Soorollid, soostereotüübid nii- ja naapidi

Aprilli lõpus käisin sooteadlikkuse koolitusel. Räägiti soorollidest, soostereotüüpidest, ühiskondlikest ootustest. Seltskond oli tore, teema oli huvitav. Mina käisin seda kuulamas oma tundidega seonduvalt ja puudutasin teemat hiljem ka tundides.

Huvitav on see, et kuigi ühiskonnas on tendents soostereotüüpide murendamise poole – et ka mehed peavad koristama ja laste eest hoolitsema, naised aga tööriistadega osavad olema ja sama suurt palka saama võrdselt tehtud töö eest, siis ikka on neid kohti, kus hoitakse kinni traditsioonidest.

Tavaliselt peetakse nooremaid inimesi tolerantsemateks ja minu küsimuse peale pidas enamus klassist seda häirivaks, kui inimesi nende soo tõttu võrdselt ei kohelda või lausa halvustatakse. Aga mõned ei pidanud ka!

Vaatasime stereotüüpide lehelt videosid ja minul tõusid küll ihukarvad püsti. Jah, need olid kõik natuke üle paisutatud teemad, et kontrast võimalikult suur tunduks, aga ikkagi – päris jõhker. Kui niimoodi videote kujul puust ja punaseks teha, tunduvad need ebaõiglased lood küll, aga samas igapäevaelus ilmselt kõike seda ei märkagi, tõenäoliselt harjumusest, et nii on alati olnud.

Koolitusel toodi meile ka näiteid ja paluti järjekorda panna, mis kõige rohkem häiris ja mis vähem. Osa neist näidetest olid küll sellised, et kui reaalses elus ette tulevad, ei kergitaks kulmugi, samas sooteadlikud inimesed tabavad neid paremini. Kas teid häiriks, et õpetaja on klassis riiulile pannud tüdrukute tööd kollase mapi vahele ja poiste tööd sinistesse mappidesse? Kui neiu palub noormehe abi rattakummi pumpamisel ja noormees ütleb, et mis seal keerulist, tee ise?

Igatahes paluti meil kodutööna sooprillidega ringi vaadata.

Mida ma seni märganud olen – soorollide ühtlustumise teemal:

* poes müüdi tumesiniseid palmikumustriga laste sukapükse. Ei olnud ainult roosad 🙂

* Meesmüüjad ja naistaksojuhid – neid on juba pikemat aega näha olnud ja mind küll imestama ega halvustama ei pane (vt. videot!!). Pigem tuleb rahuloluga meelde, kuidas üks meeskassapidaja poesmu käru kassast läbi mahutada aitas, kui kassad oma vahel liiga kokku lükatud olid ruumipuudusel. Ei olnud kaksikutekäru.

* Äripäeva aasta parima juhi valimisel oli valik 3 naise ja kahe mehe vahel (6.mai leht sattus vaatevälja)

Soostereotüüpide rõhutamist märkasin ka üsna harva:

* poliitikud selgitasid mingeid oma vaatenurki ja siis kõlas meespoliitiku suust, et “ja lastest räägib siis Ruta!”

* Poenukkudel on kriiskavroosasid riideid ikka hulka rohkem kui neutraalsetes toonides, barbidest-monster-ai’dest beebinukkudeni välja.

* Seoses dressipluusiotsinguga olen märganud, et rohelisi dressipluuse naisteriiete hulgast leiab peaaegu sama harva kui ilusaid siniseid või pruune naiste pusasid. Halle on küll, roosasid-lillasid-oranže ka, aga ilusaid rohelisi otsin juba pikemat aega taga. Samas väikeste poiste riiete hulgas on küll oranže, kollaseid ja punaseid riideid näha, aga no ma olen sellest east väljas.

Eks ma pean veel ringi vaatama. Üldiselt mulle siiski meeldib süüa teha ja see, et keegi aitab mul ratta sadula kõrgust muuta. Mis sellest, et ma ise ka võsalõikuri ja akudrelliga tööd teinud olen. See ei tee mind kuidagi paremaks ega halvemaks, ma arvan. Aga palka võiks võrdse tööga ikkagi võrdselt saada.

Pildid pluusidest on illustratiivsed, pärit Nexti lehelt. Kohati üsna arusaadav, kummast soost lapsele pluus mõeldud on? Aga Ameerikas oli tõsine lugu lapsega, kelle nimest polnud aru saada, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Lisaks riietasid vanemad teda aegajalt poisi, aegajalt tüdruku riietesse, mis ajas muud inimesed kurjaks, kuna neid vaevas lapse soo varjamine! Lapsevanemate õiguste äravõtmiseni asi vist päris ei läinud, aga teemana jooksis see ka läbi. Kes tahab rohkem lugeda-vaadata, võib guugeldada märksõnu ‘baby Storm’. Ja vastupidi – isegi kui laps on roosas kleidis ja patsidega, võib mõni inimene ikkagi tuimalt (või just salakavalalt?) küsida, kas see laps on teil poiss või tüdruk??

Lasteriiete sorteerimisest auto imetervenemiseni!

Nädalavahetusel sorteerisin oma “laoruumi” ehk siis ühte tuppa ehitatud kastidega riiu- lite süsteemi. Üldiselt mulle väga meeldib selline süsteem, kus on pappkasti peal suurelt kirjas number – nt. Poiste 98 ja seal sees on sellele suurusele sobivad riided. Ja teises kastis T(üdruk) 80-86 kombed jne. Lasin riiulite vahed reguleerida banaanikastide suuruse järgi ja lisaks olen kasutanud kaablikaste (mis on umbes sama suured kui banaanikastid, aga mustad ja läikivad) ja A4 paberite kaste, nende sisse saab panna väiksemaid asju, nt. pealkirjadega Laste sukapüksid/Päevitused ja ujukad/ Klotsisorteerija + täheklotsid.

Pealkirjade panemine on kõige lihtsam valge paberi ja kleeplindiga, sest niisama kasti peale kirjutada saab ühe korra; edasi, kui muudad sisu, läheb juba sodimiseks ja kast on mitmetimõistetav. Aja kokkuhoid, kui ei pea kasti kõige alt selleks välja koukima, et veenduda, et selles TÕESTI pole enam 3 talvekombekat. Teisest küljest peab kastimajanduse vahetus läheduses olema pabereid, kleeplinti ja must marker, sest muidu kaob Tähtis Mõte kasti sisu kirja panna kohe toast lahkudes.  Been there, done that.

Igatahes on selles pisikses ruumis nüüd jälle (üle mitme kuu!) võimalik põrandale astuda, võib lausa tantsida 🙂 Välja tuli ka paar kummikuid suuruses 33, mis minu teada eelmisel sügisel olid suurus 34, aga kui nüüd 34 vaja oli, siis jah.. Hea, et 35 suuruseid mitu on ja kasutuses juba. 34 kummikute soovija pidi küll oma lapsele uued ostma. Need, mis hetkel mitu aastat ootama peavad, olgu siis jalanõud või Vahepealsed riided – lähevad üldse pööningule magamismattide ja magamiskottide seltsi.

 

Meie pööningu idee on umbes selline (pildiallika blogi siin – ent meie oma on metsikum).

Ja kohe hea tunne on! Lisaks veel ilus ilm akna taga ja peaaegu vaba päev lastega! Vaba päeva ülesanne tänaseks on tegelikult välja mõelda, kuidas rahulolematus välja otsida enda seest ja seejärel see välja kraapida, sest minu seljamured on vist ilmselt sellega seotud ja kavatsen neist lahti saada. Päris hea on vahelduseks oma mugavustsoonist välja astuda ja hirmudega tegelda – silmaarstil käisin sügisel, hambaarstil käisin jaanuaris ja veebruaris (varsti saab ehk käidud, siis lubas mu kallis ka minna, et Tervise rubriik kulude eelarves stabiilne püsiks), nüüd siis natuke selja-asju lahendada mõtisklemise + uurimise abil ja siis jääb veel trennitegemine.

Trenniga hakkasin hurraaga juba vahepeal pihta, aga siis sai vist ikka salaja natuke üle pingutatud,  kuna järgmisel päeval peale SUURT 10-minutilist trenni tõstsin Pisipiigat ja õlg tegi väikse nõksu ja jäi mitmeks nädalaks tundaolevaks. Nüüd on petlikult parem, kuna ma tean, et nii ruttu päris korda ei lähe, ikka paar kuud tuleb selle õlaga rahulikum olla ja mitte oma õlga teiste asjade alla toppima hakata. Ahjaa, sain ka meeldetuletuse oma õelt, kes ütles, et ülaselja hädad on ju puhtalt sellest, et teiste hädad oma kanda võtta. Võibolla ma sellepärast polegi rahul, et kõikide inimeste elu pole selline, nagu nad tahaks?

Seljaväänaja ütles, et mul on seal ülinõudlikkus ja kriitika ka, nii et mul kulmud kohe kerkisid, et kellel neid siis sisimas poleks? Samas – äkki ei olegi. Igatahes ruumi kaevamiseks on mõttemaastikul. Peab vist lastega jalutama ja lilli vaatama minema aeda, siis on hea mõelda.

Eile jalutasin autot*, mis parata, kui autoparandaja ei usu endasse. Asi algas sellega, et auto väitis mulle sulaselges lühenditega rootsi keeles, et tal on mingi mure ja nõudis, et väljalaskega kohe teenindusse pöördutaks. Näitas pilti ka juurde mootorist (mida mina mootoriks pidada ei teadnud). Ootasin paar päeva, aga nõue püsis. Käisin tööl ära, helistasin tagasi tulema hakates Parandajale. Rääkisin mure ära, ta arvas, et siis tuleb vaadata jah. Leppisin aja kokku pealelõunaks. Hakkasin siis koju sõitma – ja ennäe imet, Parandajaga vestlemine autos oli imetervenemise põhjustanud! Ju tal oli lihtsalt raviv hääl. Igatahes oli Emission serv. erfördras silt  [kirjapilt minu mälu järgi] lahkunud ja jälle oli võimalik jälgida, mitu liitrit kütust sel hetkel aurustati kodu poole liikumiseks.

Kodus rääkisin uuesti Parandajaga, ta küll kahtlustas, et mingi elektroonika vajab ikkagi kõpitsemist, aga peale lõunat selgus, et sain ainult diagnostika eest maksta. Raviv hääl on ikka odavam kui uued autojupid, on positiivne kokkuvõte. Isegi kui Parandaja kahtlustab, et küllap katkised asjad pärast uuesti nähtavale ilmuvad. Mnjaaa. Ehk meie autoke tahtis lihtsalt kuulda, et ma hoolin temast ja olen nõus isegi remonditöökotta helistama. 🙂 Isekas mina oleks eelistanud Parandajale raviva hääle eest 5 euro maksmist diagnostika eest võetavale 15 eurole, aga Parandajal polnud raviva hääle asjus eneseusku?! 😛

Laste riidesse panekuga tuleb nüüd küll kohe pihta hakata, kui nad oma väiksed legotükid ära on söönud ja siis need pokaalide ja klaaside seest/ümbert ära korjanud, sest täna käib miskipärast lusikatega kommisöömine. Millekski pidid need lilla-roosa-oranžikirjud legod head olema, aga kommide pähe ma neid Osta.ee-st tegelt ei ostnud! Vähemalt lastelaud ei kleepu pärast ega ole isegi moosine! Ainult Pisipiiga jätkab kastekannuga vennal pooleli jäänud kraanikausi kastmise tööd, mina ilmselt siis kraanikausis ootavat pudrupotti enam pesema ei pea. Neljane ja peaaegu-kahene on ikka paras tandem küll. 🙂

* Autot jalutama  – sõidad autoga parandusse ja ise jalutad koju, hiljem jalutad parandusse autole järgi ja sõidad koju.  Saab praktiseerida juhul, kui: a) keegi ei tule sulle teise autoga vastu, et sind koju ära visata b) sul pole auto pakiruumis käru, millesse laps(ed) panna ja koju jalutada c) ühtegi bussi kummaski suunas parajasti ei tule. Ajakulukas, aga tervislik.

Sibulamatus, järjehoidjakaustik ja homse varna lükkunud kodutööd.

Veebruari lõpp läks nii kiireks, et sain isegi oma eelmises postituses mainitud kummuti  3 korda ära värvitud ja tuppa 🙂 Trepikojavärvimist sain alustada, aga seda peab veel jätkama, kuna selgus, et pisikese ruumi asemel peaks kogu trepikoja värvima, sest keegi (huvitav küll, kes!) on trepist alla tulles käsipuu puudumise tõttu seina katsunud. Pidevalt. Tapeeti sealt maha kakutud polnud, aga salakavalalt värvi vahetanud oli see sein sealt küll.  Siis muidugi vanast värvikogusest ei piisanud (mis ma ükskord valmistoonituna ostsin, sest keegi oli toonida lasknud ja siis välja ostmata jätnud), suuremat kogust ostma minnes aga selgus, et valisime uue värvi ka. Poes tundus täitsa kena, seinas aga paraku hoopis teistsugune. Nojah, mis seal ikka 🙂 Vähemalt värvida mulle meeldib.

Kahjuks otsustasid lapsed riburadapidi jälle haigeks jääda, seega on värviprojektide teostus ikkagi natuke nadi.

Seega minu plaanid märtsiks oleks

1. trepikoda ja tuulekoda värvida

2. Diivanikate ikkagi valmis õmmelda

3. Vähemalt 1 uks ära värvida (kummuti valget värvi jäi üle).

Raamatutest võiks Praktilise perenaise sarjast 2. raamat (üldpuhastus)  ja 3. raamatu (rahateema ja kokkuhoid) läbi lugeda, laenasin mõlemad raamatukogust, sest arvasin, et enamus teemat tuleb ehk tuttav ette või siis pole päris minu teema, seega on hea laenutada ja head juhised välja kirjutada. Lk 106 juba oligi 1 asi, mida ma ei teadnud peast! Nii et laenutus tasus ära, sest PET-koodid (milliseid plaste võib hiljem uuesti söögi/joogi ümber kasutada ja milliseid kindlasti mitte) tundusid huvitavad ja raamatud pole mul ajapuudusel üldsegi veel läbi. Raamatuväliselt ehk siis internetist saab neist plastikukoodidest aimu siit.

Mul on muidu üks suur kaustik, ilusa pildiga, kuhu ma üles kirjutan need ägedad asjad, mis internetis või mõnes raamatus (nt. ülalmainitud Perenaises) mulle vastu tulevad ja tunduvad meelespidamist väärt. Et ma arvutit päris iga päev ei kasuta, on hea, kui ideed on kuskil paberil kirjas ja neid saab aegajalt lehitseda ja praktiseerida. Alates siis letšoretseptist kuni naljakate asjadeni – Freezer friendly banana bread, Kadri empaatide leht , frou-frou stiilis seeliku tegemise õpetus (mis seisneb peamiselt selles, et paned otsingusse frou-frou skirt ja otsinguga leitavate piltide peale vaadates saad enam-vähem aru, kuidas need tehtud on: A-lõikeline alusseelik, mille külge on õmmeldud eraldi krousitud kihid), Katwise stiilis mantlid jne.

Mõte on selles, et vanasti panin palju asju arvutis bookmarkidesse, sest need olid niiii ägedad. Ja sellega asi piirdus… Ühel hetkel taipasin, et järjehoidja lisamise järel – isegi kui neid murdosa servaribal nähtavale jätta – ei vaata ma neid ägedaid asju enam kunagi, sest uusi ägedaid asju tuleb peale. Mõnikord lausa tahtsingi tagantjärgi vaadata mõnda lehte, aga siis oli näiteks internet need sealt mujale kolinud ja jälitada polnudki niisama lihtne. Nüüd ma siis kirjutan huvitavad asjad üles ja lisan oluliselt harvem neid endale lihtsalt järjehoidjatesse. Aga vähemalt on koht, kuhu saab katsetamise käigus juurde märkida, et piparmündikastme tegemisel peab järgmisel korral rohkem panema seda või vähem toda. Õnneks läheb mu mälu järjest paremaks.

Siis juhtus selline tore asi, et mul käis külas refleksoloog – üks armas tore naine, kellega koos me vanasti õppisime seda asja 🙂 Eriti toredaks tegi asja see, et lõpuks ometi tegi keegi   m u l l e  ka refleksot, muidu masseerin ainult ise oma varbaid, mitu korda aastas. Või kui mingi konkreetse asja jaoks vaja on. Aga kui keegi teine teeb, siis see on luksus! Äge. Hakkan ka nüüd rohkem tegema jälle.

Ja märtsiga on veel rohkem lilli näha kui need vabariigi aastapäeval ilmunud 3 õitsvat lumikellukest! Iga kevad olen lillejahti pidanud, kuna eelmised elanikud olid pea kõik lilled likvideerinud ja nüüd on igal aastal järjest rohkem kevadisi rõõmustajaid meil. See teeb tuju kohe heaks, kui sellele mõtlen! Vahepeal ma istutasin nii, et pärast ei ilmunud midagi nähtavale, mingis foorumis nimetati selliseid hüatsindiistutamisi matusetalitusteks (matad sibulad maha ja ei kohta neid enam kunagi). Loodan, et eelmisel aastal läks paremini ja ehk sel kevadel mõni neist istutatutest mäletab ehk, mida kevadel tegema peab 🙂

Lilledeni!!!

Vähem otsuseid, rohkem aega?

Lugesin hiljuti ühte blogiartiklit sellest, kuidas vähendada otsustamisele kuluvat aega. Juures oli pilt  v ä g a  ilusa helesinise garderoobiseinaga, kus rippus umbes 10 erivärvilist kleiti, samapalju pluuse jms, päris kirju pilt ilusatest riietest. Tekstis aga oli teemaks see, et kui oma valikuid vähendada, näiteks meeldima hakanud asjadele keskenduda, siis ei peagi olema liiga palju valikuid. Autoril oli üks paar nö. pidulikke teksaseid, millega ta käis esinemas üritustel, nii et käiski selle ühe paariga terve aasta jooksul nendel üritustel, kus teksad olid etiketi poolest lubatud. Nii kadus tal ilmselt ära paanitsemine teemal “Mul ei ole midagi selga panna”, “Mida siis seekord kanda, kõik on juba korra kantud??”. Samamoodi kitsendas ta oma hommikusöögivaliku umbes 3 eri roa peale (müsli, munad või peekon), teeb paari kindlat soengut, eelistab kindlas piirkonnas kindlat hotelli jne.

Tundub üksluine?  Või on just lihtsustamises peidus suur ajavõit?

Mitme erineva pastapaki või leiva vahel sa poes valid, kuigi näiteks kohvi ostes on 1-2 kindlat lemmikut ja teisi suurt ei katseta enam, kui just ei kingita?

Riietega on sama lugu – mul on küll oma lemmikvärvid, aga paar punast asja on ka mu kapis, kuigi ma neid vist igal aastal ei kannagi 🙂

Rohkem saab lugeda Crystali blogist (sealt lugesin mina) või Jon Acuff ’i raamatust Do Over.

Head mõtlemisainet 🙂