Isiklikud riidekotid (taaskasutus)

Mulle meeldib poes riidest kotiga käia. Või noh, poekottide arv sõltub poenimekirja pikkusest (vahet pole, kas paberil või peas). Aga mulle ei meeldi need Konsumi kotid. Ega Rimi kotid. Nii ma siis peangi tuunima.

Rimi kott ühelt ja teiselt poolt 

Mõnikord jääb üle mõni pluus, mille peal on äge pilt, aga kanda kahjuks enam ei õnnestu, olgu siis tegu mitte-ei-lähe-plekkidega või mõne tõsisema õnnetusega – raamatut lugedes närib keegi pluusikaeluse küljest või siis on pluusil lihtsalt nii imelik sõnum, et selga panna nagu ei julgegi. Isegi kui see “My Brains Are Still on Holiday!!” on täitsa ilusate pilkupüüdvate värvidega. 😀

Pisut pusimist ja saab sellise koti, et teiste omadega sassi ei lähe! Muidu olid vahepeal kõikidel mu sugulastel need musta värvi DTV-kotid, valge trükikiri peal, et mul on nüüd 40+ kanalit. Tuleb tuttav ette? Ja meie majast tuli ka üks selline kott välja, eelmiste elanike oma. Vaatasin – hea suur kott, võtsin kasutusele. Iga kord, kui keegi külas käis, küsiti, kas nende kott on siia jäänud? Vastasin, et ei, lõpuks aga õmblesin selle valgete kirjadega koha peale muu pildi. Nüüd ei küsi keegi, kas see papagoidega kott on nende oma. 😛

Enne

Nüüd

Poes on ka hea, kui palju asju ostes kassa tagant õiges järjekorras asjad ära korjata – külmkapiasjad panen näiteks musta kotti ja suvesooja mittekartvad ostud valgetesse kottidesse. Kohe poes sorteerin ära ja nii on näiteks 3-4 koti puhul palju lihtsam külmkapi juures koht sisse võtta ja õigest kotist otse külmkappi/sahvrikappi/leivakappi laduda. Meie külmkapp ei lase ust liiga tihti avada, kui vahepeal viisakalt ei oota, sellepärast me ei saa iga asja eraldi panna, sest külmik toibub takseerimisest.

Mis veel kotikaunistusse puutub, siis mõnikord õmblen käsitsi selle pildi sinna peale, mõnikord õmblusmasinaga. Mõlemat pidi saab, õmblusmasinaga on nats kehvem minu meelest, aga see-eest kiirem. Kui ma täna veel traageldanud ka oleks, siis ei oleks pidanud 4 korda harutama õmblust ja olekski vast kiirelt saanud. Lõuna ajaks ette võetud kotile õmblesin pildi aga käsitsi, nii on hea rahulikult mõne 4-aastase lõunaund oodata voodiserval istudes.

        

Üldiselt mulle osad lasteriided ei meeldi tegelaste pärast. Pealuud mulle tihti üldse ei istu ja tundub, et paljud lapsed ei kanna näiteks ämblikmehi kiusakaks muutumata välja. Agressiivsed tegelased muudavad kuidagi lapsed ka kurjaks ja isegi kui see tundub ebausutav, mulle ikkagi tundub nii. Sellepärast ma lõikasingi ühelt pluusilt pool pildist välja, ilus kala oli, aga pealuud ei lõiganud, kuna toidukraami ei kipu nagu kolbaga kotis vedama. Pealuuga koht sobib ajutiseks tolmulapiks küll!

      

Vastupidi ka – osad pluusid olen ainult ilusa pildi või sõnumi pärast ostnud ka. Filmides on mõnikord ägedate kirjadega särgid, annavad häid ideid.  Aga kui neid särke enam kanda ei saa – näiteks suurusnumber on pisut kasvanud – siis tahaks midagi ägedat nende riietega ikkagi teha, et see sõnum alles jääks kuhugi. Siis ongi igasugu muud variandid ka, mida vanadest T-särkidest teha – alates kottidest ja seelikutest tekikottide ja korsettideni välja. Laste haaremipükse saab ka teha.

Mõtlesin ühest oma poiste pluusist lasteaiakotikese teha monsterauto pildi pärast, eks näis, kas jõuan enne augusti lõppu valmis… Pluus ise tuli meie juurde juba ammu ja mõlemad poisid on seda kandnud ja armastanud, paraku kaelus on pesus väga ära veninud. Eks näis.

Mida teie olete kasutatud riietest välja võlunud?