Kevad alles algas, aga lörts kestab.

Koolivaheaeg läbi ja talv ka tagasi, hoolimata kalendrimärkest “algas kevad”. Külm on :S

Käisin koolis ära ja plaanisin siis Mutukamoosi kärutamispostituse õhutusel käruga välja minna, lörtsist hoolimata. Panin soojalt riidesse lapse ja nuku (sest teist mütsi Piigale pähe ei pannud tema soovist hoolimata, pakkusin talle ruttu välja, et paneme nukule ja nii läkski, ilma suurema kisata), enda ka. Soojad labakindad kätte.. ja kuna isegi kärukile tuli meil remondiettevalmistusi tehes paari nädala eest välja (koos mitmete turvahällidega),  sain seda ka kasutada.

Kärutada ei olnudki külm, eesmärk oli ka, see katkine säästupirn mõnda poe utiliseerimiskarbikesse toimetada – aga esimese 100 meetri peal selgus, et Piiga oli juba magama jäänud. Läksin esimesse toidupoodi – ja üllatus, seal oli küll patareide annetusnõu, aga pirnide oma polnud. Olin natuke pettunud, aga selle puhul kohe toidukraami ei ostnud (enne õueminekut lõunasöögi söömine on tänuväärne tegevus!) ja jalutasin siis teise poe suunas.

Tee ääres olnud pakendikonteineri juurde oli keegi kena punase kolmerattalise käru vedelema viinud. Tartus pole ilmselgelt kohta, kuhu inimene suuremamõõdulise prügi viia teaks – no kui autot pole jäätmejaama minekuks  ja katkist käru (vaevalt keegi tervet käru niisama sinna oleks viinud) kortermaja prügikasti ei topi… Mäletan, et meil oli ka kunagi teema, kuhu selline käru viia, millel rattad pidevalt keset vangerdamist alt ära tulid, keset sõiduteed näiteks. Ei olnud tore ja korda ka ei saanud seda enam lõpuks, aga jäätmejaama viimiseks sai siis autot kasutada kord kuus.

Igatahes ehituspoes oli säästupirnikastike olemas, aga nähtamatu. Esimeselt korruselt suunati mind teisele korrusele. Kuna Piiga kärus endiselt magas ning lifti Decoras pole, jätsin oma kärulapse alla ja lippasin ise trepist üles. Otsisin, ei leidnud kogumiskasti, õnneks müüjad suunasid mind lambiosakonna Osava Mehe juurde, kes oli kohe nõus pirni mu käest ära võtma ja uue asemele müüma! 🙂

Pirni ma katkise asemele ei ostnud ja koju kärutades leidsin, et minust ikka seda 3-tunnist kärutajat ei saa, sest kontrolltööd ootasid, mõned koolilapsed hakkasid lõunasöögi ootuses koolist koju saabuma ja kahju oleks olnud Pisikese Piiga uneaega kodutööde asemel jalutamisele kulutada. Teine asi on jah siis, kui ta  v e e l  ei maga või ilm on kohutavalt ilus ja saab näljased lapsed leiva + merevaiguga õue piknikule saata.

Aga vähemalt praegu ta ikka magab veel ja mu väike paus peale esimese paki parandatud tööde e-kooli kandmist saabki kohe läbi. Koju saabunud Vanem Poeg läks igatahes raamatukokku oma tellitud raamatu järele, süüa ei jõudnudki, sest ega Minecrafti raamat ju ei oota! Kaks kooliraamatukogust laenutatud raamatut sai ta enne kojujõudmist juba peaaegu läbi.

Homme lõppeb lörts ka ära. Ilmateade käskis.

Raamatud

Eile ma mõtlesin, et peaks tegema endale raamatunimekirja, mis mind ootavad, sest ma olen kangesti neid endale tahtnud ja nad istuvad riiulis. Lisaks raamatukogu omadele, mis teatavasti on eelisjärjekorras, kuna neid tuleb tagastada, aga enda raamatud istuvad rahulikult ja ootavad, et inglise keele tuhin või eestikeelne nõutus vms peale tuleks.

Tahtsin ühte ingliskeelset maha müüa, kahte ingliskeelset ära anda ja siis selgus, et seda Vegetarian Pregnancy raamatut tahaks veel lugeda, kuna asjalik sisu on, nii et siis müün, kui olen üle lugenud ja meeles on. Ühel päeval (aastat ei täpsusta).

“Industrial Magic”-u ja “Dime Store Magic”-u olen läbi lugenud ja vist ei viitsi kahte eelmist sama sarja raamatut tellida, aga ära ikka ei annaks, äkki tuleb huvi uuesti lugeda, kuigi mul läks pool ööd Industrial Magicu läbisaamiseks, sest see oli päris paks. Aga kes neid ikka tahab, kui teistel inimestel on telekad ja telefonid ja saab ju sealt oma supernaturalide teema ise ära vaadata, või mis?

Siis mind ootavad “Õed ja vennad rahujalal” ja ingliskeelne sarnane “Making brothers and sisters best friends”. Kui hankisin, siis natuke lugesin, eestikeelne oli üsna asjalik ja ägedate koomiksitega, ingliskeelne oli ka loetav, aga jäi kuskil pooleli. Õnneks meil on rahulikud lapsed… aga eestikeelne vajaks vanematele mõeldud kavalate vihjete tõttu ülelugemist-meeldetuletust.

Pomodoro tehnika inglise keelne raamat – üks ingliskeelne emade veebileht propageeris, aga minu jaoks väga kirju. St. ta on igale lehele joonise teinud oma jutu näitlikustamiseks. Tehnika iseenesest on lihtne, keerad kella/taimeri 20 minuti  pärast helisema ja seni tegeled AINULT ühe ettevõetud teemaga, st. ei lase oma keskendumist käest. Mhmh, kõlab hästi, loendamatud variandid sellest on kasutusel majakoristusraamatutes jne. Et 15 minutit koristad ja 5 minutit paned koristamise käigus väljasorteeritud asjad nende õigesse kohta tagasi, koristamise lõpetuseks. Või teed nii oma paberitööd. Aga kuna ma tehnika põhimõttest sain aru, siis rohkem ei lugenud. Mulle ei meeldinud, et piltide taust oli ruuduline – nagu koolivihikust väljarebitud lehtedele joonistatud. Õnneks ta ei joonistanud neid asju, mida 8.klassi poisid 🙂

Eestikeelsetest on veel “Harjumuse jõud” ja “Vihatants”, mida ma tõesti tahaks lugeda, et harjumusi muuta ja et vihasekstegevaid hetki asjalikult lahendada ja enda kasuks tööle panna. “Painav söögiisu” huvitab oma psühholoogilise poole pealt – mis toit sind paelub, vihjab millegi konkreetse puudujäägi vms peale su elus – ja natuke sarnane on see “Naised, toit ja Jumal”, mis oli keeruline lugeda, kuna seal oli palju imelikke juhtumeid, aga põhimõte oli äge. Ei kahetse, et lugesin, aga nüüd on juba meelest läinud. Kas ainult hajameelsed loevad raamatuid mitu korda üle?

Tegelt praegusel masendushooajal tahaks hoopis midagi ilusat ja armsat lugeda, aga seda on nii keeruline välja mõelda, sest selliseid asju mul ju kodus pole! Teabekirjandust – “Kuidas lapsed edu saavutavad”, “Õpime arvutama”, “Lapsepõlve mõjud”, “Large Family Logistics”, “Praktiline aja juhtimine”, rootsi keele õpikud, mida iganes. Noorteromaane on ka –  kõiksugu Videvikud ja need kümned ja kümned, mis peale seda tulid, igasugu haldjarahva ja varjuküttide ja üksikute sõbralike libahuntide ja mille kõigega veel.

Pratchett’eid on ka piisavalt, kümnetes. Muud ulmet ka, mis lapsed endale varunud on.

Aga kui tõesti midagi lugeda tahaks, kus on  midagi hingele, siis ei olegi midagi. Peab vist raamatukokku minema, aga ma ei tea, mida laenata. Nagunii satun siis kurjade padunaistekate riiulisse, kust midagi lugeda ei taha, sest nad seksivad alati samamoodi ja põgenedes satun “nagu juhuslikult” psühholoogilise eneseabi riiulite vahele ja naasen uue seljakotitäiega teemal “Koo ennast imelikuks”, “Lapsi kasvatada on imelihtne” või “Kui treenid iga päev 5 minutit, saad 2 nädalaga kulmud vormi” vms.  Õudne. Mina nii ei tee. (Seekord).

Ja siis mul ei jäägi ju muud üle kui pimedas jalgrattaga sõita või midagi uut kuduma hakata?

Aaa, ei, mul on ju vereringe ja molekulaarmassi arvutamise tunnikontrollid!!