Kui ma parajasti trenni ei tee, siis ma mõtlen, et peaks tegema. Või noh, asi ongi selles, et parajasti ma trenni ei tee, sest ma olen arvuti taga. Selles mõttes, et mitte pidevalt arvuti taga, vaid pidevalt mõtlen, et tahaks trenni. Lõpuks ma isegi mõtlesin välja, et ma tahaks kaigastega trenni teha, ei pea alustama puukaikaga isegi, sobiks ka PVC-kaigas polstriga, aga tegudeni pole ma ikka jõudnud, sest mu vana kaigas on otsad andnud (kellele, seda ma isegi ei tea, sest pole neid otsi ammuilma näinud). Mõtlesin isegi välja, et pika kaika tehnikat õpiti vist kendos, aga kindel pole. Tartus kendo asemel saab hoopis kempot harjutada, mis on kahjuks mõõgaga, aga algajatele kindlasti vahenditeta. Nii et parem variant oleks youtube videote järgi midagi ise ära õppida ja siis kellegagi blokkimist ja kahevõitlust harjutada… Aga enne seda peaks alustama lihtsatest asjadest nagu füüsiline vorm.
Füüsilise vormiga on nii, et ma tõesti TAHTSIN prooviks kempo trenni minna, juubeldasin veel omaette, et trenni aeg on õhtul kell 21-st, s.t. panen lapsed tuttu ja lippan trenni, aga reaalsus tabas mind õhtul kell 2020, kui selgus, et ma olen nii väsinud, et täna küll kuhugi minna ei jaksa. Ja järgmisel trenniõhtul samamoodi. Tegelikult ka trennivabadel õhtutel samamoodi! Raamatut jaksan lugeda, kududa ka, heal juhul jaksan lausa koristada ka, aga kodust välja minna? Riidesse panna, bussi peale või autosse hüpata ja trenni teha? Õõõh. Väga piinlik, aga ei jaksa.
Olen kursis küll, et muutused algavad minust endast, nii et kui ma suudaks kiirõnniga vankrijalutust teha või iga päev 5 minutit kõhulihaseid surnuist üles äratada, läheks ehk paremaks. Mugavam on hoopis jalgrattaga sõita, kuigi see on nii mõnus tegevus, et sellega küll mu kõhulihased vaeva ei näe 😦
Aga mina igatsen ju ka head ja natuke kohutavat trennijärgset tunnet ja workout glow’d…
Piparmynditee 