Rattarallil ei kukkunud käod…

Täna oli meil terve perega plaanis rattaralli. Sõitsid 4 last viiest, s.t. Vanim Laps oli meile niisama abiks – küll numbrite kättesaamiseks, vahepeal kokkusaamiskohal valvamiseks ja väikestega igat pidi ka. Kuna kaks väiksemat on meil 2 ja 4-aastased, panime nad koos kuni 3-aastaste starti. Ise läksime mehega kaasa, tema Väikse Pojaga, mina Pisikese Piigaga.

Kolmerattaliste, jooksurataste ja pealeistutavate autode vahel oli algul väga kitsas, aga pärast päris rahulik. Sõidurõõmu meil suurt ei tekkinudki, kuna Piiga läks pedaalidega tülli ja edasi väntamisest keeldus. Aga no rattal oli taga pikk sang ja ka finišis lubatud jäätis kannustas teda edasi sõitma.

Suuremad lapsed pidid startima 9-aastaste ja vanemate lastega, sel aastal tundusid nad juba piisavalt suured (9 ja 12), et saavad ise hakkama. Eelmisel aastal sõitis 8-aastane koos issiga veel, kuna tema sõidustiil nõudis igaks juhuks kedagi kaasa. Sel aastal oli ta juba osavam ja lõpetas päris kiirelt, mitte küll esimeste seas, aga ikkagi varem, kui me lootsime. Keda aga finišijärgsesse kohtumispaika ei ilmunud, oli Trennitüdruk.

Mina viisin samal ajal 3 ülejäänud last koos nende ratastega juba koju, kui Mees helistas, et keegi lastest oli kukkunud. Hea, et sain väiksed lapsed koju taastuma jätta (kuum ilm ikkagi!) ja üksi tagasi linna sõita. Kiirabi oli Trennitüdruku Statoili tankla juurde meie kohtumispaika maha pannud ja ütles, et suurt viga pole ja pindmised vigastused. Õnneks nad olid ka tema ratta rajalt ära korjanud.

Keegi poiss oli talle Teguri tänaval tagant diagonaalis sisse sõitnud, kuigi ruumi nagu oli olnud. Põlved ja üks küünarnukk olid ära plaasterdatud, teise käe ranne oli valus, aga ilma sinikateta. Üks peopesa ka natuke kriim. Siis selgus, et kõige kurvem oli hoopis see, et ta ei saanud oma lasteürituse medalit ega jäätist! Jooksin igasugu telke pidi ja sain kotikese medaliga, jäätise ostsime hiljem poest, kui kodus PisiPiigaga lõunaune teemal kemplesin (kärutasin Piigaga poodi ja tagasi, tema küll ei maganud).

Õhtuks siiski käevalu ära ei kadunud, aga nähtavaid sinikaid, verevalumeid, paistetust ka ei paistnud. Mitte see lõhkise küünarnukiga käsi, vaid parem käsi, mida kõik paremakäelised kukkudes esimese asjana pidurdamiseks maha toetavad. Nüüd enam toetada ei saanud sellele. Isegi minu salanipp – katsu, kas haiget saanud koht on kuum – ei andnud vihjeid. Pealtnäha polnud mingit vahet teise käega ja soojem polnud see käsi valusa koha pealt ka.

Kuna paari päeva pärast on Tartu Võimalemispidu, kus Trennitüdruk ka esinejate nimekirjas on, ei andnud see randmeasi mulle ikka rahul. Helistasin, pidasin nõu vennanaisega, kes ütles, et näitamaminekuks on 1930 kõige kehvem aeg, kuna sel ajal toimub seal tavaliselt “vahtkonnavahetus”, et mõni aeg peale kella 20 peaks normaalsem olema.

Peale kella 8 hakkasimegi EMO poole jalutama ja loomulikult oli osa laupäevaõhtusest põnevast rahvast juba kohal. Mina võtsin kotist nuku, heegelnõela ja lõnga ja nii need 45 minutit läksid. Siis natuke sebimist kabinetist kabinetti ja 20 minuti pärast oli Trennitüdruku käsi kodarluu katkise otsa tõttu kipsis.

Ei mingit võimlemispidu. Olin natuke rahul ka – et ikkagi traumapunkti tulime, kuigi “karjuvat vajadust” pealtnäha polnud. Kuskil ajusopis oli mul meeles lugu, mida ema mulle vanasti rääkis – tema töökaaslase tütrel oli paar varvast valus, tükk aega, aga kehalise tunnis ikka pidi käima. 2 kuud oli kohati ikkagi valus ja hinde peale hüppenööriga hüpata ta ka ei suutnud, aga muud asjad tegi läbi häda ära, sest keegi ei võtnud tema valu tõsiselt! Koguaeg ei valutanud ju ka. Aga lõpuks läks ema temaga ikka arstile ja need kokkukasvamata varbaluud olid ikka veel kokku kasvamata. Või noh umbes sellisel teemal lugu, üksikasjad pole täpselt enam meeles, ainult see põhimõte, et oli küll nagu valus, aga vist mitte piisavalt.

Paraku võib ka seda juhtuda, et röntgen kohe ei näita vms. Mina olen ka ju varemgi põdenud, kas lähen neid EMO-inimesi tühja asja pärast tülitama või on see piisav põhjus, et laps kurdab? ÜHEL KORRAL on minuga juhtunud, et kui helistasin traumapunkti ja küsisin, kas tulla näitama või ei (kõndimaõppija laps kukkus igeme ja huule vahel oleva kida nii puruks, et see ripnes hammaste kohal ja verd ka muidugi lahmas, nagu suuhaavadega ikka), nad ütlesid, et muidugi tulge, näitame ikka kirurgile. Meil küll kiirabi ei ole, nii et äkki tulete taksoga, kui teil oma autot pole? No takso siis takso.

Kohale minnes sain aga hoopis pahandada, et  s e l l i s e  asja pärast tulitegi või? Kui ta selle kida katki kukkus, ju siis oligi liiga pikk kida ja hea, et nii läks! Säärase vastuse peale ei osanud ma küll muud teha kui hämmeldunult oma nutetud näoga last vaadata ja pettunult mõelda, et Tartus nad küll niimoodi EMOs öelnud ei oleks. Ausalt. Aga see oli juba üle 10 aasta tagasi. Ju see olukord ikka natuke alandav oli, et siiani meeles püsib ja liigseks kanaemaks hakkamist takistab…

Eelmisel korral meie traumapunktiloost kirjutades oli imetervenemise lugu, seekord aga siis kipsilugu.

Ah jaa, küsisin, aga värvilisi kipse nad traumaosakonnas ei pane, neid saab ainult korduvates. See vist tähendab, et peab korduvalt midagi murdma mõnes teises osakonnas ja meil Trennitüdruk nii suur laps ka juba, ei hakka vast värvilise kipsi pärast teist korda elus midagi murdma. Kui me Rootsis elasime ja Vanem Poiss tookord 4-aastasena käe kipsi kukkus, oli neil roheline kips sinisega jätkatud, kuna roheline kipsiplaastrirull sai poole käe peal umbes otsa. Naljakas, et neil ka seal asjad otsa saavad mõnikord, mõtlesin mina. 🙂

Aga nukukleit päris valmis ei saanudki. Natuke peaks veel heegeldama.

p.s. Rattarallist on meie lapsed osa võtnud tublisti üle 10 aasta, eks kukutud ole varem ka, aga peale peopesakriimude pole midagi hullu juhtunud. Servas on ohutum sõita kui keskel! ja Trügimisest hoia heaga eemale! reeglid on tavaliselt aidanud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s