Ootamatused

September on käes ja aktuski seljataga. Nagu ikka – traditsioonid! Rahvast täis aula, 1.klassi laste emad-isad beebidega, suve jooksul äkitselt pikaks kasvanud põhikooli viimase astme lapsed ja eriti traditsiooniline koht – Viimastesse Ridadesse Ei Kosta!

Koju tulles hakkasime Vanema Pojaga kooke tegema. Trennitüdruk jõudis oma kooli staadioni-aktuselt ka tagasi umbes samaks ajaks, sest me olime pojaga vahepeal ka poest läbi käia jõudnud. Kiire koristamine alaku, sest õhtul peame sünnipäeva!! Just siis, kui olin šokolaadi pliidile sulama pannud, et küpsisetorti üle valada, helistas mu õde.

Kui teed köögis süüa ja on vaja samal ajal telefoni laadida, siis targemad inimesed panevad selle loomulikult kööki laadima, hajameelsemad aga esikusse peegli ette. Nii et kui korraks vaatama jooksed, kes helistab ja end korraks vestlusesse kiskuda lased – Mul on kiire hetk, teeme midagi võidu? Jaaaaa, teeme 20 minutit võidu, mina teen seni Trennitüdruku hommikul tehtud küpsisetordile glasuuri, segan kokku šokolaadikoogi taina ja viskan ahju – Appi, keerake keegi šokolaadil tuli alt ära!!!

Ja köök ongi tumehalli suitsu täis ja šokolaad paistab pealt küll ilus sulapruun, kuid kastruli servadest immitseb tossu… Õnneks käivad meil aknad lahti. Õnneks on meil ahjuplaadil juba valmis küpsetuspaber eelmisest korrast, nii et veel šokolaadi nägu šokolaadi saab sinna peale kallata jahtuma, tuleb vaid hoiduda mustade tükkide kallamisest. See on päris lihtne, sest must sodi hoiab poti põhjast hoolega kinni. Šokolaadiste lärakatega küpsetuspaberi saab jahedamasse ruumi jahtuma viia, aga saaks nüüd köögi, söögitoa ja suure toa ka kuidagi läbipaistvamaks! Suitsuandur ei kõssanudki. Hmm. Ju siis saime ikka õigel ajal jaole või on hiljuti kilgina kilkamise ära õppinud suitsuandur vakka hoopis sellepärast, et patarei sai tühjaks? Mina arvasin, et enam ta ei kiuksu sellepärast, et äkki Mees vahetas patarei?

Kui te nägite, et sinist suitsu ja kõrbekat tuleb, miks te siis ise tuld ära keerata ei taibanud? Ma arvasin, et šokolaad ei lähe kunagi kõrbema, teatas Vanem Poeg hämmastunult. Ma arvasin, et see läheb lihtsalt vedelaks ja ongi vedel. [nagu supp? šokolaadisupp?]

Igatahes – sünnipäevalaps uut küpsetusšokolaadi peeneks hakkima, keev vesi soolaga kõrbenud poti põhja, väike pudrupott vahukoore ja uute šokolaaditükkidega soojenema, glasuur küpsisetordile, 6 muna šokolaadikoogi jaoks segamiskaussi…

Aga 20 minutiga ma seda järgmist kooki küll ahju ei saanud. Õde küpsetas seni muudkui vahvleid ja vahvleid ja vahvleid… ja õhtul sõid lapsed kogu A4-paberikastitäie vahvleid kiiresti ära. Šokolaadikook sai ka aru, et ma olen veidi hajameelne ja kerkis plaaditäieks kuppelmaastikuks. Õnneks õppisime me kohvikutepäevaga seoses tuhksuhkrut koogile raputama, nii et kook paistis endiselt söödav. Ja kõik ju teadsid, et see on šokolaadikook, seega probleemi polnud. Kõik olid kõhu juba spinati-fetajuustu-pirukat täis söönud.

Appi, lapsed on ju lasteaias veel, sellepärast ongi nii rahulik, taipasin ma kolmveerand viie paiku. Lapsed, ma lähen korraks lasteaeda, hõikasin Keskmistele Lastele. Aga ootamatused polnud selleks päevaks veel läbi!

Jõudsin samal ühe tüdruku emaga, nii et õpetaja meid nähes pead segaduses ühelt inimeselt teisele keeras ja teatas, et tal on vaja meile midagi rääkida, aga ta ei tea, kummast alustada. Mõtlesin, et küllap Noorem Poeg siis põrkas peadpidi selle piigaga kokku või midagi – aga Väike Piiga oli mind juba märganud ja tema suunurgad kerkisid kõrvuni, kui ta minuni jooksis. Venna õpetaja aga pühendas mind teemasse “Rühmas on tuulerõuged”. Jaa, olin nõus, laps juba rääkis mulle eile, kui lasteaia seinal seda silti nägin, et neil on magamistoas tuulerõuged, terve sein on täppe täis.

Õpetaja juhtis siiski leebelt tähelepanu minu täpilisele lapsele (kes hommikul veel polnud  vistrikega, aga nüüd meenutas 5-aastase asemel häbelikku teismelist),  mitte lasteaia magamistoa seinale. Hmmm. Just selline asi, mida 30 minutit enne sünnipäeva teatada, eks? Ei ole ikka igav see elu! 😉

Jalutasime lastega koju. Teel olles helistasin õele, venna perele ei jõudnudki helistada, sest nende lapsed on samas lasteaias ja kui ühes rühmas juba on, ega siis 3 teist rühmagi kauaks ilma ei jää, sest kõigil ju õed-vennad eri rühmades laiali. Igatahes oli veel pisut minuteid sünnipäevani, jõudsime peaaegu valmis. Sugulaskülalisi puudus tuulerõugeohu tõttu vaid kaks, tuulerõugeline ise oli heas tujus, nagu haiguse alguses ikka, kui sügelemine veel silmanägemist ei võta.

Seevastu on need aktuse-päeva sünnipäevad selles mõttes kehvad, et enne pidu tehakse ettevalmistusi, peale pidu tehakse korrastustöid ja siis on vaja järgmisel päeval kooli ka minna! Trennitüdruk sai kevadel õpikuid kooli viies oma selle aasta õpikud juba kätte, augusti viimasel nädalal sai ta ka töövihikud kätte ja oli sel moel kooliks suhteliselt valmis, õpikud paberis, töövihikud kiledes. Ka tema tunniplaan oli nädal enne kooli algust kooli lehel üleval. Peaaegu et lihtne!

Sünnipäevalaps polnud veel õpikuid saanud, tema koolis jagab neid selles põhikooli astmes iga õpetaja ise. Seega polnud muret ümbrispaberitega, küll aga selgus tunniplaan üsna jooksvalt koos 1.septembriga ja koolivihikute nõuded iga ainega olid kooli lehel olemas. Nii me siis peale nõude kuivatamist otsisime valmis mõned noodi-/valged/inglise keele- ja 20-joonelised vihikud ning päeviku, kuhu polnud tunniplaani kirjutatud, aga kooli lehelt sellest ka päris hästi aru saada polnud, millal on mis rühmal kehaline või informaatika.

Ja pinalit ei olnudki.

Uus koolikott oli eelmisest sügisest alates kõrgel kapis passinud, selle leidsin üles. Aga mida kusagil ei paistnud, oli sinine pinal. Ma  t e a n, et nägin seda suvel mingites kohtades ja ära pole kindlasti visatud, aga no ikkagi 5. klass ja millegipärast kipun ma vahel eeldama, et mina ei pea kõiki asju meeles pidama, lapsed võiks ka oma asju kindlas kohas hoida.

Õnneks oli meil valmis varutud tintenpenne ja harilikke, nii et kooli sai ikka minna. Pinal tuli kokaraamatute alt riiulist reede lõuna ajal välja.

Koolipäev läks reedel ka hästi, sest 5.klassil hakkas ju ajalugu! Ja informaatika!!  Unustasin ainult sünnipäeva komme jagada, meenus Vanemale Pojale õhtul kodus. See bussiraha, mis me hommikul kotti panime, seda polnud sel ajal seal taskus, kui ma bussijuhile maksma pidin, aga pärast koolis leidsin, et see ikkagi oli seal väikses taskus olemas.

????? Kuidas sa siis kooli said ?????

Üks tädi maksis mu eest, seesama, kes ükskord kevadel, kui mul bussikaart kadunud oli. Viin talle järgmisel nädalal raha tagasi.

Oeh. Maakoolis käimise eripärad hajameelsel Aspi-joontega lapsel, mis muud.

Trennitüdruku klassis oli 2 uut tüdrukut! Minul endal polnud reedel üldse tunde, ainult 2 täpilist lapsukest samast lasteaiarühmast kodus. Nii hea, kui sõber on sama täpiline ja saab sõbra külla kutsuda! Salajase planeerimisega õnnestus Väike Piiga siiski lasteaeda saada, kuna tema õpetaja lubas, et ta praegu veel teistele lastele täppide ohtu ei kujuta. Aga 20.septembril tulevad need täpid kindlasti, lubas lasteaia õpetaja. No parem ikka praegu kui jõulupidude ajal… vist.

Mis saab Vanema Venna sõprade sünnipäevast, seda me veel ei tea. Täna sügeleb vaene Noorem Poeg küll üleni, määri või ära määri… Puslede panemine natuke aitab. Selle ussipusle pani Vanem Vend kokku, et Nooremale Vennale piraadipusle panekul seltsiks olla.

Leia pildilt kokkupandud piraadipusle. 🙂

Ikka veel täitsa suvi

Eile oli just selline tunne, nagu HU kunagises laulus, et Ja suvi ei lõppenud kunagi juulikuus.. Selles mõttes, et sel aastal on päris palju olnud suve moodi suve.

Saab käia ilma kampsuni ja jopeta. Saab ka muud teha kui ainult ülepäeva muru niita. Saab tohutus koguses maasikaid, siis vaarikaid ja nüüd juba räägitakse mustikatest, mustsõstardest ja seentest. Saab teha neid asju, millest ma talvel alati mõtlen, et kui suvi tuleb, siis teen!

Loomulikult ei ole ma pooligi neist soovitud tegevustest tehtud jõudnud. Minu suured plaanid kõik ära koristada – kaugel sellest! Olen küll alustanud, siit sealt koristanud -hommikukohvi kõrvale köögi sodisahtlit,

Köögisahtli Enne ja Nüüd:

pesuruumi “tõsta kõik toodud kotid siia”-piirkonda, ühe lapse väljakolitud tuba on täiesti puhas, v.a. tühi voodi ja tühi kapp. Aga ikka on palju asju veel teha. Suur maja on teinekord just selline maja, mille pärast ma kunagi ammu 9 aastat tagasi väikesesse korterisse kolisin – koristamiseks mõeldud piirkonnal on PIIRID. 🙂

Kui keegi toob paar kotitäit asju, “sest sul on palju lapsi”, siis mõnikord ma jõuan kõik sama päeva-paari jooksul läbi vaadata ja ära sorteerida, mida alles hoida, mida edasi anda. Mõnikord mitte. Sorteerimine suuruste järgi järgmisteks aastateks õige suurusnumbriga kasti – a la Tüdruk 86  või Poiss 128  kõlab ju lihtsalt ja loogiliselt, aga välja kukub ikka nagu tavaliselt: osadel asjadel pole suurust enam sees, osadel asjadel on plekk (kui see välja tuleks, paneks küll oma lastele tagavaraks, aga seniks panen pessu ja siis on juba teised asjad ära pakitud kuhugi).. ja mul on üks kotitäis asju, mida kindlasti ei kannaks ja edasi ka ei annaks, aga sellest saab “kunagi” teha midagi, kas siis kindlas värvitoonis kaltsuvaiba (see mõte hakkab juba üle minema), lapitehnikas midagi (sest Kreeka Pähkli seelikud on niiiiii ägedad!) või siis täita nendega lihtsalt ühte suurt patja. Sellist põrandal istumise patja, mida padjasõjaks kasutada ei saa, aga niisama istumiseks ja raamatu lugemiseks võiks täitsa mugav olla. Meil neid iga nurga peal raamatulugejaid on viimasel ajal ainult üks, seesama, kes perega reisil käimise järel reisimuljete kirjandisse kirjutas, et “mina lugesin Ürgsortsi läbi”.

Tema peakski väljakolinud lapse tuppa kolima suvel. Tuba ise on pisike katusealune, aknast kõige kaugemal nurgas on voodi ja lähemal on kaks pisikest riidekappi, aga laud või tool sinna küll ei mahu. Nii et padi kuluks ära küll. Selleks oleks vaja ainult sobivas suuruses padjakott õmmelda ja kõik asjad väikesteks ribadeks lõigata. Muidu jääb padi väga muhklik ja klombiline, jutustab internet. No üksikuid lastesokke vast lõikuma ei pea, neid on mul PALJU. Vanasti ma kogusin üksikuks jäänud villaseid sokke ja kindaid, et neist voodi ette sooja vaipa teha, aga sellest mõttest olen ma juba loobunud, sest meie põranda peal oleks see ilmselt libe ja lahkuks kohe sobivas suunas (nt. voodi alla) ja kui villased asjad on mustad, tulevad koiliblikad ja siis peab ju plaksutama hakkama (minu irratsionaalne hirm). Aga no selle peale, et suvel iga päev tunnike mingeid ribasid millestki lõigata, pole ma küll raatsinud aega kulutada.

Samas meil üks suur padi on, mille leidsime siia majja kolides ja see on vägagi kasutusel olnud Vanimal Lapsel. Kui ta nüüd ära pealinna kolis, krabas selle endale Trennitüdruk, kuigi Vanim Laps arvas, et kohe, kui tal mingi ühikakoht selgub, viib ta oma suuure padja sinna kaasa. Vanim Poeg ei ütleks ka koos toaga saadud padjast ära, nii et soovijaid on. Peabki vist nemad lõikuma panema neid riidehelbeid.

Väike Piiga on meil ka suverežiimil, ta läheb õhtul väga hilja magama, ärkab hommikul PEALE kella üheksat, vahel isegi peale kümmet, lõunaunne iga päev ei jää, kuid ülepäeviti see peaaegu õnnestub. Ta peaks augusti keskel lasteaias käima hakkama, et septembriks oleks oodata esimesi tagasilangusi, aga seni on ta veel väike laps. Või kass. Talle meeldib väga kass olla, nii et ka käib siin kenasti neljakäpukil, aegajalt nurrub ja küsib sülle, aegajalt teatab, et kassile on vaja juua anda, kass ise ei saa. Kassikese hooaeg on juba mitu kuud kestnud ja üldiselt on see vist ealine iseärasus. Üks hooaeg enne lasteaeda tekib meie lastel mõni kujuteldav sõber, kes alati kõiki pahandusi teeb või siis jah, muutub kevadel laps loomaks. Kui ta laeva peal ringi käputas neljakäpuli, siis ei tahtnud ta üldse aru saada, miks peale seda käsi pesema peab. Raske nende vanematega. Hea, et ta end privaatsetest kehapiirkondadest limpsima pole hakanud.

Lasteaiaks valmistumine toimub sellega, et mina räägin, et lasteaias peab laua taga sööma, kui lapsuke võileivaga (mitte kunagi näiteks supiga!) laua äärest või köögist minema jalutab. Just nimelt “või köögist”, sest kuna me kööki sööma ei mahu, siis kõnnime tegelikult kõik söögiga kõrvaltuppa, kus on suur söögilaud, et kõik ikkagi istuma mahuks. Aga sealt söögitoast suurde tuppa ei vii mitte uks, vaid eelmised elanikud võtsid ukse maha ja tegid siia laia kaare, nii et tegu on üsna avatud ruumiga. Teised üldiselt söögiga ei jaluta, aga Väike Piiga on üsna tagasihoidlik sööja ja kuna ta on teistest hulga energilisem, siis tema jõuab küll igale poole. Eriti hull on õunaaeg, kui toas söövad teised ka ja õunasabasid leiab tosina kaupa diivani seljatoelt. Sellest hullemad on ainult poolikud õunad, nii et alati saab õunasabade üle ka rõõmustada. 🙂

Noorem Vend saab nüüd esineda Lasteaia Kõiketeadjana. Lasteaias ei või kommipaberit ise prügikasti ära viia, õpetaja viib. Lasteaias te teete kamapalle ja smuutit, aga siis teie ainult lõigute ja õpetaja paneb ise need asjad masina sisse. Lasteaias sa pead hästi kaua magama, kaks tundi. Lasteaias sa pead oma riided tooli peale panema. Lasteaias võid sa ainult oma kohal istuda laua taga. Ja nii edasi, sest lasteaeda minekut on Väike Piiga igatsenud juba väga ammu ja temast suurem Noorem Vend saab seetõttu pidevalt tarkuseteri jagada, kõik huvitab Väikest Piigat väga.

Mina pole veel kooli ega lasteaialainele sattunud, mul on hea meel, et poodides neid koolikaubalette laiali löödud pole. Ma olen küll korra mõelnud, et peaks lasteaeda paar öösärki õmblema Piigale, aga no sellega on veel nii palju aega. Enne peaks padjapüüre ja lapiseelikuid tegema, aga neid ju ka ei taha teha, kui on nii ilus ilm, et võiks hoopis õues olla… Või koristada mingeid kahtlasi nurki, tõsta sahtlites sisu ümber, riputada/korjata pesu… Isegi raamatut lugeda pole tahtmist, ikka tahaks mingi suvel-teen-asja ära teha. Kohvi juua küll on aega. Või hommikuteed – täna läks jälle kell 6 uni ära ja nii hea on vaikselt tagasi varahommikurežiimile lülituda. Kui see kella kuuene ärkvelolekuhetk edasi pikutada, ärkan kell 10 ja siis äkitselt on kell 12. Ja loomulikult pole kell 10 siis üldse väljapuhanud tunne, vaid lihtsalt hommikune tunne. Seega enne teisi ärgata meeldib mulle ikka rohkem. Saab näiteks ilma päästa. Kui tõusin, oli väljas hästi ilus ilm, pesu paistis nööridel täitsa kuiv, kuigi ma tean, et see on veel kastest niiske. Siis mingi hetk enne seitset läks taevas pilve, tumesiniseks.. Jätsin tee pooleli, korjasin pesu õuest kokku ja viisin tuppa kuivama – ja veerand tundi hiljem pilved juba lahtusidki. Suvesinine taevas ja korstnaplekkidelt peegelduv päike. Päästsingi magajate teadmata ilma ära.

Loodan, et vähemalt pooltest mu suveprojektidest ikka asja saab, sest nüüd ma olen vähemalt kodus ja kirjutan kõiki tehtud asju üles, et mul pärast tunne oleks, et ma tegin midagi vajalikku ka. Kuigi osa asju kirjutan üles ka selleks, et need kindlasti ära teha tuleks, meeldib mulle üles kirjutada ka kõiki neid asju, mida ma tegelikult sinna vahele ära tegin, sest liblika meetodil koristamine ja lastega elu lihtsalt kukub vahepeal nii välja. Siis tuleb see nimekiri rõõmsam, mitte stressitekitav. No et kui viiest punktist ühe teed, tekitab ju stressi, eriti kui oled selline inimene, kellel alati tuleb muid asju ka ette, mida nimekirjas polnud. Aga kui nimekirjas on läbisegi 18 asja, millest 3 jäid tegemata (need olid need 5 esialgset, mida oleks TULNUD teha) ja ülejäänud said tehtud, on palju lihtsam järgmine päev ka midagi teha, mitte vaadata kurjalt eelmise päeva nelja tegemata asja viiest ja lisada sinna veel 7 uut.

Eh, ma ostsin ühe uue koristamisteemalise uue e-raamatu ka Early Bird Mom kodulehelt, sellega seoses tuli mul meelde, et lubasin kunagi mingi teema kommentaarides koristamisraamatutest postituse teha ja nüüd on välja laenatud Suure Pere Logistika raamat minu juurde tagasi  saabunud ja nendest raamatutest kirjutada oleks tore. Kuigi aegaajalt mulle tundub, et teistel inimestel on see koristamisgeen kõigil olemas ja mina olen see ainuke, kes seda arendama ja aretama peab. 😛 Või siis on teistel vähem lapsi ja ühe-kahe lapse järelt emad ikka jaksavad koristada, aga edasi läheb kuidagi “laste järelt koristamine on nagu lumetuisus lume rookimine” vs. Kas nad siis ei pane kõike ise kohale tagasi, nagu mu ema minult imestunult küsis. Mõnikord panevad, AUSÕNA, aga siis ma ju ei märkagi, et midagi halvasti oleks!  ja ma ise ka ei jõua kõike kohe tagasi panna mõnikord ja üleüldse – asju on vahepeal palju. Punastamise koht.

Sest inimesed imestavad, miks ma ise sõna lausumata kõike ära ei korista tööl käimise kõrvalt ja miks ma üldse teen lastele selliseid ülesandeid nagu nõude pesemine, pesu pesemine + kuivama riputamine, toa koristamine, põranda pühkimine, aknapesu, prügi sorteerimine jne? Katsun siis seletada, et neil on äkki kodust välja kolides raske esimese asjana endale koristajat-söögitegijat-nõudepesijat palgata. Või kust muidu need oskused peaks tulema, kui neid lapsena järjest ei tee? Kui teismeline on juba lapsena oma kruusi pesnud, ei pea ta seda teismelisena nii võimatult suureks nõudmiseks kui siis, kui seda teismelisena nõudma hakata, et “nüüd sa oled nii suur ja pead oma mässavate hormoonidega kruusi ka ära pesema!” või noh midagi selles stiilis.

Ja see ei tähenda üldse, et mu lapsed ainult majapidamistöid vorbiksid teha ja mina veedan kvaliteetaega internetis! 😀 Eiei, ma ikka ise ka õpin alles, kuidas luua süsteemi ja kuidas kõige optimaalsemalt vajalikud asjad tehtud saada ilma näägutava ema sündroomita. Vahepeal õnnestub, vahepeal ei õnnestu. Aga edasiminek ikka toimub mu sees. 🙂

Laps(ega) poes

Kaevasin eile oma randme ära. Tegelikult ma suuri maa-alasid kaevatud ei saanudki, muld oli küll pehme, kuid vihmast niiske ja raske. Paar ämbritäit juuri ikka sain – natuke siit ja natuke sealt kaevates (tavaline tähelepanuhäirega inimese töömeetod), lapikese piparmünti sain ka pojengide vahele pugenult kätte. Huvitav, et piparmünt niimoodi rändab – eelmisel kevadel otsustasid kõik piparmündivõsud üksmeelselt peenralt muru sisse hüpata. Sel aastal siis 90 kraadi teises suunas, sest invasioon murule polnud muruniiduki tõttu suurem asi ettevõtmine. Aga no risoomid peavad lihtsalt oma ehituslike iseärasuste tõttu kuhugi suunas kasvama!

Trennitüdrukul oli selle aasta viimane võistlus. Paistab, et hooaja lõpuks hakkas nende rühmale ka kohale jõudma, mida ja kuidas teha, sest kahel viimasel võistlusel on neile lausa diplomeid jagunud. Rühmvõimlemise B-klassile tavaliselt ju ei jagu ei medaleid ega diplomeid, eriti viiendatele kohtadele. Aga seekord siis läks jälle õnneks ja nüüd ootab ainult kevadpidu ning rohkem juukselakki ja vanaemanõelu ei kulugi. Tegelikult kaovad meil alati ära hoopis tavalised, juuste tooni juukseklambrid. Puhas müstika! Kuldsed ja hõbedased on alati alles.

Juhtusin Känguru võistluse teemalisele arutelule, kus keegi oli kõvasti analüüsinud erinevate aastate ülesandeid ja leidnud, et sel aastal olid nn. tüdrukute ülesanded. Mitte niivõrd nuputamisele suunatud kui just tähelepanelikult lugemisele ja hoolikusele. Seega sel aastal olid lastele jagatud kohad teistsugused kui eelmisel aastal – kes eelmine kord väga heade tulemustega olid, said seekord madalamaid kohti, tihti mitmesaja võrra taha poole. No arvestades umbes viit tuhandet osavõtjat see paarsada tegelikult väga suur vahe ei paista, kui just vanemad sellest suurt numbrit ei tee. Arutelus osales vanemad, kellele koht väga korda läks, prooviti teha kaugeleulatuvaid järeldusi, mis saab esikümnetel olnud lastest tulevikus. Siis see põhiline analüüsija leidis oma andmebaase ja olümpiaadide tulemusi lapates, et mingi korrelatsioon on, et oled hiljem kuskil heas koolis või ülikoolis. Kindlasti mitte üks-ühele, et KUI oled esiviiekümnes, SIIS hiljem oled õnnelik ja edukas.

Meie pere osalejate tulemused klappisid küll sellega, et kohad olid eelmise aastaga võrreldes vahetunud, aga lastel see mingit erilist tunnet küll ei tekitanud. Eks nad muidugi võrdlesid omavahel, aga peamiselt ikka vist võrreldi klassikaaslastega ja trennikaaslastega. Sel aastal läks Trennitüdrukul nii Miksikeses kui Kängurus paremini, sest tema võttis Miksikese peastarvutamises kõigist kolmest voorust osa, ja pääses edasi maakondlikule viievõistlusele, Vanem Poeg aga viibis kolmevõistluse viimase vooru ajal raamatukogus kuni raamatukogu kinnipanekuni ja arvutamine oli täiesti meelest läinud. Koomiksid ju ei oota! Olümpiaadidel olid mõlemad maakonnas-linnas esikümnes, aga edasi ei pääsenud. Hea rahulik elu. 🙂

Mõtisklesin eile laste poodisaatmise teemal. Kui hea, kui on selles vanuses lapsi, keda saab saata ainult piima-leiva järele! Muidugi tuleb täpselt ära seletada, mida lapselt täpselt ootad, et poeskäija pärast ema pahameele ohvriks ei satuks. Teine variant on, et ema püsib telefoni läheduses, kui poest saabub kõne, et MILLIST ma neist ostma pean, kui valikus on punane, sinine ja hallika pakiga piim? Me vahel harva käime küll lastega koos ka poes, aga enamasti mitte, isegi Väike Piiga on jõudnud sellesse ikka, kui on lihtsam ta koju jätta, eriti kui poeskäik satub väsimusega ajavahemikku.

Lapse poeskäigu boonused minu jaoks on, et a) laps saab perekonnale vajalik olla; b)saab õppida rahaga ümberkäimist ja arvutamist; c)kokkuhoitud aeg minu jaoks; d)ühelgi lapsel ei tule pähe osta nimekirjaväliseid asju, näiteks sinihallitusjuustu, kui see on parajasti soodushinnaga! Seega – kokkuhoitud raha ka! 🙂

Võime küll kokku leppida, et ta valib endale teatud sentide eest ka midagi ja võib oma raha poodi kaasa võtta, aga kindlasti peab koju tulles esitama poearve ka. Mitte sellepärast, et oleks näha, ega ta midagi teemavälist ei ostnud, vaid et oleks näha, palju raha kulus (lastel ei kulu ju toidukaupade hinnad pähe), palju tagasi anti ja toidukulud saab eelarve toidurubriiki kanda.

Ma tean küll, et ise saab ka niimoodi poes käia, et ostad ainult nimekirjas olnud asju. Või noh, esiteks, sööd kõhu täis enne poodiminekut ja siis TEED nimekirja. Ei unusta seda nimekirja köögilauale ega külmkapi külge, kui just pole kodus lapsi, kellele helistada ja küsida, mis seal väikese paberi peal kirjas oli, ma ei tea, kuhu ma selle pistsin enne poodiminekut, aga mu taskus seda pole??? Või noh, nutitelefoniga inimesed teevad ilmselt nuti-nimekirju või pildistavad oma poenimekirju, aga no minu jaoks on poes telefoniga kandle mängimine veel uus ja harjumatu asi.

Kui me mehega kahekesi käime poes, siis kindlasti läheb ostukorvi/kärru neid “Oo, see on soodus!” ja “See jäi nimekirjast välja, aga tegelikult on vaja”-asju ka ja arve on raudselt suurem kui üksi käies. Siiski on toidukulud enam-vähem eelarves ettenähtud summa piires ja kui natuke lähebki üle, siis tavalislt enne kuulõppu ma seda ei märka, eelarvefail pole minu arvutis. 🙂

Huvitav, kui paljudel inimestel üldse õnnestub oma poenimekirjast kinni pidada iga kord?

Kui me Väikse Piigaga juhtume kahekesi kodus olema ja poodi läheme, siis need autokärudega poed on kõige hullemad. Ainult vilkuvate tuledega mündiautod on veel tüütumad ilma raha kulutamatagi!

Uskumatu, kuidas mu kannatus ja läbirääkimisoskus 3-aastasega vesteldes muudkui kasvab ja kasvab! Õnneks enamasti töötab see, et Nüüd peame ühe minuti pärast minema hakkama, sa pead kiiresti ära sõitma ja autole  lehvitama. 🙂

5-aastase poja laupäevahommikuauto ehk Mida teha, kuni teised magavad:

 

Kardinast seelik

Kiired ajad, hoolimata hoovihmaga suveilmadest. Vähemalt saab kõvasti pesu pesta ja aias rohida, maasikaid ja vaarikaid süüa! Meie Lollipop-roos hakkas ka õitsema, hästi magusa lõhnaga.

Lugesin ühte raamatut sellest, kuidas internet meie aju muudab,  Triiv madalikule. Läbi saanud veel pole, aga internetivaba aega on nagunii rohkem, kuna meil siin käis arvuti ümberinstallimine paar päeva jutti ja blogimine lükkus edasi. Vähemalt selgitab see raamat hoolega, miks keskendumisraskustega inimesi rohkem on, miks raamatuid ja pikki artikleid raskem lugeda on, kas raamatud on “väljasuremas”.

See-eest eile, kui tegin endale ainult 5-punktilise päevaplaani, õnnestus valmis saada mitu asja: õmmelda lõpuni diivanikate (jah, seesama, mis mul aasta algusest plaanis oli!) ja siis veel keskmisele piigale üks seelik. Ta tahtis minu satsiseeliku sarnast, aga kuna ta on sinise värvi fänn, sai tema seelik sinisekirju. Tegin selle ühest kardinast, mille ma aasta tagasi Sõbrale sõbrale poest vist ostsin, aga kasutusele ei võtnud. Seelikuks sobis küll, ainult hästi hargnev siidisegune riie oli, eile öösel õmblesin satside harnevad siseservad käsitsi üle. Overlokivaba käsitöölise tunne tuli. 🙂  Sõrmkübarat oleks tegelt vaja olnud, ülelöömispistest ja nõela hoidmisest on üks sõrm päris valus siiani. Aga seelik sai valmis ja see, et midagi sai ära tehtud, annab hea tunde.

Mõnusaid hetki õrna tuulega 🙂

Liblikad, buldooserid ja Känguru.

Täna oli väga hea päev, sest mul õnnestus jalgrattaga sõitmas käia! Mu aprillikuu plaanides oli kaks korda nädalas jalgrattaga sõitmine plaanis, aga need tänased 2 sõitu olid aprillikuu esimesed. Ilm oli selle aasta kevadel nii pikalt tormine ja külm, et kui lõpuks soojaks läks, siis ei julgegi uskuda, et selliseid päevi veel tuleb! Sellepärast ma jõudsin täna isegi rohida aias natuke ja lastele päevitustoole osta. 🙂

Sain mõni nädal tagasi kingiks ammuigatsetud päevitustooli. No sellise tavalise, hästi mõnusa. Muidugi on hea suvel raamatut lugeda ka niisama teki peal pikutades, poore puhastama tulnud sipelgad mind tavaliselt ei häiri, aga mingi hetk hakkavad lapsed üle minu selja jooksma ja ronima, tekk kattub erinevate riiete, raamatute, liiva, mänguasjade riismetega ja siis krabatakse mu kõhutamispadjad ära ja raamatulugemine on raskendatud.

Nii et ma olen  m õ e l n u d, et tool oleks hea. Plasttoolid on meil eelmistest elanikest olemas, iga aasta mõned purunevad, aga ikka jätkub neid veel. Eelmine aasta leidsime Saaremaal mahakantavate asjade kuhjast rauast voodiotsad ja ma kohutavalt tahtsin neid endale aiapingi tegemiseks! No olete ju näinud pilte neist kaunitest valgetest sepistatud aiapinkidest kauni rohelusega aedades? Kes siis ei tahaks endale midagi sellist! Mina küll ei raatsinud neid niisama vanarauda saata ja nurusin endale.

Mingi hetk nad siis saabusidki meile mandrile ja ootasid, kuni saime aega ja Mu Kallis Mees värvis need hõbedaseks (sest ma unustasin öelda, et need voodiotsad peaks valged olema, aga roostes kohtade katmise hõbedast metallivärvi oli nagunii alles ja nii see läks. Väga uhke sai. Pingi istumisosa tegime terrassilaudadest ja ühel päeval ma teen sinna võibolla mõne istumisalused ka, olen juba internetist igasuguseid häid mõtteid saanud, kuidas vanade riietega saab toolipatju täita nii, et need istumist kannataks ja suht vastupidavad oleksid. Väga hea mõte, kuna aegajalt koguneb neid katkisi ja plekilisi asju küll, millest kõigest lappe teha ei jõua.

Nüüd see pink pidas talve kenasti vastu aias ja kevadel ei ole veel õunapuu nii lehes, et pingile varju heita, seega jäätise söömiseks ja vaikseks puhkehetkeks sobib hästi. Suvel aga katab õunapuu vari selle juba lõuna paiku ära ja raamatu lugemise asemel peab seal sääski mujale suunama hakkama, seega sobib mulle päikse käes istumiseks sünnipäevaks saadud tool veel paremini.

Decoras käies jäi mu silm peale laste päevitustoolidele, mis olid tavalistest toolidest veidi kitsamad-madalamad-soodsamad ka, alla 10 euro – nii et lisaks laste rehadele soetasin sealt igaks juhuks mõned väiksemad (umbes 6-12 aastaste laste jaoks sobivad, kuigi vanust ega massipiirangut polnud mitte kuhugi märgitud) päevitustoolid ka, sest siis ei hakata mind minu tooli pealt ära nügima ja saab kuhugi aias söömise ajaks istuda ilma tülitsemata, kes saab toolile ja kes mitte. Varem kasutasime liivakasti kaant, kuna saime sugulastelt päranduseks liivakasti, et nemad saaks ürdipeenra jaoks ruumi. Kaas oli juba aastaid tagasi peitsitud välimuse kaotanud ja kuigi Vanim Laps meil värvis lisaks naabri aia meiepoolsele küljele ja teise naabri kuurile ka liivakasti üle, ei piisanud sellest liivakasti raskele kaanele. Seda kasutati nii palju, vahel jäid kaaned tagasi peale tõstmata ja said mitmekülgselt märjaks, vahepeal tehti nende peal erinevaid turnimisharjutusi… Igatahes plaanisime sel aastal puidust kaaned vahetada kergemast materjalist kaante vastu, et lastel oleks kergem neid liivakastile peale ja pealt ära liigutada. Aga kergem variant, näiteks erinevad läbipaistvad plastid, need ei võimalda ju seal peal istumist ei aias söömise ajal ega muidu. Omaette punkt on, et nii kerged ka ei tohiks olla, et tuulisema ilmaga minema lendaks. Või raam + ilmastikukindel katteriie, mis ei hallitaks? Mõtleme veel.

Rohimisega on tegelikult nii nagu koristamisega. Kunagi lugesin, et inimesed jagunevad laias laastus kaheks: liblikad ja buldooserid. Buldooserid on väga efektiivsed koristajad: hakkavad kuskilt nurgast pihta ja lähevad järjest, ma kordan: JÄRJEST edasi. Selge pilt, kas nende koristamise järel ka tulemust näha on.

Tähelepanuhäirega inimesena (vist) koristan ma tavaliselt liblika stiilis – hakkan kusagilt koristama ja siis kui lähen asju ära viima, teen seal teises kohas ka ruttu midagi korda ja sellega seoses satun kolmandasse kohta, kust koristan ka natuke ja kui hästi läheb, satun millalgi tagasi esimesse kohta koristama ja katsun lainel püsida. Või noh, mõnikord ei katsu ka, kui asjad on koristamise käigus natuke rohkem sassi läinud, siis see on päris peletav! Võib lõppeda isegi sellega, et pean asjad kappi tagasi ajama. Õnneks harva. Tavaliselt ma ikkagi suudan üht-teist korda ka teha, aga buldooseri mängimist pean veel kõvasti harjutama. Ma tegelikult ju TAHAN efektiivsem olla, mis sellest, et liblika-stiil mulle loomuomasem on. Võib-olla ma olen ainus selline ja teised saavad kõik alati valmis, mille koristamist nad alustavad? Kusagil sisimas ma ikka loodan, et neid liblikaid, kes ühe asja juurest teise juurde lendavad, on veel, sest loogika ütleb mulle, et muidu ma poleks saanud nendest kusagilt lugeda. Liblikas on buldooserile vastandumisega päris hästi ja sobivalt valitud! Tegelikult kui mul aega on, saan ma omal moel väga palju ära tehtud. Ma lihtsalt olen vahel ühele asjale keskendumisega raskustes ja mitut asja korraga teha tundub lihtsam. Vaheldusrikkam. Mõnusam 🙂

Kui koristamine pole mõnusam, siis on väga lihtne selle tegevusega viivitada ja ootamise käigus avastada, et see kole konn on veel suuremaks ja koledamaks kasvanud ja kuidagi nagu ei tahaks seda enda alla neelata. Äkki homme? Teate küll, vihje oli kunagi ammu ilmunud raamatule pealkirjaga “Pistke nahka see konn!”

Ja nii ongi, liblika stiil võidutseb lisaks koristamisele ka umbrohuga võitlemises, lumelükkamisega, raamatute lugemisega (kas teil on ka mitu, aaa, ei, kümneid raamatuid korraga pooleli, kuni tuleb just selle raamatu edasilugemise tunne??) jne.  Õnneks see ei kehti kõigi raamatute ja kõigi tööde kohta. Keskendumist saab edukalt suunata ka, olgu siis ajalisteks etappideks jagamisega (20 minutit tööd + 7 minutit puhkust tsüklid taimeriga) või kellegagi koos/võidu tehes. Koos tegemine aitab siis, kui miski muu enam ei aita. No näiteks selliste asjade koristamisega, mida tahaks alles hoida, aga õnneks on võimalik appi paluda mõni Mõistuse Hääl, kes ütleb sobival hetkel “Mine nüüd! Kas  tõ e s t i ??? Ausalt, sa pole seda sada aastat kasutanud ja ei kasuta ka edaspidi, sest ………”. Pärast on hulka vabam tunne vanadest programmidest lahti lastuna hingata. Ma ei mõtle siin all kevadkoristust, vaid üldisemas mõttes seda, mida iga kuu võib teha, kui vajadust on.

Aga mul tuli eelmisel nädalal diivanikattest murelikult mõeldes (ma pidin ju aprillis märtsis tegemata jäänud diivanikatte õmblema!) ja internetis surfates jälle väga põnevaid mõtteid. Nimelt see diivan, mis hädasti katet vajab, sest olemasolev kate on villasesegune ja hammustab suvisel ajal, kui istujatel vähem riideid seljas on, see diivan on meie juurde sõpradelt tulnud ja plekiline olnud algusest peale. Aga ma nägin ägedaid pilte, kuidas diivanit üle värvida saab näiteks vesialuselise puidupeitsiga! Väga ilusad diivanid olid muidugi nendes blogides, mida nad üle peitsinud olid, aga pärast nägid ikkagi üliägedad välja. Sest diivanikatte häda on tegelikult selline, et kate peab olema väga hästi sobiv ja täpselt paigas ja kui selle mööblitüki otsas ronitakse, istutakse, tehakse vahepeal suusahüppeid, tantsitakse, pühitakse pisut guašiseid käsi nagu meil eelmisel nädalal – siis see kokku on diivanikatte jaoks üsna kurnav. Mitte ainult kulumise mõttes, vaid ka pidev teema “pange diivanikate korda!!!!!” hakkab häirima. Nii et igati lihtsam oleks katteta diivan, mis ei sunniks pilku ära keerama, mis oleks kannatlik ja plekitu ka peale plastiliini. No selline unistuste teema 🙂

Aga plastiliiniga mängitakse teadupärast õues, mitte toas, kuna muru vahelt plastiliini kraapima ei pea ja kõik on rahul 🙂

Igatahes ehituspoe mees kuulas mu innustunud jutu ära, et internetis oli nii ja mina tahaks ka teha ja noogutas ja pakkus erinevaid puidupeitse välja, isegi peaaegu et sobivaid toone oli. Olin väga rahul ja kiitsin teda, et ta “mina-internetis-nägin”- jutu peale nii rahulikuks suutis jääda ja lubasin, et räägin nüüd kodus ka selle plaani ära ja siis vaatame, kas tegelikult ka tegudeks läheb, sest meie peres olen mina see, kellel tulevad kohutavalt head mõtted, ainult vahel natuke hullumeelsed ja pisut teostamatud, aga näivad alati välja Nii Lihtsalt Teostatavad! 🙂

Ah jaa, Känguru tulemustega võib ka rahule jääda. Vanem Poeg sai oma vanusegrupis esimese 20 sisse 5000 hulgast  ja Trennitüdruk kuhugi peale kahtesadat rohkem kui 4000 lapse hulgast. Mõtlesin, et huvitav, palju neil seal matemaatilis-loogilise mõtlemisandega laste hulgas Aspergeri-joontega lapsi veel on?