Jaanuar on väga hea aeg postkasti tühjendamiseks. Aastaarv on muutunud ja jaanuari alguse kiire-kiire on juba möödas, nii et kui võtta iga päev või paari päeva tagant plaani kustutada postkastist 50 vana kirja, on kuidagi kergem tunne.
Ehk ei puuduta see teema üldse igaüht? Mina igatahes olen 3 postkastiga ja kirju ikka koguneb, nii töö- kui tavameile. Üks postkast pole nii tähtis, sest sinna jookseb palju inglise keelset kraami ja mõned listid ja seal on kõige kergem tekkima olukord, et “kõigest 650” lugemata kirja. Igatahes võtsin siis ette ja hakkasin vanu kirjade nimistu lehekülgi avama, et kõik 50 kirja lehel ära märgistada kustutamiseks ja ainult nendel linnuke eest ära korjata, mida tõesti vaja peaks minema, aga mis mingil hetkel info-kausta panemata jäi.
Kõige lihtsam on kustutada sotsiaalvõrgustiku ja promo-kirju, sest reklaamid ja muud “pakkumised kiirematele” aeguvad imekiiresti. Seetõttu on need kaustad ka kõige tühjemad. Tööpostkastis aga on kasutusel teine meiliprogramm ja seal ei toimu mingit automaatset sorteerimist nagu näiteks Gmailis. Lisaks on seal kõige väiksem ruum, toimub veel see vanaaegne “postkast sai täis, uusi kirju ei saa vastu võtta”-värk, seega seal ma kustutan kord-kaks aastas nagunii.
Gmail reklaamib, et maht ühe isiku kohta on nii suur, et milleks üldse kustutada? Veel oli neil teade, et need kirjad, mis üle 30 päeva prügikastis on olnud, kustutatakse nagunii automaatselt. Ega ikka ei kustutata, kui kuhugi vastavat linnukest ei tee!
Nii et jah, alla 10 lugemata kirja on normaalne, kui päev otsa arvutis ei käi, aga loetud kirjade kuhi on igatahes 700lt 200le kahanenud. Minu kohta päris hea saavutus.
Ma ei tea, kui keeruline läbi nutitelefoni neid postkastiasju ajada on, või siis vastupidi lihtsam, eks sõltub inimesest ja tema “hoidistamisharjumustest”. Infoajastul, kus iga päev/nädal (sõltuvalt inimesest) tuleb nii palju uut sisse, on lihtsam märgata seda, et elamine kipub kraami alla mattuma kui seda, kui palju on loetud ja alleshoitud kirju aegunud infoga aastast 2012. Või 2014. Või neid vanu Pinteresti/Tumbleri/Insta/Facebooki pilte, mis enam ei kõneta või panevad lihtsalt õlgu kehitama. Jah, lihtne on postkastis sorteerida kirjad rubriikidesse, nt. oluline/lasteasjad/nipid/sõbrad/… , aga kas päriselt ka neid KÕIKI pärast vajad või võib osad kustutada, et ülevaade oleks selgem? Avastasin lapsevanemate diskussioone “kaks kooli tagasi” perioodist, küll oli hea kustutada! 🙂
Elulisem teema ka: Lugesin Tuulemarjamaa postitust põhjas käimise, näo vettepaneku ja laste ujumise algõppe kohta ja see pani mõtlema, kui palju vanemad tegelikult oma lapsi aidata suudavad, kui olukord seda nõuaks? Võib-olla peaks ka “vanainimeste ujutamise” ehk ujumiskursused täiskasvanutele plaani võtma. Enne suve jõuaks ju küll.
Sarnane asi on laste väljaõpe tulekahju korral. Loomulikult kõik loodavad, et seda ei juhtu, aga ikkagi. Mida millega kustutada? Kas kustutada või lahkuda? Kellel kodus ahiküte, seal on lapsed kindlasti (???) väljaõpet saanud ja ka oht on kordades suurem. Samas kui paljudel teist on kodus tulekustutustekk või tulekustuti? Kas lapsed (mitte väikelapsi ei pea ma silmas) ulatuvad seda/neid võtma ja oskavad nendega midagi teha?
Mul ahikütet pole, kustuti on, aga kuidas seda kasutada, pole kindel. Tööl korra olen katsetanud – kui tuletõrjeõppuse järel kõigil töötajatel oli kohustus leeke kustutada vahtkustutiga. Splindi tõmbamine värisevate kätega pole nii lihtne!
Kui ma vaatasin videot, mida päästjad olid filminud, kus täiskasvanud mees pliidil süttinud panni vist kustutada üritas ja tulekustutustekki minuti-kahe pärast ära tõmbas (või see libises maha, ei mäleta enam täpselt videot), oli ehmatus suur, sest tulekolle sai hapnikku juurde ja paisus kohe palju suuremaks kui enne.
Aga kas tulekustutustekiga saab enne päris olukorda teha harjutamist, kui see tekk on ÜHEKORDSEKS kasutuseks? Kindlasti saab, ei ole ju vaja lõket süüdata, saab ka kuivalt harjutada, kuidas tekki hoida, et näpud seejuures ei söestuks ja kuidas seda peale panna, kaua hoida jne. Kindlasti rohkem kui üks kord korraga läbi teha, et tekiks mingi automaatika, kui tõsine olukord kätte jõuab, mitte “ma ei mäleta, mida pidi tegema”, mis šokifaasis on vanusele vaatamata loomulik.
Tulekustuti korral loeb ka kustuti tüüp ja raskus. Kas laps (või ka ema?) jõuab üldse seda tõsta, et kasutada? Osad on nii rasked, et saad kustuti maha toetada ja ainult otsikut suunata. Pulberkustutid muidugi pulberdavad nii et tolmab. Elektroonika selles tolmanud ruumis ei tööta hiljem kunagi! Mina seda varem ei teadnud, mõtlesin, et kui otseselt veest ei tilgu, peaks tööle minema küll, mis see elektroonika ikka nii eriline on.. 🙂
Umbes nagu telefonid. Plaanisin juba mitu kuud, et kirjutan telefonist välja olulised sõnumid – mõnikord laste ütlemised, mõnikord need armsad sõnumid “meie pisi sündis täna kell 1:32…”, mõned pildid jne. Et telefon juba vana, kui läheb hingusele (aku ka juba paks), on vähemalt viimase 5 aasta tähtsamad hetked kusagil kirjas. No nagu vanasti, enne FB-ajastut. Ent kui telefon olude sunnil vette sukeldus (viimaste päevade ehmatavad veega jäävannid tänavatel ei pane imestama, et kõik kukuvad), jõudsin paar kontakti telefonist SIM-kaardile kopeerida ja oligi pilt tal taskus.
Oi ma olin õnnetu, et “kirjutan sõnumid üles” jäigi ainult plaaniks!
Aga sai kuivama, kui lõpuks kaane lahti sain (riisi sisse kuivama paneku nippi ma enne ei teadnud, seega ei kasutanud) ja ööpäev hiljem võttis pildi ette ka! Nuppudega telefoni rõõm! 😀 Kirjutasin kähku kõik sõnumid maha, millest puudust olin tundnud ja ehk õnnestub pildidki täna ära kopeerida, et hing oleks rahulikum. Tänutunne on võimas!
Ja natuke teemast mööda, aga ikkagi äge tsitaat siia lõpetuseks:
Piparmynditee 