Elamustest – lastega Rootsis

Kiiresti puhkamine on selline osa puhkusest, kus tuleb teha midagi sellist, et pärast saad mingigi juhtlõnga, millele siis puhkus kulus. Enamus päevi muutub muidu sellisteks “teen mis tahan”-päevadeks, kus on üldiselt päris mõnus, aga pärast on kõik endiselt segamini ja midagi nagu ei mäleta, mida teinud oleks, aga päev on ikkagi õhtus.

Me käisime eelmisel nädalal Pakri pankrannikut vaatamas, sest mina ükskord ammu käisin seal mingi kooliüritusega ja ilm oli ilus, mulle meeldis. Seekord pidime tegelikult Tallinna sõitma, seega sai Paldiski koos Pakri pangaga samale teele sättida. Ilm oli jällegi ilus, aga tuuline – kui meie seljataha kogunesid pidevalt äiksepilved, ei olnud meil nendest midagi. Õde, kelle olin vannutanud meie äraolekul meie aiast vaarikaid sööma, rääkis mingist kolmest erinevast äikesest päeva jooksul, nii et mul oli päris hea meel mujal olla. Ega meil äikese vastu ka tegelikult midagi pole, viimaste nädalate ilmavaatlused on toimunud isegi põnevalt – lapsed seadsid endale toolid suure toa akna alla ja vaatasid äikest nagu teatrit. Keeristormid ja puha. Vahepeal mina kiitsin veel köögist, kui äge  s e a l akna taga oli ja siis jooksid huvilised kahe akna vahet, et vaadata, kuidas vihm üles, alla ja ümber nurga sajab.

Vaarikatele selline ilm tegelikult ei meeldi, sest äiksevihm on ju üsna vägivaldne ja peksab vaarikad läbi. Või näiteks küpsed marjad küljest ära ja vaarikaladvad vastu maapinda. Osad vaarikad sidusin ma kinni ka, need murdis üks eelmine torm juba pooleks. Sain vihjest aru, enam ei seo. Sel aastal.

Paldiski oli nagu vanasti, üks mänguplats keset linna ja poode oli isegi juurde tekkinud, juba oli kokku 3. Aga pankranniku nägemiseks tuli paar kilomeetrit veel linnast edasi sõita ja seal see oligi – tuul oli MEGA, ma arvan, et oma 30 km/s. Merel oli lainejänkusid ka, aga seal nii hull ei paistnud see tuul, lihtsalt kõiki rannikul seisjad proovis tuul tagasi autosse lükata. Lastele täiega meeldis, kuigi minu plaanist – jalutada all mere ääres ja vaadata kivimikihtide läbilõiget koos kivilt kivile kekslemisega – ei tulnud midagi välja.

Sõitsime siis tagasi, tee peal tuli vastu Keila-Joa Schloss Wall. Mees arvas, et see sobiks ka meie ajavaruga ja nii me siis põikasime korraks parki ja vaatasime, kuidas vesi voolas. Lõunaeestlasena polnud ma ise varem sinna sattunud ja olin nüüd avanenud võimaluse üle rõõmus. Lapsed karglesid, neile meeldis ka.

Autosõitudega ongi selline lugu, et lapsed karglevad, kui peale pikka sõitu peatus teha. Kui teed ühele väikse pissipeatuse, hakkavad kõik ülejäänud ka nihelema ja tahavad autost välja. Kui teed Nüüd Kõik Välja peatuse, hakkavad kõik karglema ja sebima ja nii ongi, elu on selline. Võtsimegi siis seda arvesse ega eeldanud, et peale paaritunnist autosõitu suudaks lapsed rahulikult käituda. Aga lõppkokkuvõttes polnud hullu midagi.

Tallinna jõudsime kenasti enne õiget aega, laevale saime ka. Matkapuhkuse saime ka tehtud – isegi Mora kämpingud leidsime üles, kus ööbida. Kaheksa magamiskohta ehk neli nari ühes toas lisaks söögilauale ja külmkapile ja seda kõike 21 ruutmeetri peal! Kõrvalmajas olid vetsud, dušinurgad ja veel ühes kõrvalmajas köök ja pesuruum. Ümberringi männid ja haagissuvilad. Lapsepõlv tuli kohe meelde, kui vanaema juures Kubjal kämpingute koristamisel abiks olime (loe: vanaema ei tohtinud segada, minge mängige ise). Männimetsalõhn oli täpselt sama mis vanasti!!

Vahepeal vaatasime ühe päeva veel erinevaid Rootsi järvekesi, külastasime Nusnäs’is  hobusemaalijat – teate neid punaseid maalitud hobusekujukesi? Inimesed muudkui pildistasid neid ja kõiksugu lapsed muudkui ronisid seal. 

Hobuste tehasepood oli kallis, aga nurga taga oli neil üks Loppis ehk vanakraamiturg, kust ma ilusad lillelised kardinad ostsin. Kogemata käisime matkamas ka, sest sattusime ühe suusahüppemäe otsa juurde. Plaan oli tegelikult käia Faluni vasekaevanduses, aga enne seda käisime ümbruskonnaga niisama tutvumas ja sealsed mäed tundusid nii lahedad! Läksime ühte lähemalt vaatama, lapsed jalutasid mäkke – Vanem vend kõige ees, kaks noorimat järel, siis Mees ja lõpuks mina koos Trennitüdrukuga. Ega me ei arvanud, et nad kuigi kõrgele ronivad, nii 20 meetrit või nii – okei.

Aga Vanem Vend sattus hasarti, läks kiiresti eest ära. Noorem Vend ja Väike Piiga ei saanud seda ju rahulikult pealt vaadata ja läksid järele, Mees turvas neid siis ja arvas, et ega nad kaugele ei jaksa minna. Mina ei saanud aru, mis neil kõigil nüüd hakkas, aga läksin siis igaks juhuks järele. Varsti olime poole mäe peal, Vanem Vend lehvitas meile kusagilt kõrgemalt ja kuna ta meid eriti ei kuulnud, ronis edasi. Ega tema ei tulnud selle peale, et väiksemad ei saa eriti hästi püstloodis mäkke ronida. Aga eks me siis aitasime.

Autoparklat polnud varsti enam näha, see-eest oli väga ilus vaade ümbrusele – sinnakanti oli neil kunagi meteoriit kukkunud ja selle meteoriidi kraater oli diameetriga umbes 75 kilomeetrit. Kaali kraater oli lastel veel meeles, peale Saaremaa käiku olime neile veel meteoriitide langemisest erinevaid videoid näidanud ja seetõttu tundus see meteoriidikraatri jutt neile üsna mõistetav, lihtsalt see 75 kilomeetrit polnud enne hoomatav olnud. Nüüd, kui ümbruses paistsid kaugel eemal järvekesed, metsased saared ja teised metsased nõlvad kaugel teisel pool suurt järve, oli neil peaaegu Ahhaa-elamus.

 

Aga ega see ronimine väga lihtne enam polnudki. Meist umbes 60-80 meetri kaugusel liikus endiselt mäkke mingi toolidega asi, mäetõstuk äkki? Suusalift? Kuna ma pole varem selliseid asju näinud, siis arvan, et üks neist kahest see igatahes oli. Pärast nägin tee ääres reklaampilte, kus tõstukil istusid jalgratastega inimesed ja sõitsid mäkke. Mäest alla tuli küll palju rattajälgi, ehkki mulle tundus, et see on üks kole variant enesetapuhuvilistele. Kohati oli ronimisalune maa suurtest kividest, mis oli lamedaks kulunud, umbes nagu keegi oleks mõned ruutmeetrid asfalti sinna mäkke pannud. Mõned meetrid eemal aga oli kümmekond ruutmeetrit turbasegust maad – hästi pehme ja pude, kinni hoida pole millestki.. Aga need olid raja peal, radu oli mitu. Vanem Poeg oli kuhugi ülesmistesse sfääridesse kadunud, ta ei osanud vist arvata, et me teised nii palju aeglasemalt liigume. Telefoni tal loomulikult kaasas polnud, nii et lootsime, et ta ühel hetkel lihtsalt igavusest alla tagasi tuleb.

Mäe peal kasvas lopsakas taimestik, mäe ülemises osas kuused. Sinna me päris välja ei jõudnudki, ühel hetkel tundus, et allasaamine on üks keeruline protsess. Loomulikult ei näinud lapsed selles enne allaminekut mingit probleemi! 🙂 Aga kuna meil üks lastest on kaasa sündinud tserebraalparalüüsiga, mille tõttu on tal jalgades suur lihaspinge, nii et käia korralikult ei saa (sest ühel jalal kand ei lähe maha), siis aegajalt ta kukub. Või noh, päris tihti, kui ta ei pane tähele, kuidas ta täpselt astub. Igatahes mäkkeronimisega sai ta kenasti hakkama ja allatulekuks võtsime siis natuke rohkem aega, Väike Piiga läks issiga ees ja Trennitüdruk oli meil Noorema Pojaga seltsiks. Saime hakkama küll.  Suurem Poeg oli ka ühel hetkel tagasi alla tulnud ja läks meist kõigist jälle mööda. Vahepeal läks üks kohalik jooksja ka meist mööda, ta läks palju otsemat teed pidi alla kui meie, pidasin teda väga vapraks. Ellu jäi. Jooksis lihtsalt minema.

 

 

Lapsed väsisid päris all mäe jalami lähedal juba ära, päike oli hoolimata õhtupoolikust hooga kütnud koguaeg ja eks kehaline pingutus oli ka abiks. Aga nad olid väga pettunud, et me ujuma ei saanud. Otsisime igasugu ujumiskohti, mida kaardi peal näidati, aga need ei meenutanud randa. Nende meeles oli ujumiskoha liiklusmärgiga märgitud rand selline, et astud mööda graniitkillustikku vette. Või umbes nii. Ühes kohas me nägime kahte meetrit liivaranda ka, see oli umbes 5 meetri laiune riba pruuni liivaga ja meetri jagu liiva ulatus veest välja ning teine meeter oli vees. Tuul oli juba tõusnud ja ilma ujumatagi tundus külm. Tagasi kämpingu juurde minnes saime kämpingurannas käia, 75% lastest käis ujumas, Trennitüdrukul oli niisamagi külm.

Kui viimasel päeval tagasi sõitma hakkasime, käisime korraks selle eelmise päeva Gesundabergi juures oleva järve vastaskaldal, et mäge sealtpoolt küljest vaadata ja leidsime väikese maanina, kus oli IMEILUS rand. Lapikute kividega, inimtühi, ilma igasuguste rannasiltideta. Nagu sõõm värsket õhku. Aga meil oli kaevandus juba plaanis ja peatusime ainult korraks, kohakese mällusööbimiseks.

Vasekaevanduses käimiseks olime kaasa võtnud soojad riided, umbes nagu Eesti kaevandusmuuseumiski. Jalga kummikud. Seal oligi niiske ja pidevalt tilkus midagi, vihmakeebid anti veel oma riiete peale selga, selgus pärast.

Meie Väiksema Pojaga pidime siis teiste pereliikmete kaevanduse külastamise ajal Falunis niisama ringi kolama, mis minu unelmates paistis nagu poodides uitamine, kus kõik  ilusad vajalikud asjad on lõppodavad ja õigetes suurustes (nt. lasteriided), aga tegelikkuses hoopis mööda võõrast linna paaniliselt ringi sõites ja WC otsides. 😀

Muidu oli meil navi ka, ma isegi otsisin paar kohalikku kohta välja, kus ma tahaks käia – taaskasutuse stiilis jne, aga ise võõras linnas navi järgi sõita  ikka keerulisem kui juhi kõrvalistujana navi süles hoida ja kiita, et 230 meetri pärast mine paremale, enne seda on veel 3 muud paremale keeravat teed, sinna ära mine…

Aga ma olen tubli autojuht – suutsin sõita bensukasse ja sellest esialgu piisas! Leidsin WC ja sain sealt lisaks kaks Minecrafti ajakirja Vanemale Pojale, millest üks osutus põnevaks ja teine heaks, nagu pärast selgus. Taaskasutuse poodi jõudsin ka, aga selgus et see on hoopis mingi disaini-taaskasutuse pood, kus kõik asjad olid uhiuued, hinnad olid megad ja  vidinad olid imelikud, kuigi ilusaid asju oli ka – puukingade tüüpi SAAPAD ja lillelised mantlid näiteks olid täitsa ägedad.

Siis proovisin teise taaskasutuse poodi sattuda ja sattusin meie vana navi julgel juhatusel mingisse vanalinna-ühesuunaliste teede -parkimiskeelu piirkonda ja pusserdasin seal, kuni kogemata lõpuks parkimiskoha leidsin. Pärast selgus, et mänguasjapoe lähedal! Läksime Noorema Pojaga siis poodi, eksisime ainult pisut, siis vaatasin kella ja selgus, et tunni ajaline kaevandusekskursioon ongi läbi. What?? No igatahes saatsin neile sõnumi, et vaadaku aga rõõmsasti veel midagi, sest ma ei tea, kuidas siit välja saada. Ise lootsin, et ehk nad vaatavad natuke süüa ka, siis Väike Piiga ei jonni pärast autos. BR-Leksaker oli täiesti igav mänguasjapood, me ei tahtnud sealt mitte midagi! Leidsime siiski õiges suunas mineva ukse. Kes on Rootsi galleria-poodides käinud, kujutab ette küll – et näiteks kuues suunas võib poest välja minna ja iga kord erinevale tänavale sattuda! Eri korrustest rääkimata!

Navi aitas kaevanduse uuesti üles leida, rahulolevad muuseumikülastajad peale korjata ja meeleolusõrmuseid esitleda. Kuni teised end autosse pakkisid ja talveriideid suveriiete vastu vahetasid, jooksin mina veel korra kaevanduspoodi ja ostsin natuke vaske purgiga kaasa. Hea koolis õpilastele metallide teema juures näidata.

Üldiselt on lastega autoreisid täitsa talutavad, kui kaasa võtta vett (väga raske oli poest leida MITTEgaseeritud vett!) ja süüa ja vähemalt kord päevas üritada sooja sööki süüa. 6 inimese soe söök kolm korda päevas oleks muidugi ka tore, aga meie eelarvesse ei mahtunud, nii et tegime aegajalt toidupoetiire ja hankisime hommiku- ja õhtusöögimaterjali sealt. Õunu ja porgandeid teepeale ka. Aga veega oli tõesti kõige suurem häda, seda oleks tulnud julgemalt Eestist kaasa võtta. Laeva ja bensuka vee peale ei saa lihtsalt kindel olla, et juua kannatab ja kõhutõbesid ka ei tahaks.

Ah jaa, tagasi tulime ringiga, Soome kaudu. Kõigile uus kogemus, ainult Kallis Mees on seal aegajalt tööasjus käinud, temale tuli natuke tuttav ette. Kaljud olid natuke teistsugused kui Rootsis, metsad olid jälle sellised nagu Eestis ja Rootsis. Tunnelid olid ägedad. BikBok oli seal ka. Mina sattusin esimest korda elus Soome 12.klassis, sellest on peaaegu 20 aastat möödas ja vahepeal polnud ühtegi korda sattunud, lapsed polnud keegi kunagi käinud.

Kõige raskem hetk oli viimane tund aega enne kojujõudmist, kui kõigil oli totaalne reisiväsimus kohale jõudnud. Väike Piiga karjus, et tema pole nõus kuhugi minema, kus pole vähemalt KAHTE narivoodit! Koju minna tema ka ei taha. Vanem Poeg teatas, et hullult tahaks oma koju juba. Nende vahel istunud Trennitüdruk oli lihtsalt närvis, kuna 3-aastase kõrval istumine võib 4 päeva järjest olla paras piin, eriti kui teine on väsinud ja kuri. Tagumisel pingil istunud Noorem Poeg küsis, mitu minutit meil veel sõita on? MIKS me juba kohale ei jõua? Minul hakkas selg valutama ja ma oleks hoopis jäätisekokteili tahtnud.

Aga me jõudsime ikka koju, viisime kiirelt kõik kotid tuppa, tegime katuseboksi tühjaks, jätsime lapsed tuppa, hüppasime poodi, söötsime kodus lastel kõhud täis, panime lapsed magama, pakkisime kotid lahti… ja läksime ise ka magama. Ainult ühe lego komplekti õpetus on siiani salapäraselt kadunud. Mittesalapäraselt on kadunud üks meeleolusõrmus – Helsingis ühe pargi servas, kuigi Trennitüdruk otsis seda asjatult pool tundi – ja minu kaelakee. Riputasin selle esimesel õhtul kämpingusse saabudes ühte nagisse. Pärast Trennitüdruk nägi, aga arvas, et ma tean. Aga me avastasime muidugi tund peale sealt ärasõitu, nii et küllap keegi saab väga õnnelikuks.

Kui kõik viimased voodipesud pestud saavad, saan mina ka väga õnnelikuks. 🙂

Sinna ja tagasi

Kodus tagasi on ikka nii hea olla. Lapsed magavad, toas on kõvasti alla 30 kraadi ja pesu ripub tuulevaikses õues tasapisi vihma oodates.

Eile olime külas äiksepeol, lastele väga meeldis. Tore, kui saad äikese ajal kusagil ohutus kohas olla ja siis omal soovil õues võimsaid loodusnähtusi aukartusega jälgida, näiteks kuidas terrassil olevad asjad minema lendavad (kergemad jalanõud, telk…) ja otse loomulikult üritavad tuuleiilid gaasigrilli leegi iga sekund ära puhuda. Ega enamus kartuleid-sibulaid olidki juba valmis selleks ajaks ja šampinjone röstida sai hiljem ka.

Eelmised õhtud olime kõik Saaremaal, kus kuidagi ei raatsinud enne südaööd magama minna. Jaaniõhtul rannas käis pendeldamine kahe lõkke vahel, kuna meil oli plaan paljudest väljajuuritud kändudest lahti saada ja neid jätkus ka naabripere lõkkesse 80 meetrit eemal teisel pool jõge. Jõgi ise oli ära kuivanud, nii et sellest sai traktori ja laste/juurikate järelkäruga kenasti läbi sõita. Selgus, et traktori järelkäru mahutab kenasti 7 last või 2-3 kändu koos juurtega.

Naabriperel oli maiustuse otsimise mäng laste jaoks, bioloogidest vanemad on tõsiselt ägedad! Igale lapsele anti paberisse keeratud roheline kimp – selle järgi sai teada, kust pead oma maiust otsima. Näiteks kuivanud kadakaoksa koos saarelehtedega on paberi sees võimalik käes hoida küll (paljakäsi ei tahaks!) ja otsijal tuli leida selline koht, kus need mõlemad koos kasvasid, sinna juurde oligi üllatus peidetud. Kuna meie keskmised lapsed osalesid ka otsingul, sain pärast ühe ebajasmiinioksakese sellele lapsele nuputamiseks anda, kes ise ei olnudki ühtki leidnud, ainult teisi otimisel aidanud, sest suuremad olid kõik kiiremini üles leidnud ja meil oli autos üks pakk tagavara pähkleid. Leitud kraami söömine toimus põhimõttel kõik koos. Plastik-kommipaberi-prügi beseedega üldse ei tekkinud ja lehmakommide pabereid sai kenasti lõkkesse lisada. Naabripere koos lastega jäi randa ööbima ka, hommikuks pannkoogimaterjalid ja kohvipurugi kaasas. Neil on vist iga suvi nii, v.a. too kord, kui kõigile kombed selga ja väiksematele kindad kätte tuli panna, et rannas ära ei külmuks.

Leidsin suure otsimise peale Salme poest peale piparkookide ka vahukommid üles, ühe põlvekõrguse riiuli tagumisest servast – 5 minutit otsimist tasus ikka ära! Lapsed grillisid siis paar-kolm esimest pakki ära ja viimane pakk jäi lapsevanematele. Mina ise kunagi vahukomme lõkkel küpsetanud ei olnud, maitsnud ka mitte, aga kui Mari mulle oma kiirgrilli tehnikat õpetas, siis tahtsin seda käppa saada ja sõin mõned vahukommid peale karamellglasuurimist ära ja enam ei kukutanud neid poole küpsetamise pealt lõkkesse. Väga õpetlik.

Vahukommid nägid natuke kärbseseente moodi välja peale grillimist, pruunid ja valgete täppidega. Aga meenutasid karamellistunud maitse poolest suhkruvatti, seda vanaaegset suhkruvatti, mida isa ükskord meile töölt koju tõi ja ema ehmatamiseks meile vennaga pakkus, lisades rahuloleva häälega: “Tõin lastele töölt klaasvilla, proovige, kui hea!” ja ema ehmus. Siis ei müüdud veel kusagil suhkruvatti, aga isa tööjuures oli ühel töökoja mehel  kuhugi töötava käia peale suhkrut kukkunud ja siis ta sõi selle peale kiududeks muutumist ära ja kuna oli hea, tegi veel ja pakkus töökaaslastele ka nalja pärast…  Ja klaasvill oli vanasti ju kole asi, mitte nagu tänapäeval, kui peale klaasvillaga soojustamist ei pea oma käsi kipsi panema, et klaasvilla läbipaistvaid ülipeenikesi kiudusid naha seest kätte saada…

Lõu lahe äärset tuletorni oleme pea igal suvel üle vaatamas käinud, Kaugatoma panga juures maasikaid ja nõmm-liivateed korjanud, aga seekord nõmm-liivatee veel ei õitsenud.

Pärnad vanaema maja ees ka veel ei õitsenud. Maasikaid oli natuke küll, nii Järve randa mineva tee ääres kui rannikupangal. Maasikad olid väga pisikesed, aga täitsa magusad.

Uus koht minu jaoks oli Ohessaare,  seal oli jälle kohutavalt ilus rannik ja palju kivilt-kivile hüppamise kive, lapsed ei saanud kuidagi pidama 🙂 Kivistisi oli ka maas päris tihti – mind alati vaimustavad sellised asjad, mis kivide sisse jäänud on. Mere ääres oli infotahvel ka, kes millal kuhu kivistunud on ja mismoodi.

Ohessaares oli üks rahvarohke tuulik ka, seal tehakse romantilisi elamusi. Miks, sellest  Vanem Poeg aru ei saanud. Mis värk ikkagi selle romantikaga on? 10-aastase jaoks igatahes puudus kogu sellel romantikal mõistlik selgitus. Aspide elu. 😀

Korraks käisime Sõrve tuletorni juures Sääre tipus ka, aga kaugele ei kõndinud, sest kell oli pool 12 ja lapsed hakkasid väsinult väikste asjade pärast häält tõstma, seetõttu ainult tuletornini ja natuke edasi. Seal on järjest rohkem renoveeritud maju ja neisse on tehtud  kohvikuid ja muuseume. Samas satume sinna tavaliselt peale külastusaja lõppu, nii on hea rahulik – võib ainult müügiletist mööda jalutades hinnasilte lugeda – pudeliavaja 9 eurot – aga midagi ostma ei pea, sest asjad on ammu ära korjatud ja müüja koju magama läinud. 🙂

Ülejäänud päevadel käisime korraks Järvel ühes vanas heas kohas ujumas, kus meil oli tol hetkel privaatrand – sest võidupüha polnud veel pihta hakanud ja kes siis kell 11 randa läheb? Meie hakkasime juba kell 12 tagasi minema, sest kõva tuul oli, Väike Piiga võdises peale vees leotamist ja lõunasöök oli vaja teha, siis just olid teised inimesed ka parklasse kogunema hakanud.

Käisime ujumas ka ühes teises kohas, kus muidu käime niisama, ilma ujumata, sest see jääb oma ujumiskohast umbes 100 meetri kaugusele, aga nagu nende “oma” kohtadega on – kui sinna ligipääs on kiire ja kerge, pole need varsti enam omad, vaid rahvamasside poolt üle võetud. Kui aga sinna “oma kohta” on ligipääs kole ja vaevarikas, mõtled ikka ise ka mitu korda, kas see matk veeni jõudmiseks läbi teravate kõrkjate, muda, parmude ja kuuma haisva vetikamassi on ikka seda kõike väärt? Jah, ujuma minnes pesed end veega puhtaks, aga tagasi pead ju ka tulema ja kui siis põlvini musta mudaga oled, parmud rõõmsalt hammustavad ja pärast istud mudasena autosse või jalutad pool tundi läbi metsa koju ja pesed ja pesed, aga see muda on nagu võimas looduslik henna… Siis ei lohuta üldse see koduse tasuta mudaravila pakkumine. Saab ka ogalikku jalga astuda või teravaid elamusi kividega, mis sellest, et mererannas p e a k s  kõik kivid ju pidevast lihvimisest ümarad ja nunnud olema. Onju?

Ohessaare

Tassisime väiksemaid lapsi peaaegu kogu tee kukil, kuni tuli madal läbipaisev vesi ja kõik jalutasid ise. Kohal olles oli ju väga tore liivarannal supelda – mina vaatasin väiksemaid pahkluuni soojas triibulise liivaga vees, mees käis kahe suurema lapsega 60 meetrit eemal vööni vees ja pärast jalutasime muda pidi tagasi. Olime juba targemad ja läksime suurema ringiga, saime ainult viimased 40 meetrit sooja sodi sees jalutada. Väike Piiga on meil 3-aastane, oma 11 kiloga suhteliselt kerge – mina tassin teda hea meelega kukil, sest veel jaksan!  5-aastane on juba hulga raskem, kuid olude sunnil vajab tema ka aegajalt tassimist ja kukil kanda on raskem, kuid süles tassida veel raskem. Mõnikord ta ei taha kaasa tulla, kui pikad maad jalutada on, aga Kuressaare lossis sai ta küll käidud, olgugi seal palju treppe ja koridore. Mina kaasas ei käinud, sest 3-aastasega oleks see puhas piinamine, leidsin mina (mitte eriti ajaloohuviline). Teistega olime käinud viimati 4 aastat tagasi, siis ka mina kärutasin noorimaga niisama lossipargis ja linnas, sellepärast mulle meeldis.

Tegelikult tegid nad need lauaplaadid jämedatest okstest, mitte puutüvedest.

Vähemalt õnnestus Mehel koos Vanaisaga seekord puutüvedest lauad teha ja saunapõrand ära plaatida. Süüa tegin mina, sest üheksale inimesele söögi tegemine on õnneks umbes sama mis seitsmele – kui paar panni ja üks suur pott olemas on, ongi juba pool tööd tehtud. teine pool on lihtsalt suur kogus sööki iga kord. Meie Vanim Laps oli hoopis mujal, vanatädi aga sööb veidi teistsuguseid toite, nii et kõik 9 kohalolijat mahtusid peaaegu samaaegselt köögilaua taha  istuma.

 

Kui ärasõitu plaanisime pühapäeva hommikul 7.30, et mehe õde linna 8.20 bussile viia, siis kuuma öö tõttu olid kõik hommikul ikkagi veidi zombid, hommikusöögilauas küll näsisid midagi, aga asju pakkides ikkagi lapsed tukkusid, asjad enne kottipanekut tuimalt peos. Siiski läks kottidesse pakkimine üsna kiiresti, sest eelmistel päevadel oli mustad riided eraldi sorteeritud ja muid riided-asju polnud palju. Kahjuks seda me ikkagi välja ei mõelnud, kuidas ühte harilikku Volvosse nii lapsed, meie, meheõde kui ka kõikide asjad ära mahutada. Katuseboksi me ei hakanud seekord rentima, sest kaasa said ju ainult 6 inimese riided, pissipott, voodipesu ja kõik Trennitüdruku laagriasjad, sest me võtsime ta tulles ju laagrist peale.

Siis läkski hoopis Vanaisa bussijaama sõitu tegema ja meie saime kõik 6 inimest ja asjad pakitud  väljumisajaga 8.20. Äike tuli selja taha alles Kuressaare järel, aga Kaali juures oli ikka veel ilus. Kaali kraatri juures oli üks maailma kõige ilusamatest kohtadest – küpsev viljapõld, mis oli rukkililledest ja punastest moonidest puha sinise-punasekirju!

Kraater ise oli nagu ikka, mitte nii tühi kui ükskord ja mitte nii servani täis kui mõnedel interneti piltidel. Jälle jõudsime nii vara, et müügilauakeste prouad alles sättisid oma asju välja ja saime rahulikult neid segamata mööduda. Väiksel Piigal oli oma pisike atv (mis selle masina eestikeelne nimi võiks olla? aateevee?) kaasas, mille ta märtsis sünnipäevaks sai, aga mis kohe nurgadiivani alla sõitis Saaremaal käies ja alles nüüd kojusõidu-koristamise ajal mul meelde tuli ja välja õngitseda õnnestus. Seega suutis Väike Piiga rahulikult kõigile nunnudele heegeldatud karukestele lihtsalt lehvitada, mida ühes koolimajas koos tohutu koguse muu nunnu käsitööga müüdi, kui kraatri vaatamise järel Piigaga pissipeatust tegemas käisime. Ajaloohuvilised ülejäänud pereliikmed aga ronisid seni kraatrisse vee piirile ja tegid oletusi ruumala, massi, purustusjõu jms kohta. 🙂

Praamile saime üsna napilt, sest meile juhtus väga rahulik kassiir, aga ülejäänud tee kostis Väikse Piiga ja Noorema Venna tagapingilt itsitamist, susistamist ja õiendamist, kuni me nad Rõõmuallika Kohviku juures täis sööta ja ümber istutada plaanisime. Vahele veel Väikse Piiga kõhuvalu. Kahjuks aga oli see Tihemetsa kohvik seekord pühapäeval suletud ja me ei saanudki süüa, panime Väikse Piiga hoopis Trennitüdruku ja kotikuhja kõrvale sisse ja poisid taha istuma ning sõitsime Väikse Piiga kõhuvalu saatel Viljandisse. Sealt saime Selverisööki, kuni lapsed autos istusid (väljaspool autot oli ju kõvasti kuumem) ja peale seda LOOTSIME, et mõned nooremad jäävad lõpuks ikkagi magama, aga ei. Hommikul kella seitsmest ärganuna jäid nad mõlemad lõpuks alles peale kolme magama, aga no siis küll oma voodis ja peaaegu kohe. Minu suguvõsa kolmiksünnipäev pidi hakkama alles õhtul kell 5, seega oli vähemalt jahedas magades väljapuhkamise võimalus olemas. Meil läks seni pakkimisega nii nagu ma ükskord siin kirjutasin, hea seegi!

Ja see äike! Nii, jõudsingi reisikirjaga algusesse tagasi. 🙂

Reisile ja reisilt

Reisilt tagasi tulemise mõtted on nagu tavaliselt – kui hea on ikka oma kodus! Lapsed on väga hõivatud oma mänguasjadega mängimisega jälle, mina olen rahul, sest jõudsin teise masinatäie pesu ära pesta ja sain OMA voodis magada.. Luksus jah, nagu Meeleheiteta Koduperenaine kirjutas! 🙂

Õnneks oleme end kodust äraolemistega natuke parandanud ja siis on parem koju tagasi tulla kui varasematel aastatel. Eelmises kodus oli meil väike korter 3.korrusel, kõik aknad päikese poole ja ka toatemperatuur suvele vastav – vahel jahtus isegi 28 kraadini maha hommikuks! Muul ajal oli päevitusriietega toas ka hullult palav. Seega kui sai kiiruga välja sõidetud peale tunde kestnud pakkimist ja segamini kodu, siis koju tulles tervitas meid tulikuum kodu, maas vedelevad asjad [mõtlesin, et jõuan enne ärasõitu tagasi panna, aga eiii] , kahtlased kuumtöödeldud prügihõngud jne… Ei olnud üldse julgustav niiviisi koju jõuda.

Nüüd katsume enne minekut kõik ära ka koristada, et oleks hea koju saabuda. Mitte ainult kompost ja prügi välja, kohvifilter tühjaks, põrandad korda ja kardinad ette (tänu sellele oli meil koju saabudes meeldiv 23 kraadine tuba, vaatamata mingitele kuumalaine-juttudele, mis Tartus olevat käinud), vaid ka lagedad lauad-diivanid-voodid ja suhteliselt tühi külmkapp.

Koju jõudes on tavaliselt lapsed üsna väsinud ja tahavad midagi kiiresti süüa kellaajale vaatamata (jõudsime kell 10 õhtul), nii et saime nad kiirelt voodite suunas juhatada, kuna olime Pärnust süüa võtnud ja peale seda Viljandi ja Puhja sissesõitude puhul ootamise kommi igale soovijale jaganud. Üldiselt töötavad tiktakid kummikommidest paremini, ei määri käsi, ei tilgu, ei jää hambavahedesse nokitsemiseks ning üks karp kestab autos kaua! Aga kui lapsed peavad midagi autos ootama, siis on väga hea ootamise eest või ootamise ajaks 1 tictac kommike anda igaühele. Muidugi tuleb seda erakordse pakkumisena välja reklaamida, et vältida üksikuid komme kuskil istmete vahel ja jututeemat “tahaks endale ka üht pakki” iga lapse suust. Seekord andsin siis vahelduseks roosasid kummikommisüdameid. Muidu ma neid ei osta, sellepärast on lapsed nendega väga rahul.

Koguperetöö: keegi vaatab väikeseid lapsi (kui neil pole oma nukusid/kotte, mida tuppa viia) ja ülejäänud moodustavad meeskonna kõikide asjade autost välja tõstmiseks + tuppa kandmiseks. Peale seda saab 30-40 minutiga kõik tuppa tassitud kotid lahti pakkida – jalanõud tuulekotta õigetesse kohtadesse, musta pesu koti saab tühjendada otse pesumasinasse (värvitooni järgi tuleb küll midagi pesukorvi ka sorteerida, aga ikkagi ei võta see 5 minutitki)  ja kui pole nii äikseline kui meie saabumise ööl, saab masina pesema ka sättida. Mina jätsin masina tööle panemise hommikuks, sest olen nii palju kodumasinate äiksekahjustuste juttu ja hoiatusi kuulnud, et olen parem ettevaatlik. Kõik tühjad kotid põrandatelt ja toanurkadest ka oma kohale.

Lasteriiete kappidesse tagasi panemine – eriti kui mõnel poisil on enamus riideid musta pesu kotti rännanud – võtab hulga vähem aega kui algul nende valmis pakkimine.  Ääremärkusena peab lisama, et Vanim Laps pidi järgmisel päeval kohe oma laagrisse edasi minema ja Trennitüdruk jäi Saaremaale meist kauemaks, seega nende riideid mina lahti ei pakkinud. Mineku eel pakin ma ju enda ja kahe väiksema lapse riided ja vaatan üle 2 keskmise lapse riided (neil on oma reisinimekiri, mis muul ajal on majapidamismapis kiletaskus, nagu mul on oma “nagu tavaliselt” reisinimekiri, et pakkimine kiirelt läheks) ja ikka ja alati olen mina viimane, kes oma riideid pakib, teised juba peaaegu autos. 😀

Kusjuures iga aasta plaanime ju täpselt nii vähe asju kui võimalik kaasa võtta, et ei peaks kolme niisama-kaasas-käinud pluusi, pükse jms reisile ja tagasi sõidutama. Meie auto pole kummist. Iga aastaga läheb asi paremaks, aga alati on näha paremaks muutmise variante. Seekord näiteks villaseid sokke ma ei kasutanudki, aga alati on kindlam tunne, kui need kaasas on, eriti selleaastast Eesti suve silmas pidades! 😉

Kui siis kolmveerand tundi peale saabumist lapsed magavad, toad on korras, mingeid riide-, jalanõude, prügi- ega seljakotte ei vedele, on päris hea tunne.

See kaalub isegi selle üles, et hommikukohvi jaoks piima ei ole. 🙂 No ja roti kojutoomine jäi ka järgmiseks hommikuks.

Ah jaa, ma siiani loodan, et kusagilt tuleb tagumise ukse võti ka vastu, mille ma mõtted mujal KUHUGI panin mõni hetk enne sõitu. Olen juba igale poole vaadanud, aga võtit ei paista ja otsimiseks ka rohkem ideid enam pole.

Ja ma suurt enam ei looda, et meie pere fotokas tagasi tuleb, millega Kaugatoma pangal pilti sai tehtud ja mis peale seda sai PisiPiiga turvatooli pandud, aga peale seda pole keegi seda enam näinud. Küllap keegi kusagil saab õnnelikuks, kui selle leiab!