Kiired ajad, hoolimata hoovihmaga suveilmadest. Vähemalt saab kõvasti pesu pesta ja aias rohida, maasikaid ja vaarikaid süüa! Meie Lollipop-roos hakkas ka õitsema, hästi magusa lõhnaga.
Lugesin ühte raamatut sellest, kuidas internet meie aju muudab, Triiv madalikule. Läbi saanud veel pole, aga internetivaba aega on nagunii rohkem, kuna meil siin käis arvuti ümberinstallimine paar päeva jutti ja blogimine lükkus edasi. Vähemalt selgitab see raamat hoolega, miks keskendumisraskustega inimesi rohkem on, miks raamatuid ja pikki artikleid raskem lugeda on, kas raamatud on “väljasuremas”.
See-eest eile, kui tegin endale ainult 5-punktilise päevaplaani, õnnestus valmis saada mitu asja: õmmelda lõpuni diivanikate (jah, seesama, mis mul aasta algusest plaanis oli!) ja siis veel keskmisele piigale üks seelik. Ta tahtis minu satsiseeliku sarnast, aga kuna ta on sinise värvi fänn, sai tema seelik sinisekirju. Tegin selle ühest kardinast, mille ma aasta tagasi Sõbrale sõbrale poest vist ostsin, aga kasutusele ei võtnud. Seelikuks sobis küll, ainult hästi hargnev siidisegune riie oli, eile öösel õmblesin satside harnevad siseservad käsitsi üle. Overlokivaba käsitöölise tunne tuli. 🙂 Sõrmkübarat oleks tegelt vaja olnud, ülelöömispistest ja nõela hoidmisest on üks sõrm päris valus siiani. Aga seelik sai valmis ja see, et midagi sai ära tehtud, annab hea tunde.
Mõnusaid hetki õrna tuulega 🙂
Piparmynditee 