Tag Archives: koolituselt

Sünteetiline bioloogia ja riiulid

Vahepeal on jälle kiiremad ajad olnud. Olen saanud targemaks, sest sattusin konverentsile, kus olid nii põnevad ettekanded. Puude parasiitidest, taimede tekitatavast meeletust kogusest CO2-st ja reisimeditsiinist. Siis kõige peale veel poolteist tundi sünteetilist bioloogiat, mis mingil hetkel ulmeraamatute teooriat meenutama hakkas. No et küllap 50 aasta pärast seisavad kõik inimesed sabas, et endal jalgu ära amputeerida lasta, sest tehisjalad on selle aja peale nii viimseni timmitud ja juba ka pisut odavamaks läinud, et eelised tavaliste “vanakooli jalgade” ees on mäekõrgused. No ja kuna inimese genoomi saab sisse häkkida ja ümber programmeerida, siis seda peakski tegema, sest mida muud meil üle jääb? Kui on võimalik luua vähikindel või haiguste kindel inimene, tuleb ära teha, onju?

Kõrva jäi kraapima ainult see põhimõte, et kõik inimese heaks. Mitte looduse. Sest noh, kohe peame ju muudele planeetidele ka kolima, maakera saab otsa ja meid on nii palju, et lausa mitmele planeedile peab kolima, kui me sinna sobivad värgid (hapnikuga keskkonna) sünteesime paarikümne aastaga. Kui varem pidid hiinlased oma põllul malaariaravimi jaoks taimi kasvatama, siis nüüd teeme selle pärmi abil ära, tööstuslikus mahus, siis maailmaturul hind ei kõigu enam.

Nägin esimest korda elus esinemas päris akadeemikut. See oli võimas kogemus. Ta oskas päriselt ka ettekannet teha, ilma slaidi-karaoke formaati minemata (siin on mu slaidid, näete isegi, ja nüüd ma loen selle teksti teile sõna-sõnalt ette), valdas tõesti teemat ja huvitav oli ka. Jõudsin jooksupealt umbes 8 lehekülge märkmeid ka teha. Muude ettekannete ajal jõudsin salli valmis kududa, serva üle heegeldada ja täna ära kinkida. Korda läks.

salli_kudumine
Sokid on juures ainult mõõdupuuks.

Jõudsin TED Talki kuulata asjade tegemise edasilükkamisest – lihtne, lühike, lõbus ja lööv. Kokkuvõte oli Tim Urbanil natuke hämmastav, aga loogiline, kui järele mõelda – et kõik lükkavad tegelikult teatud asju edasi. Kui mitte neid, millel tähtaeg kukub, siis näiteks neid, millel pole tähtaega – oma tervis, ammu igatsetud hobiga alustamine või aeg perega. Mulle meeldisid need slaidid ka seal taustaks, kuidas töötab edasilükkaja aju ja kuidas tavalise inimese aju. Ta oli ikka asjale päris hästi pihta saanud. Kui keegi tahab oma elust veerand tundi selle mehe kuulamisele-vaatamisele kulutada, siis link on siin.

Siis kuulasin veel, kuidas suhelda inimestega, kui sa nendega eriarvamusel oled, see oli ka õpetlik, tuletas meelde neid asju, mida peaks teadma, aga mille vastu iga päev eksin vist. Celeste Headlee rääkis 11 minutiga 10 ways to have better communication ehk siis sellest, mis hakkab tasapisi haruldaseks muutuma. Mul oli jalgrattaga toas sõitmisele lihtsalt mingit rääkivat tausta vaja. 🙂

Siis tegin veel riiuliga trikki. Algul oli raamaturiiul selline täissöönud variant, siis korraks kõhnade ja veidi kaardus ribidega ja pärast oli jälle raamatutega riiul.

raamaturiiul_kirss.jpg    ilus_raamaturiiul.jpg

Aga pärast olid värvid juba vahetunud…ulmeline_raamaturiiul.jpg

Tegelikult on harilike raamatute riiulisse mahutamine üks õudne töö mitmel põhjusel – kõik on ju erineva kaanevärvi (või kui värv on sama, siis pealkirja font ja asukoht on erinevates kohtades), kõrguse, formaadi ja teemaga… Väljavõtmine käis muidugi kiiresti, sipsti laua peale kuhjade kaupa – aga tagasipaneku ajal leidsin umbes 50 raamatut, mida oleksin tahtnud kohe lugema hakata. Tõsiselt ka! Osa muidugi sorteerisin välja, need ootavad kahjuks laua peal edasi, kuna homme olen olümpiaadil ja raamatud peavad ootama, mis neist saab.

Meil oleks vaja selliseid raamaturiiuleid, mille riiulid ei painduks kaarekujuliseks. Ei tea, kas need Ikea Billyd on paksemast materjalist kui need tavalised 15-17 millimeetrise läbimõõduga riiulid, mis meil kodus on? Hinna järgi kahtlustan, et mitte?

Teised pereliikmed olid koju jõudes siiski natuke ehmunud. Mine tea, äkki pean fantaasiakirjanduse siiski tagasi tema riiulisse kolima, kuna minu kirjud raamatud näevad ka musta värvi riiulis endiselt kirjud välja. Ülejäänud neli raamaturiiulit on hirmuga ootel. Nüüd on ainult see raske koht, missugust raamatut homseks lugemiseks kaasa võtta? 🙂

Advertisements

Ei saa veel jääda talveunne

Mul on kahtlane tunne, et ka see nädalavahetus hakkab läbi saama. Olen kuidagi pooleldi talveunes, sest nii eile kui täna õnnetus mul keset päeva pikutama minnes kogemata magama jääda.  Minu poolest võiks täna ka juba magama ära minna, kella 20st und alustades puhkaks hommikuks täitsa kenasti välja?

Eelmine nädal oli tegus – lisaks koolipäevadele oli üks pikk koolituspäev projektide kirjutamise asjus (milles ma olen täielik algaja, aga kuna seal anti väga hästi süüa, võiks vabalt teinekordki käia) ja käisin ühe klassiga Chemicumis eksperimente tegemas ja vaatamas. Võrreldes selle päevaga, kus aasta noorema klassiga kalu vaatlemas-lõikumas-hakkimas-küpsetamas käisime, pidas suurem klass end ikka väga korralikult üleval. Mul peaaegu polnudki piinlik. Lisaks kirjutasid kaks tütarlast ise kiitva kokkuvõtte keemia ja füüsikaga sisustatud päevast ja üks noormees tegi minu jaoks oma telefoniga pilte – mina pidin ainult kokkuvõtte sõnastuse üle vaatama ja piltidega koos edasi saatma, et kooli lehele läks. Ka seal anti hästi süüa, keegi pole mulle kunagi poolt taldrikutäit peedisalatit lisaks muule toidule pannud.

Projektikirjutamiskoolituse lõunapaus toimus restoranis ja seal oli ennenägematu magustoit – muffinivorm. Paistis, et seda head asja on päris lihtne teha, kui peaks üleliigseid muffineid leiduma – see oli kräsupeakoogi ja kirju koera sugulase ristand. Kahte värvi muffinitükid, marmelaaditükid, jõhvikad/pohlad hapukoore sisse ja vist natuke kakaod, värvilist koogikaunistuspudi ja valmis! Peaks kodus ka proovima, kui meil tõesti kunagi üleliigseid muffineid peaks tekkima. Miskipärast kahtlen selles. Meil tekib üldiselt harva muffineid, praegu on pigem piparkoogimaja tõenäosus, kuna seinad ootavad juba nädal aega kokkuliimimist, sest Trennitüdruk enam ei julge. Üks ta sõber sai EMO-s käia, kui kuuma suhkrusiirupit jala peale kallas.

Tegelikult selgus eile, et Trennitüdruku toidutalumatus on hakanud jälle pead tõstma ja punased karedad laigud naha peal on suuremaks kasvanud. Ta ei tahtnud eriti selle mõttega leppida, et nüüd jõulude paiku peaks oma piima- ja magusatarbimist vähendama, sest on ju ette näha, et palju head ja paremat on tulemas! Väga inimlik – arvatavasti on enamus inimesi mõelnud, et kahju kohe, kuidas pühade ajal kilod lisanduvad! Selle asemel suhkrust ja jahust loobuda tundub ju keeruline, et mitte öelda kohutav? Piiramisega jälle ei saa me keskkonna tõttu hakkama, sest noh, keskkond ikka tõukab tegudele. Peale jaanuari esimesi päevi on palju lihtsam toidusedeli muutmisega alustada – vist. Korraks. 😛

Ma jätsin millalgi novembris kohvi maha ja siiani on hea olla. Jah, magada tahaks rohkem, kuna enam ei saa oma organismi hommikukohviga tööle sundida väsimusest hoolimata. Teed ja vett juua on lihtsam kui õhtuti õigel ajal magama minna. Vahel ma ikkagi unustan.

Raamatupoest kingitusi otsides leidsin kaks huvitavat raamatut ka: Tugev, tundlik poiss nendest lastest, kellele ei meeldi lärm, rahvarohkem kohad ja vägivald – ja Sõpradeta elu. Laste ja noorte üksildus – natuke sisututvustust siin, sellest, kui palju on üksildasi lapsi ja kas ning kuidas olukorda muuta saab. Loodan detsembris nende lugemiseks aega võtta, sest millal siis veel, kui jaanuari alguses juba kõik uue hooga lahti läheb. Mul järgmise aasta kalendermärkmikki olemas ja ootan suure innuga, millal seda täitma saan hakata. 🙂

kirsiarooniaLoodan siis järgmisel nädalal piisavalt magada, et värskemast peast jõulukorrastustega valmis saada, mitte päris talveunne jääda. Vürtsid aitavad, olgu siis smuutidesse (õun+banaan+astelpajujahu/sidrun)  või kodustesse glögidesse:

  • kuum õunamahl + kaneel + mesi;
  • kuum mustsõstramahl+mesi;
  • aroonia/kirsimahl+kookoshelbed+rosinad
    • +piparkoogimaitseaine

 

Pildil on tänane kuum glögi: aroonia-kirsimahl kookoshelveste ja rosinatega. Eks igaüks saab koostises iseenda huvides ümberkorraldusi teha.

Mänguasjade migratsioon

Meile on saabunud uus laadung täppe. Tuntud ka tuulerõugetena. Aga vähemalt on 1.septembril haigestunu just terveks saanud ja nüüd siis Väikese Piiga kord. Vähemalt peaks siis kahe nädala pärast kõigil põetud olema, hurraaa! Kahjuks on Piiga natuke metsik loomake ja rohtu panna ei lase. Selles pole midagi imestama panevat, ta ei lase ka muul juhul rohtu panna, küll aga on ta nõus mind külma veega niisutatud vatipadjakestega tupsutama. Ma kohe hüppasin ehmatusest, aga mis teha, inimene harjub kõigega.

Vähemalt salvik pääses vatitupsudest. Küll ma imestasin, kellest jutt käib, aga uulelõugat‘ega loomake on tegelikult punkarisoenguga ükssarvik. See ‘salvik’ saabus meile ühe teise ema salasepitsusena, kui me neil külas käisime ja ära minema hakkasime ning ta kohaliku loomakese meile kaasa poetas, et me seda kunagi tagasi ei tooks. Nii et tema teismeikka jõudnud tütred ei näeks, poegadest rääkimata. Küllap ta ei jaksanud rohkem ise seda elukat põrandalt koristada.

ilus_unicorn.JPG
Hoopis üks teine ükssarvik kui see meie kodune, aga käsitsi tehtud ja 7,5cm pikkune! Uskumatu töö! Valmistamise õpetuse leiab siit !!

Olen minagi nii autosid edasi sokutanud. Mitte neid lemmikautosid, mis iga päev põrandale kildudeks kukuvad, vaid neid ohutumaid, mis alati ühes tükis on ja sellepärast kellelegi enam huvi ei paku. Nooremas eas on aga kompaktsed masinad minev kaup, seega saab neid alati noortele huvilistele kaasa panna. Mänguasjade migratsioon.

Mees jõudis konverentsilt tagasi, lendude hilinemiste ja edasilükkamiste kiuste. Mina jõudsin käia ühel lastevanemate koosolekul, aga järgmisel nädalal on neid veel 4, neist vaid kaks samal päeval ja kellaajal. Ootan neid huviga, sest jälle hakkab teema “mis me jõulupakkidesse paneme” ja siis saab erinevaid inimtüüpe jälgida. Olen ära näinud Kommid-peavad-olema-grupi, Teeme midagi looduslikku või käsitööd-grupi, Raamatuid-võib-alati-kinkida ja Raamatud-meil-juba-on, no way!-grupid, siis on kindlasti liikvel Lepime Midagi Kokku, aga mina kingin ikkagi elektrikitarri-emad. Lisaks Kalevi ja Läti kommitootjate bukletid, mille abil saab vaielda tunde, mida, kas ja kui palju võtta, keegi nõuab kommide vahetamist üheainsa glasuuritud piparkoogi vastu… ja lõpuks ei otsustata midagi ära. Või no otsustatakse ära, aga detsembris kirjutab Kalev vastu, et ups, meile meeldis teie tellimus ja see, et raha sai makstud, aga midagi läks nässu ja meil pole enam komme.  Ja seda kõike päiksepaistelise vananaistesuve taustal…

Ah jaaa, kaks koolituspäeva oli mul ka just, sain käia tööstuses. Väga huvitav oli ühes tööstuses, mis meie oma kodulinnas juba aastakümneid möllab ja kurke purki paneb. Õpilasi nad sinna küll ei lase, hoiatati meid. Eks meie püüdsime kõik juuksekarvad mütsi alla peita, korjasime kaelast ära ehted… Mul rippuvaid kõrvarõngaid polnud, sest isa ei lubanud mul 8.klassis kõrva auke teha. Igatahes liigitusid need rippuvad kõrvarõngad ka keelatud aineteks.  Mu ketsilukud olid ikkagi salapäraselt rippuvad-lehvivad, sest need olid siniste susside jaoks liiga kõrgel ja kitli jaoks liiga madalal, aga ma südamest loodan, et mu ketsid ei tekitanud mingit salapärast kvaliteedi langust ei hakitaval kapsal ega muudel köögiviljadel. Kõrvitsalaadung, mille üks kasvataja oli neile toonud, oli vist kõige võimsam kõrvitsavaatepilt minu elus üldse. Need olid hiiiiigelkõrvitsad ja nendega oleks saanud vist pool kooliaula põrandat kinni katta. Või kolmveerand aulat, kui maakooolidele mõelda.

Teine põnev värk oli see masin, mis kontrollis, et kas kaaned on pealt lohuga. Üks ei olnud, see visati välja. Selleks ettenähtud kohta siiski, mitte aknast välja.

Teine tööstus oli hoopis teistsugune. Seal polnud muud teha kui juustu süüa. Mina kahjuks olen mõnikord pika taibuga ja viiest alustassil olnud juustust suutsin ära eristada selle, mis oli juba väga siniseks kiskunud ja selle, mis oli lisaks selgelteristatavale sokihaisule juba kollakashalliks tõmbunud. Ülejäänud kolm juustu olid kõik sama värvi, mis sellest, et kitse, lamba ja lehma või midagi selles stiilis. Üks oli hea, teisi võis ka tühja kõhu peale proovida. See-eest tuli paljudel kaaskoolitujatel meelde, kuidas neil reisil olles/reisilt tulles juustud halvaks on läinud. Meenus mullegi, kuidas peale nädalast kojusõitu Prantsusmaalt autokülmik streikima hakkas ja kangekaelselt 28 kraadi hoidis, kuigi auto oli jahtunud 24 kraadini… ja vanemad ei teinud minu jutust väljagi, et see on täitsa hea juust, ma ise ostsin, vaid suunasid mind kindla sõnaga vaarikapõõsaste juurde. Kuna nad lubasid mind mitte koju lasta, kuni ma juuste maa sisse pole kaevanud, olingi sunnitud need avama ja maha matma. Isa tunnistas aastaid hiljem, et oli neid õhtul sügavamale edasi matnud, kuna lehk ei tahtnud niisama ruttu kaduda… Vot siis seda valgehallitusjuustu!

Tänane koolituspäev möödus aga jootekolvi ja päiksepatareide elementidega, mille pidime kamba peale kokku jootma ja pildiraami sisse kleepima, et pärast saaks klaasi peale panna ja sellega telefoni laadida päikese käes. Suutsime jootevedeliku laua peale ümber ajada, nii et korraks tekkis isegi põnev moment, aga kuna keegi laialdasi happekahjustusi ei saanud, lõppes kõik siiski hästi. Päikest polnud, aga teisel katsel, kui tark tütarlaps Balletikoolist muunduri juhtmed ära vahetas, hakkas vähemalt led-lambike meie heaks tööle. Nüüd siis saavad kõik endale ebayst üksikuid tükikesi räniplaadikestest tellida ja traati ja Tööriistamarketist jootekolbe.. Aga paljud neist õpetajatest tegelikult õhinapõhiselt järgmisel korral klassi hüppavad ja hüüavad, et nüüd hakkame telefoni laadima, kes tahab laadija teha ja enda telefoniga katsetada? – seda ma ei tea.

Lihtsam on septembripäikese käes kooli õuepaviljonis istuda ja klassiga arutada, millest neil luud koosnevad, mis vahe on kollasel ja punasel luuüdil ja kuidas ma teismelisena trennis ükskord luuümbrise põletiku sain, kuigi mulle paistis see lihtsalt 2 kuud püsiva hariliku sinikana. Ja miks on oluline, et laste luud sünnituse vastu peaks? Kuidas aru saada, et beebidel on sünnitusjärgne rangluumurd? Kuidas koljuluud sünnituse ajal kenasti nagu kapsalehed üksteise alla võivad nihkuda ja miks ei lubata mõnikord tuharseisus sünnitada, aga mõnikord lubatakse? Miks hakkavad 30.datest eluaastatest inimestel luud hõrenema, aga mõnel juba 10-aastaselt? Ja nii edasi.

Päike paistis tunni lõpuni soojalt ja tuul puhus tasakesi peale, nii et magama ei jäänud keegi. Tööstust ei igatsenud ka vist keegi. Vahel mulle täitsa meeldib koolis! Küllap füüsikaõpetaja joodab ise neid kolbe. 🙂

Viitsimise küsimus?

Koolitused, infopäevad, koosolekud, õppeprogrammid… Ükskõik, kas õues on seene- või päikseilm (või mõlemat), iga sügis on need ülalmainitud platsis. No tegelikult on hea, et neid korraldatakse, et huvilised saaksid kursis olla ja oleks nagu millegi üle kontroll, inimesed kutsutakse kokku ja neid teavitatakse, isegi kui see midagi ei muuda.

Mõnikord kerkivad mul need rumalad küsimused, et Miks peab peaaegu alati küpsiseid ja saiakesi pakkuma? Miks must tee ja must kohv? Miks keegi ei raatsi näiteks puuvilju pakkuda? Piparmünditeed teha? Nii palju on neid inimesi, kes ei jaksa üle 2 kohvi päevas juua, aga midagi muud ka kohvipausi ajal ette nähtud pole (kui veab, saab kuuma vett või kohvipiima juua, aga siis vaatavad teised viltu) ja kelle organism pole veel karastunud, saab öösiti kohviärevust magneesiumiga maha suruda või niisama tunde voodis keerelda.

Seega olen alati hästi rõõmus, kui praegusel Võta Õunu!-ajastul on inimeste kogunemisel ka suur õunakorv Eesti õuntega, nagu eile! Kurvaks teeb seal juures ainult prügiteema.

Olen keskkonnateemalised kokkusaamisel. Kõik 10+ esinejat räägivad, kuidas nende juures saab prügi, jäätmete sorteerimise ja keskkonnasõprade programme ja Oi kui tore, et juba lasteaialapsi saab kaasata sinna ja koolidele on meil kümneid ja kümneid programme ja õpikodasid, AGA kogu sellel keskkonnainimeste kogunemisel on üks prügikast, kuhu loobitakse sisse õunasüdamed, sidruniviilud, plasttopsid, pabermaterjal ja kommipaberid, vabandust, kommikiled. Isegi draakonikommidel pole enam tavalisi kommipabereid ju ümber, sest need laguneksid looduses ära. Paneme ikka midagi läikivamat sinna ümber.

Küsisin korraldajalt, miks? Miks ei võiks olla ürituse korralduspunktide juures lauset, et kes saab, palun tulge oma kruusiga? Või miks ei saa selleks ürituseks laenata kohapealt või vastavast nõudelaenutusest kruuse? Või miks ei võiks suure kommikausi juures olla karpi sildiga “Palun kommipaberid SIIA!” ja õunajäätmed koguda mõnda teise väikesesse kaanega karpi sildiga biojäätmed? Sinna saab ju õunasüdame peale joonistada, kui kõik eesti keelset silti ei loe. Kui kaas on peal, ei tule õunasiidri aroome ega puuviljakärbseid ka.

Aga ei, korraldaja arvas, et kruusid kolisevad, kui neid tuua. Ja nagunii keegi ei tuleks oma kruusiga. Või noh, niigi palju on ju teha, teisi asju ka tuua. Mõistan, korraldaja korraldabki igasugu asju, tihti oma töökohustuste kõrvalt.

Kuid delegeerimine aitaks siingi. Kui abilist toimumiskohas võtta pole, saab ju otsida vabatahtliku või mitu. Niisama lihtsalt, et kirjutad ürituse toimumise infot laiali saates kõige alla rea, et vajaksin ühte abilist, kes aitaks paari asjaga kohapeal või võtaks vaevaks kodust tuua tühi karp, kuhu panna plastpakend või saaks hiljem nt. kodusesse komposti viia biolaguneva kraami.

Kas see on viitsimise taga? Või tundub see lihtsalt utoopia, et me peaks prügi sorteerima lihtsalt iseenda pärast?

Isegi kui ma olen ainuke hull, mul ükskõik. Mulle lihtsalt tundub see nii normaalne, kerge, lihtne, et panen pakendi ja põletatava kraami olmeprügist eraldi, et saadan munakoored kanadele tagasi koos munarestidega, et kana perenaine ei peaks kanadele munakoore valmistamiseks kaltsiumi poest juurde ostma jne. Võib-olla on aga põhjus hoopis selles, et ma olen elanud kohas, kus KÕIK sorteerisid. Kõike. Eraldi. Värvilist klaasi, värvita klaasi, ajalehti, muud paberkraami, metallpakendeid, plastpakendeid, paksemat plasti jne.

Seal oli küll algul keeruline, sest võõrkeelest ei pruugi kõike aru saada, aga õnneks olid pildid ka peal ja seal elades olid sorteerimise anumad algelisel kujul (2 prügikasti ja üks määrdunud karp biolagunevatele) üüripinnal juba olemas. Sorteerimisharjumus jäi külge ka teistele peale minu ja Eestisse tagasi kolides polnud küsimustki, kas sorteerida edasi või mitte.

Käisime Vanema Pojaga (kes oli siis lasteaiaealine, aga ilma lasteaiakohata) kiriku juures laste mängutunnis. Peale laulu-mängutundi tuli alati see hetk, kus vanemad lastele süüa andsid – kes kaasavõetud banaani, kes soendas putru või püreed. Kohapealt sai osta puuvilju (sümboolse tasu eest). Alati oli olemas 3 väikest prügikasti laua peal – biolagunevale, pakendile ja paberile. Mitte kunagi ei olnud lastele söögiks küpsiseid või saiakesi, kuhu me ka ei sattunud! Käisin keelekursustel. Jälle – ei mingeid küpsiseid, komme ega saiakesi, puuvilju või pähkleid aga küll, kasvõi kuivatatud kujul. Ikka prügi sorteerimise võimalusega.

Nüüd, kui koolides on säästliku arengu teemad ja lasteaedadeski räägitakse puuviljade kasulikkusest, võiks ju ikka katsetada seda sorteerimist. Läheb üks kord valesti – no mis teha. Äkki teinekord läheb paremini. Igal juhul etem kui see variant, et parem ärme proovimegi, nagunii ei õnnestu. Mõnes koolis teevad koolilapsed ise loovtööna lisaprügikaste, et saaks sorteerida omatehtud prügikasti. Kaval, oma käteööse suhtutakse hoolivamalt nagunii.

Samas on linnainimesed ikkagi rõõmsad, pakendikonteinereid leidub paari kilomeetri raadiuses mitu ja eramajades saab tellida ka tasuta pakendikoti äraviimise teenuse. Maal elades pead ikka ise klaasi, metalli ja pakendi eraldi korjama ja linna sattudes konteinerisse viima. Vähemalt Saaremaal töötas see küll nii. Kõik maa seest vastu tulnud klaasikillud, metallitükid ja kilekotid saime kokku koguda ja minema viia. Siis, kui minekut oli, mitte ekstra. Seda klaasikildude tegevust jätkub meil seal veel aastateks…

Mind nii huvitab, millal me selleni jõuame, et sorteerimine – selleks ettenähtud prügikasti – pole raske, kui pead ühe sammu rohkem astuma teise prügikastini või pead lihtsalt köögikapiust/sahtlit rohkem lahti tõmbama, et tagumisse kasti ka midagi visata. NAGUNII pead ju ära viskama asja.

Kui korraldad üritusi, hangid endale mingi koguse tasse ja lusikaid, kasvõi laenad, kui üritusi on harva. Kui vajad abi korraldamisel, uurid, kas on vabatahtlikke abilisi üritusele tulijate asjus või kasvõi Vabatahtlike Väravas. Arvate, et kes see ikka sellega nõus oleks? Ma küll arvan, et tõenäosus on nullist suurem. Kolmandik Eesti elanikkonnast kõlab ju paljulubavalt!?

Ma vist hakkan ise ka otsast torkima selle nädala ülejäänud koosolekute-koolituste korraldajaid, kas nad on selle teema peale mõelnud. Äkki saab kuidagi väiksema prügikogusega? Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et mulle öeldakse, et ei viitsi/ keegi ei jaksa korraldada/ ei vastata üldse. Aga see pole ju eriti hull, arvestades seda, et kusagilt peab ju alustama. KEEGI peab ju natuke energiat sellesse panustama, kui keegi teine ei jaksa. Ja kui ma nagunii PEAN lastevanemate koosolekul käima, siis äkki ma olen see keegi.

Kõige parem, mis saaks juhtuda, on see, et keegi on juba selle kõige peale mõelnud! Jeeee! Asjad liiguvad!! Nii ma vast saangi teada, et ma pole üksi ja mul on mõttekaaslasi. 🙂

Ideid ka natuke lõpetuseks:traditional-recycling-bins.jpg

Pildi juures on artikkel ka, kuidas sorteerimist Blahh’ist Ahhh!-ini viia: siin.

Prügisorteerimisnurgake garaaži, pilt aadressilt Home Storage Solutions 101, link siin.

sorter.jpg

Selleks ei pea tohutut kogust uusi vidinaid/plastikut juurde ostma, saab taaskasutada vanu ämbreid, kilekotte, pappkaste vms, mida üle on jäänud. Kui ideid ei tule, küsige lastelt! 🙂

Vaimses mõttes maksab?

Viimasel ajal on elu natuke keerulisem olnud kui tavaliselt ja ometi ei saa ma kiita,  nagu oleksin vahepeal sada asja välja mõelnud, millest tulla ja kirjutada, sest peamiselt olen ma viimasel ajal mõelnud teemal “ei tea, kas võib juba magama hiilida?” 🙂

Kui ma eelmisel aastal selleks aastaks plaane tegin ja end välja valitud põnevale, kuid pikale koolitusele kirja panin, ei olnud mul üldsegi arusaamist, mida  see vaimses mõttes maksab. Või no tegelikult ma lootsingi, et “läbin-koolituse-ja-olen-targem”, arvestamata seda vaba aega, millest ma selle käigus loobuma pean, et õppida või kohustuslikku kirjandust lugeda lisaks oma kooliasjadele.

Igatahes läks aeg kiiresti, koolituspäevi on igas kuus ainult neli ja seni on need kõik olnud väga huvitavad, mulle tõesti meeldib seal käia ja inimesed meie grupis on erakordselt toredad! Kahjuks jään ajaga ikkagi jänni, sest jaanuarist muutus ka mu töökoormus suuremaks, lapsed olid küll enamus aasta esimestel kuudel terved, aga nüüd märtsis saime kõik vähemal või rohkemal määral haiged olla ja vabast ajast tahaks tõesti magada. Päeval või õhtul, öödest rääkimata. Aga võib-olla on see hoopis kevad? Peab hommikuti kaerahelbepudru peale kuivatatud nõgest pudistama rauavaeguse vältimiseks? Või pigem siis juba hommikuomleti sisse, seal paistab see nagu tavaline supiroheline. 🙂

Õnneks mu sisseharjunud uus harjumus aitab hästi ja magama jõuan õigel ajal, üles tõusen 6 või natuke enne (uni läheb ju veidi enne kella kuut ära, kui organismil tekib äratuskella äraarvamise fenomen) ja kui ERITI välja magada tahan, magan kella seitsmeni! 🙂

Peale selle olen nüüd paar nädalat nutika telefoni omanik, sest nuppudega telefoni aku oli natuke rohkem kui 5 aasta jooksul väga ümmarguseks muutunud, tagakaas ei mahtunud enam kinni ja telefon sai tihti väga äkitselt keset kõnesid tühjaks. Selliseid vanade telefonide akusid vaadates selgus, et uued nuppudega telefonid on uue aku hinnaga ja vast on PisiPiiga ka juba nii täiskasvanud laps, et telefoni enam suhu panna ei taha. Seega ostis Kallis Mees mulle rohelise telefoni ja mina plaanisin ära õppida selle kõige tähtsama – telefonikõne vastuvõtmise. Õnnestus.

Nüüd olen sellega ära õppinud ka PisiPiiga sepapoiste tantsust video tegemise (tema laulab, et Sepad teevad tööd ja sellest piisab, peale seda tuleb karm kolmeminutiline nonstop hüppamine mööda kööki), Kalurite Kulutamise äpis (Endomondo) avastasin, et võin märkida oma tegevuseks yoga ja siis pesu kuivama panemise ja kappidesse paigutamise jooksul kulutatud energiakulu jälgida, saan ka Kodutööde äpiga (Chore Tracker) jagada lastele ja endale pakendikasti tühjendamise, põranda pühkimise ja moosikeldri koristamise eest punkte. 55 punkti juures saab preemiaks näiteks seelikuriiet välja valida kangaste hoidmise kastist või siis 100 punktiga tunnikeseks batuudikeskusesse. Ma ei teagi, kumba ma rohkem tahaksin, sest seelikuid tundub hetkel piisavalt olevat, viimati valmis saadud roosa seelikuga saan isegi koolis käia.

Tegelikult juhtusid minuga mitmel päeval järjest nii imelikud lood, et ma ei osanud neid millegagi seletada! Sarnanesid natuke Ritsiku ja vastlakukli pakkumise loole. Mina ei näinud enam vastlakukli reklaame, vaid käisin Abakhanis. Ei. Ostnud. Midagi. Kohe pikalt jalutasin ja vaatasin ilusaid kangaid ja ei ostnud midagi. Väga veider. Tavaliselt see ei häiri mind, et kodus juba on mõned riided, mis tahaks millekski põnevaks muutuda õmblusmasina abil…

Siis käisin veel ühel päeval raamatupoes. Väga palju rahvast oli, sest oli ju naistepäev. Inimesed vaatasid rõõmsasti Indrek Harglat, kes rääkis oma uuest raamatust. Ma vaatasin paljusid raamatuid, Harglat ei seganud, lugesin läbi kaksikute sünniloo “Kõhule pai” raamatust ja panin selle siis riiulile tagasi. Ka seekord ei ostnud ma midagi! Jaa, muidugi on mul kodus parajasti mõned loetud ja mõned lugemata raamatukoguraamatud, mille tähtaeg kukub laupäeval, ja mitu kuhja muid raamatuid, mida olen alustanud, aga sellegipoolest sain rahulikult raamatupoest välja.

Eile aga õnnestus mul käia üle pika aja toidupoes, osta 13. kuupäeva sünnipäevalapsele piimapudeliklotsidega Lego Duplo (hea, et meelde tuli, muidu peab ju veel poes käima enne pühapäeva! Tüütu!!) ja täna tegin kogemata Rahva Raamatu järjekordse raamaturalli puhul saadetud kirja lahti ning tellisin 11 asja. Kuna kiiret polnud, sain 4 raamatut ostmatagi jätta. Enamus on lasteraamatud ja mängud, osad kevadistele sünnipäevalastele ja suurem osa väiksematele tagavaraks. Mulle meeldib see võrdlus tarudega – et inimesed tahaks endale tihti palju raamatuid varuda, isegi kui kõike läbigi lugeda ei jõua – nagu suvi läbi mett korjata, et kogu taru oleks täis, siis on hea kindel tunne, vast elab talve ka üle. Ma ei tea, kust see võrdlus algselt pärit on, aga ühel raamatute laadal kaks tundmatut noormeest vestlesid minu lähedal sel teemal ja mulle jäi see võrdlus meelde.

Nüüd jääb üle veel natuke puhata ja siis tuleb ehk päris terve tunne ka. Muidu on selline tunne, et haige pole, aga terve ka nagu pole, kusagil läheduses passib kummituspeavalu, aga seni ma vahelduseks lihtsalt aevastan ta peale. Sõna otseses mõttes. Seni teen brokkolist, porgandist ja hernestest suppi brokkolisuppp

ja meenutan, kui lihtne on küpsisetorti teha mistahes inimeste kogusele, niikuinii jääb pärast üle: küpsistest

Mulle endale meeldib teha lihtsamat, kolme küpsiste kihiga varianti. Vahele ilma suhkruta tavaline hapukoor, peale tumedast küpsetusšokolaadist glasuur. Kaunistuseks mõned vahukommid või valged piparmündikommid – igale glasuuri alt aimatavale küpsiseruudule üks, kui tort läheb lastele ja vähem nodi, kui täiskasvanutele. Hapukoor (või maitsestamata jogurt) teeb paraja maitse – kui magusatele küpsistele veel magus moos või magus kohupiimakreem vahele panna, piimašokolaad peale, saab liiga magus minu jaoks. Aga kiire-kerge-lihtne, kui külmkappi mahub. Kui ei mahu, saab ka paari tunniga valmis! 🙂