Eile sain kuulda selliseid asju, mida iga õpetaja peaks teadma, aga tegelikkuses peaks iga ema ka teadma, mõtlesin mina. Ja miks ainult ema, iga inimene võiks teada, palju lihtsam oleks.
Kõigepealt rääkis Mare Tuisk õpimotivatsioonist. Väga huvitav, aga samas loogiline oli see, et iga laps areneb niikuinii. Ka need lapsed, kes koolis ei käi, arenevad (ma ei mõtle siin koduõppelapsi, vaid neid, kes mingil põhjusel koolis ei käigi, väiksest peast ka). Aga kuhu suunas ja mis kiirusega, selles suhtes saavad vanemad ja õpetajad mõlemad midagi ära teha küll.
See vajaduste rahuldamine peaks ka tuttav teema olema, sest alateadlikult me ju mõtleme sellele, kas sellel lapsel on kõik korras, et ta saaks rahulikult elada? Aga kust peab õpetaja teadma, kas laps saab piisavas koguses und ja süüa? Vajaduste püramiidi järgi peavad need füsioloogilised ehk esmavajadused täidetud olema, et saaks järgmisele astmele minna. Püramiidi pildi võtsin internetist.
Aga kui lapsel on küll piisavalt unetunde, kuid ta ei puhka välja? Mõni keerutab öö otsa teki sees, mõni näeb pidevaid õudukaid, mis magamise ajal alateadvusest välja ujuvad, sest loogika abil ei saa neid magamise ajal maha suruda. Seliseid asju on meie kõigiga juhtunud ja mitte ainult lapseeas, aga mida emana teha, kui laps ei maga välja? Mõnel on ka muud mured, mis magada ei lase, kasvõi magneesiumipuudus (magneesium vastutab lihaste lõõgastumise ja une kvaliteedi eest, seda nii liigse unisuse kui ei-jää-magama-olukorras) ja magneesiumi viivad organismist välja lisaks kohvile ka näiteks gaseeritud joogid. Kust magneesiumi saada? Sööte piisavalt täisteratoite, rohelisi maitsetaimi, banaane, pähkleid ja viigimarju?
Samamoodi on esmavajaduste täitmatajätmisel algklassilaste seas levima hakanud luude hõrenemine, ka nendel lastel, kellel kodus peaks süüa jätkuma. Aga kas laps saab piisavalt valke, kaltsiumi, D-vitamiini? Ehk siis: juurvilju sööb laps? Kui mitte hautatult, siis salatina? Kui piima ei joo, siis tuleb lihtsalt rohkem seesamiseemneid anda, sest neist saab päris hästi kaltsiumi. Mõni laps ei taha mingeid salateid, keedu/supijuurviljadest rääkimata. Porgandit ja õuna närima on nad ikka nõus, ma loodan. Vanema poja koolis on meil koolijuurviljade-puuviljade võimalus ja mulle nii väga meeldib see! Söövadki kaalikat või pirni. Terve klassiga, peale söögivahetunde, kui kõht jälle tühjaks minema hakkab! Meenutab mulle jälle meie Rootsis elatud aastat, kui algklassilastel oli söögivahetund, millele järgnes kohe otsa õuevahetund ja siis mõni tund edasi, enne pikapäevarühma algust oli tundide lõpus selline rahulikum hetk, kus õpetaja lasi lastel maas istuda enda ümber ja luges neile raamatut. Lapsevanematel oli kohustus selleks ajaks lapsele kaasa panna puu- või juurvilju, näksimiseks, et nende veresuhkur ei langeks! Küpsiseid ja šokolaadinäkse ei võinud, saiakestest rääkimata. Iga päev väike karbike kaasa, kellel oli seal mõni viinamari ja porgand, kellel kurgiviilud ja mõni maasikas. Tükeldatud pidi ka olema, et laps tervet apelsini koorima-hammustama ei hakkaks suures hädas. Aga peale seda tundi oli veel õuevahetund ja siis sai lastele järele minna. Lapsed olid seal päris rõõmsad.
Ka Eestis on koole, kus pakutakse hommikusöögiks putru enne tundide algust, sest nii on suurem võimalus, et lapsed töötavad tunnis kaasa, sest nad on saanud sooja sööki. Ei tea, kui palju meil on krõbinaid + piima hommikusöögiks, aga olen blogidest lugenud, et kiirete hommikute puhul aitab ka see, kui eelmisel õhtul hommikusöögikrõbinad köögilauale kausikestesse välja valada. Piima nad ilmselt peale ei kalla, aga hommikul on selle võrra siis lihtsam. On arvamusi, et hommikusöögihelbeid piimaga KOOS tarbida ei tohigi, aga meie pere on nagunii rohkem pudruteemaliste hommikutega, krõbinad on kallid ja kui lapsed pole nendega harjunud, siis need ei maitse ka! Cini Minis on meil küll mõnikord erandmenüüs, aga kindlasti mitte iga kuu.
Hommikuse kiirustamise vähendamiseks saab ka patsid tütardele eelmisel õhtul valmis punuda, lugesin ükskord Postimehest. Ja laste riiete valmispanek kas siis terveks koolinädalaks või lihtsalt järgmiseks päevaks, see pole ka õhtul ju nii keeruline, sest see ei võta kaua aega! Mis klassini? See vist sõltub lapsest, tüdrukutel igatahes läheb otsustamine aasta-aastalt keerulisemaks ja need sukapüksid selle seelikuga ei sobi, aga neil teistel on silmad jooksnud ja siis ei jõuagi sööma, muidu jääb laps bussist maha? See pole ainult koolitüdrukute teema ju! Poistel on vist mingi eani ükskõik, s.t. ükskõik mis võib selga minna. Aga õhtul valmispanek aitab hommikusöögiaega rahulikumaks saada küll.
Tagasi vajaduste juurde – turvalisus ehk siis kaitstusetunne. Kellele meeldiks rõõmsal meelel tööd teha, kui kolleegid sinu üle tagaselja või avalikult irvitavad? Või kui neid määratakse sinuga koos töötama ja sa tead, et nad on väga rahul, sest sina teed perfektsionistina töö ära, aga nemad saavad mitte millegi eest sama tasu? Jah, koolis on sarnased olukorrad õpetaja vastutada, aga paraku on see koolikiusamine palju räägitud, kuid vähe paremuse poole liikuv teema meie ühiskonnas. On lapsi, kes üritavad enesetappu, sest nad tunnevad end nii meeletult üksi! Mitte ainult siis, kui keegi nendega vahetunnis ei räägi/mängi, vaid ka siis, kui keegi pole nõus lapse käest hoidma, et koos saali või sööklasse minna. Kui keegi pole kunagi su arvamusega nõus, sest sa pole klassi liider ja tema arvab teisiti, isegi kui see on jabur? Mida teha, kui samas klassis käivad sama pere lapsed saavad kodus kenasti koos mängitud, aga koolis üks laps eirab teist, et vältida ise klassi naerualuseks sattumist? Kõik ju mõtlemapanevad juhtumid, millega tihti seostub oma tutvusringkonnast sarnaseid lugusid.
Arvatavasti kuuluvad siia alla lähevad ka paljud Aspergeri joontega lapsed, kes lihtsalt ei saa aru, mismoodi teised mõtlevad. Mitte midagi ei saa aru! Klassikaaslaste nimed ei jää ka meelde näiteks, mis sellest, et juba viies aasta koos. Ja kuigi need Aspi-lapsed võivad olla kohutavalt andekad, tahavad nemad ka endale sõpru. See on mõnikord väga raske, kuna nende oma mõtted liiguvad teistel radadel, nende keel on teiste laste kõnekeelest nii erinev (Jah, kui Rooma linna ehitati, polnud sind ju veel sündinudki. Planeetidest tundub mulle kõige huvitavam Marss, missugune sulle meeldib? Olen mõtisklenud, et seesugune käitumine mulle seal arvutimängus sugugi ei meeldi.) , pidurdusmehhanismid on aeglasemad ja nende maharahunemine võib võtta tunde – ka emal võib olla raske neist aru saada, mis siis veel omaealistest lastest rääkida!
Mõnikord on sel juhul abiks huviringid, kus tõrjutud või erilisemad lapsed sama huviga lastega lihtsamalt sõbraks võivad saada. Suuremates klassides võib väga palju aidata mõnda eriklassi sattumine, kus paljud (kui mitte kõik) on sarnaste erihuvide või võimetega.
Aga turvalisuse teine pool on selline, millest meil suurt ei räägita – kas väike vend või õde võib koolilapse töö ära sodida, vihiku katki rebida, käsitöös pooleli oleva asja üles harutada? Kas vanemal lapsel on oma nurgake või kasvõi oma voodi, kui tervet tuba tema päralt pole, kus rahulikult oma asju teha?
See on nii huvitav, viimaste aastate jooksul on vaikselt 1.klassi kooliasjade nimekirjadega mõne kooli nimekirjas ka töötegemise koht lapsele – kus ta teil koolitöid tegema hakkab? Kas tõesti köögilaua peal, kui ruumi on? Kas keegi puhastab selle enne ära ka, et õpikud-vihikud rasva- või moosiplekilised poleks või peab ta ise seda märkama?
Võibolla need tunduvad pseudoprobleemidena? Aga on neid pisikesi lapsi, kes elavad oma suuremate õdede-vendade seljas, mitte ainult õppimist segades, vaid meelega, tahtlikult haiget tehes, sest s u u r e m saab ju tavaliselt pahandada, kui ta väiksemale liiga teeb! Kui vanemal pole rahulikku hetke süvenemiseks, olles ise töölt tulles väsinud ja õhtusöögi valmistamisega seotud. Jaa, üks kord ikka juhtub, et laps sai kätte ja sõi ära, aga kui see üks kord on juba juhtunud, kas siis arutatakse see peres läbi, kuidas seda vältida? IGAL LAPSEL on vaja oma nurgakest ka ilma koolitöödeta, kus puhata ja omaette olla ja see pole telekaesine koht! Turvalisuse alla kuulub ka see, et keegi sinu asju kapist-sahtlist välja ei kisu, et keegi sinu joonistuste üle ei naera ega neid “mul tuli tõesti hästi välja, emme ma kingin selle sulle”-töid pliidi süütamiseks ei kasutaks!
Üksteise üle naermine ja naeruvääristamine on tunnis täiesti lubamatu. Kes kodus sarnase asja eest vastutab?
Kuuluvustunne ja tunnustusvajadus on ka seal püramiidis, nendest ehk on rohkem räägitud. Aga kõik need vajadused kokku annavad selle energia, kas siis hea või puuduliku, millega laps peab oma elu elama, tunnis kaasa töötama. Kui ta on väsinud ja näljane, kodused mured kukil (kellel neid ei oleks, jah?), siis ta võibki tunnis olla turtsakas ja tujutu, kuidas sa siis teda ajad “selliste hinnetega sa ei pääse tööturul löögile”-kaikaga liigutama?
Aga õpetajad õpetajateks, emadena on see ka tõsine mõtlemisaine ja nõuab AEGA – asjade läbimõtlemiseks, planeerimiseks, võib-olla millegi ümberkorraldamiseks, lastega uute reeglite paikapanekuks.
Et meil kõigil oleks võimalus oma vajaduste püramiidist hoopis positiivseid emotsioone saada ja selle arvelt motiveeritud ja hakkajad olla, ise oma elu eest vastutada/ vastutama õppida!
Piparmynditee 