Viitsimise küsimus?

Koolitused, infopäevad, koosolekud, õppeprogrammid… Ükskõik, kas õues on seene- või päikseilm (või mõlemat), iga sügis on need ülalmainitud platsis. No tegelikult on hea, et neid korraldatakse, et huvilised saaksid kursis olla ja oleks nagu millegi üle kontroll, inimesed kutsutakse kokku ja neid teavitatakse, isegi kui see midagi ei muuda.

Mõnikord kerkivad mul need rumalad küsimused, et Miks peab peaaegu alati küpsiseid ja saiakesi pakkuma? Miks must tee ja must kohv? Miks keegi ei raatsi näiteks puuvilju pakkuda? Piparmünditeed teha? Nii palju on neid inimesi, kes ei jaksa üle 2 kohvi päevas juua, aga midagi muud ka kohvipausi ajal ette nähtud pole (kui veab, saab kuuma vett või kohvipiima juua, aga siis vaatavad teised viltu) ja kelle organism pole veel karastunud, saab öösiti kohviärevust magneesiumiga maha suruda või niisama tunde voodis keerelda.

Seega olen alati hästi rõõmus, kui praegusel Võta Õunu!-ajastul on inimeste kogunemisel ka suur õunakorv Eesti õuntega, nagu eile! Kurvaks teeb seal juures ainult prügiteema.

Olen keskkonnateemalised kokkusaamisel. Kõik 10+ esinejat räägivad, kuidas nende juures saab prügi, jäätmete sorteerimise ja keskkonnasõprade programme ja Oi kui tore, et juba lasteaialapsi saab kaasata sinna ja koolidele on meil kümneid ja kümneid programme ja õpikodasid, AGA kogu sellel keskkonnainimeste kogunemisel on üks prügikast, kuhu loobitakse sisse õunasüdamed, sidruniviilud, plasttopsid, pabermaterjal ja kommipaberid, vabandust, kommikiled. Isegi draakonikommidel pole enam tavalisi kommipabereid ju ümber, sest need laguneksid looduses ära. Paneme ikka midagi läikivamat sinna ümber.

Küsisin korraldajalt, miks? Miks ei võiks olla ürituse korralduspunktide juures lauset, et kes saab, palun tulge oma kruusiga? Või miks ei saa selleks ürituseks laenata kohapealt või vastavast nõudelaenutusest kruuse? Või miks ei võiks suure kommikausi juures olla karpi sildiga “Palun kommipaberid SIIA!” ja õunajäätmed koguda mõnda teise väikesesse kaanega karpi sildiga biojäätmed? Sinna saab ju õunasüdame peale joonistada, kui kõik eesti keelset silti ei loe. Kui kaas on peal, ei tule õunasiidri aroome ega puuviljakärbseid ka.

Aga ei, korraldaja arvas, et kruusid kolisevad, kui neid tuua. Ja nagunii keegi ei tuleks oma kruusiga. Või noh, niigi palju on ju teha, teisi asju ka tuua. Mõistan, korraldaja korraldabki igasugu asju, tihti oma töökohustuste kõrvalt.

Kuid delegeerimine aitaks siingi. Kui abilist toimumiskohas võtta pole, saab ju otsida vabatahtliku või mitu. Niisama lihtsalt, et kirjutad ürituse toimumise infot laiali saates kõige alla rea, et vajaksin ühte abilist, kes aitaks paari asjaga kohapeal või võtaks vaevaks kodust tuua tühi karp, kuhu panna plastpakend või saaks hiljem nt. kodusesse komposti viia biolaguneva kraami.

Kas see on viitsimise taga? Või tundub see lihtsalt utoopia, et me peaks prügi sorteerima lihtsalt iseenda pärast?

Isegi kui ma olen ainuke hull, mul ükskõik. Mulle lihtsalt tundub see nii normaalne, kerge, lihtne, et panen pakendi ja põletatava kraami olmeprügist eraldi, et saadan munakoored kanadele tagasi koos munarestidega, et kana perenaine ei peaks kanadele munakoore valmistamiseks kaltsiumi poest juurde ostma jne. Võib-olla on aga põhjus hoopis selles, et ma olen elanud kohas, kus KÕIK sorteerisid. Kõike. Eraldi. Värvilist klaasi, värvita klaasi, ajalehti, muud paberkraami, metallpakendeid, plastpakendeid, paksemat plasti jne.

Seal oli küll algul keeruline, sest võõrkeelest ei pruugi kõike aru saada, aga õnneks olid pildid ka peal ja seal elades olid sorteerimise anumad algelisel kujul (2 prügikasti ja üks määrdunud karp biolagunevatele) üüripinnal juba olemas. Sorteerimisharjumus jäi külge ka teistele peale minu ja Eestisse tagasi kolides polnud küsimustki, kas sorteerida edasi või mitte.

Käisime Vanema Pojaga (kes oli siis lasteaiaealine, aga ilma lasteaiakohata) kiriku juures laste mängutunnis. Peale laulu-mängutundi tuli alati see hetk, kus vanemad lastele süüa andsid – kes kaasavõetud banaani, kes soendas putru või püreed. Kohapealt sai osta puuvilju (sümboolse tasu eest). Alati oli olemas 3 väikest prügikasti laua peal – biolagunevale, pakendile ja paberile. Mitte kunagi ei olnud lastele söögiks küpsiseid või saiakesi, kuhu me ka ei sattunud! Käisin keelekursustel. Jälle – ei mingeid küpsiseid, komme ega saiakesi, puuvilju või pähkleid aga küll, kasvõi kuivatatud kujul. Ikka prügi sorteerimise võimalusega.

Nüüd, kui koolides on säästliku arengu teemad ja lasteaedadeski räägitakse puuviljade kasulikkusest, võiks ju ikka katsetada seda sorteerimist. Läheb üks kord valesti – no mis teha. Äkki teinekord läheb paremini. Igal juhul etem kui see variant, et parem ärme proovimegi, nagunii ei õnnestu. Mõnes koolis teevad koolilapsed ise loovtööna lisaprügikaste, et saaks sorteerida omatehtud prügikasti. Kaval, oma käteööse suhtutakse hoolivamalt nagunii.

Samas on linnainimesed ikkagi rõõmsad, pakendikonteinereid leidub paari kilomeetri raadiuses mitu ja eramajades saab tellida ka tasuta pakendikoti äraviimise teenuse. Maal elades pead ikka ise klaasi, metalli ja pakendi eraldi korjama ja linna sattudes konteinerisse viima. Vähemalt Saaremaal töötas see küll nii. Kõik maa seest vastu tulnud klaasikillud, metallitükid ja kilekotid saime kokku koguda ja minema viia. Siis, kui minekut oli, mitte ekstra. Seda klaasikildude tegevust jätkub meil seal veel aastateks…

Mind nii huvitab, millal me selleni jõuame, et sorteerimine – selleks ettenähtud prügikasti – pole raske, kui pead ühe sammu rohkem astuma teise prügikastini või pead lihtsalt köögikapiust/sahtlit rohkem lahti tõmbama, et tagumisse kasti ka midagi visata. NAGUNII pead ju ära viskama asja.

Kui korraldad üritusi, hangid endale mingi koguse tasse ja lusikaid, kasvõi laenad, kui üritusi on harva. Kui vajad abi korraldamisel, uurid, kas on vabatahtlikke abilisi üritusele tulijate asjus või kasvõi Vabatahtlike Väravas. Arvate, et kes see ikka sellega nõus oleks? Ma küll arvan, et tõenäosus on nullist suurem. Kolmandik Eesti elanikkonnast kõlab ju paljulubavalt!?

Ma vist hakkan ise ka otsast torkima selle nädala ülejäänud koosolekute-koolituste korraldajaid, kas nad on selle teema peale mõelnud. Äkki saab kuidagi väiksema prügikogusega? Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et mulle öeldakse, et ei viitsi/ keegi ei jaksa korraldada/ ei vastata üldse. Aga see pole ju eriti hull, arvestades seda, et kusagilt peab ju alustama. KEEGI peab ju natuke energiat sellesse panustama, kui keegi teine ei jaksa. Ja kui ma nagunii PEAN lastevanemate koosolekul käima, siis äkki ma olen see keegi.

Kõige parem, mis saaks juhtuda, on see, et keegi on juba selle kõige peale mõelnud! Jeeee! Asjad liiguvad!! Nii ma vast saangi teada, et ma pole üksi ja mul on mõttekaaslasi. 🙂

Ideid ka natuke lõpetuseks:traditional-recycling-bins.jpg

Pildi juures on artikkel ka, kuidas sorteerimist Blahh‘ist Ahhh!-ini viia: siin.

Prügisorteerimisnurgake garaaži, pilt aadressilt Home Storage Solutions 101, link siin.

sorter.jpg

Selleks ei pea tohutut kogust uusi vidinaid/plastikut juurde ostma, saab taaskasutada vanu ämbreid, kilekotte, pappkaste vms, mida üle on jäänud. Kui ideid ei tule, küsige lastelt! 🙂

Advertisements

9 thoughts on “Viitsimise küsimus?

  1. Kusjuures tegelikult ei ole asi ju isegi viitsimises. Minu arvates ei kulu energiat märgatavalt rohkem kui kraaunikausi all on ühe prügikasti asemel kaks ja teise käivad näiteks pakendid. Ja kui pakendi/klaasi konteinerit kohe kodu lähedal ei ole siis mulle tundub, et nende võrgustik on piisavalt lai, et mõni ikka teele jääb. Kui inimene elab tõesti pärapõrgus ja ise liikumisvahendit ei oma, vot siis ma võin tõesti aru saada, et ei sorteerita.
    Meil endal on kodus (maal) vaid tavaline segaprügi konteiner. Pakendeid hakkasime eraldi sorteerima tegelikult sel proosalisel põhjusel, et prügikast sai täis märksa enne kui tühjenduspäev kätte jõudis. Kui hakkasime pakendeid eraldi sorteerima siis jätkus konteineris ruumi hulga kauemaks. Biolagunev kraam läheb komposti nagu maal ikka. Pandipakendid viime automaati ning muud purgid pudelid linna vastavasse konteinerisse. Paber kas tulehakatuseks või linna kogumispunkti. Ütleme nii, et eks ta natuke elu keeruliseks teeb kuna kotikesste autosse tõstmine ja vastavasse kohta viimine on pisuke lisapingutus. Aga samas, see pingutus ei murra konti ja kui seeläbi materjalid jõuavad õigesse kohta ning saavad uue elu siis on vast asi seda väärt.

    Liked by 1 person

    1. Meil midagi sarnast: leibkonnas 6 inimest ja kõige väiksem segaprügi konteiner tühjendamisega kaks korda kuus. Biolagunev komposti, klaas / taara / metall vastavasse kogumiskohta, muu prügi saab lihtsalt võimalikult väikeseks kokku pakitud (et ei pane tetrapakki ilma kokkuvoltimata prügisse). Tulemus – mees saab iga kahe nädala tagant pool konteinerit veel enda prahti (mida tal töötoas ja garaažis kohe palju tekib) täis toppida. Jäätmejaamas saab ka paar korda aastas käidud.

      Like

  2. Hmm, ma arvan, et see on natukene viitsimise, üsna palju tahtmise ja mingi osa ka oskamatuse/silma kinni pigistamise küsimus. Viitsimine, sest jah, kortermajas (eriti NL ajal ehitatud pisemate köökidega korterites) võib tekkida ruumipuudus. Viitsimatus ka seetõttu, et mõni inimene tõesti ei viitsi teha seda kahte-kolme sammu lisaks, et oma prügi mujale viia – kuigi õnneks on majade juures enamasti siiski need konteinerid olemas – nii olme, paberi kui bio jaoks.

    Miks ma arvan, et asi on suuresti tahtmise taga ongi lihtsalt see, et kõik koos kokku panna on mugav. Üritusele küpsist ja kohvi pakkuda on mugav, sest küpsis on odav ja kohvi ka, kuigi teekarp ja puuviljad ei tohiks ju kallimaks minna (eriti kui valida odavamad puuviljad). Pakkuda plastiktopse ja mitte kruuse on viitsimatuse (ja ka mugavuse) küsimus, sest sõltuvalt osalejate arvust (kui just osalejaid oma 100 pole) ei taha keegi hiljem kruuse pesta, lihtsam on ära visata.

    Ja eks kindlasti ka natukene oskamatust. Ma pean ausalt tunnistama, et minu tavaline jaotus on olme, bio ja paber ning klaas, aga kui hakata uurima kuidas päriselt tuleks sorteerida (kusagil veebis on see juhend üleval), siis tuleb välja, et olmesse nagu ei tohikski midagi väga panna – peaks olema paber ja papp, klaastaara ja plastpudelid, bio, pakendid?? ja metall?? – kõik see kokku võib tunduda üsna keeruline. Ja näiteks see, et osad väidavad, et pakend tuleks ära pesta (aga pakendipesule kuluv vee hulk?), sest muidu läheb pakend prügimäele; teised jällegi, et pole vaja üldse pesta.

    Samas usun ma, et küll see tuleb; kasvõi sunnitakse vägisi peale kui muidu ei saa, sest teiste asjadega ju tehti nii – nt restoranide ja baaride jt asutuste siseruumides suitsetamine – kaebeldi küll, aga ma olen kohanud üsna vähe neid inimesi, kellel midagi selle vastu nüüd on.

    Liked by 1 person

    1. Pakendikoti puhul isegi ei pea paberit, metalli ja plastikut eraldi panema. Konteineritesse viies peab. Plastikukogujad ise on väitnud, et üks plastik-supikausitäis suppi võib rikkuda kogu selle masinatäie ümbertöötlemise, niiet jah, mina pesen piima/hapukoore/kodujuustupakid ära. Kuivatan ka, sest muidu haiseks mu kodu.

      Like

  3. Väljastpoolt vaadatuna paistab nii nagu oleks keegi suvaline saanud projektiraha keskkonnateemalise kokkusaamise korraldamiseks – a mis siis on, teeme ära! Või kuskilt ülevalt tuli korraldus, et vaja prügi sorteerimise osas inimesi harida, ja pandi esimene ettejuhtuv seda korraldama.
    Ise olen ELF-i inimestega kokku puutunud ja nemad küll oma üritustel käivad mööda seda teed, mida teistele soovitavad. Näha, et inimesed hoolivad.
    Mul on kortermaja juures on eraldi konteinerid paberile, biojäätmetele ja üldprügile, viie minuti kaugusel suurpoe juures on pakendikonteiner ja klaasjäätmete konteiner. Seda prügi, mida kuhugi ei õnnestunud sorteerida, koguneb nii vähe, et kord poole aasta jooksul saab suur prügikott täis. Kui vaatan, mida teised majaelanikud üldprügisse panevad, siis vahel tahaks kohe ise kohapeal sorteerima hakata 🙂

    Liked by 1 person

    1. Tegelikult ei olnud üritus AINULT prügiteemaline, vaid muu keskkond ja jätkusuutlik areng ka, samas korraldaja ON loodusinimene, tore ja armas. Töötab sel alal ja seda üritust korraldas ilmselt ilma suuremate rahadeta.

      AGA sain täna targemaks, kui tööl kolleegid teatasid, et OMA puuvilju ei luba tervisekaitse pakkuda. Lastele kooli/lasteaeda oma aia puuvilju viia ei tohi, üritusele samamoodi – tervisekaitse keelab. Tervisekaitse, mis ütleb, et parem, kui me ei mürgita kedagi ära. Just.
      See siiski ei nulli seda plasttopside teemat, vaid lihtsalt õunu tuleb salaja tuua ja loota, et keegi ei kaeba. Ega neid eestlasi ei tea. 🙂

      Liked by 1 person

      1. Indeed. Aga kuni keegi ei kaeba, teeme ikka nii. Ma just olin nii sillas, kui üks tore lasteaiaõpetaja lastele hommikul saladuskatte all teatas, et tal on neile tänaseks ploome toodud, sest tal oli eile sünnipäev!
        Mina ei kavatse teda reeta 😀

        Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s