Tag Archives: Tunded

Korraks ajudest ja IQst

Kui sellised ilmad on, et väga külm pole, soovijad saavad lund lükata ja saab teha mõnusaid seest soojendavaid toite, siis on elu minu meelest ikka vägev!

Kadusid jääkolmnurgad akende nurkades ja väikesed mänguautod aknalaual pole ka kokku külmunud. Lund sain lükata tund aega, aga kõik sai lükatud ja 3 kuhja said kelgumägedeks disainitud. Väike Piiga käis küll ühe otsas kelguga – s.t. tema ronis mäele ja kelk oli tal käes, aga mäele ei jõudnud, sest mägi oli ikkagi väikene. Ma ise olen alla kahe meetri pikk ja mäed, mida ma tekitada suudan, on seetõttu kuni meetrised, aga no väikestele kelgutajatele sobivad. Ülejäänud lumekuhjad sobisid kelgutamise asemel sisseastumiseks. No nagu sisseastumiskatsed uuel unikaalsel moel, s.t. pärast pidin labidaga lume uuesti üles tõstma, kui sisse- ja väljaastumised ja “heina tasaseks tallumised” tehtud.

Ahjuroa tegemiseks nappis aega, nii et läksin kiiremat teed pidi ja tegin läätsesuppi. Välja kukub see umbes nagu hernesupp, sarnase maitse ja konsistentsiga. Tegin punastest läätsedest (mis on tegelikult kuivatatult oranži värvi), aga supp tuli kollane ja kõik kodused pidasid seda hernesupiks. Läätsede keetmisaeg on lihtsalt 10+ minutit, selle ajaga jõuab lisaks praadida küüslauku ja sibulat ja mõned punased oad võib ka sisse visata. Karrit ja pipart lisaks soolale ja ongi valmis!

Esmaspäeval oli koolipäev koos lastega, uurisin, kui paljud said vähemalt ühe sellise kingituse, mis neile head meelt tegi. Enamus tõstis käe, ühes klassis oli natuke üle poole neid kingi/kinkide üle rõõmustajaid, teistes klassides rohkem. Mul oli hea meel, sest järelikult inimesed ikkagi oskavad veel hinnata  kingitusi. 🙂

Paar last olid käinud ka autoga kraavis, aga keegi peale minu polnud käinud EMO-s. Hea tulemus.

Meil oli jälle paar koolitust seni, üks oli päris huvitav. Seal räägiti andekusest – koolitaja oli seda meelt, et kirjanduse põhjal on tõesti kõik milleski andekad. Aga mitu annet siis inimesel on? Mis teie pakuksite?

No üks protsent erinevatest andekustest ehk siis sünnipäraselt umbes 30 andekuse tahku on keskmine, kõiki tahke peaks kokku olema umbes 3000. Vau…  Kõik, kes olid mõelnud 3 või 5, olid ikka päris üllatunud! Puha geeniused ju, kui kõigil oma 20-30 andekust? Huvitav, kas siin mängib rolli see, et ei lihvita neid briljantseid oskusi, vaid püütakse kõiges vähemalt keskmisele tasemele jõuda, isegi kui mõnel lapsel lihtsalt pole motoorika nii hästi arenenud, et kauneid pilte joonistaks? Et arendame hambad ristis KÕIKI halbu külgi ka, mine tea, millal neidki vaja läheb? Hea külg on ju niikuinii tugev sul, mis selle lihvimisega ikka vaeva näha? Eriti kui oled viieline – siis ei oska ilmselt midagi eriti hästi? Segane värk.

Siis arutleti veel selle üle, et tänapäeva noored on ikka teistsugused! Ehk siis palk ei mängi nende jaoks enam nii suurt rolli kui eneseteostus – paljusid põnevaid, ägedaid asju on noored inimesed nõus tegema ka vabatahtlikult ja tasuta, mitte ainult raha koguse järgi ei käi töö ja tegevuse valimine. Märgatavalt on kasvanud igasugu vabatahtlike arv, seda olen ma kaasuva nähtusena ise ka avastanud. Ülikooli ajal käisin vabatahtlikuna erinevatel talgutel  ja see oli üsna kitsas ring inimesi, kes sellest asjast kuulnud oli ja seda viljeles. Praegu aga on palju erinevaid organisatsioone, kus saad vabatahtlikuna osaleda nii Eestis kui mujal maailmas ja teemade rubriik on ka lai – projektide kirjutamisest ja laste/loomade/keskkonna abistamisest paberimajanduse, teeninduse, ehituseni.

Inimesed hakkavad tagasi jõudma oma tunnete määramise juurde – kas ma saan aru, mida ma tunnen?  Miks ma nii tunnen? See on imelik. See võiks ju kaasas käia väikelapse east alates – tunnete nimetamine, teiste tunnete uurimine, aga ometi on see paljudele meie põlvkonnast raske. Mulle ka. Me oleme ju kõige vähem tunnetest rääkivad emad ja isad Euroopas!

Miks ma rohkem söön, kui on väga raske päev olnud? Miks ma ei peatu tunnete analüüsiks keset kööki?? Sest ma ei oska nimetusi anda ärevusele, masendusele, väsimusele, üleliia andmisele. Ma ei ole harjunud selle peale üldse mõtlema sellistel rasketel hetkel, kui tunnen mingeid negatiivseid või ärevaid mõtteid!

No see on näiteks see koht, et annad endast kõik ja natuke pealegi, sest nad nõudsid. Nüüd olen tühi, kelle käest võtta asemele? Kellegi käest võtta ei ole ilus, nimetatakse kohe vampiirluseks. Okei – k u s t  võtta asemele, kui energia on otsas? Toiduga ei saa ju emotsionaalset tühjust täita, aga vähemalt on valu või tühi tunne tuimem. Sest kõht on servani täis ja füüsiliselt on hea meel, et olen midagigi enda heaks teinud. Muidugi see pole kõigil nii, on ka neid, kes stressi tõttu just ei söö. Ei taha ja ei söö. Ülesööjad kadestavad neid (ja vastupidi). Samas võib vabalt olla nii, et tavaliselt sööd lohutuseks, aga väga suure trauma või üleelamise tõttu mingil perioodil unustad söömise. S.t. pole alati ainult üks variant võimalik, vaid need lohutusstrateegiad sõltuvad olukorrast. Lõikumisest ja uimastitest me praegu ei räägi.

Küllap sellegi käitumise paneb tööle õpitud muster. Huvitav oli see, et inimene pidavat kogu oma käitumise mustrid ära õppima kolmes faasis – esimene faas on 0-3 eluaastat. 3.eluaastaks on meie lastel siis kolmandik käitumismudeleid omandatud?!

Teine osa õpitakse 3.-7. eluaastal ja viimane kolmandik kooli ajal. Puberteedieaks on käitumismustrid juba selged, kuigi see lapse MINA, mis puberteedieas välja kooruma hakkab, on juba lapseeas olemas. No ja kogu elu siis kasutavadki inimesed seda lapsena etappidena omandatud “lapseminasid”, kui nad end ekstra treenima ei hakka halbade käitumisvalikute puhul. Hmm. Nojah, mida tavaliselt arvatakse, mida laps kolmeseks saamiseni õpib? Kõndima, rääkima, hüppama, sööma, sokke jalga panema, ennast emast eristama ja mänguasju jagama?

Meenub mu isa lause, millega harjumine mul tükk aega võttis – et 5.eluaastaks on lapse iseloom välja kujunenud. Usute? Tema oli seda kuskilt lugenud, algallikat ma ei tea, ju siis vist teadlased. 🙂

Aga päriselt, kui järele mõelda, on üsna tavaline, et laps peale jonnieast ülesaamist nö. küpseb ja pärast on tal needsamad jooned olemas küll, mis väiksenagi. Aga ma ei julgeks sellest küll kohe mingeid tohutuid ennatlikke järeldusi teha! Ikka ju vaieldakse, kas IQ on 10.eluaastaks kindlaks kujunenud või suureneb kuni 10% veel peale 10.eluaastat? Seega ei tohiks kooli sisseastumiskatseid algklassilastele teha IQ põhjal, äkki laps alles areneb?? Või, vastupidised uuringud viimase 5 aasta jooksul näitavad (teadlased!), et kehvades keskkonnatingimustes IQ võib hoopis väheneda!

Uuringus olid vist 7 aastased lapsed, uuriti neid kooli minnes ja siis vist 5 aastat hiljem. Kehvadeks oludeks, mille käigus intelligents vähenes, olid näiteks kooli sisekliima – kiusamine, narrimine, kurjad õpetajad jne. Selgub, et kui keegi ütleb Sulle halvasti, siis lülitub aju ilma mõtlemata välja, näiteks üks irisev repliik õpetajalt – või miks mitte ülemuselt töö juures – lülitab mõtlemise 30 minutiks välja. Jällegi uuringud – halb õpetaja, eriti algklassides, hävitab 85% lapse enesehinnangust! Ja tagasi seda niisama lihtsalt ei saa. Ka Eesti statistika ütleb seda – need, kes põhikoolist välja on kukkunud, neid on väga raske tagasi õppima saada. Koolikogemused on lihtsalt nii masendavad! Seda ka nende jaoks, kes pole küll koolist välja kukkunud, vaid selle hambad ristis läbi käinud – aga nad näiteks ei suuda minna lastevan emate koosolekule, sest selleks peab kooli uksele lähenema!

Selle halvasti ütlemise kohta oli ka aju-uuringuid tehtud,  lausa 100 inimesega kontoris, kus ülemus oli kõigile käratanud vastiku häälega: “Kas keegi üldse tööd ka teeb siin täna??” Ja lülitas nii 100 aju ~30 minutiks välja, kaotades sellega 50 töötundi. Ühe lausega.

Siis inimesed ei teegi tööd, kuna me ei mõtle üldse kogu aeg, nagu me ise arvame. Töö ajal saab automaatselt midagi teha küll, aga mõtted tegelevad häiritult muuga – Miks ta meile nii ütles,  Kas ta mõtles sellega mind jne.

Aga kui õpetaja tunni algul nii ütleb, kes siis tahab kaasa töötada? Või kes siis SAAB kaasa töötada? Või kui ema kodus nii ütleb? Või teie ei ole kunagi nii öelnud??

Veelgi enam paneb mõtlema see, et inimene saab õiglane olla ainult nende suhtes, kes talle meeldivad. Vist peaaegu kõik on seda kogenud, et töö on klassikaaslasega sama, aga üks saab parema hinde, teisel on rohkem vigu märgitud või vähem punkte samade asjade eest antud. Väidetavalt leiab inimene alateadlikult rohkem vigu nende puhul, kes talle ei meeldi. Hmmm. Siia alla käivad vist need hetked, kus üks kahest inimesest on mingil põhjusel teisele halvasti öelnud ja end halvasti tundnud ja siis meenuvad kohe kõik ülejäänud korrad ka, kus see teine vigu tegi või halvasti käitus. Temast polegi midagi paremat loota.  Või siin on jälle seesama koht, et mõttepaus ja ratsionaalne mõtlemine puhkab, aga mõte “nagu töötaks”? Nii, nagu lapsepõlves käitumismudel sellise olukorra puhul salvestatud sai teiste pealt?

Tegelikult räägiti toredaid asju ka, mitte ainult sellest, et polegi lootust, kõik on hukule määratud. Koolitaja näiteks selgitas, et temal läks terve üks aasta ülikooli õppejõuna harjutamiseks, et kõik üliõpilased meeldivad talle. Ta harjutas, et suudaks neid õiglaselt hinnata! Teine aasta aga kulus sellele, et endale sisendada, et kõik üliõpilased on väga targad.  Et see tunne määrab ära ka selle, kuidas nendega käitud – tunne on põhjus, käitumine on tagajärg.

Aga mida on siis õppimiseks  vaja? Sellist õhkkonda, kus inimesed ei muretseks oma mina pärast. Turvatunnet ja parajalt kiitust/tunnustust ka. Mitte ainult koolis ja mitte ainult õpilastele.

Et siis – kas tuled kooli hea tujuga või nakatad kõik paha tujuga? Või sama asi kodu kohta, igas peres – kas tuled koju hea tujuga või nakatad kõiki oma paha tujuga? Inimesed on ju võimekad. Ajudega! 🙂

ajuke

P.s. pilt tuli vastusena otsingule “aju lülitus välja” ja on pärit Psühhobussi lehelt.

Advertisements

Rebasega rännak

Käisin eelmisel nädalal kallil sõbrannal külas, kellega on alati väga põnev. Seekord proovisime koos rännakut teha, aga mõtetes rändamisega olen ma selline imelik kuju, et ega mina küll ei tea, kuhu ma välja satun. Jaa, ma olen Rännaku raamatut lugenud. Kunagi. Vist selle kellelegi edasigi andnud, kuna teist korda üle lugema ma seda ilmselt ei hakka.

Rännakus jõudsin lillelisele alpiaasale ja leidsin ilusa armsa punase rebase. Edasi minna ma ei osanud, aga rebase võtsin sülle ja tegin talle pai. Mida see kõik tähendama pidi, jäi mulle segaseks. Aga rebase silitamine oli umbes sarnane roti silitamisele, jõudsin ma täna meeldivat rotti süles hoides järeldusele.

Siis tegin vahelduseks sõbrannale natuke varvaste massaaži ja šokolaad sai ka otsa. Kui tore ikka mõni päev Tähtvere tänaval olla võib! Peale refleksoloogia tegemist tunnen end tavaliselt väga hästi, kuigi ma pidin vanasti treenima, et 4 inimest päeva jooksul ära masseerida, neli on ka minu piiriks. Rohkem ei jaksa, vähemalt mitte väikeste vahedega. Aga kuna praegu ma aktiivselt kliente ei otsi, siis on üksikute teraapiate tegemine puhas rõõm!

Mõni teine päev on jälle teistmoodi. Harva, kui täiesti teistmoodi, lausa nii, et kõik läheb täiega aiataha. Keegi oleks nagu seljas ja vajutaks maadligi, aga aru sellest ei saa, kui see tunne parajasti käes on, siis on lihtsalt väga paha ja mõttetu olla. Vaikust ja rahu tahaks, mõtete puhastust tahaks, ennast ise uuesti täis laadida tahaks, aga paradoks ongi, et seda märkad siis, kui on parajasti suurem jama on korda saadetud ja tõmbud teise tuppa toibuma, ise juureldes, mis siis nüüd mulle sisse läks.

Tuli just meelde, kuidas ma ükskord ühe tervendajamehe juures käisin. Keegi kangesti kiitis, jagas kontakti ja nii ma siis uudishimust läksin. Teadjamees vangutas pead, mõõtis midagi, vangutas veel pead ja kostis, et asjad on halvasti, tuleks paremaks teha! Oota natuke ja vaata telekat, seni jookseb halb energia sinust välja (alumiste naabrite lae sisse, mõtlesin ma murelikult). Videost ma midagi aru ei saanud, aga ta ütles, et pole vajagi, nüüd on juba hulga parem seis. Mõõtis veel pendliga ja hüüatas, et näed, nüüd on su energiaväli 90 meetrise raadiusega! Tõesti? Mina ei näinud. Läksin bussiga ära koju, tühi ja väsinud. Pahandasin lastega ja tundsin ennast õnnetult. Ju siis minu energiaväli on 90 meetriga miinuses. Aga kokkuvõttes oli see väga õpetlik lugu jällegi, enam ma kindlasti uudishimu peale raha raiskama ei lähe!  Või noh, kindlasti asemel peaksin ütlema loodetavasti, sest mõnikord olen ikka kavalasti seatud ämbritesse astunud küll, isegi kui varem olen mõelnud, et enam ei tee, õppetund käes. 🙂

Aga sõbranna luges ägedat raamatut ja ma hakkasin ka seda lugema, kuni poole peale jõudsin ja natuke edasi, siis tekkis mõistmises paus. Raamat Pühitsemine oli huvitav ja paeluv, ilmselt ka väga hariv, kui ma kunagi sellele teadvuse tasandile peaks jõudma, kus sellest abi on. Seni naudin lihtsalt neid kohti, kus laps rääkis emale, kuidas viimane asi, mida ta (eelmisest elust) mäletab, oli see, kuidas tiiger teda ründas.  Peategelasele endale tuli ka tema eelmine elu meelde. Ja nad oskasid kohe esimese korra näitamise järel heegeldada, lugeda, trummi mängida ja aerutada. Äge.

See haakus natuke ühe mu lemmikraamatuga, milleks on Newtoni Hinge rännak. See teeb elu kuidagi palju lihtsamalt mõistetavaks. Kui vahepeal on väga, VÄGA raske ja miski kuude kaupa ei aita mul kurbadest sündmustest üle saada, on see raamat alati abiks olnud. Siis, kui mu lapse kallis sõbranna enesetapu tegi, siis, kui ma kuude kaupa end kohutava emana tundsin, sest ma tundsin end oma enneaegse lapse tervisehädade eest vastutavana  ega suutnud sellega leppida, et mul on ilus armas tark laps füüsilise puudega.. ketrasin oma peas teemat Iga armastav ema peaks ju suutma lapse armastusega terveks ravida, kas jah? Miks siis minul ei õnnestu?? Olen ilmselt emana läbi kukkunud. Mis mõttes ma ei ole kõikvõimas? Õnneks ma sain aru, et ma lihtsalt näen seda mis hetkel mulle on kätte antud, mitte suuremat plaani. Kõik on millekski hea. Ei ole paremaid, halvemaid aegu, mõte ei pruugigi selguda praegu?!

See Hinge-raamat aitas ja rahustas. Minu meelest on praegu väga palju empaate, inimesi, kes tajuvad teiste tundeid, meeleolusid, nö.taustsüsteeme, aga puudub info, kuidas end kaitsta. Mida teha, kui oled kellegi teise raevu tõttu vihane? Või ei suuda lõpetada mõtlemist, mida küll need vaesed vanemad tunnevad, kelle lapsega juhtus midagi halba? Ja kui see mõte tuleb iga päev su pähe, kuude kaupa, elurõõm kuivab, sest midagi ei saa teha nende aitamiseks… Brrrr.

Siis mu ema ütleski mulle, et ju neil oli selline kokkulepe. Loe Newtonit.

Sa ei pea teiste, võõraste inimeste elude pärast vastutama. Seda viimast lauset ta mulle küll ei öelnud, aga see M. Newton jõudis oma jutuga sinnani välja, et kõigel on põhjus, isegi kui meie seda ei näe. Kõik on nii seatud, asjad ega inimesed meie elus pole kindlasti juhuslikult.

Teisi raamatuid on ka, mis emotsioonidega toime tulla aitavad – Emotsioonide esmaabi näiteks. Igaüks ju teab, mida noaga sisselõikamise järel haavaga teha, miks siis ei õpetata lastele (ja täiskasvanutele), mida siis teha, kui keegi sind solvab või ära kasutab? Mis konkreetselt siis aidata võiks?

Eile, kui vestlesin Vanima Lapsega, tuli see jutuks. Ta ütles, et ootas, et mina talle õpetaksin, mida teha, kui inimesed teda ära kasutavad ja igasuguseid muid [emotsioonidega] asju. Vastasin, et eks ma olen püüdnud õpetada ka, aga tegelikult mina ju tema sisse ei näe, kui ta ei räägi, millega tegu. Ärakasutamise vastast õppetundi mul talle aga anda ei ole, kuna ma ise alles õpin seda teemat ja saan vahel alles tagantjärgi aru, mis toimus. Et olen isegi alles lihtsameelne ja õpin nii oma õppetunde. Tema ütles, et Tumblr on talle emotsioonidest ja tunnetest nii palju õpetanud (see on internetikeskkond, kuhu laaditakse üles pilte ja siis jagatakse neid edasi), just asju sõnastades. Mina arvasin, et see on tore (minul ju Tumblrit pole!), aga meie põlvkonnal on tulnud rohkem raamatutest või filmidest neid asju leida ja enda jaoks ära sõnastada, kodutööna, seetõttu meievanustel on need asjad võibolla teisiti sõnastatud. Osa jäävad sõnastamata ka kindlasti – need teemad, mis on valusamad või häirivamad ja millega ei tahaks tegelda, sest ebamugav on.

Aga kiitsin teda ja arvasin, et ta võiks järgmisele õele äkki omalt poolt ka neid asju edasi õpetada, siis on temal ka lihtsam. Eks mina püüan midagi omalt poolt ka ju õpetada, aga teise inimese vajadusi on vahel nii keeruline ära arvata. Millest mõtleb üks 12-aastane neiu? Mida mina 12-aastaselt mõtlesin, ei mäleta, aga see oli üks depressiivne aeg. Kellelegi ei saanud kindel olla, sõprussuhted muutusid liiga tihti, reeglid sõprussuhetes muutusid liiga tihti ja ma tundsin end tavaliselt üleliigsena. Keegi ei mõistnud mind ja mina omakorda ei suutnud end oma vanemale vennale ja vanematele mõistetavaks teha. Mäletan isgei, kuidas ma emale ja vennale mingit head nalja rääkisin, aga nad vaatasid mind tükk aega imelike nägudega ja ma otsustasin, et vist ikka ei maksa oma mõtteid eriti nendega jagada. Keeruline aeg ühesõnaga see varane teismeiga?

Igatahes mulle meeldib, et Vanim Laps elu ja asjade üle mõtleb ja vähemalt mulle tundub, et ta on palju targem ja asjalikum kui mina olin selles vanuses. Nojah, 17-aastaselt on ju inimene juba elust oma arusaama omandanud. Aga tean, et tema vanuste hulgas on palju, PALJU empaate. Võibolla ongi kõik nii tundlikud? Aaa, ei, meil on ju selline unistavat tüüpi raamatulugeja lapsuke ka, kes täna pesu nöörilt tuppa tõi. Pesukorv oli küll eile natuke vihmavett kogunud põhja, aga see teda ei häirinud. Mind aga küll. 🙂

Oleks, et mulle sel hetkel lapse rahulikkus siis nakkaks, aga ei, ju see ärritus oli hoopis sellest, et laps rahus raamatut edasi lugeda ei saanud ja pesu korjama pidi.

Aaah, nii palju on mul veel maailmast õppida! 🙂