Tag Archives: uni

Mõttepaus

Nii, ei tulnudki uut lund maha. Imelik. Hakkasingi juba sügisega ära harjuma ja talve tulek tundus peaaegu et loogiline.

Tegelikult paistab, et loogilise asemel on lihtsam olla kinni automaatses rutiinis. Et teen neid asju, mis tavaliselt – tööd, lasteaeda, sööki, vahepeal NAGU midagi muud ka vahelduseks, aga kui püüan meenutada, mida muud ma siis tegin, ei tule midagi meelde. Siiski – eelmisel laupäval käisin Tallinnas. Korraks. Kellegi teise autoga sinna ja tagasi ja erilist elamust ei saanud. Mingi päev jooksin 10ks minutiks Abakhani (kesklinnas parkimine seab omad piirid!) ja otsisin uue sinise-valgekirju seelikuriide ning sobivast materjalist voodririide, aga seelikuni pole jõudnud. Plaanisin soojenduseks kardinariidest puuviljakotte õmmelda, sest need on ju nii lihtsad ja saavad kiirelt valmis – aga ei. Millegipärast jätkub hoopis palju energiat niisama istumiseks või pikutamiseks.

Inimesed tegid erinevaid toidu- ja kaalupostitusi. Noogutasin. Tõuseb jah see kaal, mis parata. Hakkasime Mehega veebruarist kord nädalas tantsukursustel käima – kaalu see küll ei häiri, kuna ilmad on sellised, et väga ei kisu aktiivselt jooksma ja hüppama. Isegi kui mu plaanid “toarattaga” sõita on täitsa olemas, siis tegudeni jõuan miskipärast ainult paar korda nädalas. Jah, eks ma söögiga hoian ka tagasi, aga mu organism on võtnud mõtlemispausi.

Mõtlemispaus on tegelikult hea, sest siis saab mõelda, mida ma tegelikult teha tahaks, aga kahjuks pole me organismiga neid mõttepause sünkroniseerinud. Mina jooksen oma oravarattal üle erinevate tõkete, umbes et Oo, teeks loodusnädala jaoks ägedad viktoriiniküsimused, mõtlen kõik ise välja, sest muidu pole minu jaoks piisavalt põnev;

auto ei tee enam võtmepuldist vajutamise peale teist nägugi, ukse avamisest rääkimata, uus patarei ka ei aidanud, peab vist ikka autoparandusse minema,

kaks väiksemat jälle köhivad, aga keegi peaks meeles pidama neile rohtu anda tihemini kui kord päevas;

Aaa jaaa, mul oli ju sünnipäev, tahaks sünnipäeva teha sõpradega! Aga millal? Kõigil on vist kole kiire? Oi, juba ongi nädal möödas… ei, poolteist… tagantjärele on vist imelik kutsuda? Hmm, teengi sünnipäeva siis, kui on rohkem aega!

Aga nii ma mõtlen vist iga aasta, sest ma enam ei mäletagi, millal ma viimati pidasin sünnipäeva, no et ükskord sõitsime kartautodega sisekardirajal ja ükskord me käisime Minu Õe ja kursaõe E-ga Otepää seikluspargis ja oli hirmus äge, rõhk sõnal “hirmus”, sest seal tuli mingi köiega kuhugi lahtisesse võrku hüpata ja mina ei tahtnud. Aga muud moodi ka ei saanud, nii et lõpuks ma siis hüppasingi ja midagi ei juhtunud. SuureSilmaline Hirm oli lihtsalt.

Aias kõikidel peenardel kasvavad juba asjad. Eelmise aasta kasti-maasikapeenral kasvavad sügisel istutatud puškiiniad (nii oli sibulapaki peale kirjutatud) ja paar tulbihakatist (maasikad parajasti olesklevad niisama, väga ei ole kasvu märgata, ma ka siis segama ei hakanud), päris lillepeenral kasvavad lumikellukesemätastega võidu ilusad rohelised lehed. Neid nimetatakse ka sügiskrookusteks, ehkki ma esimesel aastal siin elades kutsusin neid Kevadpettumuse Tekitajateks. Et kevadel olid ilusad, rohelised, järjest pikemad, aga õitsema ei läinudki, läksid koledaks ja teod plaksutasid neile ja sõid kõhu täis. Et sügisel samadesse kohtadesse mõned üksikud sügiskrookused ilmusid, seda ma peaaegu ei märganudki. Vähemalt järgmistel kevadetel olen neile noogutanud ja tean, et peale ilusa rohelise värvi ei eelda ma neilt midagi.

Naadid kasvavad ka. Piparmündid oma pikkade risoomisega on veel kaugemale lillepeenrasse hüpanud, igatahes kaevates tuli hästi lõhnavate lehepungadega piparmündivõsusid nähtavale kahe meetri kaugusel sellest kohast, kuhu mina neile soovitusliku istekoha andsin. Aga me mängime juba mitu aastat seda ringmängu, et nad iga kevad mind oma kasukohaga üllatada püüavad, nii et seekord ma ka enam muud ei teinud peale neile noogutamise. Peavad rohkem pingutama!

Kallis Mees tõmbas üleliigsed vaarikad välja. Kui me siia kolisime, siis meil vaarikaid ei kasvanud, naabritel aga küll. Eelmise suve seisuga kasvas meil vaarikaid vähemalt kuues eri puhmas eri aianurkades (meil on rohkem kui nelinurkne aed järelikult). Aga kui vaarikad nõuks võtavad inimestele silmatorkamise ja võsastumise, eriti sellisel aastal, kui kõik noored võsud midagi ei kanna, siis on tüütu. Samas on iga väikese linnaaia puhul ka see võimalus, et varjulisi kohti on palju ja ei oska neisse midagi kasvama panna, aga loodus ei salli tühja kohta ja külvab sinna käbedalt naate ja näiteks vaarikaid, sest ise sa ju ei otsustanud mõne varjutaime kasuks. Siis vaarikad seal põevad, nagu ka mustsõstrad, et nagu Kui kehv muld! ja Kui pime siin on!! ja ongi kõik rahulolematud.

Õunapuud lõikasime ka kiilamaks ja Trennitüdruk, kes koos Vanema Pojaga oksi ära korjama pidi, otsustas osa ilusaid õunapuuvõsusid onni tegemiseks kõrvale panna. Või pidid nad vibusid tegema, ma ka ei mäleta. Loomulikult passivad need õunavitsad niisama kiigupuu küljes ega ole onniks arenenud, vibudeni nad ilmselt ei jõuagi, sest jugapuid meil ju aias ei kasva ja häid vibusid teevad Robin Hoodid ikka jugapuust. Siis õied ka ei sega vibutamist. 😛

Ma avastasin ühe oma mõttepausi ajal, et ma olen endale loonud pettekujutluse, et ega ma midagi eriti ei karda. Natuke selle teema kallal urgitsedes sain aru, et kardan ikka küll ja palju rohkem kui varem. Mind ootas ees umbes saja võõra inimesega kohtumine ja kuigi mul oli seal ette nähtud passiivne roll, ei tundnud ma ikka elevust, et oh, läheks ja teeks ja kohtuks ja küll oleks mõnus! Hakkan vist vanaks jääma. Parema meelega oleks tõesti kodus olnud ja vaikselt tugitoolis raamatut lugenud või maganud. 🙂

Nii et peab ikkagi midagi ette võtma ja end liigutama. Tegema neid asju, mida rutiin ette ei näe, aga tahaks teha. Nooremale Pojale auru tegema ja Mukaltini söötma, kilekottide asenduseks puuviljakotte õmblema, täna külla saabuvate Väikese Piiga sõbrannadega munadeasju valmistama. Kas nüüd just habemeajamisvahu abiga, ei tea, igatahes oli see huvitav idee. Looduse teemaliste küsimustega viktoriini 25 küsimust + ühe lisaküsimuse sain juba valmis ja jäin väga rahule, kui viktoriin järgmine nädal ära on, võin jagada, saate ka oma teadmisi proovile panna!

KaerahelbeMangoKookosepuderNimekirja ma ei pane seelikute õmblemist, sest võiks hoopis kleidi teha. Ise välja mõeldud lõikega, muud ma ei oska, sest saladuskatte all võin öelda, et lõigete järgi ma ei oska. Või on see mugavus? Pinteresti järgi paistab ilma lõigeteta asjade tegemine ka imelihtne, hihihii. Küllap see tuleb sama põnev kui viktoriiniküsimused, kui see ainult valmis tehtud ka saaks! Peab ainult rohkem päikest tellima, natuke mango-kaerahelbe-kookoshelbeputru sööma jõhvikatega ja siis on kohe näha, et kevadise ilmaga läheb kõik palju mõnusamini! 🙂

Mangopüree + kaerahelbed + kookoshelbed + mõned jõhvikad ja 3 tunniks aknalauale valmima jätta. Mmmm!

Advertisements

Ilusat kevadet!

Kellakeeramisega on huvitavad hommikud olnud, kus uni täpselt enne uue-aja-äratust ära läheb, aga päris puhanud ikkagi ei ole. Peaks katsuma allesjäänud märtsikuus rohkem magada, mõtlesin täna. Aga koguaeg kipub jälle see “kuidagi kiire” saabuma ja aeg kaob.

Koolis on saabumas veerandilõpp, kodus oli palju mässamist ühe riidekapi asustamisega (no et paned vanad asukad uude koju ja vaatad, kes kuhu mahub), siis sain kaasa elada ripplae jahtimisele ja paigaldamisele. Sügisel sattusin ühe MTÜ juhatusse ja sebimist on sellegagi. Nüüd oli just ära pesamuna neljas sünnipäev. Saime palju kutseid teha ühest varasema aasta kalendrist võetud orhideepiltide abil. Kalendri taaskasutus – kiire ja lihtne!

sünnipäevakutse
DIY: Sünnipäeva kutsed

Üldiselt on vist veel nädal, et kõik muutuks rahulikumaks. Pole enam neid päevi, et Oo, päike paistab, tuleb võtta vanker või käru ja minna päikse kätte! Või istuda aias ja märtsipäikest näkku päevitada (kahvanäoliste eestlaste teema, kes solaariumis ei käi). Üks hea tuttav just mainis, et võiks olla selline liikumist jälgiv võistlus ka kõigile neile Endomondodele ja Märtsis Liigun Rohkem sarjadele, et võidab see, kes kõige rohkem autos suudab istuda – nii lastele lasteaeda/kooli järele minnes kui poodi/tööle minnes. Et tema vist võidaks.

Mina arvasin, et nii lihtne see ilmselt pole, sest aegajalt peab ikka ikkagi pause tegema ja lastele süüa andma, aga rekkameestel seda muret pole. Tegelikult tundub mullegi, et kõik need, kellel pole jalutamiseks koera ega lapsevankrit, iganädalaselt trennis ei käi, peavad ise motivatsiooni ehitama endale, sest iseeneslikult toimub ainult liikumise vähenemise suund. Osad küll käivad tööl nii, et kõnnivad kilomeetreid tööle ja tööl ja pole probleemi, aga paljudel on ikkagi ainevahetus see, mis aeglustub ja liikuma sunnib.

Lastega on lihtsam. Ütled, et palun tee nüüd 30 minutit jalgrattasõitu või mine käi kiirelt poes – mõni jalutab/kiirustab veel kooli + koolist kojugi – samme või kilomeetreid ikka koguneb.  Väike Piiga meil näiteks ainult hüppaks, jookseks ja roniks, kui võimalus on. Pärast seda on jälle natuke aega rahulik ja ehitab. Vennaga kahekesi ehitavad tegelikult:

lego_duplo
Lilleaeda pole päiksepeegelduse tõttu ühelt katuselt näha, aga eks kõrghoonetega ongi nii…

Kipsjalaga mehikese jalga peame homme lootusrikkalt näitama minema, aga üldiselt jookseb ta kipsiga ka. Hüpata on ühel jalal vist raskem, aga kõndimisega on kips igatahes mõne koha pealt õhemaks kulunud, pole enam nii ümmargune kanna kohalt. Vanem Poeg käib aegajalt trennis rattaga, aga kui pole rattailma, käib bussiga. Võimleja-lapsuke Trennitüdruk käib koguaeg bussiga, aga nüüd kellakeeramisega püüan teda ka rattaga käima veenda, sest koju saab nii ju rutem kui kahe bussiga, pealegi võiks õhtul valge olla.

Ja mina püüan siis rohkem magada, nagu alguses juttu oli. 🙂 Tegelikult on mul ka umbes 17 kilomeetrit veel joosta vaja sel kuul ja rattaga võiks ka sõita, nii et seda nägu oleks (roosa, tolmukihiga). Sünnipäev tuleb ju ainevahetuse aeglustumise järgmise verstapostiga. 🙂

Aga ma avastasin, et üks äge lätlanna Loreta teeb ilusaid asju polümeersavist, lumikellukesi, õunapuuõisi ja võõrasemasid, sinililli ja sireleid ka… Tal on facebooki lehel ka kõiksugu ilusaid lilli, aga kuna tal veel päris oma toodete fännilehte pole, ei saa ma kahjuks linki panna.

Loreta_Saulite_flowers

Loreta_saulite

 

Loreta teeb erinevaid kaelaehteid, käevõrusid, kõrvarõngaid ja choker-kaelakeesid, saadab postiga Eestisse ka.

Ma ise avastasin tema ehted, kui käisin Lätis jõuluturgusid otsimas ja Valmieras ning Cesises.

Kes tahab suuremat valikut, saab teda otsida FB-st – Loreta Saulite nimega. Kuna lähiajal mul Läti-reisi plaanis polnud, kirjutasin talle ja ta saatis minu soovitud choker’id ja lumikellukesed postiga! Super ilusad, täitsa nagu päris! Imelised!! Loreta_õunapuuõied

Vara üles?

Selle nädala aeg on kiirelt läinud, paar päeva istumise ja keskendunud kuulamise-mõtlemise peale,  mida ma muidu ikka üle viie tunni järjest ei tee, siis veel niisama siplemise peale ja osa varakult magamamineku peale.

Käisin kaks päeva järjest koolitusel, mis oli väga huvitav, palju oli kuulamislugusid, palju oli imestamist, aga kõike jälgida ikka ei suutnud. Kui eelmisel korral kuulasin isiksusetüüpide kohta juttu ja määrasime endal ka neid tüüpe mitmel erineval moel, siis seda põnevamad inimesed mulle tundusid. Tulin koju, tegin õele ka testi ja selgus, et me oleme ikka erinevad inimesed! Väga äge oli, et selgitati lahti vihastamise tüübid – miks muidu tundub, et mõni inimene ei vihastagi, sest ta ei viska kunagi asju! Aga see, et kõiki isiksusetüüpe vihastavad erinevad asjad, mitte kõik ei lähe samade asjade peale endast välja, see oli ka minu jaoks üllatav.

Lootsin, et jõuan koolituste vahel veel teooriat ja oma konspekti üle lugeda, aga ei jõudnud. Seekord rääkisime siis hoopis inimeste küpsemisest (kes koolilapseeas, kes teismeeas ja kes vanem) ja enesekaitseviisidest – kui on olnud isiklikus elus mingi trauma, kas inimeste alateadvus püüab olukorda setitada huumori, eitamise või 20 muu variandiga, mis sinna vahele jääb. Et see kõik on loomulik ja me kõik kasutame neid erinevaid viise, et mõistuse juurde jääda, see oli lohutav. 🙂

Nii et väga põnev, aga aega läks ka palju – kui õhtul koju jõudsin, jaksasin ainult süüa ja läksin juba enne 22 magama. Jaanuari keskel hakkasin prooviks kella 22st magama minema, et jaksaks hommikul kella 6st tõusta – enne teisi – ja natuke aega endale võtta. Rahus hambaid pesta, päevaseid ülesandeid läbi mõelda, vaikselt kohvi juua. Kui lapsed õhtul magama saavad, olen ma tavaliselt üsna väsinud ja sellest endale võetud ajast siis enam midagi kasulikku tavaliselt ei tule – võin küll internetis passida, aga tegelikult lihtsalt tuimestan ennast arvutiga. Hommikuti seevastu on pea tühi ja tulevad head mõtted lihtsamini. Kell 6 tõusmine tundus esialgu natuke kahtlane, aga teostatav – tööpäevadel tõusin muidu 6.30, ka natuke enne teisi, aga see polnudki nii hull, kui ma kartsin, sest peaaegu nädalaga tekkis juba rutiin ja ärkasin enne kella. Kui muidugi õhtul kella 23ni või kauem üleval ei passinud. Nädalavahetustel tõusin ka vara, väga hea oli vaikses kodus asju ära panna, kuigi taustaks vasardas peas “aga on ju NÄDALAVAHETUS, see on ju põhjus kaua magamiseks!!”

Mõne nädalaga hakkas mu kallis ka vara tõusma, nii sai hommikul kohvi kahele teha ja mõnikord sai ta enne tööle minekut juba mõne pakilisema tööasjagi valmis tehtud. Samas on see õhtune vaikus peale laste magama minekut nii meelitav! Vana harjumus ikkagi.

Ühel õhtul eelmisel nädalal käisime hilisõhtust seanssi vaatamas kinos, mis lõppes 00.15 või nii – keset nädalat, sest sõbrad kutsusid. Ega ikka ei tõusnud kell 6!  Samas see nädal, kui peale koolitusi koju jõudsin, sõin ja vara magama sain, tundus küll lohutav, et ma ei peagi kaua üleval olema, taastungi suurest kaasamõtlemisest ööunega ja hommikul jaksan tööle või koolitusele minna.

Keset nädalat vananes meil üks laps ka. Samaks päevaks saime tegelikult kirurgile aja ja käisime temaga arsti vastuvõtul, sest järgmine aeg oleks sama arsti juurde olnud aprillis. Kirurg arvas, et lõikaks ja kleebiks küll. Peame mõtlema, sest midagi konkreetset paika ei pandud.

Tegime sünnipäevakutseid ja sattusime olukorda, et “ühele lapsele peab veel kutse tegema, muidu ta lööb mind”. Arutasime olukorda, kutset siiski juurde ei teinud, aga õpetajad aitasid kutsete jagamist ilma verevalamiseta korraldada. Õpetajad tegid kõigi laste joonistustest kokkuköidetud sünnipäevaraamatu, armas ja äge vaadata, mida sama vanad lapsed joonistada armastavad – naerusuiseid peajalgseid, järelkäruga auto-rakette, lilli ja vikerkaart.

Kodus tekkis siiski väiksemaid kokkupõrkeid ja lahkarvamusi, sest PisiPiigal oli raske aru saada, miks vend ise ka oma kingitustega mängida tahab?

Käisin apteegis kehakoostist määramas, lihtsalt huvi pärast, sest eelmisel aastal umbes samal ajal oli Apothekas kampaania, millega rasvaprotsenti, veesisaldust ja luutihedust vms mõõta sai. Apothekas maksab selline 5-minutiline asi 2 eurot, spordiklubis aga 15 eurot. Tulemused mulle ei meeldinud, aga mõtlesin, et võib-olla motiveerivad mind vahelduseks rohkem liigutama. No peaaegu – lugesin Ritsiku blogi kommentaarides soovitatud Magus veri raamatut (rasvu ei pea kartma, aga süsivesikutega liialdama ei peaks), aga siis tuli meelde, et keegi oli just kirjutanud, et veebruaris saab Kalevi kommipoodides tasuta kliendikaardi teha ja nii ma siis sattusingi korraks sellesse poodi.

Mul oli ainult 5 minutit aega koolituse vaheaja lõppemiseni, kuid suutsin tuvastada lahtiste tükkidena müüdava piparmünditäidisega šokolaaditahvlite kuhja, seltsiks võtsin veel karamellitäidisega šokolaadi ja nii ma siis ühel õhtul proovisingi selle münditäidisega šokolaadi ära, sest vastlakukli-isu polnud. Karamellioma jagasin lastele, see oli minu jaoks liiga magus. Nii et vähemalt šokolaadi pärast ma enam muretsema ei pea, kõik sai otsa. 🙂

Prillipoes käisin ka – lapsele prille ostes selgus, et selle nädala lõpuni oli neil -40%. Vahelduseks täitsa tore, kui alla 100-euroseid prille+klaase saab, eriti kui peres on 4 prillikandjat.. kellel veel kiirelt prillisoov tekkis, siis Instrumentaariumis oli see pakkumine.

Nüüd on jäänud veel selle nädala viimane tööpäev! Tuisust hoolimata tore.