Kas emadele ON vaja…?

Lasteaiahommikutel kostub juba vähem hommikust nuttu. Koolihommikutel hakkab ka oma rutiin tekkima, mis hommikul keegi teistega samal kellaajal sööma ei tule (kahel päeval nädalas läheb keegi teiseks tunniks).

Kodusel lapsel on rahulik elu. Hommikuti kurvastab küll tema ka, sest lasteaeda ei lasta, aga üldiselt meeldib talle hommikuti õues käia, toas nukusid sööta ja magama panna ja ÜKSINDA duplolegosid kokku panna. Siis tema legomehikesed istuvad kõik suure legolaua taga, pool õunapuud on laua peal neile söögiks ja vahepeal sõidavad mehed kahekesi ühe mootorrattaga teistele külla. 🙂

Õues on keerulisem, aga hea, kui on poriloigud ja kummikud. Veel on hea, kui on vihma sadanud ja saab osadest kanalisatsioonikaevude luukidest-restidest läbi vaadata, kas seal all on ka vesi? Kuigi sellised kaevud on peamiselt autoteede peal, saab rahulikuma liikluse hetkel sinna kivikesi visata ja vette sulpsamise häält kuulata. See juba on midagi! Liivaga tuleb sahisevam hääl.

Kasse on hea jälitada, kes meie aias oma kassiasju ajavad. Lehti on hea korjata, mõned saab ka raamatute vahele poetada, äkki keskmised lapsed teevad neist millelgi sünnipäevakaarte, kui lehed on kuivanud. Õitsejaid meil peale rooside aias hetkel pole, gladioolide meelest on õite avamisega veel aega ja daaliad ei jõudnudki selle jaheda suvega välja mõelda, kas tasub õitsema minna või mitte. Juba teist aastat nii, hakkan pisut pettuma juba selles kaeva-välja-kaeva-sisse temaatikas, mis pingutustest hoolimata õisi ei too. Eelmine aasta olid nad õitsemisele lähemal, siis neil olid vähemalt nupudki.. See aasta saan lihtsalt rohelust nautida. Õnneks sobib mulle üldjuhul rohelus ka, kui just pole vaja parajasti 1.septembriks lilli viia.

Mõned maasikad siiski õitsevad, ju nad tahavad mulle tegemata maasikapeenart meelde tuletada. Kevadel mõtlesin, et jäin hilja peale ja sügisel teen. Sügisel kuulsin tööl, et kõik olevat juba ära teinud, siis, kui septembri alguses maa kivikõva oli. Mina ei raatsinud maasikaid raiuma hakata. Mõtlesin, et küll vihmaste ilmadega saab mulla niiskemaks ja jõuab istutada küll. No küllap jõuabki, kui aastat kindlaks ei määra.

Lasteaiakoosolek oli juba ära, väga huvitav. Väiksemate rühmas oli isegi veel huvitavam olnud, sest nende rühmas oli 2 kohta täitmata. Siiani! Lapsevanemad olid õpetajate jutust aru saanud, et neid kohti sõimerühma ei taha keegi. Uskumatu, mõtlesin mina, Tartu oma igihalja “Lastesõbralik linn ei salli lasteaiakohti” teemaga, aga linnavalitsuse tädi kinnitas mulle, et see on ainult linnalegend ja isegi peale kahte ametlikku rühmade komplekteerimist mõni üksik koht aegajalt liigub. Aga mitte meile, sest meie ees on 14 last veel sinna lasteaeda järjekorras.

Ohkasin kergendusest.

Järgmiseks aastaks on PisiPiiga juba suur. See aasta saan veel temaga kahekesi käike turule ja raamatukokku ja linna teha, jalgrattaga sõita, mänguplatsidel patseerida, kui teised lapsed koolis/lasteaias on, lõunauinaku ajal nukule seelikut õmmelda või kleiti heegeldada. Paar poolikut tööpäeva nädalas elan praegu kenasti üle. Aga kui Väikseke ka lasteaias oleks, siis on mul ju ainult suured lapsed ning aeg lendaks veel kiiremini kui praegu!

Täistööaeg, täisväsimusaeg peale tööd/kooli, millega teha süüa ja käia poes, vaadata ohates koolitööd üle mõnel algajal saksa keele õppijal (et nad sel aastal alles alustasid saksa keelega, on ta järgmiseks aastaks ilmselt nii kaugel ees mu lapsepõlveaegsest 4 kuust saksakeeleringi tasemest), mõnel loetamatu käekirjaga vasakukäelisel kahtlustavalt kotist väljas olevaid kooliasju lehitseda, gümnasisti juttu õpetajate käitumisest kuulata… Brrr. Väsinud peast ei jaksa mõnikord kõike rahulikult võtta.

Jah, kõiki neid kahekesi olemise aspekte ei jõuagi loetleda, osasid neid saab rakendada lasteaialapse elu juures ka.. aga mitte kõiki ja tunduvalt keerulisem on rohkem kui ühe lapsega korraga. Seni aga vaatan siis, kuidas nukutaldrikutel on reas doominotükid, millele garneeringuks muffinipuru peale raputatakse ning siis harja ja kühvliga lauaesine laiali pühitakse… Jah, ta tahtis tegelikult kokku pühkida, aga selleni me pole veel päris jõudnud. Aga see-eest räägib ta, kuidas vanaema meie diivani peal hüppas ja alla kukkus, kui mina tööl olin. Silmagi pilgutamata, ise nii kavala näoga.

Tegelikult ma unistan, et on selline äge emade nõuandla, nagu Soomes olevat (olen selle kohta küll ainult raamatutest lugenud), et kui tekib küsimusi laste kohta või kodu teemadel, saad käia ja sellest kellegagi rääkida, teiste kogemusi kuulata ja ehk ka julgustust, et sa pole ainus, kes midagi sellist kogeb. Jaa, meil on ju raseduskriisi nõustajad ja ämmaemandad, kellega saab kord kuus raseduse teemalisi asju harutada, pere-elu juurde segamata (tegelt tahaks raseduse ajal hoopis rohkem elumuutustest vestelda , mitte vaid kord kuus kõhu ümbermõõtu mõõta!?); meil on Perekool ja Pereklubi ja ilmselt veel mingid foorumid, kust aegajalt saab asjalikku nõu, aegajalt aga hoopis poriga pihta, kui anonüümsus tagatakse; olen kursis, et on olemas psühholoogid ja psühhiaatrid jne, aga see kõlab nagu mitu kuud ootamist ja kuude kaupa vestlustel käimist..

Võiks olla mingi selline noortenõuandla-tüüpi värk, aga hoopis emadele. Noortele, vanadele, vahet pole. Kust saab sünnitusjärgset nõu/nõuhaud, kust saab magamisteemalist nõu, söögiteemasid praktilisemast küljest kui… perearstilt..? Olen mitmetelt inimestelt kuulnud, et perearstilt saab hoopis palju negatiivset tagasisidet stiilis “Mis, laps ei oskagi teil veel iseseisvalt süüa? Ammu oleks aeg olnud! Emana saate loodetavasti minu hääletoonist aru, et olete läbi kukkunud.”, lisaks kasvuteemalistele märkustele “näete, kust kasvukõver peab minema? MIKS ta siis nii vähe juurde on võtnud teil?” jne.

See teeb haiget. Esimese lapsega ma ikka nutsin, kui raske oli. Teise lapsega hakkasin sisemiselt mässama, kui kuulsin neid nõmedaid hinnanguid. Jaaa, toredaid perearste on loomulikult ka! Perearsti vahetada jõudsin lõpuks ka, praeguse juurde satun peaaegu iga aasta, aga mitte tihemini. *ptüi x3* Aga kuulen tuttavatelt, et neilgi on sarnaseid lugusid ette tulnud. Tuleb siiani. Süütunne emadel on ilma võõraste märkustetagi sees olemas, seda ei pea üldse koguaeg rõhutama ja kasvatama! Eriti, kui pole alati võtta mõnda sugulast või sõbrannat, kes ütleks, et asi pole nii hull! Vahel piisab ka lihtsalt ärakuulamisest, nõu andmata.

Oleks vaja sellist positiivset keskkonda, kus poleks suuri rahalisi väljaminekuid (et abivajaja reaalselt ka seda kasutada saaks), kust oleks võimalus saada toetust, nõuandeid, vajadusel ka oma kogemusi jagada, et kedagi aidata sellest faasist läbi, kus sa juba oled olnud…

Aga võibolla on juba sellised asjad kuskil meil olemas?

Lastekliinikus on kogemusnõustajad, kes tegelevad enneaegsete emadega ja lisaks on kord kuus vestlusringid ATH-laste vanematele ja kuskil toimus midagi vist ka Aspergerite vanematele, aga kõik need tavalised emad?

Või on anonüümne, üle interneti suhtlus paremgi, sest siis ei saa keegi teada, kes see “nii rumala” küsimuse küsis? Või et internet on juba niigi täis blogisid ja artikleid, kuidas lahendada kõiki probleeme, teha kõiki kodutöid minimaalse aja ja maksimaalse tulemusega?

Või siis vastupidi, kõik õpivadki oma lapse/laste olukordadest ja pole vaja liigselt harida end teistelt tulevate soovituste ja nõuannetega? Majapidamise, säästmise, pereelu ja lastega rahulikumalt hakkama saamise nipid ja trikid on nõrkadele? Targemad teenivad piisavalt ja saavad niigi hakkama? Või vastupidi, lapsed on ikkagi õnnetud?

Oeh, tahtsin jutuga sinna jõuda, et kui meil OLEKS kuskil selline emade või lastevanemate keskus või siis kord/paar kuus vestlusring, siis ma küll tahaks! Ma tahaks korraldada, osaleda, jagada, aidata. Ainult teostus on puudu veel, sest ma ei tea, kas kellegi reaalselt sellisest asjast ka tuge oleks või see on ainult minu fantaasia.

Advertisements

2 thoughts on “Kas emadele ON vaja…?

  1. Nii tore idee! Mina koos paari sõbrannaga tahtsin Pärnusse sellist asja teha, kui lapsed olid väikesed. Juba ajasime linnavalitsusest ruume välja ja puha, aga siis kaks kolmest eestvedajast jälle sünnitasid ja enam polnud aega. Känguru klubi tahtsime nimeks panna :).
    Minul oli selline nõuandla olemas vanemate ja targemate sõbrannade näol. Ühel oli 5 last, teisel 3, igale küsimusele oskasid vastata.
    Praegu annab tuge meie koguduse naisteklubi. Kõik mured ja rõõmud saavad läbi arutatud. Need, kel titad ja väikelapsed, saavad kah omavahel kord nädalas kokku.
    Leia mõttekaaslased ja väike ruum (meie kohtume üksteise kodudes), pane lehte kuulutus ja vaata, kas tuleb välja.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s