Aprill lastekasvatuses!

Viimane nädal on nii kiire olnud, et ma polegi jõudnud kirjutama märtsi kokkuvõtet, küll aga olen jõudnud mõtiskleda teemadel märtsikuu tegemata kokkuvõtted, veerandilõpp ja sinililledega sünnipäev.
Mingil kellakeeramise järgsel hämaroleku tunnil – no teate küll, väike väsimus on kallal, lapsed magama pandud, kell on 22 ja pisike hääleke peas sosistab, et tegelikult ei ole kell 10, eiei, alles 9 õhtul! – juhtusin üle pika aja lapsevanemate foorumist lugema teemat emade elust. Ehk siis üks ema kirjutas, et tema 15-aastane tütar teeb endale hommikusöögi, aga ära koristama ei kipu, ja kui endale lõunasöögi teeb, siis ka jätab asjad tagasi panemata ja pesemata. Et ei tea, kas peaks olema tänulik, et teeb süüa või tuleks ikkagi väike vestlus maha pidada teemal PALUN korista enda järelt köök ära, mul töölt tulles on nii nadi tunne koristamata kööki astuda.
Ja teemaalgatajal oli veel teinegi laps, kes oli väiksem, vist umbes 11 aastane ja pesi ise pesumasinas oma teksapükse, mõnikord muid hilpe juurde pannes, et päris tühi pesumasin poleks. Kõik oleks olnud igati kena ja kiiduväärne, paraku sattusid aegajalt hulka ka mitte teksapükste tooni riided, õe ilusad valged pluusid näiteks, mis pärast enam ei olnud nii ilusad, sest nad polnud enam valged. Jällegi emal küsimus, mida teha, kas olla tänulik, et peseb, või ikkagi vihjata, et PALUN ära pese, kui sa ei suuda teist värvi riideid masinasse panemata jätta.
Enamus kommenteerijaid olid väga asjalikud, pakkusid variante, kuidas pesuruumi musta pesu korv ja valge pesu korv eraldi panna jne, aga üks tõsine kommenteerija oli pika jutu kirjutanud, et mida see ema küll endast mõtleb, mida tema vaesed lapsed peavad temast mõtlema ja mida selle naise mees temast arvata võib, kui ta ei suuda ISE oma lastele süüa teha ega ISE piisavalt tihti laste pesu pesta. No selline põhjalik provotseering, nagu järgmine kirjutaja tabavalt märkis. Et ühe inimese meeles oli tegu laisa, halva emaga, kes ise liigutada ei viitsi ja lapsi sellisel moel piinab, et nad ise süüa tegema peavad ja ise pesu pesema peavad, lapsepõlv jääb täiesti saamata neil.

Lugesin ja imestasin, kuni mulle meenus kunagi aastaid tagasi piss_pott listist loetud jutt ameeriklaste teemal. Nimelt olla keegi öelnud, et need inimesed ei tohiks üldse lapsi saada, kes ei taha 5-6 aasta vanustele/vanuseni oma lastele mähkmeid panna. Et varem potile harjutamine on üks lapse piinamine ja last saades sa pead arvestama sellega, et mähkmevahetus on lapsevanema kohustus ja inetu on sellise kohustuse eest minema hiilida liiga varase potitreeninguga! Kui sa ei suuda nii palju aastaid mähkmeid panna, siis sa ilmselt ei sobi lapsevanemaks ja ei peaks lapsi saama.
Võib-olla ei ole mul sõnastus küll sõnasõnalt meeles, aga meelde jäi just loetu mõte.

Tookord lõi selline vaatenurk mu päris pahviks ja ilmselt sellepärast siiani meeles ongi:) Aga ju siis selliseid inimesi on tõesõna olemas, nii tõsimeelseid “15-aastane laps ei tohi ise endale süüa teha, milleks tal siis ema on!” kui “lastesaamine ongi raske, olen arvestanud, et mähkmeid panen lapse 5-aastaseks saamiseni!”-inimesi. Mis seal siis ikka, erinevus rikastab 🙂

Ainult et mina olingi selline laps, kes 18-aastasena kodust minema kolis, süüa tegi meie peres vanaema, hiljem ema. Mina oskasin süüa teha kahte asja: keedukartuleid praadida JA võileiba teha. Ükskord olin enne seda kartuleid ka keetnud. Muna praadimine tundus juba liiga keeruline, sellist asja ma proovida ei julgenud!

Aga päris raske oli, ausalt. Keegi mulle süüa ei teinud, ise pidin tegema. Katsetama, et mannaga ei saa jahukastet teha, sest see on natuke imelik ega pruunistu praadides üldse. Et kisselli tehes keeva mahla sisse pool kruusi vees lahustamata tärklist lisades saab suure limapalli, mis on seest valge ja mille ümber on tõesti natuke kisselli ka.. brrrr. Päris kohutav oli, aga läks ikka aega, kuni julgesin tatraputru teha, muudest putrudest rääkimata, korduvalt sai mannapudruga müüri laduda ka, kuigi tegelt ma ei ladunud, aga olin väga pettunud, sest mul ei õnnestunud KUIDAGI selline mannapuder, nagu mu ema tegi.

Aga kas ma nüüd saadaks oma lapsed sama moodi oma elu peale, et nad ise õpiks? Ei, kindlasti mitte, nad oskavad ikka peale võileiva ka midagi endale teha, kartulikoormisest rääkimata! Vanem tütar teeb meile täiesti hiilgavalt šokolaadikooki, kui paluda, keskmine tütar teeb pannkooki ja noorem tütar on nõus kõik eelpoolmainitu ära sööma. Tema on nüüd juba selles eas, et õpib merevaigujuustu leivale ja lauale määrima, see tähendab, et nälga ei jää! 🙂

Vanem vend veel väga palju süüa ei tee, v.a. võileivagrilli ja rösteriga teemad, dipikastmed ja kartulikoorimised, aga küllap pere keskmised 9-aastased saavadki rahulikult omas tempos asju ajada, kui neil raamatulugemisest, trennist ja minecraftimisest aega üle jääb. Ega need muffiniküpsetushood tabavad tavaliselt ootamatult 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s