Suured tormid möödas, naabrite õunapuud ei hüpanudki meie aeda. Tühjemad on need küll, õunte puna on vähem näha, lehtede kohta ei oska öelda. Meil midagi väga minema ei lennanudki, isegi laupäeval linnas toimunud laste jooksumaratonil saime käidud ja tuul meid minema ei puhunud.
Jooksis Väike Piiga ja siis kaks keskmist last, keda nüüd pidevalt suurteks lasteks tahaks kutsuda, sest noh, nad tunduvad jälle natuke suuremad. Mitte pikkusest, sest VEEL olen ma neist mõned sentimeetrid pikem, aga kauaks sedagi. 7.klassi tüdrukutest on enamus juba pikaks kasvanud, nii et Trennitüdruk on vist üks kõige lühemaid. Ometi ta kasvab, isegi talvejope varrukad olid väga täpselt parajad, sirutada nende varrukatega ei maksa. Tegelikult Vanima tütre järgmine jope juba ootab.
Maraton läks muidu seekord natuke igavalt, joosta saime vist kokku umbes paarkümmend meetrit neist lubatud neljasajast. Väiksele Piigale sobis, ta kõndis ja jooksis ise. Suuremad lapsed jäid pärast seda veel sinna oma jooksu ootama.
Ometi kord oli feisbukist reaalselt abi, sest heategevus oli jõudnud fotograafide gruppi ja osa neist pakkus end tasuta pilte tegema. Meie võitsime ka ühe pildistamise ja laupäeval jõudis see aeg kätte. Oleks isegi enne jõudnud, aga Väike Piiga oma tuulerõugetega jõudis vahele. Igatahes olin ma väga üllatunud, fotograafineiu on nii hoolega valmistanud, võtnud kaasa igasugu vidinaid ja õhupalle ja klaaspudeleid lilledega, mullitajatest rääkimata. Suured lapsed jõudsid ka kõik koju ja said pildile, kuid harjumatu värk – pildistamine väsitab. Eriti mingis kindlas suunas vaatamine. Meil läks vist ligi tund aega! Vanim Laps, kes oli meile just selleks päevaks külla saabunud (üldse mitte pildistamise pärast), sõi koos oma kallimaga seni ahjus valmis saanud pitsa ära, sest ega head asja ei saa ju külmaks lasta. 🙂 Teine plaaditäis pitsat jäi tegelt meile ka.
Pühapäevase saju ajal oli mul nii hea meel, et pildistamine ikka eelmine päev päikse käes tehtud sai. Aga minu suured plaanid – korrastan sügis/talvejopesid – jäid tagasihoidlikuks, sest vihma sadas ja niisama oli ka hea olla. Õigemini tegelikult olime viimased päevad Mehega natuke nukrad, sest üks ta sõber suri ja see tuli nii äkki. Ja keegi ei tea, mis juhtus… Ja see paneb mõtlema, kui palju me teame neist sõpradest, kes alati on naerused ja rõõmsad, kuid samas võib-olla hoopis depressiooniga kimpus? Nii ma ei jõudnudki eriti teadlaste ööle, käisin ainult oma lemmikteadlast vaatamas, tal käis mitu-mitu gruppi füüsikahuvilist rahvast ja ma jõudsin enne viimaseid gruppe juba koju minna. Pärast läksin ikkagi tagasi, et saaksime koos koju tulla. Lapsed käisid hoopis ühes teises teadlastega majas, jäid ka rahule.
Täna käisin rekordit tegemas – sõin kogemata kõhu nii suppi täis, et tahtsin peale seda liigutada. Mõtlesin, kas jalutada poodi või sõita poolpimedas rattaga, aga lõpuks läksin hoopis jooksma ja jooksin plaanitud 40 minuti asemel isegi 53 minutit! Mingid kilomeetrid ka, kiitis Endomondo, tubli! Endiselt tundus mulle, et mina olen see ainuke jõulupuu, kellel helkurid käte ja jalgade küljes ripuvad, teised jooksjad on kõik ikka eestlaslikult tagasihoidlikud, jooksevad oma punase või sinise jopega ja hoiduvad helkuritest täiega. Autoteel joostes. Õnneks ei olnud algul nii pime ja nägin ühte tuttavat lapsevanemat ka. Ta küsis, miks ma asfaldi peal jooksen, miks ma parki ei lähe? Hmm, sellest parkiminekust ma olen korra juba kirjutanud koos muude algaja naerukohtadega. Jäin siiski edasi joostes mõtlema, et jah, miks ma siis ei lähe sinna? 
Alateadvus maalis pildi pimedast, ähvardavast alleest – kus kõik jooksevad siuh ja viuh minust mööda ja siis ma eksin ära ka, nii kodu lähedal ju ikkagi, mis sellest, et ma seda parki sada korda ilma jooksusammuta läbinud olen.
Proovisin korraks tee kõrval muru sees joosta, aga see oli raske. Muru haarmed krabasid mu botastest kinni! Maapind oli ebatasane!! Kohe tundus asfalt jälle palju kindlam ja ohutum.
Aga edasi joostes mõtlesin, et aega ju on, joosta veel natuke jõuan, äkki hüppangi sealt pargiservast läbi?
Oh üllatust, park ei olnudki nii kohutav!! Loomulikult sattusin ma vastassuunas jooksma – kuidas kõik ülejäänud liiklejad teadsid, et tuleb minust vastussuunas mööda liikuda, ükskõik, kas käimiskeppide või jooksusammudega? Ma ei näinud seal kooreprügi sees mingeid mahajoonistatud nooli! Jooksin lihtsalt selles suunas, mis viis kodust kaugemale.
Valgustus! Keegi Hea oli parki lambid pannud ja see park polnud üldse nii pahaendeline, nagu ma kartnud olin. Lambid põlesid palju tihedamalt kui tänavavalgustus mu kodutänaval. Valgus oli oranž – kõrgrõhu naatriumlambid, nagu kevadel selgus ühe Eesti kooliõpilase uurimistööst. Nagu sügis… Natuke tõrusid ja käbisid talla all, aga üldiselt polnudki nii raske joosta kui enne proovitud pikaks veninud muru peal. Ainult vasaku jala 2 keskmist varvast surid keset jooksmist ära, need vee ja tule varbad, mis on suurest varbast järgmised. Kodus peale duši all käimist olid nad igatahes juba ellu ärganud.
Loodame siis, et tuleb ilus oktoober ja et ma saan Edisoni robotid Austraaliast ära tellida soodushinnaga, et nad enne jõule kohale jõuaksid.
Piparmynditee 