Mõttepaus

Nii, ei tulnudki uut lund maha. Imelik. Hakkasingi juba sügisega ära harjuma ja talve tulek tundus peaaegu et loogiline.

Tegelikult paistab, et loogilise asemel on lihtsam olla kinni automaatses rutiinis. Et teen neid asju, mis tavaliselt – tööd, lasteaeda, sööki, vahepeal NAGU midagi muud ka vahelduseks, aga kui püüan meenutada, mida muud ma siis tegin, ei tule midagi meelde. Siiski – eelmisel laupäval käisin Tallinnas. Korraks. Kellegi teise autoga sinna ja tagasi ja erilist elamust ei saanud. Mingi päev jooksin 10ks minutiks Abakhani (kesklinnas parkimine seab omad piirid!) ja otsisin uue sinise-valgekirju seelikuriide ning sobivast materjalist voodririide, aga seelikuni pole jõudnud. Plaanisin soojenduseks kardinariidest puuviljakotte õmmelda, sest need on ju nii lihtsad ja saavad kiirelt valmis – aga ei. Millegipärast jätkub hoopis palju energiat niisama istumiseks või pikutamiseks.

Inimesed tegid erinevaid toidu- ja kaalupostitusi. Noogutasin. Tõuseb jah see kaal, mis parata. Hakkasime Mehega veebruarist kord nädalas tantsukursustel käima – kaalu see küll ei häiri, kuna ilmad on sellised, et väga ei kisu aktiivselt jooksma ja hüppama. Isegi kui mu plaanid “toarattaga” sõita on täitsa olemas, siis tegudeni jõuan miskipärast ainult paar korda nädalas. Jah, eks ma söögiga hoian ka tagasi, aga mu organism on võtnud mõtlemispausi.

Mõtlemispaus on tegelikult hea, sest siis saab mõelda, mida ma tegelikult teha tahaks, aga kahjuks pole me organismiga neid mõttepause sünkroniseerinud. Mina jooksen oma oravarattal üle erinevate tõkete, umbes et Oo, teeks loodusnädala jaoks ägedad viktoriiniküsimused, mõtlen kõik ise välja, sest muidu pole minu jaoks piisavalt põnev;

auto ei tee enam võtmepuldist vajutamise peale teist nägugi, ukse avamisest rääkimata, uus patarei ka ei aidanud, peab vist ikka autoparandusse minema,

kaks väiksemat jälle köhivad, aga keegi peaks meeles pidama neile rohtu anda tihemini kui kord päevas;

Aaa jaaa, mul oli ju sünnipäev, tahaks sünnipäeva teha sõpradega! Aga millal? Kõigil on vist kole kiire? Oi, juba ongi nädal möödas… ei, poolteist… tagantjärele on vist imelik kutsuda? Hmm, teengi sünnipäeva siis, kui on rohkem aega!

Aga nii ma mõtlen vist iga aasta, sest ma enam ei mäletagi, millal ma viimati pidasin sünnipäeva, no et ükskord sõitsime kartautodega sisekardirajal ja ükskord me käisime Minu Õe ja kursaõe E-ga Otepää seikluspargis ja oli hirmus äge, rõhk sõnal “hirmus”, sest seal tuli mingi köiega kuhugi lahtisesse võrku hüpata ja mina ei tahtnud. Aga muud moodi ka ei saanud, nii et lõpuks ma siis hüppasingi ja midagi ei juhtunud. SuureSilmaline Hirm oli lihtsalt.

Aias kõikidel peenardel kasvavad juba asjad. Eelmise aasta kasti-maasikapeenral kasvavad sügisel istutatud puškiiniad (nii oli sibulapaki peale kirjutatud) ja paar tulbihakatist (maasikad parajasti olesklevad niisama, väga ei ole kasvu märgata, ma ka siis segama ei hakanud), päris lillepeenral kasvavad lumikellukesemätastega võidu ilusad rohelised lehed. Neid nimetatakse ka sügiskrookusteks, ehkki ma esimesel aastal siin elades kutsusin neid Kevadpettumuse Tekitajateks. Et kevadel olid ilusad, rohelised, järjest pikemad, aga õitsema ei läinudki, läksid koledaks ja teod plaksutasid neile ja sõid kõhu täis. Et sügisel samadesse kohtadesse mõned üksikud sügiskrookused ilmusid, seda ma peaaegu ei märganudki. Vähemalt järgmistel kevadetel olen neile noogutanud ja tean, et peale ilusa rohelise värvi ei eelda ma neilt midagi.

Naadid kasvavad ka. Piparmündid oma pikkade risoomisega on veel kaugemale lillepeenrasse hüpanud, igatahes kaevates tuli hästi lõhnavate lehepungadega piparmündivõsusid nähtavale kahe meetri kaugusel sellest kohast, kuhu mina neile soovitusliku istekoha andsin. Aga me mängime juba mitu aastat seda ringmängu, et nad iga kevad mind oma kasukohaga üllatada püüavad, nii et seekord ma ka enam muud ei teinud peale neile noogutamise. Peavad rohkem pingutama!

Kallis Mees tõmbas üleliigsed vaarikad välja. Kui me siia kolisime, siis meil vaarikaid ei kasvanud, naabritel aga küll. Eelmise suve seisuga kasvas meil vaarikaid vähemalt kuues eri puhmas eri aianurkades (meil on rohkem kui nelinurkne aed järelikult). Aga kui vaarikad nõuks võtavad inimestele silmatorkamise ja võsastumise, eriti sellisel aastal, kui kõik noored võsud midagi ei kanna, siis on tüütu. Samas on iga väikese linnaaia puhul ka see võimalus, et varjulisi kohti on palju ja ei oska neisse midagi kasvama panna, aga loodus ei salli tühja kohta ja külvab sinna käbedalt naate ja näiteks vaarikaid, sest ise sa ju ei otsustanud mõne varjutaime kasuks. Siis vaarikad seal põevad, nagu ka mustsõstrad, et nagu Kui kehv muld! ja Kui pime siin on!! ja ongi kõik rahulolematud.

Õunapuud lõikasime ka kiilamaks ja Trennitüdruk, kes koos Vanema Pojaga oksi ära korjama pidi, otsustas osa ilusaid õunapuuvõsusid onni tegemiseks kõrvale panna. Või pidid nad vibusid tegema, ma ka ei mäleta. Loomulikult passivad need õunavitsad niisama kiigupuu küljes ega ole onniks arenenud, vibudeni nad ilmselt ei jõuagi, sest jugapuid meil ju aias ei kasva ja häid vibusid teevad Robin Hoodid ikka jugapuust. Siis õied ka ei sega vibutamist. 😛

Ma avastasin ühe oma mõttepausi ajal, et ma olen endale loonud pettekujutluse, et ega ma midagi eriti ei karda. Natuke selle teema kallal urgitsedes sain aru, et kardan ikka küll ja palju rohkem kui varem. Mind ootas ees umbes saja võõra inimesega kohtumine ja kuigi mul oli seal ette nähtud passiivne roll, ei tundnud ma ikka elevust, et oh, läheks ja teeks ja kohtuks ja küll oleks mõnus! Hakkan vist vanaks jääma. Parema meelega oleks tõesti kodus olnud ja vaikselt tugitoolis raamatut lugenud või maganud. 🙂

Nii et peab ikkagi midagi ette võtma ja end liigutama. Tegema neid asju, mida rutiin ette ei näe, aga tahaks teha. Nooremale Pojale auru tegema ja Mukaltini söötma, kilekottide asenduseks puuviljakotte õmblema, täna külla saabuvate Väikese Piiga sõbrannadega munadeasju valmistama. Kas nüüd just habemeajamisvahu abiga, ei tea, igatahes oli see huvitav idee. Looduse teemaliste küsimustega viktoriini 25 küsimust + ühe lisaküsimuse sain juba valmis ja jäin väga rahule, kui viktoriin järgmine nädal ära on, võin jagada, saate ka oma teadmisi proovile panna!

Nimekirja ma ei pane seelikute õmblemist, sest võiks hoopis kleidi teha. Ise välja mõeldud lõikega, muud ma ei oska, sest saladuskatte all võin öelda, et lõigete järgi ma ei oska. Või on see mugavus? Pinteresti järgi paistab ilma lõigeteta asjade tegemine ka imelihtne, hihihii. Küllap see tuleb sama põnev kui viktoriiniküsimused, kui see ainult valmis tehtud ka saaks! Peab ainult rohkem päikest tellima, natuke mango-kaerahelbe-kookoshelbeputru sööma jõhvikatega ja siis on kohe näha, et kevadise ilmaga läheb kõik palju mõnusamini! 🙂

Mangopüree + kaerahelbed + kookoshelbed + mõned jõhvikad ja 3 tunniks aknalauale valmima jätta. Mmmm!

Nägin eile ninjat

September on nii imelikult läinud, et hakkasin jälle jooksmas käima, et mõtteid koguda. Eile jooksin ja üleeile jooksin.. vabatahtlikult. Ilma ees ootava maratoni-porgandita. Ei olnudki nii hull. Ent väljas on juba pime, siis tuleb ennast ju helkurdada! Rimis olid väga ägedad laste helkurjoped – üleni sellest helkivast hallikast materjalist tehtud – hea meelega oleks oma rattasõidu-lastele ostnud, aga polnud just sobivat suurust. Ali’s ka ei olnud… veel. Seal oli jalgrattakodarate helkurribasid, igale kodarale oma.

Aga peale minu jooksis veel üks inimene! No mitte päris tuulekiirusel minust mööda, aga kiire sammuga minust mööda. Nagu ninja. Vaikselt, kõrvaklapid kõrvas, mustad riided seljas. Ju ta põdes veel rohkem kui mina algusaegadel, et äkki keegi näeb?

Autod! Autod võiksid ju ikka näha, nagu see kunagi laste seas küsimusi tekitanud reklaamklipp – sõnumiga Kanna helkurit, siis auto näeb sind! Aga autod ju ei näe, juht peab nägema, see tekitas lastes vastakaid arvamusi. Pimedas autoteel jooksvaid ninjasid võiks küll keegi peale minu ka näha! 😛

Viimasel ajal olen sattunud rohelisele lainele, teen iga päev hommikusöögiks endale rohelist smuutit. Väga lihtne, valmib kiirelt, sisaldab vitamiine ja maitseb hästi!

• Paar peotäit spinatit
• 1 banaan
• 1/2-1 kruus vett.

Võib lisada: astelpajumarju VÕI sidrunimahla VÕI õuna VÕI leotatud kookoshelbeid. Täitsa hea tööle kaasa võtta, kui kodus seda juua ei jõua, sest seal saab külmkapis hoida esimese või teise vahetunnini.

Aiast ilmusid välja lillad krookused. Ükski aasta pole nad veel nii suureks kasvanud, aga sel aastal ei jäänud neil lihtsalt muud üle, sest ma unustasin pojengipealsed enne sügist maha võtta. Krookused üritasid pojengidest üle kasvada, aga põlvekõrguseks  ikka ei ulatunud. Lõpuks ma juhuslikult nägin neid ja mõtlesin, et kaugel see sügiski on, varsti peab vist aia sügiseks ette valmistama. Lõikasin pooled pojengipõõsad maha ja siis… läksin vist midagi muud tegema, igatahes ootavad ülejäänud krookused ka võsast paljastamist. Äkki õhtul… Või homme. Roosid veel õitsevad, nagu selgus pojenge maha lõigates, vähemalt see Minu Õe Punane Roos, mille ta kunagi minu juurde potist peenrasse istutamiseks tõi, kuni tema õueala veel mullaga kaetud polnud. Istutasingi selle lillekese siis mitte rooside sekka, vaid pojengipeenra serva ja seal ta salaja kogu selle aja passis, õitseda ka ei söandanud, sest ta polnud ju üldse pojengide moodi. Aga nüüd oli tumepunane nupp täitsa olemas, tore!

Maasikapeenras õitseb Lollipop-roos, meie enda lemmik Põltsamaa roosiaiast. Selle järgi nagu polekski päris sügis, sest ka maasikapeenar on kahtlaselt kohev ja roheline ja pakub veel üksikuid metsmaasikaid.

Muu sügistemaatika on siiski saabunud, tammetõrud kästi kõik lasteaeda viia ja osa veel neljapäevaks korjata, siis toimub laat, kus arveldatakse tõrude ja kastanitega. Kooliminejate rühm korraldab seda igal aastal. Nad pidavat juba väga ootama ja valmistuma. Meie omad ootavad seda ka juba, aga kõik olemasolevad tõrud on meil juba ära koksitud. Meil on nimelt trepi ees väike betoonservake, mille sees on paar üksikut kivikesesuurust lohku. Kui sinna lohku panna tammetõru või ploomikivi, saab selle haamriga pooleks lüüa. Uskumatu, mitu tundi selle peale juba kulunud on, sest see on vist sama flow-tegevus nagu pähklite purustamine – kui korra alustad, siis jäädki tegema. Pähklite puhul muidugi sellepärast, et need pähklituumad on nii pisikesed ja haledad, et lähebki tunde, enne kui neist kõhu täis saad, pähklitangid ei purusta ebastandartseid hästi ja nagunii on teisi pähklijärjekorras ka, nii et loomulikult lendab neid pähklikoori tundide kaupa köögis laiali, ükskõik, mitu last pähklitangide järjekorras on.

Tammetõru sisud pannakse ühte topsi ja koored teise. Nooremal Vennal oli meie kõige väiksem haamer ja tema seda tööd üldse alustas, sest talle vist meeldib asju sorteerida. Pealegi pole lohku asetatud tammetõru puhul vaja näppudega tõru kinni hoida ja nii jääb kogu nutt ja hala olemata ning haamergi ei tundu piinariist. 🙂 Seevastu Väiksele Piigale jätkus ainult mingi puust mänguhaamer, mis polnud tema jaoks piisavalt efektiivne. Siis saabus küll pettumuste laine, et miks see haamer ei tööta!?

Ühel õhtul oli Minu Õe laps ka parajasti meil hoida, jalutasime Decorasse uute haamrite jahile. Kahjuks oli enamus papinaelahaamreid juba ära krabatud, järel oli ainult üks 100-grammine haamer ja üks 200-grammine haamer. Hinnaklass oli küll odavam kui mänguasjadel, 2 ja 3 euri. Koju jõudes said nad isegi natuke tammetõrusid koksida, aga kui väike külaline oli oma haamriga lahkunud (tema ei saanud päris hästi sellest tammetõrude koorimise fenomenist aru, aga see on andeks antav, ta on aasta Piigast noorem ka, õnneks asjade purustamine pole veel tema lemmiktegevuseks saanud), väsis Piiga ka. Ülejäänud päevad peale lasteaeda on nad neid Noorema Pojaga võidu töödelnud, nii et natuke nagu puidutööstus juba. Peamine, et keegi neid koori minema ei viskaks! Nii kui lasteaiast tulevad, ei saa tuppagi, kohe jälle töö kutsub neid.

Õhtud lähevad juba külmaks, väga kaua õues olla ei saa. Siis tehakse toas ümberehitusi – teine uus maania on sakiliste servadega vahvelklotsid. Loomulikult on neid pea alati liiga vähe, nii et pidin tuttavatelt uurima, kellel seisma on jäänud ja kas on üle. Samad klotsid on juba aastaid lasteaias ka ja hästi populaarsed. Paningi duplod kõik mõneks ajaks ära, et saaks samades korvides vahvelkonstruktori juppe hoida. Muidu näeb elu välja selline:

Kõik nohud ja köhad on ka juba õrnalt platsis, sest tuulerõuged said ju mööda. Lähen teen sidruniga teed, et koolist kaasa võetud töölehed ka ära paraneksid.

Lasteriiete sorteerimisest auto imetervenemiseni!

Nädalavahetusel sorteerisin oma “laoruumi” ehk siis ühte tuppa ehitatud kastidega riiu- lite süsteemi. Üldiselt mulle väga meeldib selline süsteem, kus on pappkasti peal suurelt kirjas number – nt. Poiste 98 ja seal sees on sellele suurusele sobivad riided. Ja teises kastis T(üdruk) 80-86 kombed jne. Lasin riiulite vahed reguleerida banaanikastide suuruse järgi ja lisaks olen kasutanud kaablikaste (mis on umbes sama suured kui banaanikastid, aga mustad ja läikivad) ja A4 paberite kaste, nende sisse saab panna väiksemaid asju, nt. pealkirjadega Laste sukapüksid/Päevitused ja ujukad/ Klotsisorteerija + täheklotsid.

Pealkirjade panemine on kõige lihtsam valge paberi ja kleeplindiga, sest niisama kasti peale kirjutada saab ühe korra; edasi, kui muudad sisu, läheb juba sodimiseks ja kast on mitmetimõistetav. Aja kokkuhoid, kui ei pea kasti kõige alt selleks välja koukima, et veenduda, et selles TÕESTI pole enam 3 talvekombekat. Teisest küljest peab kastimajanduse vahetus läheduses olema pabereid, kleeplinti ja must marker, sest muidu kaob Tähtis Mõte kasti sisu kirja panna kohe toast lahkudes.  Been there, done that.

Igatahes on selles pisikses ruumis nüüd jälle (üle mitme kuu!) võimalik põrandale astuda, võib lausa tantsida 🙂 Välja tuli ka paar kummikuid suuruses 33, mis minu teada eelmisel sügisel olid suurus 34, aga kui nüüd 34 vaja oli, siis jah.. Hea, et 35 suuruseid mitu on ja kasutuses juba. 34 kummikute soovija pidi küll oma lapsele uued ostma. Need, mis hetkel mitu aastat ootama peavad, olgu siis jalanõud või Vahepealsed riided – lähevad üldse pööningule magamismattide ja magamiskottide seltsi.

 

Meie pööningu idee on umbes selline (pildiallika blogi siin – ent meie oma on metsikum).

Ja kohe hea tunne on! Lisaks veel ilus ilm akna taga ja peaaegu vaba päev lastega! Vaba päeva ülesanne tänaseks on tegelikult välja mõelda, kuidas rahulolematus välja otsida enda seest ja seejärel see välja kraapida, sest minu seljamured on vist ilmselt sellega seotud ja kavatsen neist lahti saada. Päris hea on vahelduseks oma mugavustsoonist välja astuda ja hirmudega tegelda – silmaarstil käisin sügisel, hambaarstil käisin jaanuaris ja veebruaris (varsti saab ehk käidud, siis lubas mu kallis ka minna, et Tervise rubriik kulude eelarves stabiilne püsiks), nüüd siis natuke selja-asju lahendada mõtisklemise + uurimise abil ja siis jääb veel trennitegemine.

Trenniga hakkasin hurraaga juba vahepeal pihta, aga siis sai vist ikka salaja natuke üle pingutatud,  kuna järgmisel päeval peale SUURT 10-minutilist trenni tõstsin Pisipiigat ja õlg tegi väikse nõksu ja jäi mitmeks nädalaks tundaolevaks. Nüüd on petlikult parem, kuna ma tean, et nii ruttu päris korda ei lähe, ikka paar kuud tuleb selle õlaga rahulikum olla ja mitte oma õlga teiste asjade alla toppima hakata. Ahjaa, sain ka meeldetuletuse oma õelt, kes ütles, et ülaselja hädad on ju puhtalt sellest, et teiste hädad oma kanda võtta. Võibolla ma sellepärast polegi rahul, et kõikide inimeste elu pole selline, nagu nad tahaks?

Seljaväänaja ütles, et mul on seal ülinõudlikkus ja kriitika ka, nii et mul kulmud kohe kerkisid, et kellel neid siis sisimas poleks? Samas – äkki ei olegi. Igatahes ruumi kaevamiseks on mõttemaastikul. Peab vist lastega jalutama ja lilli vaatama minema aeda, siis on hea mõelda.

Eile jalutasin autot*, mis parata, kui autoparandaja ei usu endasse. Asi algas sellega, et auto väitis mulle sulaselges lühenditega rootsi keeles, et tal on mingi mure ja nõudis, et väljalaskega kohe teenindusse pöördutaks. Näitas pilti ka juurde mootorist (mida mina mootoriks pidada ei teadnud). Ootasin paar päeva, aga nõue püsis. Käisin tööl ära, helistasin tagasi tulema hakates Parandajale. Rääkisin mure ära, ta arvas, et siis tuleb vaadata jah. Leppisin aja kokku pealelõunaks. Hakkasin siis koju sõitma – ja ennäe imet, Parandajaga vestlemine autos oli imetervenemise põhjustanud! Ju tal oli lihtsalt raviv hääl. Igatahes oli Emission serv. erfördras silt  [kirjapilt minu mälu järgi] lahkunud ja jälle oli võimalik jälgida, mitu liitrit kütust sel hetkel aurustati kodu poole liikumiseks.

Kodus rääkisin uuesti Parandajaga, ta küll kahtlustas, et mingi elektroonika vajab ikkagi kõpitsemist, aga peale lõunat selgus, et sain ainult diagnostika eest maksta. Raviv hääl on ikka odavam kui uued autojupid, on positiivne kokkuvõte. Isegi kui Parandaja kahtlustab, et küllap katkised asjad pärast uuesti nähtavale ilmuvad. Mnjaaa. Ehk meie autoke tahtis lihtsalt kuulda, et ma hoolin temast ja olen nõus isegi remonditöökotta helistama. 🙂 Isekas mina oleks eelistanud Parandajale raviva hääle eest 5 euro maksmist diagnostika eest võetavale 15 eurole, aga Parandajal polnud raviva hääle asjus eneseusku?! 😛

Laste riidesse panekuga tuleb nüüd küll kohe pihta hakata, kui nad oma väiksed legotükid ära on söönud ja siis need pokaalide ja klaaside seest/ümbert ära korjanud, sest täna käib miskipärast lusikatega kommisöömine. Millekski pidid need lilla-roosa-oranžikirjud legod head olema, aga kommide pähe ma neid Osta.ee-st tegelt ei ostnud! Vähemalt lastelaud ei kleepu pärast ega ole isegi moosine! Ainult Pisipiiga jätkab kastekannuga vennal pooleli jäänud kraanikausi kastmise tööd, mina ilmselt siis kraanikausis ootavat pudrupotti enam pesema ei pea. Neljane ja peaaegu-kahene on ikka paras tandem küll. 🙂

* Autot jalutama  – sõidad autoga parandusse ja ise jalutad koju, hiljem jalutad parandusse autole järgi ja sõidad koju.  Saab praktiseerida juhul, kui: a) keegi ei tule sulle teise autoga vastu, et sind koju ära visata b) sul pole auto pakiruumis käru, millesse laps(ed) panna ja koju jalutada c) ühtegi bussi kummaski suunas parajasti ei tule. Ajakulukas, aga tervislik.

Ei ole vaikne talv (viha versus enesevalitsus)!

Nii huvitav, et on nagu täielik veebruar, kalendrisse vaadates vähemalt, aga mõni päev on juba karjuvalt märtsine ja mõni päev lihtsalt novembrit meenutav. Veebruar sel aastal külmadega küll veel silma pole paistnud. Karjuvalt märtsiste päevade puhul, kui õues lõõskab päike, linnud vestlevad omavahel nagu lõbus Itaalia perekond, kõikjalt kostab tilkumist ja lumi ja jää sulavad võidu, on küll tunne, et KOHE on kevad käes. Küsisin Vanima Lapse käest, millal siis suveajale keeratakse kella, ta vaatas kalendrit ja kommenteeris, et märtsi lõpus!! Milline imelik segadus. Mina oleks kohe olnud nõus selle kella kevade peale ära keerama..  🙂

Aga nüüd siis on jälle hallid, ilmetud, niisama-päevad. Ei ole tohutut tungi õue jalutama minna, vaid saab rahulikult legosid koristada, raamatuid raamaturiiulitesse tagasi panna, hommikul õhtuks hautist teha ja iga 5 minuti tagant akna poole vaadata, et ÄKKI ikkagi tuleb päike välja. Kuna selleks pole õrna lootustki, igalt poolt on ühtlaselt hall, võiks ju rahuneda, aga ei. Ikka vaatan ja ootan päikest!

Sombusel ajal on hästi hea veel meeleolude üle järele mõelda. Viimasel ajal loen huviga emade pahameelest ja raevust ja vihast. Miks kõigile tundub, et teistel seda pole, kuigi järele mõeldes see isegi lohutab, et pole ainuke… Mulle meeldis see “She’s gonna blow” raamat, kus emasid võrreldi vulkaanidega. Et iial ei tea, millal ta jälle purskama ja tuld sülgama hakkab, kuna emad tihti isegi ei märka neid ohumärke väikestest aurupilvedest, mis vaikselt podisevad ja podisevad ja lõpuks on kõik plahvatuse peale ikkagi üllatunud nägudega.

Pärast on vahel kahju, vahel piinlik, vahel ei lähe plahvatusest isegi paremaks, kaua allaneelatud kibestumus muudkui podiseb edasi ja pere saab verbaalse, söövitava ja tulikuuma laava enda kaela. Aga kus sa sellisest asjast ikka kõneled või abi otsid, kui endalgi on piinlik? Hea on, kui saab helistada sõbrannale või õele ja küsida, kas Lõuna-Eesti Kaebetelefon kuulab? Või perekooli kirjutada, mis on riskantsem, aga samas soovi korral meeldivalt anonüümne.

Vahel mõtlen, et tõesti-tõesti võiks olla tugigrupp emadele, kes tahaks olukorda muuta, ennast muutes, aga ei oska. Suurt julgust nõuab ju oma probleemiga teiste ette tulek, lahenduseks analüüsima hakkamine, mis kõik halvasti võis olla, et üldse plahvatusohtlikuks kujunes asi – ise hirmunult silmi kinni pigistades ja eitades ju asjad tegelt ei lahene.

Kas analüüsid peale plahvatuslikku pahameelt, kust kogu see pime raev pärit oli? Olid söömata? Või oli see alles kaheksas kord, kui palusid lapsel midagi ära teha ja ta ei teinud? Või oli mingi muu tunne, magamatus, väsimus, pingeolukorrad tööl, tuul ukse ette prahti kandnud? Laps kaua haige ja koduses vangistuses ema?

Ja isegi kui analüüsi järel ilmneb, et seekord olid põhjuste seas näiteks punktid 1, 4 ja 7, mis siis edasi saab? Afektiseisundis käitud ju nagunii kätteõpitud lahendusega, ei suuda oma aju nii kähku pidurdada, et välja mõelda uut harjutamata käitumisviisi. Kisast-kärast on saanud harjumus. Mis siis aitab? Kuiv trenn! Et kui on selline lugu, ütlen nii: …  ja harjutagi siis kodus peegli ees iga päev, ilma stressiolukorrata, 10 korda järjest sama lauset. Nii kujuneb sellest ka mingi aja jooksul harjumus ja edaspidi saab ehk afektiseisundiski juba valida kahe käitumisviisi vahel.

Ilus teooria ju, eks?

Mina olin täna kuri, ei, see tähendab pahane, ei, see maskeerib mingeid muid tundeid… eeee… pettunud. Jah, täiega pettunud. Kokku lepitud ajal ei olnud laps seal, kus ta juba 8 minutit tagasi oli lubanud “kohe” olla. Mina siis seisin autoga keset ristmikku ja pidin välja mõtlema, kuhu minna, kui pole plaani B. Inimesed teistes autodes saavad aru, et sinuga on midagi lahti, kui sa üle 3 sekundi seisad ja otse ei sõida ega muid manöövreid ei tee. See on ju kohutav, eksole? Ja enne, kui nad signaalitada jõuavad, olen juba ära keeranud, plaani B välja mõelnud, aga pettumus on ka kohal. Jõuan teise kohta, kust laps peale võtta, aga seal teda ka pole. Pettumus ja ärrituvus on juba suuremaks kasvanud, sest kodus on mõned haiged lapsed, kes magavad (vist. veel?) ja suurem haige laps, kes neid vaatab, aga parkima pean ikkagi, sest laps pole ikka veel ilmunud. Ja ma hakkan jälle helistama, aga ta tulebki.

Kui oleks iluskenatore päev, naerataksin lahkelt, küsiksin, mis siis koolis uudist, võtaksin taskust talle söögiks kaasa võetud väikse šokolaadi [pahasena avastasin selle muidugi oma jopetaskust koju tagasi jõudes. Oi, tema kooliasjad jäid ka vist autosse, tuleb mulle nüüd meelde:S ], viiksin ta kenasti trenni ja tuleksin ise autoraadiole kaasa lauldes kenasti koju, kus kodused haiged lapsed on ka loodetavasti vahepeal terveks saanud.

Aga ei, reaalsus oli, et ma ei olnud selline päiksejänku. Minu vanemad ei vedanud mind küll kunagi autoga, aga kallis õde mäletab siiani, kuidas isa ükskord autoga talle järgele tuli, kui ta teises linnaotsas ujumas käis. Oma laste autopealekorjamine polnud siis veel eriti moes, kui lastel kaks jalga all oli ja kuupilet taskus. Aga just tookord oli isa lubanud ta peale võtta, et ta märja peaga koju ei peaks minema pikalt. Ja just tookord lubati neid tund aega kauem basseinis olla! Uskumatu õnn! Muidugi ei olnud siis mobiiltelefone… ja ega keset basseini ei tuleks isale helistamine nagunii pähe… Igatahes pidi mu õde ise koju minema, sest isa ei jaksanud teda ära oodata. Mis te arvate, kas ta tahtis kuulda, miks tütar ei tulnud õigeks ajaks kokkulepitud kohta? Või kas ta äkki muretses, kas lapsega on ikka kõik korras, kui ta õigeks ajaks ei tulnud? Ei tea. Isa pahameelt ja oma süütunnet mäletab mu õde aga siiani.

Nii et jah, pean vist võtma ühe märkmiku ja panema sinna kirja, mis etapid eelnesid mu plahvatusele ja mis lauset ma edaspidi sarnasel juhul kasutada võiks. Ja siis ma tahaks veel rahulikku õhtut raamatupoes, et ei oleks tunnet, et siin ma siis nendega kodus istun ja kuhugi ei pääse (väljaarvatud autoga trenni ja tagasi viima!)!!! Õnneks ma hakkan kohe heaks, ennelõunat tööle pandud slowcooker saab kohe varsti õhtusöögi valmis küpsetatud ja enne kui lapsed ärkavad, jõuan tunnikontrollid ka ära parandada. Kõlab ju nagu vaba õhtupoolik?

Magamistoast kostab huilgamist. Selle huilgaja varjunimi on “Väike Palavik tõuseb oma voodist ja vaatab mind kurjalt” 🙂 Aga ma plaanin veel enne õhtut vabandada ka. Kes teeb, see jõuab! ??

Jää, breik ja tätokad

Võtsin end kätte ja tegelesin hirmsate asjadega 🙂

Väga hirmus oli näiteks silmaarstil käia üle 5 aasta. Aga õnnestus! Arst ei olnudki kuri! Ta ei hinganud ka suitsuhaisu mulle näkku nagu ühes teises poeketis vanasti juhtus (sellepärast ma sinna tagasi vist ei läinudki, kui tagasi kolisime). Nüüd ma siis saan 2 nädalat katsetada, kuidas tuppa tulla nii, et midagi ei näe – saan jälle elu uue värske pilguga vaadata! Ja kui läätsedega vaatamise privileegi tagasi saan, on jälle põhjust tänulik olla!

Teine hirmus, aga huvitav asi ka oli libedus, mis reedel Lõuna-Eestis valitses. Ma jõudsin elusalt tööle! Suvekummidega, laps autos, ainult üks suur džiip proovis Ravila-Viljandi maantee ristis minu sõiduritta driftida – mina uisutasin siis vaikselt puude suunas ja paarkümmend sekundit me lihtsalt nautisime seika, et jäigi sisse sõitmata! Siis sõitsin mina kõvasti tuksuva südamega edasi ja tema nihkus minu sõidureast vast ka kuhugi oma ritta tagasi ja veel natuke hiljem pidin ma jälle autost välja hüppama ja esiklaasi kraapima, aga ma olin üleni üks suur tänulikkus 🙂 Kui sõbralikud olid sel päeval kõik, keda kohtasin – kõik arutasid, kus kui libe oli ja soovisid mulle ja teistele, et nad kenasti kohale jõuaks, kuhu iganes nad teel on. Armas, et äkilised ilmastikuolud inimesi lähendavad 🙂

Aga ma ei oleks tahtnud olla sel hommikul liikluspolitseinike, traumapunkti töötajate ja prügikastide tühjendajate ametis – mõtlesin, kui karm on IGA  jääkattega prügikasti järjest maast lahti kangutada ja siis sellega auto juurde ja tagasi uisutada. Tegelikult on see sama karm füüsiline trenn nagu breiktants 😀 Vanasti ma käisin natuke breigis, see oli äge. Aga ma harjutasin 2 kuud, et peapealseisu selgeks saada. Ja siis ma võtsin Suurema Tüdruku trenni kaasa, sest ta tahtis ka seal käia, ainult et tema õppis peapealseisu juba 2 nädalaga ära. Ja kui ma ükskord olin sunnitud Väikse Trennitüdruku, kes siis veel lasteaias käis, trenni kaasa võtma, siis tema õppis 2 tunniga, st. ühe trenni jooksul peapealseisu ära.

Lihtsalt masendav, et mul see 2 kuud võttis :S

Samas vaimus jätkates – mu suuuuuuuur soov oli ära õppida seliliasendist kükki hüppama, aga ükskord ma kaotasin lootuse ja leidsin, et ilmselt peaks ma rohkem painduma selle jaoks. Aga ma ei paindu, mu selgroog on juba leidnud, et ma lambist silda ei tee, kui seina vastas pole, samamoodi siis järelikult kükki ei hüppagi, kui mul rohkem ajaressurssi selle prioriteedi jaoks pole. Siis ma loobusin, aga ei saanud sellest enne aru, kui sattusin artiklile, kus räägiti, et mingis eluetapis saab inimene aru, et ta enam ei saa modelliks või enam ei hakka balletitantsijaks, kui ta on näiteks 40. Mina ei õpi vist seda kükkihüppamise trikki ära.

No aga on ka asju, mida just 40selt saab teha, näiteks mu suur plaan selg täis tätoveerida pole ajalimiiti surutud. Kui midagi on juba joonistatud, siis peab ju korralikult läbi mõtlema, mida ja kuidas juurde. Ja kuna ma ise seljataha joonistama ega tätoveerima ei ulatu, pean tõenäoliselt selleks raha ka hankima, aga terve selg pole teatavasti tikutoosisuurune ja maksab. KUI ma kunagi ikkagi välja mõtlen, mida ja kuhu ja millele juurde. Või üle, ainult ilma valge värvita seekord, sest valge on päikse käes tüütum kui teised värvid, et te teaks.

Naljakas, et kui ma vanasti ise tätoveerijana tegutsesin, ei vaevanud mind kunagi mõte, kuidas oma seljataha ulatuda. Inimmõistus on kenasti piiratud, et just sobivate mõttetükkidega tegelda, et KOGU AEG oleks huvitav 🙂

Tänapäeval ma pean hoopis 2048-t mängima ja logistika ülesandeid lahendama Meele Lahutamiseks. (Varsti ma võtan Vint.ee-s kabe ka ette). Aga nüüd on Väikesed need kartulivahvlid kinni pistnud ja põrandale külvanud, mis ma neile altkäemaksuks andsin, et ma kirjutada saaks, nii et sõnade arv on lõplik.