Selgus, et kui meie kodune sülearvuti otsustas töökoha üles öelda (pobisedes ja piiksudes midagi tundmatuks jäänud kõvakettast), on hulga raskem blogistada. Aga vähemalt on koolivaheajal selline ilus ilm, et saab vabalt õues jalutada käruga, rattaga jalutuskäigul mahapudenenud nukku otsida, lapsi mänguväljakutele suunata ja lumikellukesi maha istutada. Tõsiselt Äge.
Muidugi paistab, et koolivaheajaga seostamatult on enamus aiaga inimesi otsustanud päiksepaistelise ilma puhul lõket teha, ilmselt Põletajad need, kellel nädalavahetusel midagi põletamata jäi – kogu meie piirkond siin on vist aktiivsete pensionäridega rikastatud, kes nii lõuna ajal kui õhtul süütamismaiad on. Igatahes tuli aknad lõuna paiku kinni panna, kui vähemalt 3 ümberkaudset naabrit lõket tegi. Marlimähkmed ja sukapüksid jäid õue nöörile oma lõkkehõngust taastuma. Meil igatahes aias kõik nagu vanasti, ei ole midagi riisutud ega lõigatud, kuna esmaspäeval olin koolis, pühapäeval käisime autoga Lõuna-Eesti lumekatet üle vaatamas ja täna kärutasin 3 tundi Pisikest Piigat magama, väikeste söögipausidega, lõpuks olin päikesest ise piisavalt uimane, oleks ise hea meelega lõunauinakut teinud 🙂 Piiga jäi ise venna voodis magama.
Tegelikult plaanisin Piiga magamisajal ühte uut põnevat raamatut lugema hakata, mille pealkiri on Emotsionaalne esmaabi. Raamatut tutvustavate sõnade järgi on seal erinevaid psühholoogilisi aspiriine, et ise oma süütunnet, tõrjutust jms parandama hakata. Tõrjutuse peatükk oli esimene ja see tundus päris asjalik, katsete ja näidete poolest üllatav. Ootan süütunde teemat, kuna sellega on mul palju maid jagada. Enesekindluse teema on viimane, kokku on 7 tunnet käsitletud. Natuke vähe, tundub mulle enne süvenemist.
Samas nägin täna BabySportis ühte omapärast laste mängu, Wrong Tool ehk Vale tööriist – ja kuigi see oli äge, oli seal ka palju väiksem arv sassi läinud tööriistadega kaarte, kui ma eeldasin. Minu lemmik oli see kaart, kus mees rahulolevalt saega seina siniseks värvis. Pintsliga lehtede kokkupühkimine aias oli ka tore tegevus 🙂 Paraku tundus mäng meie värskelt 4-aastase jaoks natuke keeruline. Kuna mul olid ainult loetud minutid mängu uurimiseks, siis vanusepiiri ei tuvastanud. Rahva Raamatu link ütles igatahes alles nüüd, et siiski 3-6-aastastele.
Loodan, et ülejäänud vaheaeg tuleb rahulik. Võtsin peale esmaspäeva puhkuse kuni nädala lõpuni. Esmaspäeval ikkagi tasus koolis käia, sest me vaatasime politseioperatsiooni pealt. Aknast. Koolituse ajal. Operatsioon oli piisavalt põnev, et meie laudkond pidevalt selja taha aknast välja piiluks ja koolitaja jutu mujale viiks. Politseiautode suurust hinnates oleks neid tikutopsi päris mitmeid mahtunud, s.t. vahemaa oli vist natuke alla kilomeetri, aga meil seal maakohas selliseid asju ikka iga päev aknast ei näe. Tavaliselt joonduvad minu klassis õpilased näoga akende poole ainult traktorite või suusatajate peale, muud meil sealt ei paista peale avaruse, põllumaa ja rebaste.
Armastan neid koolivaateid – talvehommikuti, kui kaare juurest värvikirevat päiksetõusu näeb või kui lumi tuiskab akna taga kenasti viltu…. Siis tundub kõik nii rahulik, et aina seisaks ja vaataks ja salvestaks. Mälestusteks. Aegumatuid Ajupostkaarte. 🙂
Piparmynditee 