Hihii, kevad

Aitäh, armsad, et te aeg-ajalt ikka käite vaatamas, kuidas mul läheb ja kas ma olen kirjutada saanud! Ma olen peas juba mitmeid postitusi valmis kirjutanud, paraku olen vabal ajal (need üksikud minutid, hahaa) vist arvutis eemal olema juhtunud ja nii ma peangi häbelikult punastama. Aga plaanid on suured, millest kõigest kirjutada tahaks! 🙂

Kuidagi märkamatult on mul juba kevad hakanud – nagu ma eelmise aasta kevadel kirjutasin  Aastaaegadest, et on palju uusi tärkavaid asju ja kõigega tahaks tegelda ja just praegu sajab uusi põnevaid asju nagu lumikellukesi peale vihma. Ma ei saanud ju seeni pärast vihma kirjutada, kuna kevadkogritsate aeg pole veel käes, aga lumikellukesed on meil aias juba peaaegu valmis küpsenud, üle päeva käime Väikese Piigaga neid kiitmas. Varsti hakkavad õitsema ka, sest valged õienupud on neil juba püsti! Eelmise aasta 24.veebruaril õitsesid ka, aga no praegu on pooled eestlased valmis, et kohe tuleb vast uuesti talv, mina kahtlustan ka. Igaks juhuks pole kelke ega lumelabidat ei garaaži ega keldrisse ära viinud, sest siis läheks neid raudselt kohe vaja! Ega ma nii väga ka talve ei igatse. Mul on juba tulpide hooaeg hakanud.

Lapsed on olnud peaaegu kogu aeg terved, väiksed nohud-köhad käivad vist asja juurde ja selle kõrge palavikuga kiire viiruse unustasin ma juba ära, seega talvehooaeg on päris meeldiv olnud. Võib-olla on see hoopis sellest, et mul on sel aastal KAKS lasteaialast? See tähendab, et väsimuseaastad hakkavad mööda saama?

Väsimuseaastad on see aeg ema elust, kui on väike laps või väiksed lapsed, ise aru ei saa, et väsinud oled, aga tehtud jõuad vähem kui …hmm, loodad? Plaanid? Midagi seesugust. Lisaks, kui keegi küsib, kuidas sul päriselt läheb, vastad automaatselt, et hästi, aga olen natuke väsinud. Et mitte öelda, et ma olengi väsinud, iga päev, iga õhtu, iga öö (sest kord-paar öö jooksul ikka pead lastega seotult magamise asemel muud tegema) ja iga hommik. Aga kuna see on nii igapäevane värk, siis muutud tasapisi tuimemaks ja ei pea seda enam varsti selliseks asjakski, mida jutuks võtta, kui küsitakse, kuidas läheb.

Aga nüüd – kui mu lapsed on SUURED – olen avastanud, et ma polegi nii väsinud vist enam, sest ma pärani silmi märkan kõigisa tubades kohti, mida ma pole siin elatud 5+ aasta jooksul märganudki, millega need täidetud on. Peale märkamise olen jõudnud ka selliseid kohti koristada, ehkki pole olnud otsest sundust! Kui veider! 😀

Muidugi käivad ka praegu aegajalt öised eksikülalised (kes plaanivad oma toast tualetti reisida, aga eksivad mõnikord ära ja teevad mingis imelikus kohas kaeblikku häält, kuni keegi neid vetsu juhatab), aegajalt ei tule und, kuna pea on täis plaane, mida kõike võiks homme teha ja kas võiks vastu võtta pakkumisi minna sinna, tänna ja kolmandasse kohta või hoopis jalutada vaikselt ja rahulikult naabruskonnas üks tiir, lihtsalt üksinda jalutamise mõnu pärast? Õhtuti on nii hea jalutada, külm enam pole, helkurid on ka alles (värskendasin just laste koolikottide helkureid, sest leidsin vaba hetke esikukapi riiulite korrastamiseks ja sealt tuli umbes KAKSkümmend helkurit vastu!!!) ja ise saab tempo valida! Lapsevankri ajastul oli lihtne hommikuti jalutada, sest ei pidanud tööle minema ning lõuna ajal ja peale lõunat jalutada, sest hea oli lapse magamapanekuks jalutada, aga kui pole koera ega lapsevankrit, on iseendaga jalutama minek kuidagi keerulisem ettevõtmine. Loomulikult on alati võimalik leida kodus mingi tegevus, mida teha, sest keskkond on päästik, nagu ma Päästikute raamatust lugesin siin. Aga iseendaga jalutades tulevadsamahead mõtted nagu hommikuti liiga vara ärgates ja suurepäraseks päevaks valmistudes.

Hommikust varasemat äratust ma olen nüüd ka umbes kuu aega harjutanud – et panen kella 5 minutit varasemaks kui tavaliselt ja siis püüan ärgates mõelda, kui tpore päev mind ees ootab. Kindlasti juhtub midagi erakordselt ägedat! Kindlasti läheb midagi väga, VÄGA hästi – ja tavaliselt lähebki, ausõna! Et ma ei unustaks, siis panen need tavaliselt õhtuti kirja ka, need ägedused – näiteks täna lugesin ühte väga head ja intrigeerivat  artiklit Mõtlemise õpetajast ja peale selle üks äge naine kirjutas sellest, miks ta juba 15 aastat ajalehti ei loe, sest mis neist võõrastest muredest ikka lugeda, äkki saab selle asemel kellegi ära kuulata ja sellega maailma paremaks muuta? Äratundmisrõõm tuli, ma ka ju ajalehti ja uudiseid ei loe ja viimasel ajal ei suuda autoga kooli sõites ka raadiot kuulata, sest sel õppeaastal sõidan koos armsa kolleegiga, kellega on alati tore vestelda, mitte muusikaga mõtteid summutada.

Aga nüüd jooksen magama! Mu 6 tundi und ootavad mind juba!!

Ja ma mõtlen teie peale!! Aitäh, et te olete olemas, kõik teie, kes kasvõi kordki siia lugema ja/või kommenteerima on sattunud! ❤ ❤ ❤

Kaks last ja sama tuba

Nii huvitav, kuidas ühes toas koos elades lapsed kas sobivad või ei sobi. Ja kui kuidagi ei sobi, kas siis lõpuks ikka sobivad? Kas see haakub tegelikult ka sama ühikatoaga, et seal on samad trendid? Ma pole kunagi ühikas ega tudengiüürikas elanud, nii et ma ei tea.

Esimene ja teine laps omavahel nii hästi ei klappinud, et neid pikemaks ajaks ühte tuppa magama oleks saanud paigutada. On ju tohutu kiusatus vanema õe ehteid ja muud pudi-padi proovida ja kanda, kui oled parajasti 5 aastat noorem ja vanem õde käib juba koolis? Iga päev palju ägedaid asju, mida uurida! Iga päev millegipärast ka suur pahandus… Seevastu Vanem Poeg, kes oli siis alles väike pesamuna, ei tundnud ei patsikummide ega kaelakeede vastu mingit huvi. Nad klappisid Vanema Õega kahekesi samas toas ja samas naris väga kenasti mitu aastat kuni kolimiseni. Noorem Õde elas siis meie magamistoas. Vahepeal elasid ka Noorem Õde ja temast noorem Vanem Vend kahekesi meie magamistoas samas naris. Magamapanek polnud lihtne.

Kui elasime aasta ajutiselt mujal, ei mahtunud väike Trennitüdruk enam meie tuppa ja seega saime kõik kolm last majutada päris lastetuppa. Lastetoa ukse taga koridoris olid laste riidekapid ja neil oli ka eraldi laste vannituba! Kuna olukord oli kõigi jaoks uus – võõras koht, võõras keel, võõras kool – hoidsid lapsed kokku ja mingeid suuri tülisid tol ajal polnud, magama läksid õhtuti kõik korraga (12a, 7a ja 4a) ja vahepeal korraldasid nad veel teemaõhtuid või vannitoapidusid. Vannitoapidu tähendas, et mängiti kellegi sünnipäeva vannitoas. Vahel tuli Trennitüdrukule sellise sünnipäevapeo mängimiseks isegi mõni klassikaaslane külla.

Aasta peale tagasikolimist kolisime veel edasi oma praegusesse kohta. Söögituba polnud meil siis veel söögi jaoks, vaid hoopis nariga varustatud suure toa jätk. Seal said Trennitüdruk ja Vanem Vend omavahel üle väikeste kivide ja kändude ikka koos magatud, Vanim Laps aga sai ülipisikese oma toa. Tema igatahes oli rahul, kuigi püsti seismise ruumi seal väga palju polnud. Mõne aja pärast, kui oli vaja samasse narisse mahutada Suur Vend ja Väike Vend, meenus mulle seesama algusaastate jama – nii põnev on võtta vanema venna asju, kogemata purustada legoehitisi ja koos magamaminek tähendas Vanema Venna oigeid ja karjeid, et väiksem ei lase magada, taustaks Noorema Venna ladus jutt, naerupurtsatused ja kaheksas kord voodist välja lipsamine, sest väga tahaks juua/süüa/pissile – ja loomulikult viimast korda! 😉

Sellega oli täitsa häda, proovisime rääkimist ja lugemist ja juures passimist ja hoiatusi a la pean vennale hommikul kommi andma, kui sa tal õhtul magama jääda ei lase… Aga ei midagi. Mõni õhtu magasid, mõni õhtu tülitsesid, Suurem Vend õppis igasugu nippe, kuidas mitte välja teha valjuhäälsest segajast ja ikkagi magama jääda. Värske peaga kooliskäimine on ka algklassides oluline boonus, kõigiga seda ei juhtu.

Ja nüüd suvel, kui Vanim Laps välja kolis, Vanem Vend tema imepisikese toa endale sai ja Väike Piiga endisesse poiste tuppa nari alumisele korrusele kolis, hakkas nari-oopus uuesti. Noorem Vend, kes 5-aastasena nari ülemisele korrusele ülendati, oli ronimisega siiski hädas. Öösel alla tulek ja unise peaga üles ronimine oli tema jalgade eripära tõttu vaevaline ja kogu see aeg oli nari alumisel korral väike fuuria, kes oma voodis siputas ja tantsis, kui teine magada tahtis. Laulis ja naeris, kuid vend tahtis hommikul lasteaeda minekuks miskipärast öösel magada. Siis avastas Väike Piiga, et nari ülemise korruse lippe ühendava paela küljes saab rippuda ja kiikuda (kuni pael mõnest kohast ära katkeb, aga paelu on ju teiste lippide vahel ka) ja tegi seal õhtuti jõutreeningut. Sinna lippide kohale saab ka autosid või muid mügarikke toppida, mida alt nähagi pole! Nukud koos mänguloomadega tahtsid kõik sinna ripnema jäänud paelte otsa kiikuma ja lahke südamega Väike Piiga pidi neid ju ometi teenindama. Ühesõnaga igasugune vilgas tegevus, mitte rahulik unemaa. Päevaks pidime nariredeli üles korrusele tõstma, et kõik mänguasjad venna voodisse ei koliks, aga seda trikki tegime juba vanasti igasugu eelnevate naridega ka. Siis said vanemad tüdrukud spagaati harjutada, et voodisse pääseda. Igapäevane kodune trenn. 🙂

Selle sügise hakul vahetasime nari kahe pikendatava voodi vastu välja. Hea, et mu vana pikendatav voodi alles oli, lisaks oli üks sugulane oma lapse pikendatava ka kunagi meile pärandanud. Jäi ära voodisse turnimine ja algas uus ajajärk pealkirjaga “Sinu voodi on täna parem kui minu oma!” See tähendas, et kummalegi lapsele tundus teise voodi parem, ükskõik, kummas voodis nad parajasti magasid. Kaks nädalat lubasime neil iga õhtu voodeid vahetada. Teatasime ette, et kahe nädala möödumisel otsustame ära, kumb kummas magama hakkab ja nii läkski. Nüüd magab kumbki oma voodis ja voodeid ei vaheta – aga see-eest jätkub õhtune vaatemäng. Millegipärast tahab jälle vanem lapsuke öö saabumisel magada ja noorema sisepõlemismootor töötab veel täie auruga. Vahel aitab unejutu või terve karja unejuttude lugemine, vahel toimub ka tunnike peale Une-Mati ja Päris-Mati seiklusi toast väljajalutamine erinevate ülaltoodud põhjendustega.

Jõulude eel hakkas Noorem Vend ise ka õhtuti välja jalutama, et meile suure saladuskatte all öelda, et Palun kustutage pärast Väikse Piiga magama jäämist need jõulutuled ära, et need terve öö ei põleks! Iga õhtu sama suure saladuskatte all, sest Väike Piiga ei taha magama jääda, kui tuled ei põle, vend jälle ei saa magama jääda, kui tuled põlevad.

Mingi hetk õppis Väike Piiga ära järjekordse graatsilise sirutuse oma voodis kikivarvul seistes ja sai kõik 6 laelambi pirni ühe lülitusega laes hiilgama panna, nii et õhturituaalide juurde käis laelambist pirnide väljakeeramine. Seinakontaktilamp aitas siis hädast välja, aga kusagilt tuli välja värve vahetav led-lamp ja siis üks sarnaselt värve vahetav, aga mitte nii väsinud jõulukuulike, aga neil said patareid varsti nii tühjaks, et algul võis pikalt jälgida punast valgust, mis korraks roheliseks muutus ja siis kustus,et uuesti punastama hakata. pärast polnud sedagi, nii et tuhmid kollased tähekesed aitasid peale seda meid hädast välja. Etem ikka kui laelamp. Aga sinna juurde kostab endiselt palju kihistamist, loomaaed voodis (öökullid on hetkel välja pagendatud, aga mõned kassid, mõned koerad, hiir, rott ja paar rebast) on seal küll pea iga kord valves. Mõni loomake käitub halvasti ja pagendatakse, aga kuna rebased peavad iga päev lasteaias ka käima ja on õhtuti väsinud, siis nemad ööbivad mõnikord Väikse Piiga seljakotis.Vahel hakkavad loomad voodis juba nii laiutama, et Piiga ise enam hästi ei mahu sinna tekkide ja sabade kuhja äragi. Nooremal Vennal sellist muret pole, tal on üks kindel lemmik ja kedagi teist sinna ei võeta. Autosid, legomehikesi ja mootorrattaid ammugi mitte, nagu Suuremal Vennal.

rebased_ja_kassid

Mu suur lootus on, et väljas läheb järjest valgemaks ja äkki paari kuu pärast on õhtul jälle nii valge, et ei peagi lampidega tegelema, et saab õhtuti kauem õues olla ja lapsed langevad voodit nähes sügavasse unne, kasvõi riietes.

Jaanuar saab ju kohe läbi! 26.märts 2017 polegi ju enam nii kaugel??

Sünteetiline bioloogia ja riiulid

Vahepeal on jälle kiiremad ajad olnud. Olen saanud targemaks, sest sattusin konverentsile, kus olid nii põnevad ettekanded. Puude parasiitidest, taimede tekitatavast meeletust kogusest CO2-st ja reisimeditsiinist. Siis kõige peale veel poolteist tundi sünteetilist bioloogiat, mis mingil hetkel ulmeraamatute teooriat meenutama hakkas. No et küllap 50 aasta pärast seisavad kõik inimesed sabas, et endal jalgu ära amputeerida lasta, sest tehisjalad on selle aja peale nii viimseni timmitud ja juba ka pisut odavamaks läinud, et eelised tavaliste “vanakooli jalgade” ees on mäekõrgused. No ja kuna inimese genoomi saab sisse häkkida ja ümber programmeerida, siis seda peakski tegema, sest mida muud meil üle jääb? Kui on võimalik luua vähikindel või haiguste kindel inimene, tuleb ära teha, onju?

Kõrva jäi kraapima ainult see põhimõte, et kõik inimese heaks. Mitte looduse. Sest noh, kohe peame ju muudele planeetidele ka kolima, maakera saab otsa ja meid on nii palju, et lausa mitmele planeedile peab kolima, kui me sinna sobivad värgid (hapnikuga keskkonna) sünteesime paarikümne aastaga. Kui varem pidid hiinlased oma põllul malaariaravimi jaoks taimi kasvatama, siis nüüd teeme selle pärmi abil ära, tööstuslikus mahus, siis maailmaturul hind ei kõigu enam.

Nägin esimest korda elus esinemas päris akadeemikut. See oli võimas kogemus. Ta oskas päriselt ka ettekannet teha, ilma slaidi-karaoke formaati minemata (siin on mu slaidid, näete isegi, ja nüüd ma loen selle teksti teile sõna-sõnalt ette), valdas tõesti teemat ja huvitav oli ka. Jõudsin jooksupealt umbes 8 lehekülge märkmeid ka teha. Muude ettekannete ajal jõudsin salli valmis kududa, serva üle heegeldada ja täna ära kinkida. Korda läks.

salli_kudumine
Sokid on juures ainult mõõdupuuks.

Jõudsin TED Talki kuulata asjade tegemise edasilükkamisest – lihtne, lühike, lõbus ja lööv. Kokkuvõte oli Tim Urbanil natuke hämmastav, aga loogiline, kui järele mõelda – et kõik lükkavad tegelikult teatud asju edasi. Kui mitte neid, millel tähtaeg kukub, siis näiteks neid, millel pole tähtaega – oma tervis, ammu igatsetud hobiga alustamine või aeg perega. Mulle meeldisid need slaidid ka seal taustaks, kuidas töötab edasilükkaja aju ja kuidas tavalise inimese aju. Ta oli ikka asjale päris hästi pihta saanud. Kui keegi tahab oma elust veerand tundi selle mehe kuulamisele-vaatamisele kulutada, siis link on siin.

Siis kuulasin veel, kuidas suhelda inimestega, kui sa nendega eriarvamusel oled, see oli ka õpetlik, tuletas meelde neid asju, mida peaks teadma, aga mille vastu iga päev eksin vist. Celeste Headlee rääkis 11 minutiga 10 ways to have better communication ehk siis sellest, mis hakkab tasapisi haruldaseks muutuma. Mul oli jalgrattaga toas sõitmisele lihtsalt mingit rääkivat tausta vaja. 🙂

Siis tegin veel riiuliga trikki. Algul oli raamaturiiul selline täissöönud variant, siis korraks kõhnade ja veidi kaardus ribidega ja pärast oli jälle raamatutega riiul.

raamaturiiul_kirss.jpg    ilus_raamaturiiul.jpg

Aga pärast olid värvid juba vahetunud…ulmeline_raamaturiiul.jpg

Tegelikult on harilike raamatute riiulisse mahutamine üks õudne töö mitmel põhjusel – kõik on ju erineva kaanevärvi (või kui värv on sama, siis pealkirja font ja asukoht on erinevates kohtades), kõrguse, formaadi ja teemaga… Väljavõtmine käis muidugi kiiresti, sipsti laua peale kuhjade kaupa – aga tagasipaneku ajal leidsin umbes 50 raamatut, mida oleksin tahtnud kohe lugema hakata. Tõsiselt ka! Osa muidugi sorteerisin välja, need ootavad kahjuks laua peal edasi, kuna homme olen olümpiaadil ja raamatud peavad ootama, mis neist saab.

Meil oleks vaja selliseid raamaturiiuleid, mille riiulid ei painduks kaarekujuliseks. Ei tea, kas need Ikea Billyd on paksemast materjalist kui need tavalised 15-17 millimeetrise läbimõõduga riiulid, mis meil kodus on? Hinna järgi kahtlustan, et mitte?

Teised pereliikmed olid koju jõudes siiski natuke ehmunud. Mine tea, äkki pean fantaasiakirjanduse siiski tagasi tema riiulisse kolima, kuna minu kirjud raamatud näevad ka musta värvi riiulis endiselt kirjud välja. Ülejäänud neli raamaturiiulit on hirmuga ootel. Nüüd on ainult see raske koht, missugust raamatut homseks lugemiseks kaasa võtta? 🙂

Jaanuari jõululaudlina

Jaanuar juba jookseb ja mul on tunne, nagu oleksin ma rongist maha jäänud, sest mina küll joosta ei viitsi hetkel. Olen täiesti rahul sellega, kui mõnikord saab midagi tehtud ja kui lapsed on enam-vähem terved. Väiksematel on vahelduva eduga küll taskurätti või köharohtu vaja, aga sagedusega iga nädal, mitte iga päev, nii et on isegi hästi läinud.

Meil toimus selline suursündmus, et Trennitüdruk oli haige ja sai 2 päeva koolist puududa. Uskumatu õnn! Muidu kuuleme ainult torisemist, et teised-saavad-alati-puududa ja miks-mina-kunagi-haigeks-ei-jää. Aga nüüd, hurraa, üle mitme aasta – väike palavik!

Mina kahtlustan, et nende jalgsi või bussiga trennis ja koolis käivate lastega ongi nii. Et mõnikord võibki külmetada, kui väljas on -5 ja tuulekülm -15 nagu eile, aga üldjuhul on sellised lapsed ikka puruterved. Väga hea, kui muude lastega on ka nii. Lasteaialastega päris nii pole, aga viimastes rühmades puuduvad ka lapsed vähem.

Koolis on saabumas veerandilõpp! Siiski on seekord kõik üsna rahulikud. Ei tea, kas õpilastel on jõuluvaheajast jäänud rammestus või nad pole veel avastanud, et kellel jooksvate hinnete sees X-id, need veerandihinnet ei saa. Järgmine nädal paistab.

Avastasin Konsumist (koobist on nagu imelik öelda, pole veel Coobistunud mu mõistus) kirssidega puuviljaleiva. Kuna keegi polnud seda eelmisel päeval vist poes märganud, oli see üpriski alahinnatud ja torkas mulle silma, muidu poleks mina ka ilmselt märganud. See oli kohutavalt üllatavalt hea maitsega ja sai väga kiiresti otsa. Minu innukuse peale tahtsid kõik teised ka proovida ja poole tunniga oligi kirsileib otsas. Kui kunagi veel näen, ostan kindlasti, aga otsinguga leidsin ainult selle, et tegu on Eesti Pagari jõululeivaga, mis võitis 2016 jõulutoodetest ühe pagaritoodete auhinna. Võib-olla nad ei saagi seda enne novembrit toota?

Kirssidega on mul selline suhe, et hea meelega muudkui sööks neid. Kahjuks talvel kulub enamus kirsi-arooniamahla köharohutilkade sissesöötmiseks, külmutatud kirsid pole aga päris sulanud peast söödavad, siis talvel mul ongi kirsipuudus. Õnneks saan ma seda taldrikuga leevendada, sest minu taldrik on meil ainuke kirssidega taldrik ja ma näen seda iga päev. 🙂

Teine minu lemmik on Polli astelpajumahl, sain kingiks ja nüüd muudkui joon kuuma vee ja meega. Kahjuks põhi paistab…

Muidu on jaanuar nagu jaanuar ikka – kustutasin postkastist natuke kirju (enamuse siiski lahterdasin kaustadesse 2014, 2015, 2016 – küll kunagi hiljem jõuab veel kustutada); kastsin orhideesid (loodan, et nad tulevad kunagi kevadel veel meelde);  õmblesin jõululaudlina servi, sest laualina sai esimesel aastal ilma servade palistamiseta kasutusse ja pärast polnud mul meeles. Nüüd on teisedki jõulud sellel laualinal üle elatud ja peale seda võib ju ometi servad ka jooksmisest vabastada. Jaanuari algul käisin töökaaslastega Paide Wittenstein ajakeskuses ja nii sinna kui tagasi sõites sain laualina servi õmmelda. Loomulikult saaks õmblusmasinaga kiiremini, aga kuna õmblusmasin on kodus ja kodus on millegipärast sada muud asja peas, mida teha, siis kodus kuidagi ei edene see asi. Vähemalt on nüüd 3/4 valmis. See on selline meeter korda poolteist meetrit laualina, mahub kenasti käekotti. Nii hea, kui ei pea ise roolis olema ja kui väljas juba valgem on! Saab aega paremini kasutada, kui tuju on. Matustele sõites polnud üldse tahtmist õmmelda näiteks.

Nüüd on mul valida veel 5 erineva kodutöö vahel, sest täna on selle nädala ainuke üksinda kodus päev! Kudumine on neist kõige etem, ma kahtlustan, nii et ma nimetasin selle ka kodutööks. 🙂

sinisekirju_sall
Neljanda kollaka triibuni sai ühest tokist! Ja tegelikult ei ole ühest otsast laiem sall, ärge vaadake sellise pilguga (nagu mina)!

Uued algused vanadele

Vahepeal on saabunud käesolev aasta ja vabu hetki pole eriti ette tulnudki. Või on asi olnud hoopis viimase jõulupeo korraldamises, koolitustes ja Paide ajakeskuses, ei tea.

Igatahes jõulud said mööda, kingitused on vist juba leidnud oma koha ja nädalavahetused olid kadunud. Nädalavahetused on üldiselt kõrges hinnas, sest siis saab puhata, aga seekord olid nädalavahetused väga hõivatud seoses jõulude ja uue aastaga, nii et tunne oli, et nädalavahetused jäid ära. Täna juba oli natuke nädalavahetust, sest toimus kauakorraldatud viimane eelmise aasta jõulupidu.

Inimesed ikka mõtlevad uue aasta saabumisel, et mis siis eelmine aasta tehtud sai ja kas läks ka hästi. Meie vaatame tavaliselt seda nimekirja, mis jaanuarides tavaliselt koostud on saanud – Plaanid koduga 2014/2015/2016. Ehk siis kolm erinevat paberit on, mõned asjad on ka plussmärgiga, aga mõned passivad juba 2017 aasta plaanide nimekirjas ka nagu veteranid. Eelmisel aastal alustatud veevärgistamise plaan näiteks.

Käisime suvel kohalikus veevärgis ja kurtsime, et vett ei tule kraanist eriti. Või siis tavaliselt natuke tuleb, aga hoidku selle eest, et keegi kusagil samaaegselt nõudis peseks, siis pole võimalik enam hambaid pesta. Või teatud hetkedel, kui pesumasin peseb. Mõnikord kasutab keegi ka tualetis vett või peseb näiteks värviseid pintsleid. Siis ei saa keegi teine vett. Veevärgimehed käisid meil ükskord kohal ka, vangutasid pead ja ütlesid, et majja sisse tulev toru on vist väikese näpu jämedune.

Veevärgis kohapeal selgus kummaline tõsiasi, et kuigi meie maja on juba eelmistest elanikest saati liitunud ja meil on kehtiv leping, ei tea keegi, kust siia vesi tuleb. tõenäoliselt mingite teste kruntide alt, aga kas paari maja kauguselt kuidagi risti või siis hoopis ühest väiksest kõrvaltänavast 5 maja eemalt, läbi viie erineva aia? Aga veevärgist öeldi, et me peaks ikkagi asja käsile võtma, sest kui kusagil tekib avarii, on vaja ju meil asi korda teha. Meil??? No jah, korda tegemine tähendab, et oleks vaja majast tänavani kraav kaevata ja siis natuke asfalti üles võtta ja siis sinna kanalisatsioonitorule lisaks veetoru ka panna. Hmmm, meetri jagu asfalti peate ka üles võtma ja tagasi panna laskma ja see läheb teil umbes 2000 euri maksma.

Me Mehega ehmusime selle peale natuke ära ja plaan järgmisest päevast oma vanni kasutama hakata jäi pisut soiku. Ja kuna veevärk lahkelt teavitas, et suvel ja sügisel pole nagunii kellelgi aega seda eriti teha, siis me väga ei kiirustanud ka. Aga karta on, et sel aastal tuleb veevärki edasi torkida ja küsida, miks meie peame vastutama viie krundi alla maetud veetoru avariiohu pärast, äkki nad saaks ise ikkagi välja uurida oma arhiivi kaevudes, kes kuhu mis torud pani. Ja kui peab ülejäänud kohad üles kaevama ja küüntega asfalti puruks kraapima, siis jätame selle suveks või sügiseks. Aga torkima vist peab, kuigi duši all saab ka käia. Saun on ka meil renoveerimisplaanis, aga kuna seal palju teha pole ja kiiret ka pole, siis võib see kuhugi aasta lõppu jääda. Aastanumbrit ei hakkaks täpsustama. 🙂

Mingeid plaane oli meil veel, kõiksugu korrastamine ja muu säärane igapäevane kõigepealt. Aga selles pole midagi erilist, sest seda me plaanime iga aasta ja tegelikult saabki iga aasta natuke tehtud. Legohuvilisi on meil juurde sirgunud, nii et jõudsime hankida ühe legotükkidele mõeldud karpide-sahtlitega süsteemi, sest Tööriistamarketis oli soodukas. Nende tükikeste sinna sisse sorteerimine võtab ilmselt natuke aega, sest tükid on lisaks erinevatele suurtele plastkarpidele kuidagi ka põrandale valgunud. Duplo legod elavad endiselt oma mänguasjade kummutis ja nende igaõhtune vaibalt ärakorjamine on Noorema Venna töö, sest nemad Väikse Piigaga ju iga päev ehitavadki.

Tööd said ka jälle ümber jaotatud, köögikoristamine läks pooleks, s.t. Vanem Vend hakkab Trennitüdrukult ametit õppima (minu abiga muidugi) ja 3 päeval nädala alguses vastutab köögi eest tema. Esik ja trepikoda on ka ära jaotatud, tingimusega “ema nõudmisel, aga vähemalt kord nädalas”. Köögiga paralleelselt jookseb söögituba – kui üks keskmistest lastest teeb kööki, koristab teine söögitoalauda-põrandat ja muudel päevadel vastupidi. Siis ei teki vast seda hetke, et köök on korras, aga söögitoalaual on üksildased ketšupiplekid magama jäänud ja varitsevad pooluniseid hommikupudrulisi…

Väiksemad lapsed käivad jälle rõõmuga lasteaias. Väike Piiga enam nii palju õmbluste peale ei kilju, aga sellegipoolest tuleb meil teda tihti hommikuti veenda, et need sukapüksid ONGI tema uued lemmikud. Siis ta ise elavneb ka kohe, kui ta kõigest sellest aru saab ja mõnikord ei koorigi ta siis 3 minuti pärast neidsamu sukapükse jalast ära, sest need ikkagi ei sobinud. Niidid ikkagi. See-eest on venima hakanud tema lasteaiast kojutoomine, kuna seal on riietumise venimine saavutanud uue taseme. Kui varem proovisin teha Kiirelt Koju meetodit, et ütlen ühte rühma, et see laps võiks seni riidesse panna, kui ma teises rühmas väiksema lapse riide saan ja talle järele tulen, siis nüüd see enam ei tööta. Vanem laps paneb riidesse ja siis passib ja ootab kurva näoga, kombe seljas, oma rühma riideruumis, kuni noorem laps maja teises pooles kaasavõetud kassi vahvelklotsidest ehitisest välja päästa üritab.  Puur mis puur, ega sealt vabastamine nii kähku ei käigi. Nüüd ma siis lasen hoopis Nooremal Vennal riidesse panna ja siis saame koos Piiga rühma minna. Millegipärast on meie laste rühmades troopiline kuumus, nii et kui viid hommikul lapsi lasteaeda ja ennast sealsamas jopest-mantlist paljaks ei koori, võid ise tööle minna läbimärgades riietes. Reedel selgus ka põhjas, keegi oli Noorema Poja rühmas jälle radika nupu pihta läinud ja selle 27 kraadi peale keeranud. Reede õhtul sai see siis tagasi inimlikuks keeratud. Väikese Piiga rühmas toimub ilmselt midagi sarnast. Mõnikord ma tahaks töölt tulles sinna riideruumi pehmesse tugitooli end kerra kerida ja magama jääda, sest Piiga ripub parajasti riidekapi toru küljes ja tunneb ennast akrobaadina. Mis on iseenesest tore, sest siis on tal edaspidises elus kindlasti lihtsam trikimeistrina tööd saada mõnes filmis või tsirkuses.

Kuna ma 2016 aasta lõpus ei suutnud oma raamaturiiulit ära korrastada, raamatuid aga tuli natuke juurde ka (joogiraamatud peaks hoopis kokaraamatute riiulisse panema, aga ma ei raatsi enne panna, kui pole kummastki vähemalt kahte mahla/smuutit teinud), siis mõtlesin, et mu selle aasta väljakutse võiks olla Loen oma raamaturiiulist vähemalt 30 raamatut! Rohkem ei hakanud panema, sest osa raamatuid on paksud ja nõuavad käestpanekut ja nende peale mõtlemist. Uusi ka enam väga osta ei taha, sest vanad on lugemata. Juba ammu inspireeris mind Kasuta oma kokaraamatuid-blogi, sest seal on ägedaid retsepte ja hea idee. Aga oma kokaraamatuid kasutan ma niigi, kui meil vahepeal nädala menüüplaanidesse igavus hiilima hakkab ja tahaks midagi muuuuud vahelduseks.

Lastega sai peale eelmise aasta Rootsi reisi arutatud, et sel aastal teeks jälle Eesti puhkuse, aga kuhu täpsemalt, seda veel ei tea. Kevadel on oodata Noorema Pojaga uut Haapsalu visiiti, võib-olla tahaks teisi lapsi ka sinnakanti viia suve poole, sest seal oli niii ilus! ma ei tea, kas Vanim Laps ka sealkandis käinud on, kui ei, saame äkki temagi nõusse. Praegu maadleb oma elu esimese sessiga ja see on üsna tasavägine võitlus, nagu ma aru saan, sest kumbki pool pole veel võitjana väljunud, aga lõpuminutid on lähedal!

Ah jaa, tegime perele 2017 eelarveplaani  ka peaaegu valmis, nii et kes oma perele veel eraldi rubriikidega selle aasta plaani (vt. kulude/tulude postitus) soovib, andke mulle Tammelilled ätt gmail.com teada 🙂

DIY ja rohelised jõulud

Täna paistis üle pika aja päike, nii et sain üle mitme kuu jooksmas käia! Mul pole küll kahju, et seekord lumiseid jõule pole, küllap need lumised värgid ka tulevad. Joosta oli hea, sest käisin reedel Lätis jõuluturge otsimas ja Valmieras niisama ka poes ja leidsin endale kauaigatsetud soojad jooksuretuusid. Minu suurust oli, ei olnud ainult One-size-fits-all-nobody ja isegi minu lemmikvärv oli! Kuna need olid 3-4 korda odavamad võrreldes nendega, mida meie sporditarvete poed müüvad, siis oli see puhas rõõm!ma olin küll oma jooksubotased Õele tagasi andnud, sest ta läks ükskord trenni ja unustas enda omad koju ja ta ei jõudnud enam tagasi minna, aga avastasin, et mu mõlema koolilapse botased lähevad ka mulle jalga. Järelikult on need neile mõlemile suured, aga no vähemalt varvas ei pigista! See on ju kõige tähtsam! Ja hea, et need koju toodud olid koolivaheajaks, muidu ma poleks küll joosta saanud. Laste eest on nii palju põhjusi tänulik olla! 😀

Joostes mõtlesin, et sel aastal on kuidagi imelikud jõulutervitused erinevatelt firmadelt tulnud – jõulud ja vana-aasta oleks nagu ühte patta kokku segatud, et ühine kaart saata kahe erineva püha puhul kokku. Peaks nagu uhke olema, et ei risustata postkaste kaks korda, aga no sõnum on ikkagi kipakas – Soovime häid jõule ja uuel aastal osta kindlasti need asjad meie poest! Ikkagi veider. Kuhu jäi see traditsiooniline “Häid jõule ja head vana-aasta lõppu!” variant??

Kuna lund ei ole, ei pidanud keegi oma kallitega ajaveetmisest loobuma lumerookimise kasuks, lumetuisk ei ajanud külla/kojusõitvaid inimesi autodega kraavi, keegi ei külmunud loodetavasti surnuks ka, sest täna hommikul oli meil akna taga igatahes +2 kraadi.

Minu Õde valmistus ka jõuludeks, tegi üliägedaid vahukommidega kakaovalmistuspakikesi – retsept on päris internetiavarustest, aga pilt on ikkagi Minu Õe tehtutest, sest need nägid niii ilusad välja!

Tee_ise_kakao.JPG
Tee-ise-kakaopakikesed: grilltiku küljes on silt Kasta kuuma piima sisse!

Nädala sees käisin õe juures veel kehakoorijaid ka kokku keeramas – piisab, kui on olemas paar pisikest kaanega purki, kookosrasva, suhkrut ja mõni tilk mandliessentsi või sidruniõli. Tegelikult esimese koguse tegin täiesti ekspromt kättejuhtunud asjadest – mandlilikööri essents (mulle tundus, et see on see, aga poolakeelne rohkete susisevate tähtedega nimetus ei andnud mingeid vihjeid!) ja kakaopulber. See mõru kakaopulber, mitte piima ja suhkruga variant. Ja tuli kõik kokku segada ja soovi järgi konsistentsi parandamiseks kas suhkrut või paar tilka essentsi või värviks veel veidi kakaod lisada. Minu Õde tegi samal ajal paari tilga mahla ja piparmündiõliga piparmündi kehakoorijaid.

Tee_ise_kehakoorija.JPG
Tee ise kehakoorija: segamisfaas
Kehakoorija.JPG
Kehakoorijad on purki aetud ja kaanetamiseks valmis.

 

Lastega on tore. Lasteaialapsed küll nohused, aga kahtlustan, et raviga “maiustuste ärajätmine” pole võimalik alustada enne ülehomset. Ühel koolilastest lõppes kool varem, teisel tehti veel viimastel päevadelgi koolis 27-lehelise materjali peale “tunnikontrolle” ja Vanim Laps saabus ka koos kallimaga jõuludeks koju. Saime siis 8-kesi söögilaua taga istuda ja söömisega mitte üle pingutada, natuke õnnestus ka, sest meil polnud seekord kartuleid prae kõrvale plaanitud. Samas õhtuks tegi Kallis Mees kahte erinevat kooki – õuna oma ja sidruni biskviidi taolist – ja lõpuks oli kõht ikkagi täis ja isegi mind meelitati lauamängu mängima.

Täna on meil ees suguvõsaga kaks pidu, kus meie kanda jäi salatiosa + värsked köögiviljad (suurema suguvõsapoolega peol). Õe perele laenasime juba välja kõikvõimalikud võileivatikud, nii et ootan põnevusega, mida kõike nendega tehakse! Ema lubas seekord sinna kaasa praadida kanafileetükke, tavaliselt teeb ta soojad kotletid. Venna pere lubas lisaks söögile organiseerida ka sombreeroga jõuluvana, nagu igal aastal, ehkki sel aastal polnud lõpuni kindel, kas jõuluvana oma perekondlike eriolukordade tõttu ikka tulla saab.

Nüüd siis ruttu oasalatit tegema! Punased oad + singikuubikud + keedumuna + majonees hapukoorega + riivjuust, ma arvan.

Ei saa veel jääda talveunne

Mul on kahtlane tunne, et ka see nädalavahetus hakkab läbi saama. Olen kuidagi pooleldi talveunes, sest nii eile kui täna õnnetus mul keset päeva pikutama minnes kogemata magama jääda.  Minu poolest võiks täna ka juba magama ära minna, kella 20st und alustades puhkaks hommikuks täitsa kenasti välja?

Eelmine nädal oli tegus – lisaks koolipäevadele oli üks pikk koolituspäev projektide kirjutamise asjus (milles ma olen täielik algaja, aga kuna seal anti väga hästi süüa, võiks vabalt teinekordki käia) ja käisin ühe klassiga Chemicumis eksperimente tegemas ja vaatamas. Võrreldes selle päevaga, kus aasta noorema klassiga kalu vaatlemas-lõikumas-hakkimas-küpsetamas käisime, pidas suurem klass end ikka väga korralikult üleval. Mul peaaegu polnudki piinlik. Lisaks kirjutasid kaks tütarlast ise kiitva kokkuvõtte keemia ja füüsikaga sisustatud päevast ja üks noormees tegi minu jaoks oma telefoniga pilte – mina pidin ainult kokkuvõtte sõnastuse üle vaatama ja piltidega koos edasi saatma, et kooli lehele läks. Ka seal anti hästi süüa, keegi pole mulle kunagi poolt taldrikutäit peedisalatit lisaks muule toidule pannud.

Projektikirjutamiskoolituse lõunapaus toimus restoranis ja seal oli ennenägematu magustoit – muffinivorm. Paistis, et seda head asja on päris lihtne teha, kui peaks üleliigseid muffineid leiduma – see oli kräsupeakoogi ja kirju koera sugulase ristand. Kahte värvi muffinitükid, marmelaaditükid, jõhvikad/pohlad hapukoore sisse ja vist natuke kakaod, värvilist koogikaunistuspudi ja valmis! Peaks kodus ka proovima, kui meil tõesti kunagi üleliigseid muffineid peaks tekkima. Miskipärast kahtlen selles. Meil tekib üldiselt harva muffineid, praegu on pigem piparkoogimaja tõenäosus, kuna seinad ootavad juba nädal aega kokkuliimimist, sest Trennitüdruk enam ei julge. Üks ta sõber sai EMO-s käia, kui kuuma suhkrusiirupit jala peale kallas.

Tegelikult selgus eile, et Trennitüdruku toidutalumatus on hakanud jälle pead tõstma ja punased karedad laigud naha peal on suuremaks kasvanud. Ta ei tahtnud eriti selle mõttega leppida, et nüüd jõulude paiku peaks oma piima- ja magusatarbimist vähendama, sest on ju ette näha, et palju head ja paremat on tulemas! Väga inimlik – arvatavasti on enamus inimesi mõelnud, et kahju kohe, kuidas pühade ajal kilod lisanduvad! Selle asemel suhkrust ja jahust loobuda tundub ju keeruline, et mitte öelda kohutav? Piiramisega jälle ei saa me keskkonna tõttu hakkama, sest noh, keskkond ikka tõukab tegudele. Peale jaanuari esimesi päevi on palju lihtsam toidusedeli muutmisega alustada – vist. Korraks. 😛

Ma jätsin millalgi novembris kohvi maha ja siiani on hea olla. Jah, magada tahaks rohkem, kuna enam ei saa oma organismi hommikukohviga tööle sundida väsimusest hoolimata. Teed ja vett juua on lihtsam kui õhtuti õigel ajal magama minna. Vahel ma ikkagi unustan.

Raamatupoest kingitusi otsides leidsin kaks huvitavat raamatut ka: Tugev, tundlik poiss nendest lastest, kellele ei meeldi lärm, rahvarohkem kohad ja vägivald – ja Sõpradeta elu. Laste ja noorte üksildus – natuke sisututvustust siin, sellest, kui palju on üksildasi lapsi ja kas ning kuidas olukorda muuta saab. Loodan detsembris nende lugemiseks aega võtta, sest millal siis veel, kui jaanuari alguses juba kõik uue hooga lahti läheb. Mul järgmise aasta kalendermärkmikki olemas ja ootan suure innuga, millal seda täitma saan hakata. 🙂

kirsiarooniaLoodan siis järgmisel nädalal piisavalt magada, et värskemast peast jõulukorrastustega valmis saada, mitte päris talveunne jääda. Vürtsid aitavad, olgu siis smuutidesse (õun+banaan+astelpajujahu/sidrun)  või kodustesse glögidesse:

  • kuum õunamahl + kaneel + mesi;
  • kuum mustsõstramahl+mesi;
  • aroonia/kirsimahl+kookoshelbed+rosinad
    • +piparkoogimaitseaine

 

Pildil on tänane kuum glögi: aroonia-kirsimahl kookoshelveste ja rosinatega. Eks igaüks saab koostises iseenda huvides ümberkorraldusi teha.

Tutvusin kangelasega

Nüüd me oleme siis kõik tagasi kodus ja küll on ikka imeliselt hea kodus olla, isegi kui toad on koduselt sassis, keskmised lapsed koduselt vaidlevad matemaatika ülesandeid lahendades ja nooremad legosid külvavad. Tegelikult küll ehitas Väike Piiga minu koju saabumise puhul mulle duplo legodest kassi, kasutades selleks lisaks tavalistele klotsidele ka lennuki tiibu ja aknaraame, aga ta tegi kassile ka söögi valmis, nii et mul jäi üle ainult rahulolevalt noogutada ja teda tänada.

Haapsalus jõudsin valmis kududa 1,97 salli ja saan neid uhkusega Haapsalu sallideks nimetada, mitte küll mustri pärast, vaid kudumispaiga järgi. Üks sai juba Vanemale Pojale kaela ja vast saab sellega külma ilma puhul homme kooligi. Teine jäi veel lõpetamata, kuna keset üht rida sai lõng otsa, nii et kui ma homme käin poes ja sama lõnga juurde ei leia, lõpetan sealsamas ja kui juurde saan osta, koon veelgi pikemaks.

Aga mulle väga meeldisid need tagasihoidlikud kangelased, keda ma seal nägin. Uskumatu, missuguseid inimesi leidub! Meile juhtusid kõik väga ägedad füsioterapeudid ja muud tegelased, leidsid lapsega kiiresti ühise keele ja said edukalt hakkama ka jonnihoo kõrvale juhtimisega. Jonnimist tuleb füsioteraapias ette tavaliselt siis, kui midagi on baasvajadustega korrast ära – näiteks nälg või väsimus kallal – või siis sellistel juhtudel, kus tahaks küll antud harjutust teha, aga see on niiiiii raske! Kui tasakaal kõige ootamatutel hetkedel ära kaob või siis jalg või käsi lihtsalt ei kerki sinna, kuhu tahaks, ja mitte ükski kord, kui väga sa ka ei pinguta! Grrrrr.

Aga need Meie Koridori Kangelased nägid välja nagu tavalised inimesed. Mõned neist olid lapsevanemad, kes lastel seal kaasas olid. Oma lastega kõike võimalikku tegid, lihtsalt lootes ja uskudes, et ei saa minna nii, nagu arst ütles – et teie lapsega on lugu näiteks nii halvasti, et aastaseks saamiseni ta küll ei ela, pole mingit lootust. Aga elab! On nutikas ja äge poiss, juba üle mitme aasta, ajab oma asju ja roomab, kuhu huvi on. Ema ikka peab teda aitama, loomulikult, muidu ta ei saaks ise seista harjutusratta peal ja ringi liikuda, aga missugune suur töö ja usk selle taga on olnud!

hnrk3Kui arstid lootust ei anna, on siiski neid vanemaid, kes käivad oma lapsega võimlemas, ujumas, massaažis, kuhu iganes on võimalik lapse olukorra parandamiseks võimalik minna – ja on ka neid vanemaid, kes loobuvad selle peale oma õigustest lapsele. Või on vanemad edasi, aga see on nii raske, sest tulevik tundub lootusetu ja seega pole ka tahtmist selle lapsega kusagil käia ega midagi teha. Arst ju ütles, et lootust pole.

Oli lapsevanem, kes tahtis oma lapse eest seista ja vaidles arstiga, et ei ole tema lapsel sellist diagnoosi, nagu arst tahab panna, sest see laps on täiesti tavaline laps, mis sellest, et veidi suurema peaga. Ja kõik järgmised uuringud oli vaja läbi käia, ikka ei olnud lapsel midagi viga, kuigi arst ei suutnud sellega leppida. Midagi peab ju viga olema? Asi tundus ju kahtlane, mis sellest, et vanemad, kes lapsega kuude kaupa koos olid, ei leidnud lapsel midagi viga olevat, aga arst, kes puutus sama lapsega vastuvõttudel kokku mõned üksikud minutid mõne kuu tagant, ei suutnud uskuda, et paberite järgi kahtlane laps on tegelikult täitsa tubli tavaline laps. Millist tahtejõudu ja külma pead on selleks vaja, et mitte arste uskuma jääda, mõtlesin mina imetlusega. See enda tõestamine läbi kõikide uuringutele saatmiste ja muu säärase – päris paljud libiseks ise ka sinna kahtluste sisse, et kui kõik usuvad, et on midagi viga, siis ikka peab midagi viga olema?

Mäletan, kuidas meil Vanema Poja viimasel lasteaia-aastal uued kasvatajad diagnoose panema hakkasid. Enne seda oli pererühm erinevas vanuses lastega, minu laps mängis oma sõpradega ja talle meeldis lasteaias. Viimaseks lasteaia-aastaks aga pandi kõikide rühmade kooliminejad lapsed üheks rühmaks kokku ja hakkas hierarhia paikapanek. Augusti keskelt novembri lõpuni. See tähendas, et tüdrukute seas oli paar kõva pähklit ja üks ussitaja, kes teisi tülli pöörata armastas, ise rahuloleva naeratusega kõrvalt jälgides. Poistel aga käis paikapanek kehalise kontaktiga ja minu laps, kes armastas pigem raamatuid lugeda kui teistega võidu joosta ja tõugelda, sai mitmeid kordi kambakaid. Kasvatajad ei märganud millegipärast neid kambakaid, aga lõpuks kutsusid mu ilma lapseta arenguvestlusele.

Ma olen ennegi arenguvestlustel käinud. Seal ei ole midagi hirmsat, küsitakse, mida lapsele kodus teha meeldib ja milles ta areneda võiks ja umbes nii. Aga mitte selles arenguvestluses. Sain hoopis teada, et minu laps on ilmselt autist, kuna talle meeldib väikeste legodega mängida ja ta ei taha, et teised tema ehitisi ära lõhuvad. Et talle meeldib kodust kaasavõetud raamatuid lugeda, mitte teisi taga ajada – jälle autist.  Tema käeline tegevus on nõrk – see tähendab ka seda, et ta pole tegelikult kooliküps, sest ta ajas ükskord suppi maha oma supikausiga söögitoast nõudepesunurka minnes. Ja tema sõbrad uues rühmas? Lauri on meil niiiii suure südamega laps, et tema mängib isegi teie lapsega! Nii et võtke oma autist ja minge temaga arstile.

Võite arvata, mis tundega ma sealt koju jalutasin. KUIDAS on see võimalik, et minu armas tark ja tundlik laps on kooliks kõlbmatu, kui ta juba ammu ei suuda ära oodata, millal pääseks nendest tülidest ja magamistest ja saaks kooli, kus võib raamatuid lugeda?

Muidugi käisime siis läbi psühholoogi, logopeedi, neuroloogi – et tõestada seda, mida me isegi teadsime – ei ole tal midagi viga. Mitmed aspergerite jooned tal siiski on – tema raamatutest pärit keeruline lauseehitus, väike kehaline kohmakus (ta lööb end siiani kodus ka ära, aga ega ta nende sinikate pärast ei põe), väga hea mälu mingite lausete ja detailide koha pealt; lego- ja matemaatikahuvi, mis oli east natuke ees; sõprade leidmine eakaaslaste hulgas on ka keeruline, kuna ta tahaks rääkida oma loetud raamatutest ja põnevatest leiutistest, mida võiks teha, samas ei oska ta midagi arvata multikatest ja AngryBirdsidest (mis tol ajal moes olid, aga ta pidas neid mõttetuks)…

Aga peale kõiki neid diagnoosikahtlusi ja solgutamisi spetsialistide vahel oli mul lihtsalt alles väike kurb poiss, kes ei tahtnud lasteaias käia, kuna kasvatajad õiendasid ja poisid kiusasid ja mitte midagi rõõmustavat selles polnud. Tagantjärele olen mõelnud, kui palju lihtsam oleks kõik olnud, kui oleksin ta viimaseks lasteaia-aastaks koju jätnud. Eks ma ka lapsevanemana õpin pidevalt.

Nii et jah, diagnoosihimulise arsti vastu võitlemine arvestades kogu seda respekti, mis meil arstide vastu ikkagi on, on raske tegevus, aga see kõik on seda vaeva väärt, et ühest lapsest kasvaks rõõmus ja asjalik laps, mitte valediagnoosiga solgutatud masendunud laps. Ka sellist last nägin seal, kellele meeldis paanitseda – et ei tee neid harjutusi, mis edasi areneda aitaks, sest ma võin ju kukkuda? ja näiteks haiget saada! Parem on ikka nii, nagu praegu, et keegi vast aitab. 10-aastasel tekivad ju samamoodi harjumused nagu täiskasvatuel – kui on mugavam, siis nii jätamegi asja. Mugavustsoonist välja sundida keegi teine ei saa, kui omal motivatsiooni pole ja midagi väga tagant torkivat ei juhtu.

Sellele vastandus üks teine laps, kes ütles, et miks sa ei harjuta püsti tulekut? Mina olin 4 aastat ratastoolis, aga välja tulin sellest! Jaa, ma lonkan küll praegu, aga ma KÕNNIN!  Tema lugu sellest, kuidas ta 5-aastasena insuldi sai sõpradega mänguplatsil olles…. keegi oli teda seal ehmatanud, siis aga olid ülejäänud lapsed nii ehmunud ja jooksid minema, kui ta pea ees turnimispuult alla lendas ja teadvuse kaotas. Ta lootis, et kui ta koju jõuab ja ära magab, läheb ehk üle ja kõik on järgmisel hommikul korras! Paraku ei suutnud ta järgmisel hommikul enam end liigutada ega ka rääkida.. Aga ta on sellest kõigest ikkagi välja tulnud ja innustas seal teisi lapsi, oli sõbralik ja abivalmis! Kuigi ma ei kujuta ettegi, kui raske see kõik on talle olnud, sest ema ei suutnud tema õnnetusega leppida ja hoopis vanaema on talle toeks olnud ja ta enda juurde elama võtnud. Praegugi saab ta veel aegajalt ravi ja peab end treenima, kuna ühe kehapoole lihased ei tööta siiani peale insulti korralikult.  Kõige selle juures on ta gümnaasiumi õppima läinud! Täiesti tagasihoidlik, aga armas ja vapper kangelane!

Nii et jah, ma olen hästi rahul, et Noorema Pojaga Haapsalus taastusravihaiglas käisime, sest see oli nagu põnev seiklus, mis maailmavaadet avardas ja toredate, erakordsete inimestega tuttavaks tegi. Ma ikka mõtlen nende laste ja nende vanemate peale, kui mulle tundub, et elu on mõnikord raske.

Põnevusi Haapsalust

Elu väljaspool kodu on ikka päris huvitav. Uus linn ja puha, mis sellest, et ma enamus aega ühes majas kinni olen. Võimleme, jalutame osakondade vahel, iga natukese aja tagant antakse palju sooja sööki, eriline rõhk on millegipärast jahukastmel. Seda on sama palju kui mistahes muud sööki sama taldriku peal. Aga kurta ei saa! Kui natuke, siis ainult selle üle, et Noorem Poeg ei jaksa kõike oma sööki ära süüa. Õnneks on olemas vahepalad lastele peale vaikset tundi ja peale õhtusööki. Hea, et neid lapsevanematele pole, muidu oleks kõik varsti päris ümmargused!

Lapsevanemaid on päris palju, umbes pooled neist on seekord isad. Nii palju isasid nägin ma viimati siis, kui Noorema Pojaga korraks lastehaiglas visiidil käisin. Vahepeal on toimunud vist mingi revolutsioon, mille üle mul on hea meel. Muidu arvasin ma millegipärast, et isasid on näha ainult sünnitusjärgse osakonna liftide ja riietusruumide juures, turvahälliga värske beebike näpus. Aga ei, siin Haapsalus igatahes on asjad teisiti!

Muud asjad väljaspool haiglat on ka teistsugused. Näiteks täna tahtsin ma poodi jalutada, sest noh, Haapsalus on ju ka toidupoode ja muid põnevusi? Vaatasin palatis kaarti, tegin telefoniga marsruudist pildi ka,  sest plaanisin A ja O poodi jalutada, mis siin lähim peaks olema, sest kasvataja, kes arvutavat ja töölehte värvivat Poega vaatama jäi, ei osanud mulle selgitada, kus see lähim pood siis asub. Igatahes oli mul meel hea, et saan värskesse õhku.

Kõndisin ja kõndisin, järjest imelikum hakkas. Majad olid puidust, muidu oli hämar. Majanumbreid oli, tänavanimesid ei olnud. Kõndisin edasi lootuses, et kohtan mõnda jalakäijat, aga ei, täiesti inimtühi piirkond. Imelik, mõne akna peal põlesid küll jõulutuled, aga tubades tuled ei põlenud. Ühes majas tegelikult põlesid toas ka lambid, aga see oli pigem erand, sest inimesi näha ikka ei olnud. Muidugi, kell oli 1645 ja väljas oli juba detsembripime. Tõenäoliselt istuvad nad kusagil ummikutes ja ootavad, millal koju sõita saavad?? Aegajalt sõitis mõni auto minust isegi mööda, aga kuigi nad ei peatunud tänavanurkadel nagu mina, tulutult tänavanimesid otsides, kahtlustasin, et nemadki on vaid eksinud turistid, sest see linnaosa, kuhu mina olin sattunud, seal ilmselt ei elanud kedagi.

Aga ei, tänavatel oli siiski kõnniteedele kiilasjää laotud, nagu millalgi oleks keegi seal kõndinud ja siis kõik külmunud (mitte must jää nagu autoteedel, kus keegi ei kõnni). Väga salapärane! Lõpuks, kui olin eiteamitmendat korda telefonist kaardi pilti vaadanud (internetti mul ju telefonis pole, mis sellest, et ma olengi kehv orienteeruja) ja selle abil tuvastanud, et olin kuidagi Suur-Lossi tänavalt Lembitule sattunud,  ei olnud suurt abi, sest peale Lembitut tuli jälle hulk neid maju, millel olid numbrid olemas. Üks kaitseliidu maja oli ka, minu jaoks vist puust ja punaseks tehtud, kaitseliidu numbrimärgiga masinatega ja koos kahuriga, aga tänavanimeta.

Olgu. Kõndisin eelmises suunas tagasi. Lahe, teatas tänava silt ja juhatas mind haigla suunas tagasi. Poodi ei kusagil!!! Helistasin Oma Õele ja palusin juhatust. Kõndisin ise julgelt edasi, sest nägin lõpuks ometi ühte inimest ühest majast väljumas! Katsusin talle järele jõuda, aga ta oli minust kärmem. Ju ta oli üle õla vaadanud ja mind märganud, niiet mul polnud lootustki. Aga kauaoodatud Ehte tänava asemel tuli lõpuks hoopis Kalda ja siis sai Minu Õde internetti ja käskis seda mööda edasi kõndida, kuni ma poeni jõuan.

Vahepeal tuli veel üks inimene vastu, aga siis ma sain parajasti telefoni teel juhatust ja sellest piisas. Jõudsingi poodi! Mitte sinna, kuhu olin plaaninud, aga nagu poesilt eemalt lugedes tundus – Ometi Olemas! Tegelikult oli sinna vist midagi muud kirjutatud, aga no ma andsin andeks, see valestilugemine tuli lihtsalt suurest kergendusest.

Sain poest piparkooke ja väljudes nägin vist sedasama A ja O-d ka, mida ma algselt otsinud olin. Tore, astusin sinna ka sisse, aga seal polnud eriti midagi. Tähendab, seal olid sellised asjad, nagu ma iga kell koju oleks ostnud – mune ja leiba ja külmutatud juurvilju – kuid värvilisi piparkooke polnud, mida Poeg oli tellinud. Läksin poest välja ja kuna Õde oli mulle enne öelnud, et helista, kui tagasiteele lähed, on ka otsemaid võimalusi, kõndisin teises suunas ja pidin talle peaaegu helistama, aga järgmise poe ette jõudes sain aru, et just see oli selline pood, milliseid ALATI peab külastama, sest need on nii lahedad. Realisatsioonipood oli vist selle nimi. Lähed sisse – söök. Vaatad kõrvale – mänguasjad. Vaatad kolmandas suunas – riided, köögikraam, autoasjad, froteerätikud. Aga mitte midagi sellist hiiglaslikku kaubanduskeskuse-laadset nagu Rimid ja Prismad, kus võid teise seina jõudmiseks ostukärule 25km/h hoo sisse lükata ja peale hüpata, vaid ikka käegakatsutavates kaugustes. No umbes nagu väiksed maapoed, mis mulle vanasti nii meeldisid, sest kusagil mujal ei müüdud nii ägedaid patsikumme, vihikuid, voodilinasid ja supikausse samal riiulil.

Igatahes mulle meeldis seal ja vaatasin korraks ringi ja leidsin palju ägedamad küpsised kui kahes eelmises poes müügil olid, aga siis vaatasin kella ja läksin peale muude põnevuste korviladumist kassasse. Maksin ja küsisin peale seda, kuhu poole ma edasi peaks minema, et haigla juurde jõuda. Otse, siis vasakule, siis otse kuni SEB-i maja juurest tuleb umbes ära pöörata, ütles lahke tütarlaps.  Vau, vaatasin käekella, ega polnudki palju aega jäänud, haiglas pidi kella 18st ju õhtusöögiaeg hakkama.

Läksin poest välja, palusin Oma Õelt ka vihjeid ja kõndisin äkitselt nagu mingis paralleeluniversumis – seal olid inimesed, parkimisplatsid täis autosid, jõulukaunistused, kõik need imekaunid majad, mida olin Poega nädal varem haiglasse tuues näinud! Ei mingit märki inimtühjusest, v.a. see surnuaed, millest Õde mul mööda kõndida käskis. Melu oli täitsa olemas, aga ummikuid ei olnud endiselt kusagil. Kõndisingi otse, nägin SEBi sildiga maja, pöörasin ära. Siis läks vaikselt jälle imelikumaks tagasi see asi, sest mingit lossi nagu ei paistnud (aga pime oli ka) ja kuna inimtühjus oli jälle platsis, olin väga rõõmus, kui nägin kolme kiirustavat inimest. Kas ma olen õigel teel, kas haigla on kusagil sealkandis, küsisin neilt vabandades üle. Jaa, sealt edasi ja siis kohe paremale,  teatasid nad.

Paljulubav! Ainult et see ilus maja, mis seal paremal pool teed varsti tuli, osutus mingiks muuks haiglaks. Kimbatus missugune. Õnneks tabasin eemal ühe inimese autosse istumas! Hõikasin talle ruttu Vabandage ja püüdsin olukorda selgitada, kuid ta vangutas vaid pead ja teatas, et ega ta ka nii kohalik ei ole, aga see teine haigla peaks hoopis seal kaugemal olema.  Kahjuks ta ei olnud kindel, kus pool täpsemalt, kuid pakkus, et võib mu auto peale võtta ja lähemale ära visata.

Keset sõitu tuli mulle juba tuttavamaid kohti vastu – umbes sealt, kust ma ise eile õhtul läbi olin sõitnud, aga kuna navi mind autos ilusasti juhatas, ei hakanud ma ju midagi meelde jätma.. Igatahes leidis see mees mingi muu tee, kui punane keelumärk meile vastu tuli ja siis me lähenesime Õigele Haiglale veel ühest teisest küljest ja just siis, kui juhile ja tema emale asi juba kahtlane tundus, tulid majad mulle tuttavad ette ja ma kiitsin, et ONGI õige koht!! Tänasin neid südamest ja hüppasin autost maha, jõudes kohale 3 minutit enne õhtusöögi algust. Küll need Haapsalu kandi inimesed on ikka lahked ja toredad!

Endomondo muidugi kiitis mind selle käimisrekordi eest, kuidas ma terve miili 8 minutiga olin “jalutades” läbinud, sest mul läks meelest see autosse sattudes kinni panna, aga mul oli lihtsalt nii hea meel, et ma läbi ime ikkagi õigeks ajaks õigesse kohta olin jõudnud ja sealt realisatsioonikeskuse poest Õele jõulukingituse osa olin leidnud!

haaps2

Haapsalu on ikka üks üllatusi täis linn! Lihtsalt seda Ehete tänavat on raske leida. Hoidke silmad lahti, kui sinna satute, sest minul oli kindel plaan sinna nii minnes kui tulles sattuda, aga ei õnnestunud! Täielik triagain, nagu Vanem Poeg ükskord ammu teatas (kui arvutimäng nässu oli läinud).

Keset kiiret

Nii see detsember läheneb – ajad lähevad tasapisi kiiremaks, tegevust jätkub igal päeval hilisõhtuni välja. Kodu ootab, et keegi leiaks aega ka koristamiseks, aga seni on leitud aega hoopis paljude raamatute lugemiseks – läptopiga sama laua peal ootavad oma kohta tagasipanekut või raamatukokku tagastamist nii Kepler62, Vikatimees, Eestlaste pöörane rännak Euroopas, Septimus Heap’i Rännak ja Usu endasse, Crystal. Minu raamatud neist ükski pole, aga ega need ilma minupoolse juhatuseta ka vist siit liikuma ei hakka. Minu lemmik oli hoopis Naomi Novak – Välja juuritud. Soovitan soojalt.

Väike Piiga on nohune-köhane ja selle puhul on ta paari tuppa mõned onnid ehitanud tekkidest ja kardinatest. Mina olen see, kes peab asendama puuduvat venda, aga ma ei mängi ju üldse nii nagu lapsed. Kui Noorem Vend kodus oli, ehitati iga õhtu mingeid duplomasinaid ja ehitisi, aga kui venda pole, käib mingi pehmete loomakeste kirev etendus – kes kus magab, kes kus seljakotis või korvis kuhugi kaasaminekut ootab ja keda ootab tohutu kogus sööki nukunõudes. Need tammetõrud on tegelikult üsna kauamängivad, kui neid enam haamriga ei koksita.

Mina olen mõelnud, et peaks kunagi kingitusi ka varuma, aga natuke olen tellinud ja pole veel kätte saanud ja ülejäänud asju olen tasapisi kuhugi peitu pannud, nii et paistab, et tuleb kiirelt nimekirju koostama hakata, et asjad ära ei kaoks – hästipeidetud asjad võivad vahel 3 aastat valel ajal peidukohast “välja sulada” ja siis uuesti ära kaduda. Tegelikult on küll ainult mõned ehted ja üks legokomplekt niimoodi oma õiget aastat oodanud, ülejäänu olen ikka õigel ajal üles leidnud.

Noorem Vend igavleb haiglas. Kui oled päevade kaupa võõras keskkonnas, kaasas posu puslesid ja mõned autod ja raamatud ja ainult üks lego, mida üle 5 korra ei jaksa lahti võtta ja kokku tagasi panna – ja siis on mõni päev ainult ÜKS võimlemine terve päeva jooksul, ülejäänud aeg tee ise midagi oma palatis või jaluta vaatama, kas süüa juba saab – hakkab igav küll. Me vahepeal skaibime ka, aga kuna nad pole oma palatis üksi, siis ei tahaks palatikaaslast ka häirida. Samas peaksin järgmine nädal mina seal koos temaga ülejäänud nädala veetma, seega saan vähemalt värskemaid mänguasju kaasa võtta.

Pühapäeval, kui sinna sõitsime, olin üle pika aja teist korda elus Haapsalus. Esimest korda käisin seal vist umbes 15 aasta tagasi, kui seal üks LARP (live action role play) toimus linnuses. Päris äge mäng oli, kuigi läksin sinna Tartust häälega ja ööbisin kursaõe ema juures Viimsis ja lumetorm oli minnes. Haapsalu linnast ei mäletanud ma tookord suurt midagi, nii et nüüd, ainult korraks läbi linna sõites olin vaimustunud. Nii ilus linn! Tahaks kindlasti kunagi suvepoole ka sinna sattuda, sest kui nüüd järgmine nädal õhtul pimedas sinna kohale jõuan, ei jõua jälle midagi vaadata, sest Mees peaks kohe minu saabumise järel sama autoga jälle tagasi sõitma ja ülejäänud lapsed ootavad kodus, sest ega see 4 tundi sõitu pole naljaasi. Vähemalt minu jaoks.

palatiaknast

Aga palatiaknast on väga ilus vaade, nagu ma juba seal käies veendusin. Ja kui on ilma, saab ka lapsega jalutamas käia, kui laps terve on – paraku on Noorem Vend praegu köhas olnud seal kohapeal ka ja sellepärast ei ole saanud ka ujuma. Nii et ma ei tea, kas pääseme Haapsallu jalutama, aga hoian pöialt. Suveni on ju nii pikk maa!

Koolis oli tõsine novembrilõpp. Lapsed väsivad novembriks üsna ära – vaheajast on juba mõni nädal möödas ja detsember koos jõulutulede ja mölluga pole veel saabunud. Ühel selle nädala hommikul koolis küsisin, kes teist välja puhanud on? Vähem kui kolmandik klassi tõstis käe. Kes veel magada tahaks, neid olid kõik kohad täis. Ja kui nad siis paari tunni jooksul üles ärkavad, on nad päeva lõpuks jälle väsinud. Kõik tahaks juba detsembri keskpaika, sest siis paistab juba detsembrilõpp ka.

Vähemalt on nüüd lumi maas! Saab kelgutama minna. Kui teha kelgutamisteemaline kiirkoristus kõigi kodusolijatega – mina + Väike Piiga + vanem vend, saab äkki pärast kordasamist kelgutama minna! Meil on suur õnn ühe lähedalasuva kelgumäe igatalvised külalised olla ja kraatrisse kelgutada. Väiksemad saavad kraatri külgedelt alla kelgutada, suuremad ja julgemad kraatrisse sisse ka. Ja alati saab ka kiirelt koju tagasi jalutada – või siis kodust teisele poole kooli mäe poole jalutada. Ikkagi päris talv ja mitte liiga külm!

Head kelgutamist-uisutamist-suusatamist teile ka. 🙂