Jälle üks kevadine kips

Käes on see aeg kevadest, kus toimub Sebimine suure algustähega. Lasteaia ja kooli emadepäevapeod, lasteaiaõpetajate kingitused. Maratonid, kevadlaadad, kooliaastaga ühele poole saamine, viimased pingutused eksamiteks, kevadised sünnipäevalapsed, talgud, palju toredaid (õues) üritusi.

Ja kodu, kuhu küll iga päev jõuab, aga suurt aega peale söömise ja magamise ja pesupesemise nagu polegi. Koduaed ka – ilus roheline on juba väljas küll, aga juba varsti, ma kardan, tahavad naadid aknale koputada, sest peenraligi pole ma jõudnud. Õnneks on peenra all meie aiast ainult väike osa, nii et need naadid peavad veel pingutama, kui aknani jõuda tahavad. Teiseks pole ju vihma olnud ja maa on kõva. Küll see vihmgi tuleb.

Meil on üks uus kipsjalg ka! Käis esinemas, maandus ühele jalale natuke valesti ja jalg läks kahekorra. Treener tõi ta kenasti peale esinemist koju, sest mina olin osade ülejäänutega laste maratonil, Trennitüdruk oli ka maratonile registreeritud, aga mis parata. Paari aasta eest ta sai maratonipäeva kipsi ka.

Kodus hoidis Trennitüdruk jalal külmakotti peal, aga valus oli ikka. Käis veel saunas meiega, mina tegin omast arust nalja, et kindlasti tuleb tal ka käia, et puhtaks pesta, enne kui kipsi pannakse. Peale sauna õhtul kell 8 läksime siis traumapunkti, pandigi kipsi. Ei olnud tavaline hüppeliigese väänamine, mida tavaliselt ette tuleb, kuna paistes koht oli hüppeliigesest rohkem jalalaba poole, nii et siis pöialuumurd.

EMO-s oli palju rahvast, nagu laupäevaõhtul ikka – ühe grupi moodustasid tööriietega inimesed (oli näha tunkesid ja erinevaid värviplekkidega tööriideid), teise grupi moodustasid spordiriietega inimesed (jalkapoisid ja jooksuriietega lapsed), nagu alati oli kohal ka kinniseotud peaga verine purjus inimene, kes kiirabile teatas, et tema läheb igatahes minema, temal pole vaja siin olla; aga ratastoolist tegelikult ei tõusnud ning minema ei jalutanud. Tavalisi murelikke inimesi oli ka. Meil Trennitüdrukuga olid raamatud kaasas, aga seekord läks üsna ruttu, poolteist tundi registratuuri sisse ja väljajalutamise vahel on laupäevaõhtu kohta päris hästi.  Kui kohale tulles oli enne meid umbes 6 inimest, siis peale meid oli jälle ~ 8 inimest. Inimesed võtsid viimaseid “suveilmu” tõsiselt!

Tegelikult oli nii hea, et oli ette teada, et sellest nädalast lähevad ilmad jahedamaks, sest siis olid kõik motiveeritud võimalikult palju õues tegutsema. Neljapäeval käisime lastega prügikoristustalgutel, reedel käisin heateo jooksul, laupäeval oli laste maraton ja pühapäeval käisime Karilatsi talurahvamuuseumis emadepäeva üritusel. Iga päeva õhtuks olen olnud näost hõõguvroosa, õnneks pole nahka veel maha tulnud. Järgmiseks hommikuks on roosa kadunud ja peab otsast peale hakkama. 🙂

Nüüd siis selle nädala 2 ülejäänud emadepäevapidu, kolmas oli eile ära; 2 erineva õhtu laste sünnipäeva, palju kiireid kooliasju ja siis äkki tuleb tore laupäev!

Eile lubasin Trennitüdrukul koolist koju jääda, kuna treppidest üles-alla kargutamine on veel harjumatu. Pean kiitma – traumapunkt nii palju arenenud, et enam ei öelda, et jala peale toetuda ei tohi, aga ainult autoni võite ratastoolis minna, edasi vaadake ise, kuidas linnapealt kargud saate nädalavahetusel! Nüüd tehakse traumakas kenasti kipsipaneku järel karkude kasutamise leping, kus on kirjas, kuhu tuleb kargud tagastada ja rendihinnad. 4 nädala kargupaari rent on umbes 4 eurot, vähema aja eest vähem raha ei võeta. Oli võimalus isegi siniste ja roheliste karkude vahel valida! Trennitüdruk soovis loomulikult siniseid.

Ega see kerge talle siiski pole. Käed hakkavad õhtuks valutama karkude hoidmisest, isegi jalg valutab vahepeal ja kipsi sees on kand ära hõõrdunud, aga midagi teha ka ei ole kahjuks. Täna tahtis ta siiski kooli minna, viisin siis autoga. Kui kodus on paari korruse vahel vaja treppidest käia, siis koolis on korruseid vähemalt 3. Kõige raskem on trepist alla tulek – jala peale toetuda ei tohi,  pepuli laskuda ka koolis ei saa, aega läheb ka palju. Ei tea, mis sellest söögivahetunnist saab, aga ehk keegi sõpradest ikka aitab teda, sest kahe karguga, kandik hambus… no ei tundu reaalne. Tegelikult ta Karilatsi väliüritusel proovis joogitops näpus oma kohale tagasi hüpelda karkudega, aga ega siis polnud vist suurt midagi enam juua sealt topsi seest. Teavitasin teda võimalusest, et kui keset koolipäeva väga hulluks läheb, võib järele kutsuda mind.

Nüüd ootavad mind ees selle nädala ainsa vaba päeva erinevad võimalused: kiiresti palju tööasju teha, kiiresti palju peenart rohida või siis kodu koristada. Arvatavasti lähen hoopis natukeseks magama, sest Väike Piiga nägi öösel halba und ja me olime hommikuks sama väsinud kui tema, aga meie mehega ei karjunud lasteaeda minnes. Puhanud peast on vast rohkem kevade tunne neljale soojakraadile vaatamata. 🙂

Rattarallil ei kukkunud käod…

Täna oli meil terve perega plaanis rattaralli. Sõitsid 4 last viiest, s.t. Vanim Laps oli meile niisama abiks – küll numbrite kättesaamiseks, vahepeal kokkusaamiskohal valvamiseks ja väikestega igat pidi ka. Kuna kaks väiksemat on meil 2 ja 4-aastased, panime nad koos kuni 3-aastaste starti. Ise läksime mehega kaasa, tema Väikse Pojaga, mina Pisikese Piigaga.

Kolmerattaliste, jooksurataste ja pealeistutavate autode vahel oli algul väga kitsas, aga pärast päris rahulik. Sõidurõõmu meil suurt ei tekkinudki, kuna Piiga läks pedaalidega tülli ja edasi väntamisest keeldus. Aga no rattal oli taga pikk sang ja ka finišis lubatud jäätis kannustas teda edasi sõitma.

Suuremad lapsed pidid startima 9-aastaste ja vanemate lastega, sel aastal tundusid nad juba piisavalt suured (9 ja 12), et saavad ise hakkama. Eelmisel aastal sõitis 8-aastane koos issiga veel, kuna tema sõidustiil nõudis igaks juhuks kedagi kaasa. Sel aastal oli ta juba osavam ja lõpetas päris kiirelt, mitte küll esimeste seas, aga ikkagi varem, kui me lootsime. Keda aga finišijärgsesse kohtumispaika ei ilmunud, oli Trennitüdruk.

Mina viisin samal ajal 3 ülejäänud last koos nende ratastega juba koju, kui Mees helistas, et keegi lastest oli kukkunud. Hea, et sain väiksed lapsed koju taastuma jätta (kuum ilm ikkagi!) ja üksi tagasi linna sõita. Kiirabi oli Trennitüdruku Statoili tankla juurde meie kohtumispaika maha pannud ja ütles, et suurt viga pole ja pindmised vigastused. Õnneks nad olid ka tema ratta rajalt ära korjanud.

Keegi poiss oli talle Teguri tänaval tagant diagonaalis sisse sõitnud, kuigi ruumi nagu oli olnud. Põlved ja üks küünarnukk olid ära plaasterdatud, teise käe ranne oli valus, aga ilma sinikateta. Üks peopesa ka natuke kriim. Siis selgus, et kõige kurvem oli hoopis see, et ta ei saanud oma lasteürituse medalit ega jäätist! Jooksin igasugu telke pidi ja sain kotikese medaliga, jäätise ostsime hiljem poest, kui kodus PisiPiigaga lõunaune teemal kemplesin (kärutasin Piigaga poodi ja tagasi, tema küll ei maganud).

Õhtuks siiski käevalu ära ei kadunud, aga nähtavaid sinikaid, verevalumeid, paistetust ka ei paistnud. Mitte see lõhkise küünarnukiga käsi, vaid parem käsi, mida kõik paremakäelised kukkudes esimese asjana pidurdamiseks maha toetavad. Nüüd enam toetada ei saanud sellele. Isegi minu salanipp – katsu, kas haiget saanud koht on kuum – ei andnud vihjeid. Pealtnäha polnud mingit vahet teise käega ja soojem polnud see käsi valusa koha pealt ka.

Kuna paari päeva pärast on Tartu Võimalemispidu, kus Trennitüdruk ka esinejate nimekirjas on, ei andnud see randmeasi mulle ikka rahul. Helistasin, pidasin nõu vennanaisega, kes ütles, et näitamaminekuks on 1930 kõige kehvem aeg, kuna sel ajal toimub seal tavaliselt “vahtkonnavahetus”, et mõni aeg peale kella 20 peaks normaalsem olema.

Peale kella 8 hakkasimegi EMO poole jalutama ja loomulikult oli osa laupäevaõhtusest põnevast rahvast juba kohal. Mina võtsin kotist nuku, heegelnõela ja lõnga ja nii need 45 minutit läksid. Siis natuke sebimist kabinetist kabinetti ja 20 minuti pärast oli Trennitüdruku käsi kodarluu katkise otsa tõttu kipsis.

Ei mingit võimlemispidu. Olin natuke rahul ka – et ikkagi traumapunkti tulime, kuigi “karjuvat vajadust” pealtnäha polnud. Kuskil ajusopis oli mul meeles lugu, mida ema mulle vanasti rääkis – tema töökaaslase tütrel oli paar varvast valus, tükk aega, aga kehalise tunnis ikka pidi käima. 2 kuud oli kohati ikkagi valus ja hinde peale hüppenööriga hüpata ta ka ei suutnud, aga muud asjad tegi läbi häda ära, sest keegi ei võtnud tema valu tõsiselt! Koguaeg ei valutanud ju ka. Aga lõpuks läks ema temaga ikka arstile ja need kokkukasvamata varbaluud olid ikka veel kokku kasvamata. Või noh umbes sellisel teemal lugu, üksikasjad pole täpselt enam meeles, ainult see põhimõte, et oli küll nagu valus, aga vist mitte piisavalt.

Paraku võib ka seda juhtuda, et röntgen kohe ei näita vms. Mina olen ka ju varemgi põdenud, kas lähen neid EMO-inimesi tühja asja pärast tülitama või on see piisav põhjus, et laps kurdab? ÜHEL KORRAL on minuga juhtunud, et kui helistasin traumapunkti ja küsisin, kas tulla näitama või ei (kõndimaõppija laps kukkus igeme ja huule vahel oleva kida nii puruks, et see ripnes hammaste kohal ja verd ka muidugi lahmas, nagu suuhaavadega ikka), nad ütlesid, et muidugi tulge, näitame ikka kirurgile. Meil küll kiirabi ei ole, nii et äkki tulete taksoga, kui teil oma autot pole? No takso siis takso.

Kohale minnes sain aga hoopis pahandada, et  s e l l i s e  asja pärast tulitegi või? Kui ta selle kida katki kukkus, ju siis oligi liiga pikk kida ja hea, et nii läks! Säärase vastuse peale ei osanud ma küll muud teha kui hämmeldunult oma nutetud näoga last vaadata ja pettunult mõelda, et Tartus nad küll niimoodi EMOs öelnud ei oleks. Ausalt. Aga see oli juba üle 10 aasta tagasi. Ju see olukord ikka natuke alandav oli, et siiani meeles püsib ja liigseks kanaemaks hakkamist takistab…

Eelmisel korral meie traumapunktiloost kirjutades oli imetervenemise lugu, seekord aga siis kipsilugu.

Ah jaa, küsisin, aga värvilisi kipse nad traumaosakonnas ei pane, neid saab ainult korduvates. See vist tähendab, et peab korduvalt midagi murdma mõnes teises osakonnas ja meil Trennitüdruk nii suur laps ka juba, ei hakka vast värvilise kipsi pärast teist korda elus midagi murdma. Kui me Rootsis elasime ja Vanem Poiss tookord 4-aastasena käe kipsi kukkus, oli neil roheline kips sinisega jätkatud, kuna roheline kipsiplaastrirull sai poole käe peal umbes otsa. Naljakas, et neil ka seal asjad otsa saavad mõnikord, mõtlesin mina. 🙂

Aga nukukleit päris valmis ei saanudki. Natuke peaks veel heegeldama.

p.s. Rattarallist on meie lapsed osa võtnud tublisti üle 10 aasta, eks kukutud ole varem ka, aga peale peopesakriimude pole midagi hullu juhtunud. Servas on ohutum sõita kui keskel! ja Trügimisest hoia heaga eemale! reeglid on tavaliselt aidanud.

Suhe traumapunktiga.

Reedel juhtus selline asi, et ajalugu kordus ja me käisime traumapunktis. Verepunktis, nagu mu noorem poeg traumapunkti nimetab. 🙂

Tegelikult olen ma seal juba palju kordi käinud – mu vanem poeg ütles 3- aastasena vanaemale ja vanaisale, et “tavaliselt pargime me sinna.” Harilikult võtame raamatud ka kaasa, et olla rahulikud ja ootamiseks ettevalmistunud, kuigi kogemus näitab, et raamatu kaasavõtmisel kasvab tõenäosus, et just Trauma I ukse taga olev laelamp on kustunud, aga kõik muud lambid põlevad ja pime on lugeda.

Aga seekord siis tegi keskmine tüdruk noorema tüdrukuga nii, nagu omal ajal vanem tüdruk keskmise tüdrukuga tegi, st. tõmbas käest nii, et mingid pisikesed randmeluud venitamise käigus pisut paigast nihkusid ja kätt enam ilma valuta liigutada ei saanud. Mänguhoos muidugi, nagu lastel tavaks on. Aga kui Pisike Piiga 20 minutit järjest nutnud oli, pakkisin ta ettevaatlikult minekuks riidesse.

Nii väikestega raamatut kaasa võtta pole mõtet ja kui nii nutune lugu on, pole ka heegelnõela ja lõnga nukuriiete meisterdamiseks mõtet kaasa võtta, nii et ütlesin keskmisele tüdrukule, et ta meile ühe auto kaasa annaks. Andiski ühe kulunud automudeli. Mina arvasin, et võiks teise veel võtta, aga tema arvas, et äkki kaob veel ära ja keeldus. Nojah, kokkuhoidlikkus geenides, mõtlesin mina. Tegelikult selgus, et tal oli hoopis intuitsioon tööle hakanud!

Käisime Lastekliiniku erakorralises, kust meid Ülikooli Kliinikumi EMO-sse edasi põrgatati, seal siis läbisime käbedalt vastuvõtu ja läksime harjunud kohale Trauma I ukse taha pingile. Üks mees juba istus seal  ja asus Pisipiigaga auto teemal vestlema. “Mis auto sul on? Näita mulle ka! Anna mulle!” Piiga istus morni näoga ja tõmbas aegajalt nuuksatades hinge (vastuvõtus oli ju jope ära võetud ja käsi kaela seotud, ai), autot käest ei andnud, käratas ainult EI. Keskmine õde oleks võinud rohkem meid usaldada, mõtlesin, kes see oma autosid ikka käest annab. Aga kui neid 2 oleks, siis võibolla annaks ka?

Nii me siis istusime, kuni tuli päris kähku meie kord ja siis pildistamise kord ja nagu nii mõnelgi eelmisel korral, tegi ka seekord röntgen imet. Selles mõttes, et selle pildistamise ajaks kätt nii- ja naapidi väänates ja paigal hoides läks ranne tal vaikselt ja salapäraselt korda, röntgenikabinetist väljudes ta enam ei kurvastanud ja sai vaikselt kätt liigutatagi – ilma mingeid grimasse tegemata. Siis mul tuli meelde, kuidas ma mõni aeg tagasi väiksema poisiga samal teemal traumakas käisin ja ka peale röntgenit enam probleemi polnud. Tundus teine nagu väike simulant tookord, nüüd siis oli samasugune imetervenemine. Too esimene kord, kui vanem tüdruk keskmisel käe ära tõmbas, oli ka sarnane lugu. Kaks korda kahenädalase vahega, nagu tüdrukud ikka, ma-tõmban-sind-käest-mängud.

Mulle hakkavad need röntgenaparaadid sellise tervendamisvõimega peaaegu veel meeldimagi, aga kuna röntgeni teemaga kaasneb tavaliselt ikkagi valu või midagi enamat (punakaslillat ja paistes?), siis see suhe jääb meil loodetavasti ikka üksikuteks harvadeks kohtumisteks, mis lõppevad ilma lahase ja kipsita.

Ja palju aega meil traumapunktis läks, tee oma pakkumine?

18 minutit, ütleb roosa paber perekondliku haiguslugude mapi vahelt.

Selle aja jooksul jõudsin loodetavasti ainult mina märgata pudruplekki Pisipiiga kleidi peal 🙂 Sest kui traumapunkti minekuks kisub, ega siis väga riideid vahetama tavaliselt ei jõua hakata. Pähe tulevad ainult need imetervenemislood ja väike kahtlus, ega seekord simulandiga tegu pole? Samas nii väiksed, 1-3 aastased lapsed ei jaksaks 20 minutit järjest nutta, kui ikka põhjust pole ning õnneks pole keegi kunagi minuga traumapunktis pahandanud, et käite siin nii sageli!!! Pigem on nad alati nii toredad ja lahked ja abivalmid olnud ja peaaegu et grupiviisiliselt peale puhunud (ükskord, kui keskmisel tüdrukul pöial autoukse vahele jäi ja kolmekordseks paistetas). Nad on ikka nunnud seal.  Peaks neile kooki tegema.

Et teil ka traumapunktis kenasti läheks 🙂 Ja neil seal ka.