Augusti keskel võtsime osa kodukohvikute päevast ja tahtsin sellest ka natuke kirjutada, et siis ehk on sellest kellelgi abi, kes ise korraldada plaanib.
Kuna juba varakult oli teada, mis kuupäevaks tuleb ära teatada osalemissoov, aadress, ligikaudne menüü ja korraldaja/vastutaja, siis väga palju üllatusi ilmneda ei saanud. Nime valik osutus esimeseks suureks proovikiviks.
Menüü jagasime kolmeks – magus, soolane ja joogid. Magusad olid siis küpsetised, soolase alla läksid supp, lõhesaiad ja fetajuustusalat ning pärast lisandused sinna veel täidetud munad ja juusturullid. Joogiks on hea teha kohvi, kakaod, mahla ja maitsevett (näiteks piparmündi või sidruniga). Plaanisime sooja ilmaga ka jäätist pakkuda (muffinivormidesse külmutada), aga jäätisetegu ebaõnnestus, sest ma segasin vahukoore liiga vara muuga kokku ja see ei läinud vahtu.
Lisaks laenasime külmkapi (mille me vahepeal mu vanematele olime viinud, kui endale suurema ostsime) ja sinna panime külma nõudvad magustoidud, mille varem valmis tegime. Külmkappi oli hea ka tooraine jaoks kasutada, näiteks 8 karpi mune ja salatimaterjal püsis seal kenasti.
Mis vähegi võimalik oli varem valmis küpsetada, selle tegimegi varem valmis: küpsised, šokolaadikoogid, kohupiimakreemi ja moosikihtidega tordid, küpsisetordi, vahvlid, müsli, puuviljakeeksid. Toorputru tegin ka eelmisel öösel valmis, aga seda väga palju ei kulunudki, sõin ülejäänu ise ära hiljem.
Mahladega oli lihtne nii, et kaks kannu olid kohvikulaual ja kui üks neist tühjenes, sai teise kiirelt ära täita ja tagasi tuua. Kolmas kann oli maitseveega. Piparmündi maitsevett sai kiirelt teha nii, et teed kruusi piparmünditeed, lased mõned minutid seista ja siis kallad kannu, ülejäänu paned külma vett. Kui piparmünditeed on võrreldes ülejäänud veega väike kogus, siis ei jää soe lahja piparmünditee, vaid pigem õrna piparmündimaitsega vesi. Piparmündivarrega saab ka maitsevett, aga siis peab see kauem vees ligunema, 5 minutiga küll piisavalt maitset ei saa külma vee puhul.
Oasupi ja fetajuustusalati tegime kohvikupäeva alguseks, mõlemaid sööke tegin päeva jooksul korra juurde ka. Üldiselt kulub palju kandikuid, sest peaaegu kõik väljapandav on kas suurte taldrikute või kandikute peal. Supp oli meil menüüst tellitav, see tähendab, et muul ajal hoidsime seda kohvimasina kõrval potisoendaja all soojas.
Kuna meil oli abistajaid päris mitu, saime läbi ilma plastnõudeta – see oli minu kõige suurem hirm tegelikult, et meie õues olev prügikast on kuhjaga täis ja igasugune söögine kraam vedeleb ka mõlemal pool prügikasti kuhjades… Aga ei! Meie prügikasti oli viisakate kohvikukülastajate poolt pandud ainult 3-4 kohvitopsi ja 5 eri suuruses läbipaistvat smuutitopsi. Meie kohvikuala prügikorvist lisandus veel umbes 8 salvrätikut ja poolik õun. KÕIK! Ülejäänud nõud olid kõik pestavad – alustassid, kohvitassid, taldrikud ja supitaldrikud, lusikad-kahvlid-klaasid samuti. Kuna meil nõudepesumasinat pole, pesime nõusid jooksvalt – nii ei tekkinud suurt kraanikausitäit.
Aias on meil tavatingimustel ainult üks vanaaegne voodi, millest on aiapink tehtud, nii et istekohtadele mõeldes rääkisin naabritega. “Räägi Inimestega” meetod töötas jälle, sest kahed naabrid laenasid meile oma pinke, toole ja laudu. Õde laenas varikatuse, millest äkiliste vihmahoogudega oli suur abi! Mehe vanemad aitasid klaaskannude ja kohvimasina laenutusega, minu vanemate juurest “sulasid välja” vanad serviisid kohvitassidega, supilusikad ja palju kandikuid. Vennanaine laenas ahjuplaate ja küpsetas mitu plaaditäit juusturulle, õde küpsetas 4 kasti vahvleid. Mina küpsetasin nelja eri sorti müslit ja vaeste rüütlite luid – ehk siis saiapulki kaneeli ja suhkruga, ilma munata. Müslid panime tühjadesse 0,5L keeratava kaanega purkidesse, saiapulgad läksid maakaartidega täiendatud pringles-krõpsude torudesse ja nende tulud läksid Carmeni fondi.
Carmen on ühe minu sõbranna 9-aastane laps, kellel on selline puue, et ta ei saa liigutada oma käsi ja jalgu nii nagu teised lapsed. Lihaspingete tõttu ei saa ta ka rääkida päris nii nagu meie. Tema diagnoos on sarnane meie Noorema Poja diagnoosile, aga kui meil on lihased pinges ühel kehapoolel, siis Carmenil üle terve keha, mistõttu ta ei saa iseseisvalt kõndida. Aga ta käib koolis, 2.klassis! Tema õppetöö toimub puutetundliku sülearvutiga, mis kahjuks kaotas augusti alguses oma puutetundlikkuse – parandus aga pidi maksma ligi 400 eurot. Kooli alguse puhul päris kurvastav, eriti kui keegi garantiid ei anna, et uut ekraani tellides-paigaldades viga kaob…
Aga Carmeni ema tegi erinevaid käsitööseepe ja Minu Õde tegi kookose-suhkru-kehakoorijaid, meie tegime müslisid ja saiapulki kaneeli ja suhkruga ning kõik need tulud läksid Carmeni arvuti paranduseks! Seebid said nii ruttu otsa, sest Carmeni ema oli samal ajal Vasesepa laadal ülejäänud seepidega, aga sealt tulles tõi ta osa seepe veel meile ja ka need läksid kui soojad saiad 🙂
Teine heategevuse võimalus oli meil ka, sai osta erinevaid lilli-taimi ja flokside raamatut ja tulud läksid OPEROG’ile, Operatiivsele Otsimisgrupile, mis otsib kadunud lapsi-seenelisi-uppunuid-KedaIganesVajaOtsida, vabatahtlikele varustuse jaoks.
Laste jaoks oli meil kokku aetud “masinapark”, s.t. lisaks meie pere jalgratastele ja mängutraktoritele-tõukeratastele laenasime mõned Minu Õe käest veel juurde, laste pealeistutava mootorratta ka, nendega käis üks pidev möll. Ainult kaks last terve päeva jooksul olid õnnetud, et nad masinaga lahkuda ei saanud. Liumägi ja kiigupuu olid ka üsna hõivatud, aga eks meil õe ja vennaga ongi kolme pere peale 11 last, seega juba meie “kohalikke lapsi” jätkus iga nurga peale.
Et suurematel inimestel iga ei hakkaks, reklaamisime natuke enne viimast minutit raamatuportaali ka – inimesed said tuua omi vanu raamatuid ja asemele võtta uusi raamatuid. See isegi töötas, sest päris mitmed inimesed tõid raamatuid ja päris mitmed viisid ka, kuid õhtul, kui kohviku kinni panime, olime ikkagi ENEde omanikeks saanud, ülejäänud kahest kastitäiest rääkimata. Ma pole veel mahti saanud raamatuid taaskasutuse listi pakkumisele panna, aga loodan, et osadele leidub veel soovijaid ja ülejäänud viin kas tänavaraamatukokku või Rimi raamatuvahetuskasti ära, mis vähegi lugemist kannatavad.
Koristamine läks vaatamata nõudepesumasina puudumisele üsna kähku, sööke väga palju järele ei jäänudki, mõned tükid kooki ja viimased saiapulgad panin Vanimale Lapsele kaasa, kes kohviku kinnipaneku järel kohe Tallinnasse tagasi sõitis – ta oli meie tubli kassapidaja – ja peale seda saabusid veel ühed kliendid, kes viimase lõpu lõunamaisest oasupist ära sõid.
Mida jäi üle, olid salvrätid (400-ne pakk oli täiega liiast, küllap saame veel 10 aastat nendega sünnipäevi peetud), kolmekordsest saiakogusest kulus ära üks kolmandik, ülejäänuga sai veel kõvasti saiavormi ja saiapulki vormistada; jahu olin ostnud 12 kilo, seda jagasin nii vahvlite tegemiseks kui juusturullide tegijale enne ja peale küpsetamist, aga ainult 8 kilo ootab veel kasutamist… ja mune jäi ka üle, kuigi Kallis Mees tegi kõvasti Pavlovaid nii eelmisel päeval kui kohvikupäeval mitu korda päeva jooksul. Kui keegi plaanib veel Pavlovaid teha, siis arvestatagu seda, et need 90 minutit ahjus on, ei saa seni mitte midagi muud küpsetada…
Aga just siis, kui olin peale kohvikutepäeva paar päeva asju tagasi andmiseks sorteerinud ja pakkinud, uuris üks mu klassiõde, kuidas meil kohvik läks ja selgus, et ta plaanis ka kohvikut teha, kuna nende linnaosa tegi just järgmisena kohvikutepäeva ja nii oli mul soodne võimalus nii oma kohvitassid kui taldrikud-kandikud neljapäeval enne ärasõitu talle laenata ja jahu koos salvrättidega ka. Täna sain talt kraami juba tagasi (õnneks mitte jahu!), kuigi nende suitsukalakohvikusse ma ei jõudnud, sest meie olime samal päeval Salme Viikingiturul. Nende muljed olid ka positiivsed, kuigi neil käis vähem külastajaid kui meil, eks reklaamil ole siin ka oma osa (Tähtvere kohvikutepäevast enne toimumist suurt infot ei liikunud, Tammelinna omadest kirjutati fb-s ja Tartu Postimehes ka) ja lahtiolekuaeg mõjutas ka – meie olime avatud 11-19, nemad tegid vist lõunast lahti.
Aga kes veel plaanib kunagi oma kodus kohvikut teha, soovitan küll proovida!
Eraldi tasub läbi mõelda:
*lemmikloomade teema – kas näiteks koeraga võib tulla kohvikusse? Meil endal loomi pole, seega meie nõue oli, et loomadega võib ikka tulla, kui omanik vaatab looma järele, sest väikesed külastajad võivad lahtise looma peale ehmuda;
*tualettide teema – meil plaaniti Kemmerlingist välikäimlaid rentida, aga kuna lubas vihmast ilma, tundus ka mitme kohviku peale kalliks jääv see rent ja nii ta rentimata jäigi. Muidu oli plaan, et 20 korraldatavat kodukohvikut panevad oma osa ja siis on välikäimlaid mitu ja erinevates kohtades tänaval. Tegelikult käis meie pool tualettruumis vast umbes 8 inimest, neistki osa lapsed. Polnudki nii hull, et 8 rulli vetsupaberit kuluks!
*kui oma lapsed on väikesed, kes neid lõuna ajal magama paneb ja kus, kui koduaias toimub melu? Kui oma lapsed on suured, missugused ülesanded neil on ja kas mitu tundi järjest jaksavad nad neid teha?
* kuhu saavad külalised parkida rattaid, lapsevankreid, autosid?
* Kas väike pissipott väikestele külalistele on? Või mähkmevahetuskoht, kui väljas sajab vihma?
*Kas kohvikul on vihmakindel silt? Kas enne kohvikut on kusagil ka viidad? Õhupallid?
*Sularaha – kas arvestad hinna kujundamisel, et ei peaks 2- või 5-sendiseid tagasi otsima?
Üldiselt on hea, kui on ka rollid kokku lepitud – kes on kassas, kes aitab nõusid kasutatud nõude kastist kööki viia, kes mängib lastega, kes hakib salatit juurde, kes toob poest vajadusel piima/leiba juurde, kes küpsetab, kui midagi puudu jääb? Meil olin mina see, kes niisama ringi jalutas ja inimestega suhtles, see sobis mulle väga hästi 🙂 Kohvi tegi kaks inimest vaheldumisi, kassa taga oli suur tahvel, kus olid kirjas söögid ja hinnad – nii sai vajadusel kiiresti hinda muuta või midagi maha kustutada, samuti ei pidanud asendaja nuputama, mis hinnaga mis on – nii võib juhtuda siis, kui hinnasildid on näoga ostjate poole või siis viib tuul sildid minema.
Ja Helle Heegeldatud asju pakkusime ka – neid oli päris palju valmis heegeldatud:
Aga kui võtta kogu üritust kui lihtsalt perega koos olemise ja koostöö harjutamise aega, siis kukub hästi välja. Ja tore! Lapsed arvasid, et teinekordki! 🙂
Piparmynditee 
Seda postitust oli väga tore lugeda! Nii palju häid ideid! Mõtlesin kohvikut oma linnaosas ka teha, aga tundub, et on vaja suurt meeskonda ja pikemat planeerimist. Ehk järgmisel aastal?
MeeldibLiked by 1 person