Vaheaja tähistamine garaažis

Toimus meie Vanima Lapse sünnipäev. Ta tuli selleks isegi koju ja oli nõus ahjukartulite küpsetamiseks kartulid ise ära koorima-lõikuma. Vanaema tegi kotletifännidele kotlette, Minu Õde tegi paar suurt taldrikutäit vahvleid ja Vennanaine küpsetas kaks plaaditäit pitsat. Vanima Lapse kallim tegi fetajuustusalatit. Inimesed on ikka nii suurepärased!

Minu teha jäi lisaks banaani- ja pomelotükkidele ainult kook ja midagi head soolast. Mõtlesin siis soolaseid kaerahelbeküpsiseid teha, sest juustu-kaerahelbeküpsiste isu oli. Guugeldasin, keegi on veel sellistele asjadele mõelnud, retseptidki oli internetis saadaval. Lugesin siis ühe retsepti läbi ja tegin teisiti, jahu ja piimata. Said küll söödavad küpsised – lisaks 3+3 dl kaerahelvestele panin 200g riivjuustu, natuke soola, 2 muna, igavuse peletamiseks veel natuke pipart, toortatart ja kanepiseemneid. Muidu need passivad mul kapis ja ma ei tee nendega mitte midagi, v.a. pipar muidugi, seda ma kulutan küll peaaegu iga päev aedviljade peale.

Trennitüdruk tegi pätsikesed, saime kaks plaaditäit ja küpsetada tuli umbes 12-15 minutit sõltuvalt sellest, kas ahi oli juba sooja saanud või veel mitte. Kui ahi oli juba soojas, tegin ruttu teistmoodi šokolaadikoogi ka – tavaliselt teen seda Rootsi kladdkaka’t ehk kleepkooki, mis on põhimõttelist õhuke, šokolaadine, megahea brownie. Mu kursaõde, kes vanasti Rootsis elas, tegi ükskord oma sünnipäeval seda kooki ja ma kahtlustan, et kõik külalised jäid sõltuvusse. Peale seda sain retsepti ja tegin seda kooki igaks sünnipäevaks – IGA KORD läks täppi: kiirelt valmis, kiirelt ahju, alati tuleb välja. Isegi šokolaadi pole vaja panna – muidu poleks mul kunagi koostisosasid varuks, sest need ju ei säili. 😛

Seekord aga tegin hoopis teisiti, suhkrut, võid ja muna panin poole vähem ja ühe purgi õunamoosi panin ka sisse, et tuleks mahlasem. Mkmm. Ei mingit mahlasust, aga vot kuppelmaastiku mulaaži sain küll. Poleks pidanud kergitusainet panema, kladdkaka’le ei panda ja töötab ikka. Aga külalised ei kurtnud, ikka sai kõik otsa, ka vooremaa-piirkonnad keset kooki.

Tead kui raske, ma pean iga õhtu kööki koristama, kurtis Trennitüdruk vanemale õele. Heh, ma koristasin ka kööki, ütles õde, aga nüüd ühikas pean ma iga päev endale ise süüa tegema, nõud pesema ja koristama ka! Ükskord ma pesin isegi vannitoaukse vabatahtlikult ära, sest see oli seal nii must! Trennitüdruk jäi vist tema vastusega rahule, sest meil kodus pesevad aeg-ajalt  teised ka panne, mitte ainult tema. Uste poole ei vaata keegi, need on niigi haruldased! Meie maja ehitanud mees pani uksed algul allkorrusele ette ja siis ehitas üles ka toad ja viis uksed sinna. Tagasi ei toonudki. Vedas, et vetsule uks alles jäi. Võib-olla sellepärast nad müüsidki maja maha, mitte küttearvete pärast?

Täna siis tähistasime koolivaheaja algust – mina käisin rehvivahetuses,VaheajaVeetjad lapsed aitas talverehvidega rattaid läbi garaaži veeretada algul ühes suunas ja pärast suvekummidega rattaid teises suunas ja alla keldrissegi veeretada. Raske oli küll, trepi peal kippusid rattad perutama ja plaanisid tagaajamist korraldada, aga ma sain ennast kehtestada ja rattad läksid lõpuks ikkagi sinna, kuhu mina tahtsin. Autoparandajamees teatas, et järgmine kevad küll nende rehvidega edasi sõita ei saa, et nende aeg on läbi. Naiivselt küsisin, miks ma nad siis koju viima pean? Selgus, et ainult siis, kui ma nende käest suverehvid ostan, võin oma vanad rehvid neile jätta. Miskipärast unustasid nad mulle siis kohe suverehve müüa, nii et pidin nende vanadega siiski koju sõitma. Küllap nemad on ka mõnikord hajameelsed, mõtlesin, ega hakanud neile seda meelde tuletama. Niigi said nad mu käest 15 euri, kuigi ma vaatasin, et juba rataste tasakaalustamine maksab tänapäeval 30 euri. Väga veider.

Siis tähistasime kodus vaheaja jätkumist sellega, et ma koristasin garaaži ja lapsed pidid liivakastimänguasjad liivast eraldama ja need sisse tooma, mina kontrollisin (ikka olid liivased) ja ladustasin. Jalgratastega samamoodi – 3 tõukeratast, üks kolmerattaline, kahed abiratastega, üks ilma abiratasteta, aga abitu ratas ja siis veel mõned suuremate rattad. Nagu terve päeva töö, ainult 2 ratast jäid homset lund ootama – see, millega Vanem Vend trennis käib ja see, millega mina pidin postkontorisse sõitma täna, aga kuna ma koristasin ennastunustavalt garaaži, siis saan homme jälle üritada.

Garaažikoristamine on oluliselt toredam, kuna seda saab teha kellelegi kingituseks. Noh et Mees tuleb koju ja ühel hetkel avastab, et ohoo! Aga tegelikult ju nii ei läinud, sest:

1. Seal oli väga palju minu asju, mida ma nagunii oleks pidanud ära panema – orhideemuld, muruseemned – mille kilekott oli juba talvest saadik ühe eksinud hiire tõttu katkine, nii et ma ei saanud seda ju varem ära panna, sest see oleks põrandalt tõstes kuhugi pudenenud… Aga täna ei pudenenudki, sest ma panin käe alla. Huvitav, et see polnud üldse nii raske, kui ma kuude kaupa arvanud olin (ja kummikute ning porganditega varjamine aitas ka neil märkamatuks jääda).
2. Seal oli palju kingi, mis me vist kevade ja suve kohtumise ebamäärasel hetkel kuhugi “kõrvale” sorteerisime ja nii nad seal passisid, kuni keegi ei julgenud sinna vaadata. Kingad ei ole ainult minu teema, teiste kingad olid seal ka!
3. Kahjuks sulas välja hulk kraami, mille ma päev varem oleks saanud kenasti täna varahommikul kell 11 äraveetavasse pakendikotti toppida – pisut ehitusmaterjalide kilet, pakendeid, pappkaste – ja see “pisut” täitis uue pakendikoti poolenisti ära. Ainult 4 nädalat on jäänud uue tühjendamise ootamiseni…
4. Kui palju on meil ämbreid ja kui tore on neid üksteise sisse kokku panna! Hurraa, oleks kohe nagu  p a l j u  koristanud! Ämbrid tulevad meile naabritädilt, kelle sugulane toob talle sööklast järele jäänud valgeid ämbreid ja siis naabritädi heidab neid meie aeda. No umbrohu korjamiseks on mõni ämber isegi hea, aga miskipärast ämbrid iseseisvalt umbrohuga ei tööta ja ämbrid sigivad / siginevad. Need ämbrid, mis vihmaveetorude all vett koguvad ja jääga katki külmuvad, saab maha matta, muud üleliigsed ämbrid hoiab iga eestlane uhkusega alles. Tasuta saadud ju!! Varem viskas sama naabritädi meile laste kombesid üle aia, eelmine nädal aga kapsaid, nii et iial ei või teada. Vahepeal ma tõstan mõne euroaluse neile kütteks vastu. Ikkagi naabrid.
5. Siis oleks olnud õige aeg Mehe asju koristada, aga piirdusin ainult põranda pühkimisega ja jätsin midagi talle ka. Arvasin, et ta tahab oma asju üles ka leida.

Üles leitud ketsid ja väikseks jäänud botased viisin pesuruumi, mis nägi välja, nagu oleks kõik hetkel ebavajalikud asjad sinna kogutud. Ohkasin. Nii kurb, kui peab OMA segamini ruumi ka koristama. Ja kui Mees töölt tuli, viisin ta loomulikult garaaži vaatama (peale sööki alles, mitte KOHE, ma olen teinud edusamme!) ja siis palusin, et ta võiks mind pesuruumiga aidata, vähemalt alustuseks. Äkki ma siis kunagi tegeleks sellega ka. Üks päev on ju veel vaheaega jäänud, siis hakkavad koolitused.

Muidugi jooksin peale koristamist lasteaeda, siis jalutasime koju, tegin kiirelt aedvilju küüslauguga ja siis meenutasin, kuidas pühapäeval ühel vaiksel hetkel arutasime Mehega maailma asju. Ta küsis, missugust osa minu tööst ma hindan kõige olulisemaks. Mina muidugi sain aru, et ta küsis, mida ma päevad otsa teen, mis on kõige ebaolulisem? Nii et kui ma vastasin, ei saanud tema midagi aru ja mina ei saanud midagi aru, miks ta selliseid asju küsib, niigi on piinlik niisama internetis passida, ilma et seda veel kellelegi üles tunnistaks. 🙂

Aga peale küsimuse sünkroniseerimist tunnistasin, et ma teen ju tavaliselt neid asju, millel mingit suuremat tähtsust pole, aga mis tegemata jätmisel kenasti kätte maksavad. Ehk siis teen neid asju, mida “majapidamise ringteele” sattunud inimesed ikka teevad – pesen pesu, aga keegi määrib selle varsti jälle mustaks. Pesen nõusid ja teen süüa, aga keegi sööb kõik ära ja nõud lähevad ka jälle mustaks. Täidan külmkapi kõhtu, aga pikapeale saavad isegi külmutatud aedviljad otsa. Jne. Ma nagu ei teeks kodus midagi olulist, millest tohutu märk maha jääks, et VOH – tehtud! Pigem pean siis oluliseks sellist asja, millest midagi järele jääb – kui ma näiteks mõne armsa kleidi koon Väikse Piiga nukule või endale seeliku õmblen või näiteks blogisse kirjutan, siis vahel mulle tundub, et ikka jääb mingi jälg maha. Kas see on imelik?

Aga jälg võib ka vastupidiselt jääda. Väike Piiga käis täna lasteaias. Läksin järele talle, siis mulle tundus, et ta ülemine esihammas on katki läinud. Oligi, ta oli pingiga kiikunud ja hoogu pidurdanud ja raudpost oli jälje jätnud tema suhu. Üle poole hamba on ikkagi alles ja suurt verejooksu ka õnneks ei tekkinud, sest ta huul ei jäänud kusagile sinna posti ja esihamba murdumise vahele. Kahtlustan, et selleks pidi suu kas naerust või kilkamisest lahti olema, siis on selline hambamurd teostatav küll.

Pealelõunane lasteaiaõpetaja ei teadnud hommikusest marulisest kiikumisest midagi, kuigi meenutas, et magamise ajal oli küll Piigal hammas valutanud. Hambaarst arvas, et võib järgmisel reedel vaadata, kui just peab. Ma nüüd ei teagi, kas peab vaatama, aga paistab terav viltune serv  ja katsudes pidavat valus olema. Tegelikult hakkavad tal vast mõne aasta pärast jäävhambad saabuma, nii ehk peab vaid kuni 3 aastat ootama? Nooremal Vennal, kes on umbes viie ja poole aastane, on 5 hammast juba lahkunud, 2 uut suus  ja neli parajasti saabumas.  Kooliminekuküpsus pressib ligi.

Homme on jälle vaheaeg!

Rattalukkude salapärane elu

Tahaks millestki toredast kirjutada, aga toredad asjad on kõik parajasti kuidagi passiivsed ja mitte nii toredad asjad on usinalt aktiivsed. Ma tean, et nad lähevad kuhugi mööda – mõni tulevikku, mõni ma ei tea kuhu, aga vast tekib sellega ikkagi ruumi headele asjadele ka.

Headest asjadest rääkides – Maisilabürindis käisime tookord ära, kui sellest krjutasin, et peaks minema. Oli küll maisi, kõvasti kohe. Saabus järjekordne näide sellest, kui hea on omada lapsi – nimelt olin mina paaris Trennitüdrukuga ja see oli täielik vedamine! Mina eksisin esimese viie minutiga ära, kuigi ma vaadasin kaarti ka seal tordi sees, aga midagi polnud teha. Kui ma juba linnas orienteerudes kenasti ära eksida oskan, pole maisipõllul ju erilist muud lootust. Igatahes päästis tütar mu välja ja leidsime vajalikud kohad üles, kuni Mees Vanema Pojaga ülejäänuid otsis. Vanem Poeg oli minusse, aga temal polnud ära eksimiseks vaja isegi kaarti vaadata. Tore igatahes, et Mees Trennitüdrukuga paari ei sattunud, muidu oleks mina autoparkla leidmise lootuses kusagil Pisisaare küla kandis mööda maanteed edasi jalutanud. Üks mees igatahes jalutas sinna vastassuunda, kui me minema sõitsime. Pärast Endomondo ütles mulle, et tordikujulisest jalutamisest oli asi ikka väga kaugel, kuigi kella kõndisime küll läbi.

Pilt on pärit Tore talu kodulehelt. Nüüdseks ilmselt pisut rohkem maha sõtkutud kui 3 nädalat tagasi.

Vanem Poeg hakkas jälle sellises trennis käima, kus kimomot vaja läheb. Eelmise aasta kimono püksid olid väga lühikeseks jäänud, sest millalgi märtsis vist jättis ta käimise katki ja oli kohe vähem kurnatud. Aga ta ise ei pööranud lühikeseks jäänud pükstele tähelepanu. Mis sellest, et veel veidi ja pikkadest pükstest oleks juba põlvpüksid saanud. Samamoodi oli ta imestunud, kui kuskilt imelikust kohast raamaturiiulite juures tema valge kimonovöö välja tuli. Minu uurimise peale, kas ta siis seni on käinud kimonoga ilma vööta trennis, vastas ta lihtsalt Jah. 😀

Siis ma tegingi seda, mida ma naudin ja milles ma hea olen – otsisin kiirelt läbi kõik spordikaupade teise ringi müümise kohad ja leidsin parima pakkumise kodulinnast, just sobivas suuruses ka!  Sain õhtul juba kätte ka. Nii rahul, jälle päris mitukümmend eurot kokku hoitud. Aga ega siis nii lihtsalt need asjad ei lähe – kui tuleb selline suur rõõm saavutusest, tahaks ju seda veel kogeda! Mõtlesin siis Nooremale Pojale ka jalanõusid leida. Käisin ortopeedilisi jalanõusid otsimas, aga sügis on teistelegi kätte jõudnud! Polnud mingeid meie vajadustele vastavaid jalanõusid, mis oleks hüppeliigese ümber kõrgendatud ja heade pikkade krõpsudega. Alles oli vaid viimane paar siniseid nööridega saapaid. Nendega saaks käia, sest ise saaks ta need jalga, aga nööride korralikult kinni sidumisega ei saa meie laps küll hakkama ja õpetajatele seda tööd juurde teha absoluutselt IGA õuemineku kord ma ei tahtnud.  Olgu, paari nädala jooksul peaks neile laekuma laadung järgmisi botaseid-saapaid.

Seniks hankisin soodsad lisakummikud – sangadega crocsid – millest üks läks talle jalga ja teine mitte. Hmm. Postiga tellimise värk. Kummikud jäävad järelikult mõneks aastaks ootele, kuni Väike Piiga neisse sisse kasvab, järgmisi kummikuid pean paar päeva veel ootama, kuni neid saab osta. Proovimisega ostsin veel ühed krõpsudega poolsaapad, aga kuna need pole piisavalt ortopeedilised (kuigi eccod), peavad need tõenäoliselt vaid mõned nädalad vastu. Noorem Poeg kannab neid lihtsalt nii, et ühe jala king kulub viltuseks ja teine ei tee teist nägugi. Saabastega on vähemalt lihtsam, nende puhul ei hakka nii segama, et üks jalg pea numbri võrra teisest väiksem. Suviste rihmikute puhul läheb see lahtine ninaosa muidu iga sammuga kahekorra ja sellepärast eelistangi poodi, kust saab tellida ühe suurema ja ühe väiksema numbriga jalanõu.

Koolis veel ei köeta, hakkasin endale vesti kuduma. Mitte ringvarrastega nagu eelmine kord. Siis sai vestist kogemata hoopis suur, imeilusate värvidega pehme ja karvane soe titetekk. Ma ei tea, miks neid silmuseid nii palju tuli, et ligi meetri välja andis, aga vähemalt oli hea lihtne kududa (kui ma ise ka aru sain, et see kuidagi vesti ei meenuta). Nüüd ma plaanin ikkagi vesti vestiks kududa, esitükk sai tehtud ja meenutab isegi kergelt vesti esikülge. Ma nimelt koon jälle mälu järgi, mitte mingi mustrilehega. Aga ma olen niimoodi Trennitüdrukule pikkade varrukatega ja kõrge kaelusega kampsuni kudunud mitu aastat tagasi, see tuli küll ilma suurema pusimiseta välja. Vist. Väga külm talv tuli lihtsalt ja mul oli järgmiseks päevaks plaan kampsun valmis kududa, aga ikkagi läks kaks päeva. Jäme villane lõng ja jämedad vardad on mu suured lemmikud. 🙂

Proovin kududa siis, kui lapsi lõunaunne panen, aga iga kord see ei õnnestu, vahel mul saavad närvid enne otsa ja ma lahkun – või siis jään ise kogemata magama. Seda on ka juhtunud, aga õnneks mitte viimasel ajal. Noorima lapse energiatase on lihtsalt selline, et mina ei tea, kust tal see kõik tuleb, aga teki alla ära mahtuda ei õnnestu. Vahel ma soovin, et ma ka nii palju tehtud jõuaks ja üldse ei väsiks, isegi kui mu ülesanded on teistsugused kui diivanilt suusahüpete tegemine või toa, köögi ja koridori vahel ringiratast jooksmine.

Samas Trennitüdruk jaksab ka trennist koju tulla, kui ta on enne seda vähemalt 7 tundi koolis veetnud ja sellele kõigele vaatamata saab ta veel köögi õhtuse koristamisega kenasti hakkama. Otsustasin, et mina enam õhtuti kööki koristada ei taha ja nii siis leppisimegi kokku, et tema tegeleb sellega see aasta. No et potid-pannid oleks pestud, võimalusel sobivas kapis ka, leivapuru oleks rösteri juurest lahkunud, tühjadest leivakottidest ja igavlevatest kruusidest rääkimata. Kööki mittesobivad asjad võiks ka lahkunud olla sealt ja oma kohale minna, pajalapid oma kohas rippuda ja köögipõrandale astumine võiks olla puhas rõõm. Ja nii ongi, enne magamaminekut tuleb veel mulle või issile ette näidata köök.

Tänu sellele olen nõus tal mõnikord isegi trennis järel käima, eriti nendel päevadel, kus trenn 2,5 tundi järjest kestab ja pärast 2 bussiga koju peaks tulema, kuigi on jalgrattaga käimise ilmad. Veel. Külm on küll juba näppudel, märkasin ise. Aga põhiline jama on see, et nii palju punaseid ratta tagatulesid kulub. Mulle tundub, et ma olen see rattavarustuse maaletoojate suurtoetaja, sest ma muudkui ostan rattalukke ja rattatagatulesid. Esituled, mis põlema on pandud, nendega pole ju muret, on täiesti märgata, kui need peaks äkitselt su ratta küljest lahkuma. Tagatuled on hooletumad. Neid kaob iga aasta.

Jalutuskäruga kadus ka neid, aga rattaga ikka rohkem. Rattasõitjaid on meil pidevalt, seega punast tuld peaks olema vähemalt 3 tükki, et ühe ikka leiaks, kui sõitma minna tahad. Aga siis pole enam rattalukku. Võimatu lugu, aga võtmeid meil leidub!

Eelmisel nädalal otsisin rattalukku, mis saada olevate võtmetega kokku sobiks ja ühe leidsingi! See oli see vana jäme aheldatud lülidega lukk, mida võti ei keeranud ja mida ratta küljest ka lahti ei saanud. Küllap Mees tuleb varsti komandeeringust koju, mõtlesin ma rattavõtit luku külge jättes (sest ma ei saanud seda enam välja ka, kui suure rammuga ta sinna lukuauku olin saanud) ja unustasin kogu selle loo, kui poja rattale selja keerasin.

Siis tuli laupäevane rattamaraton – Mees oli küll koju jõudnud, aga mul ei tulnud nii imepisike asi nagu ratta küljes tolknev poolemeetrine pael rattavõtmega üldse meelde. Laupäeval oli mul koolitus ka, nii et olin kodust ära. Lastele olin jätnud juhise, et mindagu rattamaratonile. Nii nad siis sõitsid, kuni poole maa peal vist ikka see paelaga osa kuhugi kodarate vahele kinni kiilus ja võti välja tuli. Poeg ka nii väikest silmatorkavat paela ei märganud, aga Trennitüdruk oma kohaloleva tähelepanuga jagas asja ära, võti sai luku küljest eraldatud ja keegi ei tea, kuhu see sai. Vähemalt pesumasinas pole veel vastu tulnud. Lukk on endiselt rattasadula ümber. Ülejäänud erinevate tähemärkidega või siltidega võtmed – X. /tagavara / see vedru moodi lukk / – jne on neile külge kleebitud, aga lukud on lahkunud ja ainult üks on veel vedru moodi lukkudest alles, aga sellel pole võtit. Trennitüdrukul on see kusagil olemas, ma loodan, aga ta pole seda tagasi pannud sinna, kus on selle Koht.  U-lukk on ka olemas, raske ja turvaline. Ei lähe kodust üksi kuhugi, tõesti turvaline, kodulembene lukk. Ma mäletan, et sellele sobis võti, mille küljes oli roheliste liblikatega patsikumm, aga kuhu see peale Vanima Tütre Tallinna kolimist jäi, ei tea.

Ma olen isegi erinevates poodides käinud, nagu Rimi, Jysk ja Koduekstra. Rattalukke on, aga selliseid, mille vist kääridega ka pooleks hammustaks, nendele ma ei raatsi raha kulutada. Siis on veel sellise pikkusega lukke, mille saab napilt ümber jalgratta keerata, toruni kahjuks ei ulatu, sest ausalt, 30 cm pikkune rattalukk? Ei tahaks nagu nelja sellist ka osta, et neid omavahel kokku ühendada ja ketti heegeldada.

Peab vist kunagi jälle pärisrattapoodi sattuma. Sellise ussi-kujulise luku võtaks küll, aga pilt on pärit internetist. Seni võiks need kodused rattalukuvõtmed niipidi sigida, et mõni rattalukk ka välja ilmuks. 🙂

Ootamatused

September on käes ja aktuski seljataga. Nagu ikka – traditsioonid! Rahvast täis aula, 1.klassi laste emad-isad beebidega, suve jooksul äkitselt pikaks kasvanud põhikooli viimase astme lapsed ja eriti traditsiooniline koht – Viimastesse Ridadesse Ei Kosta!

Koju tulles hakkasime Vanema Pojaga kooke tegema. Trennitüdruk jõudis oma kooli staadioni-aktuselt ka tagasi umbes samaks ajaks, sest me olime pojaga vahepeal ka poest läbi käia jõudnud. Kiire koristamine alaku, sest õhtul peame sünnipäeva!! Just siis, kui olin šokolaadi pliidile sulama pannud, et küpsisetorti üle valada, helistas mu õde.

Kui teed köögis süüa ja on vaja samal ajal telefoni laadida, siis targemad inimesed panevad selle loomulikult kööki laadima, hajameelsemad aga esikusse peegli ette. Nii et kui korraks vaatama jooksed, kes helistab ja end korraks vestlusesse kiskuda lased – Mul on kiire hetk, teeme midagi võidu? Jaaaaa, teeme 20 minutit võidu, mina teen seni Trennitüdruku hommikul tehtud küpsisetordile glasuuri, segan kokku šokolaadikoogi taina ja viskan ahju – Appi, keerake keegi šokolaadil tuli alt ära!!!

Ja köök ongi tumehalli suitsu täis ja šokolaad paistab pealt küll ilus sulapruun, kuid kastruli servadest immitseb tossu… Õnneks käivad meil aknad lahti. Õnneks on meil ahjuplaadil juba valmis küpsetuspaber eelmisest korrast, nii et veel šokolaadi nägu šokolaadi saab sinna peale kallata jahtuma, tuleb vaid hoiduda mustade tükkide kallamisest. See on päris lihtne, sest must sodi hoiab poti põhjast hoolega kinni. Šokolaadiste lärakatega küpsetuspaberi saab jahedamasse ruumi jahtuma viia, aga saaks nüüd köögi, söögitoa ja suure toa ka kuidagi läbipaistvamaks! Suitsuandur ei kõssanudki. Hmm. Ju siis saime ikka õigel ajal jaole või on hiljuti kilgina kilkamise ära õppinud suitsuandur vakka hoopis sellepärast, et patarei sai tühjaks? Mina arvasin, et enam ta ei kiuksu sellepärast, et äkki Mees vahetas patarei?

Kui te nägite, et sinist suitsu ja kõrbekat tuleb, miks te siis ise tuld ära keerata ei taibanud? Ma arvasin, et šokolaad ei lähe kunagi kõrbema, teatas Vanem Poeg hämmastunult. Ma arvasin, et see läheb lihtsalt vedelaks ja ongi vedel. [nagu supp? šokolaadisupp?]

Igatahes – sünnipäevalaps uut küpsetusšokolaadi peeneks hakkima, keev vesi soolaga kõrbenud poti põhja, väike pudrupott vahukoore ja uute šokolaaditükkidega soojenema, glasuur küpsisetordile, 6 muna šokolaadikoogi jaoks segamiskaussi…

Aga 20 minutiga ma seda järgmist kooki küll ahju ei saanud. Õde küpsetas seni muudkui vahvleid ja vahvleid ja vahvleid… ja õhtul sõid lapsed kogu A4-paberikastitäie vahvleid kiiresti ära. Šokolaadikook sai ka aru, et ma olen veidi hajameelne ja kerkis plaaditäieks kuppelmaastikuks. Õnneks õppisime me kohvikutepäevaga seoses tuhksuhkrut koogile raputama, nii et kook paistis endiselt söödav. Ja kõik ju teadsid, et see on šokolaadikook, seega probleemi polnud. Kõik olid kõhu juba spinati-fetajuustu-pirukat täis söönud.

Appi, lapsed on ju lasteaias veel, sellepärast ongi nii rahulik, taipasin ma kolmveerand viie paiku. Lapsed, ma lähen korraks lasteaeda, hõikasin Keskmistele Lastele. Aga ootamatused polnud selleks päevaks veel läbi!

Jõudsin samal ühe tüdruku emaga, nii et õpetaja meid nähes pead segaduses ühelt inimeselt teisele keeras ja teatas, et tal on vaja meile midagi rääkida, aga ta ei tea, kummast alustada. Mõtlesin, et küllap Noorem Poeg siis põrkas peadpidi selle piigaga kokku või midagi – aga Väike Piiga oli mind juba märganud ja tema suunurgad kerkisid kõrvuni, kui ta minuni jooksis. Venna õpetaja aga pühendas mind teemasse “Rühmas on tuulerõuged”. Jaa, olin nõus, laps juba rääkis mulle eile, kui lasteaia seinal seda silti nägin, et neil on magamistoas tuulerõuged, terve sein on täppe täis.

Õpetaja juhtis siiski leebelt tähelepanu minu täpilisele lapsele (kes hommikul veel polnud  vistrikega, aga nüüd meenutas 5-aastase asemel häbelikku teismelist),  mitte lasteaia magamistoa seinale. Hmmm. Just selline asi, mida 30 minutit enne sünnipäeva teatada, eks? Ei ole ikka igav see elu! 😉

Jalutasime lastega koju. Teel olles helistasin õele, venna perele ei jõudnudki helistada, sest nende lapsed on samas lasteaias ja kui ühes rühmas juba on, ega siis 3 teist rühmagi kauaks ilma ei jää, sest kõigil ju õed-vennad eri rühmades laiali. Igatahes oli veel pisut minuteid sünnipäevani, jõudsime peaaegu valmis. Sugulaskülalisi puudus tuulerõugeohu tõttu vaid kaks, tuulerõugeline ise oli heas tujus, nagu haiguse alguses ikka, kui sügelemine veel silmanägemist ei võta.

Seevastu on need aktuse-päeva sünnipäevad selles mõttes kehvad, et enne pidu tehakse ettevalmistusi, peale pidu tehakse korrastustöid ja siis on vaja järgmisel päeval kooli ka minna! Trennitüdruk sai kevadel õpikuid kooli viies oma selle aasta õpikud juba kätte, augusti viimasel nädalal sai ta ka töövihikud kätte ja oli sel moel kooliks suhteliselt valmis, õpikud paberis, töövihikud kiledes. Ka tema tunniplaan oli nädal enne kooli algust kooli lehel üleval. Peaaegu et lihtne!

Sünnipäevalaps polnud veel õpikuid saanud, tema koolis jagab neid selles põhikooli astmes iga õpetaja ise. Seega polnud muret ümbrispaberitega, küll aga selgus tunniplaan üsna jooksvalt koos 1.septembriga ja koolivihikute nõuded iga ainega olid kooli lehel olemas. Nii me siis peale nõude kuivatamist otsisime valmis mõned noodi-/valged/inglise keele- ja 20-joonelised vihikud ning päeviku, kuhu polnud tunniplaani kirjutatud, aga kooli lehelt sellest ka päris hästi aru saada polnud, millal on mis rühmal kehaline või informaatika.

Ja pinalit ei olnudki.

Uus koolikott oli eelmisest sügisest alates kõrgel kapis passinud, selle leidsin üles. Aga mida kusagil ei paistnud, oli sinine pinal. Ma  t e a n, et nägin seda suvel mingites kohtades ja ära pole kindlasti visatud, aga no ikkagi 5. klass ja millegipärast kipun ma vahel eeldama, et mina ei pea kõiki asju meeles pidama, lapsed võiks ka oma asju kindlas kohas hoida.

Õnneks oli meil valmis varutud tintenpenne ja harilikke, nii et kooli sai ikka minna. Pinal tuli kokaraamatute alt riiulist reede lõuna ajal välja.

Koolipäev läks reedel ka hästi, sest 5.klassil hakkas ju ajalugu! Ja informaatika!!  Unustasin ainult sünnipäeva komme jagada, meenus Vanemale Pojale õhtul kodus. See bussiraha, mis me hommikul kotti panime, seda polnud sel ajal seal taskus, kui ma bussijuhile maksma pidin, aga pärast koolis leidsin, et see ikkagi oli seal väikses taskus olemas.

????? Kuidas sa siis kooli said ?????

Üks tädi maksis mu eest, seesama, kes ükskord kevadel, kui mul bussikaart kadunud oli. Viin talle järgmisel nädalal raha tagasi.

Oeh. Maakoolis käimise eripärad hajameelsel Aspi-joontega lapsel, mis muud.

Trennitüdruku klassis oli 2 uut tüdrukut! Minul endal polnud reedel üldse tunde, ainult 2 täpilist lapsukest samast lasteaiarühmast kodus. Nii hea, kui sõber on sama täpiline ja saab sõbra külla kutsuda! Salajase planeerimisega õnnestus Väike Piiga siiski lasteaeda saada, kuna tema õpetaja lubas, et ta praegu veel teistele lastele täppide ohtu ei kujuta. Aga 20.septembril tulevad need täpid kindlasti, lubas lasteaia õpetaja. No parem ikka praegu kui jõulupidude ajal… vist.

Mis saab Vanema Venna sõprade sünnipäevast, seda me veel ei tea. Täna sügeleb vaene Noorem Poeg küll üleni, määri või ära määri… Puslede panemine natuke aitab. Selle ussipusle pani Vanem Vend kokku, et Nooremale Vennale piraadipusle panekul seltsiks olla.

Leia pildilt kokkupandud piraadipusle. 🙂

Prillid vs. armastuse väljaajamine

Selle nädala peateemaks kujunesid prillid. Tuli kiri, et Trennitüdruku prillid on valmis. Käisin järel. Paar päeva hiljem tuli järgmine sarnane teade. Mees käis enda omade järel. Kodus olid äkki kõikidel asjadel teravad servad, sest ka Vanem Poeg oli eelmise nädala lõpus prillid kätte saanud. Teravad servad ei teinud tegelikult näppe katki, vaid torkasid silma.

Neljapäeva õhtul vaatasid lapsed arvutis natuke filmi ja pidid siis magama minema, aga Trennitüdruku prillid olid hommikul kadunud. Ei olnud neid arvuti kõrval, kuigi vahepeal võttis ta need harjumatult terava nägemise prillid ära, pärast olevat ette tagasi pannud. Ülemisel korrusel ta ka neid ei tuvastanud, läks eelmiste prillidega kooli, kui olime enne kooli asjatult otsinud.

Vanaema tuli PisiPiigat hoidma ja mina läksin tööle, vanaema otsis ka prille. Ei leidnud. Mina tulin töölt ja otsisin ka prille. Isegi köögikappidest. Peaaegu et vaatasin prügikasti ka, aga kes need ikka sinna oleks visanud? Küsisin PisiPiigalt, eitas. Trennitüdruk tuli õhtul trennist, otsis edasi oma toast. Ei leidnud. Mina olin sealt ka juba otsinud, kappi vaadanud, riiulite ja koolilaua peal kraami sees sobranud. Pinge kasvas. 🙂

Tegelikult ei olnud see Trennitüdrukul üldse esimene kord prille kaotada. Poolteist aastat tagasi ostsime talle esimest korda prillid. Väga ilusad, sinised. Siis sai  ta nendega 2 päeva käia ja kaotas need ära. Hmm, miinus polnud väga suur, aga prillid kusagilt välja ei tulnud. Ootasime kuu aega, otsisime trennist, koolist, kodust. Läksime ohates poodi ja tellisime uued prillid. Ka väga ilusad, seekord punased. Sama kallid, kuigi prillipoe inimesed mäletasid meid veel viimasest ostust ja tegid lahkelt (eks neil hakkas vist natuke hale ka) 6 eurot soodustust, aga no üle saja euro läks ikkagi.

Saime siis punased prillid kätte. Sinised prillid tulid paari päeva pärast välja, loomulikult!! Punased prillid aga kadusid ära. Kas ka loomulikult, seda ma ei tea, aga möödunud on üle aasta ja nad pole siiani välja ilmunud. Ei koolist, kodust ega kummastki trennihoonest.

Need praegused ärakadunud prillid siis on lihtsalt järgmine osa saagast “Hajameelne prillikaotaja tegutseb jälle!”, sest kuhu saavad prillid oma kodus kaduda??? Eelmistega oli jah võimalus nagu telefonidega, mis aegajalt kaovad, et võib-olla jäid kooli või mujale jne. Aga oma kodus?  Otsi ainult, sest nad lihtsalt PEAVAD kusagil olema!

Mina eile enam ei otsinud, Trennitüdruk käis sünnipäeval, Vanim Laps käis Pärnus ja mees oli kooriüritusel. Ainult mina ja 3 nooremat last, arusaadavalt oli mul vaja hoopis raamatut lugeda, legodega rahulikult mängimise teemal sõnasõtta astuda ja üks kindlasti ilma rosinateta šokolaaditükkidega kook teha. Raamatulaadal käisin ka lõuna ajal, seal läks hästi, sest väga igav oli, Utoopia ise seevastu meeldis mulle raamatupoena väga. Hästi läks selles mõttes, et sain 20 euroga hakkama, aga huvitavatest ostsin ainult Eckhart Tolle Uue maailma ning lastele Piret Raua “Tobias ja teine B”.

 

Aga täna hommikul palusin Trennitüdrukul tema voodialune kast tühjaks teha kõiksugu salapärasest kraamist (kommipaberitest sokkideni, ükski ema ei taha seda ise lähemalt vaadata) ja tolm kokku pühkida ja nii ta siis pool tundi hiljem (kui ta vist päriselt ka koristama oli hakanud) särava näoga laekuski, uued prillid ees. Õnnitlesin teda 100 eurose kokkuhoiu puhul (ei mingeid uusi prille lähipäevil!), aga tema küsis, kas ta preemiat ka saab. Ei tea, kust ta selle huumorisoone küll saanud on. 😀

Preemiat ei saanud, aga temast noorem Vanem Vend teatas, et üks prillipadi on juba ära kukkunud tema uute prillide küljest, nii et prillipood on jälle järgmise nädala poenimekirjas.

See-eest lugesin põnevat raamatut Armastuse väljaajamisest, kui olin lapsed kell 20 magama saanud (sest lõuna ajal väiksemad ei maganud, kuna mina olin ju raamatulaadal) ja seal olid nii ägedad juhtumid. Juhtumianalüüs oli ka muidugi iga loo taustal väga huvitav, kessee sinna psühhiaatri pähe muidu näeb? Igatahes jõudsin ära lugeda nimiloo armastuse väljaajamisest seitsmekümnendates vanaproua puhul ja siis veel paar peatükki.

Liigsöömise lugu oli huvitav, aga kinnitas kõikide teiste raamatute juttu, et alateadvus teab neid asju. Kui noor naine alla võttis, siis iga uue kaalunumbri juures, kus ta pidama jäi, tulid talle seosetult meelde mingid vanad asjad. Pärast ta sai aru, et iga kaalunumbri juurde tulid need koledad või lahenduseta jäänud juhtumid meelde, mida ta vanasti selle kaalunumbri juures kogenud oli, kooli lõpetamine (kuhu teised läksid oma poistega, aga temal polnud kedagi) või kolimine uude, võõrasse kohta jne. Kõik need lood olid elust enesest, läksid väga hinge ka. Mõni lugu oli rõõmsam, nagu selle tädi lugu, kellel käekott oli röövitud. Proua oli endast nii väljas, et lõpuks jõudis talle lõplikult kohale, et ta mees suri poolteist aastat tagasi. Huvitav.

Kui ma nüüd tunnikontrollid ja töölehed parandatud saaksin, siis loeksin edasi, sest raamat juba niheleb riiulis… Tegelikult pean hoopis manipuleerimise ehk ennast kaitsva käitumise ja ego kaitsete kohta konspekti lugema ja siis ennast homseteks tundideks ette valmistama. Nii see heleroheline diivanil istuva südamega raamat seal riiulis nihelebki.

Missugused raamatud teil nihelevad?