Sünnipäevaideid

Paistab, et kevad on jälle kevade nägu. Meil on vaasis kaks punti tulpe ja ühed priimulad! Külalised tõid, maja ümbrus pakub meile ainult tsillasid ja peaaegu-tulpe. Noh selliseid paljulubavaid, aga rohelisi. Loodetavasti see 3 cm kõrgune roosa hüatsint kasvatab ka end nähtavamaks, praegu ta juba õitseb, aga vart igaks juhuks pole. Ta vist ei tea, et me ei kavatse teda nagunii murda ja vaasi panna? Hüatsindid on ju kahtlase lõhnaga, pooltele meeldib ja teine pool küsib, mis meil siin liisunud õlle järele haiseb.

Trennitüdrukul oli sünnipäev. Selle puhul sai ta kooli suurejoonelisel teatrietendusel laulda. Meie käisime ka vaatamas, sest iga aasta ikka nii suurt etendust pole. Viimati käisin ma vaatamas Oliver Twisti, eelmine kord (millest ma midagi ei mäletanud) olevat olnud Röövlitütar Ronja, seal käis siis ilmselt mees. Seekord siis Mowgli. Laulsid, tantsisid, võimlesid. Kaitseliit oli andnud osa oma metsadekoratsioone, igatahes mulje oli võimas, isegi kuum. Väike Piiga palus kolmel korral tualettiminekut ja ohkas kõva jäälega “Juua!!” Saal on ju kooli katusekorrusel ja päike lõõskas igast küljest, lisaks need esinejad ja vanemad ja suuuured kinnikaetud aknad, mida eriti õhutamiseks kasutada ei saanud. Ma nägin, et kaks ventilatsiooniava oli ka laes. No umbes sama suured, kui meil kodus vetsus. 🙂

Päike paistis publikusse küljepealt, ühe kardina ja seina vahelisest praost jõudsid mõned üksikud kiired meieni ka. Vaata, tolm lendab! oli Piiga rõõmsalt üllatunud. Aga teine tund etendust läks ikka väsitavaks, siis ta valgus mu sülest maha eesistuja tooli alla. Täpselt meie ees istus ainult kellegi jope, aga selle jope kõrval istus üks heledapäine daam, kes tooli alla valgunud (no nagu vedelema unustatud tark plastiliin, mis tasapinnaliseks loiguks on muutunud) Piigat kätest välja tõmbama hakkas. Heast südamest muidugi, kuigi mina tõmbasin Piigat samal jalgadest tagasi meie ritta. Ega me teda pikalt pooleks ei tõmmanud, ma andsin ikkagi alla. Ei olnud vaja Saalomoni, kes oleks nõudnud lapse pooleksraiumist. Piiga ise oli lihtsalt rahul, sest saalipõrand oli ilmselt jahedam kui kellegi süles istumine.

Sünnipäevaõhtul mängisime Dixitit, aga kuna mängijaid oli nii palju (kõik 7), siis hakkasid kaardid liiga ruttu korduma. Piiga oli juba üsna väsinud, sest kell oli üle 9, aga ta nõudis siis endale oma mängukaarte ja tema mäng seisnes selles, et tuli öelda, et Ära neid kaarte nüüd teistele näita! See oli raske koht. See on tegelikult veel teistelegi raske koht, 10-aastane Vanem Vend vajab ka meeldetuletust sel teemal! Oma asjade varjamist pole me neile ilmselt eriti õpetanud.

Noorem Vend mängis ka, kuigi ta sai just 5-aastaseks, mäng aga oli 8+ vanusele. Natuke ajas nutma teda korraks, aga siis kõik lohutasid teda ja ta suutis edasi mängida. Mina olin rõõmus, et lapsed on nii suureks kasvanud, et lauamäng ei tähenda nende jaoks enam seda, kes kõige rohkem nuppe mängulaualt enda kätte krahmata suudab ja siis kähku põske pista kõik nupud, olenemata nende heast või mitte eriti edukast käekäigust mängulaual. Süljeseid mängunuppe ei ole üldse meeldiv trotsivast suust välja õngitseda, nii et mõnda aega toimusid mängud ainult laua peal (naljakas, alles nüüd ma saan aru, et see nimigi on neile tulnud sellest, et väiksed lapsed sööks põrandal mängitaval mängul osa tegelasi ära!) ja lapsed, kes lauani ei ulatunud, mängida ei saanud. Sellega kaasnes alati kisa. Aga igatahes on nad nüüd suured ja ainult 3-aastane üritas veel vahepeal osadele väikestele numbrikaartidele peale istuda, et neid näha ei oleks. Vähemalt ei ole selline mäng kunagi igav!

Eile pidas Trennitdruk sõbrannadega sünnipäevapidu, kuna erakorraliselt jäi neil trenn ära. Homme peaks toimuma järgmine pidu järgmise satsi tüdrukutega. Kodus sünnipäeva pidamine eeldab, et on läbi mõeldud, mis mänge mängitakse ja mida muud tehakse, seega on teemapeod meil üsna harilik variant. Eelmistel kordadel on olnud Teepidu – Kerli Tea Party video stiilis, nii et hankisime juba paar nädalat enne pidu üksikuid ilusaid lilledega kohvitasse, lillevaase, alustasse ja lilledega kandikuid vanakraamipoodidest. Kõiksugu ilusaid asju müüakse paarikümne sendiga, kuigi jah, mõned taldrikud olid 30-40 senti ka. Sünnipäeval siis kaunistati muffineid ja kõik oli väga lilleline.

Eelmisel aastal oli vist maskeraadi teema, kõik tegid kohapeal maske ja kaunistasid neid kleebitavate kalliskivide ja mingi muu pudiga. Peamine aeg läheb tavaliselt siiski õues ringi jooksmisele, trihvaa mängimisele ja kiigupuult kauguse hüppamisele, kui on sademeteta ilma. Sees käib tõsine rõngastel kiikumine ja muidu turnimine.

Eilne pidu oli Sportlik – peeti erinevaid võistlusi, mina näiteks sattusin sinna ruumi, kui paar viimast piigat veel planku tegid võidu peale.  Pärastpoole käis muinasjuttude etendamine ja töö jätkus gruppides – kõik jagunesid rühmadesse, loositi välja muinasjutud ja siis nad harjutasid ja esitasid neid üksteisele. Väike Piiga värvati Hundibeebiks 7-kitsetalle muinasjutus, sest Kitseema ja Hundina esinenud tütarlaps oli Väiksest Piigast võlutud. Piiga oli rahul, kuni kõrsikuid ja tikuvõileibu võtma ulatus.

Homne sünnipäev peaks tulema hoopis superkangelaste teemaline, seda ma päris hästi ette ei kujuta, aga õnneks ei peagi mina orgunnima. Trennitüdruk arvas, et me võiks riiet osta ja kõigile 12-le külalisele keebid õmmelda, aga kangahindu ja meetrite kulu arvutades jäi ta pisut mõtlikuks. Ju ta siis mõtleb midagi muud välja, need 13-aastased on ju päris nupukad sünnipäevade korraldajad juba. 🙂

 

Sünnipäeval Sörve suunas

Nädalalõpp algas Saaremaale sõiduga. Sinnasõit võtab tavaliselt tubli kuus tundi, aga kuna meil seekord oli täpselt see päev, kui PisiPiigast sai Piiga, ehk siis kaheaastane sai kolmeseks, plaanisime natuke rohkem aega veeta.

Vanim Laps pidi siiski tööl olema kõik need kolm päeva reedest pühapäevani ja tema kaasa ei sõitnud. See-eest olid need tema viimased päevad tööl, sest aprillist alates on eksamitega rohkem sebimist ja võib-olla isegi ettevalmistusi ja siis ta peale kooli tööl ei käi. Esialgsete plaanide järgi vähemalt.

Sõitma hakkamist plaanisime hommikul vara, näiteks kell 9. Vaba päev küll, aga ikka võiks ju varakult sõita, kuna ilmselt on ka teistel vaba päev ja tõenäoliselt otsustab keegi veel saarele sõita ja praame sõidab küll mitmeid, aga ilma bronnita on kavalam ju varakult kohale ilmuda.

Kas ma olin kaval ja ettenägelik ja pakkisin juba neljapäeval asjad sõiduks valmis? Mkmm. Või noh, kaval ja ettenägelik võib ju olla, aga kui ikka ei jaksa parajasti pakkida, siis võib seda ju järgmisel hommikul kella 6st ka teha. Või seitsmest, sest varsti tuleb ju kella keeramine ja varahommikut pakkimisele raisata pole mõtet, mõtlesin mina. Igatahes olin ma neljapäeval õhtuks väsinud.

Kui reede hommikul üles tõusin, siis ma väga ei pakkinud, sest teised ju magasid, aga ma otsisin välja majapidamiskausta-kiirköitja ja sealt lehe Saaremaale sõiduks. Seal on see tavapärane reisinimekiri, kammid-hambaharjad-laadijad, talvel võta kaasa villased sokid ja suvel võta kaasa sääsevõrgud. Kohvi saab teepeal alles Maksimarketist, head sööki saab Rõõmuallika kohvikust.

See nimekiri oli täitsa abiks ja kuna poisid olid õhtul isa mahitusel juba oma kotte ja mänguasju pakkinud, sain nende seljakotid üle vaadata ja väikesi parandusi teha, sest poisid olid ka varakult üleval. Leidsin ka Piiga sünnipäeva-asjad üles ja panin kinkekotti. Poisid kinkisid talle ühe ATV, aga see õnnestus meil diivanvoodi alla sõita Saaremaal, nii et seda kauaks ei jagunud. Ega need Tõmba-ja-sõidab-VIUH!-mehhanismid pole nii lihtsalt hallatavad, kui samas ruumis leidub madalaid suure pindalaga diivaneid!

Vanim õde oli õmmelnud Piigale helesinise läbikumava organza-materjalist(?) seeliku. Pitsiga. Natuke läbipaistev, nii et seda sai kanda ühe teise seeliku peal, avastas Piiga, sest siis ei vaju uus ilus seelik alla. Söömise ja kasvamise ruumi oli seelikul kõvasti, nii et saab ilmselt palju aastaid veel kanda.

Veel sai Piiga kingiks pusled. Tartu kesklinna sattudes hüppan võimaluse korral ikka läbi Naerupaunast,  seal poes on ennegi ägedaid asju nähtud! Seekord siis üks suur 20×60 cm muinasjutupusle ja ükskord varem sai ta sealt reljeefsete mõmmidega pusle. Puslesid kingiti veel, puidust toidukraami ja lõikelauaga. Naerupaunast oli pärit ka äge autosõiduks sobiv mänguasi: nuku, millele sai vildist riideid selga õmmelda, selline. Nuku ise on puust ja neid riideid saab tõenäoliselt ise kodus vildist juurde teha.

Piiga lemmikuks sai kohe ka kaisukitseke, mille õmbles minu õde. Algul arvas Piiga, et tegu on padjaga, aga pärast pidas ta loomakest kaisujäneseks. Ja poniks. 🙂

Saime siis tasapisi asjad pakitud, külmkapi pooltühjaks (töötavale koolilapsele jätsime küll üht-teist kappi), autosse laaditud ja puha. Koristada ei jõudnud eriti enne minekut, sest mina olin loomulikult viimane, kellel juubelile mineku riided ja kogu muu kraam pakkimata oli. Siis helistas veel tööle läinud laps ja teatas, et ta unustas kogemata koduvõtme koju, sest laenas seda eile vennale. Nojah, kuna meil ülesõidupraami broneeritud polnud, saime õnneks rahulikult võtme talle tööle ära viia. Kolm päeva ilma võtmeta pole ju eriti lõbus. Arvasin, et mees ja lapsed võivad linnas käia võtit viimas, ma seni pakin, aga siis korraks tundus, et kui nad 7 minutit ootavad, olen mina ka valmis.

Ootasidki. Tegelikult läks muidugi poole kauem, ma ei tea, miks. No ma leidsin küll riideid, aga siis tuli veel midagi meelde ja siis veel ja lõpuks me saimegi mingi 10.50 vist minema. Hahaa, või kella 9ks plaanitud! 😀

Igatahes ei olnud seda muret, et Jakobsoni  Mängumaailm Viljandis veel varahommikuse kellaaja tõttu kinni oleks. Plaanisime juba varem, et Piiga sünnipäeva puhul sõites käime mõnest põnevast lastekohast läbi ja selle Jakobsoni Mängumaaga jäime küll väga rahule. Seal sai elektriautodega sõita ja niisama mängida ja KÕIK lapsed sõitsidki autodega. Piiga arvas küll, et kõige mugavam oleks sõita nii, et käed pole rooli küljes, aga kui keegi juures passis ja aegajalt natuke manuaalseid vihjeid jagas autole, sai seegi 10 minutit täis. Hea, et me kauemaks autosid ei laenutanud. Igatahes oli Perekaardist abi.

Tund oli täpselt paras, sest siis ei olnud jõudnud nad veel liiga ära väsida. Edasi sõitsime Pärnusse, sõime natuke kodust kaasa võetud sööki autos ja otsisime üles Pärnu batuudikeskuse. Seal me kahjuks tundi aega veeta ei suutnud, sest seal polnud suurt midagi teha. Kuna oli juba paras lõuna, oli batuutidel hüppajaid koguaeg natuke palju, muid atraktsioone aga eriti polnud. Suuremad lapsed said korvpalli madalasse korvi visata – Trennitüdruk sai ükskord skooriks isegi 10/10st, minu rekord oli 6/10st, aga 3-5-aastaste jaoks oli üks pisike ronimispuuri laadne asi illuminaatoriakendega ja kõik. Osad asjad olid ka katki. Põgenesime, väiksemad lapsed olid väsinud. Mis sellest, et autosõit ja lõunaaeg, kuidagi oli läinud nii kehvasti, et ei mingit magamist, hoopis “mina tahan pissile, aga ei, mitte siia” ja nääklemine, uni saabus alles vahetult enne praamile jõudmist.

Seekord juhtus selline erakordne asi, mida minu varasema 12-aastase praamisõidukogemuse juures veel juhtunud pole – saime esimesena praamile ja esimesena maha. Korra varem oleme küll kõige esimesena mahajäänu olnud, aga siis me vist peale ei saanud nii heasse kohta, et pärast esimesena startida ka. Igatahes oli kohe huvitav otse praami luugi ees parkida. Piigakene magas, nii et mina jäin koos temaga autosse ja heegeldasin. Loomulikult hakkas alarm huilgama just meie taga parkinud autol, aga see ei seganud meid Piigaga eriti. Mina heegeldasin üllatusmuna sisudele lõngast ümbriseid – munasisud saime Trennitüdruku klassiõelt, täitsime kodus juba suvalise kraamiga ära – makaronid, riis, nööbid, vanad väljamaa kopikad jne – see oli ka üks neid asju, mis mulle 7-minutilise pakkimissööstu ajal meelde tuli ja minu pakkimissessiooni pikemaks venitas, sest heegelnõel oli kadunud. Õnneks oli mul 3 erinevat lõnga kaasas, kuigi autos selgus, et kaks neist olid sama tooni helesinised. Kolmas oli kuldkollane, nii et saime Ukraina lipu värvides muna ka teha.

Kuressaarde sõites oli kell juba õhtune, Väikse Väina tammist üle sõites oli näha sadu ja sadu luikesid, kes vees peesitasid. Keskmised lapsed arvasid, et tibud olid ka luikedel, sest mõned väiksemad olid ka näha, aga pettumuseks selgus, et tegu oli meie meelest hoopis partidega.

Kuressaarest edasi polnud enam palju maad ja lund ka enam tee ääres eriti polnud. Väga hea oli lõpuks kohale jõuda ja sooja hernesuppi süüa enne magamaminekut!

Laupäeval käisime mere ääres jalutamas, lapsed olid pettunud, et jääd polnud, mille peal mere peal jalutada saaks. See-eest oli palju lumikellukesi ja kadakaid. Klaasikilde oli ka palju, isegi paksult, sest seal meie kohas oli vanasti maja, aga peale pommitamist on ainult see koht, kus oli maja ja siis kõvasti erinevaid klaasikilde. Hakkasin kohe korjama ja loobusin peagi, sest polnud kuhugi korjata – kilekotti polnud, ämbrist oleks tegelt isegi rohkem kasu olnud, sest need jõhkrad pudeli- ja purgipõhjad lähevad ju kohe läbi kilekoti… igatahes korjasin suuremaid kilde kokku ja panin puutüvede alla. Hullult tahaks seal talguid teha, et Kõik Korjavad, ehkki ma ei tea, millal ma järgmine kord sinna satun. Vist mitte enne suve.

Suvel pole ju maa nii paljas ja tühi, et saaks kõik läikivad jubinad ära korjata, läbi rohu pole varsti enam midagi näha. Samas kuna mul on üks laps, kes oma tserebraalparalüüsi tõttu pidevalt kukub, siis suvel oleks ju ikkagi hea, kui ma ei peaks ühe sammu jooksul kaheksat eri suuruses ja värvis kildu nägema… Isegi kui kingad jalga jätta, paneb enamus inimesi kukkudes käed enne nägu maha.

Igatahes see Kõik Korjavad-projekt on mul plaanis.

Käisime siis õhtul juubelil ka ära, aga kahjuks ei jõudnudki külla üle-tee-natuke-kaugemal-sugulastele. Saatsin vähemalt 5 heegeldatud muna nende pere Väiksele Viiendale Lapsele nende vanaema kaudu.

Järgmisel hommikul tõusime kellakeeramisest hoolimata varakult ning sõitsime Kuivastu praami peale. See tagasiminek oli bronnitud, sinna tuli õigeks ajaks jõuda. Mina olin kuni praamini roolis ja sain isiklikult mööda krobelist kaldteed ülemisele tekile sõita, see polnudki nii hirmus, kui kartsin. Mandril aga oli jälle lumisem, inimesed harrastasid “Tulin Praamilt”-möödasõite kilomeetrite kaupa ja üsna tüütu oli. Õhtu asemel jõudsime koju juba kella kolmest päeval, sest 10:50 praami asemel olime 10:3o praami eel juba kohal ja meid lasti 10:50 broneeringust hoolimata varasema praami peale. Mul on hea meel, et nad niiviisi teevad.

Lapsed magasid küll autos ka, aga kodus olid ikka kõik nii väsinud. Õues oli endiselt sama ilus ilm kui autoga sõiteski, aga keegi ei jaksanud enam õue minna. Õhtul käis üks kõva kodune kraaklemine, aga lõpuks saabus ikkagi koolivaheaja lõpp koos magamaminekuajaga.

Vara üles?

Selle nädala aeg on kiirelt läinud, paar päeva istumise ja keskendunud kuulamise-mõtlemise peale,  mida ma muidu ikka üle viie tunni järjest ei tee, siis veel niisama siplemise peale ja osa varakult magamamineku peale.

Käisin kaks päeva järjest koolitusel, mis oli väga huvitav, palju oli kuulamislugusid, palju oli imestamist, aga kõike jälgida ikka ei suutnud. Kui eelmisel korral kuulasin isiksusetüüpide kohta juttu ja määrasime endal ka neid tüüpe mitmel erineval moel, siis seda põnevamad inimesed mulle tundusid. Tulin koju, tegin õele ka testi ja selgus, et me oleme ikka erinevad inimesed! Väga äge oli, et selgitati lahti vihastamise tüübid – miks muidu tundub, et mõni inimene ei vihastagi, sest ta ei viska kunagi asju! Aga see, et kõiki isiksusetüüpe vihastavad erinevad asjad, mitte kõik ei lähe samade asjade peale endast välja, see oli ka minu jaoks üllatav.

Lootsin, et jõuan koolituste vahel veel teooriat ja oma konspekti üle lugeda, aga ei jõudnud. Seekord rääkisime siis hoopis inimeste küpsemisest (kes koolilapseeas, kes teismeeas ja kes vanem) ja enesekaitseviisidest – kui on olnud isiklikus elus mingi trauma, kas inimeste alateadvus püüab olukorda setitada huumori, eitamise või 20 muu variandiga, mis sinna vahele jääb. Et see kõik on loomulik ja me kõik kasutame neid erinevaid viise, et mõistuse juurde jääda, see oli lohutav. 🙂

Nii et väga põnev, aga aega läks ka palju – kui õhtul koju jõudsin, jaksasin ainult süüa ja läksin juba enne 22 magama. Jaanuari keskel hakkasin prooviks kella 22st magama minema, et jaksaks hommikul kella 6st tõusta – enne teisi – ja natuke aega endale võtta. Rahus hambaid pesta, päevaseid ülesandeid läbi mõelda, vaikselt kohvi juua. Kui lapsed õhtul magama saavad, olen ma tavaliselt üsna väsinud ja sellest endale võetud ajast siis enam midagi kasulikku tavaliselt ei tule – võin küll internetis passida, aga tegelikult lihtsalt tuimestan ennast arvutiga. Hommikuti seevastu on pea tühi ja tulevad head mõtted lihtsamini. Kell 6 tõusmine tundus esialgu natuke kahtlane, aga teostatav – tööpäevadel tõusin muidu 6.30, ka natuke enne teisi, aga see polnudki nii hull, kui ma kartsin, sest peaaegu nädalaga tekkis juba rutiin ja ärkasin enne kella. Kui muidugi õhtul kella 23ni või kauem üleval ei passinud. Nädalavahetustel tõusin ka vara, väga hea oli vaikses kodus asju ära panna, kuigi taustaks vasardas peas “aga on ju NÄDALAVAHETUS, see on ju põhjus kaua magamiseks!!”

Mõne nädalaga hakkas mu kallis ka vara tõusma, nii sai hommikul kohvi kahele teha ja mõnikord sai ta enne tööle minekut juba mõne pakilisema tööasjagi valmis tehtud. Samas on see õhtune vaikus peale laste magama minekut nii meelitav! Vana harjumus ikkagi.

Ühel õhtul eelmisel nädalal käisime hilisõhtust seanssi vaatamas kinos, mis lõppes 00.15 või nii – keset nädalat, sest sõbrad kutsusid. Ega ikka ei tõusnud kell 6!  Samas see nädal, kui peale koolitusi koju jõudsin, sõin ja vara magama sain, tundus küll lohutav, et ma ei peagi kaua üleval olema, taastungi suurest kaasamõtlemisest ööunega ja hommikul jaksan tööle või koolitusele minna.

Keset nädalat vananes meil üks laps ka. Samaks päevaks saime tegelikult kirurgile aja ja käisime temaga arsti vastuvõtul, sest järgmine aeg oleks sama arsti juurde olnud aprillis. Kirurg arvas, et lõikaks ja kleebiks küll. Peame mõtlema, sest midagi konkreetset paika ei pandud.

Tegime sünnipäevakutseid ja sattusime olukorda, et “ühele lapsele peab veel kutse tegema, muidu ta lööb mind”. Arutasime olukorda, kutset siiski juurde ei teinud, aga õpetajad aitasid kutsete jagamist ilma verevalamiseta korraldada. Õpetajad tegid kõigi laste joonistustest kokkuköidetud sünnipäevaraamatu, armas ja äge vaadata, mida sama vanad lapsed joonistada armastavad – naerusuiseid peajalgseid, järelkäruga auto-rakette, lilli ja vikerkaart.

Kodus tekkis siiski väiksemaid kokkupõrkeid ja lahkarvamusi, sest PisiPiigal oli raske aru saada, miks vend ise ka oma kingitustega mängida tahab?

Käisin apteegis kehakoostist määramas, lihtsalt huvi pärast, sest eelmisel aastal umbes samal ajal oli Apothekas kampaania, millega rasvaprotsenti, veesisaldust ja luutihedust vms mõõta sai. Apothekas maksab selline 5-minutiline asi 2 eurot, spordiklubis aga 15 eurot. Tulemused mulle ei meeldinud, aga mõtlesin, et võib-olla motiveerivad mind vahelduseks rohkem liigutama. No peaaegu – lugesin Ritsiku blogi kommentaarides soovitatud Magus veri raamatut (rasvu ei pea kartma, aga süsivesikutega liialdama ei peaks), aga siis tuli meelde, et keegi oli just kirjutanud, et veebruaris saab Kalevi kommipoodides tasuta kliendikaardi teha ja nii ma siis sattusingi korraks sellesse poodi.

Mul oli ainult 5 minutit aega koolituse vaheaja lõppemiseni, kuid suutsin tuvastada lahtiste tükkidena müüdava piparmünditäidisega šokolaaditahvlite kuhja, seltsiks võtsin veel karamellitäidisega šokolaadi ja nii ma siis ühel õhtul proovisingi selle münditäidisega šokolaadi ära, sest vastlakukli-isu polnud. Karamellioma jagasin lastele, see oli minu jaoks liiga magus. Nii et vähemalt šokolaadi pärast ma enam muretsema ei pea, kõik sai otsa. 🙂

Prillipoes käisin ka – lapsele prille ostes selgus, et selle nädala lõpuni oli neil -40%. Vahelduseks täitsa tore, kui alla 100-euroseid prille+klaase saab, eriti kui peres on 4 prillikandjat.. kellel veel kiirelt prillisoov tekkis, siis Instrumentaariumis oli see pakkumine.

Nüüd on jäänud veel selle nädala viimane tööpäev! Tuisust hoolimata tore.