Category Archives: Laps

Minimalistliku elu harjutamine + muud muljed

Mul õnnetus vahepeal minimalisti elu katsetada, sest läksin esimest korda elus lennukiga reisile (6.klassis terve klassiga Piirissaarele lendamine ei loe!) ja meie kohvrid olid laisemad kui ma oleks lootnud. Meie jõudsime sihtpunkti pühapäeval, nemad kolmapäeval, aga noh, oligi väga huvitav. Kuna mu mees läks konverentsile (see oligi reisi põhjus) ja ta on sellistel üritustel ennegi käinud, siis tema juba teadis, kuidas asju pakkida – loomulikult pakkis ta kaasa tagavarariided ja hambapasta. Mina pakkisin ka riideid kaasa, isegi hambaharjad, aga loomulikult kohvrisse. Seljakott oli mul üsna tühi, seal oli mul õhuke mantel, märkmik poodide nimetuste ja portugalikeelsete sõnadega (Obrigado – aitäh!) ja üks õpetlik raamat. Ma olen kuulnud küll sellest, kuidas inimestel pagas kaotsi läheb, aga kuna minnes olin ma rohkem mures selle pärast, et kas mind lastakse üldse lennukisse, kui mu ID-kaart augusti lõpupoole aegub, aga uut teha ma ei jõudnud – ja reis pidi olema ainult 6 päeva – siis ma igaks juhuks läbi ei mõelnud, mis saab peale olulise lennujaama turvakontrolli läbimist.

Lennukisse mind õnneks lastigi, aga siis hilines meie esimene lend tunnikese, et ühe teise lennuki rahvast meiega koos Rootsi viia ja kohale jõudes olime sunnitud jooksma, et järgmise lennu peale jõuda, kuna paistis, et Nordica ei räägi teiste lennujaamadega eriti asju läbi, et reisijatel lihtsam oleks. Pagas kahjuks ei jooksnud.

Vere maitse suus ja elu parim pikamaadistantsiaeg saavutatud, jõudsime täpselt pardale laskmise ajaks läbi lennujaama joosta. Mõtlesin paar korda tee peal inimeste vahel ees lippavat Meest silmist kaotades, et ma tõesti enam ei jaksa, aga no ega midagi polnud teha. Ma lihtsalt polnud kuu aega trenni teinud, kuna juuni alguses käisin operatsioonil ja arst ei lubanud ei joosta ega hüpata paar kuud. Juuli alguses kontrollis arvas arst, et mul tuleb sama joont hoida, aga no õnneks sain lennukis lõõtsutada ja kõik lahenes hästi.

Välja arvatud see 4,5 tunnine lend, mille jaoks ühest mitte eriti kaasakiskuvast raamatust suurt abi polnud. Telefoni kindle-raamatud aitasid ka natuke, söök aitas natuke, esimese korra lennuõhin aitas ka natuke (teate neid lennukiaknast väljapildistajaid 😀 ) ja kohale me ikkagi jõudsime. Meie ees ja taga istusid omavahel tuttavad portugallased, igatahes käisid nad grupiti üksteisega vestlemas ja neil on kõva hääl.

Pagasit polnud, kuigi me OOTASIME. Peale pagasikaebuste järjekorra ära ootamist lootsime kiirelt bussi ja rongiga teise linna minna, et seal oma hotelli jõuda. Teepeal saime juba nautida portugallaste  elustiili – jooksime töötava mootoriga bussi peale, mis siis veel 20 minutit vahelduva eduga seal samas peatuses mootorit tööle pani ja siis jälle seisma pani… me ei oleks vist pidanud jooksma. Oleks veel jõudnud vett või midagi süüa osta, mitte korisedes bussi peal imestada, miks see bussijuht siis ei sõida, kui nii paljulubavalt mootori tööle paneb? Ja siis kihutas buss kõikidest peatustest ilma peatumata mööda umbes 10 minutit järjest, nii et meil hakkas juba hirm, aga pärast selgus, et need olid mingi muu bussi peatused lihtsalt ja oma liini 6. ja 9. ning 10.peatuses buss ikkagi peatus! 😀

Portugal oli SOE. See tähendas, et Eestist pikkade teksade ja pluusi ja mantliga minnes oli õhtul ikka veel soe, aga järgmisel hommikul – kuna minul ju vahetusriideid ju polnud – läks mees konverentsile ja mina poode otsima. Me polnud pealinnas, nii et riidepoode ega toidupoode ma esialgu ei leidnud, v.a. turistipoekesed ranna lähedal, kust ma endale ühe varrukateta one-size-turistikleidi ostsin, sest tõesti, teksadega ON +26*C juures palav. Aga muidu polnud mingit muret, kuna asju mul ju polnud ja kokkuhoidliku inimesena niisama ka kogu raha jäätiste peale kulutama ei kippunud. Jäätis jäigi ostmata, sest neil oli värskelt pressitud apelsinimahla, mis on minu meelest kordi parem kui jäätis.

Edasised päevad kulgesid minimalistlikult – riideid eriti valida ei saanud, kuna kohe-kohe pidid jõudma kohvrid, mida ei ilmunud. Internetilehekülg kadunud pagasi leidmiseks oli teadmatuses, aga kui Mees lõpuks telefoni teel 2.päeval kohvriasja ajas, olid nad kohvrid Arlandast üles leidnud ja lubasid sama päeva õhtuks kohale tuua, mis sellest, et netilehekülg ikka mingit infot ei andnud. Järgmise päeva lõuna ajal saimegi kätte oma riided ja hambaharjad!! Õnneks meie pidulik õhtusöök konverentsirahvaga pidi olema järgmisel päeval, nii et kõik läks hästi.

Isiklikest saavutustest – õppisin rongiga Estorilist Lissaboni ja tagasi sõitma ja suutsin isegi seal kohapeal iseseisvalt raudteejaama üles leida! Orienteerumist on võimalik tasapisi harjutada, olin kohe uhke. Tegin ka jooksvalt nimekirja asjadest, mis neil teisiti olid kui meil – et nägin ainult ÜHTE kassi; et nad kuivatavad oma paneelmajade akna all pesu  ka siis, kui pole rõdusid 5-kordsetel majadel, sest pesunöörid on tavaliste akende alla tõmmatud ja seal kuivatatakse kõike aluspesust voodilinadeni!),

PORTUGAL1.JPG
Esimese korruse elanikud ei saa akna alla pesu riputada, pigem siis akna kohale – pilt Lissabonist.

 

neil on komme oma maju keraamiliste plaatidega katta – miks mitte ka 5-korruselisi maju 10x10cm värviliste maalitud plaatidega. Kohati on plaatidega kaunistatud ainult esikülg, siis on plaatimisisu ammundunud. Raudteejaamad seevastu olid hoopis peenikeste, 2x2cm mõõdus keraamiliste plaatidega viimistletud – kümnete meetrite kaupa.

Palmid ja kaktused lillepeenardes ja mere ääres, erinevat värvi õites põõsad… Loodus oli imeilus! Estoril piirkonnana oli päris kallis, kohalike jutu järgi on sealsetes villades ruutmeetri hind 4500-5500 eurot, aga alampalk 550 eurot ja keskmine palk 850 eurot. Üürihindadest räägiti ka, need jäid Tartu omadest natuke kõrgemale mu meelest. Villasid oli seal küll iga nurga peal, kuigi päris mitmeid mahajäetud uhkeid maju nägin ka, millel katusekivid sisse langenud, aknad telliskividega kinni müüritud ja hoovi peal kasvas umbrohuna ülekäte läinud üksik väike palm katusest läbi.

PORTUGAL2.JPG
Mahajäetud villa Estorilis, mille aknad on kinni müüritud ja seinad kohati graffitiga kaetud.

Tagasisõidu eelõhtul käisime Mehega koos Lissabonis, tahtsin talle kõiki neid põnevaid kohti näidata, mis ma ise sealt avastanud olin, aga tappev palavus hakkas neid mäkkeronimisi piirama – lõpuks käisime erinevates kirikutes (üle 3 ei jaksanud külastada, aga kõik olid JAHEDAD ja väga, väga ilusad) ja vaatasime seda trammi, mis sellisest mäest alla sõitis, mis mulle natuke järsemat ja pikemat Jakobi mäge (Tartus) meenutas, ainult restorane oli iga sammu peal kõvasti rohkem.

Mulle meeldis, et saime iga päev salateid ja suppe süüa, värsket mahla juurde – mida veel elult tahta! Supp koos mahla ja quiche’ga maksis kokku 3.50€ ja suur kausitäis värsket salatit lõhe/kana/tuunikala/fetajuustuga ja värske mahlaga 4.50€. Eks neid kallimaid kohti oli kindlasti ka, aga ma leidsin esimesel päeval selle väikse kohviku kesklinnas ja nende hindade pärast käisimegi seal iga päev lõunat söömas.

ESTORIL2.JPG
Tänavanimed olid ka keraamiliste plaatide peale maalitud ja väga ilusad.

Vett jõime küll kõvasti iga päev, sest nii palav oli, et hotelli jõudes tuli toauksest sisse astudes kõigepealt riidest lahti kakkuda ennast ja alles siis võis kingade ära võtmise juurde asuda. Mul vahepeal natuke kingad ikkagi hõõrusid, aga kuna plaaster maksis Lissaboni apteegis 4 korda rohkem kui meil, küsisin ookeani puhtuse valvajatelt noortelt paar plaastrit, kui asi väga hulluks läks. Mulle meeldis, et neil kõik nii ilus ja puhas oli – rong, tänavad, kõiksugu basseinide ja purskkaevude puhastajad sebisid iga hommik, et tuule lennutatud sodi veest välja tuua. Ja kuna õhtuti oli seal kõvasti tuulisem kui päeval, siis õhtul hakkas ilma varrukateta kleidiga isegi jahe! Kõnniteedele nad ka kunagi asfalti ei pannud, neil olid seal väiksed erineva kujuga sillutisekivid.

CASCAIS.JPG
Ühe hotelli esine ilus kõnnitee Cascais piirkonnas

Veel meeldis mulle prügisüsteem – vähe sellest, et sai prügi sorteerida nelja erinevasse prügikasti, oli selliseid kavalaid prügikaste, mis kunagi üle ei ajanud! Nimelt oli maapinnal tavaline metallist ümmargune prügikast ja veepudelit sisse visates selgus, et prügi kukub tegelikult maa alla, sest prügikastidel olid maa all mahutid! Vinge!!

Teistmoodi üllatus oli see, et ühtki laste mänguplatsi polnud näha. Estorilis jalutades ma ÜHTE liumäge siiski nägin, see oli vist ühe väikese kooli (võibolla ka lasteaia) imepisikesel hoovil. Kuna see paistis suletud, eeldasin, et on kool. Lasteaialapsi nägin küll karjade kaupa, sest iga hommik saabusid ookeani äärde bussid, millest valgusid välja lasteaia- või algklassilapsed 14-20-lapseliste rühmadena ja kasvatajad või õpetajad (2-3 iga grupi kohta) viisid neid mere äärde. Enamasti oli igal rühmal mingi sama värvi särk või müts või midagi, millega neid eristada sai. Kõige väiksemad paistsid 2-3aastased, kõige suuremad, keda nägin, 1-2-klassi lapsed. Igaühel väike seljakotike seljas, kus oli ilmselt siis lõunasöögiks midagi. Ega rannas ka lastele midagi mänguväljakulaadset või ronimiseks mõeldavat polnud, vesi oli ikkagi KÜLM, nii et supelda sai, aga ujumas ma kedagi eriti ei näinud. Konverentsirahvas rääkis, et üle põlve vette minnes nad enam oma varbaid eriti ei tundnud, nii et pöördusid tagasi, ainult üks ukrainlane kiitis, et ujus mitu minutit, kuni lihased krampi kiskuma hakkasid.

ESTORIL3.JPG
Kassitapud olid neil hoopis suure lilla õiega, Mauretaania kassitapud äkki?

Küsisin ühelt minuga samas hotellis olnud Brüsselis elavalt portgaallannalt, kes iga suvi koju suvitama sõidab, kuidas neil nende mänguväljakutega on. Ta ütles, et villadel on tavaliselt oma bassein ja vahel ka batuut ja milleks neid mänguväljakuid ikka vaja on, kui saab ka mere äärde minna? 🙂 Rannapromenaadil oli siiski 3 jupist koosnev võimlemisatraktsioon täiskasvanutele, nii et tegelikult nad oskavad neid teha küll.

Veel peaksin mainima vihmavarjumände

ESTORIL1.JPG
Üritasin vihmavarjumändi eemalt tabada

sest nime järgi on aru saada, millest nende nimi on tulnud, võra on tõesti laia kujuga! Meie hotelli ees kasvas üks suure laia tüvega, hästi harunevate okstega selline mänd – lastele oleks see ronimiseks ideaalne olnud! Juurde oli pandud silt, et see on reserveeritud ainult hotelli külatajatele. Teised ilmselt seal ronida ei tohtinud. Parkla oli selle männi taga, aga silt oli ikkagi männi küljes. Muidu on selline kurb lugu, et Portugali on odava paberimaterjali tootmise jaoks sisse toodud eukalüptipuud ja need on tõesti kiire kasvuga, levides nii kiirelt üle terve riigi, et nad on nüüd kõige levinum puuliik Portugalis, mis tõrjub välja teised liigid. Eukalüptid oma eeterlike aurudega on samas ka väga tuleohtlikud, sest sellel kevadel toimunud metsatulekahju oli portugallaste jaoks nende ajaloo suurim ja ohvriterikkam! Varem neil lihtsalt polnud neid puid, seega polnud ka metsatulekahjud nii suured. Ühest punaste marjadega põllust sõitsime ka mööda – selgus, et see oli tomatipõld. :O

Koju tulles kohvrite saaga jätkus – lennukid küll ei hilinenud, aga kohvrid polnud oma reisihimu veel täis saanud, nii et meie saime jälle enne koju kui kohvrid. Kohvriteta reisimise hea külg on see, et ei pea mööda lennujaama ja ronge ja mäkke tõusvat killustikurada jalutama rasket kohvrit järel vedades, pead ainult iseennast jalutama soovitud suunas, kohvrid tuuakse sulle lihtsalt hiljem järele. 🙂

Kodus aga oli minimalistliku elustiili harjutamisest kasu – alustasime remondiga, võtsime suures toas ja söögitoas põranda üles ja magamistuppa enam magama ei saa, kuna põrandatalade peal turnijat meist öösiti pole. Õigemini kardame oma väikseid lapsi, kelle turnimisele ei saa kindel olla, sest aegajalt nad öösiti ikka meie tuppa eksivad. Nii et kõik suure toa mööbel ja kraam on erinevates kohtades teistes tubades ja üritame hakkama saada nii minimalistlikult kui võimalik – sööme ühe-kahekaupa kolmes vahetuses, sest kööki mahub istuma 2 inimest. Õnneks on hambaharjad meiega! 😀

Kevadine elukärestik

Nüüd on see kevadine sebimine siis hoos, kohati on tunne, nagu oleks kanuuga keset kärestikulist jõge. Saad mõnest kivist või allalangenud puust kenasti mööda, naeratad rahulolevalt – ja oledki karil. Või ülejärgmise kivi otsas. Loksutad end lahti, kanuu jääb õnneks terveks, aga siis õnnestub hooga kaldasse sõita seal, kus seda tegelikult plaanis polnud… Selline kevadine hetk. 🙂

Tegelikult käisime Mehega sel aastal hoopis kummipaaditamas, mitte kanuutamas, aga rattasõidu kinnastest oli ikka abi, istumisaluse unustasin kaasa võtta ja kummipaadi serval poleks seda nagunii võimalik kasutada olnud… Kivisid ja kärestikke koos vette langetatud puudega jätkus Võhandu peal ikka palju. Teise suure paatkonna rahvast käisid paar inimest kogemata korraks “ujumas” ka, meie paatkond pääses ainult märgade pükstega ja tennistega. Neil, kellel kummikud olid, jäid tennised kodus kuivaks.

Söögiks võtsid kõik kaasa termosetäie kuuma vett, et suppi teha, aga siis õnnestus ikkagi ühel inimesel priimus ka kaasa võtta ja supp sai üle ootuste kiiresti valmis mitme termosetäie tulikuuma vee keemaajamisega. Suurest supi saamise rõõmust õnnestus mul oma veekindlatesse pükstesse kuuma priimusega auk sulatada. Supp oli nimelt priimuse pealt maha tõstetud, aga keegi (näiteks ma ise) oleksin võinud taibata, et sellisel juhul ei tohiks alles kuuma priimust sinna supisaba ootel inimeste vahele jätta, et see, kes suppi jagab, saaks teravaid elamusi. Või Eriti Kuuma Hetke. Isegi mu sooja ilma jooksuretuusid sulasid korraks veekindlate pükstega kokku, aga kokkuvõttes olid need kõigest ühe ruutsentimeetrised augud, nii et tegelikult jäi piisavalt kohti, kuhu ka järgmiste aastate kanuutamistel-kummipaatimisel auke sulatada.

Loodus oli imekena (nagu ikka), esimest korda oli siis natuke soojem ilm ka. Aga 23 kilomeetrit sõudmist suutsid ikkagi päris ära väsitada, nii et pärast seda toimunud postapokalüptilisele sünnipäevaüritusele ei jaksanud me Mehega minna. mina käisin ainult kesklinnas Zerkala kooli tuleetendust vaatamas, väga cool oli.

Trennitüdruku jalg vabastati eile kipsist, aga millegipärast ei meenuta see päris täpselt seda teist jalga. Ikka on platsis paistetus, jalg on kipsi sees olemisest teise kuju võtnud, peale toetada ei julge. Nii me siis tulime sealt karkudega tagasi ka, sest kui oled ikka peaaegu 20 päeva hoidunud jala peale toetamisest, ega siis minuti peal kohe toetama ei hakka. Ja tema mõtles veel rattarallile minna laupäeval… No mina mõtlesin ka, et ta läheb, registreerisin ta nädala alguses ära. Eks näis.

Väike Piiga ja Noorem Vend võtavad lasteaiast viimast. Iga kord, kui ma lasteaeda järele lähen, kuulen härdaid palveid. Palun, paaalun, kas minu sõbrad võivad täna meie poole mängima tulla? Aga ööbima? Teine laps teiselt poolt: Kas mina võin täna oma sõbrale külla minna, ma jään ka ööbima, onju? 😀 Ma ei tea, kust see ööbimise tuhin siis nüüd valgete öödega neil saabunud on, me väga siiski ööbimisi ei korralda. Kuigi räägitakse, et klassiühtute asemel tänapäeval korraldatavad klassiööd (koolis klassiruumis madratsitega ööbimised koos õpetajaga) on jõudnud ka lasteaedadesse. Meie lasteaias õnneks lastakse õpetajad ikka õhtuks koju.

Tõesti, meil käivad küll  laste sõbrad mängimas, aga no päris 5 õhtut nädalas ma ei jaksa… ja kui mängimise nime all toimub legode külvamine, sest kõik ehitised ja masinad kukkusid avariide käigus katki, siis pärast peavad mõned lapsed mitu õhtut ja ööd neid parandama… Õnneks on olemas liivakast, mis kevadel päris edukalt legodega konkureerib, sest mõni pahatahtlik ema lihtsalt ei luba päise päeva ajal (kuni päike veel paistab!) arvutisse.

Tüdrukutega on lihtsam. Väike Piiga ei nuia kunagi, et sõbraga mainkähvi mängida tahaks. Selle asemel mängivad nad hooga kasse, jäneseid, liivkasti pagaritöökoda ja tagaajamist.  Ilmselt Elistveret ja printsesse ka vahepeal.

Meie Väike Aed on ka meie käsi tunda saanud. Laupäeval rohisid kõik hoolega, s.t. keskmised lapsed ja mina. Mees tegi mulle muruniidukiga multši, et puhtad põõsaalused oleks rohelised, kuid ilusad. Meie puhastasime Vanema Pojaga sissesõiduteed ja ta teatas, et talle see rohimine väga ikka ei meeldi. Viisin ta kurssi eelmise elaniku eluga, kes IGA PÄEV sissesõidutee killustiku igast rohuliblest puhastas ja maha lõigatud õunapuuoksad 2 sentimeetristeks juppideks hakkis ja teatasin, et minul kahjuks elu nii igav ei ole, sellepärast piisab mulle, et me kord või kaks kuus rohime. Selle peale oli poeg palju rõõmsamalt nõus rohima, sest noh, paar korda kuus tundus talle oluliselt meeldivam variant. Ta vist ei mõelnud selle seose peale, et igapäevaselt kuluks sellele palju vähem aega kui paari nädala tagant hoogtööna…

Tänavaparanduse meestel on ka pikad tööpäevad. Kaevamist alustati kohe lasteaia kõrvalt, nii et õpetajad muigasid, et õues olles peaks mõned pingid muretsema, kuna Väikse Piiga rühma lapsed seisavad aia ääres ja vaatavad suu ammuli, mis toimub. Aga nüüd on asfaldialune varanduse otsimine juppide kaupa edasi liikunud ja äkitselt on nad juba meie tänava otsa jõudnud. Kahtlustan, et ühel päeval tuleme rahulikult koju ja selgub, et ega niisama lihtsalt koju ei pääsegi. Juba praegu on meie otse-lasteaiatee muutunud pisikesest salajasest tänavast mingiks tiheda liiklusega magistraaliks, kuna inimesed siiski tahavad oma lapsi lasteaeda viia ja peaaegu kusagilt mujalt ei saa. Aga jah, küllap varsti läheb veel põnevamaks, kui KÕIK kohad üles kaevatud on. Suvine Tartu. 😀

meelespeavaas.jpg

Peab väga tähelepanelik olema, sest maikellukesed hakkavad varsti õitsema! Seni ajan karikakrapärgi taga, Trennitüdrukul on laulupeole vaja, aga poes pole peale ulmelille-pärgade midagi karikakralist näha. Enne tuleb kuidagi veel põhikooli lõpueksamid üle elada! Kannatlikkust ja rahulikke hetki kõigile kevadistele kiire elu elajatele!!

Jälle üks kevadine kips

Käes on see aeg kevadest, kus toimub Sebimine suure algustähega. Lasteaia ja kooli emadepäevapeod, lasteaiaõpetajate kingitused. Maratonid, kevadlaadad, kooliaastaga ühele poole saamine, viimased pingutused eksamiteks, kevadised sünnipäevalapsed, talgud, palju toredaid (õues) üritusi.

Ja kodu, kuhu küll iga päev jõuab, aga suurt aega peale söömise ja magamise ja pesupesemise nagu polegi. Koduaed ka – ilus roheline on juba väljas küll, aga juba varsti, ma kardan, tahavad naadid aknale koputada, sest peenraligi pole ma jõudnud. Õnneks on peenra all meie aiast ainult väike osa, nii et need naadid peavad veel pingutama, kui aknani jõuda tahavad. Teiseks pole ju vihma olnud ja maa on kõva. Küll see vihmgi tuleb.

Meil on üks uus kipsjalg ka! Käis esinemas, maandus ühele jalale natuke valesti ja jalg läks kahekorra. Treener tõi ta kenasti peale esinemist koju, sest mina olin osade ülejäänutega laste maratonil, Trennitüdruk oli ka maratonile registreeritud, aga mis parata. Paari aasta eest ta sai maratonipäeva kipsi ka.

Kodus hoidis Trennitüdruk jalal külmakotti peal, aga valus oli ikka. Käis veel saunas meiega, mina tegin omast arust nalja, et kindlasti tuleb tal ka käia, et puhtaks pesta, enne kui kipsi pannakse. Peale sauna õhtul kell 8 läksime siis traumapunkti, pandigi kipsi. Ei olnud tavaline hüppeliigese väänamine, mida tavaliselt ette tuleb, kuna paistes koht oli hüppeliigesest rohkem jalalaba poole, nii et siis pöialuumurd.

EMO-s oli palju rahvast, nagu laupäevaõhtul ikka – ühe grupi moodustasid tööriietega inimesed (oli näha tunkesid ja erinevaid värviplekkidega tööriideid), teise grupi moodustasid spordiriietega inimesed (jalkapoisid ja jooksuriietega lapsed), nagu alati oli kohal ka kinniseotud peaga verine purjus inimene, kes kiirabile teatas, et tema läheb igatahes minema, temal pole vaja siin olla; aga ratastoolist tegelikult ei tõusnud ning minema ei jalutanud. Tavalisi murelikke inimesi oli ka. Meil Trennitüdrukuga olid raamatud kaasas, aga seekord läks üsna ruttu, poolteist tundi registratuuri sisse ja väljajalutamise vahel on laupäevaõhtu kohta päris hästi.  Kui kohale tulles oli enne meid umbes 6 inimest, siis peale meid oli jälle ~ 8 inimest. Inimesed võtsid viimaseid “suveilmu” tõsiselt!

Tegelikult oli nii hea, et oli ette teada, et sellest nädalast lähevad ilmad jahedamaks, sest siis olid kõik motiveeritud võimalikult palju õues tegutsema. Neljapäeval käisime lastega prügikoristustalgutel, reedel käisin heateo jooksul, laupäeval oli laste maraton ja pühapäeval käisime Karilatsi talurahvamuuseumis emadepäeva üritusel. Iga päeva õhtuks olen olnud näost hõõguvroosa, õnneks pole nahka veel maha tulnud. Järgmiseks hommikuks on roosa kadunud ja peab otsast peale hakkama. 🙂

Nüüd siis selle nädala 2 ülejäänud emadepäevapidu, kolmas oli eile ära; 2 erineva õhtu laste sünnipäeva, palju kiireid kooliasju ja siis äkki tuleb tore laupäev!

Eile lubasin Trennitüdrukul koolist koju jääda, kuna treppidest üles-alla kargutamine on veel harjumatu. Pean kiitma – traumapunkt nii palju arenenud, et enam ei öelda, et jala peale toetuda ei tohi, aga ainult autoni võite ratastoolis minna, edasi vaadake ise, kuidas linnapealt kargud saate nädalavahetusel! Nüüd tehakse traumakas kenasti kipsipaneku järel karkude kasutamise leping, kus on kirjas, kuhu tuleb kargud tagastada ja rendihinnad. 4 nädala kargupaari rent on umbes 4 eurot, vähema aja eest vähem raha ei võeta. Oli võimalus isegi siniste ja roheliste karkude vahel valida! Trennitüdruk soovis loomulikult siniseid.

Ega see kerge talle siiski pole. Käed hakkavad õhtuks valutama karkude hoidmisest, isegi jalg valutab vahepeal ja kipsi sees on kand ära hõõrdunud, aga midagi teha ka ei ole kahjuks. Täna tahtis ta siiski kooli minna, viisin siis autoga. Kui kodus on paari korruse vahel vaja treppidest käia, siis koolis on korruseid vähemalt 3. Kõige raskem on trepist alla tulek – jala peale toetuda ei tohi,  pepuli laskuda ka koolis ei saa, aega läheb ka palju. Ei tea, mis sellest söögivahetunnist saab, aga ehk keegi sõpradest ikka aitab teda, sest kahe karguga, kandik hambus… no ei tundu reaalne. Tegelikult ta Karilatsi väliüritusel proovis joogitops näpus oma kohale tagasi hüpelda karkudega, aga ega siis polnud vist suurt midagi enam juua sealt topsi seest. Teavitasin teda võimalusest, et kui keset koolipäeva väga hulluks läheb, võib järele kutsuda mind.

Nüüd ootavad mind ees selle nädala ainsa vaba päeva erinevad võimalused: kiiresti palju tööasju teha, kiiresti palju peenart rohida või siis kodu koristada. Arvatavasti lähen hoopis natukeseks magama, sest Väike Piiga nägi öösel halba und ja me olime hommikuks sama väsinud kui tema, aga meie mehega ei karjunud lasteaeda minnes. Puhanud peast on vast rohkem kevade tunne neljale soojakraadile vaatamata. 🙂

esimenetulp

Vahepealsest elust :)

Ei teagi, mitmes kord sel aastal, aga kevad jälle paistab. Tahaks iga päikesega sekundit õues ära kasutada, aga… aga.

Nädalavahetusel, siis kui veel lörtsi ja vihma sadas, tulime Haapsalust tagasi. Esimese nädala oli Mees, teise nädala mina, aga kaks nädalat järjest oli seal Noorem Poeg. Minule seekord täitsa meeldis, ma ei eksinud enam linna minnes ära! Sest keegi soovitas mul kunagi telefonile kaardirakenduse tõmmata ja nüüd mul tuli meelde seda kasutada ja see töötas!!! Orienteerumispuudulikkusega inimesele tõeline rõõm., et ei juhtunud nii, nagu eelmine kord. 😉

Igatahes julgesin tänu sellele juba natuke julgemalt jalutamas käia – mis seal muidu ikka muud teha kui süüa 3x päevas sooja toitu ja jalutada lapsega ühelt korruselt teisele ja tagasi, nii et tegelikult oli mul tunne, et PEAB väljas jalutamas käima, muidu ei mahu ma palatiuksest varsti sisse ja välivoodi annaks ka kindlasti alla.

Haapsalus on ju imekauneid maju ja vett ja tuult ja Promenaad – Tartus sellised asju suurt ei pakuta, v.a. majad. Ilusate pastelltoonides siniste, roheliste, kollaste majadega harjusin seal nii ära, et kui pärast koju sõites nägin tee ääres karjuvalt neoonvärvi maja veelgi karjuvamas teises toonis katusega, ohkasin ja teatasin, et Haapsalus k ü l l  selliseid maju juhtuda ei saaks.

Palatikaaslane, üks tore noor vanaema avaldas meile saladuse, et promenaadi pidi jalutades satub suure mänguväljaku äärde. Pärast avastasin teise suure ägeda mänguväljaku Haapsalu lossihoovist. Too lossioma oli ühe väga järsu liumäega, millest 3 eri vanuses last väikeste ajavahemike järel alla lasid ja kõik nad said haiget, kes seljale, kes pepule. Vanim ohver oli üks 12-aastane poiss. Aga võibolla on suvehooajaks sinna keegi liiva juurde muretsenud ja saab vähem haiget? Pildi panin promenaadi vaatetorni juures olevast mänguväljakust, ülejäänud pooled atraktsioonid ei mahtunud pildile. 🙂Haapsalu2.jpg

Saime normaalsemate ilmadega seal mänguväljakutel käia ka, sest laenutasime kohaliku jalgratta. Tegelikult pidin mina Tartust tulles Poja abiratastega jalgratta kaasa võta, aga kuna meil sadas järjepidevalt lörtsi ja muud kraami, mõtlesin, et ei võta, nagunii on külm ja kõle. Ei olnudki nii külm ja kõle, kuid seekord elasime ühes teises palatis, mille akna ees kasvasid puud, nii et imekauneid vaateid palatiaknast seekord ei saanud. Või noh, natuke sai, läbi okste.

Haapsalu3.jpg

HNRK-s ehk neuroloogilises rehabilitatsioonkeskuses sai ka eelmine kord massaaži osta lapsevanemana. Eelmine kord sain küll mõned massaažid, aga need polnud seekordsetega üldse võrreldavad, sest nüüd sattus mulle väga tugev massöör kohe esimeseks korraks. Masseeris nii, et teisel korral olid juba õrnad sinikad ka näha kõige valusamates kohtades, aga asi oligi selles, et ta leidis need kohad üles, mis mul ALATI valusad on. Aastaid, võib-olla aastakümneid. Aga noh, pärast olid veel valusamad (esimestel päevadel), nagu ta hoiataski, peale seda aga oli põhimure, mille pärast pöördusin, väiksem. Nii et kes sinna veel satub kunagi ja tahab head tugevat massaaži, siis soovitan soojalt Bennot. 🙂

Jälle olid mul toredad inimesed seal ümberringi. Kõik füsioterapeudid, söögitädid, ägedad lapsed, kõik. Huvitavaid õppetunde oli ka natuke. Seekord polnud mul mingit tahtmist kudumist kaasa võtta, sest tahtsin, et see talv ikka üle läheks, aga vaba aega ikkagi eriti ei olnud, et oma koolitööd kõik parandatud oleksin jõudnud. Kui keegi peaks sinna esimest korda sattuma, siis laste korrusel on ratastel riiul raamatutega, ka mõned koomiksid, aga alati üsna vähe joonistuspabereid. Ma tean, et üks lapsevanem vist korjab Tallinnas pliiatseid jm joonistusvahendeid, et sinna viia, ma ei tea, kas neid talle kogunes ka viimiseks.

Meil on tavaliselt omad pliiatsid kaasas. Seekord oli probleemiks see, et meie kaasavõetud teritaja meie jämedaid pliiatseid ei teritanud, sest need olid vist millimeeter väiksema läbimõõduga kui teritaja ava, aga seesama teritaja teritas kenasti neid üksikuid pliiatseid, mis seal kohapeal oli. Õnneks olin kaasa võtnud noa – no mitte sellise suure kööginoa, aga paraja väikese koorimisnoa tüüpi noa, sellega sai nii apelsine koorida kui ka hädaga pliiatseid teritada.

Vanasti kooliajal kandsin ma ka taskunuga kaasas pliiatsite teritamiseks (gümnaasiumis), aga paistis, et ma olen üsna roostes selle koha pealt. Või siis on tänapäeva pliiatsite puit erakordselt kõvast materjalist. Igatahes tulid nurgelised pliiatsid ja Noorem Poeg vaatas mu tegevust kahtlustavalt pealt, kommenteerides, et need pliiatsid ikka väga normaalsed ei paista peale teritamist. Hoolimata sellest, et ma nägin nii palju vaeva!

Aga siis märkas mind üks tähelepanelik isa prügikasti ja noaga lastenurgas möllamas ja tõi  oma  Maped teritaja, mis õnneks meie pliiatseid ka teritas, nii et Poeg sai oma autosid ja arvutamispilte edasi värvida.

Armsad lugejad, kui kellegi teist on kodus üle joonistusasju – värvimata jäänud poolikuid värviraamatuid, arvutamisraamatuid, muid ajutist käelist tegevust võimaldavaid raamatuid, kasvõi laste ajakirju lahendamata labürintide ja nuputamisülesannetega, kehutan teid neile tegevust leidma 🙂 Ei pea Haapsallu viima (kuigi kes tahab sinna saata, võin Tartus enda kätte korjata, sügise poole me läheme vast veel), aga vajadusel saan ka Tallinna kontakti jagada. Võib vabalt ka oma lähimasse lastehaiglasse viia – neid lastega traumaosakondi, kirurgiaosakondi, nakkusosakondi on vist veel päris mitmel pool Eestis. Keegi ikka värvib lõpuni!

Haapsalus oli enamusel lastest vanemad kaasas, aga on alati ka neid lapsi, kes on üsna väikesed (seekordne 7-aastane üksik piiga oli küll minu meelest väga vapper), aga kõik need 2 nädalat seal vanemateta… Neil võib vahel väga igav olla ja igasugune vaheldus on teretulnud!

Teine sarnane võimalus on aidata Vapruse kastikest komplekteerida vähihaigetele lastele, et nad saaksid peale oma valusaid ja ebameeldivaid protseduure ühest kastist midagi mäletuseks või lohutuseks valida. Seal on erinevus selles, et peavad olema uued, kasutamata mänguasjad, mis ei pruugi alati kõige odavamad olla – ma küll pole aastaid Littlest Pet Shop loomakesi ostnud, aga juba vanasti olid need ju mingi 4 euri tükk. Vähihaigetel on siiski immunsüsteem ravi tulemusel üsna nõrk, nii et sellepärast on arusaadav, miks kellegi teiste baktereid neile jagada ei taheta. Vapruse kastikese kogumispunktid ja soovitav nimekiri asjadest, mida võib annetada, asub siin lingil. Kampaania kestab 20.maini, kes soovib, see jõuab veel.

Värviraamatute, joonistuspaberite ja kirjutusvahendite kogumine oma tuttavale haiglale või Haapsalule on tähtajatu! 🙂

Kohapeal puutusin ka mina heategevusega kokku – ortoosnimelt eelmisel sügisel kogus Mesikäpa kampaania  raha Haapsalu taastusravihaiglasse sattunud liikumispuudega lastele ortooside muretsemiseks. Meie saime ka selle kampaania abil korjatud annetuste abil lapsele ortoosid. Need on sellised abivahendid, mida peab pidevalt jalas hoidma, need käivad jalanõude sisse koos tallatoega ja aitavad jalga hoida paremas asendis. Näiteks peale operatsiooni peaks selline ortoos aitama jalalihaseid ja kannakõõlust venitada, et oleks võimalikult lihtne tavalise inimese moodi, ilma kukkumata kõndida.

Meil tuleb nüüd ainult vaadata, kes lasteaias seda krõpsudega värki pidevalt jalga aitama hakkab – lapsel endal on viit erinevat krõpsu (2 ortoosi + 3 sandaalide krõpsu segiläbi takjapaeltepuntras) esialgu keeruline õige tugevusega kinni saada. Aga õnneks on meil supertoredad lasteaiaõpetajad ja eks Poeg ise ka õpib! Operatsioonile ei taha ta ju niipea enam minna, tal on kipsisolekust ja narkoosist mäletus kui millestki, mida ei tahaks veel niipea korrata. Loodame kõvasti harjutusi teha, siis varsti läheb ehk kukkumisvabamalt ja saab ehk ortoositagi! 🙂

 

Kostüümid ja ronimispuu tuppa

Eile õhtul selgus, et see lasteaia karneval on ikka päriselt KOHE saabumas. Kes oskab homseks meisterdada kuke, kana, tibu või muna kostüümi harilikest kodustest vahenditest, käsi püsti??

Väikse Piiga puhul oli teada, et karneval saabub, selleks oli isegi umbes nädal aega võimalik ettevalmistusi teha. Pealegi uuris ta hirmuga, kas see karneval on mingi väga õudne asi, nii et palusin ka lasteaiaõpetajal igaks juhuks lastele üle seletada, et karneval on rohkem nagu pidu (ja luukeresid pole lubatud). Aga kui parajasti pole veel väga kiire, ei võeta ettevalmistuste asja tõsiselt, sest meil oli ju Väikse Piiga sünnipäev ja kipsis jalaga vennike ja puha.

Trennitüdruk oli ühe valge tuunika kõrvale pannud, mis talle väike oli, igatahes oli see lehvivate pitsist varrukatega ja ma lootsin, et sellega on muna (kui kleidi alumine serv kummiga kokku tõmmata) või tibu kostüümimure murtud.

Noorem Poeg aga käis peale kipsi mahavõtmist esimest päeva lasteaias eile ja see polnud ette teada, kuidas tal kipsitult kõndimine läheb – vaikselt ja rahulikult, väga ettevaatlikult ja väga aeglaselt. Tema arvas, et saab küll lasteaias käidud (peale kuuajalist puudumist on ju lasteaed teretulnud vaheldus!) ja teavitas mind ka eile, et tema tahab homseks kuke kostüümi.

Kipsi kohapealt lisaksin veel, et kui kipsi alt hauduma läheb, on jalal väga raske kitsa kipsi sisse ära mahtuda. Internet pakkus, et võib soodat sinna sisse puistada, aga mina ei julgenud katsetada. Hoidsime lihtsalt külma kipsi peal/ümber – selle jaoks ju külmutatud aedviljade pakid ongi sügavkülmas, jah? Üks tuttav soovitas ka hõbedaspreid osta apteegist, aga enne kui ostmiseni jõudsime, saime juba külmaga seda paistetussurvet vähendada ja edasi läks iga päevaga paremaks. Kipsi mahavõtmise järel tuli muidugi talla alt kõvasti nahka maha haudunud kohtadest ja seal, kus üks sidemevolt oli jäänud kipsi sisse, selle ümber oli kõva nahakurd tekkinud, see pole siiani päris ära tulud. Aga küllap paraneb tasapisi, sest käia juba saab!

Kammisin internetti – kuke kostüümi peale pakuti erinevate kostüümilaenutuste pilte ja valikus oli ka kaunid värvirikkad rätseppade tehtud kostüümid. Inglise keelse otsinguga sai natuke nalja, sest mul ei tulnud kohe sõna “rooster” meelde ja proovisin ühte teist, eesti keelsele sõnale sarnasemat väljendit, aga siis tuli lisaks kukekostüümidele vastu ka suguelundiks riietunud lapse pilte. Kes küll teeks oma lapsele nii??

Mis mul ikka üle jäi, läksin selle koti juurde, kuhu sorteerin kaltsuvaiba jaoks sobivas toonis riideesemeid (kollaseid ja rohelisi) ja imekombel leidsingi ühe kollase meeste polosärgi. Sinna juurde oli puudu vaid saba. Sallide riiulil oli üks oranži-punasekirju väikeste tutikestega sall – selle keskelt kokkunöörimisega oli saba ka olemas, mille ma hommikul kollase särgi külge õmblesin. Kuke peaehteks sobis üks puuvillane kollane tuukrimüts (nüüd ma sain aru, miks see mul 2 aastat kasutatuna seisnud oli, ootas harja!), millele ma vildist kukeharja külge õmblesin. Lõualotti ei õnnestunud paigaldada.

Muna asemel tibu etendada soovinud Piigale leidsin ühe väikseks jäänud roosa mütsi, õmblesin külge sinised vildist silmad (silmamuna sai markeriga mustaks teha, mul musta vilti polnud) ja kukeharja lõikamisest järele jäänud osa vildist moodustas pisikese harja.

Kui täna peale karnevali veel kostüümidest midagi järgi on, riputan paar pilti ka, äkki keegi on teinekord samas hädas nagu mina ega taha ühe ürituse jaoks karnevalipoodi tühjaks osta. Õnneks pidin ainult 2 kostüümi tegema, mitte rohkem! Veab, kui vaid 2 last lasteaias käivad korraga!

Pärast kostüümide väljamõtlemist ja kokkuõmblemist leidsin loomulikult ühe oranžikaskollase sametist võimlemistrikoo, kollase tüllist seeliku, kuldsest kangast liblikatiivad ja valge karvase kampsuni, mis oli kunagi jääkaru mängimiseks kitsamaks õmmeldud. Njaaa. Pärast sulavad alati mingid uud võimalused ka välja, aga no mis parata, olin õmmeldes juba 2 korda nõelaga näpust vere välja torganud, nii et ma ei saanud ju minna lihtsama vastupanu teed.

Vanaisa tegi Piigale sünnipäevaks katusealusesse seina ronimispuu. Seal on selline madala kaldu laega osa, kus hoitakse mõnikord kohvreid või palle, aga ronimiskohti pole ju iial küllalt! Kuna käisin paar nädalat enne sünnipäeva ühes ägedas liistude poes, kus müüdi näiteks pikki ümmargusi pulki – võrevoodi pulkade lauisest kuni 4cm läbimõõduga pulkadeni – siis mul tuligi kohe idee. Kõrguse poolest (umbes 1,7 m) mahuvad praegu nii Noorem Poeg kui Väike Piiga sinna ronima ja rippuma, aga kui nende jaoks liiga väikseks peaks jääma, saab uuesti maha kruvida selle.

ronimispuu_tuppa1

ronimispuu_tuppa2

Kasside pesa heegeldas Piigale Minu Ema, kassi_pesakuna kassid on Piigal väga aktuaalsed. Ükskord oli tal neile mütse vaja ja siis ta käis nii kaua peale, kuni Minu Ema need ta kassidele ka heegeldas, pitsservakestega ja lõua alt kinni käivate paeltega… 🙂

Kassipesa on heegeldatud riideribadest ja abiks on sisseheegeldatud traat. Kohati on pildilt isegi vist näha seda kollase-rohelisekirju traati. Tänu traadile on sang ja korvi servad jäigad. Pesa põhi on kahekordne, alt pruun, seest heleroosa. Piigale väga meeldib ja kassid ka ei kurda!

 

 

Ilusat kevadet!

Kellakeeramisega on huvitavad hommikud olnud, kus uni täpselt enne uue-aja-äratust ära läheb, aga päris puhanud ikkagi ei ole. Peaks katsuma allesjäänud märtsikuus rohkem magada, mõtlesin täna. Aga koguaeg kipub jälle see “kuidagi kiire” saabuma ja aeg kaob.

Koolis on saabumas veerandilõpp, kodus oli palju mässamist ühe riidekapi asustamisega (no et paned vanad asukad uude koju ja vaatad, kes kuhu mahub), siis sain kaasa elada ripplae jahtimisele ja paigaldamisele. Sügisel sattusin ühe MTÜ juhatusse ja sebimist on sellegagi. Nüüd oli just ära pesamuna neljas sünnipäev. Saime palju kutseid teha ühest varasema aasta kalendrist võetud orhideepiltide abil. Kalendri taaskasutus – kiire ja lihtne!

sünnipäevakutse
DIY: Sünnipäeva kutsed

Üldiselt on vist veel nädal, et kõik muutuks rahulikumaks. Pole enam neid päevi, et Oo, päike paistab, tuleb võtta vanker või käru ja minna päikse kätte! Või istuda aias ja märtsipäikest näkku päevitada (kahvanäoliste eestlaste teema, kes solaariumis ei käi). Üks hea tuttav just mainis, et võiks olla selline liikumist jälgiv võistlus ka kõigile neile Endomondodele ja Märtsis Liigun Rohkem sarjadele, et võidab see, kes kõige rohkem autos suudab istuda – nii lastele lasteaeda/kooli järele minnes kui poodi/tööle minnes. Et tema vist võidaks.

Mina arvasin, et nii lihtne see ilmselt pole, sest aegajalt peab ikka ikkagi pause tegema ja lastele süüa andma, aga rekkameestel seda muret pole. Tegelikult tundub mullegi, et kõik need, kellel pole jalutamiseks koera ega lapsevankrit, iganädalaselt trennis ei käi, peavad ise motivatsiooni ehitama endale, sest iseeneslikult toimub ainult liikumise vähenemise suund. Osad küll käivad tööl nii, et kõnnivad kilomeetreid tööle ja tööl ja pole probleemi, aga paljudel on ikkagi ainevahetus see, mis aeglustub ja liikuma sunnib.

Lastega on lihtsam. Ütled, et palun tee nüüd 30 minutit jalgrattasõitu või mine käi kiirelt poes – mõni jalutab/kiirustab veel kooli + koolist kojugi – samme või kilomeetreid ikka koguneb.  Väike Piiga meil näiteks ainult hüppaks, jookseks ja roniks, kui võimalus on. Pärast seda on jälle natuke aega rahulik ja ehitab. Vennaga kahekesi ehitavad tegelikult:

lego_duplo
Lilleaeda pole päiksepeegelduse tõttu ühelt katuselt näha, aga eks kõrghoonetega ongi nii…

Kipsjalaga mehikese jalga peame homme lootusrikkalt näitama minema, aga üldiselt jookseb ta kipsiga ka. Hüpata on ühel jalal vist raskem, aga kõndimisega on kips igatahes mõne koha pealt õhemaks kulunud, pole enam nii ümmargune kanna kohalt. Vanem Poeg käib aegajalt trennis rattaga, aga kui pole rattailma, käib bussiga. Võimleja-lapsuke Trennitüdruk käib koguaeg bussiga, aga nüüd kellakeeramisega püüan teda ka rattaga käima veenda, sest koju saab nii ju rutem kui kahe bussiga, pealegi võiks õhtul valge olla.

Ja mina püüan siis rohkem magada, nagu alguses juttu oli. 🙂 Tegelikult on mul ka umbes 17 kilomeetrit veel joosta vaja sel kuul ja rattaga võiks ka sõita, nii et seda nägu oleks (roosa, tolmukihiga). Sünnipäev tuleb ju ainevahetuse aeglustumise järgmise verstapostiga. 🙂

Aga ma avastasin, et üks äge lätlanna Loreta teeb ilusaid asju polümeersavist, lumikellukesi, õunapuuõisi ja võõrasemasid, sinililli ja sireleid ka… Tal on facebooki lehel ka kõiksugu ilusaid lilli, aga kuna tal veel päris oma toodete fännilehte pole, ei saa ma kahjuks linki panna.

Loreta_Saulite_flowers

Loreta_saulite

 

Loreta teeb erinevaid kaelaehteid, käevõrusid, kõrvarõngaid ja choker-kaelakeesid, saadab postiga Eestisse ka.

Ma ise avastasin tema ehted, kui käisin Lätis jõuluturgusid otsimas ja Valmieras ning Cesises.

Kes tahab suuremat valikut, saab teda otsida FB-st – Loreta Saulite nimega. Kuna lähiajal mul Läti-reisi plaanis polnud, kirjutasin talle ja ta saatis minu soovitud choker’id ja lumikellukesed postiga! Super ilusad, täitsa nagu päris! Imelised!! Loreta_õunapuuõied

Kodune naisekandmisvõistlus

Olengi kodus tagasi, sest meid lasti eile haiglast välja. Ülejäänud pere oli kenasti ära elanud, külmkapis oli söögikraami, korra oli pestud pesu … ja nii ma ei heitnudki kellelegi ette esikusse hiilinud liiva.

Praegu peame ainult aegajalt valuvaigistit manustama – juba harvem kui haiglas – ja saab teha trenni. 6-aastase lapse toas ringitassimine või teisele korrusele legodega mängima tassimine on umbes nagu naisekandmisvõistlus, tundus mulle täna. Õnneks ei pea läbi lompide ja muda silkama. Naised kaaluvad siiski rohkem kui 21 kilo, nii et mul on vedanud.

Õues on veel muda küllaga, sest kui Väiksele Piigale lasteaeda järele läksin, värvis ta parajasti põrandat. Õues, puuoksaga. Põrand oli siis lapike puhast ja kuiva asfalti – no nii mitukümmend ruutmeetrit, et väga kiirelt neil värvitud ei saanud ühe teise tüdruku abist hoolimata. Lunisin ikka kojuminekut, kuni ta oli nõus oma “pintsli” ära peitma ja homme jätkama. Nende rühma õpetaja kiitis, et seekord pintslitega värvisid, mõnikord värvitavat lihtsalt kinnastega – lapsed võtavad sületäie muda, tassivad kohale ja siis hakkavad värvima. Töökad noored!

Homme on mul üle pika puudumisaja koolipäev. Juba ootan seda pikisilmi – tundub, et pole neid koolilapsi nii ammu näinud ja kuna selle nädala lõpust hakkab vaheaeg ka, on kõik nagunii väga elevil. Sisseastumiskatsed gümnaasiumisse!!!

Sellesama nädala jooksul toimuvad ka Miksikese peastarvutamise poolfinaalid ja Känguru nuputamisvõistlus. Siis on koolis veel üks vahejajärgne nädal veerandilõpuni ning peale seda algabki Viimane Veerand.

Praegu välja vaadates ei ütleks küll, et suvi paistab, aga äkki märtsi lõpus paistab teisiti?

Mõned naljakad hetked on ka vahepeal olnud. Noorem Poeg arutas, et kui nad veskis käisid oma rühmaga, siis oli seal ju see mörder ka. Või oli see mörvar?

Mul läks hetk aega, enne kui kohale jõudis, et tänapäeva lastele on mölder nii võõras sõna, et isegi mõrvar tundub loogilisem variant veskis töötava inimese kohta. Samas – kust teie teate sellist sõna nagu mölder? Minu meenutamist mööda pärinesid lapsena minu teadmised muinasjuttudest – ikka need veskilkäimised ja käsikivid ja no lõpuks lumemöldrid ka. Aga nooremale põlvkonnale need muinasjuturaamatud nii tuttavad ette ei tule, kui just Lego City ja Ponilinna tegelasteks möldreid pole pandud.

Emme, ma tahaksin, et sa mulle tänapäeval ikkagi koera ostaksid, teatas Väike Piiga. Ma igaks juhuks ei küsinud, et kas tänapäev on varsti platsis ?

Ja palatiseinalt näide mitmetimõistetavast emakeelest: Arvestage teiste patsientidega – ärge rääkige, n a e r g e   k õ v a s t i. Teksti hõrendus on minu poolt lisatud.

Tervitustega lastekirurgiast

Istume ja pikutame haiglas ning ootame, et Nooremal Pojal juba rõõmsamaks läheks elu ja koju lubataks. Praegu lükatakse iga päev seda koju minekut ühe päeva võrra edasi ja see on asjaolusid arvestades minu meelest üsna mõistlik.

Üldiselt on see haigla siin väga hea koht. Positiivsed küljed on lahke ja hooliv personal, soe söök, ka palatid on päris normaalse temperatuuriga (kuigi esimesel päeval tunduvad mulle palatid ükskõik millises haiglas natuke külmad – võibolla alateadvuses pesitsevast ärevusest?) ja vaade sõltuvalt korrusest võib ka ülelinnaline olla. Meie praegusest aknast näeb igatahes raudteejaama, sinna saabuvaid ja sealt lahkuvaid ronge, raudteetorni, veetorni Õpetaja tänaval ja isegi Tigutorni, Tartu Mill on peaaegu kiviga visata.

AknastEile õnnestus mul voodist välja hüpates  põrandal järsku kurvi võttes libiseda ja põlvelt nahk maha saada, nii et edaspidi olen palatis sokkide väel käies [ringi tormates] kindlasti rahulikum. Sööki jääb meil iga päev natuke üle, sest palavikuga ei lähe lapsel toit just eriti alla ja vahepeal ma juba muretsesin, et peaks talle puuvilju või midagi sarnast vesist juurde pakkuma, sest saiakeste dieet pole meie kummagi lemmik. R-kioski meloniviilud olid tõesti vesised, aga ajasid ta saladuslike kaubandusliku välimuse säilitamisainetega täpiliseks. Siiski selgus, et juusturulle on ta nõus sööma, sest temaga samal päeval operatsioonil käinud tüdruk sõi siin peale operatsioonipaastu juusturulli ja tekitas isu.

Muidu on poja lemmikud kõrremahlad, sest koju me neid ei osta, omad mahlad olemas, kuigi tavaliselt ilma kõrreta ja klaaspurkides. Haiglasööklas maksis kõrremahl 40 senti, R-kioskis aga 85 senti. Päris huvitav vahe (ma küll ei tea, mis nad poes maksavad), aga nüüd suure palavikuga ei edenenud need kõrrejoogid üldse.

Õnneks tõi Minu Õde meile poja tellimise peale ägeda veepudeli, nii et nüüd õnnestub juua küll. Kui ainult jalg nii tihti ei valutaks! Ma ei saa ju seda kipsi ära, kurtis laps peale narkoosist ärkamist. Kipsiga harjumine võtab aega, sest enam ei saa jalga liigutada kuhu tahes, öösel tundub, et kogemata on saapaga magama heidetud. Vahepeal, kui jalg padjalt maha libiseb, lähevad varbad paiste ja laps kahtlustab, et kohe varsti see kips siiski plahvatab. Kirurg oli kunagi öelnud, et selle kipsi materjali kasutatakse ka võidusõiduautode tegemisel, sest see on nii tugev. Nii et ei mingit purunemislootust…

Kui ma enne haiglasse tulekut üritasin välja mõelda, missugust põnevat juturaamatut kaasa võtta – kas Saja rahva lugude pakki, Harry Potteri esimest osa või Septimus Heap-i sarja esimest osa Wõlukunst, oli päris keeruline dilemma. Mitu tundi läks mul Harry Potteri läbisirvimisele (mis läks sujuvalt raamatulugemiseks üle), aga see tundus ikka natuke vanematele lastele sobilik, värskele 6-aastasele võibolla liiga arusaamatu ja kohati hirmutav ka. Mõned ülejäänud tunnid läksid Septimus Heapi alguse üle lugemisele, see tundus ikka rahulikum ja mitte nii vägivaldne, nii et võtsingi siis kaasa Saja rahva lugusid ja selle Wõlukunsti. Peale operatsiooni tundus, et saame varsti koju ja saatsin rahvaste muinasjutud lugemata tagasi koju, aga nüüd me oleme siin ikkagi “kohalikeks” muutumas ja mul on hea meel, et see Wõlukunst nii paks on. Oleme alles leheküljel 157   459-st!

 

Wõlukunst
Wõlukunsti iga peatüki alguses on mõne selle peatüki peategelase pilt.

Esimesel õhtul enne operatsiooni oli meil üks tore 8-aastane tüdruk ka selles palatis, õhtu otsa käis neil Noorema Pojaga kõva mudelautode võidusõit avariiohtlike olukordadega ja neil oli koos nii lõbus. Siiski sai see piiga peale nakoosist toibumist samal päeval koju ja nüüd ülejäänud päevad oleme kahekesi palatis olnud. See polegi väga kurb, pigem oleks kahju, kui keegi teine peaks koos meiega hilistel öötundidel ja varajastel hommikutundidel üleval olema ja läbi nutu ootama, millal valuvaigisti mõjuma hakkab.

Operatsioonipäevaks valmistudes olime vaadanud anest.ee lehelt videot “Amanda läheb operatsioonile” ja sellest oli suur abi. See video klappis tõesti suurel määral päriselt toimunuga, nii et julgen soovitada. Muidugi ei olnud ette näha, mitu korda kanüüli paigaldada tuleb ja et kanüüli paigaldanud õde pakub ühte tagavarakanüüli lapsele koju kaasavõtmiseks. Ma loodan, et  nad kodus seda siiski paigaldama ei hakka.

Nii me siis ootame, et äkki õhtul on juba parem ja et ehk homme saab juba koju!  Seni sööme ebavõrdselt (eile sõin ma tema eest küpsetatud lõhet, kuna tema igaks juhuks ei tahtud), helgematel hetkedel saab vahepeal värviraamatut värvida ja legoautosid kokku panna; printsess Jenna, Nicko ja Poiss 412 seiklustest kuulda ja mõnikord isegi telekast kidzone igikorduvaid multikaid vaadata. Igikorduvateks pean ma neid seetõttu, et laps on mitmeid neist juba vanaema ja vanaisa pool näinud ja siin võib sama multikat veel 2 korda päevas näha, täpselt sama osa! Ma pole üldiselt telesaadetega kursis, aga mulle tundub see päris hea lastepeletustehnika olevat programmi koostajate poolt, sest huvitavate osade puhul ilmselt tahaksid nad palju pikemalt telekat vaadata?

Meie peame multikate vaatamiseks tekkidest ja patjadest seljataguse ehitama, lisapadja jala alla kõrgenduseks panema ja nii peab ta natuke aega vastu, pikapeale aga vajub longu, nii et puhkamiseks ja kosumiseks jääb ka piisavalt aega.

Head nädalavahetust! 🙂

Keset kiiret

Nii see detsember läheneb – ajad lähevad tasapisi kiiremaks, tegevust jätkub igal päeval hilisõhtuni välja. Kodu ootab, et keegi leiaks aega ka koristamiseks, aga seni on leitud aega hoopis paljude raamatute lugemiseks – läptopiga sama laua peal ootavad oma kohta tagasipanekut või raamatukokku tagastamist nii Kepler62, Vikatimees, Eestlaste pöörane rännak Euroopas, Septimus Heap’i Rännak ja Usu endasse, Crystal. Minu raamatud neist ükski pole, aga ega need ilma minupoolse juhatuseta ka vist siit liikuma ei hakka. Minu lemmik oli hoopis Naomi Novak – Välja juuritud. Soovitan soojalt.

Väike Piiga on nohune-köhane ja selle puhul on ta paari tuppa mõned onnid ehitanud tekkidest ja kardinatest. Mina olen see, kes peab asendama puuduvat venda, aga ma ei mängi ju üldse nii nagu lapsed. Kui Noorem Vend kodus oli, ehitati iga õhtu mingeid duplomasinaid ja ehitisi, aga kui venda pole, käib mingi pehmete loomakeste kirev etendus – kes kus magab, kes kus seljakotis või korvis kuhugi kaasaminekut ootab ja keda ootab tohutu kogus sööki nukunõudes. Need tammetõrud on tegelikult üsna kauamängivad, kui neid enam haamriga ei koksita.

Mina olen mõelnud, et peaks kunagi kingitusi ka varuma, aga natuke olen tellinud ja pole veel kätte saanud ja ülejäänud asju olen tasapisi kuhugi peitu pannud, nii et paistab, et tuleb kiirelt nimekirju koostama hakata, et asjad ära ei kaoks – hästipeidetud asjad võivad vahel 3 aastat valel ajal peidukohast “välja sulada” ja siis uuesti ära kaduda. Tegelikult on küll ainult mõned ehted ja üks legokomplekt niimoodi oma õiget aastat oodanud, ülejäänu olen ikka õigel ajal üles leidnud.

Noorem Vend igavleb haiglas. Kui oled päevade kaupa võõras keskkonnas, kaasas posu puslesid ja mõned autod ja raamatud ja ainult üks lego, mida üle 5 korra ei jaksa lahti võtta ja kokku tagasi panna – ja siis on mõni päev ainult ÜKS võimlemine terve päeva jooksul, ülejäänud aeg tee ise midagi oma palatis või jaluta vaatama, kas süüa juba saab – hakkab igav küll. Me vahepeal skaibime ka, aga kuna nad pole oma palatis üksi, siis ei tahaks palatikaaslast ka häirida. Samas peaksin järgmine nädal mina seal koos temaga ülejäänud nädala veetma, seega saan vähemalt värskemaid mänguasju kaasa võtta.

Pühapäeval, kui sinna sõitsime, olin üle pika aja teist korda elus Haapsalus. Esimest korda käisin seal vist umbes 15 aasta tagasi, kui seal üks LARP (live action role play) toimus linnuses. Päris äge mäng oli, kuigi läksin sinna Tartust häälega ja ööbisin kursaõe ema juures Viimsis ja lumetorm oli minnes. Haapsalu linnast ei mäletanud ma tookord suurt midagi, nii et nüüd, ainult korraks läbi linna sõites olin vaimustunud. Nii ilus linn! Tahaks kindlasti kunagi suvepoole ka sinna sattuda, sest kui nüüd järgmine nädal õhtul pimedas sinna kohale jõuan, ei jõua jälle midagi vaadata, sest Mees peaks kohe minu saabumise järel sama autoga jälle tagasi sõitma ja ülejäänud lapsed ootavad kodus, sest ega see 4 tundi sõitu pole naljaasi. Vähemalt minu jaoks.

palatiaknast

Aga palatiaknast on väga ilus vaade, nagu ma juba seal käies veendusin. Ja kui on ilma, saab ka lapsega jalutamas käia, kui laps terve on – paraku on Noorem Vend praegu köhas olnud seal kohapeal ka ja sellepärast ei ole saanud ka ujuma. Nii et ma ei tea, kas pääseme Haapsallu jalutama, aga hoian pöialt. Suveni on ju nii pikk maa!

Koolis oli tõsine novembrilõpp. Lapsed väsivad novembriks üsna ära – vaheajast on juba mõni nädal möödas ja detsember koos jõulutulede ja mölluga pole veel saabunud. Ühel selle nädala hommikul koolis küsisin, kes teist välja puhanud on? Vähem kui kolmandik klassi tõstis käe. Kes veel magada tahaks, neid olid kõik kohad täis. Ja kui nad siis paari tunni jooksul üles ärkavad, on nad päeva lõpuks jälle väsinud. Kõik tahaks juba detsembri keskpaika, sest siis paistab juba detsembrilõpp ka.

Vähemalt on nüüd lumi maas! Saab kelgutama minna. Kui teha kelgutamisteemaline kiirkoristus kõigi kodusolijatega – mina + Väike Piiga + vanem vend, saab äkki pärast kordasamist kelgutama minna! Meil on suur õnn ühe lähedalasuva kelgumäe igatalvised külalised olla ja kraatrisse kelgutada. Väiksemad saavad kraatri külgedelt alla kelgutada, suuremad ja julgemad kraatrisse sisse ka. Ja alati saab ka kiirelt koju tagasi jalutada – või siis kodust teisele poole kooli mäe poole jalutada. Ikkagi päris talv ja mitte liiga külm!

Head kelgutamist-uisutamist-suusatamist teile ka. 🙂

25 ekraanivaba tegevust lapsele

Panen siia kirja ideed, millega aega sisustada haiguse, paranemise või miks mitte ka reisi ajal 4-7 aastasel lapsel, kellele ei saa läbi lugemiseks kätte anda raamatukuhja. Tegin selle nimekirja oma lapse operatsioonijärgse taastumise ja kipsis olemise nädalate jaoks (võib-olla selle aasta lõpus), aga tõenäoliselt saab seda kasutada ka muude hetkede jaoks.

Olen näinud ka nädalaplaane, kus sarnaselt menüüplaanile on lapsevanem rahulike õhtute nimel välja töötanud plaani, mis tegevusi peale lasteaeda tehakse. Võib teha nii, et esmaspäeviti legod, teisipäeviti kriitidega joonistamine jne, aga võib ka eri lastele erinevad tegevused jooksvalt välja valida – vanem võtab ette nimekirja tegevustega ja hakkab seda ette lugema, lapsed saavad siis igaüks otsustada, mida just nemad täna mängida tahaksid. Võivad otsustada ka koos mängida (mõlema nõusolekul).  Järgmisel päeval saab samast nimekirjast uued tegevused valida. Lapsevanema valik, kas ta tõmbab valitud tegevused selleks nädalaks maha või saab järgmisel päeval valitud tegevust edasi teha.

 

  1. Legod – duplod või väiksemad, kuidas lapsele parajasti sobib – selle jaoks on hea, kui on alles hoitud ka “õpetused”, mille järgi meisterdada, muidu on tüütu neid internetist lego lehelt välja printida õpetuse koodi järgi. Oleme kasutanud ka reisil (autosõidul), kui keskmise suurusega kindlalt suletavasse plastkarpi saab panna ehitusõpetuse ja jupid ja laps saab iseseisvalt seal karbi sees ehitada – nii ei kao jupid ära. Mida väiksem karp, seda raskem leida õiget juppi.
  2. Pusled – olgu siis raamidega plaadipusled, ümmargused 3D-pusled või harilikud 15, 52, 200 või muude tükisuurustega pusled vastavalt lapse vanusele. Tihti kipuvad kodused pusled pähe kuluma, seega on hea läbi rääkida sugulaste või tuttavatega, kellel on mõni aasta vanemaid lapsi – äkki on neil kasutuseta seisvaid puslesid?
    liblika_pusle
    19 tükiga äge, aga keeruline pusle – kõikidel on samad tiivapaarid peal!! Saime sõpradelt laenuks.

    Kõigil kindlasti pole, sest osa lapsi pole lihtsalt pusledest huvitatud, sama moodi nagu täiskasvanud – osad naudivad 1000-tükiliste puslede kokkupanekut, aga osadel pole selleks ei aega ega tahtmist. Laste puhul tuleb veel arvestada sellega, et väiksematel tuleb uute puslede panemisel abiks olla – õpetada, kuidas sorteerida välja serva- ja nurgatükid, kuidas sorteerida värvi järgi, kuidas saab üht ja sama pusletükki keerata nii, et see sobiks – nupupuslede sobivasse auku panek on ikka teistmoodi kui hilisem tükkide omavahel kokkuklapitamine. Kui ei vanemad õed-vennad ega lapsevanemad ise pole lapsega koos puslede panemiseks aega võtnud, on mõistetav, et sellisel juhul ei oska laps ise “käsu peale” tükke kokku panna, sest suure pildi mõistmine ühe tüki järgi ei ole kogu aeg olemas olev oskus! Hoiustamine – kaval on tükke hoida soonega kilekotis, kehtib nii raamiga puslede kui karbiga puslede kohta. Tangram-pusled (mis meenutavad karbis olevaid erineva kujuga tükke) käivad ka siia alla. Vippa teeb Eestis neid tangrameid ja allpool pildil oleva-taolisi saab ka Alist. Meil kogemus puudub, kuigi paistab põnev. puidust_tetris

  3. Raamatute ette lugemine – väiksematele koos piltide kirjeldamisega; vanemaga vaheldumisi veerimine suurematel. Igasugu otsimisraamatud ka.
  4. Liikuv aabits – saab õppida tähti ja saab ka kahetähelisi sõnu kokku panna, hiljem kolmetähelisi jne. Sõltub vanusest. Mida väiksem laps, seda suuremad peaksid tähed olema. Meil tegi Vanim Laps ükskord ühed umbes postkaardi suurused papist lehed, mille peale kleepis liivapaberist välja lõigatud tähed. See suurus oli päris hea. Kõiki tähti peale vaja teha, ainult lihtsamad esialgu. Kui algul huvi pole, saab neid näiteks autos kaasas kanda ja pikema sõidu ajal välja võtta, et laps saaks näpuga järge ajada mööda tähte ja hääli teha. Liikuvaid aabitsaid saab tihti 1.klassi lõpetanud laste vanematelt.
  5. Joonistamine, värvimine. Erinevate vahenditega – kriidid, pliiatsid, vildikad, guaššid, vesivärvid jne. Värviraamatute värvimise armastamine võib viia ka selleni, et laps ise joonistada ei tahagi, kuna ei tule nii hästi välja kui raamatus, nii et aegajalt tuleks ikka ise ka joonistada, et laps ei jääks ainult värviraamatutele lootma.
  6. Plastiliin ja savi? Peab olema kannatlik lapsevanem ja ise juures passima, sest mida väiksem laps, seda kavalamaid võtteid ta kasutab plastiliini uute kasutusalade leiutamiseks ja vaiba tugevdamiseks. Mina plastiliini kardan, kuna meil on “tark plastiliin mitte nii targa lapse käes” imelikke kogemusi. Savi ma ei karda, see on ilusti oma pakis püsinud ilma olulisi pahandusi tekitamata vähemalt 6 aastat. Ma lihtsalt ei tea, kus see on, aga õnneks lapsed ka ei tea.
  7. Lauamängud, kaardimängud. Igasugused täringutega või nuppudega asjad ei pruugi väiksematele sobida, ka kannatlikkus on lapseti erinev. Lisaks see mängulusti ja kaotuskibeluse teema. Osasid mänge ei saagi kahekesi mängida, on vaja rohkem osavõtjaid. Kaardimängude all pean silmas UNO, Saboteur jt selliseid mänge, mitte potiknoid ja linnade põletamist. Jälle koht, kus võib uurida naabreid, tuttavaid, sugulasi, kas kellelgi on lauamänge üle jäänud ja kas saab laenata või sobiva summa korral ära osta. Raamatukogud laenutavad neid ka! Meie oleme küll raamatukogust laenutamisega omad vitsad kätte saanud, sest kummastki lauamängust kadus üks jubin või kaart ära ja välja ei tulnudki, pidin raamatukogule kaks uut lauamängu ostma. Lauamänguõhtud raamatukogudes ja Brain games poodides on suurematele lastele head, koju aheldatud lapsele kahjuks ligipääsmatud. Mänge leiab ka eri linnade taaskasutuslistidest ja osta.ee/soov.ee/laat.perekool.ee/buduaar-sarnastest keskkondadest, aga seal tuleb hoolega uurida, kas mäng on kompaktne või müüakse seepärast, et nupud kadunud.
  8. Konstruktorid – alates metallist mutrite/seibide/kruvidega variantidest kuni kõikvõimalike puidust ja plastist variantideni. Tähelepanu, uusi ostjenga_klotsida ei soovita väga, kuna pole kindel, kas laps nendega päriselt ka mängiks – eriti kui poes müüdav komplekt on väga pisike ja mänguvõimalusi sellega on ainult üks. Või kaks. Aga igasugu puidust kuubikud/klotsid, jenga-blokid on väga head kõiksugu ladumiste harjutamiseks – ei peagi ainult jenga-torni tegema, saab ka kindlusi või amfiteatreid teha. Ükskord ostis mu isa lastele puidust piklike klotside saamiseks mingi puitlippidest uksemati ja lammutas selle ära – ja siis ehitas koos lastega kuude kaupa.
  9. Doominod – nendega saab ehitada nagu puidust klotsidega, saab arvutada, saab päris doominot mängida ja pikalikukkumisradasid ehitada, kui saad kusagilt mitu komplekti kokku. Müüakse ka eri värvi doominotükke ühe komplektina, et oleks ilus vaadata, kuidas kukuvad.
  10. Memoriinid – paaride võtmise mängud. Üldiselt vist meeldivad väiksematele lastele rohkem ja suurematele tunduvad juba igavamad, aga siis saab kasutada harivaid memoriine – nt. linnuliikide tundma õppimiseks. Neid memoriinikaarte saab ka ise teha või internetist välja printida ja värvida, laste ajakirjade kaantelt lõigata… Tegelikult ma kahtlustan, et peaaegu igas peres on neid vähemalt üks pakk kindlasti olemas. Aga keegi ei mängi, kui pole “hooaeg”.
  11. Magnetid – võib ka konstruktorite alla liigitada, kuigi nendega saab miljon muud asja ka teha – kuuliradu või metallist asjade otsimist vms. Väikesed kipuvad neid sööma, seega – väikse õe-venna läheduses tuleb olla ettenägelik ja väiksele midagi muud ülipõnevat kätte anda. Mitu komplekti magneteid on ikka mitu komplekti magneteid – minu meelest sõltumata laste vanusest on kõik nõus nendega mängima. Meil väga aktuaalne, sest kui satun kuhugi taaskasutuspoodi, kontrollin alati, ega magneteid ei pakuta. Ka kolm pakki erinevaid magneteid ei tundu üldse palju, kui mängijaid on mitu. 🙂
  12. Nööbid – saab kasutada sorteerimiseks, kui on üks lahtritega karp või mõned nukutassid. Saab tema niidi otsa ajamist – eeldusel, et nööbid on kõrgema servaga karbikaane sees või kandikul, et kohe maha ei kuku, kui nõelaga kohtumise peale käest pudeneb. Meil on ühed suuremad (1,5cm) puidust värvilised nööbid, erinevate lillede ja liblikate kujulised – ostsin kunagi mitusada tükki (Alist) ja kinkisin 75% neist ära koos nõela-niidi komplektiga, aga meie omad on ikka kasutusel ja koguvad muid värvilisi ja värvitud nööpe juurde. Nii poisid kui tüdrukud on väga keskendunud, kui 30-cm-se nööbiussi valmis saavad.
  13. Male ja kabe. Peab olema keegi, kes teab reegleid. Kabet on lihtsam mängida ja kõige lihtsam on veel Nips – ehk siis näpuga nipsu andes tuleb vastase kabenupud laualt minema lüüa. Kui hakkate koju malet või kabet hankima, siis kõige kehvemad on need 1cm-se või väiksema läbimõõduga nupud – kipuvad kiirelt kaduma. Ilmselt saaks 10+ vanuses lapsed imetillukeste malenditega ka hakkama, aga no neist me praegu ei räägi. Taskukabe, reisimale – veendu nuppude suuruses! Vanaisad on tavaliselt nõus sellist mängu mängima, suures lahkuses võivad nad ka mõned oma lipud või muud elutähtsad kiirestiliikuvad malendid oma mängupoolelt eemaldada, et lapsel oleks veidi edumaad. Peaaegu alati tekib võitja ja kaotaja, seega püsib kaotusega leppimise küsimus ja kuidas seda serveerida – kas laps peaks alati võitma või elus tuleb ka kaotama õppida-lähenemine?
  14. Trips-traps-trull ja Gomoku, mis on eesti keeles siis Viis Ritta. Gomokut saab mängida Vint.ee lehel nagu kabet ja malet, aga saab mängida ka kodus ruudulise paberi ja kahte värvi pliiatsi/vildika/pastakaga nagu trips-traps-trulligi. Võib ka sama värvi pastakaga, kuid eri kujunditega.  Vanemate lastega lisandub laevade pommitamine, aga 6-aastastele on see võib-olla liiga vara. Kõigi nende mängude kohta on ilmselt ka elektroonilised variandid telefonis, aga kuna mul siin ekraanidevaba postitus, siis see selleks.
  15. Veel käsitööd – heegeldamine või näpunöör/kassikangas, jämedast lõngast patside punumine. Pigem 6a kui 4a lapsele?
  16. Sudokud – nõuavad natuke teistsugust lähenemist kui gomoku ja male/kabe, laste_sudokuaga laste puhul tuleks leida selliseid, kus numbrite asemel on näiteks kujundid, värvid, puuviljad, lilled vms. Mida vähem ruute kokku on, seda parem algajale. Internetist saab otsida ja välja printida, aga on ka selliseid taskuformaadis kogumikke, milles on numbritele lisaks muud kujundid. Meil kodus on mingist ajast, aga ma ei ole praegu poodides pakutavaga kursis. Tean, et on taskuformaadis õhukesed sudokuvihikud suurematele lastele, aga viimasel ajal tõesti pole otsinud.
  17. Arvutamine. Nii nagu on lugemise õppimise lauamäng, on olemas ka arvutama õppimise lauamäng, meenutab natuke puslede panemist ka. Arvutusülesandeid saab teha ka peast – autoga sõites näiteks lasta lugeda numbreid “üles ja alla” – kolme-neljaaastased õpivad lugema ühest viieni, aga raskem on neil lugeda viiest kolmeni. Viieaastane loeb kahekümneni, aga kahekümnest kümneni võib olla keerulisem – samas on see lahutama õppimise nö. alus. Saab anda ka lihtsamaid liitmistehteid ja lahutamisi – algul 2+1 ja hiljem 19+1 stiilis. Lapse kiitmine ja lapsega koos rõõmustamine teeb arvutamisest – nagu ka kõikidest muudest siin loetletud tegevustest – tõeliselt nauditava tegevuse lapsele. Mitte mingit matemaatikahirmu tekitada!
  18. Nuputusülesanded. Nuputusraamatuid koolieelikutele – labürintide, suurem/väiksem, hulgaülesannete, joonista terve lehekülg samasuguseid siksak-jooni täis jms võib kasutada vaid siis, kui lapsele meeldib. Kindlasti ei tohi meelt heita, kui joon eksib rajalt kõrvale, selle asemel võib joonistatud lainete vahed erinevat värvi värvida või muul moel loominguliselt läheneda. Koolis jõuab neid teha küll ja küll ja pole vaja tekitada üleküllastumist. Kleepsuraamatud käivad ka siia alla – mõnele meeldivad, aga reeglina kleebitakse ruttu ära (või vehivad vanemad lapsed ilusamad kleepsud sisse) ja peale seda jääb raamat kasutuna riiulile.
  19. Sorteerimine – lihtsam variant, kui annad lapsele mõne ohutu sahtli kätte, kas siis lauasahtli või mõne pudikarbi – ilma kööginugateta. 🙂 Tegevust tükiks ajaks. Või kogud vaikselt elamisest kõik väiksed pudinad mõnda purki/karpi kokku ja ühel päeval võtad välja ja lased aardekarbi nelja erinevasse karpi-topsi ümber sorteerida, laps ise valib, mille alusel ta grupeerib. Olen kasutanud juba pooleteistaastase lapse puhul, kui harva kätte anda, on alati sama põnev.
    busybags
    Tegevuskotikete pilt MySmallPotatoes lehelt.

    Võib ka mitu “busy bag”-i olla erinevateks hetkedeks, võib ka lihtsalt pruuni paberkoti sisse panna 6 asja ja anda alla-aastasele kokku (sel juhul tuleb ikka suulage kontrollida, et maitsvat paberit sinna liiga palju ei koguneks).

  20. Kuulatavad asjad – kui kodus on lastelaulude või muinasjuttudega plaate – (Eesti muinasjutte või Onu Remuse mp3-d, mis võrgus vabalt saada on), miks mitte neid ka näiteks joonistamisele taustaks panna? Klassikaline muusika sobib joonistamiseks veel eriti hästi – Vivaldi Aastaaegade järgi joonistatakse kindlasti koolis muusikatunnis, aga need on kõik nii ilusad, et saab kodus ka väiksematele lastele mängima panna ja uurida, mis tunne tekib seda kuulates?
  21. Albumite lehitsemine/koostamine. Nii tore tegevus, kui oskad midagi pildile juurde rääkida, olgu siis fotoalbum või vana margialbum. Võib ka võtta hoopis aega ja koos lapsega selle aasta jooksul tehtud pildifailidest fotode tellimise raske valik ette võtta. Veel üks võimalus on võtta valge või mõni muu õhuke vihik või vana märkmik ja koos lapsega kusagilt reklaamlehtedelt mõned lemmikasjad välja lõigata ja sinna kleepida – mõni teeb masinate kollektsiooni alates muruniidukite, mootorrataste ja traktoritega, mõni kleebib loomapilte ja joonistab lilli lisaks, mõni teeb poenimekirja piltides. 🙂
  22. Lõikumine ja kleepimine – käärid kätte ja tee lumehelbeid, värvilistest paberitest kujundeid, lõika välja ja kaunista mängupiparkooke – mida iganes! Tee mosaiiki, jõulukaarte, sünnipäevakaarte, seinapilte voodi kohale, vanavanematele… Mis veel? Vetsupaberirullist kinkepakid, nahkhiired või pisiloomakeste lillekaunistustega liumägi?
  23. Kutsu keegi külla. Kui kutsuda appi täiskasvanu, kes lapsega tegeleb või temalt uudiseid kuulab, saab lapsega kogu aeg koos olnud lapsevanem ka puhata. Kui tegu pole nakkushaigusest tingitud kojujäämisega, võid kutsuda külla ka lapse sõbrad või kasvõi kogu lasteaiarühma, kui neid on kuhugi panna ega pea kaugelt tulema. Hea oleks muidugi sõpradega mängimiseks ka midagi välja mõelda, mitte nii, et sõbrad istuvad 5 minutit voodi juures ja lähevad siis teise tuppa küllakutsuja mänguasjadega mängima.
  24. Veemängud – nagu aastastele lastele, meeldib ka suurematele iga kell veega mängida. Võib panna lauale froteerätiku, veega kannu ja 3 klaasi – ja paluda valada kõigisse sama palju vett. Vee asemel võib ilmselt kasutada ka makarone või kruupe, aga tuleb jälle jälgida, et mingeid väiksemaid lapsi maitsma ei kutsuta ja kindlasti ka kokku leppida, kes pärast ära koristab, kuivatab, pühib. Kui toidukraam püsib laua peal, saab seda hiljem ka söögitegemisel kasutada.
  25. Nii – tavamänguasjad ka, nukunõud/nukuriided/mänguautod/loomakesed/raudteed/playmobilid jms ka muidugi, kellel mida kodus on, aga no nendega mängitakse igapäevaselt ja kuut nädalat järjest nendega ei sisusta.

Kui midagi juurde vahetada – sõpradelt-sugulastelt, siis parim variant on, kui mõtled kohe hoiustamise ka läbi, et kõiki asju korraga laiali ei tõmmataks ja kõige olulisem – et ise ikka sisse elama mahuksid, mitte asjad kodu üle ei võtaks. Seega kui keegi laenutab sulle asju, nii et saad pärast tagasi anda, või siis midagi oma suuremate laste asjadest seniks neile vahetusse anda – see on väga hea variant, sest siis tekib riiulile ruumi, kuhu sissetulnud asjad panna.

Hea oleks tagasinõutavate ja välja laenutatavate asjade kohta teha ka pildid – Sõbrannalt saadud 4 puslet on sellised (pilt), välja laenutatud raamatud koos laenaja näoga (pilt), siis on teada, kellele mis ja millal. Mina panen märkmiku tagakaanele tavaliselt kuupäeva ka kirja, millel kellelegi mis raamatu laenutasin – kui kolme-nelja kuu jooksul tagasi ei tooda, saan 6 kuu pärast küsida, kas loed veel või saame kokku? Sama lugu nende sisselaenutatud puslede ja lauamängudega – kuidas ma muidu tean, kellele mida tagastada, kui puslede arv kerkib juhuslikult näiteks 23ni? Raamatukogu küll teatab, kui laenutuse aeg puslele hakkab otsa saama, aga meil endil teatamine nii lihtsalt ei käi, kui ese silma alt ära ja otseselt vaja ka ei lähe. Kui üldse tagasi ei küsi, vaid ootad viisakalt, võib äkki selguda, et inimene on vahepeal korra kolinud ja ta ei mäleta, kuhu su asjad said. Kahju.

Üksikutele äraeksinud mängunuppudele ja pusletükkidele on hea eraldi karp või soonega kott võtta, aga seda vaid sel juhul, kui sa ei tea, KUST see pärit on. Alati on lihtsam pusletükk kohe omataoliste juurde panna kui loota, et lapsel tuleb  hiljem meelde seda kadunud tegelaste topsist/kilekotist otsima hakata. Pealegi on see kilekott ju riiulil kuhugi kõrgemale ära pandud, eks?

Osa siin loetletud tegevustest nõuab vanemate kohalolekut, teistega saab laps ka iseseisvalt aega veedetud, kõik sõltub lapse iseloomust, vanusest, harjumustest. Kannatlikkust peab ka õppima!

Üks ema, kellel oli kombeks lapsi iseseisvalt mängima õpetada selleks ettenähtud kohas – näiteks suur saunalina põrandal oli ühe lapse ja tema duplode/konstruktori territoorium – harjutas lapse tund aega omaette mängima nii, et algul aitas tal 5 minutit seal püsida, siis 10 minutit, siis edaspidi hakkas iga 5 või kümne minuti eest lapsele preemiat andma. Näiteks 6 tillukest kommi või õunalõiku iga 10 minuti järel, kokku tund aega omaette mängu 6 kommilise kuluga. Lapsed pole selles vanuses veel nii küpsed, et tund aega ära oodata 6 kommi kättesaamiseks! Pärast polnud komme vaja, laps sai keskendumise selgeks. No 9 lapsega, kes kõik kodus/koduõppel on, see on üsna mõeldav variant, et suuremad saaks samal ajal koolitööd teha, kui pole saja toaga kodu. Aga omaette mängimine vaiba või põranda või voodi peal ei ole ju tegelikult midagi imelikku, kõik me oleme lapsena oma asju niimoodi oma väljamõeldud kohas ajanud. Üle vaiba ei tohi astuda, kukud merre! Mäletad? 🙂  Territooriumil püsimine vähendab ka laste omavahelist tüli – kui väiksem läheks muidu suuremalt mänguasju hiivama või raamatulehti sodima.

Leidsin oma varasemate postituste seast ühe postituse 4-aastasele mõeldud tegevustega ka, eelmise aasta detsembrist ja seetõttu natuke jõuluteemalisem, et saab mänguautodele jõulupidu korraldada jms -link  SIIN.

Aga kõik ülejäänud head mõtted – laske aga tulla!