta, v.a. šokolaad ja muud maiustused, pannkooke ta tavaliselt suurt ei söö, aga hapude tükkidega koogid maitsesid talle küll. Samas kui oled just magusalembene, võid vabalt endale sobiva koguse suhkrut panna rabarbri hapule tasakaaluks. Alati võib ka moosi lisada, tükkidest hoolimata.

Aga jah, hea on esimesi valminud kooke maitsta, siis saab vajadusel retsepti kohendada.

Üle jäänud sojapiimaga saab edukalt hommikuputru teha, või näiteks tähekestega piimasuppi. Kuna meie piimatalumatu koolis piimasuppe juba aastaid saanud pole, on makaroni-piimasupp selline hõrgutis, hihii! 🙂 Piimakisselli ma talle sellest teinud pole, kardan, et võib sõltuvust tekitada magusaarmastajal lapsukesel 🙂 Aga ma ise panen kohvi peale ikka tavalist piima, sojapiim jätab minu jaoks võõra maitse. Hapukoort püüdsin Trennitüdrukule ka alguses kookospiimast ja õunaäädikast kokku segada, tuli isegi “hapukoorelaadne toode”, aga tal oli tol hetkel hapukoore  õige maitse nii selgelt meeles, et rohkem me seda asendustoodet talle ei teinud.

Piimavaba vahukoor on ju ka olemas ja mitte see pihustusballoonis keemiapomm, vaid vahustatud munavalge 🙂 Isegi konsistents on üsna sarnane, kreemitaoline ja vahuline, paremini töötab vist tuhksuhkruga, aga meie oleme tavalise suhkruga ka teinud.

Jäätis ilma piimata? Ülilihtne – viiluta paar banaani, pane tunnikeseks sügavkülma ja siis võta välja ning vahusta! Retsept Ragnelt. Kokkuhoidlik ja tervislik!

Head roosade tükkidega pannkookide isu!