Sain nägijaks + seiklused põllul

Kui keegi veel mõtleb, mida arvesse võtta silmaoperatsiooniga seoses, siis nüüd ma oskan muljeid jagada!

Ehk siis see polnud üldse nii, nagu mina arvasin – umbes nagu et käin ära ja mis seal siis ikka. Mul oli isegi meelest läinud, et peale operatsiooni võib enesetunne olla nagu peale OPERATSIOONI. Ehk siis see polnud nendel operatsioonijärgsetel minutitel üldsegi nii mõnus.

Aga algusest: Leedus maksab silmade laseroperatsioon 770 euri + 40 euri konsultatsioon. Eestis on 1500-2000 euri suurusjärgus, olenevalt kliinikust. Kui juurde liita ööbimine, sõit ja söögid, tuleks ikka sadade eurodega plussi. Aga no eks sai aastaid raha kogutud ka.

Operatsiooni eel oli nagu tavaliselt – vaadake selle silmaga, kas mingeid tähti näete? Ei?

Siis oli arstiga vestlus, et Teie vanuses hakkab varsti  (5-8 aasta pärast!!) silmanägemine nagunii paranema, kas soovite ikkagi operatsiooni? See tuletas elavalt meelde, kuidas ma 18-aastasena silmaarstil käisin Põlvas ja silmaoperatsiooni kohta uurisin ja arst mulle imestunult otsa vaatas ning vastas: Aga 40-aastaselt hakkab teil ju silmanägemine jälle plusspoolele liikuma, see on ju üsna varsti, milleks seda operatsiooni veel vaja peaks minema??

Tookord mul kukkus küll suu imestusest lahti, et Mis mõttes, ainult natuke kauem kui kogu praegune eluaeg ongi veel oodata jäänud?? Tõenäoliselt m ei elagi ju niiiii vanaks!!

Aga jah, ütlesin nüüd siis arstile, et sooviksin ikka küll operatsiooni. Maksime ära, saime jalutada raekojaplatsi moodi väljakust teisele poole purkkaevu silmatilkade järele ja siis operatsioonile.

Peale mind oli veel 7 inimest, neist vaid ühega rääkis operatsioonile minejaid ettevalmistav õde leedu keeles, teiste kõigiga vene keeles ja minuga inglise keeles. Operatsioonile pääsesin kuuendana ja see läks tõesti mingi 7 minutit umbes kokku.

Esimene asi peale operatsiooni – midagi nagu nägin, aga udune oli ikka ka. Imelik oli ka. Päikseprillid ette ja tagasi ööbimiskohta – 30 minutit jalutamist. Polegi nagu eriti hull, aga päris normaalne tunne ka pole, sest silmad tahaks nagu kinni vajuda ja samal ajal tuleb liiklust ja teed jälgida. Õnneks mees talutas mind. 🙂

Well, kas teie teate, missugused kõnniteeplaadid teie kodulinnas viltu või puudu on või olete sellega ära harjunud? Vilniuse puhul mind hämmastas, kui palju oli neid puseriti kõnniteeplaate, igasugu auke, veidra lainetusega asfalti jms, mida muidu ausalt öeldes ei vaatagi. Või noh, kui jalutate käima õppiva lapsega, siis küll jälgite, et ära siin kuku ja tule hoia mul käest kinni. Aga tavaliselt on teed meil ju enam-vähem korras?

Päikseprillid on ka ühed head asjad, nagu selgus. Operatsioonijärgselt kästi neid 24h peas hoida, ka magada nendega. Kaval võte, sest nii kui tahad näppe vahelduseks endale silma torgata, jäävad prillid ette ja tuletavad meelde, et nüüd kuu aega küll silmi hõõruda ei või.

Eeldasin, et silmad hakkavad vett jooksma või midagi sellist, aga ei, lihtsalt ebamugav oli. Minu oma õde küsis, kas kraapis nagu liiva oleks silma sattunud? Ei, seda ka mitte. Lihtsalt tahtsin silmi kinni hoida ja puhata. Kuna raamatukeses oli ka kirjas, et tuleb puhata, võtsin oma traumajärgse homöopaatia sisse ja pikutasin. Magasin vist natuke ka, siis võtsin jälle homöopaatiat ja tasapisi läks paremaks. Sain seinal olevat maali vaadata! Kolme tunni möödudes oli juba tunne, et võiks poodidesse minna, mis siin enam pikutada! 🙂

Kallis mees laitis selle plaani mul maha, sest poodlemist polnud opijärgsetes tegevustes seal infomaterjalis loetletud. Käisime siis hoopis allkorrusel puhvetis söömas (praed maksid 3 eurot, päris normaalne) ja siis käisime ümbruskonnas jalutamas, minul päikeseprillid peas. Nägin ka lähedalt lugeda, kui menüüd uurisin hämaras kohvikus (võibolla see hämarus oli ka päikseprillidest pärit), kuigi algul, enne oppi pandi neid pupillisuurendamistilku silma, siis oli küll raske peenikest kirja lugeda. Aga öeldigi, et see 3-4 tunniga möödub.

Üldiselt hoiatati, et 2-3 tundi peale oppi läheb tuimesti üle (opieelsed silmatilgad), aga mina ei märganud midagi.

Õhtusel jalutuskäigul ei jõudnud me jalgradu pidi sinna välja, kuhu plaan oli, aga õhtu oli soe ja ilus, hoolimata mägede – küngasterikkast maastikust ja üheksakordsete majade rohkusest. 13-korruselisi oli ka, aga trepikodasid oli iga sellise tornmaja kohta hämmastavalt vähe, näiteks 1. ÜKS trepikoda ja siis viis sellist 13-korruselist maja. Huvitav.

Jõudsime tagasi ööbima, nägime, kuidas troll bussi minema trollis maja eest, küsisime mulle igaks juhuks lisapadja ka. Seda läkski tarvis, kuna ma tavaliselt vabatahtlikult selili ei maga, vähemalt mitte üle tunni. Rasedused nagunii takistavad viimasel kuul kõhuli magamist ja vist sellest on mulle külge jäänud igal võimalusel  kõhuli magamise komme. Kahjuks oli opijärgne kohustus magada selili, päikseprillid peas. 🙂

Kui keegi veel sellist nalja läbi peaks tegema, soovitan soojalt mitu paari päikseprille varuda, kuna ühe paariga võib vabalt juhtuda, et need hakkavad kõrva tagant õrna nahka pigistama ja valus on. Tund-paar päikseprillide kandmist pole üldse sama, mis nendega terve päev käia ja siis terve öö magada ka veel, kojusõidust ma ei räägigi.

Seega natuke magasin selili ka, siis vahepeal uni ei tulnud, istusin hoopis tugitooli, vooderdasin seljataguse patjadega ja lootsin, et hommik nagu imeväel saabub. Seal siiski tüütas ka varsti ära ja kolisin voodisse tagasi. Olin nii ära väsinud, et sain isegi magada.

Hommikul proovisin aru saada, et kas ma siis nüüd näen nagu paremini ka, aga kuna ma olen viimased 15 aastat enamus aega läätsedega käinud (välja arvatud 2 nädalat enne laseroperatsooni), siis väga vahet ei olnud. Nägin ikka eemal olevate tornmajade katuseservi ja kardinaid, tavaprillide asemel päikseprillid ees.

Silmad ikka ei kipitanud, ei jooksnud vett, ei hõõrunud. Iga 2 tunni tagant tuli tilku panna, see polnud valus.

Lahkusime ööbimiskohast vanalinna autoga parkimiskohta otsima, leidsime navi järgi kogemata üles ka (meil on selline old-school navi, 2009. aasta oma, ta näiteks kartis Vilniusse viivat kiirteed nagu tuld ja tegi kõik, et me igal võimalikul juhul kiirteelt maha keeraksime!), näitasin silmad arstile ette, kes jäi rahule ja ütles, et nägemine on 100%, aga paranemine võtab ilmselt veel kuu aega, mille jooksul süvaveesukeldumist ja tennise mängimist tuleks vältida.

Autot võib juhtida siis, kui tunnete, et olete selleks valmis, näiteks homme või näiteks nädala pärast. Või hiljem, kuidas tunne on. Väga informatiivne?

Plaanisime siis kenasti 7 tunniga koju tagasi sõita.

Aga teepeal oli õnnetus juhtunud, kui Leedu-Läti piirist natuke maad Läti poole olime jõudnud. Tee kinni, politsei juba kohal, tuletõrje ka. Navi ütles meile, ärge põdege, siitsamast kõrvalt saame teha väikse ringi!

Ho ho hoooo! Seal VÕIBOLLA oli 6 aastat tagasi tõesti tee olnud. Võibolla. Algul nagu oligi, väike kruusatee. Siis natuke väiksem metsatee. Ja siis … eeee…. selline põllurada. Ja mõned sügavad rööpad, kuhu me madalapõhjalise Volvoga kinni jäime. Ohhh.

Aga meie taga olid sama uljad leedukad, kes ka ei tahtnud ümbersõidunaljast ilma jääda, oma natuke kõrgema BMW-ga. Mees oli lahke, valdas mõne sõna inglise keelt ja meie valdasime ka paari sõna vene keelt ja ta aitas meid liikuma, lasime ta ette ja sõitsime edasi. Tema navi lubas ka talle teed, veel 700 meetrit ja siis vasakule. Aga puud tulid ette seal põllu peal, siis ta nägi kunagisi traktorijälgi ja sõitis veel siia-sinna, marsruudilt eemal.

Lootus kuhugi välja jõuda hakkas kaduma. Kaugemal paistis too suur asfaldtee, kust me ära olime pagenud, puude vahel liikusid kiirelt edasi autod, ummikut enam polnudki. Aga meie müttasime kellegi vanal võssakasvanud heinamaal.

Lõpuks leidsime, et meie pöörame tuldud teed pidi tagasi. BMW-mees teatas, et nägi kaugel põllu peal maja hoovis ka kellegi masinat, äkki on seal mõni tee, aga meie arvasime, et lähme ikkagi tagasi. Läksimegi, tasakesi. Ilus ilm, päike lõõskas, parme esines ka.

Jõudsime sinna, kus enne see sügavate rööbastega tee oli. Seal oli veel 2 autot, kellest tagumine ei saanud ei edasi ega tagasi. Noor naine oli väga närvis, mul oli nii kahju temast, oma uue suure Hondaga. Tagus kirkaga muru, aga auto ei saanud ikkagi liikuma. Minu mees ja kolmanda auto mees proovisid mitut moodi lükata, ei saanud. Kallistasin seda naist, sest ta oli niiii õnnetu ja nutma hakkamas, aga ei nutnud. Empaadi tunne tuli, sest hetkega oli minu rahulik “küllap inglid on kõik ära korraldanud ja aitavad meid siit välja”-enesetunne asendunud ääretu kurbusega ja mina hakkasin korraks nutma. Aga see läks kohe üle õnneks, sest need polnud minu enda tunded.

Igatahes jõudis oma uutelt tiirudelt heinamaal tagasi pööranud BMW-mees ka meie auto juurde tagasi ja tuli appi seda Hondat lükkama-tõmbama. Kui ei õnnestunud, mõtles ta välja kavala nipi, kuidas vedada autot hoopis risti teelt välja heinamaa poole, sidus katki läinud köie oma auto konksu külge ja urisedes ja siduripõletamishõngulises pilves pääses Honda liikuma. Bemarimees, kelle naine ka paar sõna inglise keelt rääkis, ütles, et neil on autos 4 last ja koer ja nad tahtsid kiiresti Jurmalasse jõuda. Aga üldiselt said nad siis kohe esimesena sealt minema, kui Honda eest ära oli, siis läksime meie oma auto juurde tagasi, Honda-naise 2 tütart koos koeraga läksid ka autosse ja kolmanda auto mees keeras Honda ringi ja läks siis oma autoga minema ja meie saime ka viimaks liikuma, ei jäänud enam kinni.

Ooo, milline suur rõõm ja tänulikkus mu sees oli!

Mõtlesin kõik variandid läbi – kellele me oleks saanud helistada, et abi kutsuda, kui neid teisi autosid seal samas jamas poleks olnud? Kellele? Eestisse kellelegi, tulge palun appi, me oleme siin Lätis, üsna Leedu piiril, ühes kohas põllu peal, kohanime kahjuks ei tea, aga siin teepeal oli ennem õnnetus!?

Või politseile? Läti politseid ma kardan, vene keelt ma ka suurt ei oska, kohalikke traktoriste taga ajada ka ei oskaks, kes välja tiriks… Nii et jube hästi läks, vaatamata navigatsiooniseadme katsele meid “aidata”.

Siit üks suur õppetund – võõral maal ei maksa külavaheteid usaldada. Võib teisiti välja kukkuda.

Meil vedas, tegime lihtsalt ühe “Lepnikovi lõike” – see oli üks bioloogide väljend selle kohta, kuidas metsas “ma tean, kuidas siit saab otse minna”-tehes samasse kohta kui alguses välja jõutakse,  2 tundi hiljem ja  poole väsinumana. Meil õnnestus tagasi teele jõuda tunni aja pärast (kirjutasin sõites piiriületuse ja ummikusse jõudmise hetke kellaajad üles) ja väsinud olime küll, päike ju paistis ja ajas autosid lükates higistama, aga kokkuvõttes saime ikka koju edasi sõita ja enne ööd koju.

Veel operatsiooni-järgsel teemal – minu väärarvamusi:

  1. Küll ma pärast pesen pead! Ega ikka ei pese küll, kuna nädal aega peaks hoiduma peapesust ja hiljem kuu aja jooksul ei soovitata ka šampooni silma ajada (minu teada keegi ei ajagi omast tahtest seda väga silma?). Mina mõtlesin, et 12.juuli ma ju pesin pead, peseks nüüd ka enne minekut, aga samas vaatasin, et 33 kraadi lubas sõidu päevaks Vilniuses – hakkan ilmselt higistama ja siis pole peapesust kasu. No tegelt olin ma sõidu ajal autos, ei olnud midagi palav ja peapesuga pean ka järgmise nädalani ootama. Õnneks eriti must ei olegi, hoian patsis lihtsalt.
  2. Operatsioon on nagu sünnitus, korraks on raske, aga edasi on hea – see ei aidanud küll, tabasin end mitu korda operatsiooni järel mõtlemast, et seda nüüd küll sünnitusega võrrelda ei anna. Sünnituseks ikka valmistud, mõtled asju läbi, pärast on ilus armas tita sinuga ja elu on lill. Silmaopi järel – mingit lapsukest ei paista, nägemine on blurry, enesetunne on imelik, aga midagi teha ka nagu ei anna. Mõistusega võttes tead küll, et teoreetiliselt peaks kunagi hiljem parem olema, aga no pool tundi peale oppi see ei lohuta. Üks noorem tüdruk olevat kõvasti nuuksunud seal ukse taga, rääkis mu Mees, see tegelikult lohutas mind, et kõigil teistel polnud ka “tühiasi, kõik on juba korras, näen kohe 120%”.
  3. Saan igal pool inglise keelega hakkama – mkmm. Vene keelt kasutas seal palju rohkem inimesi. Aga no vedas, mõned vene keele sõnad on mul peale 12 aastat vene keele tunde koolis ikkagi meeles, nii et jutust natuke saan aru, ainult et ise vastu rääkima hakates tuleb mingi inglise keelsete sõnade segapudru vene keelega. Kui esialgne konsultatsioon teemal Kas-saab-opile-või-ei? pidi tulema ainult vene keelt rääkiva arstiga, hakkas küll korraks hirm. Lugesime siis ruttu infovoldiku inglise keelset varianti vene keelsega paralleelselt, et meelde tuletada, kuidas on vene keeles sõna prillid jms. Aga arst oskas paar sõna inglise keeles ka ja vene keelt rääkis aeglasemalt, kui nägi, et me tuhmide nägudega paistame (Mees lubati sinna konsultatsioonile kaasa, et äkki kahepeale saame venekeelsest arstist aru). Õed olid seal nooremad ja ingliskeelsemad. 🙂
  4. Hinnad on odavamad? Nii ja naa, bensiin oli endiselt pisut kallim kui Eestis. Samas jah, silmaoperatsiooni kulud olid oluliselt soodsamad kui sama operatsiooni puhul Eestis.

No ja meie esimene kahekesi reis alates sellest ajast kui … ma ei teagi. Vanasti sai ju sõpradega igal pool käidud, siis lastega, nüüd see kahekesi reisil käimine oli peale Rootsi kolimist (6 aastat tagasi) esimene kord. Tegelikult tagasi kolides tõin ka lapsed Eestisse ära ja siis läksin tagasi, ostsime sealt oma Volvo ja tulime sellega kahekesi tagasi. 5 aastat vahe.

Keegi ei kraagelnud jah autos, pissipeatusi oli oluliselt vähem, saime isegi ühe hääletaja peale võtta, kes oli 8.kuud rase. Lapsi täis autosse ei mahu kunagi hääletajaid, nii et vahelduse mõttes hea, kui saab kedagi aidata.

Lõppkokkuvõttes on mul päris õnnelik tunne, et tehtud. Täna saab 2 päeva mööda opist ja tunne on, nagu poleks midagi erilist üle elatud, ainult õue pesu riputama minnes pidin päiksekad panema. Arvutis olen ka ilmselt vähem nüüd lähipäevil, läätsevedeliku ning konteinerid võin ära anda ja pimedas edaspidi ei loe, nagu ütles Kadri  Silvia Rannamaa raamatus peale silmaoperatsiooni.

Ah jaa, enne minekut lugesin samal teemal postitust Leedus laseroperatsioonil käimisest Reimo blogist siit.

Järgmine eestlane oli seal samas kliinikus reedel, kui läksin operatsioonijärgsesse kontrolli, mina teda ei näinud, aga Mees ütles, et ta oli Narvast ja sai sujuvalt vene keeles hakkama.

Kui kellegi on küsimusi, küsige julgelt.

Advertisements

5 thoughts on “Sain nägijaks + seiklused põllul

  1. Uhhh. Nii operatsiooni kui külavaheteel seiklemise kohta. Mina olen oma silmadega ilma igasuguse operatsioonita jõudnud sinnamaani, kus ma lastel pöidlast pinnu eemaldamiseks kõigepealt prillid eest võtan, nii et see 40 on äraoodatav küll, kui hirmsasti arste karta. Aga kuidagi kosutav on lugeda, et meie Tobe Wullie ei ole ainus napakas navigatsioonisüsteem – kuigi tegelikult oleks toredam, kui seda “Lepnikovi lõiget” poleks olnud, eks ole.

    Liked by 1 person

    1. Ega see “Lepnikovi lõige” polnud esimene kord, kui navi meid metsa kännu otsa juhatab, samas võõraste linnade tänavarägastikes on temast ka suurepäraselt abi olnud. Eks me kasutame tavaliselt atlast kõrvale, aga mõnel hetkel pole mahti seda otsida.

      Kindlasti oli vanasti hullem, kuna kaardid pole ju ka alati 100% täpsed.

      Like

  2. Kui suured miinused sul siis olid? Mul endal on keskmised prillid, umbes 3-4 miinust, aga tütrel on -7 kandis (ta on 18) ja tema puhul olen vahel mõelnud sellele opile. Aga lõikus ise valus ei ole?
    Minul oli autoga samalaadne olukord nädal tagasi kodumaises metsas- kena metsatee läks soiseks võsaks kätte ära ja küll ma kartsin, et kui kõhu peale kinni jään, siis kust seal padrikus abi peaksin otsima. Aga jumal aitas :)!

    Liked by 1 person

  3. Mul oli 4-5 vahel miinused, silmad erinesid pisut (nagu vist kõigil inimestel). Lõikus valus polnud, aga ebameeldiv HETK oli see, kui klamber pandi silma peale, et silmamuna ei liiguks. Aga no see oli umbes 3 sekundit, siis tehti juba muid asju ja tähelepanu läks kohe mujale, vaata rohelist tulukest jne.

    Mul on mehel ka prillid, kolmel koolilapsel ka prillid, aga no lastel nagunii nägemine muutub veel. Loodan, et see lõikus läheb Eestis ka odavamaks, kui oma lastele peaks tegema. 😉
    Su tütre kohta arvan ka, et vaata, mis temast edasi saab – mul endal näiteks läks just ülikooli 1.aastal nägemine oluliselt halvemaks (enne seda oli aastaid sama olnud nägemine, prillid sain 3.klassis juba), kuna suurtes auditooriumites teksti vaatamine kaugelt ja poolpimedas mõjus kehvasti. Ilmselt õppimine ka, suured materjalikogused öösiti enne eksamit jne.

    Kui Su tütrel neid muresid ees ei oota, siis saab oppi teha küll, seal kliinikus oli minuga samal päeval üks umbes 11-12 aasta vanuses poiss koos isaga, tal tehti vist midagi muud, aga ma vaatasingi, et pole ainult täiskasvanud.

    Ja ega kodumaises padrikus ka hea kinni jääda pole, mis sest, et valdad loodetavasti traktoristidega sama keelt. Hea, et nii hästi läks ja välja pääsesid 🙂

    Like

  4. Päris huvitav lugemine, kuidas ühest reisist võib paras seiklus välja tulla 🙂
    Ma ise kannan ka prille ning olen mitmeid kordi mõelnud, et tahaks opile minna. Eks raha paneb hetkel asja tahaplaanile ning hirm ka. Kardan igasuguseid arstidega ettevõtmisi ning pärast just taastumist.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s