Tag Archives: tubli laps

Piraadipisarad ja suvetöö

Avastasime poest piraadipisarad! Tegelikult ostsime tööl sünnipäeva pidamise jaoks küpsiseid, mis meenutasid laste lemmikuid Jyväshyvä Suklaapisara küpsiseid, ainult et need olid vist Poesia vms lahtine kraam. Kuna need maitselt olid ikkagi teistsugused, šokolaaditükke oli ka seal Rimi lahtistes küpsistes rohkem, siis ristisime need algul piraatkoopia-šokolaadipisarateks, mis kiiresti suupäraseks mugandus – piraadipisarad. 🙂

Koolilõpud on juba kiviga visata, kellel sel nädalal juba läbi, kellel järgmisel, kellel ülejärgmisel. Üks laps sai eile juba juuni töögraafiku ka ja läheb suveks tööle.

Kuhu saata laps suvel raha teenima, kui tal seda raha vaja oleks? Sellega on vahel päris palju nuputamist. Nimelt ei taha keegi 12-16-aastasi tööle võtta eriti, v.a. noorte töömalevad, lapsehoidjaid otsivad emad ja muruniitjahuvilised. Seega soovitasin tütrel mõelda, kus ta töötaks, et oleks huvitav talle endale ka. Korra on ta kohvikus töötanud – ühe päeva, kui meil vanasti aktiivsed linnaosapäevad olid – see talle väga meeldis. Raamatupoodi külastab ta väga tihti, nii et seal töötaks ka hea meelega. Üks aknamüügisalong jättis talle kunagi kustumatu mulje ja seal oleks ta ka tahtnud suvel asendaja olla, sest seal oli hästi koostöövalmis ja asjalik naistöötaja.

Kohvikuteema langes siiski ära, sest see linnaosakohvik sai niisamagi hakkama (oli asendaja juba leidnud) ja muud poed ju väljaõppeta last endale ei taha palga peale. Helistasin siis raamatupoed läbi ja üks pood oli nõus ta vabatahtlikuks võtma. Peale kuud aega vabatahtlikku tööd ütles juhataja, et neiu oli jätnud talle hea mulje ja võib järgmisel aastal uuesti tööd otsima tulla.

Teine eelmise aasta suvekuu läks teisel alal teenindussfääris ja ka seal sai ta väga kenasti hakkama, ka ilma palgata, aga vähemalt sai inimestega suhtlemist, probleemilahendusoskusi ja natuke raamatupidamise algtõdesid praktikas järele proovida.

Sel aastal sai ta tänu eelmise aasta tööle päriselt poole kohaga tööle ja on päris rõõmus.

Aga jah, 18-aastaselt on juba keerulisem tööd otsida, kuna väga paljud ootavad 18.eluaasta ära ja siis otsivad seda, mida paljud teisedki. Töökuulutused, mida aastaid tagasi olen vaadanud, olid kõik sarnased: 18-aastane noormees/neiu otsib suveks tööd. Olen aktiivne. Helistage.

Ma ei usu, et suurem osa neist tööd leidis sellise kuulutuse kaudu. Pigem siis juba tuttavate või võrkturustajate kaudu, igatahes mitte sellise kuulutuse peale. Ja kogemus või mille tõttu eristud teistest sama töökohta soovinud noortest? Kui seda pole, oled automaatselt esimeste mahakriipsutatavate seas. Sellepärast ma arvangi, et on tore, kui saab kasvõi huvilisena vabatahtlikku tööd teha, töövarjuks käia kooli ajal, ise huvitaval alal kaasa lüüa ja tegevust otsida. Ja kes ütlevad, et on ju suvi ja vaja (koolist) puhata, siis pole vaja karta, et kogu aeg töö peale ära kulub – alla 18aastased üle 7 tunni päevas töötada ei tohi seaduse järgi, jääb ka puhkamiseks aega.

Kui seda kogemust ikka vaja on, küllap leiab ka selle aja.

Advertisements

Andekas laps, tubli laps või Harilik Laps?

Käisin eile seminari moodi üritusel, kus räägiti andekatest lastest. Rääkisid erinevad asjatundjad – haridusliku erivajadusega lastega tegelevad spetsialistid, õpetajad  ja ka mõned lapsevanemad.

Huvitav oli see, et ONGI olemas asutused, mis on valmis aitama lapsevanemaid, kelle lapsel on koolis probleeme. Aga kõrva jäi mulle kraapima paar huvitavat lauset…

  • “Ma ei usu, et mu laps andekas on, ta on lihtsalt tubli.” Ja seda lapse kohta, kes teises klassis 4.klassi matemaatika töövihiku ülesandeid lahendas igavusest. Aga kuna tal tundides kohati igav oli, ei suutnud ta alati tunni lõpuni vaikides istuda ja seetõttu polnud ta “puhas viieline”. Aga emal oli kahtlus, mis viis ta lõpuks ikkagi abi otsima, kui tema tark ja arusaaja laps äkitselt väga kiirelt “kolmeliseks” muutus, sest ta oli õpetaja välja vihastanud. Õpetaja oli senini koguaeg kinnitanud, et kõik on HÄSTI [sest valitseb arusaam, et kui ei ole hästi, siis ilmselt kaotad töökoha, kuna pole õpetajana pädev?] , kuni ühel hetkel oli väga, väga halvasti ja kogu pere sai sellest psühholoogilise trauma.
  • Et kui laps juba eelkooliealiselt tugev on, võib esimeses klassis teha nii, et õpetaja abiga võtab ta korraga (või noh, sama õppeaasta jooksul) läbi nii 1. kui 2. klassi materjali, et kokkuvõttes minna sinna klassi, kus tal huvitavam on, ehk siis lõpetab nii 1. kui 2. klassi korraga kevadel ja viiakse peale esimese kooliaasta lõppu üle 3.klassi. Eestis juhtus ühest klassist ülejärgmisse edasiviimist 13 korda eelmisel õppeaastal!  Vau? Vau!
  • Kui palju vanemaid sellisest võimalusest üldse teadlikud on? Kui palju on neid lapsi, kes küll mõnes aines on väga tublid (nt. matemaatika), aga ülejäänutes on keskmisel tasemel ? Arvan, et neid on päris palju, ainult et emad-isad ei tea, et neil on õigus nõuda oma lapsele isikliku õppekava koostamist selles aines. Ja paljud vanemad ei taha seda juba sellepärast teha, et nad on proovinudkooliga või õpetajatega sellest rääkida ja vastuseks on saadud “Mul ei ole selleks aega”, “teised lapsed on ka tublid”, “mu enda laps oli ka tubli ja tark, aga uskuge mind, selle puhul ei pea  m i t t e    m i d a g i  tegema!” jne.  Siin tulevadki mängu õpiabiga tegelevad keskused –  näiteks  toredad spetsialistid Tartus   ja Rajaleidjate Keskused üle Eesti. Kui ÄGE!
  • Mina näiteks ei teadnud, et IGAS koolis tegutseb haridusliku erivajadustega laste abistamiseks nn.HEV-koordinaator; et õpiabi keskusesse võib pöörduda ka siis, kui laps on just  h e l g e   p e a g a ja koolis on tal igav – millegipärast kujutasin ette, et sinna lähevad “kahelised”. Milline väärarusaam! Sinna pöördutakse tihti ka siis abi saamiseks, kui laps ühel päeval lihtsalt ei taha enam kunagi kooli minna, olgu siis probleem kiusamises, kiirelt alanenud õppeedukuses, õpetaja pandud sagedastes märkustes või hirm kurja sotsiaalpedagoogi ees!  Kohe kahju hakkas, et mina sellest kõigest midagi ei teadnud, kui eelmisel talvel ja kevadel tohutus hädas olin…
  • Julgustati abi otsima ka siis, kui pole kindel, kas midagi annab parandada või kui tundub, et koolisüsteemi muuta on nagunii võimatu. Kui lapsevanem hädasolevat last ei aita, kes siis veel? Kuigi tihti istub meie kõigi sees see kunagine laps, kellel ka võibolla koolis paha oli ja seetõttu tundubki, et peab lihtsalt ära kannatama – ei pea! Valikuid on, ausalt, aga harva jooksevad need siis meile kätte, kui ise ei otsi !

Andekuse koha pealt veel jagan paari linki – Võimekusest ja andekusest lugemiseks infot  ja üks raamatusoovitus ka andekatest lastest.

Mina arvan, et kõik lapsed on andekad ja erilised. Mõnikord me lihtsalt ei teadvusta endale, milles.