Käisin eile seminari moodi üritusel, kus räägiti andekatest lastest. Rääkisid erinevad asjatundjad – haridusliku erivajadusega lastega tegelevad spetsialistid, õpetajad ja ka mõned lapsevanemad.
Huvitav oli see, et ONGI olemas asutused, mis on valmis aitama lapsevanemaid, kelle lapsel on koolis probleeme. Aga kõrva jäi mulle kraapima paar huvitavat lauset…
- “Ma ei usu, et mu laps andekas on, ta on lihtsalt tubli.” Ja seda lapse kohta, kes teises klassis 4.klassi matemaatika töövihiku ülesandeid lahendas igavusest. Aga kuna tal tundides kohati igav oli, ei suutnud ta alati tunni lõpuni vaikides istuda ja seetõttu polnud ta “puhas viieline”. Aga emal oli kahtlus, mis viis ta lõpuks ikkagi abi otsima, kui tema tark ja arusaaja laps äkitselt väga kiirelt “kolmeliseks” muutus, sest ta oli õpetaja välja vihastanud. Õpetaja oli senini koguaeg kinnitanud, et kõik on HÄSTI [sest valitseb arusaam, et kui ei ole hästi, siis ilmselt kaotad töökoha, kuna pole õpetajana pädev?] , kuni ühel hetkel oli väga, väga halvasti ja kogu pere sai sellest psühholoogilise trauma.
- Et kui laps juba eelkooliealiselt tugev on, võib esimeses klassis teha nii, et õpetaja abiga võtab ta korraga (või noh, sama õppeaasta jooksul) läbi nii 1. kui 2. klassi materjali, et kokkuvõttes minna sinna klassi, kus tal huvitavam on, ehk siis lõpetab nii 1. kui 2. klassi korraga kevadel ja viiakse peale esimese kooliaasta lõppu üle 3.klassi. Eestis juhtus ühest klassist ülejärgmisse edasiviimist 13 korda eelmisel õppeaastal! Vau? Vau!
- Kui palju vanemaid sellisest võimalusest üldse teadlikud on? Kui palju on neid lapsi, kes küll mõnes aines on väga tublid (nt. matemaatika), aga ülejäänutes on keskmisel tasemel ? Arvan, et neid on päris palju, ainult et emad-isad ei tea, et neil on õigus nõuda oma lapsele isikliku õppekava koostamist selles aines. Ja paljud vanemad ei taha seda juba sellepärast teha, et nad on proovinudkooliga või õpetajatega sellest rääkida ja vastuseks on saadud “Mul ei ole selleks aega”, “teised lapsed on ka tublid”, “mu enda laps oli ka tubli ja tark, aga uskuge mind, selle puhul ei pea m i t t e m i d a g i tegema!” jne. Siin tulevadki mängu õpiabiga tegelevad keskused – näiteks toredad spetsialistid Tartus ja Rajaleidjate Keskused üle Eesti. Kui ÄGE!
- Mina näiteks ei teadnud, et IGAS koolis tegutseb haridusliku erivajadustega laste abistamiseks nn.HEV-koordinaator; et õpiabi keskusesse võib pöörduda ka siis, kui laps on just h e l g e p e a g a ja koolis on tal igav – millegipärast kujutasin ette, et sinna lähevad “kahelised”. Milline väärarusaam! Sinna pöördutakse tihti ka siis abi saamiseks, kui laps ühel päeval lihtsalt ei taha enam kunagi kooli minna, olgu siis probleem kiusamises, kiirelt alanenud õppeedukuses, õpetaja pandud sagedastes märkustes või hirm kurja sotsiaalpedagoogi ees! Kohe kahju hakkas, et mina sellest kõigest midagi ei teadnud, kui eelmisel talvel ja kevadel tohutus hädas olin…
- Julgustati abi otsima ka siis, kui pole kindel, kas midagi annab parandada või kui tundub, et koolisüsteemi muuta on nagunii võimatu. Kui lapsevanem hädasolevat last ei aita, kes siis veel? Kuigi tihti istub meie kõigi sees see kunagine laps, kellel ka võibolla koolis paha oli ja seetõttu tundubki, et peab lihtsalt ära kannatama – ei pea! Valikuid on, ausalt, aga harva jooksevad need siis meile kätte, kui ise ei otsi !
Andekuse koha pealt veel jagan paari linki – Võimekusest ja andekusest lugemiseks infot ja üks raamatusoovitus ka andekatest lastest.
Mina arvan, et kõik lapsed on andekad ja erilised. Mõnikord me lihtsalt ei teadvusta endale, milles.
Piparmynditee 