Rattalukkude salapärane elu

Tahaks millestki toredast kirjutada, aga toredad asjad on kõik parajasti kuidagi passiivsed ja mitte nii toredad asjad on usinalt aktiivsed. Ma tean, et nad lähevad kuhugi mööda – mõni tulevikku, mõni ma ei tea kuhu, aga vast tekib sellega ikkagi ruumi headele asjadele ka.

Headest asjadest rääkides – Maisilabürindis käisime tookord ära, kui sellest krjutasin, et peaks minema. Oli küll maisi, kõvasti kohe. Saabus järjekordne näide sellest, kui hea on omada lapsi – nimelt olin mina paaris Trennitüdrukuga ja see oli täielik vedamine! Mina eksisin esimese viie minutiga ära, kuigi ma vaadasin kaarti ka seal tordi sees, aga midagi polnud teha. Kui ma juba linnas orienteerudes kenasti ära eksida oskan, pole maisipõllul ju erilist muud lootust. Igatahes päästis tütar mu välja ja leidsime vajalikud kohad üles, kuni Mees Vanema Pojaga ülejäänuid otsis. Vanem Poeg oli minusse, aga temal polnud ära eksimiseks vaja isegi kaarti vaadata. Tore igatahes, et Mees Trennitüdrukuga paari ei sattunud, muidu oleks mina autoparkla leidmise lootuses kusagil Pisisaare küla kandis mööda maanteed edasi jalutanud. Üks mees igatahes jalutas sinna vastassuunda, kui me minema sõitsime. Pärast Endomondo ütles mulle, et tordikujulisest jalutamisest oli asi ikka väga kaugel, kuigi kella kõndisime küll läbi.

Maisilabü.JPG

Pilt on pärit Tore talu kodulehelt. Nüüdseks ilmselt pisut rohkem maha sõtkutud kui 3 nädalat tagasi.

Vanem Poeg hakkas jälle sellises trennis käima, kus kimomot vaja läheb. Eelmise aasta kimono püksid olid väga lühikeseks jäänud, sest millalgi märtsis vist jättis ta käimise katki ja oli kohe vähem kurnatud. Aga ta ise ei pööranud lühikeseks jäänud pükstele tähelepanu. Mis sellest, et veel veidi ja pikkadest pükstest oleks juba põlvpüksid saanud. Samamoodi oli ta imestunud, kui kuskilt imelikust kohast raamaturiiulite juures tema valge kimonovöö välja tuli. Minu uurimise peale, kas ta siis seni on käinud kimonoga ilma vööta trennis, vastas ta lihtsalt Jah.😀

Siis ma tegingi seda, mida ma naudin ja milles ma hea olen – otsisin kiirelt läbi kõik spordikaupade teise ringi müümise kohad ja leidsin parima pakkumise kodulinnast, just sobivas suuruses ka!  Sain õhtul juba kätte ka. Nii rahul, jälle päris mitukümmend eurot kokku hoitud. Aga ega siis nii lihtsalt need asjad ei lähe – kui tuleb selline suur rõõm saavutusest, tahaks ju seda veel kogeda! Mõtlesin siis Nooremale Pojale ka jalanõusid leida. Käisin ortopeedilisi jalanõusid otsimas, aga sügis on teistelegi kätte jõudnud! Polnud mingeid meie vajadustele vastavaid jalanõusid, mis oleks hüppeliigese ümber kõrgendatud ja heade pikkade krõpsudega. Alles oli vaid viimane paar siniseid nööridega saapaid. Nendega saaks käia, sest ise saaks ta need jalga, aga nööride korralikult kinni sidumisega ei saa meie laps küll hakkama ja õpetajatele seda tööd juurde teha absoluutselt IGA õuemineku kord ma ei tahtnud.  Olgu, paari nädala jooksul peaks neile laekuma laadung järgmisi botaseid-saapaid.

Seniks hankisin soodsad lisakummikud – sangadega crocsid – millest üks läks talle jalga ja teine mitte. Hmm. Postiga tellimise värk. Kummikud jäävad järelikult mõneks aastaks ootele, kuni Väike Piiga neisse sisse kasvab, järgmisi kummikuid pean paar päeva veel ootama, kuni neid saab osta. Proovimisega ostsin veel ühed krõpsudega poolsaapad, aga kuna need pole piisavalt ortopeedilised (kuigi eccod), peavad need tõenäoliselt vaid mõned nädalad vastu. Noorem Poeg kannab neid lihtsalt nii, et ühe jala king kulub viltuseks ja teine ei tee teist nägugi. Saabastega on vähemalt lihtsam, nende puhul ei hakka nii segama, et üks jalg pea numbri võrra teisest väiksem. Suviste rihmikute puhul läheb see lahtine ninaosa muidu iga sammuga kahekorra ja sellepärast eelistangi poodi, kust saab tellida ühe suurema ja ühe väiksema numbriga jalanõu.

Koolis veel ei köeta, hakkasin endale vesti kuduma. Mitte ringvarrastega nagu eelmine kord. Siis sai vestist kogemata hoopis suur, imeilusate värvidega pehme ja karvane soe titetekk. Ma ei tea, miks neid silmuseid nii palju tuli, et ligi meetri välja andis, aga vähemalt oli hea lihtne kududa (kui ma ise ka aru sain, et see kuidagi vesti ei meenuta). Nüüd ma plaanin ikkagi vesti vestiks kududa, esitükk sai tehtud ja meenutab isegi kergelt vesti esikülge. Ma nimelt koon jälle mälu järgi, mitte mingi mustrilehega. Aga ma olen niimoodi Trennitüdrukule pikkade varrukatega ja kõrge kaelusega kampsuni kudunud mitu aastat tagasi, see tuli küll ilma suurema pusimiseta välja. Vist. Väga külm talv tuli lihtsalt ja mul oli järgmiseks päevaks plaan kampsun valmis kududa, aga ikkagi läks kaks päeva. Jäme villane lõng ja jämedad vardad on mu suured lemmikud.🙂

Proovin kududa siis, kui lapsi lõunaunne panen, aga iga kord see ei õnnestu, vahel mul saavad närvid enne otsa ja ma lahkun – või siis jään ise kogemata magama. Seda on ka juhtunud, aga õnneks mitte viimasel ajal. Noorima lapse energiatase on lihtsalt selline, et mina ei tea, kust tal see kõik tuleb, aga teki alla ära mahtuda ei õnnestu. Vahel ma soovin, et ma ka nii palju tehtud jõuaks ja üldse ei väsiks, isegi kui mu ülesanded on teistsugused kui diivanilt suusahüpete tegemine või toa, köögi ja koridori vahel ringiratast jooksmine.

Samas Trennitüdruk jaksab ka trennist koju tulla, kui ta on enne seda vähemalt 7 tundi koolis veetnud ja sellele kõigele vaatamata saab ta veel köögi õhtuse koristamisega kenasti hakkama. Otsustasin, et mina enam õhtuti kööki koristada ei taha ja nii siis leppisimegi kokku, et tema tegeleb sellega see aasta. No et potid-pannid oleks pestud, võimalusel sobivas kapis ka, leivapuru oleks rösteri juurest lahkunud, tühjadest leivakottidest ja igavlevatest kruusidest rääkimata. Kööki mittesobivad asjad võiks ka lahkunud olla sealt ja oma kohale minna, pajalapid oma kohas rippuda ja köögipõrandale astumine võiks olla puhas rõõm. Ja nii ongi, enne magamaminekut tuleb veel mulle või issile ette näidata köök.

Tänu sellele olen nõus tal mõnikord isegi trennis järel käima, eriti nendel päevadel, kus trenn 2,5 tundi järjest kestab ja pärast 2 bussiga koju peaks tulema, kuigi on jalgrattaga käimise ilmad. Veel. Külm on küll juba näppudel, märkasin ise. Aga põhiline jama on see, et nii palju punaseid ratta tagatulesid kulub. Mulle tundub, et ma olen see rattavarustuse punane tuli.jpgmaaletoojate suurtoetaja, sest ma muudkui ostan rattalukke ja rattatagatulesid. Esituled, mis põlema on pandud, nendega pole ju muret, on täiesti märgata, kui need peaks äkitselt su ratta küljest lahkuma. Tagatuled on hooletumad. Neid kaob iga aasta.

Jalutuskäruga kadus ka neid, aga rattaga ikka rohkem. Rattasõitjaid on meil pidevalt, seega punast tuld peaks olema vähemalt 3 tükki, et ühe ikka leiaks, kui sõitma minna tahad. Aga siis pole enam rattalukku. Võimatu lugu, aga võtmeid meil leidub!

Eelmisel nädalal otsisin rattalukku, mis saada olevate võtmetega kokku sobiks ja ühe leidsingi! See oli see vana jäme aheldatud lülidega lukk, mida võti ei keeranud ja mida ratta küljest ka lahti ei saanud. Küllap Mees tuleb varsti komandeeringust koju, mõtlesin ma rattavõtit luku külge jättes (sest ma ei saanud seda enam välja ka, kui suure rammuga ta sinna lukuauku olin saanud) ja unustasin kogu selle loo, kui poja rattale selja keerasin.

Siis tuli laupäevane rattamaraton – Mees oli küll koju jõudnud, aga mul ei tulnud nii imepisike asi nagu ratta küljes tolknev poolemeetrine pael rattavõtmega üldse meelde. Laupäeval oli mul koolitus ka, nii et olin kodust ära. Lastele olin jätnud juhise, et mindagu rattamaratonile. Nii nad siis sõitsid, kuni poole maa peal vist ikka see paelaga osa kuhugi kodarate vahele kinni kiilus ja võti välja tuli. Poeg ka nii väikest silmatorkavat paela ei märganud, aga Trennitüdruk oma kohaloleva tähelepanuga jagas asja ära, võti sai luku küljest eraldatud ja keegi ei tea, kuhu see sai. Vähemalt pesumasinas pole veel vastu tulnud. Lukk on endiselt rattasadula ümber. Ülejäänud erinevate tähemärkidega või siltidega võtmed – X. /tagavara / see vedru moodi lukk / – jne on neile külge kleebitud, aga lukud on lahkunud ja ainult üks on veel vedru moodi lukkudest alles, aga sellel pole võtit. Trennitüdrukul on see kusagil olemas, ma loodan, aga ta pole seda tagasi pannud sinna, kus on selle Koht.  U-lukk on ka olemas, raske ja turvaline. Ei lähe kodust üksi kuhugi, tõesti turvaline, kodulembene lukk. Ma mäletan, et sellele sobis võti, mille küljes oli roheliste liblikatega patsikumm, aga kuhu see peale Vanima Tütre Tallinna kolimist jäi, ei tea.

Ma olen isegi erinevates poodides käinud, nagu Rimi, Jysk ja Koduekstra. Rattalukke on, aga selliseid, mille vist kääridega ka pooleks hammustaks, nendele ma ei raatsi raha kulutada. Siis on veel sellise pikkusega lukke, mille saab napilt ümber jalgratta keerata, hihiitoruni kahjuks ei ulatu, sest ausalt, 30 cm pikkune rattalukk? Ei tahaks nagu nelja sellist ka osta, et neid omavahel kokku ühendada ja ketti heegeldada.

lukkk
Peab vist kunagi jälle pärisrattapoodi sattuma. Sellise ussi-kujulise luku võtaks küll, aga pilt on pärit internetist. Seni võiks need kodused rattalukuvõtmed niipidi sigida, et mõni rattalukk ka välja ilmuks.🙂

Mänguasjade migratsioon

Meile on saabunud uus laadung täppe. Tuntud ka tuulerõugetena. Aga vähemalt on 1.septembril haigestunu just terveks saanud ja nüüd siis Väikese Piiga kord. Vähemalt peaks siis kahe nädala pärast kõigil põetud olema, hurraaa! Kahjuks on Piiga natuke metsik loomake ja rohtu panna ei lase. Selles pole midagi imestama panevat, ta ei lase ka muul juhul rohtu panna, küll aga on ta nõus mind külma veega niisutatud vatipadjakestega tupsutama. Ma kohe hüppasin ehmatusest, aga mis teha, inimene harjub kõigega.

Vähemalt salvik pääses vatitupsudest. Küll ma imestasin, kellest jutt käib, aga uulelõugat‘ega loomake on tegelikult punkarisoenguga ükssarvik. See ‘salvik’ saabus meile ühe teise ema salasepitsusena, kui me neil külas käisime ja ära minema hakkasime ning ta kohaliku loomakese meile kaasa poetas, et me seda kunagi tagasi ei tooks. Nii et tema teismeikka jõudnud tütred ei näeks, poegadest rääkimata. Küllap ta ei jaksanud rohkem ise seda elukat põrandalt koristada.

ilus_unicorn.JPG
Hoopis üks teine ükssarvik kui see meie kodune, aga käsitsi tehtud ja 7,5cm pikkune! Uskumatu töö! Valmistamise õpetuse leiab siit !!

Olen minagi nii autosid edasi sokutanud. Mitte neid lemmikautosid, mis iga päev põrandale kildudeks kukuvad, vaid neid ohutumaid, mis alati ühes tükis on ja sellepärast kellelegi enam huvi ei paku. Nooremas eas on aga kompaktsed masinad minev kaup, seega saab neid alati noortele huvilistele kaasa panna. Mänguasjade migratsioon.

Mees jõudis konverentsilt tagasi, lendude hilinemiste ja edasilükkamiste kiuste. Mina jõudsin käia ühel lastevanemate koosolekul, aga järgmisel nädalal on neid veel 4, neist vaid kaks samal päeval ja kellaajal. Ootan neid huviga, sest jälle hakkab teema “mis me jõulupakkidesse paneme” ja siis saab erinevaid inimtüüpe jälgida. Olen ära näinud Kommid-peavad-olema-grupi, Teeme midagi looduslikku või käsitööd-grupi, Raamatuid-võib-alati-kinkida ja Raamatud-meil-juba-on, no way!-grupid, siis on kindlasti liikvel Lepime Midagi Kokku, aga mina kingin ikkagi elektrikitarri-emad. Lisaks Kalevi ja Läti kommitootjate bukletid, mille abil saab vaielda tunde, mida, kas ja kui palju võtta, keegi nõuab kommide vahetamist üheainsa glasuuritud piparkoogi vastu… ja lõpuks ei otsustata midagi ära. Või no otsustatakse ära, aga detsembris kirjutab Kalev vastu, et ups, meile meeldis teie tellimus ja see, et raha sai makstud, aga midagi läks nässu ja meil pole enam komme.  Ja seda kõike päiksepaistelise vananaistesuve taustal…

Ah jaaa, kaks koolituspäeva oli mul ka just, sain käia tööstuses. Väga huvitav oli ühes tööstuses, mis meie oma kodulinnas juba aastakümneid möllab ja kurke purki paneb. Õpilasi nad sinna küll ei lase, hoiatati meid. Eks meie püüdsime kõik juuksekarvad mütsi alla peita, korjasime kaelast ära ehted… Mul rippuvaid kõrvarõngaid polnud, sest isa ei lubanud mul 8.klassis kõrva auke teha. Igatahes liigitusid need rippuvad kõrvarõngad ka keelatud aineteks.  Mu ketsilukud olid ikkagi salapäraselt rippuvad-lehvivad, sest need olid siniste susside jaoks liiga kõrgel ja kitli jaoks liiga madalal, aga ma südamest loodan, et mu ketsid ei tekitanud mingit salapärast kvaliteedi langust ei hakitaval kapsal ega muudel köögiviljadel. Kõrvitsalaadung, mille üks kasvataja oli neile toonud, oli vist kõige võimsam kõrvitsavaatepilt minu elus üldse. Need olid hiiiiigelkõrvitsad ja nendega oleks saanud vist pool kooliaula põrandat kinni katta. Või kolmveerand aulat, kui maakooolidele mõelda.

Teine põnev värk oli see masin, mis kontrollis, et kas kaaned on pealt lohuga. Üks ei olnud, see visati välja. Selleks ettenähtud kohta siiski, mitte aknast välja.

Teine tööstus oli hoopis teistsugune. Seal polnud muud teha kui juustu süüa. Mina kahjuks olen mõnikord pika taibuga ja viiest alustassil olnud juustust suutsin ära eristada selle, mis oli juba väga siniseks kiskunud ja selle, mis oli lisaks selgelteristatavale sokihaisule juba kollakashalliks tõmbunud. Ülejäänud kolm juustu olid kõik sama värvi, mis sellest, et kitse, lamba ja lehma või midagi selles stiilis. Üks oli hea, teisi võis ka tühja kõhu peale proovida. See-eest tuli paljudel kaaskoolitujatel meelde, kuidas neil reisil olles/reisilt tulles juustud halvaks on läinud. Meenus mullegi, kuidas peale nädalast kojusõitu Prantsusmaalt autokülmik streikima hakkas ja kangekaelselt 28 kraadi hoidis, kuigi auto oli jahtunud 24 kraadini… ja vanemad ei teinud minu jutust väljagi, et see on täitsa hea juust, ma ise ostsin, vaid suunasid mind kindla sõnaga vaarikapõõsaste juurde. Kuna nad lubasid mind mitte koju lasta, kuni ma juuste maa sisse pole kaevanud, olingi sunnitud need avama ja maha matma. Isa tunnistas aastaid hiljem, et oli neid õhtul sügavamale edasi matnud, kuna lehk ei tahtnud niisama ruttu kaduda… Vot siis seda valgehallitusjuustu!

Tänane koolituspäev möödus aga jootekolvi ja päiksepatareide elementidega, mille pidime kamba peale kokku jootma ja pildiraami sisse kleepima, et pärast saaks klaasi peale panna ja sellega telefoni laadida päikese käes. Suutsime jootevedeliku laua peale ümber ajada, nii et korraks tekkis isegi põnev moment, aga kuna keegi laialdasi happekahjustusi ei saanud, lõppes kõik siiski hästi. Päikest polnud, aga teisel katsel, kui tark tütarlaps Balletikoolist muunduri juhtmed ära vahetas, hakkas vähemalt led-lambike meie heaks tööle. Nüüd siis saavad kõik endale ebayst üksikuid tükikesi räniplaadikestest tellida ja traati ja Tööriistamarketist jootekolbe.. Aga paljud neist õpetajatest tegelikult õhinapõhiselt järgmisel korral klassi hüppavad ja hüüavad, et nüüd hakkame telefoni laadima, kes tahab laadija teha ja enda telefoniga katsetada? – seda ma ei tea.

Lihtsam on septembripäikese käes kooli õuepaviljonis istuda ja klassiga arutada, millest neil luud koosnevad, mis vahe on kollasel ja punasel luuüdil ja kuidas ma teismelisena trennis ükskord luuümbrise põletiku sain, kuigi mulle paistis see lihtsalt 2 kuud püsiva hariliku sinikana. Ja miks on oluline, et laste luud sünnituse vastu peaks? Kuidas aru saada, et beebidel on sünnitusjärgne rangluumurd? Kuidas koljuluud sünnituse ajal kenasti nagu kapsalehed üksteise alla võivad nihkuda ja miks ei lubata mõnikord tuharseisus sünnitada, aga mõnikord lubatakse? Miks hakkavad 30.datest eluaastatest inimestel luud hõrenema, aga mõnel juba 10-aastaselt? Ja nii edasi.

Päike paistis tunni lõpuni soojalt ja tuul puhus tasakesi peale, nii et magama ei jäänud keegi. Tööstust ei igatsenud ka vist keegi. Vahel mulle täitsa meeldib koolis! Küllap füüsikaõpetaja joodab ise neid kolbe.🙂

Viitsimise küsimus?

Koolitused, infopäevad, koosolekud, õppeprogrammid… Ükskõik, kas õues on seene- või päikseilm (või mõlemat), iga sügis on need ülalmainitud platsis. No tegelikult on hea, et neid korraldatakse, et huvilised saaksid kursis olla ja oleks nagu millegi üle kontroll, inimesed kutsutakse kokku ja neid teavitatakse, isegi kui see midagi ei muuda.

Mõnikord kerkivad mul need rumalad küsimused, et Miks peab peaaegu alati küpsiseid ja saiakesi pakkuma? Miks must tee ja must kohv? Miks keegi ei raatsi näiteks puuvilju pakkuda? Piparmünditeed teha? Nii palju on neid inimesi, kes ei jaksa üle 2 kohvi päevas juua, aga midagi muud ka kohvipausi ajal ette nähtud pole (kui veab, saab kuuma vett või kohvipiima juua, aga siis vaatavad teised viltu) ja kelle organism pole veel karastunud, saab öösiti kohviärevust magneesiumiga maha suruda või niisama tunde voodis keerelda.

Seega olen alati hästi rõõmus, kui praegusel Võta Õunu!-ajastul on inimeste kogunemisel ka suur õunakorv Eesti õuntega, nagu eile! Kurvaks teeb seal juures ainult prügiteema.

Olen keskkonnateemalised kokkusaamisel. Kõik 10+ esinejat räägivad, kuidas nende juures saab prügi, jäätmete sorteerimise ja keskkonnasõprade programme ja Oi kui tore, et juba lasteaialapsi saab kaasata sinna ja koolidele on meil kümneid ja kümneid programme ja õpikodasid, AGA kogu sellel keskkonnainimeste kogunemisel on üks prügikast, kuhu loobitakse sisse õunasüdamed, sidruniviilud, plasttopsid, pabermaterjal ja kommipaberid, vabandust, kommikiled. Isegi draakonikommidel pole enam tavalisi kommipabereid ju ümber, sest need laguneksid looduses ära. Paneme ikka midagi läikivamat sinna ümber.

Küsisin korraldajalt, miks? Miks ei võiks olla ürituse korralduspunktide juures lauset, et kes saab, palun tulge oma kruusiga? Või miks ei saa selleks ürituseks laenata kohapealt või vastavast nõudelaenutusest kruuse? Või miks ei võiks suure kommikausi juures olla karpi sildiga “Palun kommipaberid SIIA!” ja õunajäätmed koguda mõnda teise väikesesse kaanega karpi sildiga biojäätmed? Sinna saab ju õunasüdame peale joonistada, kui kõik eesti keelset silti ei loe. Kui kaas on peal, ei tule õunasiidri aroome ega puuviljakärbseid ka.

Aga ei, korraldaja arvas, et kruusid kolisevad, kui neid tuua. Ja nagunii keegi ei tuleks oma kruusiga. Või noh, niigi palju on ju teha, teisi asju ka tuua. Mõistan, korraldaja korraldabki igasugu asju, tihti oma töökohustuste kõrvalt.

Kuid delegeerimine aitaks siingi. Kui abilist toimumiskohas võtta pole, saab ju otsida vabatahtliku või mitu. Niisama lihtsalt, et kirjutad ürituse toimumise infot laiali saates kõige alla rea, et vajaksin ühte abilist, kes aitaks paari asjaga kohapeal või võtaks vaevaks kodust tuua tühi karp, kuhu panna plastpakend või saaks hiljem nt. kodusesse komposti viia biolaguneva kraami.

Kas see on viitsimise taga? Või tundub see lihtsalt utoopia, et me peaks prügi sorteerima lihtsalt iseenda pärast?

Isegi kui ma olen ainuke hull, mul ükskõik. Mulle lihtsalt tundub see nii normaalne, kerge, lihtne, et panen pakendi ja põletatava kraami olmeprügist eraldi, et saadan munakoored kanadele tagasi koos munarestidega, et kana perenaine ei peaks kanadele munakoore valmistamiseks kaltsiumi poest juurde ostma jne. Võib-olla on aga põhjus hoopis selles, et ma olen elanud kohas, kus KÕIK sorteerisid. Kõike. Eraldi. Värvilist klaasi, värvita klaasi, ajalehti, muud paberkraami, metallpakendeid, plastpakendeid, paksemat plasti jne.

Seal oli küll algul keeruline, sest võõrkeelest ei pruugi kõike aru saada, aga õnneks olid pildid ka peal ja seal elades olid sorteerimise anumad algelisel kujul (2 prügikasti ja üks määrdunud karp biolagunevatele) üüripinnal juba olemas. Sorteerimisharjumus jäi külge ka teistele peale minu ja Eestisse tagasi kolides polnud küsimustki, kas sorteerida edasi või mitte.

Käisime Vanema Pojaga (kes oli siis lasteaiaealine, aga ilma lasteaiakohata) kiriku juures laste mängutunnis. Peale laulu-mängutundi tuli alati see hetk, kus vanemad lastele süüa andsid – kes kaasavõetud banaani, kes soendas putru või püreed. Kohapealt sai osta puuvilju (sümboolse tasu eest). Alati oli olemas 3 väikest prügikasti laua peal – biolagunevale, pakendile ja paberile. Mitte kunagi ei olnud lastele söögiks küpsiseid või saiakesi, kuhu me ka ei sattunud! Käisin keelekursustel. Jälle – ei mingeid küpsiseid, komme ega saiakesi, puuvilju või pähkleid aga küll, kasvõi kuivatatud kujul. Ikka prügi sorteerimise võimalusega.

Nüüd, kui koolides on säästliku arengu teemad ja lasteaedadeski räägitakse puuviljade kasulikkusest, võiks ju ikka katsetada seda sorteerimist. Läheb üks kord valesti – no mis teha. Äkki teinekord läheb paremini. Igal juhul etem kui see variant, et parem ärme proovimegi, nagunii ei õnnestu. Mõnes koolis teevad koolilapsed ise loovtööna lisaprügikaste, et saaks sorteerida omatehtud prügikasti. Kaval, oma käteööse suhtutakse hoolivamalt nagunii.

Samas on linnainimesed ikkagi rõõmsad, pakendikonteinereid leidub paari kilomeetri raadiuses mitu ja eramajades saab tellida ka tasuta pakendikoti äraviimise teenuse. Maal elades pead ikka ise klaasi, metalli ja pakendi eraldi korjama ja linna sattudes konteinerisse viima. Vähemalt Saaremaal töötas see küll nii. Kõik maa seest vastu tulnud klaasikillud, metallitükid ja kilekotid saime kokku koguda ja minema viia. Siis, kui minekut oli, mitte ekstra. Seda klaasikildude tegevust jätkub meil seal veel aastateks…

Mind nii huvitab, millal me selleni jõuame, et sorteerimine – selleks ettenähtud prügikasti – pole raske, kui pead ühe sammu rohkem astuma teise prügikastini või pead lihtsalt köögikapiust/sahtlit rohkem lahti tõmbama, et tagumisse kasti ka midagi visata. NAGUNII pead ju ära viskama asja.

Kui korraldad üritusi, hangid endale mingi koguse tasse ja lusikaid, kasvõi laenad, kui üritusi on harva. Kui vajad abi korraldamisel, uurid, kas on vabatahtlikke abilisi üritusele tulijate asjus või kasvõi Vabatahtlike Väravas. Arvate, et kes see ikka sellega nõus oleks? Ma küll arvan, et tõenäosus on nullist suurem. Kolmandik Eesti elanikkonnast kõlab ju paljulubavalt!?

Ma vist hakkan ise ka otsast torkima selle nädala ülejäänud koosolekute-koolituste korraldajaid, kas nad on selle teema peale mõelnud. Äkki saab kuidagi väiksema prügikogusega? Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et mulle öeldakse, et ei viitsi/ keegi ei jaksa korraldada/ ei vastata üldse. Aga see pole ju eriti hull, arvestades seda, et kusagilt peab ju alustama. KEEGI peab ju natuke energiat sellesse panustama, kui keegi teine ei jaksa. Ja kui ma nagunii PEAN lastevanemate koosolekul käima, siis äkki ma olen see keegi.

Kõige parem, mis saaks juhtuda, on see, et keegi on juba selle kõige peale mõelnud! Jeeee! Asjad liiguvad!! Nii ma vast saangi teada, et ma pole üksi ja mul on mõttekaaslasi.🙂

Ideid ka natuke lõpetuseks:traditional-recycling-bins.jpg

Pildi juures on artikkel ka, kuidas sorteerimist Blahh‘ist Ahhh!-ini viia: siin.

Prügisorteerimisnurgake garaaži, pilt aadressilt Home Storage Solutions 101, link siin.

sorter.jpg

Selleks ei pea tohutut kogust uusi vidinaid/plastikut juurde ostma, saab taaskasutada vanu ämbreid, kilekotte, pappkaste vms, mida üle on jäänud. Kui ideid ei tule, küsige lastelt!🙂

Kiljuvad õmblused

Mina mõtlesin, et see valin-oma-riideid ja ema-valitud-riided-ei-sobi tuleb ikka vanemas eas, aga võta näpust, sõltub täiesti lapsest! Igatahes on lasteaiahommikud meil sisustatud. Kriisked “Ei, ma ei pane seda!!” , “See kleit teeb mulle haiget!” ja muud sarnased hüüatused kaasnevad sellega, et kleidil on sees õlaõmblus, pluusil on kaeluse juures trukid või taga nööp (kuigi pluus käib endiselt ka nööpi avamata üle pea).

Mulle tundub, et tegu on sokiõmbluse-tüüpi teemaga, kus laps, kes õues mängides võib käe, põse või jala ära kriimustada ja seda üldse mitte märgata, hakkab äkki hommikul sokki jalga tõmmates kiunuma, sest soki ninas on pisike vastik õmblus ja see on kohutavalt häiriv.

Lastel on ju erinev tundlikkus – nii kuuma suhtes kui ilmselt häirivate õmbluste asjus, aga ma ei saa aru, miks keegi seda ära ei seleta, miks need samad lapsukesed võivad teistele diivani seljatoe pealt õhtu jooksul kakskümmend korda selga sadada, lüües kord oma põlvega pahaaimamatule diivanilistujale sügavale neerudesse või siis hoopis küünarnukiga selga. Sest ronida peab ju saama. Ja need, kes diivanil raamatut loevad, jäävad lihtsalt ette… Või kui nad hoopis arvutit vaatavad, ei märka nad ka diivanikaunistuse selgahüppamist muidu, kui väga valusatel juhtumitel.

Lapsekuum on see värk, kui vanema jaoks ei ole puder enam kuum, sest ta teab, et servast jahtub rutem ja järelikult saab sealt juba sööma hakata. Milleks siis aega raisata! Aga lapse jaoks on puder kuum igalt poolt, sest esiteks on tema suu tundlikum ja teiseks on pudrutaldriku keskelt alustamine kõige normaalsem tegevus üldse. Imelik, et beebidele ei kipu vanemad reeglina keemise lõpetanud putru kiirelt sisse laadima, aga kui laps juba kolmeaastane on, läheb vahest meelest, et ta täiskasvanu pole… ja täiskasvanud on ilmselt ise ka kunagi (või korduvalt) pitsat süües juustukatte all oleva kuuma tomatiga oma suulage krussi sulatada proovinud. Aga ei õpi sellest, kui regulaarselt ei harjuta.🙂

Lasteaias istuvad Väikese Piiga rühmas kõik ilusti pinkidel ja ootavad, millal Söögitädi neile sel söögikorral ettetulevad toidud ette on lugenud ja millal on need piisavalt jahtunud, et lapsi lauda lubatakse. Ma teen kodus tegelikult umbes samamoodi, tõstan söögi väiksematele köögis jahtuma ja hõikan, et söögilaud puhtaks tehtaks, sest pliiatsite otsa asetatud taldrikud kipuvad veerema. Aga auramise lõppemist peavad nad ikka ise vaatama.

Ikkagi need õmblused. Ma ei saa aru. Eelmised aastad on ka meil siiski kokkuõmmeldud riided olnud? Isegi kõik teised lapsed on meil riideid kandnud. Kiljumata. Vanem Poeg on öelnud, et tal on ükskõik, mis ta selga paneb, aga lõpuks ikka päris kõike ei kanna, kui veel midagi muud ka sahtlist valida saab. Tüdrukud on millalgi oma lemmiktoonid välja valinud – kes musta ja punase, kes sinise, edaspidi lihtsalt on kapp värvitoonide mõttes ühtlustunud, nii et roosasid, rohelisi ja kollaseid seal siniste vahel suurt ei leidu. Õmbluseid keegi sealt küljest lahti harutanud pole, pigem on meil paar lukunärijat olnud, aga see on teine teema. Ja need ilma-õmblusteta pesud ja värgid, mida poes müüakse, ma ei kannata lihtsalt neid sünteetilisi materjale, seetõttu pole ma neid lastele ka ostnud. Sokkide sees pole ju nagunii peaaegu kunagi mingeid õmblusi? Ainult sukapükste manuaalis on “üks joon ees, kaks taga”-jaoks õmblused. Need ka ei ole siiani kedagi häirinud, v.a. emasid, kes märkavad lasteaeda järele minnes, et lapsel mingi kand paistab keset jalga kinga seest.

Nüüd me siis nuputame iga hommik, kas midagi, mis eile veel selga läks, saab täna ka panna või on sellel äkki õmblused üles kerkinud. Lapse jaoks on see vist 15-minutiline stressimaandamisharjutus, sest üldiselt on Piiga lasteaiaga ikka rahul, tahab seal magada ja on nõus ka siis minema, kui tuulerõugete-rühma esindaja koju saab jääda.

kitseke.jPG
Kitseke magas täna sisse, ei saanud üldse lasteaeda.

Koolilapsed ei nuputa hommikul midagi, neil on hea lihtne.

Mina nuputan küll, et kas siis, kui lapsed on koolis, jõuan midagi koristada, jooksmas käia, töölehti parandada või vardaid otsida? Trennitüdruk hakkab reedel juba kindaid kuduma, õpetaja arvab ilmselt, et 7.klassi tüdrukute tempot arvestades on peagi talv kohal. Millegipärast on meil varrastega selline kamm, et kõik viie vardaga komplektid muutuvad peagi 4-vardaliseks. Nii meil on siis mitmes suuruses 4-vardalisi komplekte ja minu lemmikuid suuuuri vardaid kahe kaupa, millega saaks juba 10 rea kudumisel sokid-kindad valmis.😉

Vanaema laenas eelmisel aastal Trennitüdrukule soki kudumiseks oma vardaid, aga need olid nii peenikesed, et õpetaja ja Trennitüdruk neid üksteise võidu välja praakisid. Nii et jah, ma loodan, et vardad on nagu sirklid, mõned tuleb sügisel ikka osta ja siis on vast paar aastat rahulik. Ülikooli ajaks ei pea neid ju enam ostma.

Vanim Laps kolis suvel pealinna, et sügisel ülikoolis õppima hakata ja nüüd ongi lõpuks see kauaoodatud aeg saabunud. Juba selgus, et ta on 39 ainepunkti eest aineid kokku krabanud. Mina ehmusin päris ära. Vanasti käis ju 20 ainepunkti semestri kohta? Nagunii on pärast kõik eksamid samal ajal, uurisin kahtlustavalt, selle asemel, et teda kiita. Aga ei, osades polegi eksamit ja arvestus saabub jooksvalt. Millal esimene aine siis lõppeb, tahtsin ma teada. Eks seda näha ole, sain vastuseks. Semestri kohta on tänapäeval vist 30 norm, arvas Mees. Nojah. Mulle tundub, et laps saab ise hakkama ja parem on, kui ma ei torgi. Kas see on usaldus või mugavus, või mõlemat, või on see usaldus hoopis kahjulik, seda pole ma veel välja mõelnud. Ma ju usun, et ta saab hakkama ja kui ei saa, siis vast ütleb. Skorpionide värk, ütleb siis, kui vaja, niisama ei vahuta.

Ah kuidas mulle meeldivad need ilusad soojad sügised. Kusagilt ei paista veel kontrolltöid, õunad hakkavad puu otsas ammenduma ja lapsed on nii rahulikud. Mine või maisilabürinti!

Ootamatused

September on käes ja aktuski seljataga. Nagu ikka – traditsioonid! Rahvast täis aula, 1.klassi laste emad-isad beebidega, suve jooksul äkitselt pikaks kasvanud põhikooli viimase astme lapsed ja eriti traditsiooniline koht – Viimastesse Ridadesse Ei Kosta!

Koju tulles hakkasime Vanema Pojaga kooke tegema. Trennitüdruk jõudis oma kooli staadioni-aktuselt ka tagasi umbes samaks ajaks, sest me olime pojaga vahepeal ka poest läbi käia jõudnud. Kiire koristamine alaku, sest õhtul peame sünnipäeva!! Just siis, kui olin šokolaadi pliidile sulama pannud, et küpsisetorti üle valada, helistas mu õde.

Kui teed köögis süüa ja on vaja samal ajal telefoni laadida, siis targemad inimesed panevad selle loomulikult kööki laadima, hajameelsemad aga esikusse peegli ette. Nii et kui korraks vaatama jooksed, kes helistab ja end korraks vestlusesse kiskuda lased – Mul on kiire hetk, teeme midagi võidu? Jaaaaa, teeme 20 minutit võidu, mina teen seni Trennitüdruku hommikul tehtud küpsisetordile glasuuri, segan kokku šokolaadikoogi taina ja viskan ahju – Appi, keerake keegi šokolaadil tuli alt ära!!!

Ja köök ongi tumehalli suitsu täis ja šokolaad paistab pealt küll ilus sulapruun, kuid kastruli servadest immitseb tossu… Õnneks käivad meil aknad lahti. Õnneks on meil ahjuplaadil juba valmis küpsetuspaber eelmisest korrast, nii et veel šokolaadi nägu šokolaadi saab sinna peale kallata jahtuma, tuleb vaid hoiduda mustade tükkide kallamisest. See on päris lihtne, sest must sodi hoiab poti põhjast hoolega kinni. Šokolaadiste lärakatega küpsetuspaberi saab jahedamasse ruumi jahtuma viia, aga saaks nüüd köögi, söögitoa ja suure toa ka kuidagi läbipaistvamaks! Suitsuandur ei kõssanudki. Hmm. Ju siis saime ikka õigel ajal jaole või on hiljuti kilgina kilkamise ära õppinud suitsuandur vakka hoopis sellepärast, et patarei sai tühjaks? Mina arvasin, et enam ta ei kiuksu sellepärast, et äkki Mees vahetas patarei?

Kui te nägite, et sinist suitsu ja kõrbekat tuleb, miks te siis ise tuld ära keerata ei taibanud? Ma arvasin, et šokolaad ei lähe kunagi kõrbema, teatas Vanem Poeg hämmastunult. Ma arvasin, et see läheb lihtsalt vedelaks ja ongi vedel. [nagu supp? šokolaadisupp?]

Igatahes – sünnipäevalaps uut küpsetusšokolaadi peeneks hakkima, keev vesi soolaga kõrbenud poti põhja, väike pudrupott vahukoore ja uute šokolaaditükkidega soojenema, glasuur küpsisetordile, 6 muna šokolaadikoogi jaoks segamiskaussi…

Aga 20 minutiga ma seda järgmist kooki küll ahju ei saanud. Õde küpsetas seni muudkui vahvleid ja vahvleid ja vahvleid… ja õhtul sõid lapsed kogu A4-paberikastitäie vahvleid kiiresti ära. Šokolaadikook sai ka aru, et ma olen veidi hajameelne ja kerkis plaaditäieks kuppelmaastikuks. Õnneks õppisime me kohvikutepäevaga seoses tuhksuhkrut koogile raputama, nii et kook paistis endiselt söödav. Ja kõik ju teadsid, et see on šokolaadikook, seega probleemi polnud. Kõik olid kõhu juba spinati-fetajuustu-pirukat täis söönud.

Appi, lapsed on ju lasteaias veel, sellepärast ongi nii rahulik, taipasin ma kolmveerand viie paiku. Lapsed, ma lähen korraks lasteaeda, hõikasin Keskmistele Lastele. Aga ootamatused polnud selleks päevaks veel läbi!

Jõudsin samal ühe tüdruku emaga, nii et õpetaja meid nähes pead segaduses ühelt inimeselt teisele keeras ja teatas, et tal on vaja meile midagi rääkida, aga ta ei tea, kummast alustada. Mõtlesin, et küllap Noorem Poeg siis põrkas peadpidi selle piigaga kokku või midagi – aga Väike Piiga oli mind juba märganud ja tema suunurgad kerkisid kõrvuni, kui ta minuni jooksis. Venna õpetaja aga pühendas mind teemasse “Rühmas on tuulerõuged”. Jaa, olin nõus, laps juba rääkis mulle eile, kui lasteaia seinal seda silti nägin, et neil on magamistoas tuulerõuged, terve sein on täppe täis.

Õpetaja juhtis siiski leebelt tähelepanu minu täpilisele lapsele (kes hommikul veel polnud  vistrikega, aga nüüd meenutas 5-aastase asemel häbelikku teismelist),  mitte lasteaia magamistoa seinale. Hmmm. Just selline asi, mida 30 minutit enne sünnipäeva teatada, eks? Ei ole ikka igav see elu!😉

Jalutasime lastega koju. Teel olles helistasin õele, venna perele ei jõudnudki helistada, sest nende lapsed on samas lasteaias ja kui ühes rühmas juba on, ega siis 3 teist rühmagi kauaks ilma ei jää, sest kõigil ju õed-vennad eri rühmades laiali. Igatahes oli veel pisut minuteid sünnipäevani, jõudsime peaaegu valmis. Sugulaskülalisi puudus tuulerõugeohu tõttu vaid kaks, tuulerõugeline ise oli heas tujus, nagu haiguse alguses ikka, kui sügelemine veel silmanägemist ei võta.

Seevastu on need aktuse-päeva sünnipäevad selles mõttes kehvad, et enne pidu tehakse ettevalmistusi, peale pidu tehakse korrastustöid ja siis on vaja järgmisel päeval kooli ka minna! Trennitüdruk sai kevadel õpikuid kooli viies oma selle aasta õpikud juba kätte, augusti viimasel nädalal sai ta ka töövihikud kätte ja oli sel moel kooliks suhteliselt valmis, õpikud paberis, töövihikud kiledes. Ka tema tunniplaan oli nädal enne kooli algust kooli lehel üleval. Peaaegu et lihtne!

Sünnipäevalaps polnud veel õpikuid saanud, tema koolis jagab neid selles põhikooli astmes iga õpetaja ise. Seega polnud muret ümbrispaberitega, küll aga selgus tunniplaan üsna jooksvalt koos 1.septembriga ja koolivihikute nõuded iga ainega olid kooli lehel olemas. Nii me siis peale nõude kuivatamist otsisime valmis mõned noodi-/valged/inglise keele- ja 20-joonelised vihikud ning päeviku, kuhu polnud tunniplaani kirjutatud, aga kooli lehelt sellest ka päris hästi aru saada polnud, millal on mis rühmal kehaline või informaatika.

Ja pinalit ei olnudki.

Uus koolikott oli eelmisest sügisest alates kõrgel kapis passinud, selle leidsin üles. Aga mida kusagil ei paistnud, oli sinine pinal. Ma  t e a n, et nägin seda suvel mingites kohtades ja ära pole kindlasti visatud, aga no ikkagi 5. klass ja millegipärast kipun ma vahel eeldama, et mina ei pea kõiki asju meeles pidama, lapsed võiks ka oma asju kindlas kohas hoida.

Õnneks oli meil valmis varutud tintenpenne ja harilikke, nii et kooli sai ikka minna. Pinal tuli kokaraamatute alt riiulist reede lõuna ajal välja.

Koolipäev läks reedel ka hästi, sest 5.klassil hakkas ju ajalugu! Ja informaatika!!  Unustasin ainult sünnipäeva komme jagada, meenus Vanemale Pojale õhtul kodus. See bussiraha, mis me hommikul kotti panime, seda polnud sel ajal seal taskus, kui ma bussijuhile maksma pidin, aga pärast koolis leidsin, et see ikkagi oli seal väikses taskus olemas.

????? Kuidas sa siis kooli said ?????

Üks tädi maksis mu eest, seesama, kes ükskord kevadel, kui mul bussikaart kadunud oli. Viin talle järgmisel nädalal raha tagasi.

Oeh. Maakoolis käimise eripärad hajameelsel Aspi-joontega lapsel, mis muud.

Trennitüdruku klassis oli 2 uut tüdrukut! Minul endal polnud reedel üldse tunde, ainult 2 täpilist lapsukest samast lasteaiarühmast kodus. Nii hea, kui sõber on sama täpiline ja saab sõbra külla kutsuda! Salajase planeerimisega õnnestus Väike Piiga siiski lasteaeda saada, kuna tema õpetaja lubas, et ta praegu veel teistele lastele täppide ohtu ei kujuta. Aga 20.septembril tulevad need täpid kindlasti, lubas lasteaia õpetaja.:/ No parem ikka praegu kui jõulupidude ajal… vist.

Mis saab Vanema Venna sõprade sünnipäevast, seda me veel ei tea. Täna sügeleb vaene Noorem Poeg küll üleni, määri või ära määri… Puslede panemine natuke aitab. Selle ussipusle pani Vanem Vend kokku, et Nooremale Vennale piraadipusle panekul seltsiks olla. ussipusle.jpg

Leia pildilt kokkupandud piraadipusle.🙂

Võim vs. lilleilu

Kui nii tuuline ja vihmane on, hakkab septembri tunne tulema küll. Kooli lehele on ilmunud klasside kaupa, üheksandani välja, mida mis tunnis vaja on. Ei midagi üllatavalt, aga hea ikka, kui on kirjas, missugune vihik või kaustik mis aines võiks olla, mallidest ja guaššidest rääkimata.

Lasteaiaga harjutamine on jõudnud sinna etappi, kus hommikul mõlemad enam ei nuta, aga lasteaeda minema hakates nutab vähemalt üks ja lasteaia juurde jõudes nutab teine. No natuke, mitte palju. Mõlemad magasid seal täna. Õhtul olid mõlemad rõõmsad ja nõus homme kõike kordama.

Mina sain näiteks suvetööga ühele poole. Mitte sellega, et jõuaks ära koristada viimased nurgad ja hakkata juba suveasju kokku pakkima, vaid võtsime hoopis uuesti läbi sisalike ja konnade, lindude ja imetajate hingamise iseärasused ja jõudsime nendega edukalt “jaa-jaa, tean, kas nüüd võib koju minna”-seisu.

Mõtlesin võimuküsimuste üle, kuna sügisel saavad alguse uued seltskonnad – peaaegu igal aastal muutub kolleegide koosseis; klasside sisene koosseis võib ju jääda samaks, kuid inimesed seal sees muutuvad, kasvavad, arenevad, mõned ka pikenevad või paksenevad. Võim jaotatakse tavaliselt suhte alguses. Kui annad algul võimu ära – ei ütle, kui ei meeldi, siis ongi jama. Ükskõik, kas tööl või kodus, igal pool sama jama. Katsu siis samal ajal kena inimest mängida, vastutulelik olla ja samas loota, et suudad end kehtestada ja olla liider!

Kuidas seda võimu siis jaotada, et suhe oleks hea? Meil üks koolitaja kunagi käis ja rääkis sellest ja ütles, et tüüpnäide on see, et alati on klasse, millega osa õpetajaid ei saa hakkama ja osa õpetajaid saab kenasti hakkama.

Samas tekib siin see autoriteetsuse ja autoritaarsuse teema – kas õpetaja peab selle võimu võtma vaikselt (aga võimsalt) või kajab pool koridori, kui läbi klassiuste kostab valjuhäälne karjumine? Kus nüüd siis juhiomadused on?

Koolitaja küsis, kes tunneb ennast liidrina? Tõstke kohe käsi! Keegi ei julge tõsta, jah? Sest mis teised arvavad?? Nojah, ma vaatasin tol hetkel nii hoolega ringi, et kes tõstavad kätt, aga siiani ei mäleta, kas direktor siis tõstis käe või pidas seda olukorda provokatsiooniks, millele liidrina ei pea reageerima…

Kokkuvõte oli ikkagi see, et võim on selle käes, kes otsustab. Turvatunne ja parajalt kiitust on elementaarne vajadus selle juurde. Ja Eesti emad on selle pärast just masendunud, et vähe võimu ja keegi ei kiida ka!

Saan ka ühe uue klassi õpetada jälle ja suhete loomine hakkab otsast peale. Lihtsalt ma pole suhetest kunagi mõelnud võimu seisukohast… Ma ei tea, kuhu sellega välja jõuda tuleb. Iga aasta õpin nii palju uusi asju, ju siis on lihtsalt aeg sellest küljest asju vaadata. Selle koolituse kohta olen ma tegelikult varem kirjutanud ka, sest see oli väga huvitav IQ lugu, nüüd siis oli lihtsalt järellainetus.

Seni vaatan asju niisama. Leidsin näiteks Vaikelu. Kui imelisi asju nad teevad! Lihtsalt hämmastav. Tahtsin Vaikelu-neidudelt midagi osta, aga valida oli nii raske. Ja kõike ei saa ju osta, sest siis jagub teistele ka. Aga neil oli klaasi sisse tarretatud Kanakoole näiteks. Ei-ei, mitte midagi hirmsat, kanakoole on ju lill, tulikate sugulane, kasvab kusakil tagasihoidlikult, ei torka kellelegi silma. Aga keset helesinist klaasi, kollane õieke ja peenike vars… Õrn ja habras, mis sellest, et paksu klaasi sees. Paitab silma küll.🙂

Vaikelu rahval on ikka väga hea mõte olnud need ilusad õied-lehed-samblad kuhugi nii elavana talletada. Ma lihtsalt vaatasin nende pilte ja ohkisin vaimustusest! Milline on kõige ilusam? Varjukannike, pisike roosinupp või hoopis mini-nartsissi õis?

Vaikelu_Klaasehe

Millised teile meeldivad?? Fotode väljapaneku leidsin SIIT.  

Teeks kohvikut?

Augusti keskel võtsime osa kodukohvikute päevast ja tahtsin sellest ka natuke kirjutada, et siis ehk on sellest kellelgi abi, kes ise korraldada plaanib.

Kuna juba varakult oli teada, mis kuupäevaks tuleb ära teatada osalemissoov, aadress, ligikaudne menüü ja korraldaja/vastutaja, siis väga palju üllatusi ilmneda ei saanud. Nime valik osutus esimeseks suureks proovikiviks.

Menüü jagasime kolmeks – magus, soolane ja joogid. Magusad olid siis küpsetised, soolase alla läksid supp, lõhesaiad ja fetajuustusalat ning pärast lisandused sinna veel täidetud munad ja juusturullid. Joogiks on hea teha kohvi, kakaod, mahla ja maitsevett (näiteks piparmündi või sidruniga). Plaanisime sooja ilmaga ka jäätist pakkuda (muffinivormidesse külmutada), aga jäätisetegu ebaõnnestus, sest ma segasin vahukoore liiga vara muuga kokku ja see ei läinud vahtu.

Lisaks laenasime külmkapi (mille me vahepeal mu vanematele olime viinud, kui endale suurema ostsime) ja sinna panime külma nõudvad magustoidud, mille varem valmis tegime. Külmkappi oli hea ka tooraine jaoks kasutada, näiteks 8 karpi mune ja salatimaterjal püsis seal kenasti.

Mis vähegi võimalik oli varem valmis küpsetada, selle tegimegi varem valmis: küpsised, šokolaadikoogid, kohupiimakreemi ja moosikihtidega tordid, küpsisetordi, vahvlid, müsli, puuviljakeeksid. Toorputru tegin ka eelmisel öösel valmis, aga seda väga palju ei kulunudki, sõin ülejäänu ise ära hiljem.

Mahladega oli lihtne nii, et kaks kannu olid kohvikulaual ja kui üks neist tühjenes, sai teise kiirelt ära täita ja tagasi tuua. Kolmas kann oli maitseveega. Piparmündi maitsevett sai kiirelt teha nii, et teed kruusi piparmünditeed, lased mõned minutid seista ja siis kallad kannu, ülejäänu paned külma vett. Kui piparmünditeed on võrreldes ülejäänud veega väike kogus, siis ei jää soe lahja piparmünditee, vaid pigem õrna piparmündimaitsega vesi. Piparmündivarrega saab ka maitsevett, aga siis peab see kauem vees ligunema, 5 minutiga küll piisavalt maitset ei saa külma vee puhul.

Oasupi ja fetajuustusalati tegime kohvikupäeva alguseks, mõlemaid sööke tegin päeva jooksul korra juurde ka. Üldiselt kulub palju kandikuid, sest peaaegu kõik väljapandav on kas suurte taldrikute või kandikute peal. Supp oli meil menüüst tellitav, see tähendab, et muul ajal hoidsime seda kohvimasina kõrval potisoendaja all soojas.

Kuna meil oli abistajaid päris mitu, saime läbi ilma plastnõudeta – see oli minu kõige suurem hirm tegelikult, et meie õues olev prügikast on kuhjaga täis ja igasugune söögine kraam vedeleb ka mõlemal pool prügikasti kuhjades… Aga ei! Meie prügikasti oli viisakate kohvikukülastajate poolt pandud ainult 3-4 kohvitopsi ja 5 eri suuruses läbipaistvat smuutitopsi. Meie kohvikuala prügikorvist lisandus veel umbes 8 salvrätikut ja poolik õun. KÕIK! Ülejäänud nõud olid kõik pestavad – alustassid, kohvitassid, taldrikud ja supitaldrikud, lusikad-kahvlid-klaasid samuti. Kuna meil nõudepesumasinat pole, pesime nõusid jooksvalt – nii ei tekkinud suurt kraanikausitäit.

Aias on meil tavatingimustel ainult üks vanaaegne voodi, millest on aiapink tehtud, nii et istekohtadele mõeldes rääkisin naabritega. “Räägi Inimestega” meetod töötas jälle, sest kahed naabrid laenasid meile oma pinke, toole ja laudu. Õde laenas varikatuse, millest äkiliste vihmahoogudega oli suur abi! Mehe vanemad aitasid klaaskannude ja kohvimasina laenutusega, minu vanemate juurest “sulasid välja” vanad serviisid kohvitassidega, supilusikad ja palju kandikuid. Vennanaine laenas ahjuplaate ja küpsetas mitu plaaditäit juusturulle, õde küpsetas 4 kasti vahvleid. Mina küpsetasin nelja eri sorti müslit ja vaeste rüütlite luid – ehk siis saiapulki kaneeli ja suhkruga, ilma munata. Müslid panime tühjadesse 0,5L keeratava kaanega purkidesse, saiapulgad läksid maakaartidega täiendatud pringles-krõpsude torudesse ja nende tulud läksid Carmeni fondi.

Carmen on ühe minu sõbranna 9-aastane laps, kellel on selline puue, et ta ei saa liigutada oma käsi ja jalgu nii nagu teised lapsed. Lihaspingete tõttu ei saa ta ka rääkida päris nii nagu meie. Tema diagnoos on sarnane meie Noorema Poja diagnoosile, aga kui meil on lihased pinges ühel kehapoolel, siis Carmenil üle terve keha, mistõttu ta ei saa iseseisvalt kõndida. Aga ta käib koolis, 2.klassis! Tema õppetöö toimub puutetundliku sülearvutiga, mis kahjuks kaotas augusti alguses oma puutetundlikkuse – parandus aga pidi maksma ligi 400 eurot. Kooli alguse puhul päris kurvastav, eriti kui keegi garantiid ei anna, et uut ekraani tellides-paigaldades viga kaob…

Aga Carmeni ema tegi erinevaid käsitööseepe ja Minu Õde tegi kookose-suhkru-kehakoorijaid, meie tegime müslisid ja saiapulki kaneeli ja suhkruga ning kõik need tulud läksid Carmeni arvuti paranduseks! Seebid said nii ruttu otsa, sest Carmeni ema oli samal ajal Vasesepa laadal ülejäänud seepidega, aga sealt tulles tõi ta osa seepe veel meile ja ka need läksid kui soojad saiad🙂

CarmeniEmaSeebid
Carmeni laud – teine sats seepe, alles on veel kookosmüsli ja kaneelimüsli.

Teine heategevuse võimalus oli meil ka, sai osta erinevaid lilli-taimi ja flokside raamatut ja tulud läksid OPEROG’ile, Operatiivsele Otsimisgrupile, mis otsib kadunud lapsi-seenelisi-uppunuid-KedaIganesVajaOtsida, vabatahtlikele varustuse jaoks.

Laste jaoks oli meil kokku aetud “masinapark”, s.t. lisaks meie pere jalgratastele ja mängutraktoritele-tõukeratastele laenasime mõned Minu Õe käest veel juurde, laste pealeistutava mootorratta ka, nendega käis üks pidev möll. Ainult kaks last terve päeva jooksul olid õnnetud, et nad masinaga lahkuda ei saanud. Liumägi ja kiigupuu olid ka üsna hõivatud, aga eks meil õe ja vennaga ongi kolme pere peale 11 last, seega juba meie “kohalikke lapsi” jätkus iga nurga peale.

Et suurematel inimestel iga ei hakkaks, reklaamisime natuke enne viimast minutit raamatuportaali ka – inimesed said tuua omi vanu raamatuid ja asemele võtta uusi raamatuid. See isegi töötas, sest päris mitmed inimesed tõid raamatuid ja päris mitmed viisid ka, kuid õhtul, kui kohviku kinni panime, olime ikkagi ENEde omanikeks saanud, ülejäänud kahest kastitäiest rääkimata. Ma pole veel mahti saanud raamatuid taaskasutuse listi pakkumisele panna, aga loodan, et osadele leidub veel soovijaid ja ülejäänud viin kas tänavaraamatukokku või Rimi raamatuvahetuskasti ära, mis vähegi lugemist kannatavad.

Koristamine läks vaatamata nõudepesumasina puudumisele üsna kähku, sööke väga palju järele ei jäänudki, mõned tükid kooki ja viimased saiapulgad panin Vanimale Lapsele kaasa, kes kohviku kinnipaneku järel kohe Tallinnasse tagasi sõitis – ta oli meie tubli kassapidaja – ja peale seda saabusid veel ühed kliendid, kes viimase lõpu lõunamaisest oasupist ära sõid.

Mida jäi üle, olid salvrätid (400-ne pakk oli täiega liiast, küllap saame veel 10 aastat nendega sünnipäevi peetud), kolmekordsest saiakogusest kulus ära üks kolmandik, ülejäänuga sai veel kõvasti saiavormi ja saiapulki vormistada; jahu olin ostnud 12 kilo, seda jagasin nii vahvlite tegemiseks kui juusturullide tegijale enne ja peale küpsetamist, aga ainult 8 kilo ootab veel kasutamist… ja mune jäi ka üle, kuigi Kallis Mees tegi kõvasti Pavlovaid nii eelmisel päeval kui kohvikupäeval mitu korda päeva jooksul. Kui keegi plaanib veel Pavlovaid teha, siis arvestatagu seda, et need 90 minutit ahjus on,  ei saa seni mitte midagi muud küpsetada…

Aga just siis, kui olin peale kohvikutepäeva paar päeva asju tagasi andmiseks sorteerinud ja pakkinud, uuris üks mu klassiõde, kuidas meil kohvik läks ja selgus, et ta plaanis ka kohvikut teha, kuna nende linnaosa tegi just järgmisena kohvikutepäeva ja nii oli mul soodne võimalus nii oma kohvitassid kui taldrikud-kandikud neljapäeval enne ärasõitu talle laenata ja jahu koos salvrättidega ka. Täna sain talt kraami juba tagasi (õnneks mitte jahu!), kuigi nende suitsukalakohvikusse ma ei jõudnud, sest meie olime samal päeval Salme Viikingiturul. Nende muljed olid ka positiivsed, kuigi neil käis vähem külastajaid kui meil, eks reklaamil ole siin ka oma osa (Tähtvere kohvikutepäevast enne toimumist suurt infot ei liikunud, Tammelinna omadest kirjutati fb-s ja Tartu Postimehes ka) ja lahtiolekuaeg mõjutas ka – meie olime avatud 11-19, nemad tegid vist lõunast lahti.

Aga kes veel plaanib kunagi oma kodus kohvikut teha, soovitan küll proovida!

Kohvik2
Avamise järgne pilt – esimese asjana osteti ära 6 täidetud muna, puuviljakeeksid ja vahvlid ootavad oma aega..

Eraldi tasub läbi mõelda:

*lemmikloomade teema – kas näiteks koeraga võib tulla kohvikusse? Meil endal loomi pole, seega meie nõue oli, et loomadega võib ikka tulla, kui omanik vaatab looma järele, sest väikesed külastajad võivad lahtise looma peale ehmuda;

*tualettide teema – meil plaaniti Kemmerlingist välikäimlaid rentida, aga kuna lubas vihmast ilma, tundus ka mitme kohviku peale kalliks jääv see rent ja nii ta rentimata jäigi. Muidu oli plaan, et 20 korraldatavat kodukohvikut panevad oma osa ja siis on välikäimlaid mitu ja erinevates kohtades tänaval. Tegelikult käis meie pool tualettruumis vast umbes 8 inimest, neistki osa lapsed. Polnudki nii hull, et 8 rulli vetsupaberit kuluks!

*kui oma lapsed on väikesed, kes neid lõuna ajal magama paneb ja kus, kui koduaias toimub melu? Kui oma lapsed on suured, missugused ülesanded neil on ja kas mitu tundi järjest jaksavad nad neid teha?

* kuhu saavad külalised parkida rattaid, lapsevankreid, autosid?

* Kas väike pissipott väikestele külalistele on? Või mähkmevahetuskoht, kui väljas sajab vihma?

*Kas kohvikul on vihmakindel silt? Kas enne kohvikut on kusagil ka viidad? Õhupallid?

*Sularaha – kas arvestad hinna kujundamisel, et ei peaks 2- või 5-sendiseid tagasi otsima?

Üldiselt on hea, kui on ka rollid kokku lepitud – kes on kassas, kes aitab nõusid kasutatud nõude kastist kööki viia, kes mängib lastega, kes hakib salatit juurde, kes toob poest vajadusel piima/leiba juurde, kes küpsetab, kui midagi puudu jääb? Meil olin mina see, kes niisama ringi jalutas ja inimestega suhtles, see sobis mulle väga hästi🙂 Kohvi tegi kaks inimest vaheldumisi, kassa taga oli suur tahvel, kus olid kirjas söögid ja hinnad – nii sai vajadusel kiiresti hinda muuta või midagi maha kustutada, samuti ei pidanud asendaja nuputama, mis hinnaga mis on – nii võib juhtuda siis, kui hinnasildid on näoga ostjate poole või siis viib tuul sildid minema.

KohvikH2
Teine pool lauast avamisjärgselt – hiljem polnud meil enam mahti pildistada!🙂

Ja Helle Heegeldatud asju pakkusime ka – neid oli päris palju valmis heegeldatud:

kohvikH3
Helle Heegeldised: koogid, jäätised ja muffinid, foto: Henry Narits

Aga kui võtta kogu üritust kui lihtsalt perega koos olemise ja koostöö harjutamise aega, siis kukub hästi välja. Ja tore! Lapsed arvasid, et teinekordki!🙂

Viikingite värk

Suvi pole veel läbi!

Saime isegi ninad päikesest punaseks nädalavahetusel, kui Saaremaal toimus Salme Viikingiturg. Minu jaoks üsna uskumatu, sest olen alati arvanud, et augustist on päike juba nõrgem… Aga nüüd lausa nii augusti lõpus ja kõik puha punetasid näost!🙂

Muinas-Eesti klubide üritustel pole me tegelikult juba aastaid käinud, põhjusi on olnud rohkem kui üks. Vanasti sai käidud koos perega nii Käsmu Viikingipäevadel kui Kassinurme Mütofestidel, siis tuli umbes viieaastane paus.. ja nüüd siis avastasime paar päeva varem, et ilm vist ikka lubab lausvihma vabu päevi, võib minna küll.

Külastajatel on lubatud igasuguste riietega minna, aga kuna meil olid varasemast ajast oma linased ja villased riided + muu varustus olemas, võtsime nõuks minna ikka muinasriietega. Selgus aga, et mis 5 aastat tagasi kolimise järel ära pakitud, seda niisama lihtne leida polegi. Lõpuks leidsime peaaegu kõik, välja arvatud laste villased kapuutsid, millega ma palju vaeva olin näinud ja serva lilli tikkinud… Ju siis on kellelegi laenatud, aga nüüd ei mäletanud enam keegi, kellele ja mida.

Samas olid keskmised lapsed vahepeal kasvanud. Trennitüdruk oli kasvanud vanema õe riietesse sisse, ainult käed olid pikemaks veninud! Noorem Poeg oli kasvanud venna linastesse pükstesse sisse, seevastu Vanem Vend oli järelikult hädas. Neljapäeval tegin veel tiiru Abakhani kangapoodi ja sain kahte erinevat helesinist linast, ühe tumerohelise linase ja kaks linase-karva linast kangajuppi. Tumeroheline kangas kuluski Vanema Poja pükste tegemiseks ära, kuigi ma pole suurem asi õmbleja… Aga tegelikult see isegi kergendab asja, sest sellisel juhul tunnen ma end õmblemisel nagu loometööl ja võin vabalt ise pükstele suvalise lõike välja mõelda. Tegelikult ma vaatasin neid meeste pükste lõikeid ka, aga need tundusid korraga nii keerulised kui naljakad, et ma ei hakanud üldse ette kujutamagi, et teeks selliseid:

meeste pükste lõige meeste püksid2

No ja siis võtsin salaja ühed mitte-teksad ja õmblesin nende järgi midagi sellist, mis võiksid pükse meenutada, mida saaks vöökohalt paelaga kokku tõmmata (nööpe ja kummi ju muinasajal väga ei kasutatud, õmblusmasinast rääkimata) ja kui ma need kiiruga valmis sain, läksid need isegi jalga! Muidugi venis nende pükste tõttu meie väljasõit plaanitud hommikul kella 11st kella 13.30neks, aga kuna meil polnud praami broneeritud, polnud väga muret, et peaks kindlaks ajaks sadamas olema.

Väiksele Piigale tahtsin ka uut ja ilusat kleiti teha, sest tema suurusele mõeldud riided olin juba edasi andnud kunagi. Olin kusagilt kõrvale pannud ühe ilusasti pilutatud linase laualinajupi, võtsin siis Piiga suvekleidikese välja ja lõikasin linase ka lahti. Siis selgus esiteks, et vale lõige – linased kleidid ja hamed on alati hästi lihtsa lõikega, ei mingeid kaares kaenlaauke! Teiseks selgus see, et õmblused kõditavad ja Väike Piiga karjus nagu ratta peal, kui kokkuõmmeldud kleiti talle selga proovida tahtsin. Oeh.

Võtsin siis hoopis helesinise linase kanga, tegin ÕIGE lõikega kleidi talle, natuke laiema ja natuke pikemate varrukatega, et saaks järgmine aasta ka kanda, õmblesin isegi kiilud allserva, et poleks vaja väga mõõduka sammuga astuda (kitsa kleidiga ei saa ju üldse mingeid erilisi manöövreid sooritada, näiteks turnida või kiigule ronida). Seda oli ta nõus kandma ainult juhul, kui pikkade käistega pluus on all. No olgu, Saaremaal on ju alati tuuline?

Kogu tee õmblesin helesinise kleidi varrukaid ja kehaõmblusi peiteõmblusteks, et selga pannes kostaks vähem karjeid. Ometi kord kulus 7 tundi Saaremaale sõiduks täiesti marjaks ära – õhtuks oli kleit enam-vähem valmis! Õmblesin muidugi ka praami peal nagu mingi hull käsitööline, õnneks keegi ei vaadanud. Või noh, mina ei vaadanud, sest muidu on võimalik kenasti nõelaga küüne alla torgata.

Laupäeval oligi ilus ilm ja kuna meie Saaremaa-kodust oli sinna alla 10 kilomeetri, riietusime kodus ja sõitsime autoga kohale. Riietumine võttis ikka kaua aega, sest tuli ära jagada kõik ehted ja sõled ja käevõrud ja kotid. Puust söögikausid ja Muhu leivad võtsime ka kaasa, kuna kohale jõudes on tavaliselt üks esimesi lauseid lastel “süüa tahaks!”

Õnneks oli tuttavaid inimesi ka oma viikingitelkidega, sättisin end ühetraadiketi ja lusikate müügiplatsi kõrvale oma lambanahkade peale ja hakkasin seda pooleli jäänud linast kleiti edasi õmblema. Mees käis lastega viikingilaevade võidusõitmist vaatamas ja pärast käisime ise ka ühe eestlaste laevaga mere peal, mina õmblesin seni juba kapuutsi. Palju toredaid inimesi oli näha!

Käsitöölisi väga palju polnud, aga kohapeal sai osta ilusaid kõlapaelu, nõeltehnikas mütse ja sokke, kätiseid, puust kausse ja lusikaid, noaterasid, valmis nuge, ühetraadiketi tehnikas kaelakette ja käevõrusid pronksist ja hõbedast, erinevaid põletatud savist kausse ja topse, seepe ja erinevaid ehteid. Ilmselt midagi veel, mis mul meelest läks…

Kohapeal toimusid nahaparkimise õpitoad, aga need ülejäänud õpitoad, kuhu meie plaanisime oma lapsi sokutada, jäid kuidagi vaikselt ära. Samas tegid Loki Rebased lastele erinevaid mänge ja kuna nemad tegid ka süüa, siis ei jäänudki ilmselt eraldi kõlapaela tegemise jaoks aega. Kangakudumist nägin ma kohapeal küll.

Kohal olid ka pisikesed 2-kuused kaksikud, kelle ema oli neile küll villasest mantlid õmmelnud, aga kuna oli ebatavaliselt soe, ei saanudki pisid neis mantlites magada, higiloigukesed külje all.  Ega ma ise ka oma villast vaipkleiti selga ei pannud, Vanem Poeg jooksis ilma särgita ringi, higi juustest nõrgumas  ja täiesti südasuvine tunne oli!

Järgmisel päeval käisime veel tiiru ilma lasteta ja ostsime ühe noatera ja põletatud savist suurema kausi. Leedust või Lätist pärit saviesemed olid väga ilusad – kõige ilusamad olid suured savist kannud! Neil oli lastele ka savist linnukujulisi vilesid tehtud, millega ilma veeta vilistada sai. Erinevaid klaaspärleid müüdi ka, aga neid olime eelmistel üritustel juba tasapisi lastele ostnud ja nüüd saime 3 kaelakeed oma pärlitest juba kokku: mulle, Trennitüdrukule ja Väiksele Piigale. Piiga kaotas oma kee korra ära ka, aga kuna ma olen korra juba muru seest pärleid taga ajanud (osaliste kadudega), tegin seekord kee otstesse sõlmed, nii et kui sõlm kaela tagant lahti tuli, ei veerenud kogu pudi laiali ja Mees leidis kee teepealt üles.

Tagasi sõites sain ühe villase hame õmblused kenasti ära õmmeldud, nii et nüüd on vaja ainult lõngast paelu punuda või mõnda väiksemat kõlavööd serva ja saabki valmis! Üritused on ikka head, sunnivad lõpetamata õmblustöid lõpetama ja saab veel ägeda viikingilaevaga ka sõita. Ainult praamijärjekorrad tagasitulles ei ole nii lõbusad.

villaneKleit

Alumine serv on küll veel palistamata, aga selle asemel võib vaadata hoopis kammi, sõlge või helmekeed, eks? Ehk õnnestub paremate värvidega (kus tumerohelised lõhikud ka helerohelise kleidi juures silma paistavad, mitte poolvärvitud nagu praegusel!) pilt ka pärast teha. Ja kui Väikese Piiga linane kleit ära kuivab, panen sellest ka pildi.

Koristusraamatute kokkuvõte

Suvi on hakanud augusti nägu võtma. Nii palju on teha, mida enne sügist või puhkuse lõppu ära tahaks teha, aga tunne on, et päevad libisevad näppude vahelt ja mina vaatan lihtsalt seni aknast välja…🙂

Vahepeal ma tegin peaaegu 60-nimetusega nimekirja, mida tahaks ära teha. Siis vaatasin reaalsusele näkku ja leidsin, et vist ei õnnestu. Kas siis üldse on mõtet pingutada? Sügis tuleb ju naguniii?

Ühel hommikul viisin kaks väiksemat last vanaemale hoida ja jõudsin palju tehtud. Enda meelest. Siis mõtlesin, et äkki mul on varsti kaks lasteaialast, siis ma jõuan võibolla tiheminigi kodus vajalikke asju teha? Või siis vastupidi, käin tööl, teen kodus ka tööasju, teen süüa, jooksen lasteaeda ja kõik need vabad hetked, kus tõesti VÕIKS midagi teha, unelen tugitoolis ja loen hoopis mõnda juturaamatut. Elu jääb ikka samaks?

On mingid edasilükkamatud asjad ka, mis ei sõltu minust, need on teiste inimeste taga ja torgi või ära torgi, august on selles mõttes ikka veel suvi, nii et asjad ei liigu. Juunis öeldakse, et meil ei ole selle inimese juurde aega võimalik panna, ta on puhkusel ja tuleb augustis. Juulis öeldakse, et augusti alguses teda ei ole, aga helistagegi augusti alguses. 2. augustil öeldakse, et augusti ajad on kahjuks täis ja helistage septembris. Hmmm? Miskipärast kujutan juba ette, mida septembris kuulen sealt.:/

See ei pruugi alati olla isegi arstiga, proovisin paari firmaga õnne, kellelt esmatarbekaupa suuremas koguses osta ja sama teema, juulis puhkame, augustis tagasi. Tore, puhake aga, aga augustis? Augustis vastavad telefonis kõik Jaaa, saatke meile kiri. Edasi ei juhtu mitte midagi. Kas torkida? On mul siis nii kohutavalt neid asju vaja? Aga minult küsivad kõik teised, millal saab, kas juba saab, ootame juba ammu. Ohkan ja mõtlen, et pean ikka edasi torkima, et hulgilaod ja mõni Eesti firma saaks oma asju müüa. Miskipärast suudan jätta helistamata. Minulik.😀

Ja siis, kui ma ei rabele, lähevadki asjad rahulikult. Tikrid, sõstrad – korjamata. Kirsid said ka juba küpseks, ent me oleme nii harjunud, et nad on veel toored, nii et keegi isegi ei vaata enam kirsipuu poole… Vähemalt mitte nii tihti, kui murelite valmimise ajal. Paari aasta eest, kui meie kirsid septembris valmis sain, nuputasin selle fenomeni sisu lõpuks lahti – tundub, et meil on hiline sort lihtsalt! Kuna ise pole istutanud, siis  on vähemalt uhke tunne, et lõpuks mõistatuse ära mõistatasin.

Ja raamatud. Meil tuleb nädala lõpus siia Raamatuportaal, Tammelinna Kohvikupäevade raames. No selline raamatuportaal, et igaüks võib kodust üleliigseid raamatuid tuua ja endale midagi muud asemele võtta. Kui soovib. Kuna ma ise väga neid raamatuid ei kogu, mida ma ei loe (Mehe ja laste eest ma ei otsusta, nendel on omad valikud ja lemmikud), siis minu poolt ära antav patakas on tagasihoidlik – paar korda aastas raamaturiiulite suurpuhastust tehes leian alati vähem või rohkem, mida tuttavatele pakkuda või Rimisse viia.

Ürituse jaoks oleks aga algatust ikkagi vaja, seega pöördusin vanemate pole ja peale mitmetunnist riiulite sorteerimist tuli juba erinevaid lasteraamatuid ja muud. Lapsed lendavad meil ilmselt veel peale ja loevad huvipakkuvamad enne nädalalõppu läbi, nii et vast ei karga need saabunud raamatud vaikides meie riiulitesse. Kellel veel raamatuid üle või just puudu on, võib pühapäeval läbi astuda!

Mõned muud raamatud on ka, millest juba ammu kirjutada tahtsin. Alustan siis äkki õhematest?

Ülevaade: Minu koristusteemalised raamatud meilt ja mujalt!

Üks kõige esimesi, mis mul on, on siniste kaantega Feng Shui: Kuidas kujundada energeetiliselt elukeskkonda:eluruumi, töötuba, püha ruumi linnakorteris ja maamajas. (Intuitiivteaduste Kool, 1999.a). Nagu vihik – 42 lehekülge – ja vähemalt pool sellest on feng shuid täis. Aga esimene pool on asjalikum, seal on mitmeid paeluvaid kohti, mis just alustamiseks väga turgutavad on. Näiteks kirjutatakse seal, et kui me silmad kinni paneme ja hetkeks oma kodule mõtleme, teame tegelikult täpselt, kus meil kodus segadus on. Või et kui kusagil on segadus, kahandab see pidevat enesetunnet ja rikub salamisi tuju… Kes meist poleks peale paaripäevast kodust äraolekut koju tulnud ja ust avades tundnud kergendusega segatud kurvastust, kui sassis esik/tuba vastu vaatavad?

Siin oli ka see lause, et kui oled aldis tagavarade soetamisele, võta endale uus reegel: kui midagi uut tuleb sisse, siis midagi vanast peab ka välja minema. Lõppude lõpuks vahetub su segadus, olgugi et ei kahane.

Feng Shui juttu on ka, mis piirkond mida tähendab; katkiste asjade alleshoidmine parandamise/äraviskamise asemel kahandab energiat, lõpetamata asjad kurnavad – kirjuta ära kirjutamata kirjad ja koo lõpuni poolikud asjad! Nojah, ma pole päris kindel, kas need asjad kõik enne selle jutu lugemist mind pooltki nii kurnasid!😀

Number2. Mitte küll sama õhuke, aga väikses formaadis: Skye Alexander, Segaduse kõrvaldamine 10 minutiga. (2005) Natuke fengshuiline jälle, aga koristamisest vist vahepeal midagi eraldi välja ei antud.  Seda ma osta eriti ei soovitaks, pigem raamatukogust laenata, läbi sirvida ning 5 teostatavat asja välja kirjutada siis näiteks, mida reaalselt ka praktiseeriks. Pealkiri on veidi eksitav – sellepärast ma ta kunagi ilmselt ostsingi – et võtad aga raamatu lahti, loed manuaali sipsti! läbi ja 10 minuti pärast on sul elamine korras. Aga ei, tegelikult on siin kirjas 100 + asja, millest igaüks võiks umbes 10 minutit aega võtta. Aga võib ka rohkem, nagu näiteks soovitus “valige isiklikud värvitoonid ja ostke ainult seda värvi riided. -> võite poes mööduda kõigest, mis pole teie isiklikku värvitooni.” Aga on ka reaalselt kasutatavaid juhiseid, nt. kasutage üksikuks jäänud sokki peeglite pesuks või tolmulapina ja pärast visake ÄRA! Või siis Märgistage kingakarbid!   Pange ehted käepärasesse kohta, kasutades kalameestele mõeldud landikarpe. Hehee, pinterest on täis neid käepäraseid kohti alates pesunööridest, kus inimesed oma viitsada rippuvat kõrvarõngast hoiavad ja küünlajalad, mis sobivad käevõrudele.. candle-stick-holder-bracelet-storageOsa juhiseid on selliseid, mida võibolla isegi teeks, kui päriselus ka meelde tuleks, paraku hajuvad need peale lehekülje pööramist su mõtetest, nt. kasutage võimalikult palju vertikaalset ruumi.

Number3. Nagu eelmine, pole see ka suurem asi abiline mu meelest: Anthea Turner, Kuidas olla täiuslik koduperenaine. Kodujumalannade ja puhtusekuningannade kohustuslik kirjandus vist, s.t. kohutavalt roosa.rõõsa Hea, et ma selle riiulist välja võtsin, see läheb vist ka pühapäeval Raamatuportaali-kasti, sest ma ükskord isegi püüdsin seda lugeda, aga me ei klappinud omavahel. Siin on küll kirjas õpetlikke asju, kuidas ise teha plekieemaldajaid ja pesuvahendeid, võõrustada külalisi kolmel erineval moel, teha õigesti sisseoste jms, aga ma paljusid asju juba tean (Varisevad lehed toataimedel? Põhjus võib olla puudulik kastmine! ) ja osa on minu meelest liiga ameerikalikud. Ausalt. Raamatust selgus, et autoril on oma telesari vms – ma tõesti ei tea, kas Eesti kanalitel ka jookseb – ja kuskil ta kirjeldas, et keegi oli küpsetanud neile imehäid kukleid, kui võttegrupp saabus seda sassis kodu saate jaoks filmima – “aga selle asemel oleks ta ju võinud seni oma kodu koristada, mitte kukleid küpsetada – kukleid saab ju poest ka osta, daaah!” Selle kommentaariga liikus ta minu silmis üheks nendest inimestest, kellel see koristamisgeen on sees juba sünnist saati ja kes imestab, miks teised KOHE aru ei saa, kuidas neid asju teha, kui see on ometi nii lihtne???

Number4. Ka eestikeelne, minu jaoks kõrgemal kohal kui eelmised – S.Roberts, Segadusest vabaks. Kuidas oma kodu ja elu üle kontroll saavutada. 2009. SegadusestPõhjalik, ei meenuta pildiraamatut, alarubriigid alustamise, asjade/süsteemide läbimõtlemiseks, korra säilitamiseks. Samas – minu jaoks natuke liiga põhjalik. Jah, ma võtsin küll kaustiku, mille pealkirjastasin Segaduse korrastamiseks jne, aga eee… vaikselt said sinna igasugu muud teemad ka kirja, näiteks permakultuuri loengud ja jõulukingituste nimekirjad aastate kaupa, aga kus see märkmik praegu on, ei tea, ju siis kusagil segaduse sees.😀 Vähemalt oli hea lugeda, et ka raamatu autor on unistanud, et tal võiks olla selline puhtusefriik-mees, kes kõik tema eest ka ära koristab – ja siis vabandab oma mehe ees.😉

Ühe koha peale on mul isegi kleeps vahele kleebitud – seal on peatükk Vabane “võib-olla-kunagi-nad-sobivad-mulle”-riietest. Nõuandeid seal all oli mitmeid ja need ei olnud, et loobi kõik minema ja hakkab hea, sest sellised nõuanded mulle ei sobi – muidu ma oleks need juba ise minema visanud ju, seega probleemi polekski. Riiete kohta on tegelikult üks teine, mittekoristamise raamat, mida ma aegajalt sirvin – B.Kinsel, “Kuidas osta ujumistrikood”, 2003. Kleidi ostmine on nagu meheleminek – te peate selles 100% kindel olema. Selles toodud nõuanded on küll 40+aastastele, aga kuna nõuanded on mõistlikud, sobivad mulle ka. Küll ma kunagi saja aasta pärast 40 ka saan, kui hästi läheb.

Number5 : inglise keelne House works, Cynthia Townley Ewer, 2009. Tellisin kunagi ammu Amazonist, kui Ana White’i lehel kolasin ja nägin kellegi tehtud riiuli pilti, milles oli sarnase pealkirjaga koristusteemaline raamat. See on üks mu lemmikuid ja just sellepärast, et selle autor on tavaline kahe lapse ema. Raamatu alguses on tema edulugu kirjas – kuidas ta kahe väikse lapse emana elas lahutust üle ja andis jõululaupäeval lapsed mehele kaasa ja ise käis oma vanemate juures jõululõunal. Tagasi koju jõudes avastas ta, et keegi oli tema koju sisse murdnud. Vabisedes kutsus ta kohale politsei, kes käis sees luurel ning õhk oli puhas – aga politseinikule oli suureks mõistatuseks, kuidas maja oli TÄIESTI segi pööratud, kuigi varas polnud turvapoltide tõttu uksest tegelikult sisse pääsenud. Siis see ema proovis talle selgitata, et ei, kõik on korras, see jäigi mul natuke segamini (teate küll seda tunnet, viin lapsed ära ja siis pärast koristan!!), aga politseinik raputas uskumatult pead ja vaatas teda imelikult…

Igatahes peale seda tunnistas see ema endale, et tal vist ikka on selle koristamisega probleem ja luges Cynthiapalju raamatuid ja pärast hakkas heaks. Või noh, Cynthia luges kuude kaupa palju raamatuid raamatukogust ja osa neist osutusid sellisteks, mille olid kirjutanud harilikud Penelope-inimesed/ puhtusefriigid, kellel olidki asjad korras ja asi see siis teistel asju sama korras hoida? Aga neid raamatuid, mis oleks sellistele tavalistele inimestele, kes on koristamisega kimpus ja üksainus põhjalik kevadine suurpuhastus ei aita, sest peale seda on kõik varsti jälle sassis – neid nagu suurt polnud ja siis ta kirjutaski ise. Ilma fengsuitamiseta. Ja siis ta treenis ja õppis selle käigus ja nüüd tal sujubki kõik hästi ja uue mehe leidis ka, kellele ta esimesel kohtingul selgitas, kuidas tal kodus teadetehvel ja koristamise plaanid on ja pärast põdes, miks ta kohtingul küll selliseid asju rääkima pidi.  Aga mehele mõjus!🙂

Minu Mees sirvis ka seda raamatut (eelmisi kohe kindlasti mitte!) ja tänu sellele tegi organiseeritult korda hulga paberimajandust – nüüd on meil mapid siltidega “kasutusjuhendid kodumasinatele”, “lepingud” jms. Muidu olid nad umbes kolmes eri kohas segiläbi muude paberitega. Vähemalt saab vajadusel kiirelt blenderi manuaali või flöödirendilepingu välja otsida (kuigi keegi meil enam flööti ei mängi). Ja mina sildistasin näiteks kapist need riiulid ära, kust keegi peale minu peale vaadates aru ei saanud, kus on tavalised voodilinad, kus laia voodi linad ja kus tekikotid jms. Siiani hea vaadata ja voodipesu läheb reeglina õigesse kohta, ükskõik kes neid kappi paneb.

Selles raamatus oli ka “clutter personalities” koos piltidega, et kes missuguseid magustoidukausikesi ja miks alles hoiab. Leidsin selle veebist ka, keda huvitab, leiab lingi siit, kahjuks piltideta. Raamatut vist enam saada pole, aga Cynthia tegi väga hea veebilehe endale, organizedhome.com, sealt saab välja printida to-do-liste ja erinevaid töölehti ja raamatu teemad on ka kajastatud seal.

See raamat aitas mind päris palju edasi igatahes ja pildid olid ka ilusad, mitte liiga roosad. Teemad kattusid selle number 4 eestikeelse “Segadusest vabaks” raamatuga. Samas see ingliskeelne polnud raske sõnavaraga, üsna hea oli lugeda – võrreldes järgmisega!

Edasijõudnute variandid – kui mulle tundus, et ühe-kahe lapsega on see kõik ju lihtne, aga edasi kipub juhe kokku jooksma – tellisin endale mõned aastad hiljem, alustuseks

Number6: Large Family Logistics, Kim Brenneman, 2010. LargeFormaadis A4 ja 320 lehekülge – see on tõesti põhjalik. Tegu on 9 lapse emaga, kes lisaks kodu korrashoidmisele ka koolitab oma lapsi kodus ja kõik käituvad neil hästi ja ta jõuab aega veel vormis olla (kodus harjutusi tehes) ja üleüldse, ta vist ei karju oma laste peale mitte kunagi, ta isegi ei luba oma lastel ennast teisest toast hõigata! Laste keelamist üle ühe korra ta ka ei praktiseeri. Raamatul on kristlik taust, aga see mind ei seganud, ma õnneks ei saa pühakirja vanast inglise keelest pooltki aru ja no need leheküljed sai vahele jätta, kus oli kirjas, millisele testamendi osale toetus see lõik, et sa pead olema säästlik naine, siis su perel läheb hästi.

Jaa, süsteemid olid tal puha läbi mõeldud ja võibolla minu jaoks liigagi ära süsteemitatud – ma pigem selline vabakäigu-inimene, kindel päevaplaan ja iga-neljapäev-linnapäev pole päris see, millega ma harjunud oleks (linnapäev tähendas seda, et siis nad sõitsid oma 200 km poodi süüa ostma, kord nädalas! KÕIKIDE lastega!!), kuid vähemalt oli väga huvitav lugeda. Mõttemaailma muutis see raamat küll, sest ma poleks iial iseseisvalt sellise nurga alt asju näinud, nagu sealt paistis – et laste hõikamine teisest toast on ema halb harjumus ( ja vastupidi, lapsed ka ei tohi oma ema hõigata, vaid peavad vajadusel ema juurde tulema, ei tohi tema juttu katkestada, vaid peavad oma käe ema käsivarrele panema ja kui ema saab aega ja küsib, mis värk on, SIIS nad võivad oma probleemist/küsimusest rääkida), et mingeid vabu päevi ega tunde omaette pole emadele tegelikult vaja (sest see on isekas, mine loe parem pühakirja selle ajal) jne. Aga kokkuvõttes – igaüks valib need kohad, millest talle abi on ja paneb need kõrvataha, ülejäänu las jääb rahus järgmiseks korraks või järgmistele lugejatele.

Sarnasel teemal lugesin veel Number7-t, väikest ja õhukest 8-lapselise  ema SaneWomanraamatut – A sane woman’s guide to raising a large family, Mary Austin – see oli eelmisega võrreldes nagu väike armas vihik, aga põhimõtetepoolest, kuidas asjad tööle panna ikkagi kasulik, lihtsalt teist moodi praktiline. Tema oli palju lapsi lapsendanud, aga raamatus kirjutas, kuidas järjest rohkem lapsi oma majja ära mahutada ilma maja vahetamata, kuidas 5 last korraga trennidesse panna ja muu sarnane värk. Ei mingeid tabeleid, skeeme, ainult ideed, mida saad ise edasi nuputada ja kohalikele oludele vastama panna. Sarnasel teemal – palju lapsi ja säästlik eluviis, kristlik taust – on Large families on Purpose blogi ka, leidsin Reeda blogi viidetest, loen aegajalt siiani.

Viimased, mis olen ostnud, olid ka minu jaoks natuke liiga radikaalsed, Managers – sarjast 2 raamatut – Managers of their homes ja Managers of their chores.  Peamiselt skeemidest, mis kell mis laps mida õppima/koristama/mängima peab ja lugejate kirjadest, mis ütlevad, et jah, töötas. Neist ma ükskord kirjutasin ka natuke siin.  Eriti ei julge soovitada.

Aga eks erinevaid  Perenaise käsiraamatuid on ka eesti koduPerekondkeeles ilmunud, pluss vanemad – näiteks see nostalgia: Salme Masso koostatud  “Kodu ja perekond”. See on mul küll olemas, aga ega ma seda eriti tihti ei sirvi. Seal oli riietele aplikatsioonide tegemise teema ka sees, vist lihtsamad punasetäpilised lastehaigused koos pildiga jne.

Ja võibolla on midagi, mis mul on olnud ja ma olen edasi andnud + unustanud, seetõttu nimetamata jäänud?  Kui kellegi on häid muid, andke aga teada!

Penelope’de kohta on natuke siin, need on need, kes armastavad koostada nimekirju ja asju korras hoida. Jagavad oma häid ideid ja blogipostitusi teistega ka Pinterestis.

Motivates Moms leht ka siia nimekirja lõppu – kellele meeldib teiste koostatud tööde nimekirjast asju teha ja linnukesi teha kastikestesse kõige kohta, mis tehtud sai – isegi kui teil pole seda salapärast ac-d, millel filtreid vahetada – lõpuks tuleb välja, et tegu on õhukonditsioneeriga! Neil saab nii kalenderplaani kogu aasta kohta (vajadusel nädalate kaupa väljaprinditav) kui ka mobiiliäppe (vist). Põhimõtteliselt saab igaüks ka oma kodule vastava kalenderplaani välja mõelda, koos kastikestega, mis just oma vajadustele vastab.

Aga lõpuks tuleb ikkagi ise tööle hakata – enesedistsipliin ongi see motivatsiooni esimene lüli. Et hakkad kuskilt otsast pihta ja teedki, ole siis liblikas või buldooser. Või kombain – kui tahan, teen tööd, kui ei taha, lähen katki ja puhkan. 🙂

Pildihala

Peaks vist süüa ostma, mõtlesin. Postkasti olid laekunud toidupoodide sooduspakkumised ja kirjutasin oma hinnavaatluse kaustikusse üles, mida kust mis hinnaga ostaks. Viimati olin sinna kirjutanud märtsis, enne seda korra novembris ja septembris. Vanasti kirjutasin tihemini, kuna tahtsin enda jaoks mingeid märkmeid, mis ajavahemiku järel soodushinnad korduvad  samadel ainegruppidel ja mis poodides samal ajal samade asjade soodushinnad on. Muidugi on olemas selline tore asi nagu SEE leht, aga seal pakutakse ka neid kohti, mida ma ei külasta (nt Grossi) ja teiseks osasid poode seal pole, kus ma käin (nt. Kaupmees).

Mitu blogijat on kirjutanud e-poodidest ja mõtlesin, et see kojutoomine võiks olla suure koguse korral päris hea variant. Peale soovinimekirjade tegemist võtsin siis arvuti ette ja kohe selguski, et ei e-Selveris, e-Coop’is ega e-Maximas ei tooda kaupa mujale kui Harjumaale. Mhmh. Rimil aga e-poodi veel polegi, kuid vaevalt seegi kaua nii püsib.

Mis seal siis ikka, käin ise poes edasi. Täna käisin juba Väiksema Pojaga võimlemas, kuigi ta kuidagi ei tahtnud. Õnneks siis, kui liikuma hakkasime, oli ta oma suurema jorisemise suutnud ära joriseda ja töötas kenasti kaasa. Füsioteraapia ei ole ju alati selline lihtne ja valutu, vaid vägagi valus ja ebamugav, kui su liigesed ei tööta päris nii nagu tahaks. Või nagu teised arvavad, et peaks liikuma. Aga kui üldse ei liiguta, siis ei lähe ka paremaks, pigem hullemaks, nii et täiskasvanu loogikaga pole üldse küsimust, kas minna või mitte, kuid lapsel see arutelukoht alles areneb. Oi kuidas me ootame, et ta ise ka asja vajalikkusest aru saaks! Ehk juba järgmisel aastal?

Koju tulles sain ainult mõne hetke mõtiskleda, mida siis nüüd edasi teha, kui tuli Trennitüdruk ja teatas, et Väike Piiga pani endale legotüki ninna ja ei saa seda enam välja. Tegemist ei olnud õnneks duplodega, see oleks õudne olnud! Aga kui suuremad vennad peenikeste juppide legodega mängivad, siis neid pisikesi juppe jääb ikka üle ja nii see siis läks.

Puhu, ütlesin piigale ja hoidsin teist ninapoolt kinni. Piiga hingas kõigepealt kuulekalt sisse (tükki sissepoole tõmmates) ja siis välja, nii et pritsis pisut verd. Selge. Läksin EMOsse, mitte ei guugeldanud, mida teha. Telefoni unustasin ka koju. Aga istusime oma pool tunnikest EMO-s ära, pääsesime Trauma-uksest sisse ja kohe peletatigi meid minema, sest neil pole sellega küll midagi teha.  Minge nina-kõrva-kurgu-polikliinikusse Kuperjanovi tänavale.

Seal oli väga rahulik. Kedagi peale meie kusagil koridorides ei paistnud, valvelauatädi juhatas meid lifti suunas ja käskis teisel korrusel 234.kabinetti otsida, aga palus ukse taga oodata, kuna keegi on juba sees. Nii tore, mõtlesin ma tänulikult, et kuigi infolauas polnudki registratuur, on nad olulisele kabinetile siiski sellise numbri pannud, mis kenasti meelde jääks. No umbes nagu Trauma Üks, selline ilus kolmekohaline number nagu 234. 123 nad ilmselt ei julgenud panna, aga no see 234 sobib ju teise korrusega ka kenasti.

Varsti kuulsimegi läbi ukse, kuidas arst käskis sees oleval patsiendil kummeliteed juua, aga alkoholi mitte juua. Njaaa, tema ilmselt midagi ninna ei tõmmanud. Mees tuli välja ja meie pääsesime sisse. Minuti pärast väljusime, legotükk kaasas. Mitte midagi kohutavat ei tehtudki! Arst valgustas seda pisikest ninasõõret mingi tööriistaga  ja tõmbas heegelnõelaga legotüki välja.  Ta oli seda heegelnõela veidi modifitseerinud, kuid see töötas nii kiiresti ja kenasti, et ma tagantjärele täitsa imestasin, miks nad EMOsse endale üht heegelnõela soetada ei jaksanud.

Piiga sai kohe rõõmsaks. Ma polnud talle tegelikult midagi hullu rääkinud, mis juhtuda võib, kuigi mu enda peas tekkis küll igasugu mõtteid, kuidas väiksed jupid hingetorru minna võivad ja siis kopsutorude jagunemiskohta passima võivad jääda ja kuidas siis sõltub juba herneste kvaliteedist, kas neid saab sealt tervelt kätte või lähevad ära pudiks (limaskestad on ju niisked ja vett imav tükike võib veel paisuda seal, lego muutub ainult pisut limasemaks). Proovisin teha nii, et laps ei nutaks meie paanika pärast, sest algul ehmusime küll ära, aga nutuga ju tõmbab ka seda tükki ninna sissepoole.

Teinekord siis tean, KOHE nina-kõrva-kurguarstile, mitte EMOsse. Jälle targem.🙂

Eile õmblesin padjakotte, et teeks siis neid põrandal istumise patju. Ühele vanale ja katkisele põranda-sulepadjale tahtsin ka uut ümbrist teha, õnneks oli kodus olemas tugev hall kangas. Isegi ei mäleta, mille jaoks, aga kulus marjaks ära. Lõikasin sellest ühe padja jagu riiet ära ja järgi jäänud L-kujulisest jupist sain veel kolmele padjale ümbrised teha. Väga lihtne, kui algandmeid pole, et tee just niisugust mõõtu või muidu ei lähe!

Õmblusmasin juba ootas laua peal, nii et kui padjakatted tehtud sain, oli kahju masinat rahule jätta ja õmblesin ruttu Väiksele Piigale ühe seeliku ka, sest hiljuti selgus, et kleidid lähevad nii kiirelt plekiliseks ja üks seelik oli pesus, teine on veel liiga suur (mille Suur Õde talle sünnipäevaks organzast õmbles). Nii ta läkski pildile poisipea ja roheliste pükstega.

Proovisime just hiljuti perepilti teha, nagu igal suvel – tellisin isegi Vanima Lapse kodulinna – sest Minu Vanaema sünnipäev läheneb ja ta on juba nii vana, et asju kingiks ei taha, aga fotode üle on tal alati hea meel. Nii me siis tavaliselt teemegi igal aastal juulis perega pilti, heade asjaolude kokkulangemisel ka kõigi läheduses elavate lapselaste peredega, aga kuna mu õe ja venna pered olid linnast väljas, oli seekord plaanis kiirpildistamine ainult oma perega.

Tegelikult on see pildistamine õudne asi. Minu jaoks vähemalt. Mida rohkem inimesi pildil, seda suurem tõenäosus, et keegi vaatab mujale, teeb imelikke nägusid või misiganes. Kui seltskonnas on beebisid või väikseid lapsi, on see kõik võimendatud. Ei kujutaks ette, et täiskasvanute grupipildi tegemiseks keegi kedagi lükkama või näpuga pahatahtlikult torkima hakkaks, kuigi täiskasvanutel on komme üksteisele sarvi teha (kolleegidega pildistamisel vähemalt).

M i n u  ettekujutus pildist on selline, et inimesed vaatavad peamiselt õigesse suunda, pole hullu, kui kellegi parajasti reha käes on või keegi kellelegi keelt näitab, aga pildistatavad ei peaks olema kurja või pahase näoga, et JÄLLE peab siia pildile jääma ja Appi, ma olen tegelikult hoopis zombi. No me ei pildista ju iga päev, mis mõttes see “jälle”?

Aga ilmselgelt olen ma üsna üksi selle sooviga. Kui sa ei palka kedagi pilti tegema, vaid palud mõnel suht hea fotokaga  sugulasel pilti teha, siis tulemus on… kurb.

Mina olen pahane, sest keegi jälle mossitab ja rikub pildi tegemist ära. Ja kes siis on kurja näoga pildi peal, sest ta keelab kedagi ja loodab, et näiteks ülejäänud 10 alaealist inimest suudavad veel natuke paigal olla, aga siis kukub keegi teine lihtsalt pikali ja ohhh. Ja siis Reet kirjutas, et vaatas naeratavate inimeste pilte ja tundis, et ta pole sama hea kui kaunis ja naeratav Tõeline Ema  ja mina lohutasin, et mis siis sellest, et nad naeratasid neil puudus pildilt vanniraamat. Aga ise näed põen ka.

Ma ei tea, on see siis nii palju palutud, et kord aastas paar perepilti teha, kus KÕIK oleks peal? Ükskord mul sai villand ja tahtsin fotograafi tellida. 200 euri? Eeee…? Mõttepaus. Ja siis kõik pakkusid, et ma tulen teen ise sul, ära võta fotograafi!

No ja siis iga aasta ma olengi kurb. Vaatan neid pilte, mis on hea sooviga tehtud, aga osadel inimestel on pool pead läinud, osadel lastel on juuksed või puulehed (??) näo ees ja fotograafil pole see häirinud. Või siis vaatame me kõik näoga päiksesse nagu kunagi kooli ees tehtavatel klassipiltidel, kus kõigist paistsid ainult kulmud (päikseprille ju ei olnud ja midagi tuli silma tungiva päikese varjuks ju ette tõmmata). Üks mitu-mitu-mitu aastat varasem perepilt on meil selline, kus mina olen ainsana varjus, nahk tumehall ja kõik teised on päikesepaistes ja näevad miskipärast elus inimeste moodi välja. Juba aimate, et see pilt on kusagile ära sokutatud, mitte raami sees?🙂

Ja kõik (see oli nüüd väike naiselik liialdus) on pildistamise ajal minu peale pahased, sest mina üritan selgitada, et vaatame kõik vanaisa poole ja palun püsige korraks paigal ja palun ära tee seda naeratamise asendusnägu, kus grimass on sisse lülitatud. Õnneks selle näoga hakkan ma juba harjuma, sest esiteks kahel eelmiste aastate pildil on sellel lapsel seesama nägu olnud ja siis on ikka äratuntav järgmistelt piltidelt ka. Teiseks vaatasin rõõmuga lasteaiapilte ja seal olid vähemalt 3 noormeest sama õudse näo pähe teinud, üks hullem kui teine! Rahustav vaatepilt! Teiste peredes on siis ikka ka mõnikord nii.

Vaatad muidu näoraamatus või blogides teiste pilte – täiesti normaalsete nägudega lapsed. Reeglina õnnelikud. Ja need naeratavad näod, nagu pildistamine oleks normaalne asi! Ma ei tea. Ju neil on normaalne ema, kes teeb tihemini pilti ja ise naeratab malbelt.

Mul on ikka kahju ja siis ma teengi ülejäänud aasta lihtsalt seelikutest pilti. Või sellest, kuidas lapsed aias suusatavad, kriimulise näoga piparkooke kaunistavad või harilikus sassis põrandaga  toas legodest ehitavad. Ükskõik mis näoga, sest mõni ikka tuleb välja ja ma teen kasvõi 5 pilti, et kellelgi pead kogemata maha lõigutud poleks. Paar korda aastas panen albumisse ka ja vaatan. Ausõna, mõnikord vaatavad lapsed ka. Nii et ma ei tee neid ikka niisama ja selle pärast ei põe, et oma arvuti pildikaustas häid perepilte pole.

Mõned perepildid on meil seinal ka, paari viimase aasta omad (aga vist see ilma näokõrgusel lendava rehata) ja siis mõned äravahetamiseni sarnastest lastest. No et pildil on Trennitüdruk natuke peale aastaseks saamist, aga kõik kahtlustavad, et Väike Piiga, sest nad on nii sarnased. Ainult meie mehega oleme seal kuidagi kõhnemad, sest noh 12 aastat tagasi.😀 Photoshop ilmselt. Sellega pidi ju saama kõigi pildilolijate näod otseks keerata, naeratama panna ja kasvõi poolteist pead juurde kleepida, isegi kui need poolteist pead muu pildi raamidest väljuvad.

Oh, ei saa meist seda naeratavat pildiperekonda. Lähen patju täis toppima. Nemad ka ei naerata viisakalt pildi tegemise ajal, muudest kommetest rääkimata, aga siis võin nad karistuseks pildistamata ka jätta. Väikese Piiga eilne seelik küll naeratas.

seelikHeleroheline2