Nii huvitav, et on nagu täielik veebruar, kalendrisse vaadates vähemalt, aga mõni päev on juba karjuvalt märtsine ja mõni päev lihtsalt novembrit meenutav. Veebruar sel aastal külmadega küll veel silma pole paistnud. Karjuvalt märtsiste päevade puhul, kui õues lõõskab päike, linnud vestlevad omavahel nagu lõbus Itaalia perekond, kõikjalt kostab tilkumist ja lumi ja jää sulavad võidu, on küll tunne, et KOHE on kevad käes. Küsisin Vanima Lapse käest, millal siis suveajale keeratakse kella, ta vaatas kalendrit ja kommenteeris, et märtsi lõpus!! Milline imelik segadus. Mina oleks kohe olnud nõus selle kella kevade peale ära keerama.. 🙂
Aga nüüd siis on jälle hallid, ilmetud, niisama-päevad. Ei ole tohutut tungi õue jalutama minna, vaid saab rahulikult legosid koristada, raamatuid raamaturiiulitesse tagasi panna, hommikul õhtuks hautist teha ja iga 5 minuti tagant akna poole vaadata, et ÄKKI ikkagi tuleb päike välja. Kuna selleks pole õrna lootustki, igalt poolt on ühtlaselt hall, võiks ju rahuneda, aga ei. Ikka vaatan ja ootan päikest!
Sombusel ajal on hästi hea veel meeleolude üle järele mõelda. Viimasel ajal loen huviga emade pahameelest ja raevust ja vihast. Miks kõigile tundub, et teistel seda pole, kuigi järele mõeldes see isegi lohutab, et pole ainuke… Mulle meeldis see “She’s gonna blow” raamat, kus emasid võrreldi vulkaanidega. Et iial ei tea, millal ta jälle purskama ja tuld sülgama hakkab, kuna emad tihti isegi ei märka neid ohumärke väikestest aurupilvedest, mis vaikselt podisevad ja podisevad ja lõpuks on kõik plahvatuse peale ikkagi üllatunud nägudega.
Pärast on vahel kahju, vahel piinlik, vahel ei lähe plahvatusest isegi paremaks, kaua allaneelatud kibestumus muudkui podiseb edasi ja pere saab verbaalse, söövitava ja tulikuuma laava enda kaela. Aga kus sa sellisest asjast ikka kõneled või abi otsid, kui endalgi on piinlik? Hea on, kui saab helistada sõbrannale või õele ja küsida, kas Lõuna-Eesti Kaebetelefon kuulab? Või perekooli kirjutada, mis on riskantsem, aga samas soovi korral meeldivalt anonüümne.
Vahel mõtlen, et tõesti-tõesti võiks olla tugigrupp emadele, kes tahaks olukorda muuta, ennast muutes, aga ei oska. Suurt julgust nõuab ju oma probleemiga teiste ette tulek, lahenduseks analüüsima hakkamine, mis kõik halvasti võis olla, et üldse plahvatusohtlikuks kujunes asi – ise hirmunult silmi kinni pigistades ja eitades ju asjad tegelt ei lahene.
Kas analüüsid peale plahvatuslikku pahameelt, kust kogu see pime raev pärit oli? Olid söömata? Või oli see alles kaheksas kord, kui palusid lapsel midagi ära teha ja ta ei teinud? Või oli mingi muu tunne, magamatus, väsimus, pingeolukorrad tööl, tuul ukse ette prahti kandnud? Laps kaua haige ja koduses vangistuses ema?
Ja isegi kui analüüsi järel ilmneb, et seekord olid põhjuste seas näiteks punktid 1, 4 ja 7, mis siis edasi saab? Afektiseisundis käitud ju nagunii kätteõpitud lahendusega, ei suuda oma aju nii kähku pidurdada, et välja mõelda uut harjutamata käitumisviisi. Kisast-kärast on saanud harjumus. Mis siis aitab? Kuiv trenn! Et kui on selline lugu, ütlen nii: … ja harjutagi siis kodus peegli ees iga päev, ilma stressiolukorrata, 10 korda järjest sama lauset. Nii kujuneb sellest ka mingi aja jooksul harjumus ja edaspidi saab ehk afektiseisundiski juba valida kahe käitumisviisi vahel.
Ilus teooria ju, eks?
Mina olin täna kuri, ei, see tähendab pahane, ei, see maskeerib mingeid muid tundeid… eeee… pettunud. Jah, täiega pettunud. Kokku lepitud ajal ei olnud laps seal, kus ta juba 8 minutit tagasi oli lubanud “kohe” olla. Mina siis seisin autoga keset ristmikku ja pidin välja mõtlema, kuhu minna, kui pole plaani B. Inimesed teistes autodes saavad aru, et sinuga on midagi lahti, kui sa üle 3 sekundi seisad ja otse ei sõida ega muid manöövreid ei tee. See on ju kohutav, eksole? Ja enne, kui nad signaalitada jõuavad, olen juba ära keeranud, plaani B välja mõelnud, aga pettumus on ka kohal. Jõuan teise kohta, kust laps peale võtta, aga seal teda ka pole. Pettumus ja ärrituvus on juba suuremaks kasvanud, sest kodus on mõned haiged lapsed, kes magavad (vist. veel?) ja suurem haige laps, kes neid vaatab, aga parkima pean ikkagi, sest laps pole ikka veel ilmunud. Ja ma hakkan jälle helistama, aga ta tulebki.
Kui oleks iluskenatore päev, naerataksin lahkelt, küsiksin, mis siis koolis uudist, võtaksin taskust talle söögiks kaasa võetud väikse šokolaadi [pahasena avastasin selle muidugi oma jopetaskust koju tagasi jõudes. Oi, tema kooliasjad jäid ka vist autosse, tuleb mulle nüüd meelde:S ], viiksin ta kenasti trenni ja tuleksin ise autoraadiole kaasa lauldes kenasti koju, kus kodused haiged lapsed on ka loodetavasti vahepeal terveks saanud.
Aga ei, reaalsus oli, et ma ei olnud selline päiksejänku. Minu vanemad ei vedanud mind küll kunagi autoga, aga kallis õde mäletab siiani, kuidas isa ükskord autoga talle järgele tuli, kui ta teises linnaotsas ujumas käis. Oma laste autopealekorjamine polnud siis veel eriti moes, kui lastel kaks jalga all oli ja kuupilet taskus. Aga just tookord oli isa lubanud ta peale võtta, et ta märja peaga koju ei peaks minema pikalt. Ja just tookord lubati neid tund aega kauem basseinis olla! Uskumatu õnn! Muidugi ei olnud siis mobiiltelefone… ja ega keset basseini ei tuleks isale helistamine nagunii pähe… Igatahes pidi mu õde ise koju minema, sest isa ei jaksanud teda ära oodata. Mis te arvate, kas ta tahtis kuulda, miks tütar ei tulnud õigeks ajaks kokkulepitud kohta? Või kas ta äkki muretses, kas lapsega on ikka kõik korras, kui ta õigeks ajaks ei tulnud? Ei tea. Isa pahameelt ja oma süütunnet mäletab mu õde aga siiani.
Nii et jah, pean vist võtma ühe märkmiku ja panema sinna kirja, mis etapid eelnesid mu plahvatusele ja mis lauset ma edaspidi sarnasel juhul kasutada võiks. Ja siis ma tahaks veel rahulikku õhtut raamatupoes, et ei oleks tunnet, et siin ma siis nendega kodus istun ja kuhugi ei pääse (väljaarvatud autoga trenni ja tagasi viima!)!!! Õnneks ma hakkan kohe heaks, ennelõunat tööle pandud slowcooker saab kohe varsti õhtusöögi valmis küpsetatud ja enne kui lapsed ärkavad, jõuan tunnikontrollid ka ära parandada. Kõlab ju nagu vaba õhtupoolik?
Magamistoast kostab huilgamist. Selle huilgaja varjunimi on “Väike Palavik tõuseb oma voodist ja vaatab mind kurjalt” 🙂 Aga ma plaanin veel enne õhtut vabandada ka. Kes teeb, see jõuab! ??
Piparmynditee 