Rattarallil ei kukkunud käod…

Täna oli meil terve perega plaanis rattaralli. Sõitsid 4 last viiest, s.t. Vanim Laps oli meile niisama abiks – küll numbrite kättesaamiseks, vahepeal kokkusaamiskohal valvamiseks ja väikestega igat pidi ka. Kuna kaks väiksemat on meil 2 ja 4-aastased, panime nad koos kuni 3-aastaste starti. Ise läksime mehega kaasa, tema Väikse Pojaga, mina Pisikese Piigaga.

Kolmerattaliste, jooksurataste ja pealeistutavate autode vahel oli algul väga kitsas, aga pärast päris rahulik. Sõidurõõmu meil suurt ei tekkinudki, kuna Piiga läks pedaalidega tülli ja edasi väntamisest keeldus. Aga no rattal oli taga pikk sang ja ka finišis lubatud jäätis kannustas teda edasi sõitma.

Suuremad lapsed pidid startima 9-aastaste ja vanemate lastega, sel aastal tundusid nad juba piisavalt suured (9 ja 12), et saavad ise hakkama. Eelmisel aastal sõitis 8-aastane koos issiga veel, kuna tema sõidustiil nõudis igaks juhuks kedagi kaasa. Sel aastal oli ta juba osavam ja lõpetas päris kiirelt, mitte küll esimeste seas, aga ikkagi varem, kui me lootsime. Keda aga finišijärgsesse kohtumispaika ei ilmunud, oli Trennitüdruk.

Mina viisin samal ajal 3 ülejäänud last koos nende ratastega juba koju, kui Mees helistas, et keegi lastest oli kukkunud. Hea, et sain väiksed lapsed koju taastuma jätta (kuum ilm ikkagi!) ja üksi tagasi linna sõita. Kiirabi oli Trennitüdruku Statoili tankla juurde meie kohtumispaika maha pannud ja ütles, et suurt viga pole ja pindmised vigastused. Õnneks nad olid ka tema ratta rajalt ära korjanud.

Keegi poiss oli talle Teguri tänaval tagant diagonaalis sisse sõitnud, kuigi ruumi nagu oli olnud. Põlved ja üks küünarnukk olid ära plaasterdatud, teise käe ranne oli valus, aga ilma sinikateta. Üks peopesa ka natuke kriim. Siis selgus, et kõige kurvem oli hoopis see, et ta ei saanud oma lasteürituse medalit ega jäätist! Jooksin igasugu telke pidi ja sain kotikese medaliga, jäätise ostsime hiljem poest, kui kodus PisiPiigaga lõunaune teemal kemplesin (kärutasin Piigaga poodi ja tagasi, tema küll ei maganud).

Õhtuks siiski käevalu ära ei kadunud, aga nähtavaid sinikaid, verevalumeid, paistetust ka ei paistnud. Mitte see lõhkise küünarnukiga käsi, vaid parem käsi, mida kõik paremakäelised kukkudes esimese asjana pidurdamiseks maha toetavad. Nüüd enam toetada ei saanud sellele. Isegi minu salanipp – katsu, kas haiget saanud koht on kuum – ei andnud vihjeid. Pealtnäha polnud mingit vahet teise käega ja soojem polnud see käsi valusa koha pealt ka.

Kuna paari päeva pärast on Tartu Võimalemispidu, kus Trennitüdruk ka esinejate nimekirjas on, ei andnud see randmeasi mulle ikka rahul. Helistasin, pidasin nõu vennanaisega, kes ütles, et näitamaminekuks on 1930 kõige kehvem aeg, kuna sel ajal toimub seal tavaliselt “vahtkonnavahetus”, et mõni aeg peale kella 20 peaks normaalsem olema.

Peale kella 8 hakkasimegi EMO poole jalutama ja loomulikult oli osa laupäevaõhtusest põnevast rahvast juba kohal. Mina võtsin kotist nuku, heegelnõela ja lõnga ja nii need 45 minutit läksid. Siis natuke sebimist kabinetist kabinetti ja 20 minuti pärast oli Trennitüdruku käsi kodarluu katkise otsa tõttu kipsis.

Ei mingit võimlemispidu. Olin natuke rahul ka – et ikkagi traumapunkti tulime, kuigi “karjuvat vajadust” pealtnäha polnud. Kuskil ajusopis oli mul meeles lugu, mida ema mulle vanasti rääkis – tema töökaaslase tütrel oli paar varvast valus, tükk aega, aga kehalise tunnis ikka pidi käima. 2 kuud oli kohati ikkagi valus ja hinde peale hüppenööriga hüpata ta ka ei suutnud, aga muud asjad tegi läbi häda ära, sest keegi ei võtnud tema valu tõsiselt! Koguaeg ei valutanud ju ka. Aga lõpuks läks ema temaga ikka arstile ja need kokkukasvamata varbaluud olid ikka veel kokku kasvamata. Või noh umbes sellisel teemal lugu, üksikasjad pole täpselt enam meeles, ainult see põhimõte, et oli küll nagu valus, aga vist mitte piisavalt.

Paraku võib ka seda juhtuda, et röntgen kohe ei näita vms. Mina olen ka ju varemgi põdenud, kas lähen neid EMO-inimesi tühja asja pärast tülitama või on see piisav põhjus, et laps kurdab? ÜHEL KORRAL on minuga juhtunud, et kui helistasin traumapunkti ja küsisin, kas tulla näitama või ei (kõndimaõppija laps kukkus igeme ja huule vahel oleva kida nii puruks, et see ripnes hammaste kohal ja verd ka muidugi lahmas, nagu suuhaavadega ikka), nad ütlesid, et muidugi tulge, näitame ikka kirurgile. Meil küll kiirabi ei ole, nii et äkki tulete taksoga, kui teil oma autot pole? No takso siis takso.

Kohale minnes sain aga hoopis pahandada, et  s e l l i s e  asja pärast tulitegi või? Kui ta selle kida katki kukkus, ju siis oligi liiga pikk kida ja hea, et nii läks! Säärase vastuse peale ei osanud ma küll muud teha kui hämmeldunult oma nutetud näoga last vaadata ja pettunult mõelda, et Tartus nad küll niimoodi EMOs öelnud ei oleks. Ausalt. Aga see oli juba üle 10 aasta tagasi. Ju see olukord ikka natuke alandav oli, et siiani meeles püsib ja liigseks kanaemaks hakkamist takistab…

Eelmisel korral meie traumapunktiloost kirjutades oli imetervenemise lugu, seekord aga siis kipsilugu.

Ah jaa, küsisin, aga värvilisi kipse nad traumaosakonnas ei pane, neid saab ainult korduvates. See vist tähendab, et peab korduvalt midagi murdma mõnes teises osakonnas ja meil Trennitüdruk nii suur laps ka juba, ei hakka vast värvilise kipsi pärast teist korda elus midagi murdma. Kui me Rootsis elasime ja Vanem Poiss tookord 4-aastasena käe kipsi kukkus, oli neil roheline kips sinisega jätkatud, kuna roheline kipsiplaastrirull sai poole käe peal umbes otsa. Naljakas, et neil ka seal asjad otsa saavad mõnikord, mõtlesin mina. 🙂

Aga nukukleit päris valmis ei saanudki. Natuke peaks veel heegeldama.

p.s. Rattarallist on meie lapsed osa võtnud tublisti üle 10 aasta, eks kukutud ole varem ka, aga peale peopesakriimude pole midagi hullu juhtunud. Servas on ohutum sõita kui keskel! ja Trügimisest hoia heaga eemale! reeglid on tavaliselt aidanud.

Kingitused, mis teevad mõlemale poolele rõõmu

Seoses Pisikse Piiga sünnipäevaga avastasin, kui ägedaid nukumööbliasju müüakse poes! Puidust, palju vahvamad kui plastist, mõnusad käes hoida, malbete värvidega. Roosasid oli tegelikut ka, aga valged ja kollased olid mulle meelepärasemad.

Eelmisel aastal kinkisime talle ühe nukukapikese, kuna aastasele lapsele on ikka üsna raske kingitust valida, kui ta pole ainus laps. Esimese lapsega vaatad küll, millal kõrinaid kätte anda, millal füsioloogilise kujuga puidust haamer värviliste punnide tagumiseks, sobivalt mitmekülgsete kujunditega sorteerimiskast, õigel hetkel õige vanusega duplo-legod, poistele iga kord mõni auto ja nii see kraam koguneb.

Varsti on kõrinaaeg möödas, siis passivad sortimistünni värvilised jupid eraldi kuskil kasti/kapinurgas ja varsti saab [lapsevanem!] kokku panna paljusid erinevaid puslesid.  Seega – kingituse valimine väiksele lapsele võiks olla võimalikult lihtne.

Niisiis on meil nukumööbli sarjast üks eelmise aasta nukukapp mahukate ustega, sel aastal lisandus üks nukuhäll väiksele titanukule ja jõuluks kingiti suurem nukuvoodi ka. Ülejäänud asjad, mis väikseid lapsi rõõmustavad, on igasugused pallid – nii väiksed kui suured, tavaliselt kipuvad need küll mõne aja jooksul tühjaks saama või ära kaduma ja seega on uue kinkimine tavaliselt üsna tabav kingitus.

Siis pusled, kuni neid ei ole nii palju, et tükid omavahel määramatuse kuhjaks ei kogune, mida keegi enam sorteerida ei julge – eriti need, kus ühe karbi sees on 3 erinevate piltidega puslet, isegi samade tegelastega, aga tükkide tagumine muster on pisut erinev. Neid on minu meelest võimalik hoida ainult soontega kilekottides, kõik pusled eraldi, originaalkarbis.

Siis mulle meeldivad ägedad mänguasjakastid – no sellised, mis on pealt auto või mõne looma pildiga ja lihtsalt kokku volditavad, ilma teravate nurkadeta ja ilma ratasteta, mis pealeistumisel alt ära kaovad või põhja sisse lõikuvad.. Rannahooajal suured liivakastiasjad, kui on rannas/liivakastis käimise võimalusi – ilusaid liivaämbreid saab kasutada ka kinkekoti asemel või siis hoopiski marjakorjamisel, kui lastele suur ämber võimatu missioonina tundub. Olen näinud, et ämbrites hoiavad lasteaia- ja koolilapsed oma vildikaid ja nukuasju ka, kui atraktiivsed ämbrid on, mitte need tühjaks saanud šašlõkiomad. 🙂 Liivakastis õnneks vahet pole, kui on mitu kasutajat, läheb kasutusele kõik. Taaskasutamise mõttes oleme erinevaid jogurtitopse ka kasutanud, aga nendega on see halb asi, et kergelt lähevad katki ja kui pole kattega liivakast, lendavad tuulega kergelt ka minema. Liivakastist välja. Peenardele, aiaäärde või tänavale. Tavalised liivavormid on seetõttu asjalikumad, muudavad küll päikse käes praadimisel lõpuks värvi, aga peavad kauem vastu. Iseasi on muidugi need liivavormid, millest aru ei saa, millega on tegu. Meil on toas kasutute mänguasjade karbis üks helesinine morsk, mida lapsed kunagi ei kasuta. Mitte millekski. Ju see siis ei seostu millegagi. Aga kuna see on uus, pole ma seda ära ka visanud. Ju ta siis ootab taaskasutuspoodi minekut, aga ei tule mulle kunagi õigel ajal meelde.

Seega – pigem vähem, aga korralikke äratuntavaid ja lihtsalt vormitavaid asju, liivalossivorme, suuri kühvleid. Iga aasta mõni (alguses), hiljem vajadusel, kui osad purunevad või ära kaovad. Algul pole ju palju vaja ja ühel hetkel ei ole enam vaja.

Sellepärast ongi pere noorematel lastel lihtsam – kõik on juba kellegi jaoks olemas ja salaja saab pisikesi legosid ka suhu toppida, aga kingituse tegijal on raskem. Et mida kinkida, kui laps pole veel suures kontserdieas ja elamustest kahesena näiteks nagunii suurt aru ei saa, et just sünnipäeva puhul.

Seega on hea aeg nukunõudeks, nukumööbli kogumise alustamiseks, mõneks raamatuks või lauamänguks, kui majas veel tühja riiuliruumi on, nukuriieteks, mõneks ilusaks klambriks, kui sobivas pikkuses juukseid jätkub; loomi ainult siis, kui TÕESTI on vaja neid karvaseid. Meil on vanemate õdede-vendade loomakollektsioon: 2 karu, mõned koerad, paar hobust, bande öökulle, mõned hiired, mutt ja siil. Karud on kasutusel võrevoodipehmen- dusena, kust neid hommikuti välja aidatakse ja pärast riietumist tuleb karud tagasi voodisse laadida. Kolmas karu, kellel seelik koguaeg nägu varjab, saab erikohtlemist kärus sõidutamisest suure nukuvoodini, kui tal hea päev on. Koerad, kullid ja muud tegelased ei leia üldse kasutust, v.a. siis, kui paari kuu tagant nad kastiga toanurgast välja tõsta ja kaas irvakile jätta. Aga ma tean, et veel mõned aastad ja siis on vaja juba teatripublikut, kes oleks kannatlik, ei teeks teatritükiga samal ajal köögis süüa ja istuks seal, kuhu paigutatakse, kasvõi kuhjas kogu etenduse aja. Siis kulub see kastitäis pealtvaatajaid marjaks ära! Heal juhul saavad nad isegi pileti ega pane pahaks, kui etendus iga kahe minuti jooksul valju itsitamise pärast katki jääb. 🙂

Spordivahendid – neile saab avada ka kogumiskassa, kui parajasti midagi osta ei ole, aga tead, et poole aasta pärast oleks näiteks hea mõni kolme- või neljarattaline, suusk, uisk, kelk või rattakiiver kasutusse võtta.

Ah jaa, õhupallid, mullitajad, kunstitarbed ja väiksed autod on ka ägedad, kuni tuleb teismeiga ja peab valmis olema  mõni nädal küpsetusraamatut, teisel nädalal huulepalsameid kinkima. Poiste puhul aga pole mul õrna aimugi, mis sünnipäevalastele meeldida võiks, kuna asi piirdub ümbrikusooviga. Mingid aastad tagasi tegime Vanema Poja sünnipäeval mängude auhindadeks-loosideks erinevat kraami, näiteks taskulampe, kruvikeerajaid, mullitajaid. Kruvikeerajad olid ilmselgelt ebapopulaarsed, nende saajad soovisid need mullitajate vastu välja vahetada. Nojah, ega ema ilmselt nagunii ei lubaks kruvida. Waldorfkoolis pidavat kruvikeeraja ja heegelnõel nagunii kõigil õpilastel pinalis olema, räägib rahvasuu, nii et kruvikeerajaid polegi mõtet edaspidi osta, sest

• osa lapsi on juba igapäevaselt kasutusele võtnud need, mis neil pinalis on
• ülejäänud lapsed oskavad mullitajaga midagi ette võtta, kruvikeeraja-värk jäägu isadele või tehnoloogiatundidesse, äkki seal tehakse veel midagi sellist??

Tegelikult on need suured lapsed asjalikud ja koguvad  uute tehnoloogiavidinate, jalgrataste, merisigade ja raamatute jaoks raha. Sellepärast ongi nii armas, kui väiksed lapsed rõõmustavad südamest ka suure ilusa palli ja seda ümbritseva pakkepaberi, nukuhälli või mullitaja üle.

Või et sünnipäeva puhul saab kõik õe juukseklambrid pähe panna ja mängida kõigile pereliikmetele õnnesoovimise mängu, mis õhtu poole sujuvalt Tibu-tibu, ära näita!- mänguks moondub, sünnipäevalaps kavala näoga “Õnne! Ibu-Ibu-Näita!” sosistamas ja rahulolevalt naeratamas.

Sünnipäevad on toredad! 🙂

Suhe traumapunktiga.

Reedel juhtus selline asi, et ajalugu kordus ja me käisime traumapunktis. Verepunktis, nagu mu noorem poeg traumapunkti nimetab. 🙂

Tegelikult olen ma seal juba palju kordi käinud – mu vanem poeg ütles 3- aastasena vanaemale ja vanaisale, et “tavaliselt pargime me sinna.” Harilikult võtame raamatud ka kaasa, et olla rahulikud ja ootamiseks ettevalmistunud, kuigi kogemus näitab, et raamatu kaasavõtmisel kasvab tõenäosus, et just Trauma I ukse taga olev laelamp on kustunud, aga kõik muud lambid põlevad ja pime on lugeda.

Aga seekord siis tegi keskmine tüdruk noorema tüdrukuga nii, nagu omal ajal vanem tüdruk keskmise tüdrukuga tegi, st. tõmbas käest nii, et mingid pisikesed randmeluud venitamise käigus pisut paigast nihkusid ja kätt enam ilma valuta liigutada ei saanud. Mänguhoos muidugi, nagu lastel tavaks on. Aga kui Pisike Piiga 20 minutit järjest nutnud oli, pakkisin ta ettevaatlikult minekuks riidesse.

Nii väikestega raamatut kaasa võtta pole mõtet ja kui nii nutune lugu on, pole ka heegelnõela ja lõnga nukuriiete meisterdamiseks mõtet kaasa võtta, nii et ütlesin keskmisele tüdrukule, et ta meile ühe auto kaasa annaks. Andiski ühe kulunud automudeli. Mina arvasin, et võiks teise veel võtta, aga tema arvas, et äkki kaob veel ära ja keeldus. Nojah, kokkuhoidlikkus geenides, mõtlesin mina. Tegelikult selgus, et tal oli hoopis intuitsioon tööle hakanud!

Käisime Lastekliiniku erakorralises, kust meid Ülikooli Kliinikumi EMO-sse edasi põrgatati, seal siis läbisime käbedalt vastuvõtu ja läksime harjunud kohale Trauma I ukse taha pingile. Üks mees juba istus seal  ja asus Pisipiigaga auto teemal vestlema. “Mis auto sul on? Näita mulle ka! Anna mulle!” Piiga istus morni näoga ja tõmbas aegajalt nuuksatades hinge (vastuvõtus oli ju jope ära võetud ja käsi kaela seotud, ai), autot käest ei andnud, käratas ainult EI. Keskmine õde oleks võinud rohkem meid usaldada, mõtlesin, kes see oma autosid ikka käest annab. Aga kui neid 2 oleks, siis võibolla annaks ka?

Nii me siis istusime, kuni tuli päris kähku meie kord ja siis pildistamise kord ja nagu nii mõnelgi eelmisel korral, tegi ka seekord röntgen imet. Selles mõttes, et selle pildistamise ajaks kätt nii- ja naapidi väänates ja paigal hoides läks ranne tal vaikselt ja salapäraselt korda, röntgenikabinetist väljudes ta enam ei kurvastanud ja sai vaikselt kätt liigutatagi – ilma mingeid grimasse tegemata. Siis mul tuli meelde, kuidas ma mõni aeg tagasi väiksema poisiga samal teemal traumakas käisin ja ka peale röntgenit enam probleemi polnud. Tundus teine nagu väike simulant tookord, nüüd siis oli samasugune imetervenemine. Too esimene kord, kui vanem tüdruk keskmisel käe ära tõmbas, oli ka sarnane lugu. Kaks korda kahenädalase vahega, nagu tüdrukud ikka, ma-tõmban-sind-käest-mängud.

Mulle hakkavad need röntgenaparaadid sellise tervendamisvõimega peaaegu veel meeldimagi, aga kuna röntgeni teemaga kaasneb tavaliselt ikkagi valu või midagi enamat (punakaslillat ja paistes?), siis see suhe jääb meil loodetavasti ikka üksikuteks harvadeks kohtumisteks, mis lõppevad ilma lahase ja kipsita.

Ja palju aega meil traumapunktis läks, tee oma pakkumine?

18 minutit, ütleb roosa paber perekondliku haiguslugude mapi vahelt.

Selle aja jooksul jõudsin loodetavasti ainult mina märgata pudruplekki Pisipiiga kleidi peal 🙂 Sest kui traumapunkti minekuks kisub, ega siis väga riideid vahetama tavaliselt ei jõua hakata. Pähe tulevad ainult need imetervenemislood ja väike kahtlus, ega seekord simulandiga tegu pole? Samas nii väiksed, 1-3 aastased lapsed ei jaksaks 20 minutit järjest nutta, kui ikka põhjust pole ning õnneks pole keegi kunagi minuga traumapunktis pahandanud, et käite siin nii sageli!!! Pigem on nad alati nii toredad ja lahked ja abivalmid olnud ja peaaegu et grupiviisiliselt peale puhunud (ükskord, kui keskmisel tüdrukul pöial autoukse vahele jäi ja kolmekordseks paistetas). Nad on ikka nunnud seal.  Peaks neile kooki tegema.

Et teil ka traumapunktis kenasti läheks 🙂 Ja neil seal ka.