Soodushindade poetrauma

Käisime eile Väikse Piigaga poes, sest tema armas kassiga tuukrimüts oli pesus kuumatrauma saanud ja vooder oli hakanud laiutama, müts ise aga pisut kokku tõmmanud. Mütsi pähe panna küll õnnestus, aga ega see mingi rõõm ka polnud, kuna Piiga tõstis häält ja seletas, et patsid ei mahu ära ja tuleb kohe lahti teha. Lasteaiahommikul, kus inimesed hommikuti ka tööle jõudma peavad, ei tekita patside lahti-kinni võtmine erilist aplausi, nii et me pidime kokkutõmbunud mütsi asemel uue ostma. Ma ei ole nimelt nende “tuukrimütside” kudumises osav, aga ma tahtsin, et lasteaias oleks kael ka millegi sees, no nagu Eesti emad ikka.

Kodulähedases ostukeskuses me varsti Piigaga olimegi. Jalutasime mööda riidepoest, mille ees olid see sporditegemisala, kus eriti lapsed möllata armastavad. Meie tahtsime küll ühte kaugemal asuvasse poodi jalutada, aga seal ühe tooli juures oli üks laps liikumatult maas ja nuttis, teine laps kõrval.

Kõndisime Piigaga mööda, vaatasin, kas kuskilt paistab mõnda vanemat, aga kõik, keda nägin, olid ilmselt teiste perede lapsed ja mõned muud vanemad, kes nutvast lapsest välja ei teinud.

Minus tekkis rollikonflikt, aga päris mööda kõndida ma ei suutnud, keerasin ringi ja läksin nutva poisi juurde ning küsisin, mis juhtus.

Ta kukkus selle keerleva tooliga, vastas tema vanem vend, kes oli suuremat kasvu, aga ilmselt mitte koolilaps. Põrand spordisaare atraktsioonide vahel on sellisest materjalist, mis meenutab tillukesi kokkupressitud betoonkivikesi ja on väga kare. Kõva ka loomulikult, nagu ostukeskuses ikka, aga kare ilmselt sellepärast, et inimesed atraktsioonidelt tulles ei libiseks. Laps oli pea kõvasti ära löönud.

Kas teiega koos ei ole kedagi, uurisin. On, ema on meil poes, aga ta läks sinna juba väga ammu ja me ei tohi siit ära minna, vastas suurem vend õnnetult. Ka tema oli nutnud, sest ma kujuta ette, et kui teed oma vennale hoogu ja ta lendab kogemata kaussellist välja ja nägu ees kõvale põrandale, tunnevad enamus lapsi end kohutavalt süüdi. Lisaks see abitus, et sa ei saa ka midagi teha – sa ei saa kedagi appi kutsuda ja keegi ise ka abi pakkuma ei tule.

Ma ei tohi sinuga tegelikult rääkida, sest sa oled võõras inimene, tõmbusid vanema venna silmad niiskeks. Kükitasin pikali oleva, umbes 3-aastase lapse juures ja vaatasin, kes mõni turva jalutab mööda, aga ei kedagi.

Vaatasin poisi pea kiirelt üle, katki õnneks ei olnud ja megasuurt muhku ka juuste alt ega näost ei paistnud. Seega õnneks kiirabi kutsuma ei pea, peapõrutuse kohta on vara midagi öelda, vähemalt ta kohapeal ei oksendanud. Silitasin ta pead. Sülletuleku nägu ta ei olnud, aga pea silitamine mõjus talle rahustavalt.

Üks koolilapse suuruses tüdruk tuli meie juurde ja vaatas meid, püüdes aru saada, mis toimub. Küsisin, kas äkki tema näeb mõnda turvameest, see poiss kukkus ja meil oleks tema ema vaja leida. Tüdruk ütles, et enne nägi küll turvameest, aga praegu ei paistnud kusagil kedagi. Siis selgus, et ta tahaks hoopis selle tooliga keerutada, mille juures haiget saanud poiss oli, nii et ma võtsin selle poisi käekõrvale ja me tulime sealt natuke eemale lähima riidepoeni, millest üks noor müüjanna välja piilus.

Suurem poiss oli paanikas, ilmselt hirmust, et me hakkame kuhugi ära minema, kuigi me olime vast 3 meetrit mänguvälja juures ainult liikunud. Tema käegakatsutav hirm, et ta saab kogu selle asja pärast emalt kindlasti pahandada, oli kogu aeg tunda. Hõikasin sellegi poolest müüjale sinna poodi, et kas neil on võimalik oma poevaljuhääldiga äkki hõigata, et palun H&Mi suundunud kahe poisi emal laste juurde tagasi tulla. Müüja kadus minu vaateväljast.

Mu ema juba tulebki, hüüatas suurem poiss ja astus paar sammu H&Mi suunas. Tuligi üks kohkunud ema, küsides kohe “Mis juhtus?”

Rääkisin ära, mis juhtus ja palusin, et ta ei pahandaks suurema poisiga. Ta oli ju väga asjalik olnud kogu selle aja, mis mina looga kokku puutusin. Mis sellest, et tal oli jope seljas ja väga palav, kuivanud nututriibud põskedel.

Ema lubas, et ei pahanda. Soovitasin, et nad läheks ja istuks kuhugi maha ja oleks natuke rahulikult, sest igal emal, ma usun, võtab selline asi jalad põlvist nõrgaks. Lihtsalt see iga ema süütunne kerib end tema silmade ees lahti nagu õudusfilm – mis oleks VÕINUD juhtuda, kuidas ma ometi VÕISIN nad siia jätta ja loota et nad saavad üksi hakkama – sellele lisandub väike “aga mul ei läinud ju nii kaua?” ja siis punastav mõte “aga ma vist kaotasin ajataju”, “aga mul oli tõesti vaja neid asju soodushindade ajal ja ma olin juba ammu otsinud” ning siis uuesti “aga mõtle, mis oleks võinud juhtuda, mu väike poisu oleks võinud verine olla praegu” ja kõik see uue hooga.

See ajab iga ema hulluks.

Või noh, minul võttis see silmad märjaks tol hetkel seal.

Küsisin, kas ta tegelikult saab teinekord lapsi kellelegi hoida jätta ning ta arvas, et saab küll. Küsisin, kui vana suurem poiss on, äkki ta läheb millalgi kooli ja saab mobiiltelefoni, millega sellistes oludes helistada, kui mingi mure on? Ema vastas, et poiss saab millalgi 7 ja telefon on juba olemas, aga neil ei olnud seda kaasas.

Ma isegi ei mäleta, kas ta üldse vabandas mulle kui võõrale inimesele, et ega ta nii kaua poes ei olnud, aga ma mäletan, et ütlesin, et ta ei tohiks poisse ikkagi üldse üksi sinna jätta, sest need mänguplatsid ON ohtlikud.

Läksime Väikse Piigaga ära. Piiga oli juba kodus öelnud, et uus müts peab ka kassiga olema (tema pregusel mütsil on pisike kassipilt ees), aga ma ütlesin, et ei ole kindel, et kassidega mütse edasi tehakse (see vana müts on tubli 5 aastat tagasi meile kusagilt tulnud). Loomulikult nägi Piiga poodi minnes peaaegu kohe ühte õhemat kassiga mütsi. Mis mõttes kassiga mütse ei tehta!? 🙂

Mulle meenus selle peale kohe üks armas endine kolleeg, kelle väike poeg nuias kunagi ammu vilkuritega kummikuid. Emme, kas sa ostad mulle vilkuritega kummikud? Ostan ikka, miks ma ei osta, vastas ema, mõeldes, et vilkuritega kummikuid pole ju olemas. Ja kui nad siis hiljem kunagi Crocsi poodi sattusid ja laps seal rõõmuga vilkuvaid kummikuid näitas, ei jäänudki emal muud üle kui hinnalised vilkurjalavarjud ära osta. Ise ju lubasid!

Rääkisin Piigale, miks ma seda mütsi ei taha talle osta ja me vaatasime edasi. Roosad talle ei sobinud, mina pakkusin kollaseid ja rohelisi, tema tahtis siniseid ja lõpuks peale siniste proovimist leidsime ühe (ikkagi roosakirju), mis sobis pähe ilma patse lahti võtmata ka. Lisaks leidis ta ühe sinisekirju käpapatrulli mütsi, mida tal ka hädasti vaja oli, sest see oli ikkagi SININE!

Kui ära minema hakkasime, ei andnud mulle see noor müüja sealt poest ikka rahu. Läksin sealt poest läbi ja küsisin, kas lapsed tihti kukuvad selle mänguplatsi peal?

Ta ütles, et ei, tegelikult mitte väga tihti. Aga need poisid mängisid seal küll juba väga pikalt, sest nad naersid ja karjusid seal päris kõvasti. Kukkumist ta ise pealt ei näinud. Aga jah, sinna jäetakse lapsi (iseseisvalt) mängima.

Mõtlesin Lõunakeskuse peale. Mujal on plaatpõrand, aga ronimisvahendite vahel on teine põrand, kas siis nende libisemisvõimalusega plaatide sobimatuse või lihtsalt atraktsioonide sügavale betooni sisse kinnitamise pärast. Midagi pehmet sinna alla ilmselt panna pole võimalik, see imaks jalanõudest rohkem mustust ja ei saaks puhtaks?

Ma ei tea, aga peaks mingi kampaania tegema, et inimesed ei jätaks oma lapsi sinna “kuni ma poes olen, aga ega ma ei tea, kaua mul läheb”. Seal on ju mingi mängumaa ka olemas, kui vanem TEAB, et tal läheb kaua. Aga kui ma käin ainult korraks, ma ei vii ju lapsi mängutuppa KORRAKS?

Ma ei saa seda teemat tõstatada sellise emana, kelle lastega ei ole kunagi midagi juhtunud. Minu lapsed on ka mänguplatsil atraktsioonide pealt kukkunud. Kõigi lapsed on, ma usun? Üks minu lastest on ka üksi kodus olles käeluu murdnud, kui ta lubas ainult arvutis olla ja mina olin poes. Samamoodi “korraks poes”. Ma tean seega väga hästi, mis süütundega emad õnnetuste korral  tegelevad. Suudan ka ette kujutada, et ema, olles ise šokis, võib kogu oma ehmatuse laste peale välja valada. Lihtsalt tohutust ehmatusest.

Palun ärge jätke oma lapsi poe ukse taha üksi mängma. On ju veel variante – harjutada neid raamatut lugema poeskäigu ajal (tänapäeval kasutatakse selleks vist ka ema telefoni mänge), jätta lapsi naabri või lasteaiakaaslase poole selleks ajaks, kui isa ei saa vaadata vms. Variante on kindlasti veelgi, aga ma pean ära tööle minema ja ei saa neid siia pikemalt lisada praegu siia. 🙂

Hoidke oma lapsi, nad ju vajavad teid. Rohkem kui neid SOODUSHINNAGA riideid.

Advertisements

Pääsesin üle pika aja Wordpressi, hurraa!

Hei armsad! Postituste vahe on päris pikaks veninud, aga kuigi olen mõelnud, et kirjutamiseks tuleks aega leida, on elu viimase 4 kuuga nii palju muutunud, et kirjutamisteemad on kitsenenud.

Amet on selline, et puutun päevast päeva kokku uute inimestega, peamiselt emade, isade ja lastega, aga nende lugusid jagada ma ei saa, neid jagavad nad ise, kui tahavad, kellega tahavad.

Kõik lood, millega inimesed minu juurde pöörduvad, on enamasti murelood. Näen ja kuulen, mis toimub praegusel ajal peredega ja mul on rõõm, et ma enne seda olen kokku puutunud nii paljude ilusate ja toredate perede lugudega, et ma vähemalt tean, et need pered on ka olemas.

Enam ei kuule ma oma tuttavatelt, kellega töökoha vahetus jutuks tuli, et “ma küll sinna tööle ei läheks, jube töö ju!”, sest enam pole mul aega nendega suhelda 😀 Ja kes teavad, on vist harjunud ja küsivad ainult, et kas ikka veel meeldib. Mhmh, meeldib küll! 🙂

Jõulud olid sel aastal küll teistsugused, mitte nagu varasematel õpetaja-aastatel – olin seekord kõikidel tööpäevadel peale jõule tööl ja 2.jaanuarist uuesti tööl.  Ja inimesi jätkus, muudatusi tuli kuhjaga ja neid tuleb vist veelgi, sest kõik uued inimesed pole veel tööle jõudnud meile.

Ma ei mäletagi, millal viimati haige olin, aga nüüd, reede õhtul tundsin, et haigus tuleb. Eks ma olin ise ka hooletu olnud – töö juures on liiga tihti võimalus süüa midagi magusat, peale selle olin olnud ülekohtune ja keha tuletas mulle meelde, et õiglane on palju parem olla.

Ma ei jõudnud selles kiires tohuvabohus isegi selle aasta plaane teha – mis suunas kasvan, mida endas parandada püüan. Jõudsime küll ülevaate teha kodu asjus – mida jõudsime eelmisel aastal koduga teha ja mis juba mitmendat aastat nimekirjas püsis ja tehtud ei saanud – veevärk näiteks. Aga nad on nii osavad  kirjadele mitte vastama, et kui ise ei torgi, ega siis asjad ei lahenegi.

Vaatasime ka lastega tagasi eelmise aasta peale – sündmusi oli vähem kui 2016.aasta kokkuvõttes, aga ega väga rahulik aasta ikka ei olnud. Tegime plaane uueks aastaks lootuses, et midagi ikka täitub. 🙂 Ilmselt täitub rohkemgi, kuna 2017.aasta oli uute tuulte puhumise aasta – Portugalis käimist ei olnud ma küll ette planeerinud ja töökohavahetust samuti.

Jõulude paiku saime lõpuks ka oma 13 uut raamaturiiulit kätte ja kokku pandud ka – meie remondijärgne suur tuba ja söögituba on nüüd mitte enam hiina-stiilis (keskelt lohku vajunud) raamaturiiulitega. Raamatuid saime jõuluks ka – pere peale vist 21, kui ma õigesti lugesin – Trennitüdruk, Vanem Poeg ja Noorem Poeg said igaüks 4 raamatut, meie mehega kumbki 3 ja Väike Piiga ka 3. No ta ei oska veel lugeda ka, nii et küll ta ka varsti teistele järele jõuab.

Õhtuti ma kuhugi trenni pole jõudnud – enamasti on koju tulles paras vaimne väsimus kallal, tihti nii hullusti, et ei tule meelde, mida õhtusöögiks teha, nii et kuidagi ei õnnestu siis tubase rattaga sõitma ka minna. Paaril korral olen tahtnud jooksmas käia, aga see valju hääl mu peas on selle mõtte ka maha laitnud igasugu vabandustega. Mis teha, pime aeg ja pori/libedad teed – varsti läheb paremaks. Ilmselt on varsti jaanuar läbi, enne kui ma arugi saan, siis veebruar-külmakuu läbi ja ongi rohkem kevadet.

Aastaaegade mõttes mulle tundub, et tööl on praegu suvi – olen “igasugu asjad” maha külvanud ja nüüd vaatan, kuidas nad kasvavad ja veel ei tea, kuidas nad välja tulevad. Saaki olen “varasematel sortidel” juba natuke koristanud, aga algaja aednikuna ei tea ma päris täpselt, mida millestki veel sirguma peaks ja kas ma midagi liiga vara koristama ei hakanud, äkki pean midagi uuesti maha panema? Uute töökohtade värk vist.

Lapsed on hulga iseseisvamaks saanud. Meie väiksemad peaks kevadel mõlemad aasta vanemaks saama, samas on oodata ühte loovtööd, üleminekueksamit ja tasemetöösid suurematel lastel. Pere suuremad – Vanimast Lapsest on märkamatult saanud 2 suurt last, ehk siis Vanim Laps ja Tema Kaaslane – on erakordselt tugevad noored isiksused ja saavad oma eluga ägedalt hakkama. Vahel käivad meil külas ka, ainuke mure on, et neile ei saa raamatuid kinkida, kuna praegu pole neil raamatu hooaeg ja ühikatuppa ei mahuks ka! 🙂

Väike Piiga hakkab jõudma sinna faasi, kus ta saab varsti viieseks – selleks ajaks on lastel tavaliselt see iseloom välja kujunenud, mis neist saab. Kindlasti on erandeid ka, aga.. praegu tundub, et tegu on ühe Hiilgavate Ideedega Tüdrukuga. Need ideed hiilgavad tal hommikust õhtuni, ei jäta teda rahule, ei lase tal õhtuti magama minna, kuna mõned ideed hüppavad veel lagedale. See energiakogus, mis talle selleks eluks kaasa on pakitud, on päris suur. Vahepeal ma unustan, et kõigil pole samas koguses energiat – ja kui ma tööjuures mööda treppe torman või koridoris salaja jooksen, tunnen end ainult natuke imelikult. Aga energia pulbitseb ja ma pole nii esineja tüüpi inimene, et oma kabinetis tantsima hakkaksin, seega – anonüümselt koridoris trepist üles lipates tunnen end elusamana. Kuni ma kellelegi otsa ei jookse, pole vast hullu, nad juba harjuvad minuga, aga kedagi teist pole ma veel nakatanud… vist.

Üks Äge Töökaaslane rääkis, kuidas tema lahtiste uste harjumuse inimestele sisse juurutas – enne seda tegid kõik kinniste uste taga tööd. Aga nii on ju igav ja ilmselt tundus see natuke üksildane ka talle. Igatahes on meil mõned uksed, mis on peaaegu alati pooleldi lahti ja kust möödaminnes saab inimestele naeratada ja hommikuti Tere öelda ja paar ust on sellised ka, mis hoiavad väikest gruppi inimesi turvaliselt nähtamatult nende tubades ja nad saavad omavahel seal üksindusest üle, ma usun.

Minul oli suur rõõm, et töökohta tellides soovisin endale oma tuba koos rohelise vaatega aknast – palju mõnusam on, kui su akna taga on mõni puu, võrreldes näiteks autoparkla-vaatega – aga nüüd ma sain endale ka toakaaslase, kellega tõstsime 2.jaanuaril kenasti mööbli ringi ja elamegi nüüd seal kahekesi. Või rohkemakesi, kui meile külalisi tuleb. Ma pole suurem asi muusika kuulaja töö ajal, mulle on ikka meeldinud vaikus, sest nii ma suudan paremini keskenduda, kuid aasta lõpus õppisin natuke ikka muusikat kuulama, kui oli vaja anda ajule puhkust. Nüüd, koos teise inimesega, ei julge ma kunagi muusikat kuulata. Osad meil kuulavad küll muusikat – mõni kõvemini (need, kelle juures külalisi peaaegu üldse ei käi, v.a. oma maja inimesed) ja mõni vaiksemalt, osad armastavad nagu minagi vaikust ja rahu. Aga nüüd ma muidugi tunnen sellest puudust, et ma kuulaks küll muusikat, aga ei taha teist inimest häirida oma müraga. Ma tean, et kõrvaklapid on ka olemas, aga nii hull häda mul ka pole. Lihtsalt vaatan ja imestan, kuidas ma muutun Ma Armastan Vaikust-inimesest Töö Lõpus Natuke Muusikat – inimeseks.

Töö juures on tõeline karm kool söömise osas ka. Alguses ei läinud mu kõht lõunaks tühjakski, kuna tööd oli nii hoomamatult palju. Siis õppisin ära, et lõunat peab sööma, muidu ma õhtuni ei jaksa. Nüüd armastan hommikust teevõtmist ja lõunapausi heal meelel – sest siis ma näen oma töökaaslasi. Eks nad teevad ka päev otsa kõvasti tööd, seega muul ajal ma neid ei näegi, aga nad tunduvad väga toetavad ja ühtehoidvad ja nende naljad… see teeb tööl käimise niiiii palju mõnusamaks! See ei ole iseenesestmõistetav, nii et ma naudin seda väga. Hea töökollektiiv on puhas rõõm!

Inimesed, kes mu juures käivad, on ka vahepeal puhas rõõm, kui ma saan neid aidata ja nad rõõmsamalt lahkuvad kui nad tulles olid. Aga vahepeal on nende mured nii suured, et mina nuputan ja nemad nuputavad ja mingit kiiret ja eriti head lahendust ei paistagi kui natuke hiljem uuesti kokku tulla ja edasi nuputada. Sellise reaalsusega leppimine on ka üks harjutamist vajav asi iga inimese elus.

Aaah jah, midagi ma ikka suutsin õhtuti ette võtta – tegin endale seeliku. 2 õhtuga, enne ja peale unejutu lugemist – teisel õhtul isegi palusin lastelt, et võiksin natuke vaikselt edasi õmmelda, kuna seelik paistis “peaaegu valmis”. Lõpuks lõpetasin ikka käsitsi viimased õmblused, sest kell hakkas millegipärast keskööle lähenema. Riie oli ka veidi pahatahtlik, jäi iga minuti-paari tagant niite pidi talla vahele kinni, tald kiskus tal niite lahti ja ma pidin temaga võitlema, kuid see oli väga õpetlik. Teinekord tean, et ma seda tüüpi kangast ei osta. Sel korral jäi seda riiet isegi järele, aga mis teha, ma ennast Väiksele Piigale seeliku õmblemisega praegu karistada ei taha.  Overloki jaoks poodi niite ostma minnes sattusin lihtsalt eufooriasse  ja ostsin kogemata 7 erinevat kangast, aga niite ma vähemalt ei unustanud!

Hall Seelik

Mul ei ole ju enam aega poes käia, nii et üle pika aja poodi sattumine oli nagu korraks reaalsusest põgenemine, sest ausalt – millal satuvad sellised inimesed kella 17 või 18ni lahti olevatesse poodidesse, kui nad selleks ajaks alles töölt koju jõuavad?? Lapsega ortopeediliste jalatsite osmine poest, mis on lahti lausa 16.00ni tekitavad minust selle jubeda kliendi, kes jõuab lõõtsutades poodi 15:55, sest see on parim tulemus, mille ma teisest linnast tulles saavutada suudan… :/

Detsembris pidin ühte töökaaslast aitama ja Perekonnaseisuametisse enne kella 16 kohale jõudma – ja kui ma 15:52 kohale jõudsin, istus keegi parajasti selle maja välisukse kõrval seisvasse autosse ja majauks oli juba lukus. Küllap ta kartiski selliseid inimesi, kes 5 minutit enne sulgemist pabereid üle andma tulevad. Ma olin kuri! Koputasin ta autoaknale ja ajasime asja korda, sest Universum oli nii lahke.

Nii et – hea tujuga uude aastasse? Varsti mõtlen end terveks tagasi. Olge terved ja hoitud! 🙂ive-decided-my-2018

Oktoobrielu

Olen elukeerises kurvalt mõelnud, et kui kahju, et blogida ei jõua – aga ehk varsti läheb rahulikumaks?  Ja paistab, et nüüd ongi korraks rahulikum, sest tasapisi hakkavad asjad paika loksuma.

Rutiin on küll hoopis teistsugune kui varem, sest augustis vahetasin ma töökohta ja uues kohas harjumine võtab ikka aega. Tööle-koju sõitude aega läheb igapäevaselt kauem, lisaks on mul nüüd äkitselt täistööaeg. Enne seda on mul viimase 10 aasta jooksul olnud rahulik paar-kolm poolikut päeva nädalas töökoht, mille eest osa palka maksti vabas ajas.

Äkitselt on raske keset päeva lastega arstile minna, keset päeva poest mitme päeva kraam valmis osta – pesupesemisest ja nautlevast söögitegemisest nädala keskel ei tule ka tihti midagi välja. Uus amet aga meeldib mulle väga, kunagi ei hakka igav, saan palju inimestega suhelda – nii suurte kui väikestega – ja täna külastas mind isegi üks koer.

Koolitusi saan ka, näiteks hiljuti õnnestus mul käia väga põneval ja praktilisel lapse leina ja trauma koolitusel. Kuna palju sealt kuuldust oli selline, mida jagaksin hea meelega teiste emadega ka, loodan, et saan koolitajalt nõusoleku sellest siia ka kirjutada.

Veel olen sattunud alaealiste komisjoni. Ka see meeldis mulle esimesel korral väga. Kui ilusti need inimesed oma tööd tegid! Sain teada, et alaealiste komisjon ei ole karistusasutus, kuigi lastele ja nende vanematele tihti nii tundub. Mulle jättis igatahes sügava mulje.

Oma lapsed on aga jälle uude sügisesse liikunud. Vanim Laps käib ülikooli kõrvalt tiheda graafikuga tööl, mina ei tea, kuidas ta jõuab, aga igatahes saab ta kõik tehtud. Usun, et ta on õppinud viimase paari aastaga veel paremini oma aega planeerima, kuigi ta gümnaasiumi ajalgi  oli selles minu meelest päris pro – iialgi ei pingutanud üle ja mõnikord hakkas isegi enne kontrolltöö saabumist õppima. Tallinna elu on teda enesekindlamaks teinud, aga võib-olla on see ka vanus?

Trennitüdruk käib endiselt trennis. Koolis käib ka, õpib peaaegu iga päev – vastandina Vanemale Pojale, kelle kooliasjad aknalaua peal on, kuna riiuleid pole me remondijärgselt tagasi pannud. Asjad on aknalaua peal sellepärast, et neid ei lähe parajasti vaja – ma isegi ei mäleta, et oleksin teda sel aastal midagi laua taga kirjalikult tegemas näinud… Aga vene keel on raske, nagu ma kahtlustasin, kõigi oma erinevate susisevate häälikutega, mis Poja suus ühtlaselt üsnagi sarnasteks S-ideks moonduvad.

Temale hankisin selleaastaselt autismisümpoosionilt uue Aspide raamatu, Paula Tilli “Teisiti”, nüüd palusin tal see läbi lugeda. Raamatu linki kahjuks ei leidnud siia panekuks. Esimesed kommentaarid tulid küll, et tema ei näe midagi sarnast endaga. Ja “mis see autism veel on, ah, ma vist ajasin selle ateismiga sassi” kommentaar tuli ka ära.

Mingid tunnid hiljem tuli ta minu juurde ja teatas, et tundide osas on ta nõus. Nimelt kirjutas Paula sellest, kuidas talle lapsena meisterdamine ei meeldinud – vastik oli, kuidas tal sõrmed alati liimiseks said ja ega tal ei tulud see kunagi nii hästi välja ka kui teistel. Joonistamisega sama lugu – no ei tulnud nii hästi välja kui teistel, aga naabrinaine ütles alati, et neil naabritüdrukuga olid sama ilusad pildid. Kuidas naabrinaine küll tõde ei märganud, kas ta nägi siis halvasti? Hiljem tuli muidugi välja, et naabrinaine valetas, aga miks? Kas ta arvas, et tõde on raske taluda, imestas autor siiralt.

Minul tekkis kohe palju mälestusi – kuidas Vanem Poeg 1.klassis lõngajuppe samapikaks ei suutnud lõigata ja neid ilusasti 1 mm vahedega papi peale kleepida – tema lõngajupikesed olid natuke nagu segamini triipudega vaip, aga ma ju tean, kuidas ta pingutas – ta tõepoolest tahtis teha täpselt nii, nagu õpetaja valmis tööd näitas – aga tal LIHTSALT ei tulnud selline töö! Minul oli nii kahju, et selliseid asju hinnatakse.

Saksa keele grammatika oli üks köitvamaid asju Paula elus nooremana. Sest seal olid reeglid nii selgesti olemas, et lausa ilus 🙂 Kuna tema emakeel oli Soome keel, siis nautis ta saksa keelt veel eriti, aga õppis muude keelte grammatikad ka huvi pärast ära, kui need ilusad loogilised olid ja teistega selles keeles vestelda sai. Seda ma olen mitme Aspi raamatust lugenud, et nad ikka nii kenasti süsteeme jagada oskavad.

Minul on tööl kaks programmi, milles on ka süsteemid, aga mina neid küll päris täpelt ei jaga. Esimeste nädalatega tundus, et sain ühele programmile enam-vähem pihta, aga teise süsteem on ikkagi selline, et kui midagi valesti teed ja siis ära kustutad, jääb sinna tühi koht ja kõik saavad aru, et KEEGI on midagi valesti teinud. No ja siis ma värisengi iga kord natuke, kui pean midagi sinna süsteemi kandma. Vahepeal teen valesti ka, siis mu tööõpetaja-kullake imestab. Ja vahepeal tuleb ja vestleb minuga, et tegelikult on ju süsteem olemas ja ma võiksin sinna vaadata. Ma tunnen ju ise ka, et peaksin sellele pihta saama. Küll ta ükskord selgeks saab. Seni kripeldavad mõned lõpuni tegemata asjad mul ikka ja mõnikord ma ikkagi mõtlen õhtul  nende asjade peale, isegi öösel, aga üldiselt on mul kohutavalt hea meel, et ma parajasti homseid tunde ettevalmistama ei pea.

Ega ma varem kõik õhtud tööasju ei teinud, kaugel sellest, aga kuklas siiski kripeldas tavaliselt midagi, mida peaks tegema. Nüüd ma olen õhtuks tavaliselt nii väsinud, et midagi ei kripelda! 😀 Isegi süüa ei jaksa teha, õnneks on kõik kuidagi mõistvad meil kodus. Vahepeal võtsin küll nädalased menüüplaanid lootusrikkalt kasutusele, aga selgus, et ohoo – mind ei ole ju lõuna ajal kodus ja lapsed unustavad koolist tulles külmkapist asju võttes lugeda, mis külmkapi peal kirjas on lõunasöögiks. Nii et praegu ma ei vaevu uusi menüüplaane tegema. Mees teeb õhtuti süüa, kui tal kõht tühi on ja ta internetist põnevaid retsepte otsib – nii äge! Ma ise ei tuleks kanahakkliha-kodujuustu kotlettide pealegi, peedi-feta-omletist rääkimata. Aga järgmisel hommikul tööle kaasa võtta on küll hea!

Väiksed lapsed käivad jälle lasteaias – juba on haiguse ajad ka kohal. Üks nohiseb, aga ninast midagi välja ei tule, teine norskab. Magama minna ei taha vahel kumbki, aga mõnikord Noorem Poeg siiski halastab meile ja on nõus magama, Väikse Piiga sisepõlemismootor põleb aga ereda leegiga edasi. Ainult tekiga saab seda kustutada. See on minu tekk, minu voodis, mille all pikutades ta lõpuks rahulikuks kaisukassikeseks hakkab ja siis unisest peast tagasi oma voodisse marsib.

Väike Piiga hakkas septembris hoolega trennis käima – saab hüpata, ronida ja mööda redelipulki lipata, sekka rõngaste küljes kiikuda ja tasakaalulindi peal kõndida, aga nüüd on tema trennijõudmised kuidagi hõredaks muutunud – m i n a  ei jõua teda enam trenni viia!  4-aastased teatavasti ise ka veel ei lähe. Isegi Vanem Poeg ei lähe mõnikord ise trenni, kui ta trenniminekuäratuse vaikseks paneb ja “korraks” legod lõpuni ehitab või “ühe lehekülje veel loeb”. Mis teha. Lihtsalt kõik õhtud tunduvad palju hinnalisemad, nii tahaks kodus olla! Ühel-kahel õhtul nädalas käime tegelikult tantsimas ka mehega, nii et siis jääbki üle ainult 2 õhtut, mil peaks Väikse Piiga trenni viima ja 1 tööpäevalõpp, kui peaks Noorema Poja tema füsioteraapiasse viima. Aga mina pikutaks kodus ja loeks raamatut! Noorem Poeg hoopis arvutab ja mängib legodega, sest kuna ma toon teda 20-40 minutit hiljem lasteaiast ära kui eelmisel aastal, tunneb ta, et saab palju vähem õhtuti mängida. Legod ju ei kannata oodata tegevusetult!

Õnneks on raamatud ikka alles, isegi kui ma neid lugeda ei jaksa. Kõik  koju varutud lastekasvatusraamatud tunduvad mulle hetkel tööteemalised, nii et ma saan iga kell teatada, et loen tähtsat tööasja. Aga kõik meie perest teevadki õhtuti oma niisama-asju ja need asjad, mida ma kohustuslikult peaks tegema – riiulite tagasiorganiseerimine tühja tantsutuppa (varem tuntud ka suure toa nime all, aga enne remonti panin ma 2 punast vaipa kuhugi ära ja pole neid hiljem enam näinud) näiteks.. ei suju. Tühi tuba ongi vist hetkel parim lahendus. Milleks siia veel asju? 🙂

Suur_tuba.jpg

Remondist ja Läti Depo’st

Minimalistlikuga eluga oleme vaikselt juba ära harjunud, nüüd on põrandalauad tagasi pandud, põrandaplaadid peal ja värvilaigulised, sest seinad ja laed said värvitud.

Remondiga on üldselt nii, et läheb natuke kauem, kui sa ise teed ja selleks kuluvat aega arvutasid, aga kui lepid kellegi teisega kokku, kes peaks tulema ja osa tööd ära tegema s eest – et näiteks 5 päevase pahteldamise asemel saaks päeva-kahega tehtud, siis võib selguda, et sellega läheb üle nädala.

Meil läks, aga kuna polnud aega oodata, siis otsustasime, et suuremaid seinu ei pahtelda, kaarega seina lootsime pahtelda ja värvida, mitte tapeedistada, aga no lõpuks käisime ja ostsime tapeedi ära. Raha läheb remondi käigus ju nagunii rohkem kui plaanid – ükskõik, kas teed säästuremonti või kapitaalselt. On ju nii?

Kuna Tartus on küll ja küll ehituspoode – vähemalt 5 – käisime need läbi, vaatasime tapeedid ära, leidsime mõned meile sobivas hinnaklassis ka, aga kuna ükski polnud selline, millega nii mina kui Mees kohe suure rõõmuga  m õ l e m a d  nõus oleks olnud, siis ära ei ostnud igaks juhuks. Aga see maaler, kes meile korduvalt saabuda lubas ja kohapeal käis isegi kohta üle vaatamas, soovitas väga seda Depo poodi Lätis.

Kuna me olime vahepeal Mehega laagris – trennid + lasteaia põandal madratsid + koolisöökla hommiku- ja lõunasöögid, õhtused tantsupeod – siis peale laagripäevade lõppu olime üsna väsinud ja nagunii remonti edasi teha poleks jaksanud, nii me siis käisimegi pühapäeval seal Valmiera Depo’s. Õnneks leidsin Lipsukese blogist kena õpetuse, mida sealt oodata ja mida mitte, nii et sellest oli palju abi.

Meenutas Tartu Bauhoffi, tapeedivalik oli umbes sama suur, aga hinnad algasid tõesti umbes 1-2 eurost. Ja need olid ilusad tapeedid, mina oleks ühe 2-eurosega rahule jäänud, aga lõpuks võtsime siiski ühe, mis meile mõlemale peaaegu meeldis. Meeldimiseks oli vaja, et hind jääks alla 10 euro rulli kohta, sest meil on ühendatud kaks tuba, seega päris palju seinaruutmeetreid ja parketi me juba ostsime, põrandapinda oli ka palju ja ei tahtnud eelarvet päris lõhki ajada. Meeldimiseks oli muidugi vaja ka seda, et poleks lumivalge, et poleks päris siledapinnaline (kuna me krohvitud seinu päris siledaks ei ajanud), et poleks peeneid triipe, mis mitte päris loodi aetud seinte puhul Monki-silmadega inimestel südame pahaks ajaksid kokkujooksvate triipudega ja no midagi tumedat me ka ei tahtnud, et ruume väiksemaks teha.

Lõpuks saime sellise tapeedi, mis meenutas kahtlaselt palju seda, mis siin enne seinte peal oli. 😀 Aga lapsed aitasid selle vana tapeedi meil maha võtta – õigemini kõik 3 kihti sellest maha võtta, nii et sellele läks terve päev, kuigi põrandalaudade ülesvõtmise järel olime osa tapeedist juba seina küljest eraldanud. Mina alustasin ja lapsed tahtsid rekordeid saada, selles mõttes, et kes kõige suurema jupi tapeedist lahti saab ühe ropsuga, saab rekordi. Tegelikult aitasid lapsed ka põrandalaudade alt seda liiva välja tassida ämbritega, mida meie Mehega ämbritesse kühveldasime – mina võtsin väiksemad ämbrid, siis jaksasin mina neid tassida ja keskmised lapsed ka.

Põranda_alla
Siis, kui tapeeti veel oli, aga põrandat suurt mitte. Enamus liiva on põranda alt juba lahkunud.

Suure toa alt saime 3 kärutäit liiva-kruusa minema veetud, aga seekord konte sealt seest vastu ei tulnud. Luud tulid vist üle-eelmine aasta lastetoa põrandalaudade alt. Igatahes olime iga õhtu nii väsinud, et lugesime Mehega kahekesi lastetoa diivanil Apteeke Melchiori uut raamatut, pead koos, kuni lapsed magama jäid. Üldiselt on hea kahekesi sama raamatut lugeda, mis sellest, et lugemiskiirus on erinev – sellega harjub. Aga seekordne lugu oli päris kõhe, lõpus ikkagi õudne ka. Ma neid eelmisi pole lugenud.

Meil ongi tavaliselt nii, et iga aasta jõuame heal juhul ühe toa tehtud, eelmine aasta läks suvi vannitoa ehitamisele ja enne seda on veel 2 tuba tehtud. Kööki tegime ainult pooleldi, ilma põrandat soojustamata, s.t. värvisime seinad üle, kui köögimööbel kulunud tapeedi taustal väga silma riivama hakkas. No ja siis pidime juba lae ka värvima. Aga eks köök on kannatlik.

Krohvi_peale_tapeet.jpg
Tapeedi koorimine on tehtud! Seinakontakte on kuidagi palju?

Väiksed lapsed aitasid ka natuke tapeeti maha võtta (peale kokkuleppeid, et me samu võtteid teiste tubade tapeetidega ei rakenda, kuigi see võib lõbus olla), aga üldiselt on nemad minimalistlikust elust kuidagi kõrvale jäänud, sest kõik ülemisele korrusele tassitud lauamängud, legod ja nukunõud-mööbel-nukud on korruse üle võtnud. Kui me Depo’st tagasi tulime, siis ma koristasin seal küll, aga puhtas ja korras ruumis on ju erakordselt hea mängida. Nüüd ma paar päeva sinna üles minna pole eriti julgenud, aga küllap ma ükskord tembutan jälle. 🙂

Deposse sõitis Tartust umbes 2 tundi, ilmselt sõltub liiklusest ka, kas on 8-autoline haagismajade kolonn ka tee peal või selle asemel näiteks rekkad. Meie võtsime kaasa ainult Väikse Piiga, kes on harilik 4-aastane ja reisib oma kahe kassiga (kumbki oma korvis), poniraamatu ja käekotiga, milles on 8 mudelautot. Kohapeale poodi olin kaasa võtnud võileiva, soolaseid küpsiseid ja mõned lagritsakommid, mida siis iga natukese aja tagant, kui ta ära tüdines, preemiaks sain jagada. Komme jäi üle, võileib sai ainult pooleldi söödud, küpsiseid ei kulunud üldse, sest meil läks poes vähem kui poolteist tundi koos kassast läbi tulekuga. Kassast saime küsimise peale tasuta selle Depo kaardi ja hinnad olid sellega tõesti soodsamad, s.t. see paarieurone tapeet, mis mulle enne meeldis, oleks maksnud kaardita 6.85/rull.

Kärusid oli seal kahte sorti, ühte sai panna lapse istuma, mõlemad variandid nõudsid münti. Loomulikult müüdi seal juba ka koolikaupu, nii et ma ostsin 4 lahedat suurt pintslit, paar vihikut (neid ma ostan nagunii jooksvalt aastaringselt, sest mulle meeldivad ilusate piltidega kaustikud ja teiseks ei kulu siis augustis peaaegu mingeid summasid kooliasjadele), ühe suure pildiraami (umbes A3-le) 4 euro eest, sest üks mu pilt on juba paar aastat raamitu. Tegelikult oleks ka odavamalt saanud, aga see 4-eurone oli ilusama servaga.

Keraamilised plaadid sauna jaoks olime juba juulis ära ostnud K-Rautast 4.99-ga, Depo’s olid samasugused 4.30. Mis seal olid odavamad, olid näiteks laminaatparketid – päris mitmeid 3-euroseid oli, 4-euroseid ka, Eestis vist olen kõige odavamaid näinud 6 euroga. Kusjuures Lätis Valmieras pidi neil ikkagi väike pood olema, ilmselt Riia pool on suurem valik, aga me ei viitsinud nii kaua ka sõita, pealegi tapeedihind koos kütusega… 🙂

Liimpuiduplaate oli ka suurem värvivalik kui meil. Hindu ei mäleta, aga Mees pildistas. Elektriasju ei vaadanud üldse, valisime oma tapeedid välja, ostsime ära ja hakkasime tagasi sõitma. Saime Valdeko’s süüa ka, see oli bistroo, kus osad lauad olid väljas ja sai vaadata jäneseid ja lambaid, liivakast ja mingid autod olid ka, aga kas elektriautod või kartautod a kas raha eest või mitte, seda ma ei tea. Mini-külakiik oli ka, millega Piiga kiikus. Liivakastis sai tasuta vaadata, kuidas 1-euro maksnud laps koppa juhtida püüdis. Piiga nimelt polnud näljane ja meie olime lootnud, et kui ta sööb, jääb tagasisõiduks magama. Õnneks jäi ta ikkagi magama.

Krunditud
Seinad on krunditud ja lagi üle värvitud, aga aknapõsed ja radiaatorid ootavad oma aega, tapeedil pole rambipalavikku tulnud, sest teda siin veel ei esine.

Aga jah, nüüd on meil ka seinad krunditud ja laed 2x üle värvitud, tundub hea mõte enne tapeeti väike remondipaus teha. Pesin eile lambidki üle, mille Mees alla võttis, sest laes olid need halliks ja karvaseks muutunud. Sõbranna juba hoiatas mind, et ma lampidega õrn oleksin, tema oli ka matti tooni lambid ükskord ilusti puhtaks pesnud. Peale seda polnud need enam matid, vaid ilusad säravpuhtad ja läbipaistvad. 🙂

Oh, ma tahaks veel sellist tantsimisega laagrit, ainult et siis ma ei võtaks baikatekke kaasa, et öösel surnuks külmuda soojale Eesti suvele lootma jäädes, vaid magamiskoti. Telgiga pole me nii mitu aastat enam lastega Kassinurmel ega mujal käinud, et hommikune enne päiksetõusu külmus oli mul täiesti ununenud. Oleks ainult, et see august nüüd veel kestaks ja kestaks… 🙂

Minimalistliku elu harjutamine + muud muljed

Mul õnnetus vahepeal minimalisti elu katsetada, sest läksin esimest korda elus lennukiga reisile (6.klassis terve klassiga Piirissaarele lendamine ei loe!) ja meie kohvrid olid laisemad kui ma oleks lootnud. Meie jõudsime sihtpunkti pühapäeval, nemad kolmapäeval, aga noh, oligi väga huvitav. Kuna mu mees läks konverentsile (see oligi reisi põhjus) ja ta on sellistel üritustel ennegi käinud, siis tema juba teadis, kuidas asju pakkida – loomulikult pakkis ta kaasa tagavarariided ja hambapasta. Mina pakkisin ka riideid kaasa, isegi hambaharjad, aga loomulikult kohvrisse. Seljakott oli mul üsna tühi, seal oli mul õhuke mantel, märkmik poodide nimetuste ja portugalikeelsete sõnadega (Obrigado – aitäh!) ja üks õpetlik raamat. Ma olen kuulnud küll sellest, kuidas inimestel pagas kaotsi läheb, aga kuna minnes olin ma rohkem mures selle pärast, et kas mind lastakse üldse lennukisse, kui mu ID-kaart augusti lõpupoole aegub, aga uut teha ma ei jõudnud – ja reis pidi olema ainult 6 päeva – siis ma igaks juhuks läbi ei mõelnud, mis saab peale olulise lennujaama turvakontrolli läbimist.

Lennukisse mind õnneks lastigi, aga siis hilines meie esimene lend tunnikese, et ühe teise lennuki rahvast meiega koos Rootsi viia ja kohale jõudes olime sunnitud jooksma, et järgmise lennu peale jõuda, kuna paistis, et Nordica ei räägi teiste lennujaamadega eriti asju läbi, et reisijatel lihtsam oleks. Pagas kahjuks ei jooksnud.

Vere maitse suus ja elu parim pikamaadistantsiaeg saavutatud, jõudsime täpselt pardale laskmise ajaks läbi lennujaama joosta. Mõtlesin paar korda tee peal inimeste vahel ees lippavat Meest silmist kaotades, et ma tõesti enam ei jaksa, aga no ega midagi polnud teha. Ma lihtsalt polnud kuu aega trenni teinud, kuna juuni alguses käisin operatsioonil ja arst ei lubanud ei joosta ega hüpata paar kuud. Juuli alguses kontrollis arvas arst, et mul tuleb sama joont hoida, aga no õnneks sain lennukis lõõtsutada ja kõik lahenes hästi.

Välja arvatud see 4,5 tunnine lend, mille jaoks ühest mitte eriti kaasakiskuvast raamatust suurt abi polnud. Telefoni kindle-raamatud aitasid ka natuke, söök aitas natuke, esimese korra lennuõhin aitas ka natuke (teate neid lennukiaknast väljapildistajaid 😀 ) ja kohale me ikkagi jõudsime. Meie ees ja taga istusid omavahel tuttavad portugallased, igatahes käisid nad grupiti üksteisega vestlemas ja neil on kõva hääl.

Pagasit polnud, kuigi me OOTASIME. Peale pagasikaebuste järjekorra ära ootamist lootsime kiirelt bussi ja rongiga teise linna minna, et seal oma hotelli jõuda. Teepeal saime juba nautida portugallaste  elustiili – jooksime töötava mootoriga bussi peale, mis siis veel 20 minutit vahelduva eduga seal samas peatuses mootorit tööle pani ja siis jälle seisma pani… me ei oleks vist pidanud jooksma. Oleks veel jõudnud vett või midagi süüa osta, mitte korisedes bussi peal imestada, miks see bussijuht siis ei sõida, kui nii paljulubavalt mootori tööle paneb? Ja siis kihutas buss kõikidest peatustest ilma peatumata mööda umbes 10 minutit järjest, nii et meil hakkas juba hirm, aga pärast selgus, et need olid mingi muu bussi peatused lihtsalt ja oma liini 6. ja 9. ning 10.peatuses buss ikkagi peatus! 😀

Portugal oli SOE. See tähendas, et Eestist pikkade teksade ja pluusi ja mantliga minnes oli õhtul ikka veel soe, aga järgmisel hommikul – kuna minul ju vahetusriideid ju polnud – läks mees konverentsile ja mina poode otsima. Me polnud pealinnas, nii et riidepoode ega toidupoode ma esialgu ei leidnud, v.a. turistipoekesed ranna lähedal, kust ma endale ühe varrukateta one-size-turistikleidi ostsin, sest tõesti, teksadega ON +26*C juures palav. Aga muidu polnud mingit muret, kuna asju mul ju polnud ja kokkuhoidliku inimesena niisama ka kogu raha jäätiste peale kulutama ei kippunud. Jäätis jäigi ostmata, sest neil oli värskelt pressitud apelsinimahla, mis on minu meelest kordi parem kui jäätis.

Edasised päevad kulgesid minimalistlikult – riideid eriti valida ei saanud, kuna kohe-kohe pidid jõudma kohvrid, mida ei ilmunud. Internetilehekülg kadunud pagasi leidmiseks oli teadmatuses, aga kui Mees lõpuks telefoni teel 2.päeval kohvriasja ajas, olid nad kohvrid Arlandast üles leidnud ja lubasid sama päeva õhtuks kohale tuua, mis sellest, et netilehekülg ikka mingit infot ei andnud. Järgmise päeva lõuna ajal saimegi kätte oma riided ja hambaharjad!! Õnneks meie pidulik õhtusöök konverentsirahvaga pidi olema järgmisel päeval, nii et kõik läks hästi.

Isiklikest saavutustest – õppisin rongiga Estorilist Lissaboni ja tagasi sõitma ja suutsin isegi seal kohapeal iseseisvalt raudteejaama üles leida! Orienteerumist on võimalik tasapisi harjutada, olin kohe uhke. Tegin ka jooksvalt nimekirja asjadest, mis neil teisiti olid kui meil – et nägin ainult ÜHTE kassi; et nad kuivatavad oma paneelmajade akna all pesu  ka siis, kui pole rõdusid 5-kordsetel majadel, sest pesunöörid on tavaliste akende alla tõmmatud ja seal kuivatatakse kõike aluspesust voodilinadeni!),

PORTUGAL1.JPG
Esimese korruse elanikud ei saa akna alla pesu riputada, pigem siis akna kohale – pilt Lissabonist.

 

neil on komme oma maju keraamiliste plaatidega katta – miks mitte ka 5-korruselisi maju 10x10cm värviliste maalitud plaatidega. Kohati on plaatidega kaunistatud ainult esikülg, siis on plaatimisisu ammundunud. Raudteejaamad seevastu olid hoopis peenikeste, 2x2cm mõõdus keraamiliste plaatidega viimistletud – kümnete meetrite kaupa.

Palmid ja kaktused lillepeenardes ja mere ääres, erinevat värvi õites põõsad… Loodus oli imeilus! Estoril piirkonnana oli päris kallis, kohalike jutu järgi on sealsetes villades ruutmeetri hind 4500-5500 eurot, aga alampalk 550 eurot ja keskmine palk 850 eurot. Üürihindadest räägiti ka, need jäid Tartu omadest natuke kõrgemale mu meelest. Villasid oli seal küll iga nurga peal, kuigi päris mitmeid mahajäetud uhkeid maju nägin ka, millel katusekivid sisse langenud, aknad telliskividega kinni müüritud ja hoovi peal kasvas umbrohuna ülekäte läinud üksik väike palm katusest läbi.

PORTUGAL2.JPG
Mahajäetud villa Estorilis, mille aknad on kinni müüritud ja seinad kohati graffitiga kaetud.

Tagasisõidu eelõhtul käisime Mehega koos Lissabonis, tahtsin talle kõiki neid põnevaid kohti näidata, mis ma ise sealt avastanud olin, aga tappev palavus hakkas neid mäkkeronimisi piirama – lõpuks käisime erinevates kirikutes (üle 3 ei jaksanud külastada, aga kõik olid JAHEDAD ja väga, väga ilusad) ja vaatasime seda trammi, mis sellisest mäest alla sõitis, mis mulle natuke järsemat ja pikemat Jakobi mäge (Tartus) meenutas, ainult restorane oli iga sammu peal kõvasti rohkem.

Mulle meeldis, et saime iga päev salateid ja suppe süüa, värsket mahla juurde – mida veel elult tahta! Supp koos mahla ja quiche’ga maksis kokku 3.50€ ja suur kausitäis värsket salatit lõhe/kana/tuunikala/fetajuustuga ja värske mahlaga 4.50€. Eks neid kallimaid kohti oli kindlasti ka, aga ma leidsin esimesel päeval selle väikse kohviku kesklinnas ja nende hindade pärast käisimegi seal iga päev lõunat söömas.

ESTORIL2.JPG
Tänavanimed olid ka keraamiliste plaatide peale maalitud ja väga ilusad.

Vett jõime küll kõvasti iga päev, sest nii palav oli, et hotelli jõudes tuli toauksest sisse astudes kõigepealt riidest lahti kakkuda ennast ja alles siis võis kingade ära võtmise juurde asuda. Mul vahepeal natuke kingad ikkagi hõõrusid, aga kuna plaaster maksis Lissaboni apteegis 4 korda rohkem kui meil, küsisin ookeani puhtuse valvajatelt noortelt paar plaastrit, kui asi väga hulluks läks. Mulle meeldis, et neil kõik nii ilus ja puhas oli – rong, tänavad, kõiksugu basseinide ja purskkaevude puhastajad sebisid iga hommik, et tuule lennutatud sodi veest välja tuua. Ja kuna õhtuti oli seal kõvasti tuulisem kui päeval, siis õhtul hakkas ilma varrukateta kleidiga isegi jahe! Kõnniteedele nad ka kunagi asfalti ei pannud, neil olid seal väiksed erineva kujuga sillutisekivid.

CASCAIS.JPG
Ühe hotelli esine ilus kõnnitee Cascais piirkonnas

Veel meeldis mulle prügisüsteem – vähe sellest, et sai prügi sorteerida nelja erinevasse prügikasti, oli selliseid kavalaid prügikaste, mis kunagi üle ei ajanud! Nimelt oli maapinnal tavaline metallist ümmargune prügikast ja veepudelit sisse visates selgus, et prügi kukub tegelikult maa alla, sest prügikastidel olid maa all mahutid! Vinge!!

Teistmoodi üllatus oli see, et ühtki laste mänguplatsi polnud näha. Estorilis jalutades ma ÜHTE liumäge siiski nägin, see oli vist ühe väikese kooli (võibolla ka lasteaia) imepisikesel hoovil. Kuna see paistis suletud, eeldasin, et on kool. Lasteaialapsi nägin küll karjade kaupa, sest iga hommik saabusid ookeani äärde bussid, millest valgusid välja lasteaia- või algklassilapsed 14-20-lapseliste rühmadena ja kasvatajad või õpetajad (2-3 iga grupi kohta) viisid neid mere äärde. Enamasti oli igal rühmal mingi sama värvi särk või müts või midagi, millega neid eristada sai. Kõige väiksemad paistsid 2-3aastased, kõige suuremad, keda nägin, 1-2-klassi lapsed. Igaühel väike seljakotike seljas, kus oli ilmselt siis lõunasöögiks midagi. Ega rannas ka lastele midagi mänguväljakulaadset või ronimiseks mõeldavat polnud, vesi oli ikkagi KÜLM, nii et supelda sai, aga ujumas ma kedagi eriti ei näinud. Konverentsirahvas rääkis, et üle põlve vette minnes nad enam oma varbaid eriti ei tundnud, nii et pöördusid tagasi, ainult üks ukrainlane kiitis, et ujus mitu minutit, kuni lihased krampi kiskuma hakkasid.

ESTORIL3.JPG
Kassitapud olid neil hoopis suure lilla õiega, Mauretaania kassitapud äkki?

Küsisin ühelt minuga samas hotellis olnud Brüsselis elavalt portgaallannalt, kes iga suvi koju suvitama sõidab, kuidas neil nende mänguväljakutega on. Ta ütles, et villadel on tavaliselt oma bassein ja vahel ka batuut ja milleks neid mänguväljakuid ikka vaja on, kui saab ka mere äärde minna? 🙂 Rannapromenaadil oli siiski 3 jupist koosnev võimlemisatraktsioon täiskasvanutele, nii et tegelikult nad oskavad neid teha küll.

Veel peaksin mainima vihmavarjumände

ESTORIL1.JPG
Üritasin vihmavarjumändi eemalt tabada

sest nime järgi on aru saada, millest nende nimi on tulnud, võra on tõesti laia kujuga! Meie hotelli ees kasvas üks suure laia tüvega, hästi harunevate okstega selline mänd – lastele oleks see ronimiseks ideaalne olnud! Juurde oli pandud silt, et see on reserveeritud ainult hotelli külatajatele. Teised ilmselt seal ronida ei tohtinud. Parkla oli selle männi taga, aga silt oli ikkagi männi küljes. Muidu on selline kurb lugu, et Portugali on odava paberimaterjali tootmise jaoks sisse toodud eukalüptipuud ja need on tõesti kiire kasvuga, levides nii kiirelt üle terve riigi, et nad on nüüd kõige levinum puuliik Portugalis, mis tõrjub välja teised liigid. Eukalüptid oma eeterlike aurudega on samas ka väga tuleohtlikud, sest sellel kevadel toimunud metsatulekahju oli portugallaste jaoks nende ajaloo suurim ja ohvriterikkam! Varem neil lihtsalt polnud neid puid, seega polnud ka metsatulekahjud nii suured. Ühest punaste marjadega põllust sõitsime ka mööda – selgus, et see oli tomatipõld. :O

Koju tulles kohvrite saaga jätkus – lennukid küll ei hilinenud, aga kohvrid polnud oma reisihimu veel täis saanud, nii et meie saime jälle enne koju kui kohvrid. Kohvriteta reisimise hea külg on see, et ei pea mööda lennujaama ja ronge ja mäkke tõusvat killustikurada jalutama rasket kohvrit järel vedades, pead ainult iseennast jalutama soovitud suunas, kohvrid tuuakse sulle lihtsalt hiljem järele. 🙂

Kodus aga oli minimalistliku elustiili harjutamisest kasu – alustasime remondiga, võtsime suures toas ja söögitoas põranda üles ja magamistuppa enam magama ei saa, kuna põrandatalade peal turnijat meist öösiti pole. Õigemini kardame oma väikseid lapsi, kelle turnimisele ei saa kindel olla, sest aegajalt nad öösiti ikka meie tuppa eksivad. Nii et kõik suure toa mööbel ja kraam on erinevates kohtades teistes tubades ja üritame hakkama saada nii minimalistlikult kui võimalik – sööme ühe-kahekaupa kolmes vahetuses, sest kööki mahub istuma 2 inimest. Õnneks on hambaharjad meiega! 😀

Kaheksajalalõke ja väljakutse

Palun vabandust, ma pole ammu kirjutanud, kuigi mõtteid on olnud. Kevad on sel aastal sama kiire olnud kui tavaliselt – eelmisel kevadel tegelesin kogemusnõustamisega töö ja kodu kõrvalt ja sain lõpuks tunnistuse, see kevad olen hoopis ühe MTÜ heaks palju oma aega andnud – ehk siis kirjadele vastanud, palju aega facebooki arutelus osalenud ja aegajalt närve kulutanud, aga ka sellega on nüüd rahulikumaks minemas, arvasin ma. Tegelikult ei ole, aga eks ka sellega harjub. Veebruarist alustatud tantsukursus sai ka mai lõpus läbi, nüüd on isegi töö mõneks ajaks läbi ja suvi tuli.

Enne jaanipäeva oli nagu ikka palju sebimist, sest juunis olid koolis eksamid ja konsultatsioonid ja me kõik tormasime muudkui ringi, kuni selgus, et läheme jaanipäevaks ikkagi oma Saaremaale. Me oleme vist päris palju jaane ja uusaastaid seal olnud, jaane ikkagi rohkem, sest need külmad ja vihmased mereäärsed hetked, kui peab keset suve lastele kindad kätte tõmbama, ei unune. 🙂

Saaremaal saime nüüd olla ainult 4 lapsega, sest Vanim Laps on parajasti oma esimesel Euroopa tuuril seiklemas ja saadab meile järjejutuna tekstisõnumeid oma seiklustest 8 km/h liiklusega kiirteel ja Amsterdami majadest ja muuseumidest. Neil sajab ka vihma.

Seekord oli jaanilaupäeval vähemalt esialgu nii soe, et päeval sai isegi päevitada õue peal raamatut lugedes. Väga hea raamat on, Caroline Myss Invisible Acts of Power. Aegajalt pean mõne sõna tõlkima, aga üldiselt kergelt loetav. Ma olen seda vahelduva eduga juba mitu nädalat lugenud ja kotis kaasa tassinud haiglasse, autoparandusse ja lõpueksamile, sest võõrkeeles lugemine võtab mul aega, eriti kui peab sisu üle mõtlema. Kindle’s olevaid raamatuid ma olen küll kõvasti lugenud inglise keeles, aga seal on mul pigem need raamatud, mida ma loen natuke ja siis tegutsen nende peale mõeldes või siis loen neid, millesse pikalt süvenema ei pea, sest need on ainult mõtete kõrvalejuhtimiseks ja vahelduseks.

Seekord olid meil mereäärne lõke kaheksajalgadest. Tegelikult küll erinevatest puujuurtest, aga põledes tundus, nagu oleks üks suur kuhi kaheksajalgu leekides. Kände koos harali juurikatega väga tihedalt kokku pakkida ei aa, pealegi oli meie mereäärses kandis pikalt kuiv olnud, nii et lõke sai õhuline ja põles erakordselt kiiresti – umbes 20 minutiga – kolmemeetrisest meetriseks.

Sõrve_säärel
See känd seal eemal on umbes 1,5 meetri kõrgune, lapsed pidid sinna peale ronimiseks päris palju vaeva nägema.
Kaheksajalad
Kaheksajalgadega lõke

Väljajuuritud kände oli ka tagavaraks nii palju, et lõke pidas ikka tunde vastu, ainult lapsed ei saanud vahukomme grillida, kuna lõkke lähedal oli niiiiiii palav. Üle jõe tegid naabrid oma kadakalõket, kuhu kuivanud kadakaid ainult ühekaupa lisada sai, sest sädemeid lendas kärinal igas suunas. Naabrite lõke oli madalam ja seal sai vahukommid lõpuni grillida, lisaks said välejalgsemad üle lõkke hüpata. Meie väiksematel tikkus uni peale ja nad läksid vanaisaga meie lõkke juurde tagasi ja said enne meid koju. Meiegi läksime Mehe ja Trennitüdrukuga neile varsti järgi, nii et magama väga hilja ei saanudki – nemad vähemalt.

 

Mina olin jaanilaupäeva hommikul ju kohvi joonud üle poole aasta – sest meie Saaremaa kodus on lihtsalt niiii mõnus traditsioon armsate inimestega hommikul köögis istuda ja hommikusöögi kõrvale üks kohvi juua. Millest tulenes see, et kui teised kõik nohinal magama jäid ja jaaniöö hommiku suunas tiksus, keerasin mina veel 2-3 tundi külge ja olin täiesti ärkvel, sest no ei mingit und. Novembris kohvi maha jättes ma algul ei tundnud, et sellest midagi oluliselt muutunud oleks – jah, algul pidin hommikul sooja joogi joomise harjumuse tõttu teed jooma, aga pikapeale piisas vee joomisest, aga nüüd sain aru, et keha on seda ilma kohvita elu ikka tõsiselt nautinud. Võtsin ühe nerheeli tableti (laste halbade unenägude peletusrohi) lõpuks sisse ja suutsin kella kaheksani magada! Nii hea oli. 😀

Seekord me kauemaks Sõrve säärele jääda ei saanud, sest minu suguvõsa rahvas pidas suvist kolmiksünnipäeva Tilleoru matkarajal. Mandrile tagasisõidu ajal lootsime ainult, et auto vastu peab, kuna ta on hakanud vanaduse märke ilmutama ja värskelt enne Saaremaale minekut olin käinud küünlaid vahetamas autol, aga selgus, et jamad püsisid ja auto kippus perutama ja vähimagi pingutuse korral hingeldama. Saarel olles sõitsime nii vähe kui võimalik, sest teadagi – kui auto võõras kohas pühade ajal katki läheb, on häda käes. Õnneks oli auto vastutulelik, lootuses, et ma kohe peale pühi helistan uuesti parandusse.

Paar kuud tagasi pidasime umbes sama rahvaga mu vennalaste kevadisi sünnipäevi Valgesoo matkarajal, aga see oli selline pooletunnine jalutuskõik. Seekordne Tilleoru rada oli pikem ja mitmekesisem, natuke oli laudteed, pikalt metsa all ja heina sees jalutamist ja tooni andsid puujuured, allikad ja väiksed mudased kohakesed. Allikad olid nunnud nagu allikad ikka. Sünnipäevapiknikuks sõitsime Palojärve äärde, see oli umbes 8 km eemal, aga palju mugavam pikniku pidamiseks kui Maanteemuuseumi parkla, kust Tilleoru matkarada algas. Sääski jätkus nii Saaremaale kui Võrumaale, mõned lapsed on meil magusama verega kui teised, need osutusid täpilisemaks kui teised lapsed. Pärast tegime kodus puugiotsinguid, õnneks tulemusteta.

Täna kodus ärkasin vara, mõtlesin koristama hakata, puhastasin ära tühja külmkapi riiulid (reisilt tuleku rõõmud!) ja püüdsin arvutada, kuidas 250 asjast vabanemise väljakutse edeneb. Ükskord eelmisel aastal ma kirjutasin sellest 500-väljakutsest, nüüd õega mõtlesime, et peaks jälle tegema. Minu Õde arvas, et piisab, kui 250 üleliigset asjagi ära visatud või ära antud saaks, aga paraku pole me vist kumbki suurte tegudeni jõudnud. Mina olen ära andnud mõned orhideed (naabrile), harvendanud rattaparki keldris passinute arvelt (peamiselt väikeste laste omi), tagastanud paar kotitäit puslesid ja lauamänge sõbrannale, natuke lasteriideid tuttavatele ja Tartu Pereliitu, üleliigset voodipesu (viisin Saaremaale) ja ikka ei paista kusagilt, et midagi vähenenud oleks… Sest suures toas laiutavad värskelt mängimiseks välja otsitud duplolegod (lapsed jõudsid peale 4 äraoldud päeva lõpuks ometi koju ja tormasid duplokastide kallale!), on suured paberite ja mappide kuhjad mappide riiulis, sest ma otsisin autoparanduspaberite mappi ja mõned kangad, millest ma kohe, kuu-kaks tagasi seelikut õmmelda tahtsin…

Noh, kes võtab minuga 250 challenge’st osa?? Ainult mõned viimased laulupeoliste-tantsupeoliste pärjad on mul veel välja jagada, autoparandusse helistada ja siis saangi pihta hakata!! Suvi on nüüd ametlikult saabunud, s.t. varsti hakkame me suure toa põrandat üles võtma ja see on suurepärane võimalus seismajäänud asjadest lahti laskmiseks, sest siis on remondi ajaks vähem asju hoiustada.

Kes teist veel sellesuvisele remondile loodab?

Kevadine elukärestik

Nüüd on see kevadine sebimine siis hoos, kohati on tunne, nagu oleks kanuuga keset kärestikulist jõge. Saad mõnest kivist või allalangenud puust kenasti mööda, naeratad rahulolevalt – ja oledki karil. Või ülejärgmise kivi otsas. Loksutad end lahti, kanuu jääb õnneks terveks, aga siis õnnestub hooga kaldasse sõita seal, kus seda tegelikult plaanis polnud… Selline kevadine hetk. 🙂

Tegelikult käisime Mehega sel aastal hoopis kummipaaditamas, mitte kanuutamas, aga rattasõidu kinnastest oli ikka abi, istumisaluse unustasin kaasa võtta ja kummipaadi serval poleks seda nagunii võimalik kasutada olnud… Kivisid ja kärestikke koos vette langetatud puudega jätkus Võhandu peal ikka palju. Teise suure paatkonna rahvast käisid paar inimest kogemata korraks “ujumas” ka, meie paatkond pääses ainult märgade pükstega ja tennistega. Neil, kellel kummikud olid, jäid tennised kodus kuivaks.

Söögiks võtsid kõik kaasa termosetäie kuuma vett, et suppi teha, aga siis õnnestus ikkagi ühel inimesel priimus ka kaasa võtta ja supp sai üle ootuste kiiresti valmis mitme termosetäie tulikuuma vee keemaajamisega. Suurest supi saamise rõõmust õnnestus mul oma veekindlatesse pükstesse kuuma priimusega auk sulatada. Supp oli nimelt priimuse pealt maha tõstetud, aga keegi (näiteks ma ise) oleksin võinud taibata, et sellisel juhul ei tohiks alles kuuma priimust sinna supisaba ootel inimeste vahele jätta, et see, kes suppi jagab, saaks teravaid elamusi. Või Eriti Kuuma Hetke. Isegi mu sooja ilma jooksuretuusid sulasid korraks veekindlate pükstega kokku, aga kokkuvõttes olid need kõigest ühe ruutsentimeetrised augud, nii et tegelikult jäi piisavalt kohti, kuhu ka järgmiste aastate kanuutamistel-kummipaatimisel auke sulatada.

Loodus oli imekena (nagu ikka), esimest korda oli siis natuke soojem ilm ka. Aga 23 kilomeetrit sõudmist suutsid ikkagi päris ära väsitada, nii et pärast seda toimunud postapokalüptilisele sünnipäevaüritusele ei jaksanud me Mehega minna. mina käisin ainult kesklinnas Zerkala kooli tuleetendust vaatamas, väga cool oli.

Trennitüdruku jalg vabastati eile kipsist, aga millegipärast ei meenuta see päris täpselt seda teist jalga. Ikka on platsis paistetus, jalg on kipsi sees olemisest teise kuju võtnud, peale toetada ei julge. Nii me siis tulime sealt karkudega tagasi ka, sest kui oled ikka peaaegu 20 päeva hoidunud jala peale toetamisest, ega siis minuti peal kohe toetama ei hakka. Ja tema mõtles veel rattarallile minna laupäeval… No mina mõtlesin ka, et ta läheb, registreerisin ta nädala alguses ära. Eks näis.

Väike Piiga ja Noorem Vend võtavad lasteaiast viimast. Iga kord, kui ma lasteaeda järele lähen, kuulen härdaid palveid. Palun, paaalun, kas minu sõbrad võivad täna meie poole mängima tulla? Aga ööbima? Teine laps teiselt poolt: Kas mina võin täna oma sõbrale külla minna, ma jään ka ööbima, onju? 😀 Ma ei tea, kust see ööbimise tuhin siis nüüd valgete öödega neil saabunud on, me väga siiski ööbimisi ei korralda. Kuigi räägitakse, et klassiühtute asemel tänapäeval korraldatavad klassiööd (koolis klassiruumis madratsitega ööbimised koos õpetajaga) on jõudnud ka lasteaedadesse. Meie lasteaias õnneks lastakse õpetajad ikka õhtuks koju.

Tõesti, meil käivad küll  laste sõbrad mängimas, aga no päris 5 õhtut nädalas ma ei jaksa… ja kui mängimise nime all toimub legode külvamine, sest kõik ehitised ja masinad kukkusid avariide käigus katki, siis pärast peavad mõned lapsed mitu õhtut ja ööd neid parandama… Õnneks on olemas liivakast, mis kevadel päris edukalt legodega konkureerib, sest mõni pahatahtlik ema lihtsalt ei luba päise päeva ajal (kuni päike veel paistab!) arvutisse.

Tüdrukutega on lihtsam. Väike Piiga ei nuia kunagi, et sõbraga mainkähvi mängida tahaks. Selle asemel mängivad nad hooga kasse, jäneseid, liivkasti pagaritöökoda ja tagaajamist.  Ilmselt Elistveret ja printsesse ka vahepeal.

Meie Väike Aed on ka meie käsi tunda saanud. Laupäeval rohisid kõik hoolega, s.t. keskmised lapsed ja mina. Mees tegi mulle muruniidukiga multši, et puhtad põõsaalused oleks rohelised, kuid ilusad. Meie puhastasime Vanema Pojaga sissesõiduteed ja ta teatas, et talle see rohimine väga ikka ei meeldi. Viisin ta kurssi eelmise elaniku eluga, kes IGA PÄEV sissesõidutee killustiku igast rohuliblest puhastas ja maha lõigatud õunapuuoksad 2 sentimeetristeks juppideks hakkis ja teatasin, et minul kahjuks elu nii igav ei ole, sellepärast piisab mulle, et me kord või kaks kuus rohime. Selle peale oli poeg palju rõõmsamalt nõus rohima, sest noh, paar korda kuus tundus talle oluliselt meeldivam variant. Ta vist ei mõelnud selle seose peale, et igapäevaselt kuluks sellele palju vähem aega kui paari nädala tagant hoogtööna…

Tänavaparanduse meestel on ka pikad tööpäevad. Kaevamist alustati kohe lasteaia kõrvalt, nii et õpetajad muigasid, et õues olles peaks mõned pingid muretsema, kuna Väikse Piiga rühma lapsed seisavad aia ääres ja vaatavad suu ammuli, mis toimub. Aga nüüd on asfaldialune varanduse otsimine juppide kaupa edasi liikunud ja äkitselt on nad juba meie tänava otsa jõudnud. Kahtlustan, et ühel päeval tuleme rahulikult koju ja selgub, et ega niisama lihtsalt koju ei pääsegi. Juba praegu on meie otse-lasteaiatee muutunud pisikesest salajasest tänavast mingiks tiheda liiklusega magistraaliks, kuna inimesed siiski tahavad oma lapsi lasteaeda viia ja peaaegu kusagilt mujalt ei saa. Aga jah, küllap varsti läheb veel põnevamaks, kui KÕIK kohad üles kaevatud on. Suvine Tartu. 😀

meelespeavaas.jpg

Peab väga tähelepanelik olema, sest maikellukesed hakkavad varsti õitsema! Seni ajan karikakrapärgi taga, Trennitüdrukul on laulupeole vaja, aga poes pole peale ulmelille-pärgade midagi karikakralist näha. Enne tuleb kuidagi veel põhikooli lõpueksamid üle elada! Kannatlikkust ja rahulikke hetki kõigile kevadistele kiire elu elajatele!!

Jälle üks kevadine kips

Käes on see aeg kevadest, kus toimub Sebimine suure algustähega. Lasteaia ja kooli emadepäevapeod, lasteaiaõpetajate kingitused. Maratonid, kevadlaadad, kooliaastaga ühele poole saamine, viimased pingutused eksamiteks, kevadised sünnipäevalapsed, talgud, palju toredaid (õues) üritusi.

Ja kodu, kuhu küll iga päev jõuab, aga suurt aega peale söömise ja magamise ja pesupesemise nagu polegi. Koduaed ka – ilus roheline on juba väljas küll, aga juba varsti, ma kardan, tahavad naadid aknale koputada, sest peenraligi pole ma jõudnud. Õnneks on peenra all meie aiast ainult väike osa, nii et need naadid peavad veel pingutama, kui aknani jõuda tahavad. Teiseks pole ju vihma olnud ja maa on kõva. Küll see vihmgi tuleb.

Meil on üks uus kipsjalg ka! Käis esinemas, maandus ühele jalale natuke valesti ja jalg läks kahekorra. Treener tõi ta kenasti peale esinemist koju, sest mina olin osade ülejäänutega laste maratonil, Trennitüdruk oli ka maratonile registreeritud, aga mis parata. Paari aasta eest ta sai maratonipäeva kipsi ka.

Kodus hoidis Trennitüdruk jalal külmakotti peal, aga valus oli ikka. Käis veel saunas meiega, mina tegin omast arust nalja, et kindlasti tuleb tal ka käia, et puhtaks pesta, enne kui kipsi pannakse. Peale sauna õhtul kell 8 läksime siis traumapunkti, pandigi kipsi. Ei olnud tavaline hüppeliigese väänamine, mida tavaliselt ette tuleb, kuna paistes koht oli hüppeliigesest rohkem jalalaba poole, nii et siis pöialuumurd.

EMO-s oli palju rahvast, nagu laupäevaõhtul ikka – ühe grupi moodustasid tööriietega inimesed (oli näha tunkesid ja erinevaid värviplekkidega tööriideid), teise grupi moodustasid spordiriietega inimesed (jalkapoisid ja jooksuriietega lapsed), nagu alati oli kohal ka kinniseotud peaga verine purjus inimene, kes kiirabile teatas, et tema läheb igatahes minema, temal pole vaja siin olla; aga ratastoolist tegelikult ei tõusnud ning minema ei jalutanud. Tavalisi murelikke inimesi oli ka. Meil Trennitüdrukuga olid raamatud kaasas, aga seekord läks üsna ruttu, poolteist tundi registratuuri sisse ja väljajalutamise vahel on laupäevaõhtu kohta päris hästi.  Kui kohale tulles oli enne meid umbes 6 inimest, siis peale meid oli jälle ~ 8 inimest. Inimesed võtsid viimaseid “suveilmu” tõsiselt!

Tegelikult oli nii hea, et oli ette teada, et sellest nädalast lähevad ilmad jahedamaks, sest siis olid kõik motiveeritud võimalikult palju õues tegutsema. Neljapäeval käisime lastega prügikoristustalgutel, reedel käisin heateo jooksul, laupäeval oli laste maraton ja pühapäeval käisime Karilatsi talurahvamuuseumis emadepäeva üritusel. Iga päeva õhtuks olen olnud näost hõõguvroosa, õnneks pole nahka veel maha tulnud. Järgmiseks hommikuks on roosa kadunud ja peab otsast peale hakkama. 🙂

Nüüd siis selle nädala 2 ülejäänud emadepäevapidu, kolmas oli eile ära; 2 erineva õhtu laste sünnipäeva, palju kiireid kooliasju ja siis äkki tuleb tore laupäev!

Eile lubasin Trennitüdrukul koolist koju jääda, kuna treppidest üles-alla kargutamine on veel harjumatu. Pean kiitma – traumapunkt nii palju arenenud, et enam ei öelda, et jala peale toetuda ei tohi, aga ainult autoni võite ratastoolis minna, edasi vaadake ise, kuidas linnapealt kargud saate nädalavahetusel! Nüüd tehakse traumakas kenasti kipsipaneku järel karkude kasutamise leping, kus on kirjas, kuhu tuleb kargud tagastada ja rendihinnad. 4 nädala kargupaari rent on umbes 4 eurot, vähema aja eest vähem raha ei võeta. Oli võimalus isegi siniste ja roheliste karkude vahel valida! Trennitüdruk soovis loomulikult siniseid.

Ega see kerge talle siiski pole. Käed hakkavad õhtuks valutama karkude hoidmisest, isegi jalg valutab vahepeal ja kipsi sees on kand ära hõõrdunud, aga midagi teha ka ei ole kahjuks. Täna tahtis ta siiski kooli minna, viisin siis autoga. Kui kodus on paari korruse vahel vaja treppidest käia, siis koolis on korruseid vähemalt 3. Kõige raskem on trepist alla tulek – jala peale toetuda ei tohi,  pepuli laskuda ka koolis ei saa, aega läheb ka palju. Ei tea, mis sellest söögivahetunnist saab, aga ehk keegi sõpradest ikka aitab teda, sest kahe karguga, kandik hambus… no ei tundu reaalne. Tegelikult ta Karilatsi väliüritusel proovis joogitops näpus oma kohale tagasi hüpelda karkudega, aga ega siis polnud vist suurt midagi enam juua sealt topsi seest. Teavitasin teda võimalusest, et kui keset koolipäeva väga hulluks läheb, võib järele kutsuda mind.

Nüüd ootavad mind ees selle nädala ainsa vaba päeva erinevad võimalused: kiiresti palju tööasju teha, kiiresti palju peenart rohida või siis kodu koristada. Arvatavasti lähen hoopis natukeseks magama, sest Väike Piiga nägi öösel halba und ja me olime hommikuks sama väsinud kui tema, aga meie mehega ei karjunud lasteaeda minnes. Puhanud peast on vast rohkem kevade tunne neljale soojakraadile vaatamata. 🙂

esimenetulp

Vahepealsest elust :)

Ei teagi, mitmes kord sel aastal, aga kevad jälle paistab. Tahaks iga päikesega sekundit õues ära kasutada, aga… aga.

Nädalavahetusel, siis kui veel lörtsi ja vihma sadas, tulime Haapsalust tagasi. Esimese nädala oli Mees, teise nädala mina, aga kaks nädalat järjest oli seal Noorem Poeg. Minule seekord täitsa meeldis, ma ei eksinud enam linna minnes ära! Sest keegi soovitas mul kunagi telefonile kaardirakenduse tõmmata ja nüüd mul tuli meelde seda kasutada ja see töötas!!! Orienteerumispuudulikkusega inimesele tõeline rõõm., et ei juhtunud nii, nagu eelmine kord. 😉

Igatahes julgesin tänu sellele juba natuke julgemalt jalutamas käia – mis seal muidu ikka muud teha kui süüa 3x päevas sooja toitu ja jalutada lapsega ühelt korruselt teisele ja tagasi, nii et tegelikult oli mul tunne, et PEAB väljas jalutamas käima, muidu ei mahu ma palatiuksest varsti sisse ja välivoodi annaks ka kindlasti alla.

Haapsalus on ju imekauneid maju ja vett ja tuult ja Promenaad – Tartus sellised asju suurt ei pakuta, v.a. majad. Ilusate pastelltoonides siniste, roheliste, kollaste majadega harjusin seal nii ära, et kui pärast koju sõites nägin tee ääres karjuvalt neoonvärvi maja veelgi karjuvamas teises toonis katusega, ohkasin ja teatasin, et Haapsalus k ü l l  selliseid maju juhtuda ei saaks.

Palatikaaslane, üks tore noor vanaema avaldas meile saladuse, et promenaadi pidi jalutades satub suure mänguväljaku äärde. Pärast avastasin teise suure ägeda mänguväljaku Haapsalu lossihoovist. Too lossioma oli ühe väga järsu liumäega, millest 3 eri vanuses last väikeste ajavahemike järel alla lasid ja kõik nad said haiget, kes seljale, kes pepule. Vanim ohver oli üks 12-aastane poiss. Aga võibolla on suvehooajaks sinna keegi liiva juurde muretsenud ja saab vähem haiget? Pildi panin promenaadi vaatetorni juures olevast mänguväljakust, ülejäänud pooled atraktsioonid ei mahtunud pildile. 🙂Haapsalu2.jpg

Saime normaalsemate ilmadega seal mänguväljakutel käia ka, sest laenutasime kohaliku jalgratta. Tegelikult pidin mina Tartust tulles Poja abiratastega jalgratta kaasa võta, aga kuna meil sadas järjepidevalt lörtsi ja muud kraami, mõtlesin, et ei võta, nagunii on külm ja kõle. Ei olnudki nii külm ja kõle, kuid seekord elasime ühes teises palatis, mille akna ees kasvasid puud, nii et imekauneid vaateid palatiaknast seekord ei saanud. Või noh, natuke sai, läbi okste.

Haapsalu3.jpg

HNRK-s ehk neuroloogilises rehabilitatsioonkeskuses sai ka eelmine kord massaaži osta lapsevanemana. Eelmine kord sain küll mõned massaažid, aga need polnud seekordsetega üldse võrreldavad, sest nüüd sattus mulle väga tugev massöör kohe esimeseks korraks. Masseeris nii, et teisel korral olid juba õrnad sinikad ka näha kõige valusamates kohtades, aga asi oligi selles, et ta leidis need kohad üles, mis mul ALATI valusad on. Aastaid, võib-olla aastakümneid. Aga noh, pärast olid veel valusamad (esimestel päevadel), nagu ta hoiataski, peale seda aga oli põhimure, mille pärast pöördusin, väiksem. Nii et kes sinna veel satub kunagi ja tahab head tugevat massaaži, siis soovitan soojalt Bennot. 🙂

Jälle olid mul toredad inimesed seal ümberringi. Kõik füsioterapeudid, söögitädid, ägedad lapsed, kõik. Huvitavaid õppetunde oli ka natuke. Seekord polnud mul mingit tahtmist kudumist kaasa võtta, sest tahtsin, et see talv ikka üle läheks, aga vaba aega ikkagi eriti ei olnud, et oma koolitööd kõik parandatud oleksin jõudnud. Kui keegi peaks sinna esimest korda sattuma, siis laste korrusel on ratastel riiul raamatutega, ka mõned koomiksid, aga alati üsna vähe joonistuspabereid. Ma tean, et üks lapsevanem vist korjab Tallinnas pliiatseid jm joonistusvahendeid, et sinna viia, ma ei tea, kas neid talle kogunes ka viimiseks.

Meil on tavaliselt omad pliiatsid kaasas. Seekord oli probleemiks see, et meie kaasavõetud teritaja meie jämedaid pliiatseid ei teritanud, sest need olid vist millimeeter väiksema läbimõõduga kui teritaja ava, aga seesama teritaja teritas kenasti neid üksikuid pliiatseid, mis seal kohapeal oli. Õnneks olin kaasa võtnud noa – no mitte sellise suure kööginoa, aga paraja väikese koorimisnoa tüüpi noa, sellega sai nii apelsine koorida kui ka hädaga pliiatseid teritada.

Vanasti kooliajal kandsin ma ka taskunuga kaasas pliiatsite teritamiseks (gümnaasiumis), aga paistis, et ma olen üsna roostes selle koha pealt. Või siis on tänapäeva pliiatsite puit erakordselt kõvast materjalist. Igatahes tulid nurgelised pliiatsid ja Noorem Poeg vaatas mu tegevust kahtlustavalt pealt, kommenteerides, et need pliiatsid ikka väga normaalsed ei paista peale teritamist. Hoolimata sellest, et ma nägin nii palju vaeva!

Aga siis märkas mind üks tähelepanelik isa prügikasti ja noaga lastenurgas möllamas ja tõi  oma  Maped teritaja, mis õnneks meie pliiatseid ka teritas, nii et Poeg sai oma autosid ja arvutamispilte edasi värvida.

Armsad lugejad, kui kellegi teist on kodus üle joonistusasju – värvimata jäänud poolikuid värviraamatuid, arvutamisraamatuid, muid ajutist käelist tegevust võimaldavaid raamatuid, kasvõi laste ajakirju lahendamata labürintide ja nuputamisülesannetega, kehutan teid neile tegevust leidma 🙂 Ei pea Haapsallu viima (kuigi kes tahab sinna saata, võin Tartus enda kätte korjata, sügise poole me läheme vast veel), aga vajadusel saan ka Tallinna kontakti jagada. Võib vabalt ka oma lähimasse lastehaiglasse viia – neid lastega traumaosakondi, kirurgiaosakondi, nakkusosakondi on vist veel päris mitmel pool Eestis. Keegi ikka värvib lõpuni!

Haapsalus oli enamusel lastest vanemad kaasas, aga on alati ka neid lapsi, kes on üsna väikesed (seekordne 7-aastane üksik piiga oli küll minu meelest väga vapper), aga kõik need 2 nädalat seal vanemateta… Neil võib vahel väga igav olla ja igasugune vaheldus on teretulnud!

Teine sarnane võimalus on aidata Vapruse kastikest komplekteerida vähihaigetele lastele, et nad saaksid peale oma valusaid ja ebameeldivaid protseduure ühest kastist midagi mäletuseks või lohutuseks valida. Seal on erinevus selles, et peavad olema uued, kasutamata mänguasjad, mis ei pruugi alati kõige odavamad olla – ma küll pole aastaid Littlest Pet Shop loomakesi ostnud, aga juba vanasti olid need ju mingi 4 euri tükk. Vähihaigetel on siiski immunsüsteem ravi tulemusel üsna nõrk, nii et sellepärast on arusaadav, miks kellegi teiste baktereid neile jagada ei taheta. Vapruse kastikese kogumispunktid ja soovitav nimekiri asjadest, mida võib annetada, asub siin lingil. Kampaania kestab 20.maini, kes soovib, see jõuab veel.

Värviraamatute, joonistuspaberite ja kirjutusvahendite kogumine oma tuttavale haiglale või Haapsalule on tähtajatu! 🙂

Kohapeal puutusin ka mina heategevusega kokku – ortoosnimelt eelmisel sügisel kogus Mesikäpa kampaania  raha Haapsalu taastusravihaiglasse sattunud liikumispuudega lastele ortooside muretsemiseks. Meie saime ka selle kampaania abil korjatud annetuste abil lapsele ortoosid. Need on sellised abivahendid, mida peab pidevalt jalas hoidma, need käivad jalanõude sisse koos tallatoega ja aitavad jalga hoida paremas asendis. Näiteks peale operatsiooni peaks selline ortoos aitama jalalihaseid ja kannakõõlust venitada, et oleks võimalikult lihtne tavalise inimese moodi, ilma kukkumata kõndida.

Meil tuleb nüüd ainult vaadata, kes lasteaias seda krõpsudega värki pidevalt jalga aitama hakkab – lapsel endal on viit erinevat krõpsu (2 ortoosi + 3 sandaalide krõpsu segiläbi takjapaeltepuntras) esialgu keeruline õige tugevusega kinni saada. Aga õnneks on meil supertoredad lasteaiaõpetajad ja eks Poeg ise ka õpib! Operatsioonile ei taha ta ju niipea enam minna, tal on kipsisolekust ja narkoosist mäletus kui millestki, mida ei tahaks veel niipea korrata. Loodame kõvasti harjutusi teha, siis varsti läheb ehk kukkumisvabamalt ja saab ehk ortoositagi! 🙂

 

Päiksega lumesajus

Nii rahulik pühapäev on, sest ma olen nii osav kõigi nende tegemist vajavate asjade edasilükkamises, mille tähtaeg on “hiljemalt täna õhtuks”.

Päike paistab vaikselt aknast sisse ja hetkel ei sajagi lund. Eile olime Valgesoos rabamatkal ja siis paistis algul päike ja siis paistsid tillukesed ümmargused lumepallid päris kõvasti vastu pead ja siis paistis jälle päike. Kaardilugejast Vanem Poeg alles harjutab kaardi lugemist, sest kohale minnes suutis ta erinevate numbritega 3 korda koordinaate sisestada ja iga kord pakkus navi meile erinevaid kohti, kuhu minna. Paraku oodati meid sünnipäevale ainult ühes kindlas kohas. Ma teoreetiliselt teadsin, kus kandis see soo olema peaks, aga ma polnud mitte-Taevaskoja-poolt sinna läinud.

Valgesoo rada oli ilus, natuke märg, ilusa looduse ja jooksvate lastega. Sünnipäevalapsed jooksid ka. Peale raja läbimist sai lõkkel vorste soojendada, aga Väike Piiga arvas, et on aeg teha uus tiir samal rajal. Kuna me olime tagasisaabujatest üks esimesi, läksimegi kahekesi uuesti rajale. Piiga tunnistas, et tegelikult ta tahaks väga loomi näha ja äkki siis, kui me hästi vaikselt läheme, näemegi loomi. Kõndisime siis vaikselt, aga ei saanud esialgu lisa neile kahele üksikule kitsele, keda olime saabudes üle tee kalpsamas näinud. Piiga arvas, et tegelikult tahaks ta neid jäneseid näha, kelle kohta infotahvlil pilt oli. Natuke edasi minnes arvas ta juba, et äkki on siiski hundid ka, kui juba jäneseid lubati ja jätkas tee läbimist minu kukil, sest nii oli julgem. Ei paistnud siiski ei hunte ega kitsetallesid, jänestest rääkimata, seevastu saime mõned eelmise aasta jõhvikad ja nägime laudtee ääres suitsukonisid, nätse ja pabertaskurätte. Enamuse neist suutsime ära peita, kõigini ei ulatunud.

Ainult ühe korra libisesin laudteel, Piiga kukil vankumas, aga õnneks olin siiski hoitud ja jäime mõlemad püsti. Isegi selga ei väänanud välja selle äkilise pidurduse ja tasakaalu tagaotsimisega. Kui tagasi lõkke äärde jõudsime, oli seal juba palju rahulolevat rahvast, kes olid oma vorstid ära grillinud ja salatit söönud.

Mulle väga meeldivad sellised üritused, kus plastnõude asemel kõigil oma nõud  kaasas olema peavad. Võibolla siis ei meeldiks, kui ma peaksin üksi kõigi eest vastutama, et võetagu nüüd kõik taldrikud ja söögiriistad ise kaasa, või muidu jääte söömata, või siis ka vist ei naudiks, kui mul poleks kodus vastavaid nõusid ja peaks ise kokku ostma mingit matkakindlat kraami. Õnneks oli meil vanast ajast paar termost, mille täitsin kodus piparmünditeega (kohapeal oli veel erinevaid termoseid erinevate teedega) ja puust kausid, kruusid, lusikad. Kahvlid olid metallist, köögi nõuderestist, aga neid ei läinudki suurt vaja. Need puust kausid-kruusid-lusikad on meid juba üle 10 aasta teeninud igasugustel muinaseestiklubi üritustel ja matkadel. Ükskord olen sellesama puukausi sisse 3 portsu praekartuleid ostnud hansapäevadel. 🙂

Suur vahukommigrillimine käis ka, nii et polnudki nii külm kui mulle algul oli tundunud. Keegi väga ei köhinud ka, eriti Piiga, kes juba paar nädalat on meil köhinud ja kelle kohta perearst arvas, et kui paar nädalat veel köhib, võib teda uuesti näitama tulla. Ega meie perest peale Poja, Piiga ja minu polnudki kedagi, sest Noorem Poeg ja Mees on Haapsalus, Trennitüdruk aga ilusti võimlemise võistlustel. Vanem Poeg pidi siis ise vorste ja vahukomme grillima ja pärast läks tema ka uuele ringile samale matkarajale. Tema personaalmatka ajal hakkaski mini-lumepalle sadama, kohe meeleheitlikult. Aga kõigil väikestel oli lõbus, nende jaoks oli ka üks tilluke varjualune, mille katuse serva alla allameetrised sajuvarju mahtusid.

Imelist kooki oli ja mul läks meelest ära, et plaanisin see nädal vähem süüa ja et ma neljapäeval juba nii rõõmus olin oma saavutuste üle. Pärast sünnipäevatorte – vahvli-iirise-eri – ei mahtunudki. Hakkasime siis vaikselt perede kaupa lahkuma, aga meie kaardilugeja juhatas meid kogemata sinna, kust me küll tulnud ei olnud. Maastik metsateel läks järjest künklikumaks, põhjapidi kinnijäämise oht järjest tõenäolisemaks ja lisaks kõigele olin veel mina roolis. Oh, ma olin kohe päris õnnetu.

Siiski – kui saabus see koht, kust enam edasi sõita poleks saanud ja tagasi pöörata ka mitte, oli sellest natuke tagapool üks koht, milleni sain tagurdada ja seal, keset metsa, oligi minusuguste jaoks väike ümberkeeramislaiendus puu- ja kännuvaba alaga. Selleks hetkeks polnud sinna pandud isegi suuri sügavaid rööpaid kelmikate mudatiigikestega. Vanem Poeg oli nõus autost väljas mind juhendama. Tema jaoks jälle uus kogemus, aga küll on ikka hea, kui keegi peale 4-aastase kaasas on, keda autost välja juhendama saab saata!

Nii et meil vedas. Suurest rõõmust, et maasturite rajalt eluga tagasi saime, ei läinudki me koju, kuna Taevaskoda oli sealsamas lähedal. Ainult kahe lapsega ma ei mäletagi, et oleks kusagil käinud, aga natuke kahju oli ikka, et Trennitüdruk võistlustel on, temale lubasime teinekord perekondliku sarnase matka korraldada.

Taevaskoja-tiiru lõpuks hakkasid lapsed väsima, aga Vanem Poeg avastas Emalätte juurde tagasi jõudes, et enne oli tal müts ka. Mis siis ikka, läbi väga vaheldusrikka vihma- ja lumesaju mütsijahile! Väike Piiga polnud üldse nii väsinud moega, aga ega ma Poega polnud ju eelmisel matkarajal kukil ka tassinud nagu Piigat. Meiega samal ajal Taevaskojaringe teinud võõras pere teatas, et nad olid küll kusagil teelt kõrval omanikuta mütsi näinud.

Müts oli üsna lähedal kõige kaugemale käidud punktile, tabasime ta tee kõrvalt mahalangenud puu alt. Läksime jälle tagasi Emalätte juurde, seekord siis teiselt poolt kui enne. Parkimisplatsile jõudes olime kõik ikka väsinud, nii et mul tuli alles enne Põlva-Tartu maanteele jõudmist meelde Endomondo jalutamiselt välja lülitada.

Koju me siiski ei jõudnud, kuna Minu Õde helistas, kui me Taevaskotta olime jõudnud. Nemad väikse pojaga oli samalt sünnipäevapeolt koju jõudnud juba, nii et otsustasime hoopis nende poole sauna minna. Järjekordsed kaunilt tumesinised pilved panid Võru suunas minema, aga paistis, et ka Tartus oli kõvasti sadanud. Korjasime võistluste autasustamist oodanud Trennitüdruku üles ja sõitsime Minu Õele külla. Päiksega lumesadu vaheldus väikeste tihedate vihmahoogudega.

Olin tagasiteel Taevaskojast soovitanud Vanemal Pojal ja Väiksel Piigal autos kiirelt ära magada, kuna varsti jõuame kohale ja siis enam magada ei saa, aga no ei õnnetunud neil. Õnneks pidas Väike Piiga siiski vastu ja käitus inimlikult. Oli nõus isegi saunas käima, kuna Minu Õe Väike Poeg tuli ka sauna. Piigale meeldib saunas alati külmas vees liguneda ja vähegi leigema vee lisamisel karjatab ta meeleheitlikult, et see on ju KUUM, aga seekord kuulas ta kenasti Minu Õe sõna, kes ütles, et ei ole ju kuum, ausalt. Mul oli nii hea meel, et mina ei pidanud seda vaidlust läbi viima. Mida vähem vaidlusi 4-aastasega, seda rahulikum päev. Seda rohkem närve meile mõlemale jääb, sest no jäärad omavahel. 😉

Siis saabusid koju Õe Vanem Poeg ja Mees ja nemad olid hoopis päev otsa mootorratastega mässanud mööda porist, liivast ja kruusast teed kusagil karjääris. Kuni bensiin otsa sai. Näitasid ka videot, sest mida muud teil vihmaga krossi sõites ikka teha on kui kogu seda sõitu filmida, eks? Aga tegelikult ei avalikustatud, kus see kaamera oli, vast ikka ei pidanud seda käes hoidma ja ühe käega motikat juhtima, vaid ehk sai selle näiteks teibiga otsaette tõmmata. Mina ei tea. Igatahes vaatasin mina ka siis esimest korda elus otse-rajalt-videot ja kiljusin, kui kaamera pea ees kusagilt alla sõitis. Kaamera aku olevat kiirelt tühjaks saanud, nii et mingeid koledamaid kohti polnudki, kuid ikkagi oli teepeal osa motikamehi oma motikaga risti tee peal seismas. Tee ei olnud lai. Õnneks ei sõidetud neist kellestki üle.

Koju jõudes sadas jälle, aga seekord ainult vihma. Võibolla ilm ikka lepib millalgi sellega, et lasin teisipäeval autole suverehvid panna.