Suhe traumapunktiga.

Reedel juhtus selline asi, et ajalugu kordus ja me käisime traumapunktis. Verepunktis, nagu mu noorem poeg traumapunkti nimetab. 🙂

Tegelikult olen ma seal juba palju kordi käinud – mu vanem poeg ütles 3- aastasena vanaemale ja vanaisale, et “tavaliselt pargime me sinna.” Harilikult võtame raamatud ka kaasa, et olla rahulikud ja ootamiseks ettevalmistunud, kuigi kogemus näitab, et raamatu kaasavõtmisel kasvab tõenäosus, et just Trauma I ukse taga olev laelamp on kustunud, aga kõik muud lambid põlevad ja pime on lugeda.

Aga seekord siis tegi keskmine tüdruk noorema tüdrukuga nii, nagu omal ajal vanem tüdruk keskmise tüdrukuga tegi, st. tõmbas käest nii, et mingid pisikesed randmeluud venitamise käigus pisut paigast nihkusid ja kätt enam ilma valuta liigutada ei saanud. Mänguhoos muidugi, nagu lastel tavaks on. Aga kui Pisike Piiga 20 minutit järjest nutnud oli, pakkisin ta ettevaatlikult minekuks riidesse.

Nii väikestega raamatut kaasa võtta pole mõtet ja kui nii nutune lugu on, pole ka heegelnõela ja lõnga nukuriiete meisterdamiseks mõtet kaasa võtta, nii et ütlesin keskmisele tüdrukule, et ta meile ühe auto kaasa annaks. Andiski ühe kulunud automudeli. Mina arvasin, et võiks teise veel võtta, aga tema arvas, et äkki kaob veel ära ja keeldus. Nojah, kokkuhoidlikkus geenides, mõtlesin mina. Tegelikult selgus, et tal oli hoopis intuitsioon tööle hakanud!

Käisime Lastekliiniku erakorralises, kust meid Ülikooli Kliinikumi EMO-sse edasi põrgatati, seal siis läbisime käbedalt vastuvõtu ja läksime harjunud kohale Trauma I ukse taha pingile. Üks mees juba istus seal  ja asus Pisipiigaga auto teemal vestlema. “Mis auto sul on? Näita mulle ka! Anna mulle!” Piiga istus morni näoga ja tõmbas aegajalt nuuksatades hinge (vastuvõtus oli ju jope ära võetud ja käsi kaela seotud, ai), autot käest ei andnud, käratas ainult EI. Keskmine õde oleks võinud rohkem meid usaldada, mõtlesin, kes see oma autosid ikka käest annab. Aga kui neid 2 oleks, siis võibolla annaks ka?

Nii me siis istusime, kuni tuli päris kähku meie kord ja siis pildistamise kord ja nagu nii mõnelgi eelmisel korral, tegi ka seekord röntgen imet. Selles mõttes, et selle pildistamise ajaks kätt nii- ja naapidi väänates ja paigal hoides läks ranne tal vaikselt ja salapäraselt korda, röntgenikabinetist väljudes ta enam ei kurvastanud ja sai vaikselt kätt liigutatagi – ilma mingeid grimasse tegemata. Siis mul tuli meelde, kuidas ma mõni aeg tagasi väiksema poisiga samal teemal traumakas käisin ja ka peale röntgenit enam probleemi polnud. Tundus teine nagu väike simulant tookord, nüüd siis oli samasugune imetervenemine. Too esimene kord, kui vanem tüdruk keskmisel käe ära tõmbas, oli ka sarnane lugu. Kaks korda kahenädalase vahega, nagu tüdrukud ikka, ma-tõmban-sind-käest-mängud.

Mulle hakkavad need röntgenaparaadid sellise tervendamisvõimega peaaegu veel meeldimagi, aga kuna röntgeni teemaga kaasneb tavaliselt ikkagi valu või midagi enamat (punakaslillat ja paistes?), siis see suhe jääb meil loodetavasti ikka üksikuteks harvadeks kohtumisteks, mis lõppevad ilma lahase ja kipsita.

Ja palju aega meil traumapunktis läks, tee oma pakkumine?

18 minutit, ütleb roosa paber perekondliku haiguslugude mapi vahelt.

Selle aja jooksul jõudsin loodetavasti ainult mina märgata pudruplekki Pisipiiga kleidi peal 🙂 Sest kui traumapunkti minekuks kisub, ega siis väga riideid vahetama tavaliselt ei jõua hakata. Pähe tulevad ainult need imetervenemislood ja väike kahtlus, ega seekord simulandiga tegu pole? Samas nii väiksed, 1-3 aastased lapsed ei jaksaks 20 minutit järjest nutta, kui ikka põhjust pole ning õnneks pole keegi kunagi minuga traumapunktis pahandanud, et käite siin nii sageli!!! Pigem on nad alati nii toredad ja lahked ja abivalmid olnud ja peaaegu et grupiviisiliselt peale puhunud (ükskord, kui keskmisel tüdrukul pöial autoukse vahele jäi ja kolmekordseks paistetas). Nad on ikka nunnud seal.  Peaks neile kooki tegema.

Et teil ka traumapunktis kenasti läheks 🙂 Ja neil seal ka.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s