Kiire paša, millest sai murakajäätis

Märtsis plaanitud kavapunktidest – värvida trepikoda, tuulekoda ja üks uks – sai tehtud ainult trepikoda. Aga see-eest ilusti, silm siiani puhkab peal! Tuulekoda jäi värvimata plaanimuutuse tõttu, milleks oli vanni ostmine – kui vanni garaažist läbi tuulekoja tulevasse vannituppa viime, saan ehk kunagi tuulekoja värvimise kallale ka asuda. Ukse värvimine kaotas aktuaalsuse, kuna teised uksed nõuavad rohkem tegemist-putitamist enne värvimist (igasugu pragude täitmise näol) ja seega – aega on.

Diivanikatte õmblemisega ei saanud ma ka hakkama, aga see-eest sain natuke aias mütata, natuke aknaid pesta ja natuke sünnipäevitada.

Aprillis on plaanis uuesti see diivanikate, mis parata. Siis on plaanis veel rattatoolile kate õmmelda, kuna vihma ja muude ilmastikuoludega läheb lapse rattatooli sisu ilmselt kiiremini hukka kui ma tahaks. Aga kuna mul pole veel päriselt selge, kuidas ja mis kujuga ma selle õmblen, siis on põnev! 🙂

Rattaga sõitmise panin ka plaani, kuna see on lihtsalt nii tore. Aga kui ma seda ei planeeri, siis ma leian alati mingeid asju, mida kodus peab tegema, nii et oma aeg ja rattaga sõitmine ei tundu hästi kasutatud aeg, sellepärast panin selle ikkagi kirja. Kaks korda nädalas.

Tegelikult ma ei ootagi aprillist eriti palju, kuna Mu Kallis on vahepeal mitu nädalat ära ja kogu organiseerimine on siis minu päralt, seega  loodetavasti  tuleb rahulik aeg, mitte kohustusi täis aeg nagu see nädal – igaks päevaks 2-3 üritust/asja/meelespidamist ja seda ilma töökohustuste ja poeskäikudeta.

Aga meie Vanim Laps tegi pilti ühes eelmises postituses räägitud nukuhällist, millele tema beebisisu õmbles ja meie ühissünnipäeval (PisiPiiga ja mina)  tuli nukukappe juurdegi, nii et need jäid ka pildile.

nukuhäll

Lego elukas ei olnud sünnipäevalapse jagu, vaid vanema venna hea tunnistuse tunnustus – see on üks väheseid eeskujuliku veerandihindega poisslapse tunnistusi meil 🙂

Munapühadega seoses tegin ühest vanast Pere ja Kodu ajakirja Pereköögist leitud “kiirpasha”. Kuna sinna pidi panema apelsinimoosi, mida ma poest ei leidnud, otsustasin ära kasutada suguvõsa isetehtud murakamoosi – sellist haruldust ju niisama süüa ei raatsi! Kuid keldris ta passis ja kandis peal aastaarvu 2010, seega otsustasin, et veel kauem passides võib ta kurvastusest hoopis halvaks minna ja tuleb ikka ära süüa.

Pokaali põhja siis mõni teelusikatäis murakamoosi, selle peale vahustatud vahukoor + maitsestamata jogurt + 2 vanillikohupiimapastat. Natuke suhkrut, sidrunimahla, vanillsuhkrut  ja kuivatatud ananassitükke juurde. Peale pidi panema retsepti järgi mandlilaaste ja viinamarju, aga mina panin kogemata mandlilaastud sisse ära, enne kui avastasin, et hoopis kaunistuseks peale. Viinamarjad söödi ka niisama ära, need ka pokaalide sisse kaunistuseks ei jõudnudki, aga ikka olid ilusad paša pokaalid! Maitsestumiseks oli nõutav miinimumaeg tund aega. Kuna külalised olid toonud päris paša ka, jäi osa meie klaasides ja pokaalides maiust järgi, panin selle juppide kaupa peale sünnipäeva muffinivormidega sügavkülma.

Eile tuli lastel magusaisu ja kuna meie piimatalumatu Trennitüdruk tahtis jäätist, tahtsid kohe kõik teised ka jäätist, siis saigi teistele lastele muffinivormides jäätised kätte jagada. Piimatalumatusega sobib hästi Tofuline jäätis, pašat siis küll süüa ei saa. Aga kõik jäätised said otsa ja kuna Vanim Laps leidis, et mandlilaastud jäätise sees ei sobi, sain mina tema jäätise endale. Väga hea sai, leidsin maitstes, aga otsa sai ka. Munatalumatu laps sai ka pašajäätist süüa, aga kuna ta aiatööde abistamise puhul pannkooke ikkagi sõi, siis eks need täpikesed jätkavad ilmumist. Kui väga hulluks läheb, tõmbab ta jälle tagasi söögiga.

Aga muffinivormides jäätisi soovitan küll kõigile väikeste lastega peredele – sobiv kogus, ise saab teha (seega tead, et sees on vahukoor+moos vms, mitte erinevad lisaained) ja aega võtab ka minimaalselt! Sügavkülma panekuks olen kasutanud plastkarpe kandikuna, sest muffinivormid ise ju suurt vormi ei hoia ja valguksid muidu lameda aluspinna puudumisel tundmatuteks laialivalgunud objektideks. Pealegi on karbile hea kaant peale panna, siis saab vajadusel muid asju ka külmikus ladustada ja välja võtmisel saad kogu kupatuse korraga välja tõsta, enne kui külmkapp nördinult laulma hakkab.

Head katsetamist 🙂

Ah jaa, mina sain kingiks raamatu How to Traumatize Your Children. Ju ma siis ei traumatiseeri neid piisavalt, leidis mu vanim tütar.