Tutvusin kangelasega

Nüüd me oleme siis kõik tagasi kodus ja küll on ikka imeliselt hea kodus olla, isegi kui toad on koduselt sassis, keskmised lapsed koduselt vaidlevad matemaatika ülesandeid lahendades ja nooremad legosid külvavad. Tegelikult küll ehitas Väike Piiga minu koju saabumise puhul mulle duplo legodest kassi, kasutades selleks lisaks tavalistele klotsidele ka lennuki tiibu ja aknaraame, aga ta tegi kassile ka söögi valmis, nii et mul jäi üle ainult rahulolevalt noogutada ja teda tänada.

Haapsalus jõudsin valmis kududa 1,97 salli ja saan neid uhkusega Haapsalu sallideks nimetada, mitte küll mustri pärast, vaid kudumispaiga järgi. Üks sai juba Vanemale Pojale kaela ja vast saab sellega külma ilma puhul homme kooligi. Teine jäi veel lõpetamata, kuna keset üht rida sai lõng otsa, nii et kui ma homme käin poes ja sama lõnga juurde ei leia, lõpetan sealsamas ja kui juurde saan osta, koon veelgi pikemaks.

Aga mulle väga meeldisid need tagasihoidlikud kangelased, keda ma seal nägin. Uskumatu, missuguseid inimesi leidub! Meile juhtusid kõik väga ägedad füsioterapeudid ja muud tegelased, leidsid lapsega kiiresti ühise keele ja said edukalt hakkama ka jonnihoo kõrvale juhtimisega. Jonnimist tuleb füsioteraapias ette tavaliselt siis, kui midagi on baasvajadustega korrast ära – näiteks nälg või väsimus kallal – või siis sellistel juhtudel, kus tahaks küll antud harjutust teha, aga see on niiiiii raske! Kui tasakaal kõige ootamatutel hetkedel ära kaob või siis jalg või käsi lihtsalt ei kerki sinna, kuhu tahaks, ja mitte ükski kord, kui väga sa ka ei pinguta! Grrrrr.

Aga need Meie Koridori Kangelased nägid välja nagu tavalised inimesed. Mõned neist olid lapsevanemad, kes lastel seal kaasas olid. Oma lastega kõike võimalikku tegid, lihtsalt lootes ja uskudes, et ei saa minna nii, nagu arst ütles – et teie lapsega on lugu näiteks nii halvasti, et aastaseks saamiseni ta küll ei ela, pole mingit lootust. Aga elab! On nutikas ja äge poiss, juba üle mitme aasta, ajab oma asju ja roomab, kuhu huvi on. Ema ikka peab teda aitama, loomulikult, muidu ta ei saaks ise seista harjutusratta peal ja ringi liikuda, aga missugune suur töö ja usk selle taga on olnud!

Kui arstid lootust ei anna, on siiski neid vanemaid, kes käivad oma lapsega võimlemas, ujumas, massaažis, kuhu iganes on võimalik lapse olukorra parandamiseks võimalik minna – ja on ka neid vanemaid, kes loobuvad selle peale oma õigustest lapsele. Või on vanemad edasi, aga see on nii raske, sest tulevik tundub lootusetu ja seega pole ka tahtmist selle lapsega kusagil käia ega midagi teha. Arst ju ütles, et lootust pole.

Oli lapsevanem, kes tahtis oma lapse eest seista ja vaidles arstiga, et ei ole tema lapsel sellist diagnoosi, nagu arst tahab panna, sest see laps on täiesti tavaline laps, mis sellest, et veidi suurema peaga. Ja kõik järgmised uuringud oli vaja läbi käia, ikka ei olnud lapsel midagi viga, kuigi arst ei suutnud sellega leppida. Midagi peab ju viga olema? Asi tundus ju kahtlane, mis sellest, et vanemad, kes lapsega kuude kaupa koos olid, ei leidnud lapsel midagi viga olevat, aga arst, kes puutus sama lapsega vastuvõttudel kokku mõned üksikud minutid mõne kuu tagant, ei suutnud uskuda, et paberite järgi kahtlane laps on tegelikult täitsa tubli tavaline laps. Millist tahtejõudu ja külma pead on selleks vaja, et mitte arste uskuma jääda, mõtlesin mina imetlusega. See enda tõestamine läbi kõikide uuringutele saatmiste ja muu säärase – päris paljud libiseks ise ka sinna kahtluste sisse, et kui kõik usuvad, et on midagi viga, siis ikka peab midagi viga olema?

Mäletan, kuidas meil Vanema Poja viimasel lasteaia-aastal uued kasvatajad diagnoose panema hakkasid. Enne seda oli pererühm erinevas vanuses lastega, minu laps mängis oma sõpradega ja talle meeldis lasteaias. Viimaseks lasteaia-aastaks aga pandi kõikide rühmade kooliminejad lapsed üheks rühmaks kokku ja hakkas hierarhia paikapanek. Augusti keskelt novembri lõpuni. See tähendas, et tüdrukute seas oli paar kõva pähklit ja üks ussitaja, kes teisi tülli pöörata armastas, ise rahuloleva naeratusega kõrvalt jälgides. Poistel aga käis paikapanek kehalise kontaktiga ja minu laps, kes armastas pigem raamatuid lugeda kui teistega võidu joosta ja tõugelda, sai mitmeid kordi kambakaid. Kasvatajad ei märganud millegipärast neid kambakaid, aga lõpuks kutsusid mu ilma lapseta arenguvestlusele.

Ma olen ennegi arenguvestlustel käinud. Seal ei ole midagi hirmsat, küsitakse, mida lapsele kodus teha meeldib ja milles ta areneda võiks ja umbes nii. Aga mitte selles arenguvestluses. Sain hoopis teada, et minu laps on ilmselt autist, kuna talle meeldib väikeste legodega mängida ja ta ei taha, et teised tema ehitisi ära lõhuvad. Et talle meeldib kodust kaasavõetud raamatuid lugeda, mitte teisi taga ajada – jälle autist.  Tema käeline tegevus on nõrk – see tähendab ka seda, et ta pole tegelikult kooliküps, sest ta ajas ükskord suppi maha oma supikausiga söögitoast nõudepesunurka minnes. Ja tema sõbrad uues rühmas? Lauri on meil niiiii suure südamega laps, et tema mängib isegi teie lapsega! Nii et võtke oma autist ja minge temaga arstile.

Võite arvata, mis tundega ma sealt koju jalutasin. KUIDAS on see võimalik, et minu armas tark ja tundlik laps on kooliks kõlbmatu, kui ta juba ammu ei suuda ära oodata, millal pääseks nendest tülidest ja magamistest ja saaks kooli, kus võib raamatuid lugeda?

Muidugi käisime siis läbi psühholoogi, logopeedi, neuroloogi – et tõestada seda, mida me isegi teadsime – ei ole tal midagi viga. Mitmed aspergerite jooned tal siiski on – tema raamatutest pärit keeruline lauseehitus, väike kehaline kohmakus (ta lööb end siiani kodus ka ära, aga ega ta nende sinikate pärast ei põe), väga hea mälu mingite lausete ja detailide koha pealt; lego- ja matemaatikahuvi, mis oli east natuke ees; sõprade leidmine eakaaslaste hulgas on ka keeruline, kuna ta tahaks rääkida oma loetud raamatutest ja põnevatest leiutistest, mida võiks teha, samas ei oska ta midagi arvata multikatest ja AngryBirdsidest (mis tol ajal moes olid, aga ta pidas neid mõttetuks)…

Aga peale kõiki neid diagnoosikahtlusi ja solgutamisi spetsialistide vahel oli mul lihtsalt alles väike kurb poiss, kes ei tahtnud lasteaias käia, kuna kasvatajad õiendasid ja poisid kiusasid ja mitte midagi rõõmustavat selles polnud. Tagantjärele olen mõelnud, kui palju lihtsam oleks kõik olnud, kui oleksin ta viimaseks lasteaia-aastaks koju jätnud. Eks ma ka lapsevanemana õpin pidevalt.

Nii et jah, diagnoosihimulise arsti vastu võitlemine arvestades kogu seda respekti, mis meil arstide vastu ikkagi on, on raske tegevus, aga see kõik on seda vaeva väärt, et ühest lapsest kasvaks rõõmus ja asjalik laps, mitte valediagnoosiga solgutatud masendunud laps. Ka sellist last nägin seal, kellele meeldis paanitseda – et ei tee neid harjutusi, mis edasi areneda aitaks, sest ma võin ju kukkuda? ja näiteks haiget saada! Parem on ikka nii, nagu praegu, et keegi vast aitab. 10-aastasel tekivad ju samamoodi harjumused nagu täiskasvatuel – kui on mugavam, siis nii jätamegi asja. Mugavustsoonist välja sundida keegi teine ei saa, kui omal motivatsiooni pole ja midagi väga tagant torkivat ei juhtu.

Sellele vastandus üks teine laps, kes ütles, et miks sa ei harjuta püsti tulekut? Mina olin 4 aastat ratastoolis, aga välja tulin sellest! Jaa, ma lonkan küll praegu, aga ma KÕNNIN!  Tema lugu sellest, kuidas ta 5-aastasena insuldi sai sõpradega mänguplatsil olles…. keegi oli teda seal ehmatanud, siis aga olid ülejäänud lapsed nii ehmunud ja jooksid minema, kui ta pea ees turnimispuult alla lendas ja teadvuse kaotas. Ta lootis, et kui ta koju jõuab ja ära magab, läheb ehk üle ja kõik on järgmisel hommikul korras! Paraku ei suutnud ta järgmisel hommikul enam end liigutada ega ka rääkida.. Aga ta on sellest kõigest ikkagi välja tulnud ja innustas seal teisi lapsi, oli sõbralik ja abivalmis! Kuigi ma ei kujuta ettegi, kui raske see kõik on talle olnud, sest ema ei suutnud tema õnnetusega leppida ja hoopis vanaema on talle toeks olnud ja ta enda juurde elama võtnud. Praegugi saab ta veel aegajalt ravi ja peab end treenima, kuna ühe kehapoole lihased ei tööta siiani peale insulti korralikult.  Kõige selle juures on ta gümnaasiumi õppima läinud! Täiesti tagasihoidlik, aga armas ja vapper kangelane!

Nii et jah, ma olen hästi rahul, et Noorema Pojaga Haapsalus taastusravihaiglas käisime, sest see oli nagu põnev seiklus, mis maailmavaadet avardas ja toredate, erakordsete inimestega tuttavaks tegi. Ma ikka mõtlen nende laste ja nende vanemate peale, kui mulle tundub, et elu on mõnikord raske.

Keset kiiret

Nii see detsember läheneb – ajad lähevad tasapisi kiiremaks, tegevust jätkub igal päeval hilisõhtuni välja. Kodu ootab, et keegi leiaks aega ka koristamiseks, aga seni on leitud aega hoopis paljude raamatute lugemiseks – läptopiga sama laua peal ootavad oma kohta tagasipanekut või raamatukokku tagastamist nii Kepler62, Vikatimees, Eestlaste pöörane rännak Euroopas, Septimus Heap’i Rännak ja Usu endasse, Crystal. Minu raamatud neist ükski pole, aga ega need ilma minupoolse juhatuseta ka vist siit liikuma ei hakka. Minu lemmik oli hoopis Naomi Novak – Välja juuritud. Soovitan soojalt.

Väike Piiga on nohune-köhane ja selle puhul on ta paari tuppa mõned onnid ehitanud tekkidest ja kardinatest. Mina olen see, kes peab asendama puuduvat venda, aga ma ei mängi ju üldse nii nagu lapsed. Kui Noorem Vend kodus oli, ehitati iga õhtu mingeid duplomasinaid ja ehitisi, aga kui venda pole, käib mingi pehmete loomakeste kirev etendus – kes kus magab, kes kus seljakotis või korvis kuhugi kaasaminekut ootab ja keda ootab tohutu kogus sööki nukunõudes. Need tammetõrud on tegelikult üsna kauamängivad, kui neid enam haamriga ei koksita.

Mina olen mõelnud, et peaks kunagi kingitusi ka varuma, aga natuke olen tellinud ja pole veel kätte saanud ja ülejäänud asju olen tasapisi kuhugi peitu pannud, nii et paistab, et tuleb kiirelt nimekirju koostama hakata, et asjad ära ei kaoks – hästipeidetud asjad võivad vahel 3 aastat valel ajal peidukohast “välja sulada” ja siis uuesti ära kaduda. Tegelikult on küll ainult mõned ehted ja üks legokomplekt niimoodi oma õiget aastat oodanud, ülejäänu olen ikka õigel ajal üles leidnud.

Noorem Vend igavleb haiglas. Kui oled päevade kaupa võõras keskkonnas, kaasas posu puslesid ja mõned autod ja raamatud ja ainult üks lego, mida üle 5 korra ei jaksa lahti võtta ja kokku tagasi panna – ja siis on mõni päev ainult ÜKS võimlemine terve päeva jooksul, ülejäänud aeg tee ise midagi oma palatis või jaluta vaatama, kas süüa juba saab – hakkab igav küll. Me vahepeal skaibime ka, aga kuna nad pole oma palatis üksi, siis ei tahaks palatikaaslast ka häirida. Samas peaksin järgmine nädal mina seal koos temaga ülejäänud nädala veetma, seega saan vähemalt värskemaid mänguasju kaasa võtta.

Pühapäeval, kui sinna sõitsime, olin üle pika aja teist korda elus Haapsalus. Esimest korda käisin seal vist umbes 15 aasta tagasi, kui seal üks LARP (live action role play) toimus linnuses. Päris äge mäng oli, kuigi läksin sinna Tartust häälega ja ööbisin kursaõe ema juures Viimsis ja lumetorm oli minnes. Haapsalu linnast ei mäletanud ma tookord suurt midagi, nii et nüüd, ainult korraks läbi linna sõites olin vaimustunud. Nii ilus linn! Tahaks kindlasti kunagi suvepoole ka sinna sattuda, sest kui nüüd järgmine nädal õhtul pimedas sinna kohale jõuan, ei jõua jälle midagi vaadata, sest Mees peaks kohe minu saabumise järel sama autoga jälle tagasi sõitma ja ülejäänud lapsed ootavad kodus, sest ega see 4 tundi sõitu pole naljaasi. Vähemalt minu jaoks.

Aga palatiaknast on väga ilus vaade, nagu ma juba seal käies veendusin. Ja kui on ilma, saab ka lapsega jalutamas käia, kui laps terve on – paraku on Noorem Vend praegu köhas olnud seal kohapeal ka ja sellepärast ei ole saanud ka ujuma. Nii et ma ei tea, kas pääseme Haapsallu jalutama, aga hoian pöialt. Suveni on ju nii pikk maa!

Koolis oli tõsine novembrilõpp. Lapsed väsivad novembriks üsna ära – vaheajast on juba mõni nädal möödas ja detsember koos jõulutulede ja mölluga pole veel saabunud. Ühel selle nädala hommikul koolis küsisin, kes teist välja puhanud on? Vähem kui kolmandik klassi tõstis käe. Kes veel magada tahaks, neid olid kõik kohad täis. Ja kui nad siis paari tunni jooksul üles ärkavad, on nad päeva lõpuks jälle väsinud. Kõik tahaks juba detsembri keskpaika, sest siis paistab juba detsembrilõpp ka.

Vähemalt on nüüd lumi maas! Saab kelgutama minna. Kui teha kelgutamisteemaline kiirkoristus kõigi kodusolijatega – mina + Väike Piiga + vanem vend, saab äkki pärast kordasamist kelgutama minna! Meil on suur õnn ühe lähedalasuva kelgumäe igatalvised külalised olla ja kraatrisse kelgutada. Väiksemad saavad kraatri külgedelt alla kelgutada, suuremad ja julgemad kraatrisse sisse ka. Ja alati saab ka kiirelt koju tagasi jalutada – või siis kodust teisele poole kooli mäe poole jalutada. Ikkagi päris talv ja mitte liiga külm!

Head kelgutamist-uisutamist-suusatamist teile ka. 🙂

Vaheaja tähistamine garaažis

Toimus meie Vanima Lapse sünnipäev. Ta tuli selleks isegi koju ja oli nõus ahjukartulite küpsetamiseks kartulid ise ära koorima-lõikuma. Vanaema tegi kotletifännidele kotlette, Minu Õde tegi paar suurt taldrikutäit vahvleid ja Vennanaine küpsetas kaks plaaditäit pitsat. Vanima Lapse kallim tegi fetajuustusalatit. Inimesed on ikka nii suurepärased!

Minu teha jäi lisaks banaani- ja pomelotükkidele ainult kook ja midagi head soolast. Mõtlesin siis soolaseid kaerahelbeküpsiseid teha, sest juustu-kaerahelbeküpsiste isu oli. Guugeldasin, keegi on veel sellistele asjadele mõelnud, retseptidki oli internetis saadaval. Lugesin siis ühe retsepti läbi ja tegin teisiti, jahu ja piimata. Said küll söödavad küpsised – lisaks 3+3 dl kaerahelvestele panin 200g riivjuustu, natuke soola, 2 muna, igavuse peletamiseks veel natuke pipart, toortatart ja kanepiseemneid. Muidu need passivad mul kapis ja ma ei tee nendega mitte midagi, v.a. pipar muidugi, seda ma kulutan küll peaaegu iga päev aedviljade peale.

Trennitüdruk tegi pätsikesed, saime kaks plaaditäit ja küpsetada tuli umbes 12-15 minutit sõltuvalt sellest, kas ahi oli juba sooja saanud või veel mitte. Kui ahi oli juba soojas, tegin ruttu teistmoodi šokolaadikoogi ka – tavaliselt teen seda Rootsi kladdkaka’t ehk kleepkooki, mis on põhimõttelist õhuke, šokolaadine, megahea brownie. Mu kursaõde, kes vanasti Rootsis elas, tegi ükskord oma sünnipäeval seda kooki ja ma kahtlustan, et kõik külalised jäid sõltuvusse. Peale seda sain retsepti ja tegin seda kooki igaks sünnipäevaks – IGA KORD läks täppi: kiirelt valmis, kiirelt ahju, alati tuleb välja. Isegi šokolaadi pole vaja panna – muidu poleks mul kunagi koostisosasid varuks, sest need ju ei säili. 😛

Seekord aga tegin hoopis teisiti, suhkrut, võid ja muna panin poole vähem ja ühe purgi õunamoosi panin ka sisse, et tuleks mahlasem. Mkmm. Ei mingit mahlasust, aga vot kuppelmaastiku mulaaži sain küll. Poleks pidanud kergitusainet panema, kladdkaka’le ei panda ja töötab ikka. Aga külalised ei kurtnud, ikka sai kõik otsa, ka vooremaa-piirkonnad keset kooki.

Tead kui raske, ma pean iga õhtu kööki koristama, kurtis Trennitüdruk vanemale õele. Heh, ma koristasin ka kööki, ütles õde, aga nüüd ühikas pean ma iga päev endale ise süüa tegema, nõud pesema ja koristama ka! Ükskord ma pesin isegi vannitoaukse vabatahtlikult ära, sest see oli seal nii must! Trennitüdruk jäi vist tema vastusega rahule, sest meil kodus pesevad aeg-ajalt  teised ka panne, mitte ainult tema. Uste poole ei vaata keegi, need on niigi haruldased! Meie maja ehitanud mees pani uksed algul allkorrusele ette ja siis ehitas üles ka toad ja viis uksed sinna. Tagasi ei toonudki. Vedas, et vetsule uks alles jäi. Võib-olla sellepärast nad müüsidki maja maha, mitte küttearvete pärast?

Täna siis tähistasime koolivaheaja algust – mina käisin rehvivahetuses,VaheajaVeetjad lapsed aitas talverehvidega rattaid läbi garaaži veeretada algul ühes suunas ja pärast suvekummidega rattaid teises suunas ja alla keldrissegi veeretada. Raske oli küll, trepi peal kippusid rattad perutama ja plaanisid tagaajamist korraldada, aga ma sain ennast kehtestada ja rattad läksid lõpuks ikkagi sinna, kuhu mina tahtsin. Autoparandajamees teatas, et järgmine kevad küll nende rehvidega edasi sõita ei saa, et nende aeg on läbi. Naiivselt küsisin, miks ma nad siis koju viima pean? Selgus, et ainult siis, kui ma nende käest suverehvid ostan, võin oma vanad rehvid neile jätta. Miskipärast unustasid nad mulle siis kohe suverehve müüa, nii et pidin nende vanadega siiski koju sõitma. Küllap nemad on ka mõnikord hajameelsed, mõtlesin, ega hakanud neile seda meelde tuletama. Niigi said nad mu käest 15 euri, kuigi ma vaatasin, et juba rataste tasakaalustamine maksab tänapäeval 30 euri. Väga veider.

Siis tähistasime kodus vaheaja jätkumist sellega, et ma koristasin garaaži ja lapsed pidid liivakastimänguasjad liivast eraldama ja need sisse tooma, mina kontrollisin (ikka olid liivased) ja ladustasin. Jalgratastega samamoodi – 3 tõukeratast, üks kolmerattaline, kahed abiratastega, üks ilma abiratasteta, aga abitu ratas ja siis veel mõned suuremate rattad. Nagu terve päeva töö, ainult 2 ratast jäid homset lund ootama – see, millega Vanem Vend trennis käib ja see, millega mina pidin postkontorisse sõitma täna, aga kuna ma koristasin ennastunustavalt garaaži, siis saan homme jälle üritada.

Garaažikoristamine on oluliselt toredam, kuna seda saab teha kellelegi kingituseks. Noh et Mees tuleb koju ja ühel hetkel avastab, et ohoo! Aga tegelikult ju nii ei läinud, sest:

1. Seal oli väga palju minu asju, mida ma nagunii oleks pidanud ära panema – orhideemuld, muruseemned – mille kilekott oli juba talvest saadik ühe eksinud hiire tõttu katkine, nii et ma ei saanud seda ju varem ära panna, sest see oleks põrandalt tõstes kuhugi pudenenud… Aga täna ei pudenenudki, sest ma panin käe alla. Huvitav, et see polnud üldse nii raske, kui ma kuude kaupa arvanud olin (ja kummikute ning porganditega varjamine aitas ka neil märkamatuks jääda).
2. Seal oli palju kingi, mis me vist kevade ja suve kohtumise ebamäärasel hetkel kuhugi “kõrvale” sorteerisime ja nii nad seal passisid, kuni keegi ei julgenud sinna vaadata. Kingad ei ole ainult minu teema, teiste kingad olid seal ka!
3. Kahjuks sulas välja hulk kraami, mille ma päev varem oleks saanud kenasti täna varahommikul kell 11 äraveetavasse pakendikotti toppida – pisut ehitusmaterjalide kilet, pakendeid, pappkaste – ja see “pisut” täitis uue pakendikoti poolenisti ära. Ainult 4 nädalat on jäänud uue tühjendamise ootamiseni…
4. Kui palju on meil ämbreid ja kui tore on neid üksteise sisse kokku panna! Hurraa, oleks kohe nagu  p a l j u  koristanud! Ämbrid tulevad meile naabritädilt, kelle sugulane toob talle sööklast järele jäänud valgeid ämbreid ja siis naabritädi heidab neid meie aeda. No umbrohu korjamiseks on mõni ämber isegi hea, aga miskipärast ämbrid iseseisvalt umbrohuga ei tööta ja ämbrid sigivad / siginevad. Need ämbrid, mis vihmaveetorude all vett koguvad ja jääga katki külmuvad, saab maha matta, muud üleliigsed ämbrid hoiab iga eestlane uhkusega alles. Tasuta saadud ju!! Varem viskas sama naabritädi meile laste kombesid üle aia, eelmine nädal aga kapsaid, nii et iial ei või teada. Vahepeal ma tõstan mõne euroaluse neile kütteks vastu. Ikkagi naabrid.
5. Siis oleks olnud õige aeg Mehe asju koristada, aga piirdusin ainult põranda pühkimisega ja jätsin midagi talle ka. Arvasin, et ta tahab oma asju üles ka leida.

Üles leitud ketsid ja väikseks jäänud botased viisin pesuruumi, mis nägi välja, nagu oleks kõik hetkel ebavajalikud asjad sinna kogutud. Ohkasin. Nii kurb, kui peab OMA segamini ruumi ka koristama. Ja kui Mees töölt tuli, viisin ta loomulikult garaaži vaatama (peale sööki alles, mitte KOHE, ma olen teinud edusamme!) ja siis palusin, et ta võiks mind pesuruumiga aidata, vähemalt alustuseks. Äkki ma siis kunagi tegeleks sellega ka. Üks päev on ju veel vaheaega jäänud, siis hakkavad koolitused.

Muidugi jooksin peale koristamist lasteaeda, siis jalutasime koju, tegin kiirelt aedvilju küüslauguga ja siis meenutasin, kuidas pühapäeval ühel vaiksel hetkel arutasime Mehega maailma asju. Ta küsis, missugust osa minu tööst ma hindan kõige olulisemaks. Mina muidugi sain aru, et ta küsis, mida ma päevad otsa teen, mis on kõige ebaolulisem? Nii et kui ma vastasin, ei saanud tema midagi aru ja mina ei saanud midagi aru, miks ta selliseid asju küsib, niigi on piinlik niisama internetis passida, ilma et seda veel kellelegi üles tunnistaks. 🙂

Aga peale küsimuse sünkroniseerimist tunnistasin, et ma teen ju tavaliselt neid asju, millel mingit suuremat tähtsust pole, aga mis tegemata jätmisel kenasti kätte maksavad. Ehk siis teen neid asju, mida “majapidamise ringteele” sattunud inimesed ikka teevad – pesen pesu, aga keegi määrib selle varsti jälle mustaks. Pesen nõusid ja teen süüa, aga keegi sööb kõik ära ja nõud lähevad ka jälle mustaks. Täidan külmkapi kõhtu, aga pikapeale saavad isegi külmutatud aedviljad otsa. Jne. Ma nagu ei teeks kodus midagi olulist, millest tohutu märk maha jääks, et VOH – tehtud! Pigem pean siis oluliseks sellist asja, millest midagi järele jääb – kui ma näiteks mõne armsa kleidi koon Väikse Piiga nukule või endale seeliku õmblen või näiteks blogisse kirjutan, siis vahel mulle tundub, et ikka jääb mingi jälg maha. Kas see on imelik?

Aga jälg võib ka vastupidiselt jääda. Väike Piiga käis täna lasteaias. Läksin järele talle, siis mulle tundus, et ta ülemine esihammas on katki läinud. Oligi, ta oli pingiga kiikunud ja hoogu pidurdanud ja raudpost oli jälje jätnud tema suhu. Üle poole hamba on ikkagi alles ja suurt verejooksu ka õnneks ei tekkinud, sest ta huul ei jäänud kusagile sinna posti ja esihamba murdumise vahele. Kahtlustan, et selleks pidi suu kas naerust või kilkamisest lahti olema, siis on selline hambamurd teostatav küll.

Pealelõunane lasteaiaõpetaja ei teadnud hommikusest marulisest kiikumisest midagi, kuigi meenutas, et magamise ajal oli küll Piigal hammas valutanud. Hambaarst arvas, et võib järgmisel reedel vaadata, kui just peab. Ma nüüd ei teagi, kas peab vaatama, aga paistab terav viltune serv  ja katsudes pidavat valus olema. Tegelikult hakkavad tal vast mõne aasta pärast jäävhambad saabuma, nii ehk peab vaid kuni 3 aastat ootama? Nooremal Vennal, kes on umbes viie ja poole aastane, on 5 hammast juba lahkunud, 2 uut suus  ja neli parajasti saabumas.  Kooliminekuküpsus pressib ligi.

Homme on jälle vaheaeg!

Pildihala

Peaks vist süüa ostma, mõtlesin. Postkasti olid laekunud toidupoodide sooduspakkumised ja kirjutasin oma hinnavaatluse kaustikusse üles, mida kust mis hinnaga ostaks. Viimati olin sinna kirjutanud märtsis, enne seda korra novembris ja septembris. Vanasti kirjutasin tihemini, kuna tahtsin enda jaoks mingeid märkmeid, mis ajavahemiku järel soodushinnad korduvad  samadel ainegruppidel ja mis poodides samal ajal samade asjade soodushinnad on. Muidugi on olemas selline tore asi nagu SEE leht, aga seal pakutakse ka neid kohti, mida ma ei külasta (nt Grossi) ja teiseks osasid poode seal pole, kus ma käin (nt. Kaupmees).

Mitu blogijat on kirjutanud e-poodidest ja mõtlesin, et see kojutoomine võiks olla suure koguse korral päris hea variant. Peale soovinimekirjade tegemist võtsin siis arvuti ette ja kohe selguski, et ei e-Selveris, e-Coop’is ega e-Maximas ei tooda kaupa mujale kui Harjumaale. Mhmh. Rimil aga e-poodi veel polegi, kuid vaevalt seegi kaua nii püsib.

Mis seal siis ikka, käin ise poes edasi. Täna käisin juba Väiksema Pojaga võimlemas, kuigi ta kuidagi ei tahtnud. Õnneks siis, kui liikuma hakkasime, oli ta oma suurema jorisemise suutnud ära joriseda ja töötas kenasti kaasa. Füsioteraapia ei ole ju alati selline lihtne ja valutu, vaid vägagi valus ja ebamugav, kui su liigesed ei tööta päris nii nagu tahaks. Või nagu teised arvavad, et peaks liikuma. Aga kui üldse ei liiguta, siis ei lähe ka paremaks, pigem hullemaks, nii et täiskasvanu loogikaga pole üldse küsimust, kas minna või mitte, kuid lapsel see arutelukoht alles areneb. Oi kuidas me ootame, et ta ise ka asja vajalikkusest aru saaks! Ehk juba järgmisel aastal?

Koju tulles sain ainult mõne hetke mõtiskleda, mida siis nüüd edasi teha, kui tuli Trennitüdruk ja teatas, et Väike Piiga pani endale legotüki ninna ja ei saa seda enam välja. Tegemist ei olnud õnneks duplodega, see oleks õudne olnud! Aga kui suuremad vennad peenikeste juppide legodega mängivad, siis neid pisikesi juppe jääb ikka üle ja nii see siis läks.

Puhu, ütlesin piigale ja hoidsin teist ninapoolt kinni. Piiga hingas kõigepealt kuulekalt sisse (tükki sissepoole tõmmates) ja siis välja, nii et pritsis pisut verd. Selge. Läksin EMOsse, mitte ei guugeldanud, mida teha. Telefoni unustasin ka koju. Aga istusime oma pool tunnikest EMO-s ära, pääsesime Trauma-uksest sisse ja kohe peletatigi meid minema, sest neil pole sellega küll midagi teha.  Minge nina-kõrva-kurgu-polikliinikusse Kuperjanovi tänavale.

Seal oli väga rahulik. Kedagi peale meie kusagil koridorides ei paistnud, valvelauatädi juhatas meid lifti suunas ja käskis teisel korrusel 234.kabinetti otsida, aga palus ukse taga oodata, kuna keegi on juba sees. Nii tore, mõtlesin ma tänulikult, et kuigi infolauas polnudki registratuur, on nad olulisele kabinetile siiski sellise numbri pannud, mis kenasti meelde jääks. No umbes nagu Trauma Üks, selline ilus kolmekohaline number nagu 234. 123 nad ilmselt ei julgenud panna, aga no see 234 sobib ju teise korrusega ka kenasti.

Varsti kuulsimegi läbi ukse, kuidas arst käskis sees oleval patsiendil kummeliteed juua, aga alkoholi mitte juua. Njaaa, tema ilmselt midagi ninna ei tõmmanud. Mees tuli välja ja meie pääsesime sisse. Minuti pärast väljusime, legotükk kaasas. Mitte midagi kohutavat ei tehtudki! Arst valgustas seda pisikest ninasõõret mingi tööriistaga  ja tõmbas heegelnõelaga legotüki välja.  Ta oli seda heegelnõela veidi modifitseerinud, kuid see töötas nii kiiresti ja kenasti, et ma tagantjärele täitsa imestasin, miks nad EMOsse endale üht heegelnõela soetada ei jaksanud.

Piiga sai kohe rõõmsaks. Ma polnud talle tegelikult midagi hullu rääkinud, mis juhtuda võib, kuigi mu enda peas tekkis küll igasugu mõtteid, kuidas väiksed jupid hingetorru minna võivad ja siis kopsutorude jagunemiskohta passima võivad jääda ja kuidas siis sõltub juba herneste kvaliteedist, kas neid saab sealt tervelt kätte või lähevad ära pudiks (limaskestad on ju niisked ja vett imav tükike võib veel paisuda seal, lego muutub ainult pisut limasemaks). Proovisin teha nii, et laps ei nutaks meie paanika pärast, sest algul ehmusime küll ära, aga nutuga ju tõmbab ka seda tükki ninna sissepoole.

Teinekord siis tean, KOHE nina-kõrva-kurguarstile, mitte EMOsse. Jälle targem. 🙂

Eile õmblesin padjakotte, et teeks siis neid põrandal istumise patju. Ühele vanale ja katkisele põranda-sulepadjale tahtsin ka uut ümbrist teha, õnneks oli kodus olemas tugev hall kangas. Isegi ei mäleta, mille jaoks, aga kulus marjaks ära. Lõikasin sellest ühe padja jagu riiet ära ja järgi jäänud L-kujulisest jupist sain veel kolmele padjale ümbrised teha. Väga lihtne, kui algandmeid pole, et tee just niisugust mõõtu või muidu ei lähe!

Õmblusmasin juba ootas laua peal, nii et kui padjakatted tehtud sain, oli kahju masinat rahule jätta ja õmblesin ruttu Väiksele Piigale ühe seeliku ka, sest hiljuti selgus, et kleidid lähevad nii kiirelt plekiliseks ja üks seelik oli pesus, teine on veel liiga suur (mille Suur Õde talle sünnipäevaks organzast õmbles). Nii ta läkski pildile poisipea ja roheliste pükstega.

Proovisime just hiljuti perepilti teha, nagu igal suvel – tellisin isegi Vanima Lapse kodulinna – sest Minu Vanaema sünnipäev läheneb ja ta on juba nii vana, et asju kingiks ei taha, aga fotode üle on tal alati hea meel. Nii me siis tavaliselt teemegi igal aastal juulis perega pilti, heade asjaolude kokkulangemisel ka kõigi läheduses elavate lapselaste peredega, aga kuna mu õe ja venna pered olid linnast väljas, oli seekord plaanis kiirpildistamine ainult oma perega.

Tegelikult on see pildistamine õudne asi. Minu jaoks vähemalt. Mida rohkem inimesi pildil, seda suurem tõenäosus, et keegi vaatab mujale, teeb imelikke nägusid või misiganes. Kui seltskonnas on beebisid või väikseid lapsi, on see kõik võimendatud. Ei kujutaks ette, et täiskasvanute grupipildi tegemiseks keegi kedagi lükkama või näpuga pahatahtlikult torkima hakkaks, kuigi täiskasvanutel on komme üksteisele sarvi teha (kolleegidega pildistamisel vähemalt).

M i n u  ettekujutus pildist on selline, et inimesed vaatavad peamiselt õigesse suunda, pole hullu, kui kellegi parajasti reha käes on või keegi kellelegi keelt näitab, aga pildistatavad ei peaks olema kurja või pahase näoga, et JÄLLE peab siia pildile jääma ja Appi, ma olen tegelikult hoopis zombi. No me ei pildista ju iga päev, mis mõttes see “jälle”?

Aga ilmselgelt olen ma üsna üksi selle sooviga. Kui sa ei palka kedagi pilti tegema, vaid palud mõnel suht hea fotokaga  sugulasel pilti teha, siis tulemus on… kurb.

Mina olen pahane, sest keegi jälle mossitab ja rikub pildi tegemist ära. Ja kes siis on kurja näoga pildi peal, sest ta keelab kedagi ja loodab, et näiteks ülejäänud 10 alaealist inimest suudavad veel natuke paigal olla, aga siis kukub keegi teine lihtsalt pikali ja ohhh. Ja siis Reet kirjutas, et vaatas naeratavate inimeste pilte ja tundis, et ta pole sama hea kui kaunis ja naeratav Tõeline Ema  ja mina lohutasin, et mis siis sellest, et nad naeratasid neil puudus pildilt vanniraamat. Aga ise näed põen ka.

—

Ma ei tea, on see siis nii palju palutud, et kord aastas paar perepilti teha, kus KÕIK oleks peal? Ükskord mul sai villand ja tahtsin fotograafi tellida. 200 euri? Eeee…? Mõttepaus. Ja siis kõik pakkusid, et ma tulen teen ise sul, ära võta fotograafi!

No ja siis iga aasta ma olengi kurb. Vaatan neid pilte, mis on hea sooviga tehtud, aga osadel inimestel on pool pead läinud, osadel lastel on juuksed või puulehed (??) näo ees ja fotograafil pole see häirinud. Või siis vaatame me kõik näoga päiksesse nagu kunagi kooli ees tehtavatel klassipiltidel, kus kõigist paistsid ainult kulmud (päikseprille ju ei olnud ja midagi tuli silma tungiva päikese varjuks ju ette tõmmata). Üks mitu-mitu-mitu aastat varasem perepilt on meil selline, kus mina olen ainsana varjus, nahk tumehall ja kõik teised on päikesepaistes ja näevad miskipärast elus inimeste moodi välja. Juba aimate, et see pilt on kusagile ära sokutatud, mitte raami sees? 🙂

Ja kõik (see oli nüüd väike naiselik liialdus) on pildistamise ajal minu peale pahased, sest mina üritan selgitada, et vaatame kõik vanaisa poole ja palun püsige korraks paigal ja palun ära tee seda naeratamise asendusnägu, kus grimass on sisse lülitatud. Õnneks selle näoga hakkan ma juba harjuma, sest esiteks kahel eelmiste aastate pildil on sellel lapsel seesama nägu olnud ja siis on ikka äratuntav järgmistelt piltidelt ka. Teiseks vaatasin rõõmuga lasteaiapilte ja seal olid vähemalt 3 noormeest sama õudse näo pähe teinud, üks hullem kui teine! Rahustav vaatepilt! Teiste peredes on siis ikka ka mõnikord nii.

Vaatad muidu näoraamatus või blogides teiste pilte – täiesti normaalsete nägudega lapsed. Reeglina õnnelikud. Ja need naeratavad näod, nagu pildistamine oleks normaalne asi! Ma ei tea. Ju neil on normaalne ema, kes teeb tihemini pilti ja ise naeratab malbelt.

Mul on ikka kahju ja siis ma teengi ülejäänud aasta lihtsalt seelikutest pilti. Või sellest, kuidas lapsed aias suusatavad, kriimulise näoga piparkooke kaunistavad või harilikus sassis põrandaga  toas legodest ehitavad. Ükskõik mis näoga, sest mõni ikka tuleb välja ja ma teen kasvõi 5 pilti, et kellelgi pead kogemata maha lõigutud poleks. Paar korda aastas panen albumisse ka ja vaatan. Ausõna, mõnikord vaatavad lapsed ka. Nii et ma ei tee neid ikka niisama ja selle pärast ei põe, et oma arvuti pildikaustas häid perepilte pole.

Mõned perepildid on meil seinal ka, paari viimase aasta omad (aga vist see ilma näokõrgusel lendava rehata) ja siis mõned äravahetamiseni sarnastest lastest. No et pildil on Trennitüdruk natuke peale aastaseks saamist, aga kõik kahtlustavad, et Väike Piiga, sest nad on nii sarnased. Ainult meie mehega oleme seal kuidagi kõhnemad, sest noh 12 aastat tagasi. 😀 Photoshop ilmselt. Sellega pidi ju saama kõigi pildilolijate näod otseks keerata, naeratama panna ja kasvõi poolteist pead juurde kleepida, isegi kui need poolteist pead muu pildi raamidest väljuvad.

Oh, ei saa meist seda naeratavat pildiperekonda. Lähen patju täis toppima. Nemad ka ei naerata viisakalt pildi tegemise ajal, muudest kommetest rääkimata, aga siis võin nad karistuseks pildistamata ka jätta. Väikese Piiga eilne seelik küll naeratas.

 

 

Ikka veel täitsa suvi

Eile oli just selline tunne, nagu HU kunagises laulus, et Ja suvi ei lõppenud kunagi juulikuus.. Selles mõttes, et sel aastal on päris palju olnud suve moodi suve.

Saab käia ilma kampsuni ja jopeta. Saab ka muud teha kui ainult ülepäeva muru niita. Saab tohutus koguses maasikaid, siis vaarikaid ja nüüd juba räägitakse mustikatest, mustsõstardest ja seentest. Saab teha neid asju, millest ma talvel alati mõtlen, et kui suvi tuleb, siis teen!

Loomulikult ei ole ma pooligi neist soovitud tegevustest tehtud jõudnud. Minu suured plaanid kõik ära koristada – kaugel sellest! Olen küll alustanud, siit sealt koristanud -hommikukohvi kõrvale köögi sodisahtlit,

Köögisahtli Enne ja Nüüd:

pesuruumi “tõsta kõik toodud kotid siia”-piirkonda, ühe lapse väljakolitud tuba on täiesti puhas, v.a. tühi voodi ja tühi kapp. Aga ikka on palju asju veel teha. Suur maja on teinekord just selline maja, mille pärast ma kunagi ammu 9 aastat tagasi väikesesse korterisse kolisin – koristamiseks mõeldud piirkonnal on PIIRID. 🙂

Kui keegi toob paar kotitäit asju, “sest sul on palju lapsi”, siis mõnikord ma jõuan kõik sama päeva-paari jooksul läbi vaadata ja ära sorteerida, mida alles hoida, mida edasi anda. Mõnikord mitte. Sorteerimine suuruste järgi järgmisteks aastateks õige suurusnumbriga kasti – a la Tüdruk 86  või Poiss 128  kõlab ju lihtsalt ja loogiliselt, aga välja kukub ikka nagu tavaliselt: osadel asjadel pole suurust enam sees, osadel asjadel on plekk (kui see välja tuleks, paneks küll oma lastele tagavaraks, aga seniks panen pessu ja siis on juba teised asjad ära pakitud kuhugi).. ja mul on üks kotitäis asju, mida kindlasti ei kannaks ja edasi ka ei annaks, aga sellest saab “kunagi” teha midagi, kas siis kindlas värvitoonis kaltsuvaiba (see mõte hakkab juba üle minema), lapitehnikas midagi (sest Kreeka Pähkli seelikud on niiiiii ägedad!) või siis täita nendega lihtsalt ühte suurt patja. Sellist põrandal istumise patja, mida padjasõjaks kasutada ei saa, aga niisama istumiseks ja raamatu lugemiseks võiks täitsa mugav olla. Meil neid iga nurga peal raamatulugejaid on viimasel ajal ainult üks, seesama, kes perega reisil käimise järel reisimuljete kirjandisse kirjutas, et “mina lugesin Ürgsortsi läbi”.

Tema peakski väljakolinud lapse tuppa kolima suvel. Tuba ise on pisike katusealune, aknast kõige kaugemal nurgas on voodi ja lähemal on kaks pisikest riidekappi, aga laud või tool sinna küll ei mahu. Nii et padi kuluks ära küll. Selleks oleks vaja ainult sobivas suuruses padjakott õmmelda ja kõik asjad väikesteks ribadeks lõigata. Muidu jääb padi väga muhklik ja klombiline, jutustab internet. No üksikuid lastesokke vast lõikuma ei pea, neid on mul PALJU. Vanasti ma kogusin üksikuks jäänud villaseid sokke ja kindaid, et neist voodi ette sooja vaipa teha, aga sellest mõttest olen ma juba loobunud, sest meie põranda peal oleks see ilmselt libe ja lahkuks kohe sobivas suunas (nt. voodi alla) ja kui villased asjad on mustad, tulevad koiliblikad ja siis peab ju plaksutama hakkama (minu irratsionaalne hirm). Aga no selle peale, et suvel iga päev tunnike mingeid ribasid millestki lõigata, pole ma küll raatsinud aega kulutada.

Samas meil üks suur padi on, mille leidsime siia majja kolides ja see on vägagi kasutusel olnud Vanimal Lapsel. Kui ta nüüd ära pealinna kolis, krabas selle endale Trennitüdruk, kuigi Vanim Laps arvas, et kohe, kui tal mingi ühikakoht selgub, viib ta oma suuure padja sinna kaasa. Vanim Poeg ei ütleks ka koos toaga saadud padjast ära, nii et soovijaid on. Peabki vist nemad lõikuma panema neid riidehelbeid.

Väike Piiga on meil ka suverežiimil, ta läheb õhtul väga hilja magama, ärkab hommikul PEALE kella üheksat, vahel isegi peale kümmet, lõunaunne iga päev ei jää, kuid ülepäeviti see peaaegu õnnestub. Ta peaks augusti keskel lasteaias käima hakkama, et septembriks oleks oodata esimesi tagasilangusi, aga seni on ta veel väike laps. Või kass. Talle meeldib väga kass olla, nii et ka käib siin kenasti neljakäpukil, aegajalt nurrub ja küsib sülle, aegajalt teatab, et kassile on vaja juua anda, kass ise ei saa. Kassikese hooaeg on juba mitu kuud kestnud ja üldiselt on see vist ealine iseärasus. Üks hooaeg enne lasteaeda tekib meie lastel mõni kujuteldav sõber, kes alati kõiki pahandusi teeb või siis jah, muutub kevadel laps loomaks. Kui ta laeva peal ringi käputas neljakäpuli, siis ei tahtnud ta üldse aru saada, miks peale seda käsi pesema peab. Raske nende vanematega. Hea, et ta end privaatsetest kehapiirkondadest limpsima pole hakanud.

Lasteaiaks valmistumine toimub sellega, et mina räägin, et lasteaias peab laua taga sööma, kui lapsuke võileivaga (mitte kunagi näiteks supiga!) laua äärest või köögist minema jalutab. Just nimelt “või köögist”, sest kuna me kööki sööma ei mahu, siis kõnnime tegelikult kõik söögiga kõrvaltuppa, kus on suur söögilaud, et kõik ikkagi istuma mahuks. Aga sealt söögitoast suurde tuppa ei vii mitte uks, vaid eelmised elanikud võtsid ukse maha ja tegid siia laia kaare, nii et tegu on üsna avatud ruumiga. Teised üldiselt söögiga ei jaluta, aga Väike Piiga on üsna tagasihoidlik sööja ja kuna ta on teistest hulga energilisem, siis tema jõuab küll igale poole. Eriti hull on õunaaeg, kui toas söövad teised ka ja õunasabasid leiab tosina kaupa diivani seljatoelt. Sellest hullemad on ainult poolikud õunad, nii et alati saab õunasabade üle ka rõõmustada. 🙂

Noorem Vend saab nüüd esineda Lasteaia Kõiketeadjana. Lasteaias ei või kommipaberit ise prügikasti ära viia, õpetaja viib. Lasteaias te teete kamapalle ja smuutit, aga siis teie ainult lõigute ja õpetaja paneb ise need asjad masina sisse. Lasteaias sa pead hästi kaua magama, kaks tundi. Lasteaias sa pead oma riided tooli peale panema. Lasteaias võid sa ainult oma kohal istuda laua taga. Ja nii edasi, sest lasteaeda minekut on Väike Piiga igatsenud juba väga ammu ja temast suurem Noorem Vend saab seetõttu pidevalt tarkuseteri jagada, kõik huvitab Väikest Piigat väga.

Mina pole veel kooli ega lasteaialainele sattunud, mul on hea meel, et poodides neid koolikaubalette laiali löödud pole. Ma olen küll korra mõelnud, et peaks lasteaeda paar öösärki õmblema Piigale, aga no sellega on veel nii palju aega. Enne peaks padjapüüre ja lapiseelikuid tegema, aga neid ju ka ei taha teha, kui on nii ilus ilm, et võiks hoopis õues olla… Või koristada mingeid kahtlasi nurki, tõsta sahtlites sisu ümber, riputada/korjata pesu… Isegi raamatut lugeda pole tahtmist, ikka tahaks mingi suvel-teen-asja ära teha. Kohvi juua küll on aega. Või hommikuteed – täna läks jälle kell 6 uni ära ja nii hea on vaikselt tagasi varahommikurežiimile lülituda. Kui see kella kuuene ärkvelolekuhetk edasi pikutada, ärkan kell 10 ja siis äkitselt on kell 12. Ja loomulikult pole kell 10 siis üldse väljapuhanud tunne, vaid lihtsalt hommikune tunne. Seega enne teisi ärgata meeldib mulle ikka rohkem. Saab näiteks ilma päästa. Kui tõusin, oli väljas hästi ilus ilm, pesu paistis nööridel täitsa kuiv, kuigi ma tean, et see on veel kastest niiske. Siis mingi hetk enne seitset läks taevas pilve, tumesiniseks.. Jätsin tee pooleli, korjasin pesu õuest kokku ja viisin tuppa kuivama – ja veerand tundi hiljem pilved juba lahtusidki. Suvesinine taevas ja korstnaplekkidelt peegelduv päike. Päästsingi magajate teadmata ilma ära.

Loodan, et vähemalt pooltest mu suveprojektidest ikka asja saab, sest nüüd ma olen vähemalt kodus ja kirjutan kõiki tehtud asju üles, et mul pärast tunne oleks, et ma tegin midagi vajalikku ka. Kuigi osa asju kirjutan üles ka selleks, et need kindlasti ära teha tuleks, meeldib mulle üles kirjutada ka kõiki neid asju, mida ma tegelikult sinna vahele ära tegin, sest liblika meetodil koristamine ja lastega elu lihtsalt kukub vahepeal nii välja. Siis tuleb see nimekiri rõõmsam, mitte stressitekitav. No et kui viiest punktist ühe teed, tekitab ju stressi, eriti kui oled selline inimene, kellel alati tuleb muid asju ka ette, mida nimekirjas polnud. Aga kui nimekirjas on läbisegi 18 asja, millest 3 jäid tegemata (need olid need 5 esialgset, mida oleks TULNUD teha) ja ülejäänud said tehtud, on palju lihtsam järgmine päev ka midagi teha, mitte vaadata kurjalt eelmise päeva nelja tegemata asja viiest ja lisada sinna veel 7 uut.

Eh, ma ostsin ühe uue koristamisteemalise uue e-raamatu ka Early Bird Mom kodulehelt, sellega seoses tuli mul meelde, et lubasin kunagi mingi teema kommentaarides koristamisraamatutest postituse teha ja nüüd on välja laenatud Suure Pere Logistika raamat minu juurde tagasi  saabunud ja nendest raamatutest kirjutada oleks tore. Kuigi aegaajalt mulle tundub, et teistel inimestel on see koristamisgeen kõigil olemas ja mina olen see ainuke, kes seda arendama ja aretama peab. 😛 Või siis on teistel vähem lapsi ja ühe-kahe lapse järelt emad ikka jaksavad koristada, aga edasi läheb kuidagi “laste järelt koristamine on nagu lumetuisus lume rookimine” vs. Kas nad siis ei pane kõike ise kohale tagasi, nagu mu ema minult imestunult küsis. Mõnikord panevad, AUSÕNA, aga siis ma ju ei märkagi, et midagi halvasti oleks!  ja ma ise ka ei jõua kõike kohe tagasi panna mõnikord ja üleüldse – asju on vahepeal palju. Punastamise koht.

Sest inimesed imestavad, miks ma ise sõna lausumata kõike ära ei korista tööl käimise kõrvalt ja miks ma üldse teen lastele selliseid ülesandeid nagu nõude pesemine, pesu pesemine + kuivama riputamine, toa koristamine, põranda pühkimine, aknapesu, prügi sorteerimine jne? Katsun siis seletada, et neil on äkki kodust välja kolides raske esimese asjana endale koristajat-söögitegijat-nõudepesijat palgata. Või kust muidu need oskused peaks tulema, kui neid lapsena järjest ei tee? Kui teismeline on juba lapsena oma kruusi pesnud, ei pea ta seda teismelisena nii võimatult suureks nõudmiseks kui siis, kui seda teismelisena nõudma hakata, et “nüüd sa oled nii suur ja pead oma mässavate hormoonidega kruusi ka ära pesema!” või noh midagi selles stiilis.

Ja see ei tähenda üldse, et mu lapsed ainult majapidamistöid vorbiksid teha ja mina veedan kvaliteetaega internetis! 😀 Eiei, ma ikka ise ka õpin alles, kuidas luua süsteemi ja kuidas kõige optimaalsemalt vajalikud asjad tehtud saada ilma näägutava ema sündroomita. Vahepeal õnnestub, vahepeal ei õnnestu. Aga edasiminek ikka toimub mu sees. 🙂

Vajadustest ja motivatsioonist

Eile sain kuulda selliseid asju, mida iga õpetaja peaks teadma, aga tegelikkuses peaks iga ema ka teadma, mõtlesin mina. Ja miks ainult ema, iga inimene võiks teada, palju lihtsam oleks.

Kõigepealt rääkis Mare Tuisk õpimotivatsioonist. Väga huvitav, aga samas loogiline oli see, et iga laps areneb niikuinii. Ka need lapsed, kes koolis ei käi, arenevad (ma ei mõtle siin koduõppelapsi, vaid neid, kes mingil põhjusel koolis ei käigi, väiksest peast ka). Aga kuhu suunas ja mis kiirusega, selles suhtes saavad vanemad ja õpetajad mõlemad midagi ära teha küll.

See vajaduste rahuldamine peaks ka tuttav teema olema, sest alateadlikult me ju mõtleme sellele, kas sellel lapsel on kõik korras, et ta saaks rahulikult elada? Aga kust peab õpetaja teadma, kas laps saab piisavas koguses und ja süüa? Vajaduste püramiidi järgi peavad need füsioloogilised ehk esmavajadused täidetud olema, et saaks järgmisele astmele minna. Püramiidi pildi võtsin internetist.

http://www.hkhk.edu.ee/vanker/suhtlemine3/vajadused.html

Aga kui lapsel on küll piisavalt unetunde, kuid ta ei puhka välja? Mõni keerutab öö otsa teki sees, mõni näeb pidevaid õudukaid, mis magamise ajal alateadvusest välja ujuvad, sest loogika abil ei saa neid magamise ajal maha suruda. Seliseid asju on meie kõigiga juhtunud ja mitte ainult lapseeas, aga mida emana teha, kui laps ei maga välja? Mõnel on ka muud mured, mis magada ei lase, kasvõi magneesiumipuudus (magneesium vastutab lihaste lõõgastumise ja une kvaliteedi eest, seda nii liigse unisuse kui ei-jää-magama-olukorras) ja magneesiumi viivad organismist välja lisaks kohvile ka näiteks gaseeritud joogid. Kust magneesiumi saada? Sööte piisavalt täisteratoite, rohelisi maitsetaimi, banaane, pähkleid ja viigimarju?

Samamoodi on esmavajaduste täitmatajätmisel algklassilaste seas levima hakanud luude hõrenemine, ka nendel lastel, kellel kodus peaks süüa jätkuma. Aga kas laps saab piisavalt valke, kaltsiumi, D-vitamiini? Ehk siis: juurvilju sööb laps? Kui mitte hautatult, siis salatina? Kui piima ei joo, siis tuleb lihtsalt rohkem seesamiseemneid anda, sest neist saab päris hästi kaltsiumi. Mõni laps ei taha mingeid salateid, keedu/supijuurviljadest rääkimata. Porgandit ja õuna närima on nad ikka nõus, ma loodan. Vanema poja koolis on meil koolijuurviljade-puuviljade võimalus ja mulle nii väga meeldib see! Söövadki kaalikat või pirni. Terve klassiga, peale söögivahetunde, kui kõht jälle tühjaks minema hakkab! Meenutab mulle jälle meie Rootsis elatud aastat, kui algklassilastel oli söögivahetund, millele järgnes kohe otsa õuevahetund ja siis mõni tund edasi, enne pikapäevarühma algust oli tundide lõpus selline rahulikum hetk, kus õpetaja lasi lastel maas istuda enda ümber ja luges neile raamatut. Lapsevanematel oli kohustus selleks ajaks lapsele kaasa panna puu- või juurvilju, näksimiseks, et nende veresuhkur ei langeks! Küpsiseid ja šokolaadinäkse ei võinud, saiakestest rääkimata. Iga päev väike karbike kaasa, kellel oli seal mõni viinamari ja porgand, kellel kurgiviilud ja  mõni maasikas. Tükeldatud pidi ka olema, et laps tervet apelsini koorima-hammustama ei hakkaks suures hädas. Aga peale seda tundi oli veel õuevahetund ja siis sai lastele järele minna. Lapsed olid seal päris rõõmsad.

Ka Eestis on koole, kus pakutakse hommikusöögiks putru enne tundide algust, sest nii on suurem võimalus, et lapsed töötavad tunnis kaasa, sest nad on saanud sooja sööki. Ei tea, kui palju meil on krõbinaid + piima hommikusöögiks, aga olen blogidest lugenud, et kiirete hommikute puhul aitab ka see, kui eelmisel õhtul hommikusöögikrõbinad köögilauale kausikestesse välja valada. Piima nad ilmselt peale ei kalla, aga hommikul on selle võrra siis lihtsam. On arvamusi, et hommikusöögihelbeid piimaga KOOS tarbida ei tohigi, aga meie pere on nagunii rohkem pudruteemaliste hommikutega, krõbinad on kallid ja kui lapsed pole nendega harjunud, siis need ei maitse ka! Cini Minis on meil küll mõnikord erandmenüüs, aga kindlasti mitte iga kuu.

Hommikuse kiirustamise vähendamiseks saab ka patsid tütardele eelmisel õhtul valmis punuda, lugesin ükskord Postimehest. Ja laste riiete valmispanek kas siis terveks koolinädalaks või lihtsalt järgmiseks päevaks, see pole ka õhtul ju nii keeruline, sest see ei võta kaua aega! Mis klassini? See vist sõltub lapsest, tüdrukutel igatahes läheb otsustamine aasta-aastalt keerulisemaks ja need sukapüksid selle seelikuga ei sobi, aga neil teistel on silmad jooksnud ja siis ei jõuagi sööma, muidu jääb laps bussist maha? See pole ainult koolitüdrukute teema ju! Poistel on vist mingi eani ükskõik, s.t. ükskõik mis võib selga minna. Aga õhtul valmispanek aitab hommikusöögiaega rahulikumaks saada küll.

Tagasi vajaduste juurde – turvalisus ehk siis kaitstusetunne. Kellele meeldiks rõõmsal meelel tööd teha, kui kolleegid sinu üle tagaselja või avalikult irvitavad? Või kui neid määratakse sinuga koos töötama ja sa tead, et nad on väga rahul, sest sina teed perfektsionistina töö ära, aga nemad saavad mitte millegi eest sama tasu? Jah, koolis on sarnased olukorrad õpetaja vastutada, aga paraku on see koolikiusamine palju räägitud, kuid vähe paremuse poole liikuv teema meie ühiskonnas. On lapsi, kes üritavad enesetappu, sest nad tunnevad end nii meeletult üksi! Mitte ainult siis, kui keegi nendega vahetunnis ei räägi/mängi, vaid ka siis, kui keegi pole nõus lapse käest hoidma, et koos saali või sööklasse minna. Kui keegi pole kunagi su arvamusega nõus, sest sa pole klassi liider ja tema arvab teisiti, isegi kui see on jabur? Mida teha, kui samas klassis käivad sama pere lapsed saavad kodus kenasti koos mängitud, aga koolis üks laps eirab teist, et vältida ise klassi naerualuseks sattumist? Kõik ju mõtlemapanevad juhtumid, millega tihti seostub oma tutvusringkonnast sarnaseid lugusid.

Arvatavasti kuuluvad siia alla lähevad ka paljud Aspergeri joontega lapsed, kes lihtsalt ei saa aru, mismoodi teised mõtlevad. Mitte midagi ei saa aru! Klassikaaslaste nimed ei jää ka meelde näiteks, mis sellest, et juba viies aasta koos. Ja kuigi need Aspi-lapsed võivad olla kohutavalt andekad, tahavad nemad ka endale sõpru. See on mõnikord väga raske, kuna nende oma mõtted liiguvad teistel radadel, nende keel on teiste laste kõnekeelest nii erinev (Jah, kui Rooma linna ehitati, polnud sind ju veel sündinudki. Planeetidest tundub mulle kõige huvitavam Marss, missugune sulle meeldib? Olen mõtisklenud, et seesugune käitumine mulle seal arvutimängus sugugi ei meeldi.) , pidurdusmehhanismid on aeglasemad ja nende maharahunemine võib võtta tunde – ka  emal võib olla raske neist aru saada, mis siis veel omaealistest lastest rääkida!

Mõnikord on sel juhul abiks huviringid, kus tõrjutud või erilisemad lapsed sama huviga lastega lihtsamalt sõbraks võivad saada. Suuremates klassides võib väga palju aidata mõnda eriklassi sattumine, kus paljud (kui mitte kõik) on sarnaste erihuvide või võimetega.

Aga turvalisuse teine pool on selline, millest meil suurt ei räägita – kas väike vend või õde võib koolilapse töö ära sodida, vihiku katki rebida, käsitöös pooleli oleva asja üles harutada? Kas vanemal lapsel on oma nurgake või kasvõi oma voodi, kui tervet tuba tema päralt pole, kus rahulikult oma asju teha?

See on nii huvitav, viimaste aastate jooksul on vaikselt 1.klassi kooliasjade nimekirjadega mõne kooli nimekirjas ka töötegemise koht lapsele – kus ta teil koolitöid tegema hakkab? Kas tõesti köögilaua peal, kui ruumi on? Kas keegi puhastab selle enne ära ka, et õpikud-vihikud rasva- või moosiplekilised poleks või peab ta ise seda märkama?

Võibolla need tunduvad pseudoprobleemidena? Aga on neid pisikesi lapsi, kes elavad oma suuremate õdede-vendade seljas, mitte ainult õppimist segades, vaid meelega, tahtlikult haiget tehes, sest  s u u r e m  saab ju tavaliselt pahandada, kui ta väiksemale liiga teeb! Kui vanemal pole rahulikku hetke süvenemiseks, olles ise töölt tulles väsinud ja õhtusöögi valmistamisega seotud. Jaa, üks kord ikka juhtub, et laps sai kätte ja sõi ära, aga kui see üks kord on juba juhtunud, kas siis arutatakse see peres läbi, kuidas seda vältida? IGAL LAPSEL on vaja oma nurgakest ka ilma koolitöödeta, kus puhata ja omaette olla ja see pole telekaesine koht! Turvalisuse alla kuulub ka see, et keegi sinu asju kapist-sahtlist välja ei kisu, et keegi sinu joonistuste üle ei naera ega neid “mul tuli tõesti hästi välja, emme ma kingin selle sulle”-töid pliidi süütamiseks ei kasutaks!

Üksteise üle naermine ja naeruvääristamine on tunnis täiesti lubamatu. Kes kodus sarnase asja eest vastutab?

Kuuluvustunne ja tunnustusvajadus on ka seal püramiidis, nendest ehk on rohkem räägitud. Aga kõik need vajadused kokku annavad selle energia, kas siis hea või puuduliku, millega laps peab oma elu elama, tunnis kaasa töötama. Kui ta on väsinud ja näljane, kodused mured kukil (kellel neid ei oleks, jah?), siis ta võibki tunnis olla turtsakas ja tujutu, kuidas sa siis teda ajad “selliste hinnetega sa ei pääse tööturul löögile”-kaikaga liigutama?

Aga õpetajad õpetajateks, emadena on see ka tõsine mõtlemisaine ja nõuab AEGA – asjade läbimõtlemiseks, planeerimiseks, võib-olla millegi ümberkorraldamiseks, lastega uute reeglite paikapanekuks.

Et meil kõigil oleks võimalus oma vajaduste püramiidist hoopis positiivseid emotsioone saada ja selle arvelt motiveeritud ja hakkajad olla, ise oma elu eest vastutada/ vastutama õppida!

Kui laps sünnib Hoopis Teisel Kuul

Sattusin lugema Mammuvarvaste blogist Kadi mütsitegu enneaegsetele. Nii armas ettevõtmine!

Tuli meelde 4 aastat tagasi külm veebruar neonatoloogia osakonnas, enne seda jaanuar sünnituseelses osakonnas (pead ei pidanudki too kuu pesema, kuna haigla ülimalt tasakaalustatud menüü ei tekitanud ilmselt piisavalt rasu!) ja märtsi keskpaik, kui lõpuks koju saime ja koju JÄIME. Sest enneaegsete puhul võib ju ennegi korraks koju saada, kui hästi läheb, aga siis last elustades tagasi haigla poole kihutada on üks jubedamaid ajahetki minu elust.

Sain teada, mida tähendab verejooks raseduse ajal. Mida teha, kui ainuke lause, mis nii internetis kui Libero-raamatutes vastu tuleb, on “helepunase vere eritumisel pöördu kiiresti arsti poole” ? MIS siis edasi saab? Elab, sureb? Kas ma oleks saanud midagi teisiti teha täna hommikul????

Pöördud EMO-sse ja seal öeldakse, et naistenõuandla on praegu veel avatud pool tundi, minge sinna valvearstile elavasse järjekorda. Küsisin, kas ma kuidagi otse sinna minna ei saa, kas ma tõesti pean veel väärtuslikku aega raiskama ümber maja kõndimisele ja teisest uksest sisenemisele? Ei, siit ei saa [mis sellest, et see on meil siinsamas kohal ülemisel korrusel]. Keerasin nuttes ringi ja registratuuritädi, nähes mu ülevalt alla põlvini veriseid teksasid, halastas siiski mu peale ja lubas mu liftiga üles viia.

Läbivaatuse tuba. Üks õde lohutab: ärge muretsege, kui 11 nädal ära katkeb, pole see üldse nii hull, kui 20.nädala paiku, kui juba liigutusi ka olete tundnud. Kuidas?? Kuidas nii?? Ma olen ju 4 aastat seda last oodanud, tohutus eufoorias olnud tema saabumisest teada saades ja keegi ütleb, et “pole midagi, kui praegu ära katkeb”??

Aga süda lööb ja lapsega on kõik korras, ütles Kirss. Varsti kohtume!

????? Mismoodi varsti, küsisin mina kahtlustavalt. No sünnitusel näeme, ütles Kirss. Oh, ta ei mõelnudki, et ma tulen kohe uuesti sama õudse teemaga. Kergendus.

Verejooks -> lamamisrežiim haiglas ja  siis paari päevaga jäi verejooks järgi ja sain koju. Midagi teha ei tohtinud, oma lapsi sülle võtta, koristada, tõsta, pingutada.. Püüdsin. Kuni 3 nädalat hiljem käisin õega poes ja ostsin endale uue padja. Imekerge. Õde tegi veel nalja, et las ma tassin ise su rasket patja, naersin ja ütlesin, et selle paarisaja grammiga saan ehk ise hakkama.

Kuni autosse istudes tundsin, et uus verejooks on hakanud. Jälle haiglas, jälle kodus “diivaniema elu elades”, nagu tabavalt märkis üks tuttav emme, kes samamoodi ära-tee-midagi,muidu-hakkab-sünnitus-režiimil lamama pidi.

27.nädal. Öösel tulid veed. No mitte kõik, aga parajad peotäied, et haiglasse pöörduda. 27 nädal pole ellujäämine üldse sama tõenäosusprotsendiga kui 38+ sünnitama minnes. 😦

Ma isegi ei teadnud, mis see väljend “enneaegne laps” tähendab muus kui kirjanduslikus mõttes. Mis tal selleks ajaks arenenud on, mis mitte. Kas elab sünnituse üle või mitte. Aga ta ei plaaninud sündida veel, kuigi kopse ettevalmistava süsti sai, sest seda tehakse kõigile enne 33.nädalat sündivatele lapsukestele. 33.nädalast alates hakkab lapse organism juba ise sünniks valmistuma ja tema kopsukude ei kleepu hapnikuga kokkupuutel enam kokku.

Meie laps oli siis koos minuga sünnituseelses osakonnas, kus iga päeva hommik algas vereproovi võtmisega, et saada vastus küsimusele “kas olukord on läinud halvemaks ja peab sünnituse esile kutsuma”. Õnneks oli ta end kenasti peaseisu keeranud enne vete “tilkuma hakkamist”, oli loota, et saan ise sünnitada, mitte keisrinnaks. Lootsin, et sünnitus tuleb võimalikult rahulik ja tore, sest olin lugenud ühte sünnituslugu, kus enneaegse sünd oli suht kiire ja ema jaoks suhteliselt märkamatu. Hohohoo, mis vale eeldus ühe sünnitusloo lugemise peale!

31.nädala lõpuks olime ikka veel haiglas, mina ja kõhutita. Ei mingit sünnitust kuskil, aga pidevalt tuli lootevett, iga nädal tehti paar ultraheli, et vaadata, kuidas tal elu läheb seal, kas veri mööda nabanööri ikka liigub õiges suunas, mõõdeti lootevee taset… Mis peaks olema 20 kandis kuskil. Meil oli ühel hommikul lugu, kus ultrahelitädi ütles oma protokollimeisritädile, et pane kirja, et vett ei ole. Aaa, ei, nüüd pissis, lootevee aste 2!

32.nädala saabumise puhul kutsuti ta ikkagi esile, kuna ta liigutas väga harva. Korra ööpäevas või nii. Kui ma ilusti palusin. Mõtlesin, et ehk on see sellest, et vett pole ja tal on seal ebamugav, aga arst ütles, et pigem on veeõhupalli puudumisel kõik liigutused just paremini tunda.

Igatahes lapsuke ise sai ka aru, et see tähtis kuupäeva valimise hetk on saabunud ja otsustas ise öösel tulema hakata, kuna oli teada, et hommikul peab nagunii tulema. Seega – öösel lugesin valude vahesid, püüdsin magada, aga ei saanud, palavik tuli ka ja hommikuks olin väsinud, magamata ja lapsuke leidis, et ta ikka ei tule ise.

Minu kõige pikem sünnitus!  Kestis hommikul umbes 9st õhtul kella 17ni! Ei mingit jälge minu plaanist (söön hommikusöögi ära, sünnitan, siis söön lõunat ja elu läheb lepase reega edasi), hoopis teistmoodi oli kõik. Aga lapsuke oli kohutavalt tubli ja sündis ise, maandus korraks mulle rinnale ja siis viidi neonatode elu elama.

Järgnes poolteist kuud keerulist elu lastehaiglas, mida ma seni ettegi kujutada ei osanud. Öösel kindlal kellaajal taarus zombi-emade kolonn kööki külmkappide juurde piima soendama, siis lapsi toitma ja mähet vahetama, siis uuesti piima lüpsma, korraks magama, kahe tunni pärast jälle kõik otsast peale. Päeval muidugi ka, iga 3 tunni tagant. Ja õhtusöök emadele oli haiglas kell 1645. Kas teie peate sellise ajahulgaga  järgmise hommikusöögini vastu?

Aga lapsed kasvasid. Mõned said lausa emadega samasse palatisse! Mõned said hingamismonitorist vabaks!! Mõned said KOJU!

Mõned said ka vereülekandeid. Või rohtu, palju rohtu. Mõned proovisid rinnaga toita, mõni arst isegi julgustas ja kiitis selle eest, mõni arst hoiatas, et siis enne jõule välja ei saa. Meiegi saime lõpuks palatisse koos sooja voodiga, sest lapsuke kosus. Palusin oma õel teki teha, mis oleks täpselt paras – näiteks 15-tollise läptopi kaane suurune tekk sobiks hästi. Õde aga tegi palju suurema teki, 17-tollise läptopi kaane järgi vist… Et küll Pisi kasvab! Vangutasin kahtlustavalt pead, aga ta kasvaski. Kasvas korraks nii hoolega, et sattus sellest peaaegu kooma ega suutnud enam ärgata. Ükskõik, kas vahetada riideid või mähkmeid, ei ärganud ta muuks kui sekundiks. Haiglas selgus, et oli 4 päevaga juurde võtnud kaalus ja seetõttu oli veri lahjemaks jäänud, sest rauavarusid pole enne õiget aega sündinud lapsed jõudnud koguda.  Saime ka vereülekande. Lapsuke kasvas edasi.

Juba selgus, et ta polegi kõige pisem! Kui ta 1,7 kilo pealt 1,5 kiloni alla oli võtnud, siis edasi võttis ta juba juurde, kuigi tasapisi. Meie palati pisikesed piigad sõid juba kenasti rinnast, aga minu lapsuke võttis sellise söömismeetodiga kaalust alla. No kaalud enne söögikorda, kirjutad numbri üles, siis kaalud 10 minutit hiljem ja number on 2 grammi võrra väiksem! Ta võttis raske tööga kaalus alla!! Nutune lugu. 3 last ära imetatud enne seda, imetamine tundub peale kõiki neid aastaid täiesti teostatav asi, aga võta näpust! Imetamisnõustaja ütles, et poisid ongi laisemad. Kratsi ta jalataldu, ära lase magama jääda. Võta müts peast ära, et poleks uinutavalt soe emme ligi. Masseeri lapse peopesa. Hmmm! Ja mina mõtlesin, et peale sündi saab ju asi ainult lihtsamaks minna?!

Aga inimesed olid heegeldanud ja kudunud meile sinna mütse, sokke, tekikesi. Toonud oma piside pisikesi riideid. Jah, ega 44 suurust polnud tegelikult poest saada, mu armas õde õmbles mu lapsele neid pükse, sest poemüüjad ütlesid, et “aga meil pidi üks jakike olema küll, ma tean, üks oli, aga ei tea, kuhu see on jäänud!” Internetist sai osta 1-2-3 eseme kaupa nendelt, kellel ka enneaegsed olid olnud. Aga lõppseis oli selline, et saime haiglast välja 48 cm pikkusena. 10 cm kasvu pooleteise kuuga, võimas!!!

Kui neil on küljes monitorid südame, kopsude töö jälgimiseks, lisaks juhtmed-plaastrid vere hapnikusisalduse mõõtmiseks, mõned kanüülid siin-seal, ega siis ei olegi võimalik pisikest suurt riietada. Hea, kui saab jakikese selga panna, nii et kanüül välja jääb. Kui laps suuremaks saab ja koju saab, on ta peaaegu 50 cm-ne juba, saab neid tavalisi vastsündinu riideid panna oma 2 või 3 kuu vanusele lapsele. Ja nad kasvavad kiiresti, eriti need, kes ei saagi lõpuks rinnapiima, vaid toitesegu.

Meie poisu õppis siiski ära, et kodus süüakse rinnapiima; et luti suhupanek tähendab, et kohe tehakse nõelaga protseduure, ilmselt võetakse jälle vereproovi ja seetõttu on kodus targem lutist keelduda. Ja et alati saab sülle, sest turvatunne sai kanüülide ja emast eemalolemisega küll kannatada, aga kodus taastus sülede abil kenasti. Alati ei pidanud ema süles olema, aitasid ka isa ja suuremad õed+vend.

Vanematena õppisime ära, et kui laps magab, peab veel mitu aastat kuulama, kas ta ikka hingab! Seda ka siis, kui vankriga jalutada ja varjus oleva lapse nägu tooni võrra valet värvi paistis – nagu ühel korral, kui ta meil hingamise kodus keset söömist järgi jättis ja rohkem ei hinganudki, enne kui neonato osakonna õed telefoni teel jalataldu masseerida käskisid tal ja me ta uuesti hingama saime. Teine kord oli hullem.

Aga ta on nüüd saanud suureks toredaks asjalikuks 4-aastaseks! Näeb ja kuuleb, jookseb ja joonistab. Selle kõige juures on tema lonkamine (lihaste ülepinge tõttu) väga väike asi!

Aga teate, inimesed võtavad neid titeasju salaja sealt osakonnast kaasa. Teiste beebide eest – ilusaid pisikesi beebitekke varastati vist korduvalt, mõni käis isegi nendega pärast arsti vastuvõtul seal, aga tagasi ei andnud, mis sellest, et musta markeriga oli NEOnatoloogia peale kirjutatud! Minul olid ka omad lemmiktekid seal, mis hästi sooja andsid ja parasjagu pisikesed olid. Tavalise 110cm-se(?) servaga baikateki sisse oli keeruline nii väikesi panna, v.a. muudesse haigla osakondadesse ajupiltide jm tegema minnes.

Õed rääkisid, et lisaks tekkidele varastati küünekääre, riideid… Osa asju kulusid ka kasutamise käigus, sest nad olid päevade ja kuude kaupa pidevalt kasutuses! Kodus kasvab lapsuke sul suuremaks, mingitest asjadest välja, aga seal tulid peaaegu  iga päev uued tited peale ja vajasid neid!

Sellepärast mul ongi nii hea meel, kui inimesed juurde teevad neid hoole ja armastusega asju sinna.  Need, kes neid vajavad, ei saa neid alati ise teha.

Vihmase ilma lood – sügis kevadel.

Vahepeal on keerulised ajad saabunud.

Peaks nagu kevad olema, aga õues on jälle sügis. Peale seda, kui Pisikese Piigaga eile rulluisutamas käisime (tema oli küll kärus, mitte rulluiskudel), hakkas sadama, nii täpselt, et uiske jalast võttes hakkas õrnalt tibutama ja käru autosse tõstes juba sadas tihedalt. See on mõnest küljest ka hea, et sajab, kolisin oma viimased aknalauapealsed mitte-orhideed õue – priimulapoti, milles lisaks priimulale kasvas üks munguba (Trennitüdruku loodusõpetuse kodutöö), ühe roosipoti ja ühe väikse päevalille. Nüüd on aknalaual jälle ruumi ja kastmise/unustamise pärast ka muretsema ei pea.

Aga paar aastat vanad lood, kus lapsel hommikul vara, näiteks kella viiest, iiveldama hakkab ja magada ei saa, hommikusööki süüa ei suuda ja ikkagi kooli minema peab, neid küll tagasi ei taha. Aga platsis see psühholoogiline ärevus tal jälle on. Nägime sellega tookord niiiii kaua vaeva, muret, arste, aga lõpuks isegi ei tea, kas midagi peale aja veel aitas. Ta oli isegi haiglas uuringutel tookord, kus selgus, et tal midagi viga pole. Mitte just eriti julgustav, kuigi kooli lõpp on ju nii lähedal!! Eks ma siis hoian pöialt, aga hoiatasin ka teda, et õhtul mudin ta varbaid, sest ma ju pean midagi tegema, kahju on teda vaadata. 😦

Pisike Piiga tassib erinevate vooditega nukusid ja mõmmisid mulle sülle, korvitäis autosid ka igaks juhuks kaasas. Nukukäruga õues jalutada ka praegu ei saa, samas rohu kasvule mõjub see ilm küll hiilgavalt. Esmaspäeva õhtul niitis üks naabritest õhtul kell 9 muru ja mina vaatan iga päev murelikult naate. Aknast igaks juhuks. Veganite grupis arutati, kust neid noori naate küll söögiks võtta, aga meil linnast väljas see aed ju pole, et inimesi siia sööma kutsuda. Ega need naadid nüüd enam väga noored polegi, nii et ainult teod peavad neid krõmpsutama.

Tegelikult on häid ja toredaid asju ka juhtunud, aga kuna seis on nende kahjuks praegu, on see käesolev aeg selle jaoks, et hinnata seda, et mõnikord on paremaid aegu ka. Et olla tänulik selle eest, et üks lasteaialaps on lasteaias, et kodune laps räägib ägedat juttu, et kahel korral sel aastal on juba õues lühikeste käistega pluusiga käidud, et sain kolm aastat tagasi ostetud rulluiskudega  kolmandat korda sõitmas käia, et Mees tegi mulle eile hommikul seente ja sibulatega jahuvaba omletti, et noorem poeg ikka füsioteraapias käib, kuigi see talle tüütu on (et see tema kõndimist parandama peaks kuidagi, ei jõua talle veel kohale, aga ma arvan, et paar aastat veel ja tal tekib äkki endal ka motivatsioon, seega ainult 2 aastat veel minupoolseid pingutusi!), kehvad ilmad väljas teevad ka koolis olemise veidi lihtsamaks just sellepärast, et aknast sisse paistva päikesega on veel raskem õppida kui muidu.

Nii et kõiges on head ja halba, tuleb vaid keskenduda ja otsida, kui tuju on kehv. Vahel aitab!

Tahtsin siia veel pildi panna poltidest ja mutritest, mida lahti-kinni keerata saab, aga fotokas teatas, et akusid laadimata  on see võimatu. Eks ma siis töölt tulles õhtul panen. Meil on need metal-vidinad vanaisa käest nooremale pojale sünnipäevaks tellitud. Need jubinad on nii ägedad ja täiesti aegumatud mänguasjad! Päris väiksena on see käsitsi kruttimine keeruline, kuid 2-aastane väike piiga meil küll teeb nendega mingeid oma asju, sest need on läikivad ja ligitõmbavad! Vahepeal saab jälle kuuks-paariks ära pandud ja kehvade ilmadega taas välja võetud.

EDIT: Lubatud pildimaterjal siis ka:

P.S. Poldid on erinevate mõõtudega, s.t. kui kõik seibid ja mutrid küljest ära kruvida korraga, peab natuke proovima ja nuputama ka, mis millele sobib. Poldid pole nii terava otsaga nagu kruvid, lastega ohutum kasutada. Samas on nad nii suured, et suhu panema keegi naljalt ei hakka.

Ostetud erinevatest ehitusmaterjalide poodidest, müüakse õnneks ühekaupa ka 🙂