Ilusat kevadet!

Kellakeeramisega on huvitavad hommikud olnud, kus uni täpselt enne uue-aja-äratust ära läheb, aga päris puhanud ikkagi ei ole. Peaks katsuma allesjäänud märtsikuus rohkem magada, mõtlesin täna. Aga koguaeg kipub jälle see “kuidagi kiire” saabuma ja aeg kaob.

Koolis on saabumas veerandilõpp, kodus oli palju mässamist ühe riidekapi asustamisega (no et paned vanad asukad uude koju ja vaatad, kes kuhu mahub), siis sain kaasa elada ripplae jahtimisele ja paigaldamisele. Sügisel sattusin ühe MTÜ juhatusse ja sebimist on sellegagi. Nüüd oli just ära pesamuna neljas sünnipäev. Saime palju kutseid teha ühest varasema aasta kalendrist võetud orhideepiltide abil. Kalendri taaskasutus – kiire ja lihtne!

DIY: Sünnipäeva kutsed

Üldiselt on vist veel nädal, et kõik muutuks rahulikumaks. Pole enam neid päevi, et Oo, päike paistab, tuleb võtta vanker või käru ja minna päikse kätte! Või istuda aias ja märtsipäikest näkku päevitada (kahvanäoliste eestlaste teema, kes solaariumis ei käi). Üks hea tuttav just mainis, et võiks olla selline liikumist jälgiv võistlus ka kõigile neile Endomondodele ja Märtsis Liigun Rohkem sarjadele, et võidab see, kes kõige rohkem autos suudab istuda – nii lastele lasteaeda/kooli järele minnes kui poodi/tööle minnes. Et tema vist võidaks.

Mina arvasin, et nii lihtne see ilmselt pole, sest aegajalt peab ikka ikkagi pause tegema ja lastele süüa andma, aga rekkameestel seda muret pole. Tegelikult tundub mullegi, et kõik need, kellel pole jalutamiseks koera ega lapsevankrit, iganädalaselt trennis ei käi, peavad ise motivatsiooni ehitama endale, sest iseeneslikult toimub ainult liikumise vähenemise suund. Osad küll käivad tööl nii, et kõnnivad kilomeetreid tööle ja tööl ja pole probleemi, aga paljudel on ikkagi ainevahetus see, mis aeglustub ja liikuma sunnib.

Lastega on lihtsam. Ütled, et palun tee nüüd 30 minutit jalgrattasõitu või mine käi kiirelt poes – mõni jalutab/kiirustab veel kooli + koolist kojugi – samme või kilomeetreid ikka koguneb.  Väike Piiga meil näiteks ainult hüppaks, jookseks ja roniks, kui võimalus on. Pärast seda on jälle natuke aega rahulik ja ehitab. Vennaga kahekesi ehitavad tegelikult:

Lilleaeda pole päiksepeegelduse tõttu ühelt katuselt näha, aga eks kõrghoonetega ongi nii…

Kipsjalaga mehikese jalga peame homme lootusrikkalt näitama minema, aga üldiselt jookseb ta kipsiga ka. Hüpata on ühel jalal vist raskem, aga kõndimisega on kips igatahes mõne koha pealt õhemaks kulunud, pole enam nii ümmargune kanna kohalt. Vanem Poeg käib aegajalt trennis rattaga, aga kui pole rattailma, käib bussiga. Võimleja-lapsuke Trennitüdruk käib koguaeg bussiga, aga nüüd kellakeeramisega püüan teda ka rattaga käima veenda, sest koju saab nii ju rutem kui kahe bussiga, pealegi võiks õhtul valge olla.

Ja mina püüan siis rohkem magada, nagu alguses juttu oli. 🙂 Tegelikult on mul ka umbes 17 kilomeetrit veel joosta vaja sel kuul ja rattaga võiks ka sõita, nii et seda nägu oleks (roosa, tolmukihiga). Sünnipäev tuleb ju ainevahetuse aeglustumise järgmise verstapostiga. 🙂

Aga ma avastasin, et üks äge lätlanna Loreta teeb ilusaid asju polümeersavist, lumikellukesi, õunapuuõisi ja võõrasemasid, sinililli ja sireleid ka… Tal on facebooki lehel ka kõiksugu ilusaid lilli, aga kuna tal veel päris oma toodete fännilehte pole, ei saa ma kahjuks linki panna.

 

Loreta teeb erinevaid kaelaehteid, käevõrusid, kõrvarõngaid ja choker-kaelakeesid, saadab postiga Eestisse ka.

Ma ise avastasin tema ehted, kui käisin Lätis jõuluturgusid otsimas ja Valmieras ning Cesises.

Kes tahab suuremat valikut, saab teda otsida FB-st – Loreta Saulite nimega. Kuna lähiajal mul Läti-reisi plaanis polnud, kirjutasin talle ja ta saatis minu soovitud choker’id ja lumikellukesed postiga! Super ilusad, täitsa nagu päris! Imelised!!

Legode hoiustamine ja lastega reisid

Pikk nädalavahetus seoses maipühadega on päris kiiresti läinud. Plaanisime esialgu sõita Lätti ja seal Daugavpilsi kandis ringi vaadata, aga mina hakkasin muretsema ja jäigi käimata. Eelmise aasta augustis käisime Lätis Cesise ja Aluksne piirkonnas perega ja väga tore oli. Ilm oli hea, lapsed said kohaliku aeglase rongiga sõita, sõime erinevates söögikohtades ja õhtuks jõudsime koju tagasi.

Eile käisime siis hoopis Elistveres, aga kuna ilmaprogoos lubas vihmapilvede vahet natuke teisel ajal kui tegelikult, oli ikka päris külm ja kui ära tulema hakkasime, läks just ilm selgemaks ja ilusamaks. Vanim Laps jäi koju oma raamatuid lugema seoses koolitööga ja tegi meile kojutuleku ajaks süüa, see oli väga mõnus. Kahjuks ei olnud Elistveres seekord metssigu näha, sest nad olid karantiinis Aafrika sigade katku pärast, vanem poeg oli üsna pettunud. Hunti ka ei olnud, aga teised loomad olid üsnagi nähtavad ja aktiivsed, oravad näiteks. Pisike Piiga oli võlutud kõrgel puu otsas istuvast ilvesest ja tahtis teda sülle. Ilves ignoreeris seda soovi. Siis ligines Pisipiiga karule ja teatas 5 meetri kaugusel puuriservast kõva ja selge häälega, et tema kardab. Kaks korda ütles, aga karu ei vastanud. Saime edasi minna. 🙂

Muidu olen vahelduseks mõelnud legode hoiustamise peale.

Olin enne seda internetis sellist ägedat pilti näinud:

Pilt on pärit Infarrantly Creative’i lehelt koos põneva õpetusega.

Kunagi eelmisel aastal sain Tartu Taaskasutuse grupist ühe vana telekalaua, lakitud, kahe pika sahtliga. Nägi päris kole ja vana välja, nii et ma nägin võimalust sellest hoopis kummut teha. Selle aasta alguses lõpuks tegingi, võtsin sahtlid välja, kruvisin sahtliliistud maha, puhastasin seest ja värvisin üle. Kuna pealmine pind oli erinevate aukudega, hankisin isa käest sinna peale ühe natuke pikema laua, et oleks lihtsam üle värvida ja julgem istuda ka täiskasvanud inimestel. Peale heledaks värvimist sai sellest aknaalune istumisalune, et saab näiteks aknast välja vaatama ronida, istuda ja raamatut lugeda või legodega mängida selle juures. Otsisin mõnda aega sobivaid kaste, mis mahuks sinna sisse ja sobiks duplo legode hoiustamiseks ja kiireks koristamiseks.

Meie kodune variant tuli välja selline:

Lootsin küll alguses, et ühes kastis hoitakse plaate+ehitusklotse, teises erinevaid masinaid ja kolmandas legomehi/naisi, lilli ja loomi, siis tegelikult ei ole see päris nii. Klotse on natuke liiga palju ühe kasti jaoks ja loomi koos tegelastega vähem, nii et kõik on ühtlaselt segi. Tänu sellele on muidugi päevi, kui mängimiseks tõmmatakse välja ainult 1-2 kasti ja lihtsam on koristada ka.

Paraku pisemate legotükkide hoiustamisega töö veel käib, enamasti on nendega ju  nii, et kuskil ehitatakse, pisemad lammutavad ja lauapinda võtavad nad ka piisavalt:

Nende jaoks on omad reeglid. Nendega mängimiseks on ülemine lastetuba, valmis ehitatud asjad tuleb tõsta eraldi selle jaoks ehitatud riiulitele, et väiksemad ära ei lõhuks – kõrgus maast ~140 cm 🙂

Meil on nad ühe suure plastkasti sees, aga see on servani täis. Kunagi aastaid tagasi, kui neid tükke veel vähem oli, võtsime lastega ühe päeva ja sorteerisime tükid värvi järgi eraldi. Kasutasime neid lahtritega karpe, mida lapsed sünnipäevaks said – ühte lahtrisse legomehikesed, teise rattad, kolmandasse kõiksugu värvilised tagatuled, neljandasse kaarekujulised läbipaistvad jupid – ja nii edasi; tavalised ehitusklotsid läksid veel eraldi ehitusmaterjalide karpi. Aga selleks läks meil kolme lapsega terve päev ja  umbes poole aasta jooksul  selgus, et see pole hoiustamiseks ikkagi hea variant, sest pikapeale need hoiulahtrite sisud valgusid suvalistesse kohtadesse laiali ja ise “koju” ei läinud.

Olen külas olles näinud ühe 1.klassi poisi voodialust kasti – pea terve voodi pikkune, legod erinevas ehitusjärgus seal sees. Aga meil on voodialune kast väike, sest ostsin selle voodist eraldi, pealegi on see hõlpsalt välja libistatav, nii et ka väiksed käiks seal kallal. Väiksemate laste ehitustuhin on teatud aastatel pigem lõhkumistuhin ja kui asjad pole üles riiulile tõstetud, siis nad purunevad mõnikord säilitussoovile vaatamata.

“Legoõpetusi” hoiame raamaturiiulis mapi vahel, aga mingid osad neist liiguvad juba omal vastutusel mujal majas ka ringi. Õnneks on internetist võimalik kadunud õpetusi leida ja vajadusel alla laadida, mulle lihtsalt ei meeldi need üksikud õpetuste küljest ära tulnud lehed, mis lehitsemisele vastu ei pea ja lahkuvad ja siis ei tea keegi, mis komplekti nad kuuluvad. Nii et need rändavad tasakesi vanapaberisse.

Aga kui me kunagi garaažialuse ruumi millekski välja ehitame, siis siin on lugu lego-hoidiste keldriga  ja see on väga inspireeriv! 250000 legotüki alleshoidja mees on need kenasti IKEA sahtlitesse sorteerinud ja kohe ilus on vaadata! 🙂 See tundub natuke lohutav ka, et meil nii palju neid tükke veel pole!

Kus ja kuidas teie legosid hoiustate??