Tag Archives: vaheaeg

Uued algused vanadele

Vahepeal on saabunud käesolev aasta ja vabu hetki pole eriti ette tulnudki. Või on asi olnud hoopis viimase jõulupeo korraldamises, koolitustes ja Paide ajakeskuses, ei tea.

Igatahes jõulud said mööda, kingitused on vist juba leidnud oma koha ja nädalavahetused olid kadunud. Nädalavahetused on üldiselt kõrges hinnas, sest siis saab puhata, aga seekord olid nädalavahetused väga hõivatud seoses jõulude ja uue aastaga, nii et tunne oli, et nädalavahetused jäid ära. Täna juba oli natuke nädalavahetust, sest toimus kauakorraldatud viimane eelmise aasta jõulupidu.

Inimesed ikka mõtlevad uue aasta saabumisel, et mis siis eelmine aasta tehtud sai ja kas läks ka hästi. Meie vaatame tavaliselt seda nimekirja, mis jaanuarides tavaliselt koostud on saanud – Plaanid koduga 2014/2015/2016. Ehk siis kolm erinevat paberit on, mõned asjad on ka plussmärgiga, aga mõned passivad juba 2017 aasta plaanide nimekirjas ka nagu veteranid. Eelmisel aastal alustatud veevärgistamise plaan näiteks.

Käisime suvel kohalikus veevärgis ja kurtsime, et vett ei tule kraanist eriti. Või siis tavaliselt natuke tuleb, aga hoidku selle eest, et keegi kusagil samaaegselt nõudis peseks, siis pole võimalik enam hambaid pesta. Või teatud hetkedel, kui pesumasin peseb. Mõnikord kasutab keegi ka tualetis vett või peseb näiteks värviseid pintsleid. Siis ei saa keegi teine vett. Veevärgimehed käisid meil ükskord kohal ka, vangutasid pead ja ütlesid, et majja sisse tulev toru on vist väikese näpu jämedune.

Veevärgis kohapeal selgus kummaline tõsiasi, et kuigi meie maja on juba eelmistest elanikest saati liitunud ja meil on kehtiv leping, ei tea keegi, kust siia vesi tuleb. tõenäoliselt mingite teste kruntide alt, aga kas paari maja kauguselt kuidagi risti või siis hoopis ühest väiksest kõrvaltänavast 5 maja eemalt, läbi viie erineva aia? Aga veevärgist öeldi, et me peaks ikkagi asja käsile võtma, sest kui kusagil tekib avarii, on vaja ju meil asi korda teha. Meil??? No jah, korda tegemine tähendab, et oleks vaja majast tänavani kraav kaevata ja siis natuke asfalti üles võtta ja siis sinna kanalisatsioonitorule lisaks veetoru ka panna. Hmmm, meetri jagu asfalti peate ka üles võtma ja tagasi panna laskma ja see läheb teil umbes 2000 euri maksma.

Me Mehega ehmusime selle peale natuke ära ja plaan järgmisest päevast oma vanni kasutama hakata jäi pisut soiku. Ja kuna veevärk lahkelt teavitas, et suvel ja sügisel pole nagunii kellelgi aega seda eriti teha, siis me väga ei kiirustanud ka. Aga karta on, et sel aastal tuleb veevärki edasi torkida ja küsida, miks meie peame vastutama viie krundi alla maetud veetoru avariiohu pärast, äkki nad saaks ise ikkagi välja uurida oma arhiivi kaevudes, kes kuhu mis torud pani. Ja kui peab ülejäänud kohad üles kaevama ja küüntega asfalti puruks kraapima, siis jätame selle suveks või sügiseks. Aga torkima vist peab, kuigi duši all saab ka käia. Saun on ka meil renoveerimisplaanis, aga kuna seal palju teha pole ja kiiret ka pole, siis võib see kuhugi aasta lõppu jääda. Aastanumbrit ei hakkaks täpsustama. 🙂

Mingeid plaane oli meil veel, kõiksugu korrastamine ja muu säärane igapäevane kõigepealt. Aga selles pole midagi erilist, sest seda me plaanime iga aasta ja tegelikult saabki iga aasta natuke tehtud. Legohuvilisi on meil juurde sirgunud, nii et jõudsime hankida ühe legotükkidele mõeldud karpide-sahtlitega süsteemi, sest Tööriistamarketis oli soodukas. Nende tükikeste sinna sisse sorteerimine võtab ilmselt natuke aega, sest tükid on lisaks erinevatele suurtele plastkarpidele kuidagi ka põrandale valgunud. Duplo legod elavad endiselt oma mänguasjade kummutis ja nende igaõhtune vaibalt ärakorjamine on Noorema Venna töö, sest nemad Väikse Piigaga ju iga päev ehitavadki.

Tööd said ka jälle ümber jaotatud, köögikoristamine läks pooleks, s.t. Vanem Vend hakkab Trennitüdrukult ametit õppima (minu abiga muidugi) ja 3 päeval nädala alguses vastutab köögi eest tema. Esik ja trepikoda on ka ära jaotatud, tingimusega “ema nõudmisel, aga vähemalt kord nädalas”. Köögiga paralleelselt jookseb söögituba – kui üks keskmistest lastest teeb kööki, koristab teine söögitoalauda-põrandat ja muudel päevadel vastupidi. Siis ei teki vast seda hetke, et köök on korras, aga söögitoalaual on üksildased ketšupiplekid magama jäänud ja varitsevad pooluniseid hommikupudrulisi…

Väiksemad lapsed käivad jälle rõõmuga lasteaias. Väike Piiga enam nii palju õmbluste peale ei kilju, aga sellegipoolest tuleb meil teda tihti hommikuti veenda, et need sukapüksid ONGI tema uued lemmikud. Siis ta ise elavneb ka kohe, kui ta kõigest sellest aru saab ja mõnikord ei koorigi ta siis 3 minuti pärast neidsamu sukapükse jalast ära, sest need ikkagi ei sobinud. Niidid ikkagi. See-eest on venima hakanud tema lasteaiast kojutoomine, kuna seal on riietumise venimine saavutanud uue taseme. Kui varem proovisin teha Kiirelt Koju meetodit, et ütlen ühte rühma, et see laps võiks seni riidesse panna, kui ma teises rühmas väiksema lapse riide saan ja talle järele tulen, siis nüüd see enam ei tööta. Vanem laps paneb riidesse ja siis passib ja ootab kurva näoga, kombe seljas, oma rühma riideruumis, kuni noorem laps maja teises pooles kaasavõetud kassi vahvelklotsidest ehitisest välja päästa üritab.  Puur mis puur, ega sealt vabastamine nii kähku ei käigi. Nüüd ma siis lasen hoopis Nooremal Vennal riidesse panna ja siis saame koos Piiga rühma minna. Millegipärast on meie laste rühmades troopiline kuumus, nii et kui viid hommikul lapsi lasteaeda ja ennast sealsamas jopest-mantlist paljaks ei koori, võid ise tööle minna läbimärgades riietes. Reedel selgus ka põhjas, keegi oli Noorema Poja rühmas jälle radika nupu pihta läinud ja selle 27 kraadi peale keeranud. Reede õhtul sai see siis tagasi inimlikuks keeratud. Väikese Piiga rühmas toimub ilmselt midagi sarnast. Mõnikord ma tahaks töölt tulles sinna riideruumi pehmesse tugitooli end kerra kerida ja magama jääda, sest Piiga ripub parajasti riidekapi toru küljes ja tunneb ennast akrobaadina. Mis on iseenesest tore, sest siis on tal edaspidises elus kindlasti lihtsam trikimeistrina tööd saada mõnes filmis või tsirkuses.

Kuna ma 2016 aasta lõpus ei suutnud oma raamaturiiulit ära korrastada, raamatuid aga tuli natuke juurde ka (joogiraamatud peaks hoopis kokaraamatute riiulisse panema, aga ma ei raatsi enne panna, kui pole kummastki vähemalt kahte mahla/smuutit teinud), siis mõtlesin, et mu selle aasta väljakutse võiks olla Loen oma raamaturiiulist vähemalt 30 raamatut! Rohkem ei hakanud panema, sest osa raamatuid on paksud ja nõuavad käestpanekut ja nende peale mõtlemist. Uusi ka enam väga osta ei taha, sest vanad on lugemata. Juba ammu inspireeris mind Kasuta oma kokaraamatuid-blogi, sest seal on ägedaid retsepte ja hea idee. Aga oma kokaraamatuid kasutan ma niigi, kui meil vahepeal nädala menüüplaanidesse igavus hiilima hakkab ja tahaks midagi muuuuud vahelduseks.

Lastega sai peale eelmise aasta Rootsi reisi arutatud, et sel aastal teeks jälle Eesti puhkuse, aga kuhu täpsemalt, seda veel ei tea. Kevadel on oodata Noorema Pojaga uut Haapsalu visiiti, võib-olla tahaks teisi lapsi ka sinnakanti viia suve poole, sest seal oli niii ilus! ma ei tea, kas Vanim Laps ka sealkandis käinud on, kui ei, saame äkki temagi nõusse. Praegu maadleb oma elu esimese sessiga ja see on üsna tasavägine võitlus, nagu ma aru saan, sest kumbki pool pole veel võitjana väljunud, aga lõpuminutid on lähedal!

Ah jaa, tegime perele 2017 eelarveplaani  ka peaaegu valmis, nii et kes oma perele veel eraldi rubriikidega selle aasta plaani (vt. kulude/tulude postitus) soovib, andke mulle Tammelilled ätt gmail.com teada 🙂

Kui sülearvuti on katki…

Selgus, et kui meie kodune sülearvuti otsustas töökoha üles öelda (pobisedes ja piiksudes midagi tundmatuks jäänud kõvakettast), on hulga raskem blogistada. Aga vähemalt on koolivaheajal selline ilus ilm, et saab vabalt õues jalutada käruga, rattaga jalutuskäigul mahapudenenud nukku otsida, lapsi mänguväljakutele suunata ja lumikellukesi maha istutada. Tõsiselt Äge.

Muidugi paistab, et koolivaheajaga seostamatult on enamus aiaga inimesi otsustanud päiksepaistelise ilma puhul lõket teha, ilmselt Põletajad  need, kellel nädalavahetusel midagi põletamata jäi – kogu meie piirkond siin on vist aktiivsete pensionäridega rikastatud, kes nii lõuna ajal kui õhtul süütamismaiad on. Igatahes tuli aknad lõuna paiku kinni panna, kui vähemalt 3 ümberkaudset naabrit lõket tegi.  Marlimähkmed ja sukapüksid jäid õue nöörile oma lõkkehõngust taastuma. Meil igatahes  aias kõik nagu vanasti, ei ole midagi  riisutud ega lõigatud, kuna esmaspäeval olin koolis, pühapäeval käisime autoga Lõuna-Eesti lumekatet üle vaatamas ja täna kärutasin 3 tundi Pisikest Piigat magama, väikeste söögipausidega, lõpuks olin päikesest ise piisavalt uimane, oleks ise hea meelega lõunauinakut teinud 🙂 Piiga jäi ise venna voodis magama.

Tegelikult plaanisin Piiga magamisajal ühte uut põnevat raamatut lugema hakata, mille pealkiri on Emotsionaalne esmaabi. Raamatut tutvustavate sõnade järgi on seal erinevaid psühholoogilisi aspiriine, et ise oma süütunnet, tõrjutust jms parandama hakata. Tõrjutuse peatükk oli esimene ja see tundus päris asjalik, katsete ja näidete poolest üllatav. Ootan süütunde teemat, kuna sellega on mul palju maid jagada. Enesekindluse teema on viimane, kokku on 7 tunnet käsitletud. Natuke vähe, tundub mulle enne süvenemist.

Samas nägin täna BabySportis ühte omapärast laste mängu, Wrong Tool ehk Vale tööriist – ja kuigi see oli äge, oli seal ka palju väiksem arv sassi läinud tööriistadega kaarte, kui ma eeldasin. Minu lemmik oli see kaart, kus mees rahulolevalt saega seina siniseks värvis. Pintsliga lehtede kokkupühkimine aias oli ka tore tegevus 🙂  Paraku tundus mäng meie värskelt 4-aastase jaoks natuke keeruline. Kuna mul olid ainult loetud minutid mängu uurimiseks, siis vanusepiiri ei tuvastanud. Rahva Raamatu link ütles igatahes alles nüüd, et siiski 3-6-aastastele.

ValeT

Loodan, et ülejäänud vaheaeg tuleb rahulik. Võtsin peale esmaspäeva puhkuse kuni  nädala lõpuni. Esmaspäeval ikkagi tasus koolis käia, sest me vaatasime politseioperatsiooni pealt. Aknast. Koolituse ajal. Operatsioon oli piisavalt põnev, et meie laudkond pidevalt selja taha aknast välja piiluks ja koolitaja jutu mujale viiks.  Politseiautode suurust hinnates oleks neid tikutopsi päris mitmeid mahtunud, s.t. vahemaa oli vist natuke alla kilomeetri, aga meil seal maakohas selliseid asju ikka iga päev aknast ei näe. Tavaliselt joonduvad minu klassis õpilased näoga akende  poole ainult traktorite või suusatajate peale, muud meil sealt ei paista peale avaruse, põllumaa ja rebaste.

Armastan neid koolivaateid – talvehommikuti, kui kaare juurest värvikirevat päiksetõusu näeb või kui lumi tuiskab akna taga kenasti viltu…. Siis tundub kõik nii rahulik, et aina seisaks ja vaataks ja salvestaks. Mälestusteks. Aegumatuid Ajupostkaarte. 🙂

Kirju Sirel 'Sensation'