Elamustest – lastega Rootsis

Kiiresti puhkamine on selline osa puhkusest, kus tuleb teha midagi sellist, et pärast saad mingigi juhtlõnga, millele siis puhkus kulus. Enamus päevi muutub muidu sellisteks “teen mis tahan”-päevadeks, kus on üldiselt päris mõnus, aga pärast on kõik endiselt segamini ja midagi nagu ei mäleta, mida teinud oleks, aga päev on ikkagi õhtus.

Me käisime eelmisel nädalal Pakri pankrannikut vaatamas, sest mina ükskord ammu käisin seal mingi kooliüritusega ja ilm oli ilus, mulle meeldis. Seekord pidime tegelikult Tallinna sõitma, seega sai Paldiski koos Pakri pangaga samale teele sättida. Ilm oli jällegi ilus, aga tuuline – kui meie seljataha kogunesid pidevalt äiksepilved, ei olnud meil nendest midagi. Õde, kelle olin vannutanud meie äraolekul meie aiast vaarikaid sööma, rääkis mingist kolmest erinevast äikesest päeva jooksul, nii et mul oli päris hea meel mujal olla. Ega meil äikese vastu ka tegelikult midagi pole, viimaste nädalate ilmavaatlused on toimunud isegi põnevalt – lapsed seadsid endale toolid suure toa akna alla ja vaatasid äikest nagu teatrit. Keeristormid ja puha. Vahepeal mina kiitsin veel köögist, kui äge  s e a l akna taga oli ja siis jooksid huvilised kahe akna vahet, et vaadata, kuidas vihm üles, alla ja ümber nurga sajab.

Vaarikatele selline ilm tegelikult ei meeldi, sest äiksevihm on ju üsna vägivaldne ja peksab vaarikad läbi. Või näiteks küpsed marjad küljest ära ja vaarikaladvad vastu maapinda. Osad vaarikad sidusin ma kinni ka, need murdis üks eelmine torm juba pooleks. Sain vihjest aru, enam ei seo. Sel aastal.

Paldiski oli nagu vanasti, üks mänguplats keset linna ja poode oli isegi juurde tekkinud, juba oli kokku 3. Aga pankranniku nägemiseks tuli paar kilomeetrit veel linnast edasi sõita ja seal see oligi – tuul oli MEGA, ma arvan, et oma 30 km/s. Merel oli lainejänkusid ka, aga seal nii hull ei paistnud see tuul, lihtsalt kõiki rannikul seisjad proovis tuul tagasi autosse lükata. Lastele täiega meeldis, kuigi minu plaanist – jalutada all mere ääres ja vaadata kivimikihtide läbilõiget koos kivilt kivile kekslemisega – ei tulnud midagi välja.

Sõitsime siis tagasi, tee peal tuli vastu Keila-Joa Schloss Wall. Mees arvas, et see sobiks ka meie ajavaruga ja nii me siis põikasime korraks parki ja vaatasime, kuidas vesi voolas. Lõunaeestlasena polnud ma ise varem sinna sattunud ja olin nüüd avanenud võimaluse üle rõõmus. Lapsed karglesid, neile meeldis ka.

Autosõitudega ongi selline lugu, et lapsed karglevad, kui peale pikka sõitu peatus teha. Kui teed ühele väikse pissipeatuse, hakkavad kõik ülejäänud ka nihelema ja tahavad autost välja. Kui teed Nüüd Kõik Välja peatuse, hakkavad kõik karglema ja sebima ja nii ongi, elu on selline. Võtsimegi siis seda arvesse ega eeldanud, et peale paaritunnist autosõitu suudaks lapsed rahulikult käituda. Aga lõppkokkuvõttes polnud hullu midagi.

Tallinna jõudsime kenasti enne õiget aega, laevale saime ka. Matkapuhkuse saime ka tehtud – isegi Mora kämpingud leidsime üles, kus ööbida. Kaheksa magamiskohta ehk neli nari ühes toas lisaks söögilauale ja külmkapile ja seda kõike 21 ruutmeetri peal! Kõrvalmajas olid vetsud, dušinurgad ja veel ühes kõrvalmajas köök ja pesuruum. Ümberringi männid ja haagissuvilad. Lapsepõlv tuli kohe meelde, kui vanaema juures Kubjal kämpingute koristamisel abiks olime (loe: vanaema ei tohtinud segada, minge mängige ise). Männimetsalõhn oli täpselt sama mis vanasti!!

Vahepeal vaatasime ühe päeva veel erinevaid Rootsi järvekesi, külastasime Nusnäs’is  hobusemaalijat – teate neid punaseid maalitud hobusekujukesi? Inimesed muudkui pildistasid neid ja kõiksugu lapsed muudkui ronisid seal. 

Hobuste tehasepood oli kallis, aga nurga taga oli neil üks Loppis ehk vanakraamiturg, kust ma ilusad lillelised kardinad ostsin. Kogemata käisime matkamas ka, sest sattusime ühe suusahüppemäe otsa juurde. Plaan oli tegelikult käia Faluni vasekaevanduses, aga enne seda käisime ümbruskonnaga niisama tutvumas ja sealsed mäed tundusid nii lahedad! Läksime ühte lähemalt vaatama, lapsed jalutasid mäkke – Vanem vend kõige ees, kaks noorimat järel, siis Mees ja lõpuks mina koos Trennitüdrukuga. Ega me ei arvanud, et nad kuigi kõrgele ronivad, nii 20 meetrit või nii – okei.

Aga Vanem Vend sattus hasarti, läks kiiresti eest ära. Noorem Vend ja Väike Piiga ei saanud seda ju rahulikult pealt vaadata ja läksid järele, Mees turvas neid siis ja arvas, et ega nad kaugele ei jaksa minna. Mina ei saanud aru, mis neil kõigil nüüd hakkas, aga läksin siis igaks juhuks järele. Varsti olime poole mäe peal, Vanem Vend lehvitas meile kusagilt kõrgemalt ja kuna ta meid eriti ei kuulnud, ronis edasi. Ega tema ei tulnud selle peale, et väiksemad ei saa eriti hästi püstloodis mäkke ronida. Aga eks me siis aitasime.

Autoparklat polnud varsti enam näha, see-eest oli väga ilus vaade ümbrusele – sinnakanti oli neil kunagi meteoriit kukkunud ja selle meteoriidi kraater oli diameetriga umbes 75 kilomeetrit. Kaali kraater oli lastel veel meeles, peale Saaremaa käiku olime neile veel meteoriitide langemisest erinevaid videoid näidanud ja seetõttu tundus see meteoriidikraatri jutt neile üsna mõistetav, lihtsalt see 75 kilomeetrit polnud enne hoomatav olnud. Nüüd, kui ümbruses paistsid kaugel eemal järvekesed, metsased saared ja teised metsased nõlvad kaugel teisel pool suurt järve, oli neil peaaegu Ahhaa-elamus.

 

Aga ega see ronimine väga lihtne enam polnudki. Meist umbes 60-80 meetri kaugusel liikus endiselt mäkke mingi toolidega asi, mäetõstuk äkki? Suusalift? Kuna ma pole varem selliseid asju näinud, siis arvan, et üks neist kahest see igatahes oli. Pärast nägin tee ääres reklaampilte, kus tõstukil istusid jalgratastega inimesed ja sõitsid mäkke. Mäest alla tuli küll palju rattajälgi, ehkki mulle tundus, et see on üks kole variant enesetapuhuvilistele. Kohati oli ronimisalune maa suurtest kividest, mis oli lamedaks kulunud, umbes nagu keegi oleks mõned ruutmeetrid asfalti sinna mäkke pannud. Mõned meetrid eemal aga oli kümmekond ruutmeetrit turbasegust maad – hästi pehme ja pude, kinni hoida pole millestki.. Aga need olid raja peal, radu oli mitu. Vanem Poeg oli kuhugi ülesmistesse sfääridesse kadunud, ta ei osanud vist arvata, et me teised nii palju aeglasemalt liigume. Telefoni tal loomulikult kaasas polnud, nii et lootsime, et ta ühel hetkel lihtsalt igavusest alla tagasi tuleb.

Mäe peal kasvas lopsakas taimestik, mäe ülemises osas kuused. Sinna me päris välja ei jõudnudki, ühel hetkel tundus, et allasaamine on üks keeruline protsess. Loomulikult ei näinud lapsed selles enne allaminekut mingit probleemi! 🙂 Aga kuna meil üks lastest on kaasa sündinud tserebraalparalüüsiga, mille tõttu on tal jalgades suur lihaspinge, nii et käia korralikult ei saa (sest ühel jalal kand ei lähe maha), siis aegajalt ta kukub. Või noh, päris tihti, kui ta ei pane tähele, kuidas ta täpselt astub. Igatahes mäkkeronimisega sai ta kenasti hakkama ja allatulekuks võtsime siis natuke rohkem aega, Väike Piiga läks issiga ees ja Trennitüdruk oli meil Noorema Pojaga seltsiks. Saime hakkama küll.  Suurem Poeg oli ka ühel hetkel tagasi alla tulnud ja läks meist kõigist jälle mööda. Vahepeal läks üks kohalik jooksja ka meist mööda, ta läks palju otsemat teed pidi alla kui meie, pidasin teda väga vapraks. Ellu jäi. Jooksis lihtsalt minema.

 

 

Lapsed väsisid päris all mäe jalami lähedal juba ära, päike oli hoolimata õhtupoolikust hooga kütnud koguaeg ja eks kehaline pingutus oli ka abiks. Aga nad olid väga pettunud, et me ujuma ei saanud. Otsisime igasugu ujumiskohti, mida kaardi peal näidati, aga need ei meenutanud randa. Nende meeles oli ujumiskoha liiklusmärgiga märgitud rand selline, et astud mööda graniitkillustikku vette. Või umbes nii. Ühes kohas me nägime kahte meetrit liivaranda ka, see oli umbes 5 meetri laiune riba pruuni liivaga ja meetri jagu liiva ulatus veest välja ning teine meeter oli vees. Tuul oli juba tõusnud ja ilma ujumatagi tundus külm. Tagasi kämpingu juurde minnes saime kämpingurannas käia, 75% lastest käis ujumas, Trennitüdrukul oli niisamagi külm.

Kui viimasel päeval tagasi sõitma hakkasime, käisime korraks selle eelmise päeva Gesundabergi juures oleva järve vastaskaldal, et mäge sealtpoolt küljest vaadata ja leidsime väikese maanina, kus oli IMEILUS rand. Lapikute kividega, inimtühi, ilma igasuguste rannasiltideta. Nagu sõõm värsket õhku. Aga meil oli kaevandus juba plaanis ja peatusime ainult korraks, kohakese mällusööbimiseks.

Vasekaevanduses käimiseks olime kaasa võtnud soojad riided, umbes nagu Eesti kaevandusmuuseumiski. Jalga kummikud. Seal oligi niiske ja pidevalt tilkus midagi, vihmakeebid anti veel oma riiete peale selga, selgus pärast.

Meie Väiksema Pojaga pidime siis teiste pereliikmete kaevanduse külastamise ajal Falunis niisama ringi kolama, mis minu unelmates paistis nagu poodides uitamine, kus kõik  ilusad vajalikud asjad on lõppodavad ja õigetes suurustes (nt. lasteriided), aga tegelikkuses hoopis mööda võõrast linna paaniliselt ringi sõites ja WC otsides. 😀

Muidu oli meil navi ka, ma isegi otsisin paar kohalikku kohta välja, kus ma tahaks käia – taaskasutuse stiilis jne, aga ise võõras linnas navi järgi sõita  ikka keerulisem kui juhi kõrvalistujana navi süles hoida ja kiita, et 230 meetri pärast mine paremale, enne seda on veel 3 muud paremale keeravat teed, sinna ära mine…

Aga ma olen tubli autojuht – suutsin sõita bensukasse ja sellest esialgu piisas! Leidsin WC ja sain sealt lisaks kaks Minecrafti ajakirja Vanemale Pojale, millest üks osutus põnevaks ja teine heaks, nagu pärast selgus. Taaskasutuse poodi jõudsin ka, aga selgus et see on hoopis mingi disaini-taaskasutuse pood, kus kõik asjad olid uhiuued, hinnad olid megad ja  vidinad olid imelikud, kuigi ilusaid asju oli ka – puukingade tüüpi SAAPAD ja lillelised mantlid näiteks olid täitsa ägedad.

Siis proovisin teise taaskasutuse poodi sattuda ja sattusin meie vana navi julgel juhatusel mingisse vanalinna-ühesuunaliste teede -parkimiskeelu piirkonda ja pusserdasin seal, kuni kogemata lõpuks parkimiskoha leidsin. Pärast selgus, et mänguasjapoe lähedal! Läksime Noorema Pojaga siis poodi, eksisime ainult pisut, siis vaatasin kella ja selgus, et tunni ajaline kaevandusekskursioon ongi läbi. What?? No igatahes saatsin neile sõnumi, et vaadaku aga rõõmsasti veel midagi, sest ma ei tea, kuidas siit välja saada. Ise lootsin, et ehk nad vaatavad natuke süüa ka, siis Väike Piiga ei jonni pärast autos. BR-Leksaker oli täiesti igav mänguasjapood, me ei tahtnud sealt mitte midagi! Leidsime siiski õiges suunas mineva ukse. Kes on Rootsi galleria-poodides käinud, kujutab ette küll – et näiteks kuues suunas võib poest välja minna ja iga kord erinevale tänavale sattuda! Eri korrustest rääkimata!

Navi aitas kaevanduse uuesti üles leida, rahulolevad muuseumikülastajad peale korjata ja meeleolusõrmuseid esitleda. Kuni teised end autosse pakkisid ja talveriideid suveriiete vastu vahetasid, jooksin mina veel korra kaevanduspoodi ja ostsin natuke vaske purgiga kaasa. Hea koolis õpilastele metallide teema juures näidata.

Üldiselt on lastega autoreisid täitsa talutavad, kui kaasa võtta vett (väga raske oli poest leida MITTEgaseeritud vett!) ja süüa ja vähemalt kord päevas üritada sooja sööki süüa. 6 inimese soe söök kolm korda päevas oleks muidugi ka tore, aga meie eelarvesse ei mahtunud, nii et tegime aegajalt toidupoetiire ja hankisime hommiku- ja õhtusöögimaterjali sealt. Õunu ja porgandeid teepeale ka. Aga veega oli tõesti kõige suurem häda, seda oleks tulnud julgemalt Eestist kaasa võtta. Laeva ja bensuka vee peale ei saa lihtsalt kindel olla, et juua kannatab ja kõhutõbesid ka ei tahaks.

Ah jaa, tagasi tulime ringiga, Soome kaudu. Kõigile uus kogemus, ainult Kallis Mees on seal aegajalt tööasjus käinud, temale tuli natuke tuttav ette. Kaljud olid natuke teistsugused kui Rootsis, metsad olid jälle sellised nagu Eestis ja Rootsis. Tunnelid olid ägedad. BikBok oli seal ka. Mina sattusin esimest korda elus Soome 12.klassis, sellest on peaaegu 20 aastat möödas ja vahepeal polnud ühtegi korda sattunud, lapsed polnud keegi kunagi käinud.

Kõige raskem hetk oli viimane tund aega enne kojujõudmist, kui kõigil oli totaalne reisiväsimus kohale jõudnud. Väike Piiga karjus, et tema pole nõus kuhugi minema, kus pole vähemalt KAHTE narivoodit! Koju minna tema ka ei taha. Vanem Poeg teatas, et hullult tahaks oma koju juba. Nende vahel istunud Trennitüdruk oli lihtsalt närvis, kuna 3-aastase kõrval istumine võib 4 päeva järjest olla paras piin, eriti kui teine on väsinud ja kuri. Tagumisel pingil istunud Noorem Poeg küsis, mitu minutit meil veel sõita on? MIKS me juba kohale ei jõua? Minul hakkas selg valutama ja ma oleks hoopis jäätisekokteili tahtnud.

Aga me jõudsime ikka koju, viisime kiirelt kõik kotid tuppa, tegime katuseboksi tühjaks, jätsime lapsed tuppa, hüppasime poodi, söötsime kodus lastel kõhud täis, panime lapsed magama, pakkisime kotid lahti… ja läksime ise ka magama. Ainult ühe lego komplekti õpetus on siiani salapäraselt kadunud. Mittesalapäraselt on kadunud üks meeleolusõrmus – Helsingis ühe pargi servas, kuigi Trennitüdruk otsis seda asjatult pool tundi – ja minu kaelakee. Riputasin selle esimesel õhtul kämpingusse saabudes ühte nagisse. Pärast Trennitüdruk nägi, aga arvas, et ma tean. Aga me avastasime muidugi tund peale sealt ärasõitu, nii et küllap keegi saab väga õnnelikuks.

Kui kõik viimased voodipesud pestud saavad, saan mina ka väga õnnelikuks. 🙂

Lastega reis Lätis ja Leedus

Meie oli selle aasta plaanides käia suvel lastega Lätis ja Leedus. Nüüd me siis käisimegi Trennitüdruku soovunelmat teostamas – veepargis ja delfinaariumis. Lisaks veel natuke Läänemerd vaatamas ja merevaigumuuseumis. Ööbimiskohtadeks valisime seekord kämpingud, kuigi aastaid tagasi olime iga suvi telkijad. No ju siis vanadus annab tunda, pealegi peaks viie lapsega suurema telgi laenutama kui kolme lapsega.. Igatahes olid need telkimised vanasti peamiselt muinas-eesti klubiga seotud, aga nüüd klubiliseks tegevuseks enam eriti aega pole.

Autoreisid. Palju paigalistumist, mingil määral lastevahelist nägelemist, pissipeatusi, bensiini ja kohvipause, vastutulevate veoautode loendamine, küpsisepuru istmete vahel, teeremondid…. Tuleb tuttav ette?

Merevaigu liigitus värvide järgi (valget ja tumedat ma poleks varem küll merevaiguks pidanud)

Me alustasime lastega reisimist kunagi ammu Tartu – Saaremaa – Tartu retkedega ja kahe lapsega: viiene ja pisi. Tegelikult käisin ka esimese lapsega bussiga ringi, aga ühe lapsega on see üsna lihtne, ei läinud reisimisena arvesse. Aga kahe lapsega on juba teisiti. Siis mingi hetk olid lapsed juba kaheksane, kolmene ja pisi. Mõned aastad hiljem kolisime sama seltskonnaga aastaks Rootsi ja pärast tagasi, vahepeal päris palju kordi Eestisse külla, nii et laevaga, rongiga ja bussiga reisimine sai päris selgeks.

Nelja lapsega käisime ka Saaremaal, aga kuna meie autos oli 5 kohta, pidime mõne lapse teise autosse sokutama. Hankisime siis lasteistme lisaks oma 5-kohalisse autosse ja nüüd meil ongi 5 kuni 7 kohaline “tavaline auto”. See tähendab, et kui on vaja ka ASJU kuhugi panna, tuleb pikemaks sõiduks juurde laenata katuseboks.

Viiekesi on reisimine üsna sama moodi kui ühe või kahe väikese lapsega – oluline on tegelikult jokkerite arv. Jokkeriks on need lapsed, kelle käike ja tegevusi iial ette ei tea – kes tahab 5 minuti pärast pissile, aga olles bensuka läheduses, keeldub tualetist. Kes tahab nüüd kohe juua, aga viskab siis oma joogitopsi turvatooli ette maha ja keegi selleni ilma turvavööd avamata ei ulatu. Kes ühel hetkel üürgab koleda häälega, et vaja on seda, teist ja kolmandat ja tegelikult 5 minuti pärast peale ülejäänud pereliikmete hulluksajamist lihtsalt magab. No teate küll neid teatud vanuses tegelasi! 🙂

Meil oli seekord kaheaastane PisiPiiga see, kes pissile nõudis, aga oma pissipoti asemel hoolega bensiinijaamade tualette kasutada armastas. Suur laps ju ikkagi, mõtlesin mina, vähemalt ütleb, et tahab vetsu. Aga vetsus teatas ta vahepeal hoopis lahkelt, et Homme pissin, praegu ei tule. 🙂

Ägedad vahtralehtedega reisiretuusid on pärit Põlled ja Papud blogist, http://polledjapapud.blogspot.com 🙂

Söökidega on nii, et hea on kaasa teha näkse, mis suurt ei määri – porganditükid, kurgiviilud, juustupulgad, viilutatud õunad/pirnid (aga mitte kleepuvad-tilkuvad virsikud!) jms, sõltuvalt aastaajast. Vanasti võtsime ühe paki musta leiba ja merevaigujuustu, lisaks kurgi-, juustu- ja vorstiviilud, aga väikeste sööjate käes tekib leivaga ikkagi suhteliselt palju (merevaiguga) pudi, nii sülle kui istmete vahele/peale, nii et seekord ei võtnud. Suuremate lastega on küll hea – juhi kõrval istuja määrib sõidu ajal leivale sulatatud juustu ja vastavalt tellija soovile saab peale panna üht, teist või kolmandat. Tulevad meelde ajad, kui meie eelmises autos kasseti pealt veel Eesti Rahva Ennemuistsed Jutud tulid ja Ivo Eensalu  Kivialuste ristitütre muinasjuttu luges.. Katrin Karisma Pipi-jutud olid ka väga ägedad, paraku seekord kaasas olnud Remuse-mp3-d läksid meelest. Hankisin 6 euroga mp3-mängija autosse, mis autoraadio abil mälupulgalt muusikat/jutte mängib, olen rahul.

Tegime teepeale kaasa kahel eelmisel õhtul kaerahelbeküpsiseid: esimesel õhtul tulid väga head – ei läinud kõrbema ja muna oli ka koostises, viimasel reisieelsel õhtul aga selgus, et külmkapi tühjenduse programmiga [söö kõik ära, mida kaasa ei võta ja mis muidu halvaks läheks] olid munad otsas ja küpsiste tainas eriti kokku ei hakanud. Banaane ka polnud, mida muna asemel kasutada. Proovisin siis suhkruga karamelli teha kleepolluseks, aga sai ikka üks parajalt pude värk. Natuke kõrbes ka, sest ma läksin pesu kuivama panema ja mõtlesin, et Trennitüdruk vaatab köögis küpsiseid, aga tema mõtles, et kui ma ei näe, võib ju korraks tahvliga mängida. Korraks, teate küll. Need mängud ei kesta kunagi korraks, kui just kohe surma ei saa ja siis peab ju triagain tegema (Poja kõnepruuk).

Kaerahelbeküpsised, mis ilusamad olid, said eriti rasketeks hetkedeks autos ükshaaval jaotatud ja teised, mis magusa pehme müsli moodi olid, need tõime puutumatult tagasi ja sõime Tühja Külmkapi Hommikul ära. Tühja külmkappi oli mul jäetud üks suur avamata maitsestamata jogurt, nii et läks hästi.

Enne ööbimiskoha otsingut käisime mõlemal õhtul toidupoest läbi ja võtsime midagi hommikusöögiks kaasa. Läti kämpingus  Ventspilsi lähedal oli ka köök koos külmkapi ja pliidiga, Leedu kämpingus mitte. Üldiselt hämmastas see, kui palju on neil kämpinguid, aga internetti üles riputada infot nad ei taha. Või kui ongi, siis kahjuks väga vähestel on midagi inglise keeles.

Reisivoodi kõige väiksema jaoks võtsime ise kaasa, muidu oli 5-10 euro eest võimalik lisavoodi hankida. Kohvi ostmise kohti oli kohati hästi palju – just piirialade lähedal, kus on kämpingupiirkonnad, oli vahel iga kilomeetri peale kohvik, aga sisemaa pool oli hõredam.

Meil oli üks vana navi/tom-tom kaasas, aegunud kaartidega, telefonid on meil mitte-nutid ja nendel gps-i pole. Seega varusime kaarte: printisime mõned Google kaardid ööbimiskohtade kandiga välja ja kasutasime atlast, mis meil autos oli, seal oli Lõuna Soomest Leeduni kaardid olemas. Navi aitas üldiselt ka, linnade osas ikka ei jõua ise kaarti lugeda. Hämmastav, et Lätis tänavanimed siltidel nii pisikeses kirjas on! Segadusse ajas ka numeratsioon – mis majanumber on 38/7 ? Otsisime söögikohta, mille aadressi olime varem valmis vaadanud, aga ei leidnudki, sest numbritega oli täielik segadus, lisaks ühesuunalised tänavad ja kuri politsei, kes meid 350 euroga hirmutas ja lõpuks 20 eurot altkäemaksu nõudis. Läti politseid oli üldse palju liikvel mõlemal päeval.

Lätlased armastavad väga seda liiklusmärki, mida Eestis haruharva kohtab, see “igasuguse   mootorsõidukiga liikumise keeld”, lisaks on neil see hoiatusmärk musta täpiga, mis minu  mäletamist mööda tähendas “muud ohud”.
 Meil on see hoiatusmärk hüüumärgiga, neil lihtsalt üks suur must täpp. Seda märki kohtas näiteks kiirtee tagasipöörde kohtade kandis, mootorsõidukiga liiklemise keelud olid aga tavaliselt ranna poole suunduvate teede ääres.

Leedus oli minu jaoks uus asi valgusfoor, kus punase tule kõrval oli roheline nool eraldi sildi peal. Selgus, et see tähendas, et ka punase fooritule ajal võib parempööret teha, kui see kedagi ei sega. Algul me ikka imestasime, kuidas autod punase tule ajal ikkagi sõidavad!!

Kiirteemaks. Arvasin, et see on ainult Prantsusmaal, aga Lätis oli ka. 2 eurot küsiti ja pangakaardiga sai ka maksta. Kütus oli pisut kallim kui meil Eestis, küllap see sõltub hetkeseisudest.

Laste teema juurde tagasi minnes – kämpingute juures olid küll mänguväljakud mõlemas kohas, Leedus sai ka jäneseid ja ondatraid juurde vaadata. Mõned kohalikud lapsed söötsid neile ka oma hommikusööki. Muid mänguväljakuid ma peaaegu kusagil ei näinud. Lapsevankritega vanemaid oli, lapsi oli. Üks äge söögikoht Šiauliai juures, Smaku Smakas,  oli ka lastenurga teinud ja seal sai joonistada ning erinevate konstruktoritega mängida lastelaua ja toolide juures. Ventspilsis Skroderkrogs-kohvikus toodi lastele värvimiseks paberid ja pliiatsid ja teenindajad olid hästi toredad.

Ventspilsis oli igasugu lehmakujusid, lilledest ja muust, aga kohviku leidmine osutus üllatavalt raskeks. Kuna jõudsime sinna mõni minut peale kella 19 õhtul, oli infopunkt just kinni pandud, poed ka kinni. Kohvikud, mille me infolehelt varem valmis olime vaadanud, olid kas kinni või tegelesid jalgrataste varuosadega. Kummaline. Skroderkrogs aga oli väga kena seest, normaalsete hindadega (odavam kui Tartu keskmised väljas söömise kohad!) ja kui meie piiga elevushoos klaasi ära lõhkus, ei hammustanud teenindaja meil pead otsast ega pannud klaasi hinda ka arvele juurde (kuigi me palusime), vaid teatas naeratades, et see toob meile õnne. 🙂 Nad rääkisid seal kohvikus väga head inglise keelt.

Seevastu Klaipedas üks müüja ehmus väga, kui ma lasteriiete poes vastasin inglise keeles, et ei vaja abi, kui ta leedu keeles küsima tuli, kas saab aidata. Müüja põgenes kohe kiiresti ja kurjalt minema ja oli üsna solvunud moega. Aga 11 aastat vene keelt koolis on mulle oma jälje jätnud, nii et me kusagil päris hätta ei jäänud, kuigi ma juba aastakümneid vist vene keeles üle paari lause suhtlema pole pidanud.

Kodus olime välja kirjutanud, palju erinevate linnade vahekaugused umbes Google mapsi järgi aega võtavad ja selle järgi marsruudi enam-vähem paika pannud, aga pissipeatusi ja kohvivõtmist ja kas-kalkuleerida-ümber-kohti me sisse ei arvestanud. Teinekord arvestame suurema ajaloksu, kuna teetööd on suvel paljudes kohtades.

Autos tegevusteks olid siis kaasa pakitud kotike autode, sudokude, tähekaartide, väikeste nukude ja loomakestega, muu selline peen kraam. Nuputusmängud – aja kuulike sinna/tänna, laste Lotte atlas (see oli tegelt minu käes enamus aega), mp3 mängijad, telefonid, fotokad kahel suuremal tüdrukul. Eraldi mänguasjad taga istujatele ja keskel istujatele, lisaks padjad, mida ööbimiseks nagunii väiksematele lastele kaasa oli vaja võtta – need kulusid marjaks ära ka sõidu ajal.

Nagu ikka, pildistati esimesel päeval kõige rohkem, teisel päeval mõõdukalt ja kolmandal päeval tagasi sõites ainult noogutati vaatamisväärsuste peale. Ristimäge tegelikult Vanim Laps ikka pildistas, kuigi empaadina oli seal keskel ikka väga rusuv tunne. Ristimäe kandis oli vets kõige kallim – kui Ventspilsis näiteks oli 20 senti, Palangas tasuta (vähemalt see, kuhu meie kesklinnas sattusime), siis Ristimäel 50 senti.

Šiauliai lähedal asuv Ristimägi eemalt.

ja mina arvasin, et see “üle 100000 risti” on mingi liialdus. Ei olnudki…

Väga õpetlik.

Kes tahab, võib esialgu ühepäevase Läti reisi teha. Me tegime proovireisi eelmisel aastal 20.augustil, kui Eestis oli riigipüha puhul töölt vaba päev. Käisime Cesises ja Valmieras (seekord plaanisime ka Valmieras Seikluspargis käia, 2 euri pidi pilet olema, aga ajanappusel jäi seal peatumata), mõned lapsed koos isaga sõitsid kitsarööpmelise raudteega Gulbenest Aluksnesse, mina ülejäänud lastega sõitsin samal ajal autoga Aluksnesse ja ostsin poest imehäid lepatriinukomme. Neid komme otsisin seekord ka, aga ei sattunud peale kahjuks. Päris mugav, et nii Lätis kui Leedus ka eurod on, ei pea raha vahetama.

Julgustan reisipisikuga katsetama igatahes! 🙂

Täiendus 2016: Ülihea arvustus Annelilt lastega Lätiskäigu teemal asub SIIN.

Ei ole vaikne talv (viha versus enesevalitsus)!

Nii huvitav, et on nagu täielik veebruar, kalendrisse vaadates vähemalt, aga mõni päev on juba karjuvalt märtsine ja mõni päev lihtsalt novembrit meenutav. Veebruar sel aastal külmadega küll veel silma pole paistnud. Karjuvalt märtsiste päevade puhul, kui õues lõõskab päike, linnud vestlevad omavahel nagu lõbus Itaalia perekond, kõikjalt kostab tilkumist ja lumi ja jää sulavad võidu, on küll tunne, et KOHE on kevad käes. Küsisin Vanima Lapse käest, millal siis suveajale keeratakse kella, ta vaatas kalendrit ja kommenteeris, et märtsi lõpus!! Milline imelik segadus. Mina oleks kohe olnud nõus selle kella kevade peale ära keerama..  🙂

Aga nüüd siis on jälle hallid, ilmetud, niisama-päevad. Ei ole tohutut tungi õue jalutama minna, vaid saab rahulikult legosid koristada, raamatuid raamaturiiulitesse tagasi panna, hommikul õhtuks hautist teha ja iga 5 minuti tagant akna poole vaadata, et ÄKKI ikkagi tuleb päike välja. Kuna selleks pole õrna lootustki, igalt poolt on ühtlaselt hall, võiks ju rahuneda, aga ei. Ikka vaatan ja ootan päikest!

Sombusel ajal on hästi hea veel meeleolude üle järele mõelda. Viimasel ajal loen huviga emade pahameelest ja raevust ja vihast. Miks kõigile tundub, et teistel seda pole, kuigi järele mõeldes see isegi lohutab, et pole ainuke… Mulle meeldis see “She’s gonna blow” raamat, kus emasid võrreldi vulkaanidega. Et iial ei tea, millal ta jälle purskama ja tuld sülgama hakkab, kuna emad tihti isegi ei märka neid ohumärke väikestest aurupilvedest, mis vaikselt podisevad ja podisevad ja lõpuks on kõik plahvatuse peale ikkagi üllatunud nägudega.

Pärast on vahel kahju, vahel piinlik, vahel ei lähe plahvatusest isegi paremaks, kaua allaneelatud kibestumus muudkui podiseb edasi ja pere saab verbaalse, söövitava ja tulikuuma laava enda kaela. Aga kus sa sellisest asjast ikka kõneled või abi otsid, kui endalgi on piinlik? Hea on, kui saab helistada sõbrannale või õele ja küsida, kas Lõuna-Eesti Kaebetelefon kuulab? Või perekooli kirjutada, mis on riskantsem, aga samas soovi korral meeldivalt anonüümne.

Vahel mõtlen, et tõesti-tõesti võiks olla tugigrupp emadele, kes tahaks olukorda muuta, ennast muutes, aga ei oska. Suurt julgust nõuab ju oma probleemiga teiste ette tulek, lahenduseks analüüsima hakkamine, mis kõik halvasti võis olla, et üldse plahvatusohtlikuks kujunes asi – ise hirmunult silmi kinni pigistades ja eitades ju asjad tegelt ei lahene.

Kas analüüsid peale plahvatuslikku pahameelt, kust kogu see pime raev pärit oli? Olid söömata? Või oli see alles kaheksas kord, kui palusid lapsel midagi ära teha ja ta ei teinud? Või oli mingi muu tunne, magamatus, väsimus, pingeolukorrad tööl, tuul ukse ette prahti kandnud? Laps kaua haige ja koduses vangistuses ema?

Ja isegi kui analüüsi järel ilmneb, et seekord olid põhjuste seas näiteks punktid 1, 4 ja 7, mis siis edasi saab? Afektiseisundis käitud ju nagunii kätteõpitud lahendusega, ei suuda oma aju nii kähku pidurdada, et välja mõelda uut harjutamata käitumisviisi. Kisast-kärast on saanud harjumus. Mis siis aitab? Kuiv trenn! Et kui on selline lugu, ütlen nii: …  ja harjutagi siis kodus peegli ees iga päev, ilma stressiolukorrata, 10 korda järjest sama lauset. Nii kujuneb sellest ka mingi aja jooksul harjumus ja edaspidi saab ehk afektiseisundiski juba valida kahe käitumisviisi vahel.

Ilus teooria ju, eks?

Mina olin täna kuri, ei, see tähendab pahane, ei, see maskeerib mingeid muid tundeid… eeee… pettunud. Jah, täiega pettunud. Kokku lepitud ajal ei olnud laps seal, kus ta juba 8 minutit tagasi oli lubanud “kohe” olla. Mina siis seisin autoga keset ristmikku ja pidin välja mõtlema, kuhu minna, kui pole plaani B. Inimesed teistes autodes saavad aru, et sinuga on midagi lahti, kui sa üle 3 sekundi seisad ja otse ei sõida ega muid manöövreid ei tee. See on ju kohutav, eksole? Ja enne, kui nad signaalitada jõuavad, olen juba ära keeranud, plaani B välja mõelnud, aga pettumus on ka kohal. Jõuan teise kohta, kust laps peale võtta, aga seal teda ka pole. Pettumus ja ärrituvus on juba suuremaks kasvanud, sest kodus on mõned haiged lapsed, kes magavad (vist. veel?) ja suurem haige laps, kes neid vaatab, aga parkima pean ikkagi, sest laps pole ikka veel ilmunud. Ja ma hakkan jälle helistama, aga ta tulebki.

Kui oleks iluskenatore päev, naerataksin lahkelt, küsiksin, mis siis koolis uudist, võtaksin taskust talle söögiks kaasa võetud väikse šokolaadi [pahasena avastasin selle muidugi oma jopetaskust koju tagasi jõudes. Oi, tema kooliasjad jäid ka vist autosse, tuleb mulle nüüd meelde:S ], viiksin ta kenasti trenni ja tuleksin ise autoraadiole kaasa lauldes kenasti koju, kus kodused haiged lapsed on ka loodetavasti vahepeal terveks saanud.

Aga ei, reaalsus oli, et ma ei olnud selline päiksejänku. Minu vanemad ei vedanud mind küll kunagi autoga, aga kallis õde mäletab siiani, kuidas isa ükskord autoga talle järgele tuli, kui ta teises linnaotsas ujumas käis. Oma laste autopealekorjamine polnud siis veel eriti moes, kui lastel kaks jalga all oli ja kuupilet taskus. Aga just tookord oli isa lubanud ta peale võtta, et ta märja peaga koju ei peaks minema pikalt. Ja just tookord lubati neid tund aega kauem basseinis olla! Uskumatu õnn! Muidugi ei olnud siis mobiiltelefone… ja ega keset basseini ei tuleks isale helistamine nagunii pähe… Igatahes pidi mu õde ise koju minema, sest isa ei jaksanud teda ära oodata. Mis te arvate, kas ta tahtis kuulda, miks tütar ei tulnud õigeks ajaks kokkulepitud kohta? Või kas ta äkki muretses, kas lapsega on ikka kõik korras, kui ta õigeks ajaks ei tulnud? Ei tea. Isa pahameelt ja oma süütunnet mäletab mu õde aga siiani.

Nii et jah, pean vist võtma ühe märkmiku ja panema sinna kirja, mis etapid eelnesid mu plahvatusele ja mis lauset ma edaspidi sarnasel juhul kasutada võiks. Ja siis ma tahaks veel rahulikku õhtut raamatupoes, et ei oleks tunnet, et siin ma siis nendega kodus istun ja kuhugi ei pääse (väljaarvatud autoga trenni ja tagasi viima!)!!! Õnneks ma hakkan kohe heaks, ennelõunat tööle pandud slowcooker saab kohe varsti õhtusöögi valmis küpsetatud ja enne kui lapsed ärkavad, jõuan tunnikontrollid ka ära parandada. Kõlab ju nagu vaba õhtupoolik?

Magamistoast kostab huilgamist. Selle huilgaja varjunimi on “Väike Palavik tõuseb oma voodist ja vaatab mind kurjalt” 🙂 Aga ma plaanin veel enne õhtut vabandada ka. Kes teeb, see jõuab! ??

Jää, breik ja tätokad

Võtsin end kätte ja tegelesin hirmsate asjadega 🙂

Väga hirmus oli näiteks silmaarstil käia üle 5 aasta. Aga õnnestus! Arst ei olnudki kuri! Ta ei hinganud ka suitsuhaisu mulle näkku nagu ühes teises poeketis vanasti juhtus (sellepärast ma sinna tagasi vist ei läinudki, kui tagasi kolisime). Nüüd ma siis saan 2 nädalat katsetada, kuidas tuppa tulla nii, et midagi ei näe – saan jälle elu uue värske pilguga vaadata! Ja kui läätsedega vaatamise privileegi tagasi saan, on jälle põhjust tänulik olla!

Teine hirmus, aga huvitav asi ka oli libedus, mis reedel Lõuna-Eestis valitses. Ma jõudsin elusalt tööle! Suvekummidega, laps autos, ainult üks suur džiip proovis Ravila-Viljandi maantee ristis minu sõiduritta driftida – mina uisutasin siis vaikselt puude suunas ja paarkümmend sekundit me lihtsalt nautisime seika, et jäigi sisse sõitmata! Siis sõitsin mina kõvasti tuksuva südamega edasi ja tema nihkus minu sõidureast vast ka kuhugi oma ritta tagasi ja veel natuke hiljem pidin ma jälle autost välja hüppama ja esiklaasi kraapima, aga ma olin üleni üks suur tänulikkus 🙂 Kui sõbralikud olid sel päeval kõik, keda kohtasin – kõik arutasid, kus kui libe oli ja soovisid mulle ja teistele, et nad kenasti kohale jõuaks, kuhu iganes nad teel on. Armas, et äkilised ilmastikuolud inimesi lähendavad 🙂

Aga ma ei oleks tahtnud olla sel hommikul liikluspolitseinike, traumapunkti töötajate ja prügikastide tühjendajate ametis – mõtlesin, kui karm on IGA  jääkattega prügikasti järjest maast lahti kangutada ja siis sellega auto juurde ja tagasi uisutada. Tegelikult on see sama karm füüsiline trenn nagu breiktants 😀 Vanasti ma käisin natuke breigis, see oli äge. Aga ma harjutasin 2 kuud, et peapealseisu selgeks saada. Ja siis ma võtsin Suurema Tüdruku trenni kaasa, sest ta tahtis ka seal käia, ainult et tema õppis peapealseisu juba 2 nädalaga ära. Ja kui ma ükskord olin sunnitud Väikse Trennitüdruku, kes siis veel lasteaias käis, trenni kaasa võtma, siis tema õppis 2 tunniga, st. ühe trenni jooksul peapealseisu ära.

Lihtsalt masendav, et mul see 2 kuud võttis :S

Samas vaimus jätkates – mu suuuuuuuur soov oli ära õppida seliliasendist kükki hüppama, aga ükskord ma kaotasin lootuse ja leidsin, et ilmselt peaks ma rohkem painduma selle jaoks. Aga ma ei paindu, mu selgroog on juba leidnud, et ma lambist silda ei tee, kui seina vastas pole, samamoodi siis järelikult kükki ei hüppagi, kui mul rohkem ajaressurssi selle prioriteedi jaoks pole. Siis ma loobusin, aga ei saanud sellest enne aru, kui sattusin artiklile, kus räägiti, et mingis eluetapis saab inimene aru, et ta enam ei saa modelliks või enam ei hakka balletitantsijaks, kui ta on näiteks 40. Mina ei õpi vist seda kükkihüppamise trikki ära.

No aga on ka asju, mida just 40selt saab teha, näiteks mu suur plaan selg täis tätoveerida pole ajalimiiti surutud. Kui midagi on juba joonistatud, siis peab ju korralikult läbi mõtlema, mida ja kuidas juurde. Ja kuna ma ise seljataha joonistama ega tätoveerima ei ulatu, pean tõenäoliselt selleks raha ka hankima, aga terve selg pole teatavasti tikutoosisuurune ja maksab. KUI ma kunagi ikkagi välja mõtlen, mida ja kuhu ja millele juurde. Või üle, ainult ilma valge värvita seekord, sest valge on päikse käes tüütum kui teised värvid, et te teaks.

Naljakas, et kui ma vanasti ise tätoveerijana tegutsesin, ei vaevanud mind kunagi mõte, kuidas oma seljataha ulatuda. Inimmõistus on kenasti piiratud, et just sobivate mõttetükkidega tegelda, et KOGU AEG oleks huvitav 🙂

Tänapäeval ma pean hoopis 2048-t mängima ja logistika ülesandeid lahendama Meele Lahutamiseks. (Varsti ma võtan Vint.ee-s kabe ka ette). Aga nüüd on Väikesed need kartulivahvlid kinni pistnud ja põrandale külvanud, mis ma neile altkäemaksuks andsin, et ma kirjutada saaks, nii et sõnade arv on lõplik.