Lugesin hiljuti ühte blogiartiklit sellest, kuidas vähendada otsustamisele kuluvat aega. Juures oli pilt v ä g a ilusa helesinise garderoobiseinaga, kus rippus umbes 10 erivärvilist kleiti, samapalju pluuse jms, päris kirju pilt ilusatest riietest. Tekstis aga oli teemaks see, et kui oma valikuid vähendada, näiteks meeldima hakanud asjadele keskenduda, siis ei peagi olema liiga palju valikuid. Autoril oli üks paar nö. pidulikke teksaseid, millega ta käis esinemas üritustel, nii et käiski selle ühe paariga terve aasta jooksul nendel üritustel, kus teksad olid etiketi poolest lubatud. Nii kadus tal ilmselt ära paanitsemine teemal “Mul ei ole midagi selga panna”, “Mida siis seekord kanda, kõik on juba korra kantud??”. Samamoodi kitsendas ta oma hommikusöögivaliku umbes 3 eri roa peale (müsli, munad või peekon), teeb paari kindlat soengut, eelistab kindlas piirkonnas kindlat hotelli jne.
Tundub üksluine? Või on just lihtsustamises peidus suur ajavõit?
Mitme erineva pastapaki või leiva vahel sa poes valid, kuigi näiteks kohvi ostes on 1-2 kindlat lemmikut ja teisi suurt ei katseta enam, kui just ei kingita?
Riietega on sama lugu – mul on küll oma lemmikvärvid, aga paar punast asja on ka mu kapis, kuigi ma neid vist igal aastal ei kannagi 🙂
Rohkem saab lugeda Crystali blogist (sealt lugesin mina) või Jon Acuff ’i raamatust Do Over.
Head mõtlemisainet 🙂
Piparmynditee 