Teeks kohvikut?

Augusti keskel võtsime osa kodukohvikute päevast ja tahtsin sellest ka natuke kirjutada, et siis ehk on sellest kellelgi abi, kes ise korraldada plaanib.

Kuna juba varakult oli teada, mis kuupäevaks tuleb ära teatada osalemissoov, aadress, ligikaudne menüü ja korraldaja/vastutaja, siis väga palju üllatusi ilmneda ei saanud. Nime valik osutus esimeseks suureks proovikiviks.

Menüü jagasime kolmeks – magus, soolane ja joogid. Magusad olid siis küpsetised, soolase alla läksid supp, lõhesaiad ja fetajuustusalat ning pärast lisandused sinna veel täidetud munad ja juusturullid. Joogiks on hea teha kohvi, kakaod, mahla ja maitsevett (näiteks piparmündi või sidruniga). Plaanisime sooja ilmaga ka jäätist pakkuda (muffinivormidesse külmutada), aga jäätisetegu ebaõnnestus, sest ma segasin vahukoore liiga vara muuga kokku ja see ei läinud vahtu.

Lisaks laenasime külmkapi (mille me vahepeal mu vanematele olime viinud, kui endale suurema ostsime) ja sinna panime külma nõudvad magustoidud, mille varem valmis tegime. Külmkappi oli hea ka tooraine jaoks kasutada, näiteks 8 karpi mune ja salatimaterjal püsis seal kenasti.

Mis vähegi võimalik oli varem valmis küpsetada, selle tegimegi varem valmis: küpsised, šokolaadikoogid, kohupiimakreemi ja moosikihtidega tordid, küpsisetordi, vahvlid, müsli, puuviljakeeksid. Toorputru tegin ka eelmisel öösel valmis, aga seda väga palju ei kulunudki, sõin ülejäänu ise ära hiljem.

Mahladega oli lihtne nii, et kaks kannu olid kohvikulaual ja kui üks neist tühjenes, sai teise kiirelt ära täita ja tagasi tuua. Kolmas kann oli maitseveega. Piparmündi maitsevett sai kiirelt teha nii, et teed kruusi piparmünditeed, lased mõned minutid seista ja siis kallad kannu, ülejäänu paned külma vett. Kui piparmünditeed on võrreldes ülejäänud veega väike kogus, siis ei jää soe lahja piparmünditee, vaid pigem õrna piparmündimaitsega vesi. Piparmündivarrega saab ka maitsevett, aga siis peab see kauem vees ligunema, 5 minutiga küll piisavalt maitset ei saa külma vee puhul.

Oasupi ja fetajuustusalati tegime kohvikupäeva alguseks, mõlemaid sööke tegin päeva jooksul korra juurde ka. Üldiselt kulub palju kandikuid, sest peaaegu kõik väljapandav on kas suurte taldrikute või kandikute peal. Supp oli meil menüüst tellitav, see tähendab, et muul ajal hoidsime seda kohvimasina kõrval potisoendaja all soojas.

Kuna meil oli abistajaid päris mitu, saime läbi ilma plastnõudeta – see oli minu kõige suurem hirm tegelikult, et meie õues olev prügikast on kuhjaga täis ja igasugune söögine kraam vedeleb ka mõlemal pool prügikasti kuhjades… Aga ei! Meie prügikasti oli viisakate kohvikukülastajate poolt pandud ainult 3-4 kohvitopsi ja 5 eri suuruses läbipaistvat smuutitopsi. Meie kohvikuala prügikorvist lisandus veel umbes 8 salvrätikut ja poolik õun. KÕIK! Ülejäänud nõud olid kõik pestavad – alustassid, kohvitassid, taldrikud ja supitaldrikud, lusikad-kahvlid-klaasid samuti. Kuna meil nõudepesumasinat pole, pesime nõusid jooksvalt – nii ei tekkinud suurt kraanikausitäit.

Aias on meil tavatingimustel ainult üks vanaaegne voodi, millest on aiapink tehtud, nii et istekohtadele mõeldes rääkisin naabritega. “Räägi Inimestega” meetod töötas jälle, sest kahed naabrid laenasid meile oma pinke, toole ja laudu. Õde laenas varikatuse, millest äkiliste vihmahoogudega oli suur abi! Mehe vanemad aitasid klaaskannude ja kohvimasina laenutusega, minu vanemate juurest “sulasid välja” vanad serviisid kohvitassidega, supilusikad ja palju kandikuid. Vennanaine laenas ahjuplaate ja küpsetas mitu plaaditäit juusturulle, õde küpsetas 4 kasti vahvleid. Mina küpsetasin nelja eri sorti müslit ja vaeste rüütlite luid – ehk siis saiapulki kaneeli ja suhkruga, ilma munata. Müslid panime tühjadesse 0,5L keeratava kaanega purkidesse, saiapulgad läksid maakaartidega täiendatud pringles-krõpsude torudesse ja nende tulud läksid Carmeni fondi.

Carmen on ühe minu sõbranna 9-aastane laps, kellel on selline puue, et ta ei saa liigutada oma käsi ja jalgu nii nagu teised lapsed. Lihaspingete tõttu ei saa ta ka rääkida päris nii nagu meie. Tema diagnoos on sarnane meie Noorema Poja diagnoosile, aga kui meil on lihased pinges ühel kehapoolel, siis Carmenil üle terve keha, mistõttu ta ei saa iseseisvalt kõndida. Aga ta käib koolis, 2.klassis! Tema õppetöö toimub puutetundliku sülearvutiga, mis kahjuks kaotas augusti alguses oma puutetundlikkuse – parandus aga pidi maksma ligi 400 eurot. Kooli alguse puhul päris kurvastav, eriti kui keegi garantiid ei anna, et uut ekraani tellides-paigaldades viga kaob…

Aga Carmeni ema tegi erinevaid käsitööseepe ja Minu Õde tegi kookose-suhkru-kehakoorijaid, meie tegime müslisid ja saiapulki kaneeli ja suhkruga ning kõik need tulud läksid Carmeni arvuti paranduseks! Seebid said nii ruttu otsa, sest Carmeni ema oli samal ajal Vasesepa laadal ülejäänud seepidega, aga sealt tulles tõi ta osa seepe veel meile ja ka need läksid kui soojad saiad🙂

CarmeniEmaSeebid
Carmeni laud – teine sats seepe, alles on veel kookosmüsli ja kaneelimüsli.

Teine heategevuse võimalus oli meil ka, sai osta erinevaid lilli-taimi ja flokside raamatut ja tulud läksid OPEROG’ile, Operatiivsele Otsimisgrupile, mis otsib kadunud lapsi-seenelisi-uppunuid-KedaIganesVajaOtsida, vabatahtlikele varustuse jaoks.

Laste jaoks oli meil kokku aetud “masinapark”, s.t. lisaks meie pere jalgratastele ja mängutraktoritele-tõukeratastele laenasime mõned Minu Õe käest veel juurde, laste pealeistutava mootorratta ka, nendega käis üks pidev möll. Ainult kaks last terve päeva jooksul olid õnnetud, et nad masinaga lahkuda ei saanud. Liumägi ja kiigupuu olid ka üsna hõivatud, aga eks meil õe ja vennaga ongi kolme pere peale 11 last, seega juba meie “kohalikke lapsi” jätkus iga nurga peale.

Et suurematel inimestel iga ei hakkaks, reklaamisime natuke enne viimast minutit raamatuportaali ka – inimesed said tuua omi vanu raamatuid ja asemele võtta uusi raamatuid. See isegi töötas, sest päris mitmed inimesed tõid raamatuid ja päris mitmed viisid ka, kuid õhtul, kui kohviku kinni panime, olime ikkagi ENEde omanikeks saanud, ülejäänud kahest kastitäiest rääkimata. Ma pole veel mahti saanud raamatuid taaskasutuse listi pakkumisele panna, aga loodan, et osadele leidub veel soovijaid ja ülejäänud viin kas tänavaraamatukokku või Rimi raamatuvahetuskasti ära, mis vähegi lugemist kannatavad.

Koristamine läks vaatamata nõudepesumasina puudumisele üsna kähku, sööke väga palju järele ei jäänudki, mõned tükid kooki ja viimased saiapulgad panin Vanimale Lapsele kaasa, kes kohviku kinnipaneku järel kohe Tallinnasse tagasi sõitis – ta oli meie tubli kassapidaja – ja peale seda saabusid veel ühed kliendid, kes viimase lõpu lõunamaisest oasupist ära sõid.

Mida jäi üle, olid salvrätid (400-ne pakk oli täiega liiast, küllap saame veel 10 aastat nendega sünnipäevi peetud), kolmekordsest saiakogusest kulus ära üks kolmandik, ülejäänuga sai veel kõvasti saiavormi ja saiapulki vormistada; jahu olin ostnud 12 kilo, seda jagasin nii vahvlite tegemiseks kui juusturullide tegijale enne ja peale küpsetamist, aga ainult 8 kilo ootab veel kasutamist… ja mune jäi ka üle, kuigi Kallis Mees tegi kõvasti Pavlovaid nii eelmisel päeval kui kohvikupäeval mitu korda päeva jooksul. Kui keegi plaanib veel Pavlovaid teha, siis arvestatagu seda, et need 90 minutit ahjus on,  ei saa seni mitte midagi muud küpsetada…

Aga just siis, kui olin peale kohvikutepäeva paar päeva asju tagasi andmiseks sorteerinud ja pakkinud, uuris üks mu klassiõde, kuidas meil kohvik läks ja selgus, et ta plaanis ka kohvikut teha, kuna nende linnaosa tegi just järgmisena kohvikutepäeva ja nii oli mul soodne võimalus nii oma kohvitassid kui taldrikud-kandikud neljapäeval enne ärasõitu talle laenata ja jahu koos salvrättidega ka. Täna sain talt kraami juba tagasi (õnneks mitte jahu!), kuigi nende suitsukalakohvikusse ma ei jõudnud, sest meie olime samal päeval Salme Viikingiturul. Nende muljed olid ka positiivsed, kuigi neil käis vähem külastajaid kui meil, eks reklaamil ole siin ka oma osa (Tähtvere kohvikutepäevast enne toimumist suurt infot ei liikunud, Tammelinna omadest kirjutati fb-s ja Tartu Postimehes ka) ja lahtiolekuaeg mõjutas ka – meie olime avatud 11-19, nemad tegid vist lõunast lahti.

Aga kes veel plaanib kunagi oma kodus kohvikut teha, soovitan küll proovida!

Kohvik2
Avamise järgne pilt – esimese asjana osteti ära 6 täidetud muna, puuviljakeeksid ja vahvlid ootavad oma aega..

Eraldi tasub läbi mõelda:

*lemmikloomade teema – kas näiteks koeraga võib tulla kohvikusse? Meil endal loomi pole, seega meie nõue oli, et loomadega võib ikka tulla, kui omanik vaatab looma järele, sest väikesed külastajad võivad lahtise looma peale ehmuda;

*tualettide teema – meil plaaniti Kemmerlingist välikäimlaid rentida, aga kuna lubas vihmast ilma, tundus ka mitme kohviku peale kalliks jääv see rent ja nii ta rentimata jäigi. Muidu oli plaan, et 20 korraldatavat kodukohvikut panevad oma osa ja siis on välikäimlaid mitu ja erinevates kohtades tänaval. Tegelikult käis meie pool tualettruumis vast umbes 8 inimest, neistki osa lapsed. Polnudki nii hull, et 8 rulli vetsupaberit kuluks!

*kui oma lapsed on väikesed, kes neid lõuna ajal magama paneb ja kus, kui koduaias toimub melu? Kui oma lapsed on suured, missugused ülesanded neil on ja kas mitu tundi järjest jaksavad nad neid teha?

* kuhu saavad külalised parkida rattaid, lapsevankreid, autosid?

* Kas väike pissipott väikestele külalistele on? Või mähkmevahetuskoht, kui väljas sajab vihma?

*Kas kohvikul on vihmakindel silt? Kas enne kohvikut on kusagil ka viidad? Õhupallid?

*Sularaha – kas arvestad hinna kujundamisel, et ei peaks 2- või 5-sendiseid tagasi otsima?

Üldiselt on hea, kui on ka rollid kokku lepitud – kes on kassas, kes aitab nõusid kasutatud nõude kastist kööki viia, kes mängib lastega, kes hakib salatit juurde, kes toob poest vajadusel piima/leiba juurde, kes küpsetab, kui midagi puudu jääb? Meil olin mina see, kes niisama ringi jalutas ja inimestega suhtles, see sobis mulle väga hästi🙂 Kohvi tegi kaks inimest vaheldumisi, kassa taga oli suur tahvel, kus olid kirjas söögid ja hinnad – nii sai vajadusel kiiresti hinda muuta või midagi maha kustutada, samuti ei pidanud asendaja nuputama, mis hinnaga mis on – nii võib juhtuda siis, kui hinnasildid on näoga ostjate poole või siis viib tuul sildid minema.

KohvikH2
Teine pool lauast avamisjärgselt – hiljem polnud meil enam mahti pildistada!🙂

Ja Helle Heegeldatud asju pakkusime ka – neid oli päris palju valmis heegeldatud:

kohvikH3
Helle Heegeldised: koogid, jäätised ja muffinid, foto: Henry Narits

Aga kui võtta kogu üritust kui lihtsalt perega koos olemise ja koostöö harjutamise aega, siis kukub hästi välja. Ja tore! Lapsed arvasid, et teinekordki!🙂

Viikingite värk

Suvi pole veel läbi!

Saime isegi ninad päikesest punaseks nädalavahetusel, kui Saaremaal toimus Salme Viikingiturg. Minu jaoks üsna uskumatu, sest olen alati arvanud, et augustist on päike juba nõrgem… Aga nüüd lausa nii augusti lõpus ja kõik puha punetasid näost!🙂

Muinas-Eesti klubide üritustel pole me tegelikult juba aastaid käinud, põhjusi on olnud rohkem kui üks. Vanasti sai käidud koos perega nii Käsmu Viikingipäevadel kui Kassinurme Mütofestidel, siis tuli umbes viieaastane paus.. ja nüüd siis avastasime paar päeva varem, et ilm vist ikka lubab lausvihma vabu päevi, võib minna küll.

Külastajatel on lubatud igasuguste riietega minna, aga kuna meil olid varasemast ajast oma linased ja villased riided + muu varustus olemas, võtsime nõuks minna ikka muinasriietega. Selgus aga, et mis 5 aastat tagasi kolimise järel ära pakitud, seda niisama lihtne leida polegi. Lõpuks leidsime peaaegu kõik, välja arvatud laste villased kapuutsid, millega ma palju vaeva olin näinud ja serva lilli tikkinud… Ju siis on kellelegi laenatud, aga nüüd ei mäletanud enam keegi, kellele ja mida.

Samas olid keskmised lapsed vahepeal kasvanud. Trennitüdruk oli kasvanud vanema õe riietesse sisse, ainult käed olid pikemaks veninud! Noorem Poeg oli kasvanud venna linastesse pükstesse sisse, seevastu Vanem Vend oli järelikult hädas. Neljapäeval tegin veel tiiru Abakhani kangapoodi ja sain kahte erinevat helesinist linast, ühe tumerohelise linase ja kaks linase-karva linast kangajuppi. Tumeroheline kangas kuluski Vanema Poja pükste tegemiseks ära, kuigi ma pole suurem asi õmbleja… Aga tegelikult see isegi kergendab asja, sest sellisel juhul tunnen ma end õmblemisel nagu loometööl ja võin vabalt ise pükstele suvalise lõike välja mõelda. Tegelikult ma vaatasin neid meeste pükste lõikeid ka, aga need tundusid korraga nii keerulised kui naljakad, et ma ei hakanud üldse ette kujutamagi, et teeks selliseid:

meeste pükste lõige meeste püksid2

No ja siis võtsin salaja ühed mitte-teksad ja õmblesin nende järgi midagi sellist, mis võiksid pükse meenutada, mida saaks vöökohalt paelaga kokku tõmmata (nööpe ja kummi ju muinasajal väga ei kasutatud, õmblusmasinast rääkimata) ja kui ma need kiiruga valmis sain, läksid need isegi jalga! Muidugi venis nende pükste tõttu meie väljasõit plaanitud hommikul kella 11st kella 13.30neks, aga kuna meil polnud praami broneeritud, polnud väga muret, et peaks kindlaks ajaks sadamas olema.

Väiksele Piigale tahtsin ka uut ja ilusat kleiti teha, sest tema suurusele mõeldud riided olin juba edasi andnud kunagi. Olin kusagilt kõrvale pannud ühe ilusasti pilutatud linase laualinajupi, võtsin siis Piiga suvekleidikese välja ja lõikasin linase ka lahti. Siis selgus esiteks, et vale lõige – linased kleidid ja hamed on alati hästi lihtsa lõikega, ei mingeid kaares kaenlaauke! Teiseks selgus see, et õmblused kõditavad ja Väike Piiga karjus nagu ratta peal, kui kokkuõmmeldud kleiti talle selga proovida tahtsin. Oeh.

Võtsin siis hoopis helesinise linase kanga, tegin ÕIGE lõikega kleidi talle, natuke laiema ja natuke pikemate varrukatega, et saaks järgmine aasta ka kanda, õmblesin isegi kiilud allserva, et poleks vaja väga mõõduka sammuga astuda (kitsa kleidiga ei saa ju üldse mingeid erilisi manöövreid sooritada, näiteks turnida või kiigule ronida). Seda oli ta nõus kandma ainult juhul, kui pikkade käistega pluus on all. No olgu, Saaremaal on ju alati tuuline?

Kogu tee õmblesin helesinise kleidi varrukaid ja kehaõmblusi peiteõmblusteks, et selga pannes kostaks vähem karjeid. Ometi kord kulus 7 tundi Saaremaale sõiduks täiesti marjaks ära – õhtuks oli kleit enam-vähem valmis! Õmblesin muidugi ka praami peal nagu mingi hull käsitööline, õnneks keegi ei vaadanud. Või noh, mina ei vaadanud, sest muidu on võimalik kenasti nõelaga küüne alla torgata.

Laupäeval oligi ilus ilm ja kuna meie Saaremaa-kodust oli sinna alla 10 kilomeetri, riietusime kodus ja sõitsime autoga kohale. Riietumine võttis ikka kaua aega, sest tuli ära jagada kõik ehted ja sõled ja käevõrud ja kotid. Puust söögikausid ja Muhu leivad võtsime ka kaasa, kuna kohale jõudes on tavaliselt üks esimesi lauseid lastel “süüa tahaks!”

Õnneks oli tuttavaid inimesi ka oma viikingitelkidega, sättisin end ühetraadiketi ja lusikate müügiplatsi kõrvale oma lambanahkade peale ja hakkasin seda pooleli jäänud linast kleiti edasi õmblema. Mees käis lastega viikingilaevade võidusõitmist vaatamas ja pärast käisime ise ka ühe eestlaste laevaga mere peal, mina õmblesin seni juba kapuutsi. Palju toredaid inimesi oli näha!

Käsitöölisi väga palju polnud, aga kohapeal sai osta ilusaid kõlapaelu, nõeltehnikas mütse ja sokke, kätiseid, puust kausse ja lusikaid, noaterasid, valmis nuge, ühetraadiketi tehnikas kaelakette ja käevõrusid pronksist ja hõbedast, erinevaid põletatud savist kausse ja topse, seepe ja erinevaid ehteid. Ilmselt midagi veel, mis mul meelest läks…

Kohapeal toimusid nahaparkimise õpitoad, aga need ülejäänud õpitoad, kuhu meie plaanisime oma lapsi sokutada, jäid kuidagi vaikselt ära. Samas tegid Loki Rebased lastele erinevaid mänge ja kuna nemad tegid ka süüa, siis ei jäänudki ilmselt eraldi kõlapaela tegemise jaoks aega. Kangakudumist nägin ma kohapeal küll.

Kohal olid ka pisikesed 2-kuused kaksikud, kelle ema oli neile küll villasest mantlid õmmelnud, aga kuna oli ebatavaliselt soe, ei saanudki pisid neis mantlites magada, higiloigukesed külje all.  Ega ma ise ka oma villast vaipkleiti selga ei pannud, Vanem Poeg jooksis ilma särgita ringi, higi juustest nõrgumas  ja täiesti südasuvine tunne oli!

Järgmisel päeval käisime veel tiiru ilma lasteta ja ostsime ühe noatera ja põletatud savist suurema kausi. Leedust või Lätist pärit saviesemed olid väga ilusad – kõige ilusamad olid suured savist kannud! Neil oli lastele ka savist linnukujulisi vilesid tehtud, millega ilma veeta vilistada sai. Erinevaid klaaspärleid müüdi ka, aga neid olime eelmistel üritustel juba tasapisi lastele ostnud ja nüüd saime 3 kaelakeed oma pärlitest juba kokku: mulle, Trennitüdrukule ja Väiksele Piigale. Piiga kaotas oma kee korra ära ka, aga kuna ma olen korra juba muru seest pärleid taga ajanud (osaliste kadudega), tegin seekord kee otstesse sõlmed, nii et kui sõlm kaela tagant lahti tuli, ei veerenud kogu pudi laiali ja Mees leidis kee teepealt üles.

Tagasi sõites sain ühe villase hame õmblused kenasti ära õmmeldud, nii et nüüd on vaja ainult lõngast paelu punuda või mõnda väiksemat kõlavööd serva ja saabki valmis! Üritused on ikka head, sunnivad lõpetamata õmblustöid lõpetama ja saab veel ägeda viikingilaevaga ka sõita. Ainult praamijärjekorrad tagasitulles ei ole nii lõbusad.

villaneKleit

Alumine serv on küll veel palistamata, aga selle asemel võib vaadata hoopis kammi, sõlge või helmekeed, eks? Ehk õnnestub paremate värvidega (kus tumerohelised lõhikud ka helerohelise kleidi juures silma paistavad, mitte poolvärvitud nagu praegusel!) pilt ka pärast teha. Ja kui Väikese Piiga linane kleit ära kuivab, panen sellest ka pildi.

Koristusraamatute kokkuvõte

Suvi on hakanud augusti nägu võtma. Nii palju on teha, mida enne sügist või puhkuse lõppu ära tahaks teha, aga tunne on, et päevad libisevad näppude vahelt ja mina vaatan lihtsalt seni aknast välja…🙂

Vahepeal ma tegin peaaegu 60-nimetusega nimekirja, mida tahaks ära teha. Siis vaatasin reaalsusele näkku ja leidsin, et vist ei õnnestu. Kas siis üldse on mõtet pingutada? Sügis tuleb ju naguniii?

Ühel hommikul viisin kaks väiksemat last vanaemale hoida ja jõudsin palju tehtud. Enda meelest. Siis mõtlesin, et äkki mul on varsti kaks lasteaialast, siis ma jõuan võibolla tiheminigi kodus vajalikke asju teha? Või siis vastupidi, käin tööl, teen kodus ka tööasju, teen süüa, jooksen lasteaeda ja kõik need vabad hetked, kus tõesti VÕIKS midagi teha, unelen tugitoolis ja loen hoopis mõnda juturaamatut. Elu jääb ikka samaks?

On mingid edasilükkamatud asjad ka, mis ei sõltu minust, need on teiste inimeste taga ja torgi või ära torgi, august on selles mõttes ikka veel suvi, nii et asjad ei liigu. Juunis öeldakse, et meil ei ole selle inimese juurde aega võimalik panna, ta on puhkusel ja tuleb augustis. Juulis öeldakse, et augusti alguses teda ei ole, aga helistagegi augusti alguses. 2. augustil öeldakse, et augusti ajad on kahjuks täis ja helistage septembris. Hmmm? Miskipärast kujutan juba ette, mida septembris kuulen sealt.:/

See ei pruugi alati olla isegi arstiga, proovisin paari firmaga õnne, kellelt esmatarbekaupa suuremas koguses osta ja sama teema, juulis puhkame, augustis tagasi. Tore, puhake aga, aga augustis? Augustis vastavad telefonis kõik Jaaa, saatke meile kiri. Edasi ei juhtu mitte midagi. Kas torkida? On mul siis nii kohutavalt neid asju vaja? Aga minult küsivad kõik teised, millal saab, kas juba saab, ootame juba ammu. Ohkan ja mõtlen, et pean ikka edasi torkima, et hulgilaod ja mõni Eesti firma saaks oma asju müüa. Miskipärast suudan jätta helistamata. Minulik.😀

Ja siis, kui ma ei rabele, lähevadki asjad rahulikult. Tikrid, sõstrad – korjamata. Kirsid said ka juba küpseks, ent me oleme nii harjunud, et nad on veel toored, nii et keegi isegi ei vaata enam kirsipuu poole… Vähemalt mitte nii tihti, kui murelite valmimise ajal. Paari aasta eest, kui meie kirsid septembris valmis sain, nuputasin selle fenomeni sisu lõpuks lahti – tundub, et meil on hiline sort lihtsalt! Kuna ise pole istutanud, siis  on vähemalt uhke tunne, et lõpuks mõistatuse ära mõistatasin.

Ja raamatud. Meil tuleb nädala lõpus siia Raamatuportaal, Tammelinna Kohvikupäevade raames. No selline raamatuportaal, et igaüks võib kodust üleliigseid raamatuid tuua ja endale midagi muud asemele võtta. Kui soovib. Kuna ma ise väga neid raamatuid ei kogu, mida ma ei loe (Mehe ja laste eest ma ei otsusta, nendel on omad valikud ja lemmikud), siis minu poolt ära antav patakas on tagasihoidlik – paar korda aastas raamaturiiulite suurpuhastust tehes leian alati vähem või rohkem, mida tuttavatele pakkuda või Rimisse viia.

Ürituse jaoks oleks aga algatust ikkagi vaja, seega pöördusin vanemate pole ja peale mitmetunnist riiulite sorteerimist tuli juba erinevaid lasteraamatuid ja muud. Lapsed lendavad meil ilmselt veel peale ja loevad huvipakkuvamad enne nädalalõppu läbi, nii et vast ei karga need saabunud raamatud vaikides meie riiulitesse. Kellel veel raamatuid üle või just puudu on, võib pühapäeval läbi astuda!

Mõned muud raamatud on ka, millest juba ammu kirjutada tahtsin. Alustan siis äkki õhematest?

Ülevaade: Minu koristusteemalised raamatud meilt ja mujalt!

Üks kõige esimesi, mis mul on, on siniste kaantega Feng Shui: Kuidas kujundada energeetiliselt elukeskkonda:eluruumi, töötuba, püha ruumi linnakorteris ja maamajas. (Intuitiivteaduste Kool, 1999.a). Nagu vihik – 42 lehekülge – ja vähemalt pool sellest on feng shuid täis. Aga esimene pool on asjalikum, seal on mitmeid paeluvaid kohti, mis just alustamiseks väga turgutavad on. Näiteks kirjutatakse seal, et kui me silmad kinni paneme ja hetkeks oma kodule mõtleme, teame tegelikult täpselt, kus meil kodus segadus on. Või et kui kusagil on segadus, kahandab see pidevat enesetunnet ja rikub salamisi tuju… Kes meist poleks peale paaripäevast kodust äraolekut koju tulnud ja ust avades tundnud kergendusega segatud kurvastust, kui sassis esik/tuba vastu vaatavad?

Siin oli ka see lause, et kui oled aldis tagavarade soetamisele, võta endale uus reegel: kui midagi uut tuleb sisse, siis midagi vanast peab ka välja minema. Lõppude lõpuks vahetub su segadus, olgugi et ei kahane.

Feng Shui juttu on ka, mis piirkond mida tähendab; katkiste asjade alleshoidmine parandamise/äraviskamise asemel kahandab energiat, lõpetamata asjad kurnavad – kirjuta ära kirjutamata kirjad ja koo lõpuni poolikud asjad! Nojah, ma pole päris kindel, kas need asjad kõik enne selle jutu lugemist mind pooltki nii kurnasid!😀

Number2. Mitte küll sama õhuke, aga väikses formaadis: Skye Alexander, Segaduse kõrvaldamine 10 minutiga. (2005) Natuke fengshuiline jälle, aga koristamisest vist vahepeal midagi eraldi välja ei antud.  Seda ma osta eriti ei soovitaks, pigem raamatukogust laenata, läbi sirvida ning 5 teostatavat asja välja kirjutada siis näiteks, mida reaalselt ka praktiseeriks. Pealkiri on veidi eksitav – sellepärast ma ta kunagi ilmselt ostsingi – et võtad aga raamatu lahti, loed manuaali sipsti! läbi ja 10 minuti pärast on sul elamine korras. Aga ei, tegelikult on siin kirjas 100 + asja, millest igaüks võiks umbes 10 minutit aega võtta. Aga võib ka rohkem, nagu näiteks soovitus “valige isiklikud värvitoonid ja ostke ainult seda värvi riided. -> võite poes mööduda kõigest, mis pole teie isiklikku värvitooni.” Aga on ka reaalselt kasutatavaid juhiseid, nt. kasutage üksikuks jäänud sokki peeglite pesuks või tolmulapina ja pärast visake ÄRA! Või siis Märgistage kingakarbid!   Pange ehted käepärasesse kohta, kasutades kalameestele mõeldud landikarpe. Hehee, pinterest on täis neid käepäraseid kohti alates pesunööridest, kus inimesed oma viitsada rippuvat kõrvarõngast hoiavad ja küünlajalad, mis sobivad käevõrudele.. candle-stick-holder-bracelet-storageOsa juhiseid on selliseid, mida võibolla isegi teeks, kui päriselus ka meelde tuleks, paraku hajuvad need peale lehekülje pööramist su mõtetest, nt. kasutage võimalikult palju vertikaalset ruumi.

Number3. Nagu eelmine, pole see ka suurem asi abiline mu meelest: Anthea Turner, Kuidas olla täiuslik koduperenaine. Kodujumalannade ja puhtusekuningannade kohustuslik kirjandus vist, s.t. kohutavalt roosa.rõõsa Hea, et ma selle riiulist välja võtsin, see läheb vist ka pühapäeval Raamatuportaali-kasti, sest ma ükskord isegi püüdsin seda lugeda, aga me ei klappinud omavahel. Siin on küll kirjas õpetlikke asju, kuidas ise teha plekieemaldajaid ja pesuvahendeid, võõrustada külalisi kolmel erineval moel, teha õigesti sisseoste jms, aga ma paljusid asju juba tean (Varisevad lehed toataimedel? Põhjus võib olla puudulik kastmine! ) ja osa on minu meelest liiga ameerikalikud. Ausalt. Raamatust selgus, et autoril on oma telesari vms – ma tõesti ei tea, kas Eesti kanalitel ka jookseb – ja kuskil ta kirjeldas, et keegi oli küpsetanud neile imehäid kukleid, kui võttegrupp saabus seda sassis kodu saate jaoks filmima – “aga selle asemel oleks ta ju võinud seni oma kodu koristada, mitte kukleid küpsetada – kukleid saab ju poest ka osta, daaah!” Selle kommentaariga liikus ta minu silmis üheks nendest inimestest, kellel see koristamisgeen on sees juba sünnist saati ja kes imestab, miks teised KOHE aru ei saa, kuidas neid asju teha, kui see on ometi nii lihtne???

Number4. Ka eestikeelne, minu jaoks kõrgemal kohal kui eelmised – S.Roberts, Segadusest vabaks. Kuidas oma kodu ja elu üle kontroll saavutada. 2009. SegadusestPõhjalik, ei meenuta pildiraamatut, alarubriigid alustamise, asjade/süsteemide läbimõtlemiseks, korra säilitamiseks. Samas – minu jaoks natuke liiga põhjalik. Jah, ma võtsin küll kaustiku, mille pealkirjastasin Segaduse korrastamiseks jne, aga eee… vaikselt said sinna igasugu muud teemad ka kirja, näiteks permakultuuri loengud ja jõulukingituste nimekirjad aastate kaupa, aga kus see märkmik praegu on, ei tea, ju siis kusagil segaduse sees.😀 Vähemalt oli hea lugeda, et ka raamatu autor on unistanud, et tal võiks olla selline puhtusefriik-mees, kes kõik tema eest ka ära koristab – ja siis vabandab oma mehe ees.😉

Ühe koha peale on mul isegi kleeps vahele kleebitud – seal on peatükk Vabane “võib-olla-kunagi-nad-sobivad-mulle”-riietest. Nõuandeid seal all oli mitmeid ja need ei olnud, et loobi kõik minema ja hakkab hea, sest sellised nõuanded mulle ei sobi – muidu ma oleks need juba ise minema visanud ju, seega probleemi polekski. Riiete kohta on tegelikult üks teine, mittekoristamise raamat, mida ma aegajalt sirvin – B.Kinsel, “Kuidas osta ujumistrikood”, 2003. Kleidi ostmine on nagu meheleminek – te peate selles 100% kindel olema. Selles toodud nõuanded on küll 40+aastastele, aga kuna nõuanded on mõistlikud, sobivad mulle ka. Küll ma kunagi saja aasta pärast 40 ka saan, kui hästi läheb.

Number5 : inglise keelne House works, Cynthia Townley Ewer, 2009. Tellisin kunagi ammu Amazonist, kui Ana White’i lehel kolasin ja nägin kellegi tehtud riiuli pilti, milles oli sarnase pealkirjaga koristusteemaline raamat. See on üks mu lemmikuid ja just sellepärast, et selle autor on tavaline kahe lapse ema. Raamatu alguses on tema edulugu kirjas – kuidas ta kahe väikse lapse emana elas lahutust üle ja andis jõululaupäeval lapsed mehele kaasa ja ise käis oma vanemate juures jõululõunal. Tagasi koju jõudes avastas ta, et keegi oli tema koju sisse murdnud. Vabisedes kutsus ta kohale politsei, kes käis sees luurel ning õhk oli puhas – aga politseinikule oli suureks mõistatuseks, kuidas maja oli TÄIESTI segi pööratud, kuigi varas polnud turvapoltide tõttu uksest tegelikult sisse pääsenud. Siis see ema proovis talle selgitata, et ei, kõik on korras, see jäigi mul natuke segamini (teate küll seda tunnet, viin lapsed ära ja siis pärast koristan!!), aga politseinik raputas uskumatult pead ja vaatas teda imelikult…

Igatahes peale seda tunnistas see ema endale, et tal vist ikka on selle koristamisega probleem ja luges Cynthiapalju raamatuid ja pärast hakkas heaks. Või noh, Cynthia luges kuude kaupa palju raamatuid raamatukogust ja osa neist osutusid sellisteks, mille olid kirjutanud harilikud Penelope-inimesed/ puhtusefriigid, kellel olidki asjad korras ja asi see siis teistel asju sama korras hoida? Aga neid raamatuid, mis oleks sellistele tavalistele inimestele, kes on koristamisega kimpus ja üksainus põhjalik kevadine suurpuhastus ei aita, sest peale seda on kõik varsti jälle sassis – neid nagu suurt polnud ja siis ta kirjutaski ise. Ilma fengsuitamiseta. Ja siis ta treenis ja õppis selle käigus ja nüüd tal sujubki kõik hästi ja uue mehe leidis ka, kellele ta esimesel kohtingul selgitas, kuidas tal kodus teadetehvel ja koristamise plaanid on ja pärast põdes, miks ta kohtingul küll selliseid asju rääkima pidi.  Aga mehele mõjus!🙂

Minu Mees sirvis ka seda raamatut (eelmisi kohe kindlasti mitte!) ja tänu sellele tegi organiseeritult korda hulga paberimajandust – nüüd on meil mapid siltidega “kasutusjuhendid kodumasinatele”, “lepingud” jms. Muidu olid nad umbes kolmes eri kohas segiläbi muude paberitega. Vähemalt saab vajadusel kiirelt blenderi manuaali või flöödirendilepingu välja otsida (kuigi keegi meil enam flööti ei mängi). Ja mina sildistasin näiteks kapist need riiulid ära, kust keegi peale minu peale vaadates aru ei saanud, kus on tavalised voodilinad, kus laia voodi linad ja kus tekikotid jms. Siiani hea vaadata ja voodipesu läheb reeglina õigesse kohta, ükskõik kes neid kappi paneb.

Selles raamatus oli ka “clutter personalities” koos piltidega, et kes missuguseid magustoidukausikesi ja miks alles hoiab. Leidsin selle veebist ka, keda huvitab, leiab lingi siit, kahjuks piltideta. Raamatut vist enam saada pole, aga Cynthia tegi väga hea veebilehe endale, organizedhome.com, sealt saab välja printida to-do-liste ja erinevaid töölehti ja raamatu teemad on ka kajastatud seal.

See raamat aitas mind päris palju edasi igatahes ja pildid olid ka ilusad, mitte liiga roosad. Teemad kattusid selle number 4 eestikeelse “Segadusest vabaks” raamatuga. Samas see ingliskeelne polnud raske sõnavaraga, üsna hea oli lugeda – võrreldes järgmisega!

Edasijõudnute variandid – kui mulle tundus, et ühe-kahe lapsega on see kõik ju lihtne, aga edasi kipub juhe kokku jooksma – tellisin endale mõned aastad hiljem, alustuseks

Number6: Large Family Logistics, Kim Brenneman, 2010. LargeFormaadis A4 ja 320 lehekülge – see on tõesti põhjalik. Tegu on 9 lapse emaga, kes lisaks kodu korrashoidmisele ka koolitab oma lapsi kodus ja kõik käituvad neil hästi ja ta jõuab aega veel vormis olla (kodus harjutusi tehes) ja üleüldse, ta vist ei karju oma laste peale mitte kunagi, ta isegi ei luba oma lastel ennast teisest toast hõigata! Laste keelamist üle ühe korra ta ka ei praktiseeri. Raamatul on kristlik taust, aga see mind ei seganud, ma õnneks ei saa pühakirja vanast inglise keelest pooltki aru ja no need leheküljed sai vahele jätta, kus oli kirjas, millisele testamendi osale toetus see lõik, et sa pead olema säästlik naine, siis su perel läheb hästi.

Jaa, süsteemid olid tal puha läbi mõeldud ja võibolla minu jaoks liigagi ära süsteemitatud – ma pigem selline vabakäigu-inimene, kindel päevaplaan ja iga-neljapäev-linnapäev pole päris see, millega ma harjunud oleks (linnapäev tähendas seda, et siis nad sõitsid oma 200 km poodi süüa ostma, kord nädalas! KÕIKIDE lastega!!), kuid vähemalt oli väga huvitav lugeda. Mõttemaailma muutis see raamat küll, sest ma poleks iial iseseisvalt sellise nurga alt asju näinud, nagu sealt paistis – et laste hõikamine teisest toast on ema halb harjumus ( ja vastupidi, lapsed ka ei tohi oma ema hõigata, vaid peavad vajadusel ema juurde tulema, ei tohi tema juttu katkestada, vaid peavad oma käe ema käsivarrele panema ja kui ema saab aega ja küsib, mis värk on, SIIS nad võivad oma probleemist/küsimusest rääkida), et mingeid vabu päevi ega tunde omaette pole emadele tegelikult vaja (sest see on isekas, mine loe parem pühakirja selle ajal) jne. Aga kokkuvõttes – igaüks valib need kohad, millest talle abi on ja paneb need kõrvataha, ülejäänu las jääb rahus järgmiseks korraks või järgmistele lugejatele.

Sarnasel teemal lugesin veel Number7-t, väikest ja õhukest 8-lapselise  ema SaneWomanraamatut – A sane woman’s guide to raising a large family, Mary Austin – see oli eelmisega võrreldes nagu väike armas vihik, aga põhimõtetepoolest, kuidas asjad tööle panna ikkagi kasulik, lihtsalt teist moodi praktiline. Tema oli palju lapsi lapsendanud, aga raamatus kirjutas, kuidas järjest rohkem lapsi oma majja ära mahutada ilma maja vahetamata, kuidas 5 last korraga trennidesse panna ja muu sarnane värk. Ei mingeid tabeleid, skeeme, ainult ideed, mida saad ise edasi nuputada ja kohalikele oludele vastama panna. Sarnasel teemal – palju lapsi ja säästlik eluviis, kristlik taust – on Large families on Purpose blogi ka, leidsin Reeda blogi viidetest, loen aegajalt siiani.

Viimased, mis olen ostnud, olid ka minu jaoks natuke liiga radikaalsed, Managers – sarjast 2 raamatut – Managers of their homes ja Managers of their chores.  Peamiselt skeemidest, mis kell mis laps mida õppima/koristama/mängima peab ja lugejate kirjadest, mis ütlevad, et jah, töötas. Neist ma ükskord kirjutasin ka natuke siin.  Eriti ei julge soovitada.

Aga eks erinevaid  Perenaise käsiraamatuid on ka eesti koduPerekondkeeles ilmunud, pluss vanemad – näiteks see nostalgia: Salme Masso koostatud  “Kodu ja perekond”. See on mul küll olemas, aga ega ma seda eriti tihti ei sirvi. Seal oli riietele aplikatsioonide tegemise teema ka sees, vist lihtsamad punasetäpilised lastehaigused koos pildiga jne.

Ja võibolla on midagi, mis mul on olnud ja ma olen edasi andnud + unustanud, seetõttu nimetamata jäänud?  Kui kellegi on häid muid, andke aga teada!

Penelope’de kohta on natuke siin, need on need, kes armastavad koostada nimekirju ja asju korras hoida. Jagavad oma häid ideid ja blogipostitusi teistega ka Pinterestis.

Motivates Moms leht ka siia nimekirja lõppu – kellele meeldib teiste koostatud tööde nimekirjast asju teha ja linnukesi teha kastikestesse kõige kohta, mis tehtud sai – isegi kui teil pole seda salapärast ac-d, millel filtreid vahetada – lõpuks tuleb välja, et tegu on õhukonditsioneeriga! Neil saab nii kalenderplaani kogu aasta kohta (vajadusel nädalate kaupa väljaprinditav) kui ka mobiiliäppe (vist). Põhimõtteliselt saab igaüks ka oma kodule vastava kalenderplaani välja mõelda, koos kastikestega, mis just oma vajadustele vastab.

Aga lõpuks tuleb ikkagi ise tööle hakata – enesedistsipliin ongi see motivatsiooni esimene lüli. Et hakkad kuskilt otsast pihta ja teedki, ole siis liblikas või buldooser. Või kombain – kui tahan, teen tööd, kui ei taha, lähen katki ja puhkan. 🙂

Pildihala

Peaks vist süüa ostma, mõtlesin. Postkasti olid laekunud toidupoodide sooduspakkumised ja kirjutasin oma hinnavaatluse kaustikusse üles, mida kust mis hinnaga ostaks. Viimati olin sinna kirjutanud märtsis, enne seda korra novembris ja septembris. Vanasti kirjutasin tihemini, kuna tahtsin enda jaoks mingeid märkmeid, mis ajavahemiku järel soodushinnad korduvad  samadel ainegruppidel ja mis poodides samal ajal samade asjade soodushinnad on. Muidugi on olemas selline tore asi nagu SEE leht, aga seal pakutakse ka neid kohti, mida ma ei külasta (nt Grossi) ja teiseks osasid poode seal pole, kus ma käin (nt. Kaupmees).

Mitu blogijat on kirjutanud e-poodidest ja mõtlesin, et see kojutoomine võiks olla suure koguse korral päris hea variant. Peale soovinimekirjade tegemist võtsin siis arvuti ette ja kohe selguski, et ei e-Selveris, e-Coop’is ega e-Maximas ei tooda kaupa mujale kui Harjumaale. Mhmh. Rimil aga e-poodi veel polegi, kuid vaevalt seegi kaua nii püsib.

Mis seal siis ikka, käin ise poes edasi. Täna käisin juba Väiksema Pojaga võimlemas, kuigi ta kuidagi ei tahtnud. Õnneks siis, kui liikuma hakkasime, oli ta oma suurema jorisemise suutnud ära joriseda ja töötas kenasti kaasa. Füsioteraapia ei ole ju alati selline lihtne ja valutu, vaid vägagi valus ja ebamugav, kui su liigesed ei tööta päris nii nagu tahaks. Või nagu teised arvavad, et peaks liikuma. Aga kui üldse ei liiguta, siis ei lähe ka paremaks, pigem hullemaks, nii et täiskasvanu loogikaga pole üldse küsimust, kas minna või mitte, kuid lapsel see arutelukoht alles areneb. Oi kuidas me ootame, et ta ise ka asja vajalikkusest aru saaks! Ehk juba järgmisel aastal?

Koju tulles sain ainult mõne hetke mõtiskleda, mida siis nüüd edasi teha, kui tuli Trennitüdruk ja teatas, et Väike Piiga pani endale legotüki ninna ja ei saa seda enam välja. Tegemist ei olnud õnneks duplodega, see oleks õudne olnud! Aga kui suuremad vennad peenikeste juppide legodega mängivad, siis neid pisikesi juppe jääb ikka üle ja nii see siis läks.

Puhu, ütlesin piigale ja hoidsin teist ninapoolt kinni. Piiga hingas kõigepealt kuulekalt sisse (tükki sissepoole tõmmates) ja siis välja, nii et pritsis pisut verd. Selge. Läksin EMOsse, mitte ei guugeldanud, mida teha. Telefoni unustasin ka koju. Aga istusime oma pool tunnikest EMO-s ära, pääsesime Trauma-uksest sisse ja kohe peletatigi meid minema, sest neil pole sellega küll midagi teha.  Minge nina-kõrva-kurgu-polikliinikusse Kuperjanovi tänavale.

Seal oli väga rahulik. Kedagi peale meie kusagil koridorides ei paistnud, valvelauatädi juhatas meid lifti suunas ja käskis teisel korrusel 234.kabinetti otsida, aga palus ukse taga oodata, kuna keegi on juba sees. Nii tore, mõtlesin ma tänulikult, et kuigi infolauas polnudki registratuur, on nad olulisele kabinetile siiski sellise numbri pannud, mis kenasti meelde jääks. No umbes nagu Trauma Üks, selline ilus kolmekohaline number nagu 234. 123 nad ilmselt ei julgenud panna, aga no see 234 sobib ju teise korrusega ka kenasti.

Varsti kuulsimegi läbi ukse, kuidas arst käskis sees oleval patsiendil kummeliteed juua, aga alkoholi mitte juua. Njaaa, tema ilmselt midagi ninna ei tõmmanud. Mees tuli välja ja meie pääsesime sisse. Minuti pärast väljusime, legotükk kaasas. Mitte midagi kohutavat ei tehtudki! Arst valgustas seda pisikest ninasõõret mingi tööriistaga  ja tõmbas heegelnõelaga legotüki välja.  Ta oli seda heegelnõela veidi modifitseerinud, kuid see töötas nii kiiresti ja kenasti, et ma tagantjärele täitsa imestasin, miks nad EMOsse endale üht heegelnõela soetada ei jaksanud.

Piiga sai kohe rõõmsaks. Ma polnud talle tegelikult midagi hullu rääkinud, mis juhtuda võib, kuigi mu enda peas tekkis küll igasugu mõtteid, kuidas väiksed jupid hingetorru minna võivad ja siis kopsutorude jagunemiskohta passima võivad jääda ja kuidas siis sõltub juba herneste kvaliteedist, kas neid saab sealt tervelt kätte või lähevad ära pudiks (limaskestad on ju niisked ja vett imav tükike võib veel paisuda seal, lego muutub ainult pisut limasemaks). Proovisin teha nii, et laps ei nutaks meie paanika pärast, sest algul ehmusime küll ära, aga nutuga ju tõmbab ka seda tükki ninna sissepoole.

Teinekord siis tean, KOHE nina-kõrva-kurguarstile, mitte EMOsse. Jälle targem.🙂

Eile õmblesin padjakotte, et teeks siis neid põrandal istumise patju. Ühele vanale ja katkisele põranda-sulepadjale tahtsin ka uut ümbrist teha, õnneks oli kodus olemas tugev hall kangas. Isegi ei mäleta, mille jaoks, aga kulus marjaks ära. Lõikasin sellest ühe padja jagu riiet ära ja järgi jäänud L-kujulisest jupist sain veel kolmele padjale ümbrised teha. Väga lihtne, kui algandmeid pole, et tee just niisugust mõõtu või muidu ei lähe!

Õmblusmasin juba ootas laua peal, nii et kui padjakatted tehtud sain, oli kahju masinat rahule jätta ja õmblesin ruttu Väiksele Piigale ühe seeliku ka, sest hiljuti selgus, et kleidid lähevad nii kiirelt plekiliseks ja üks seelik oli pesus, teine on veel liiga suur (mille Suur Õde talle sünnipäevaks organzast õmbles). Nii ta läkski pildile poisipea ja roheliste pükstega.

Proovisime just hiljuti perepilti teha, nagu igal suvel – tellisin isegi Vanima Lapse kodulinna – sest Minu Vanaema sünnipäev läheneb ja ta on juba nii vana, et asju kingiks ei taha, aga fotode üle on tal alati hea meel. Nii me siis tavaliselt teemegi igal aastal juulis perega pilti, heade asjaolude kokkulangemisel ka kõigi läheduses elavate lapselaste peredega, aga kuna mu õe ja venna pered olid linnast väljas, oli seekord plaanis kiirpildistamine ainult oma perega.

Tegelikult on see pildistamine õudne asi. Minu jaoks vähemalt. Mida rohkem inimesi pildil, seda suurem tõenäosus, et keegi vaatab mujale, teeb imelikke nägusid või misiganes. Kui seltskonnas on beebisid või väikseid lapsi, on see kõik võimendatud. Ei kujutaks ette, et täiskasvanute grupipildi tegemiseks keegi kedagi lükkama või näpuga pahatahtlikult torkima hakkaks, kuigi täiskasvanutel on komme üksteisele sarvi teha (kolleegidega pildistamisel vähemalt).

M i n u  ettekujutus pildist on selline, et inimesed vaatavad peamiselt õigesse suunda, pole hullu, kui kellegi parajasti reha käes on või keegi kellelegi keelt näitab, aga pildistatavad ei peaks olema kurja või pahase näoga, et JÄLLE peab siia pildile jääma ja Appi, ma olen tegelikult hoopis zombi. No me ei pildista ju iga päev, mis mõttes see “jälle”?

Aga ilmselgelt olen ma üsna üksi selle sooviga. Kui sa ei palka kedagi pilti tegema, vaid palud mõnel suht hea fotokaga  sugulasel pilti teha, siis tulemus on… kurb.

Mina olen pahane, sest keegi jälle mossitab ja rikub pildi tegemist ära. Ja kes siis on kurja näoga pildi peal, sest ta keelab kedagi ja loodab, et näiteks ülejäänud 10 alaealist inimest suudavad veel natuke paigal olla, aga siis kukub keegi teine lihtsalt pikali ja ohhh. Ja siis Reet kirjutas, et vaatas naeratavate inimeste pilte ja tundis, et ta pole sama hea kui kaunis ja naeratav Tõeline Ema  ja mina lohutasin, et mis siis sellest, et nad naeratasid neil puudus pildilt vanniraamat. Aga ise näed põen ka.

Ma ei tea, on see siis nii palju palutud, et kord aastas paar perepilti teha, kus KÕIK oleks peal? Ükskord mul sai villand ja tahtsin fotograafi tellida. 200 euri? Eeee…? Mõttepaus. Ja siis kõik pakkusid, et ma tulen teen ise sul, ära võta fotograafi!

No ja siis iga aasta ma olengi kurb. Vaatan neid pilte, mis on hea sooviga tehtud, aga osadel inimestel on pool pead läinud, osadel lastel on juuksed või puulehed (??) näo ees ja fotograafil pole see häirinud. Või siis vaatame me kõik näoga päiksesse nagu kunagi kooli ees tehtavatel klassipiltidel, kus kõigist paistsid ainult kulmud (päikseprille ju ei olnud ja midagi tuli silma tungiva päikese varjuks ju ette tõmmata). Üks mitu-mitu-mitu aastat varasem perepilt on meil selline, kus mina olen ainsana varjus, nahk tumehall ja kõik teised on päikesepaistes ja näevad miskipärast elus inimeste moodi välja. Juba aimate, et see pilt on kusagile ära sokutatud, mitte raami sees?🙂

Ja kõik (see oli nüüd väike naiselik liialdus) on pildistamise ajal minu peale pahased, sest mina üritan selgitada, et vaatame kõik vanaisa poole ja palun püsige korraks paigal ja palun ära tee seda naeratamise asendusnägu, kus grimass on sisse lülitatud. Õnneks selle näoga hakkan ma juba harjuma, sest esiteks kahel eelmiste aastate pildil on sellel lapsel seesama nägu olnud ja siis on ikka äratuntav järgmistelt piltidelt ka. Teiseks vaatasin rõõmuga lasteaiapilte ja seal olid vähemalt 3 noormeest sama õudse näo pähe teinud, üks hullem kui teine! Rahustav vaatepilt! Teiste peredes on siis ikka ka mõnikord nii.

Vaatad muidu näoraamatus või blogides teiste pilte – täiesti normaalsete nägudega lapsed. Reeglina õnnelikud. Ja need naeratavad näod, nagu pildistamine oleks normaalne asi! Ma ei tea. Ju neil on normaalne ema, kes teeb tihemini pilti ja ise naeratab malbelt.

Mul on ikka kahju ja siis ma teengi ülejäänud aasta lihtsalt seelikutest pilti. Või sellest, kuidas lapsed aias suusatavad, kriimulise näoga piparkooke kaunistavad või harilikus sassis põrandaga  toas legodest ehitavad. Ükskõik mis näoga, sest mõni ikka tuleb välja ja ma teen kasvõi 5 pilti, et kellelgi pead kogemata maha lõigutud poleks. Paar korda aastas panen albumisse ka ja vaatan. Ausõna, mõnikord vaatavad lapsed ka. Nii et ma ei tee neid ikka niisama ja selle pärast ei põe, et oma arvuti pildikaustas häid perepilte pole.

Mõned perepildid on meil seinal ka, paari viimase aasta omad (aga vist see ilma näokõrgusel lendava rehata) ja siis mõned äravahetamiseni sarnastest lastest. No et pildil on Trennitüdruk natuke peale aastaseks saamist, aga kõik kahtlustavad, et Väike Piiga, sest nad on nii sarnased. Ainult meie mehega oleme seal kuidagi kõhnemad, sest noh 12 aastat tagasi.😀 Photoshop ilmselt. Sellega pidi ju saama kõigi pildilolijate näod otseks keerata, naeratama panna ja kasvõi poolteist pead juurde kleepida, isegi kui need poolteist pead muu pildi raamidest väljuvad.

Oh, ei saa meist seda naeratavat pildiperekonda. Lähen patju täis toppima. Nemad ka ei naerata viisakalt pildi tegemise ajal, muudest kommetest rääkimata, aga siis võin nad karistuseks pildistamata ka jätta. Väikese Piiga eilne seelik küll naeratas.

seelikHeleroheline2

 

 

Ei saanudki sõstraid

Täna plaanisime mustsõstral käia. Võtsime isegi kaks last kaasa ja sõitsime maale. Kaks väiksemat last jäid seekord maha, sest mulle meeldib marju ikka rohkem kui ümber läinud ämbreid korjata. Mõne päeva eest kodus juba harjutasime punaste sõstardega, kõigil oma ämbrid käes – 5-aastane korjas kenasti, rõhutades meile iga minuti tagant, KUI puhtalt tema korjab (kuni ämbrisseastumiseni), seevastu 3-aastane käis ainult põõsaid välja valimas, kus tema korjata tahaks. Suuremad lapsed korjasid kenasti ja nii ma siis lootsingi, et saame palju mustsõstraid. Võtsin isegi kõvasti ämbreid kaasa, sest kuigi me ei olnud vaatamas käinud, kas marju sel aastal on, oli ikka lootust.

Sel aastal olid jälle mesilased ka. Mõnel kevadel on tunne, et äkki sel aastal ei tule mesilasi, aga iga aasta tuleb. Vanad tarud on tühjad ja soovijad leiavad need kasvõi viimasel hetkel üles. Lähedal on 3 vana pärna, ümber rapsipõllud – korjamist on küll.

Täna kahjuks korjeilma polnud. Suur torm oli ühe vana pärna maha murdnud, aga teised olid püsti. Päike ei paistnud, aga vihma ka ei sadanud, nii et mesilased tegid niisama taru ümber aega parajaks.

Siis ilmusime meie. Maiustasime mesimagusate kollaste tikritega, igaüks sai umbes 4, rohkem ei olnud. Mustsõstrapõõsad olid suuri marju täis, oksad maani lookas. Korja ainult! Punased sõstrad on aegamisi välja surnud, viimane oli ainult alles, mitte enam eriti suur põõsas, aga ka üsna leekivpunane ja küps. Asusimegi korjama – mina tarude poolt küljest, teised kõik teist rida. 20 minutit umbes saime rahulikult korjata, kuni keegi mesilinnukestest luurele tuli. Korjasime rahulikult edasi. Varsti tulid ülejäänud huvilised ka – mitte enam üksik luuraja, vaid  reameestega salk. Mees jooksis eemale, tuli tagasi korjama, jooksis eemale. Tema oli ainuke, kellel midagi peas polnud, sest reegel on ju, et kui mesilaste kandis liigud, olgu rätik või kapuuts peas, eriti kui sa neid juustesse ei taha.

Igatahes varsti enam ei saanudki korjata, pool perest praktiseeris “jookse mesilastest eemale, vehi piisavalt” taktikat ja teine pool proovis väga vaikselt ja liigutamata maas kükitada. Aga ei jäänud need mesilased meiega ikkagi rahule. Trennitrüdruk läks päris paanikasse, kui keegi talle näkku kinni lennata üritas ja jooksis ja kiljus ja ei saanudki täpselt aru, kas keegi teda nõelas ka või lõi ta ise ennast prillide pihta vehkides vastu ninajuurt. Saatsime ta autosse ära.

Siis leidis keegi mesilastest  rahulikult seisnud Vanema Poja näo ka üles ja üritas ta silma limpsida. Mees hüüdis eemalt, et mis toimub, kas juba nõelas? Mina hüüdsin, et ära liiguta, ole rahulikult. Mees hüüdis, et jookse siia! Ruttu!! Mina hüüdsin, et ära paanitse, ma kohe tulen aitan. Kas juba nõelas, karjus Mees. Rahunege, karjusin mina vastu, mõeldes, et seda oleks ju ometi KUULDA olnud, kui mesilane kedagi näkku nõelab. Mesilane liikus poisi silmanurgast natuke väljapoole ja sain ta taskurätiga eemale pühkida, siis saime poja ka autosse istuma saata ja võtsime Mehega järelemõtlemisaega.

Tavaliselt nad ei tee nii. Tavaliselt me korjame rahulikult ja ainult üks kord sain ma juustesse nõelata, kui üks rumaluke end mulle pähe ära peitis (kuigi mul olid juuksed patsis, suutis ta kuidagi pealaelt ühe juuksekarva leida, mille ümber ennast keerutada, et paremini sisse mässida end ja no ma käega katsusin, mis seal toimub, taipas mesilane kohe mu rünnakuplaani ja nõelas mind karistuseks. Aga sellest polnud midagi, ikka juhtub. Ainult et ükskord  juhtus nii, et Mees astus ühe mesilase endale varbavahele ja too ka nõelas ja siis selgus, et Mees on natuke allergiline ikkagi ja tuli kõrge palavik. Siis ei saanud me lastega järgmise õhtuni maalt minema, sest minul polnud  autojuhilube ja 39+ palavikuga ikka naljalt ei sõida tunnikest Tartusse.

Ja üks aasta korjas Räpina Vanaema mustsõstraid üldsegi hilisõhtuti, just enne pimedaksminekut, sest siis hakkasid mesilased juba magama minema ja nii ei läinud Vanaemal nädalatki. Kaval. Kartulivõtt pimedas tähendab ju seda, et korjad kartulite pähe ka ümmargusi kive (ja pärast imestad), aga pimedas mustsõstraid korjates ei jää tõesti muud näppu kui sõstrad või sõstralehed. Või no teod ka vahel, ma kahtlustan.🙂 Räpina Vanaema ongi üks kaval naine, üks teine kord istus ta välisukse kõrval tooli peal ja lõi iga herilase, kes oma ukseprao-pesast väljus, kärbsepiitsaga maha. Kolme päeva pärast enam kedagi ei väljunudki. Muidu on ju paha, kui sul herilasepesa otse ukse kõrval on ja nad iga ukse liikumise peale vaatama tulevad, mis toimub ja kas süüa ka tõid? Kui ei, siis proovis herilane ikka oma pettumust mitte enda sisse jätta, vaid teiste sisse.

Väikse arutelu järel leidsime, et ma prooviks veel natuke korjata ja teised istuvad autos. Kahjuks olid mesilased siis juba meie auto ka luurelennul üles leidnud ja uurisid seda pahuralt. Mis teha, kui pole parajasti korjeilma ja igav on ja siis igasugused kohale ilmuvad! Mees ei tahtnud nendega enam jännata ja nii me jätsimegi mustsõstrad põõsaste külge edasi passima ja tulime tulema nelja liitri magusate, mahlaste mustsõstardega.

Järgmine kord lubas Mees kuurivõtme kaasa võtta, et mesinikuriided selga panna, siis julgeb paremini korjata. Mina võiks mõne suveöise tiiru ka teha, aga see kõlab umbes nagu jooksma minek – jajah, tahaks küll, aga reaalis olen ainult kahel korral juulis jooksma jõudnud. Kuigi nii tihti on öö hakul imeilus taevas!

Kuna harjutame lapsi teistes kohtades magama, on sellega ka paras segadus – kes soovisid karjakesi [kaks on ka kari!]  nari ülemisel magada, magavad peale proovimist jälle oma vanades kohtades edasi.

Kes soovis oma tuppa kolida, kurdab, et seal on natuke üksildane, kui väiksem vend nari alumisel korrusel ei jutusta ega lollita, kuigi natuke on tore ka. Saab rutem magama jääda. Aga voodi tundub nagu kitsam, pidin ma siis õega nõus olema voodeid ära vahetama?

Trennitüdruk sai õnnelikumaks, sest lõpuks – peale viit aastat ootamist – sai ta endale ikeaMinnenSängmusta raudvoodi. Sellise lihtsa pikendatava voodi, mida ta kogu aeg endale ihkas, aga Vanem Õde polnud nõus vahetama. Juunis Tallinnasse ühikasse kolides jättis Vanim Laps aga oma voodi maha ja kuigi tema toa päris Vanem Vend, korraldas Trennitüdruk enne venna sissekolimist ruttu voodivahetuse. Seega tema on vist tõesti rahul, kuigi selle raudvoodi alla ei mahu puidust voodikast, kus oma salajasi maiustustepabereid ja tagaotsitavaid raamatukoguraamatuid hoida.

Vanim Laps aga teatas, et saab endale alates  1.septembrist ihaldatud ühikakoha. Kool vist hakkabki umbes siis, seni aga elab ta samas toas mitteametlikult sees. Osav.

Hea, et mulle minu voodi edasi jäi. Ma magaks igal hommikul vähemalt üheksani jälle, aga see laps, kes õhtuti magama jääda ei taha, äratab meid varakult oma porisemisega, kuidas tal pole tekki ja üleüldse tahaks juba üles tõusta. Aga ei tõuse! Poriseb edasi. Kuni mina ka lõpuks ärkan. Eile soovis ta õhtul hilja, et issi ütleks endale ise ‘Palun’ ja läheks üles tuppa talle rebaseid tooma, et ta saaks oma rebastega magama jääda. Väike Piiga ise olevat juba nii väsinud, et ei jaksa oma patjagi ilusti panna.  Raske elu ikka nendel tänapäeva lastel.

Aga mis loom see küll on, kellest Anneli siin Läti elamustes just kirjutas ja pildilingi üles riputas??? Väga veider. Aga ilus. Misniimi, misniimi?

Ikka veel täitsa suvi

Eile oli just selline tunne, nagu HU kunagises laulus, et Ja suvi ei lõppenud kunagi juulikuus.. Selles mõttes, et sel aastal on päris palju olnud suve moodi suve.

Saab käia ilma kampsuni ja jopeta. Saab ka muud teha kui ainult ülepäeva muru niita. Saab tohutus koguses maasikaid, siis vaarikaid ja nüüd juba räägitakse mustikatest, mustsõstardest ja seentest. Saab teha neid asju, millest ma talvel alati mõtlen, et kui suvi tuleb, siis teen!

Loomulikult ei ole ma pooligi neist soovitud tegevustest tehtud jõudnud. Minu suured plaanid kõik ära koristada – kaugel sellest! Olen küll alustanud, siit sealt koristanud -hommikukohvi kõrvale köögi sodisahtlit,

enne
Köögisahtli Enne ja Nüüd:

köögisahtel

pesuruumi “tõsta kõik toodud kotid siia”-piirkonda, ühe lapse väljakolitud tuba on täiesti puhas, v.a. tühi voodi ja tühi kapp. Aga ikka on palju asju veel teha. Suur maja on teinekord just selline maja, mille pärast ma kunagi ammu 9 aastat tagasi väikesesse korterisse kolisin – koristamiseks mõeldud piirkonnal on PIIRID.🙂

Kui keegi toob paar kotitäit asju, “sest sul on palju lapsi”, siis mõnikord ma jõuan kõik sama päeva-paari jooksul läbi vaadata ja ära sorteerida, mida alles hoida, mida edasi anda. Mõnikord mitte. Sorteerimine suuruste järgi järgmisteks aastateks õige suurusnumbriga kasti – a la Tüdruk 86  või Poiss 128  kõlab ju lihtsalt ja loogiliselt, aga välja kukub ikka nagu tavaliselt: osadel asjadel pole suurust enam sees, osadel asjadel on plekk (kui see välja tuleks, paneks küll oma lastele tagavaraks, aga seniks panen pessu ja siis on juba teised asjad ära pakitud kuhugi).. ja mul on üks kotitäis asju, mida kindlasti ei kannaks ja edasi ka ei annaks, aga sellest saab “kunagi” teha midagi, kas siis kindlas värvitoonis kaltsuvaiba (see mõte hakkab juba üle minema), lapitehnikas midagi (sest Kreeka Pähkli seelikud on niiiiii ägedad!) või siis täita nendega lihtsalt ühte suurt patja. Sellist põrandal istumise patja, mida padjasõjaks kasutada ei saa, aga niisama istumiseks ja raamatu lugemiseks võiks täitsa mugav olla. Meil neid iga nurga peal raamatulugejaid on viimasel ajal ainult üks, seesama, kes perega reisil käimise järel reisimuljete kirjandisse kirjutas, et “mina lugesin Ürgsortsi läbi”.

Tema peakski väljakolinud lapse tuppa kolima suvel. Tuba ise on pisike katusealune, aknast kõige kaugemal nurgas on voodi ja lähemal on kaks pisikest riidekappi, aga laud või tool sinna küll ei mahu. Nii et padi kuluks ära küll. Selleks oleks vaja ainult sobivas suuruses padjakott õmmelda ja kõik asjad väikesteks ribadeks lõigata. Muidu jääb padi väga muhklik ja klombiline, jutustab internet. No üksikuid lastesokke vast lõikuma ei pea, neid on mul PALJU. Vanasti ma kogusin üksikuks jäänud villaseid sokke ja kindaid, et neist voodi ette sooja vaipa teha, aga sellest mõttest olen ma juba loobunud, sest meie põranda peal oleks see ilmselt libe ja lahkuks kohe sobivas suunas (nt. voodi alla) ja kui villased asjad on mustad, tulevad koiliblikad ja siis peab ju plaksutama hakkama (minu irratsionaalne hirm). Aga no selle peale, et suvel iga päev tunnike mingeid ribasid millestki lõigata, pole ma küll raatsinud aega kulutada.

Samas meil üks suur padi on, mille leidsime siia majja kolides ja see on vägagi kasutusel olnud Vanimal Lapsel. Kui ta nüüd ära pealinna kolis, krabas selle endale Trennitüdruk, kuigi Vanim Laps arvas, et kohe, kui tal mingi ühikakoht selgub, viib ta oma suuure padja sinna kaasa. Vanim Poeg ei ütleks ka koos toaga saadud padjast ära, nii et soovijaid on. Peabki vist nemad lõikuma panema neid riidehelbeid.

Väike Piiga on meil ka suverežiimil, ta läheb õhtul väga hilja magama, ärkab hommikul PEALE kella üheksat, vahel isegi peale kümmet, lõunaunne iga päev ei jää, kuid ülepäeviti see peaaegu õnnestub. Ta peaks augusti keskel lasteaias käima hakkama, et septembriks oleks oodata esimesi tagasilangusi, aga seni on ta veel väike laps. Või kass. Talle meeldib väga kass olla, nii et ka käib siin kenasti neljakäpukil, aegajalt nurrub ja küsib sülle, aegajalt teatab, et kassile on vaja juua anda, kass ise ei saa. Kassikese hooaeg on juba mitu kuud kestnud ja üldiselt on see vist ealine iseärasus. Üks hooaeg enne lasteaeda tekib meie lastel mõni kujuteldav sõber, kes alati kõiki pahandusi teeb või siis jah, muutub kevadel laps loomaks. Kui ta laeva peal ringi käputas neljakäpuli, siis ei tahtnud ta üldse aru saada, miks peale seda käsi pesema peab. Raske nende vanematega. Hea, et ta end privaatsetest kehapiirkondadest limpsima pole hakanud.

Lasteaiaks valmistumine toimub sellega, et mina räägin, et lasteaias peab laua taga sööma, kui lapsuke võileivaga (mitte kunagi näiteks supiga!) laua äärest või köögist minema jalutab. Just nimelt “või köögist”, sest kuna me kööki sööma ei mahu, siis kõnnime tegelikult kõik söögiga kõrvaltuppa, kus on suur söögilaud, et kõik ikkagi istuma mahuks. Aga sealt söögitoast suurde tuppa ei vii mitte uks, vaid eelmised elanikud võtsid ukse maha ja tegid siia laia kaare, nii et tegu on üsna avatud ruumiga. Teised üldiselt söögiga ei jaluta, aga Väike Piiga on üsna tagasihoidlik sööja ja kuna ta on teistest hulga energilisem, siis tema jõuab küll igale poole. Eriti hull on õunaaeg, kui toas söövad teised ka ja õunasabasid leiab tosina kaupa diivani seljatoelt. Sellest hullemad on ainult poolikud õunad, nii et alati saab õunasabade üle ka rõõmustada.🙂

Noorem Vend saab nüüd esineda Lasteaia Kõiketeadjana. Lasteaias ei või kommipaberit ise prügikasti ära viia, õpetaja viib. Lasteaias te teete kamapalle ja smuutit, aga siis teie ainult lõigute ja õpetaja paneb ise need asjad masina sisse. Lasteaias sa pead hästi kaua magama, kaks tundi. Lasteaias sa pead oma riided tooli peale panema. Lasteaias võid sa ainult oma kohal istuda laua taga. Ja nii edasi, sest lasteaeda minekut on Väike Piiga igatsenud juba väga ammu ja temast suurem Noorem Vend saab seetõttu pidevalt tarkuseteri jagada, kõik huvitab Väikest Piigat väga.

Mina pole veel kooli ega lasteaialainele sattunud, mul on hea meel, et poodides neid koolikaubalette laiali löödud pole. Ma olen küll korra mõelnud, et peaks lasteaeda paar öösärki õmblema Piigale, aga no sellega on veel nii palju aega. Enne peaks padjapüüre ja lapiseelikuid tegema, aga neid ju ka ei taha teha, kui on nii ilus ilm, et võiks hoopis õues olla… Või koristada mingeid kahtlasi nurki, tõsta sahtlites sisu ümber, riputada/korjata pesu… Isegi raamatut lugeda pole tahtmist, ikka tahaks mingi suvel-teen-asja ära teha. Kohvi juua küll on aega. Või hommikuteed – täna läks jälle kell 6 uni ära ja nii hea on vaikselt tagasi varahommikurežiimile lülituda. Kui see kella kuuene ärkvelolekuhetk edasi pikutada, ärkan kell 10 ja siis äkitselt on kell 12. Ja loomulikult pole kell 10 siis üldse väljapuhanud tunne, vaid lihtsalt hommikune tunne. Seega enne teisi ärgata meeldib mulle ikka rohkem. Saab näiteks ilma päästa. Kui tõusin, oli väljas hästi ilus ilm, pesu paistis nööridel täitsa kuiv, kuigi ma tean, et see on veel kastest niiske. Siis mingi hetk enne seitset läks taevas pilve, tumesiniseks.. Jätsin tee pooleli, korjasin pesu õuest kokku ja viisin tuppa kuivama – ja veerand tundi hiljem pilved juba lahtusidki. Suvesinine taevas ja korstnaplekkidelt peegelduv päike. Päästsingi magajate teadmata ilma ära.

Loodan, et vähemalt pooltest mu suveprojektidest ikka asja saab, sest nüüd ma olen vähemalt kodus ja kirjutan kõiki tehtud asju üles, et mul pärast tunne oleks, et ma tegin midagi vajalikku ka. Kuigi osa asju kirjutan üles ka selleks, et need kindlasti ära teha tuleks, meeldib mulle üles kirjutada ka kõiki neid asju, mida ma tegelikult sinna vahele ära tegin, sest liblika meetodil koristamine ja lastega elu lihtsalt kukub vahepeal nii välja. Siis tuleb see nimekiri rõõmsam, mitte stressitekitav. No et kui viiest punktist ühe teed, tekitab ju stressi, eriti kui oled selline inimene, kellel alati tuleb muid asju ka ette, mida nimekirjas polnud. Aga kui nimekirjas on läbisegi 18 asja, millest 3 jäid tegemata (need olid need 5 esialgset, mida oleks TULNUD teha) ja ülejäänud said tehtud, on palju lihtsam järgmine päev ka midagi teha, mitte vaadata kurjalt eelmise päeva nelja tegemata asja viiest ja lisada sinna veel 7 uut.

Eh, ma ostsin ühe uue koristamisteemalise uue e-raamatu ka Early Bird Mom kodulehelt, sellega seoses tuli mul meelde, et lubasin kunagi mingi teema kommentaarides koristamisraamatutest postituse teha ja nüüd on välja laenatud Suure Pere Logistika raamat minu juurde tagasi  saabunud ja nendest raamatutest kirjutada oleks tore. Kuigi aegaajalt mulle tundub, et teistel inimestel on see koristamisgeen kõigil olemas ja mina olen see ainuke, kes seda arendama ja aretama peab.😛 Või siis on teistel vähem lapsi ja ühe-kahe lapse järelt emad ikka jaksavad koristada, aga edasi läheb kuidagi “laste järelt koristamine on nagu lumetuisus lume rookimine” vs. Kas nad siis ei pane kõike ise kohale tagasi, nagu mu ema minult imestunult küsis. Mõnikord panevad, AUSÕNA, aga siis ma ju ei märkagi, et midagi halvasti oleks!  ja ma ise ka ei jõua kõike kohe tagasi panna mõnikord ja üleüldse – asju on vahepeal palju. Punastamise koht.

Sest inimesed imestavad, miks ma ise sõna lausumata kõike ära ei korista tööl käimise kõrvalt ja miks ma üldse teen lastele selliseid ülesandeid nagu nõude pesemine, pesu pesemine + kuivama riputamine, toa koristamine, põranda pühkimine, aknapesu, prügi sorteerimine jne? Katsun siis seletada, et neil on äkki kodust välja kolides raske esimese asjana endale koristajat-söögitegijat-nõudepesijat palgata. Või kust muidu need oskused peaks tulema, kui neid lapsena järjest ei tee? Kui teismeline on juba lapsena oma kruusi pesnud, ei pea ta seda teismelisena nii võimatult suureks nõudmiseks kui siis, kui seda teismelisena nõudma hakata, et “nüüd sa oled nii suur ja pead oma mässavate hormoonidega kruusi ka ära pesema!” või noh midagi selles stiilis.

Ja see ei tähenda üldse, et mu lapsed ainult majapidamistöid vorbiksid teha ja mina veedan kvaliteetaega internetis!😀 Eiei, ma ikka ise ka õpin alles, kuidas luua süsteemi ja kuidas kõige optimaalsemalt vajalikud asjad tehtud saada ilma näägutava ema sündroomita. Vahepeal õnnestub, vahepeal ei õnnestu. Aga edasiminek ikka toimub mu sees.🙂

Elamustest – lastega Rootsis

Kiiresti puhkamine on selline osa puhkusest, kus tuleb teha midagi sellist, et pärast saad mingigi juhtlõnga, millele siis puhkus kulus. Enamus päevi muutub muidu sellisteks “teen mis tahan”-päevadeks, kus on üldiselt päris mõnus, aga pärast on kõik endiselt segamini ja midagi nagu ei mäleta, mida teinud oleks, aga päev on ikkagi õhtus.

Me käisime eelmisel nädalal Pakri pankrannikut vaatamas, sest mina ükskord ammu käisin seal mingi kooliüritusega ja ilm oli ilus, mulle meeldis. Seekord pidime tegelikult Tallinna sõitma, seega sai Paldiski koos Pakri pangaga samale teele sättida. Ilm oli jällegi ilus, aga tuuline – kui meie seljataha kogunesid pidevalt äiksepilved, ei olnud meil nendest midagi. Õde, kelle olin vannutanud meie äraolekul meie aiast vaarikaid sööma, rääkis mingist kolmest erinevast äikesest päeva jooksul, nii et mul oli päris hea meel mujal olla. Ega meil äikese vastu ka tegelikult midagi pole, viimaste nädalate ilmavaatlused on toimunud isegi põnevalt – lapsed seadsid endale toolid suure toa akna alla ja vaatasid äikest nagu teatrit. Keeristormid ja puha. Vahepeal mina kiitsin veel köögist, kui äge  s e a l akna taga oli ja siis jooksid huvilised kahe akna vahet, et vaadata, kuidas vihm üles, alla ja ümber nurga sajab.

Vaarikatele selline ilm tegelikult ei meeldi, sest äiksevihm on ju üsna vägivaldne ja peksab vaarikad läbi. Või näiteks küpsed marjad küljest ära ja vaarikaladvad vastu maapinda. Osad vaarikad sidusin ma kinni ka, need murdis üks eelmine torm juba pooleks. Sain vihjest aru, enam ei seo. Sel aastal.

Paldiski oli nagu vanasti, üks mänguplats keset linna ja poode oli isegi juurde tekkinud, juba oli kokku 3. Aga pankranniku nägemiseks tuli paar kilomeetrit veel linnast edasi sõita ja seal see oligi – tuul oli MEGA, ma arvan, et oma 30 km/s. Merel oli lainejänkusid ka, aga seal nii hull ei paistnud see tuul, lihtsalt kõiki rannikul seisjad proovis tuul tagasi autosse lükata. Lastele täiega meeldis, kuigi minu plaanist – jalutada all mere ääres ja vaadata kivimikihtide läbilõiget koos kivilt kivile kekslemisega – ei tulnud midagi välja.

Sõitsime siis tagasi, tee peal tuli vastu Keila-Joa Schloss Wall. Mees arvas, et see sobiks ka meie ajavaruga ja nii me siis põikasime korraks parki ja vaatasime, kuidas vesi voolas. Lõunaeestlasena polnud ma ise varem sinna sattunud ja olin nüüd avanenud võimaluse üle rõõmus. Lapsed karglesid, neile meeldis ka.

Autosõitudega ongi selline lugu, et lapsed karglevad, kui peale pikka sõitu peatus teha. Kui teed ühele väikse pissipeatuse, hakkavad kõik ülejäänud ka nihelema ja tahavad autost välja. Kui teed Nüüd Kõik Välja peatuse, hakkavad kõik karglema ja sebima ja nii ongi, elu on selline. Võtsimegi siis seda arvesse ega eeldanud, et peale paaritunnist autosõitu suudaks lapsed rahulikult käituda. Aga lõppkokkuvõttes polnud hullu midagi.

Tallinna jõudsime kenasti enne õiget aega, laevale saime ka. Matkapuhkuse saime ka tehtud – isegi Mora kämpingud leidsime üles, kus ööbida. Kaheksa magamiskohta ehk neli nari ühes toas lisaks söögilauale ja külmkapile ja seda kõike 21 ruutmeetri peal! Kõrvalmajas olid vetsud, dušinurgad ja veel ühes kõrvalmajas köök ja pesuruum. Ümberringi männid ja haagissuvilad. Lapsepõlv tuli kohe meelde, kui vanaema juures Kubjal kämpingute koristamisel abiks olime (loe: vanaema ei tohtinud segada, minge mängige ise). Männimetsalõhn oli täpselt sama mis vanasti!!

Vahepeal vaatasime ühe päeva veel erinevaid Rootsi järvekesi, külastasime Nusnäs’is  hobusemaalijat – teate neid punaseid maalitud hobusekujukesi? Inimesed muudkui pildistasid neid ja kõiksugu lapsed muudkui ronisid seal.  hobu.JPG

Hobuste tehasepood oli kallis, aga nurga taga oli neil üks Loppis ehk vanakraamiturg, kust ma ilusad lillelised kardinad ostsin. Kogemata käisime matkamas ka, sest sattusime ühe suusahüppemäe otsa juurde. Plaan oli tegelikult käia Faluni vasekaevanduses, aga enne seda käisime ümbruskonnaga niisama tutvumas ja sealsed mäed tundusid nii lahedad! Läksime ühte lähemalt vaatama, lapsed jalutasid mäkke – Vanem vend kõige ees, kaks noorimat järel, siis Mees ja lõpuks mina koos Trennitüdrukuga. Ega me ei arvanud, et nad kuigi kõrgele ronivad, nii 20 meetrit või nii – okei.

mägi.JPGAga Vanem Vend sattus hasarti, läks kiiresti eest ära. Noorem Vend ja Väike Piiga ei saanud seda ju rahulikult pealt vaadata ja läksid järele, Mees turvas neid siis ja arvas, et ega nad kaugele ei jaksa minna. Mina ei saanud aru, mis neil kõigil nüüd hakkas, aga läksin siis igaks juhuks järele. Varsti olime poole mäe peal, Vanem Vend lehvitas meile kusagilt kõrgemalt ja kuna ta meid eriti ei kuulnud, ronis edasi. Ega tema ei tulnud selle peale, et väiksemad ei saa eriti hästi püstloodis mäkke ronida. Aga eks me siis aitasime.

mägi2 Autoparklat polnud varsti enam näha, see-eest oli väga ilus vaade ümbrusele – sinnakanti oli neil kunagi meteoriit kukkunud ja selle meteoriidi kraater oli diameetriga umbes 75 kilomeetrit. Kaali kraater oli lastel veel meeles, peale Saaremaa käiku olime neile veel meteoriitide langemisest erinevaid videoid näidanud ja seetõttu tundus see meteoriidikraatri jutt neile üsna mõistetav, lihtsalt see 75 kilomeetrit polnud enne hoomatav olnud. Nüüd, kui ümbruses paistsid kaugel eemal järvekesed, metsased saared ja teised metsased nõlvad kaugel teisel pool suurt järve, oli neil peaaegu Ahhaa-elamus.

 

Aga ega see ronimine väga lihtne enam polnudki. Meist umbes 60-80 meetri kaugusel liikus endiselt mäkke mingi toolidega asi, mäetõstuk äkki? Suusalift? Kuna ma pole varem selliseid asju näinud, siis arvan, et üks neist kahest see igatahes oli. Pärast nägin tee ääres reklaampilte, kus tõstukil istusid jalgratastega inimesed ja sõitsid mäkke. Mäest alla tuli küll palju rattajälgi, ehkki mulle tundus, et see on üks kole variant enesetapuhuvilistele. Kohati oli ronimisalune maa suurtest kividest, mis oli lamedaks kulunud, umbes nagu keegi oleks mõned ruutmeetrid asfalti sinna mäkke pannud. Mõned meetrid eemal aga oli kümmekond ruutmeetrit turbasegust maad – hästi pehme ja pude, kinni hoida pole millestki.. Aga need olid raja peal, radu oli mitu. Vanem Poeg oli kuhugi ülesmistesse sfääridesse kadunud, ta ei osanud vist arvata, et me teised nii palju aeglasemalt liigume. Telefoni tal loomulikult kaasas polnud, nii et lootsime, et ta ühel hetkel lihtsalt igavusest alla tagasi tuleb.

GESUNDABERGETMäe peal kasvas lopsakas taimestik, mäe ülemises osas kuused. Sinna me päris välja ei jõudnudki, ühel hetkel tundus, et allasaamine on üks keeruline protsess. Loomulikult ei näinud lapsed selles enne allaminekut mingit probleemi!🙂 Aga kuna meil üks lastest on kaasa sündinud tserebraalparalüüsiga, mille tõttu on tal jalgades suur lihaspinge, nii et käia korralikult ei saa (sest ühel jalal kand ei lähe maha), siis aegajalt ta kukub. Või noh, päris tihti, kui ta ei pane tähele, kuidas ta täpselt astub. Igatahes mäkkeronimisega sai ta kenasti hakkama ja allatulekuks võtsime siis natuke rohkem aega, Väike Piiga läks issiga ees ja Trennitüdruk oli meil Noorema Pojaga seltsiks. Saime hakkama küll.  Suurem Poeg oli ka ühel hetkel tagasi alla tulnud ja läks meist kõigist jälle mööda. Vahepeal läks üks kohalik jooksja ka meist mööda, ta läks palju otsemat teed pidi alla kui meie, pidasin teda väga vapraks. Ellu jäi. Jooksis lihtsalt minema.

 

 

Lapsed väsisid päris all mäe jalami lähedal juba ära, päike oli hoolimata õhtupoolikust hooga kütnud koguaeg ja eks kehaline pingutus oli ka abiks. Aga nad olid väga pettunud, et me ujuma ei saanud. Otsisime igasugu ujumiskohti, mida kaardi peal näidati, aga need ei meenutanud randa. Nende meeles oli ujumiskoha liiklusmärgiga märgitud rand selline, et astud mööda graniitkillustikku vette. Või umbes nii. Ühes kohas me nägime kahte meetrit liivaranda ka, see oli umbes 5 meetri laiune riba pruuni liivaga ja meetri jagu liiva ulatus veest välja ning teine meeter oli vees. Tuul oli juba tõusnud ja ilma ujumatagi tundus külm. Tagasi kämpingu juurde minnes saime kämpingurannas käia, 75% lastest käis ujumas, Trennitüdrukul oli niisamagi külm.

Kui viimasel päeval tagasi sõitma hakkasime, käisime korraks selle eelmise päeva Gesundabergi juures oleva järve vastaskaldal, et mäge sealtpoolt küljest vaadata ja leidsime väikese maanina, kus oli IMEILUS rand. Lapikute kividega, inimtühi, ilma igasuguste rannasiltideta. Nagu sõõm värsket õhku. Aga meil oli kaevandus juba plaanis ja peatusime ainult korraks, kohakese mällusööbimiseks.

rand.JPG

Vasekaevanduses käimiseks olime kaasa võtnud soojad riided, umbes nagu Eesti kaevandusmuuseumiski. Jalga kummikud. Seal oligi niiske ja pidevalt tilkus midagi, vihmakeebid anti veel oma riiete peale selga, selgus pärast.

Meie Väiksema Pojaga pidime siis teiste pereliikmete kaevanduse külastamise ajal Falunis niisama ringi kolama, mis minu unelmates paistis nagu poodides uitamine, kus kõik  ilusad vajalikud asjad on lõppodavad ja õigetes suurustes (nt. lasteriided), aga tegelikkuses hoopis mööda võõrast linna paaniliselt ringi sõites ja WC otsides.😀

Muidu oli meil navi ka, ma isegi otsisin paar kohalikku kohta välja, kus ma tahaks käia – taaskasutuse stiilis jne, aga ise võõras linnas navi järgi sõita  ikka keerulisem kui juhi kõrvalistujana navi süles hoida ja kiita, et 230 meetri pärast mine paremale, enne seda on veel 3 muud paremale keeravat teed, sinna ära mine…

Aga ma olen tubli autojuht – suutsin sõita bensukasse ja sellest esialgu piisas! Leidsin WC ja sain sealt lisaks kaks Minecrafti ajakirja Vanemale Pojale, millest üks osutus põnevaks ja teine heaks, nagu pärast selgus. Taaskasutuse poodi jõudsin ka, aga selgus et see on hoopis mingi disaini-taaskasutuse pood, kus kõik asjad olid uhiuued, hinnad olid megad ja  vidinad olid imelikud, kuigi ilusaid asju oli ka – puukingade tüüpi SAAPAD ja lillelised mantlid näiteks olid täitsa ägedad.

Siis proovisin teise taaskasutuse poodi sattuda ja sattusin meie vana navi julgel juhatusel mingisse vanalinna-ühesuunaliste teede -parkimiskeelu piirkonda ja pusserdasin seal, kuni kogemata lõpuks parkimiskoha leidsin. Pärast selgus, et mänguasjapoe lähedal! Läksime Noorema Pojaga siis poodi, eksisime ainult pisut, siis vaatasin kella ja selgus, et tunni ajaline kaevandusekskursioon ongi läbi. What?? No igatahes saatsin neile sõnumi, et vaadaku aga rõõmsasti veel midagi, sest ma ei tea, kuidas siit välja saada. Ise lootsin, et ehk nad vaatavad natuke süüa ka, siis Väike Piiga ei jonni pärast autos. BR-Leksaker oli täiesti igav mänguasjapood, me ei tahtnud sealt mitte midagi! Leidsime siiski õiges suunas mineva ukse. Kes on Rootsi galleria-poodides käinud, kujutab ette küll – et näiteks kuues suunas võib poest välja minna ja iga kord erinevale tänavale sattuda! Eri korrustest rääkimata!

Navi aitas kaevanduse uuesti üles leida, rahulolevad muuseumikülastajad peale korjata ja meeleolusõrmuseid esitleda. Kuni teised end autosse pakkisid ja talveriideid suveriiete vastu vahetasid, jooksin mina veel korra kaevanduspoodi ja ostsin natuke vaske purgiga kaasa. Hea koolis õpilastele metallide teema juures näidata.

Üldiselt on lastega autoreisid täitsa talutavad, kui kaasa võtta vett (väga raske oli poest leida MITTEgaseeritud vett!) ja süüa ja vähemalt kord päevas üritada sooja sööki süüa. 6 inimese soe söök kolm korda päevas oleks muidugi ka tore, aga meie eelarvesse ei mahtunud, nii et tegime aegajalt toidupoetiire ja hankisime hommiku- ja õhtusöögimaterjali sealt. Õunu ja porgandeid teepeale ka. Aga veega oli tõesti kõige suurem häda, seda oleks tulnud julgemalt Eestist kaasa võtta. Laeva ja bensuka vee peale ei saa lihtsalt kindel olla, et juua kannatab ja kõhutõbesid ka ei tahaks.

Ah jaa, tagasi tulime ringiga, Soome kaudu. Kõigile uus kogemus, ainult Kallis Mees on seal aegajalt tööasjus käinud, temale tuli natuke tuttav ette. Kaljud olid natuke teistsugused kui Rootsis, metsad olid jälle sellised nagu Eestis ja Rootsis. Tunnelid olid ägedad. BikBok oli seal ka. Mina sattusin esimest korda elus Soome 12.klassis, sellest on peaaegu 20 aastat möödas ja vahepeal polnud ühtegi korda sattunud, lapsed polnud keegi kunagi käinud.

Kõige raskem hetk oli viimane tund aega enne kojujõudmist, kui kõigil oli totaalne reisiväsimus kohale jõudnud. Väike Piiga karjus, et tema pole nõus kuhugi minema, kus pole vähemalt KAHTE narivoodit! Koju minna tema ka ei taha. Vanem Poeg teatas, et hullult tahaks oma koju juba. Nende vahel istunud Trennitüdruk oli lihtsalt närvis, kuna 3-aastase kõrval istumine võib 4 päeva järjest olla paras piin, eriti kui teine on väsinud ja kuri. Tagumisel pingil istunud Noorem Poeg küsis, mitu minutit meil veel sõita on? MIKS me juba kohale ei jõua? Minul hakkas selg valutama ja ma oleks hoopis jäätisekokteili tahtnud.

Aga me jõudsime ikka koju, viisime kiirelt kõik kotid tuppa, tegime katuseboksi tühjaks, jätsime lapsed tuppa, hüppasime poodi, söötsime kodus lastel kõhud täis, panime lapsed magama, pakkisime kotid lahti… ja läksime ise ka magama. Ainult ühe lego komplekti õpetus on siiani salapäraselt kadunud. Mittesalapäraselt on kadunud üks meeleolusõrmus – Helsingis ühe pargi servas, kuigi Trennitüdruk otsis seda asjatult pool tundi – ja minu kaelakee. Riputasin selle esimesel õhtul kämpingusse saabudes ühte nagisse. Pärast Trennitüdruk nägi, aga arvas, et ma tean. Aga me avastasime muidugi tund peale sealt ärasõitu, nii et küllap keegi saab väga õnnelikuks.

Kui kõik viimased voodipesud pestud saavad, saan mina ka väga õnnelikuks.🙂

Lastega ujuma?

Ikka veel on selline tunne, nagu suvi oleks just alanud, kuigi Trennitüdruk eile juba oigas, et juuni ongi läbi! Appiiii!! Koolivaheaeg saab niimoodi ju läbi!!!

Minu suvi hakkas küll tema omast nädalaid hiljem, sest puhkus algas natuke enne jaanipäeva, aga kõik need asjad, mida suvel teha lootsin, pole küll veel alustatud. Ausalt öeldes tihti tundub, et suuremat sorti korrastamisega alustamiseks on ju suvel aega, aga siis on ka kõik muud asjad, mis jooksvalt selga sajavad ja nii see edasi lükkamine lähebki.

Sellised päevad mulle meeldivad, kui saab asju järkude kaupa teha: keskmised lapsed rohivad näiteks kumbki sellise jupi aeda ja siis käime tunnikese jõe ääres, tagasi tulles sööme ja väikesed lähevad magama, peale seda teevad suuremad hoopis teist tööd ja peale seda saavad nad poodi leiba-piima tooma minna ja tagasi tulles endale poeskäigu-jäätised osta. Nii on nende tegevus enam-vähem struktureeritud, vahele jääb natuke vaba aega niisama ka ja midagi saab iga päev kodu jaoks ka tehtud.

Ujumas käimisega on muidu nii, et mina pean seda oluliseks ja Mees eriti ei pea. Minu lapsepõlves jalutas isa meid venna ja õega õhtuti ujuma, kui enam ehitada ei jaksanud, aga ema ei tulnud kunagi kaasa, sest tema ju ei ujunud. Tal oli lapsepõlvest selgeveelise veekoguga ujumise mälestus ja Tartus ju ei olnud sellist kohta, kus põhi ka meetreid kaldast eemal ilusasti läbi paistaks. Seega ei tulnud ta minu meelest KUNAGI kaasa. Tagantjärele ma ei tea, kas isagi iga kord ujus, aga meie küll saime ujuda ja pärast koos tagasi jalutada. See oli vist varases teismeeas, sest lapsena elasime korrusmajade piirkonnas ja seal joosti suvel niisama majade ja mänguplatside vahel. Kõik, kellel oli maakoht, läksid maale (minule tundus see “Maa” mingi müstiline koht, kõik käisid seal peale minu ja ma olin kade, minu vanemad ehitasid igal vabal hetkel peale tööd meile maja ja mingist müstilisest Maast polnud juttugi!) ja loomulikult ei tulnud keegi vanematest keset päeva töölt koju, et lapsi ujuma viia.

Maakoht oli meil tegelikult olemas, sest vanaisa elas Haanjas, aga no sinna oli nii pikk maa, et sinna mindi vanaisa sünnipäevale kord aastas. Suvel, seda küll, sest boonus oli see, et iga kord pidasid Võru sugulased paar käänakut enne vanaisa maja auto  kinni ja vanaema käskis meil tee äärest põllu pealt vanaisale lilli korjata. Kõik lapsed korjasid kähku kimbu ja sai edasi sõita. Oi ma vanasti unistasin sellest, et kui ma SUUR olen, siis sõidan ise autoga kuhu tahan ja võin alati tee ääres peatuda ja lilli korjata, kui tahan!😀 Tegelikkuses on seda ainult paar üksikut korda mõnele suvisele sünnipäevaüritusele minnes juhtunud.

Maalemineku asemel olen mõned lapsepõlvesuved küll Võrus veetnud, sest üks vanaema koos sugulastega elas Võru linnas (ja teine vanaema koos meie perega Tartus) ja seal me käisime mõnikord KESET PÄEVA rannas. Nagu päriselt ka! Võtsime asjad ja läksime randa, ronisime, suplesime, tädi haldas siis meid nelja last ja minu rõõmuks õiendas ka mu vanema vennaga, kes tavaliselt alati piisavalt kaval [teistest vanem!] oli ja millegagi vahele ei jäänud! Pärast astusin ma vees endale veel ühe pudelipõhja jalga kinni ja siis see jooksis verd ja me pidime kahjuks ära koju minema. Rohkem ma ei mäleta, kas me rannas käisime, sest küllap karja laste haldamine võis tädi jaoks üsna väsitav olla.

Tegelikult selgus pärast, et meie vennaga pidime kohe uue õe saama, millest meile midagi ei räägitud, aga kunagi suve keskel koju sõites oli see õde juba olemas. Ma algul muidugi ehmusin, et tal polegi silmi, sest esimesel hetkel, kui teda nägime, siis ta karjus, suu pärani lahti ja silmad olid kinni. Aga pärast selgus, et ikka on silmad ka. Uhh, milline kergendus.

Mu mehel ka mingeid erilisi ujumaskäimisi lapsepõlvest meeles pole, sest kuna selles väikelinnas ujumiskohta polnud ja maakoht oli sellesama linna lähedal ja tööd ikka jätkus, kes seda aega ujumisele siis raatsis kulutada. Samas tema Saaremaa naabrilapsed ujusid nagu hülged ja mängisid vee all kulli ja sinna sattudes ta vist natuke ikka ujus ka.

Praegu igatahes meeldib mulle lastega ujuma minna, kui vähegi aega on! Tunnikeseks, kui ilma on, et saaks natuke liivaga möllata (kui liiva on) ega peaks kohe veest välja! riidesse! minema!-paanikat tegema. Eks seda ole ka tehtud, kui kuhugi suurema kambaga võõrasse kohta ujuma satume, aga ainult oma lastega minnes meeldib mulle rahulikum variant rohkem. Kui tund-poolteist käia, ei pea reeglina toitu-jooki kaasa võtma, sest tunnikese söögita kannatab ju ikka ära. Lapsed ei hakka vinguma, kui teavad, et me väga pikalt nagunii rannas pole ja päike ei tee ka nii kurjaks ja uimaseks kui pikema peesitamisega. Samas on kuidagi nii läinud, et mingit käterätti-päevitustekki maha panna pole mõtetki, sest selle peal nagunii keegi ei pikuta. Niisama kuivatamiseks sobib tavaliselt ronima või kiikuma jooksmine.  Ülejäänud rannasolijad ongi enamasti pikutamiseks randa tulnud, peesitavad telefon või kõrvaklappide või raamatuga.

Kui rannas on kaasas mõni 2-3-aastane jokker, kelle puhul iial pole ette teada, mis tal järgmisel minutil pähe tuleb, kuhu suunas ta jalutab/jookseb/kaevub, siis pole rannalina enne vaja, kui päriselt kuivatamiseks ja lahkumiseks läheb. Väiksematel üldiselt sobib hommikumantel isegi paremini kui käterätt, sest see püsib stabiilsemalt ümber keha võrreldes maaslohiseva või lahtihargneva käterätiga ja on ka kapuutsi pähe tõmbamise võimalus. Muidugi saab nii ainult autoni jalutada, mitte näiteks läbi linna koju või bussi peale… Vähemalt magavad lapsed peale ujumist ja söömist väga kenasti.

rand

Aga kui pikemaks ajaks randa minna – näiteks koos läbi metsa jalutamisega läheb kõndimise või vangerdamise peale juba 2x pool tundi ära, siis tasub üks terve leib ka kaasa võtta, veepudelist rääkimata. Näljase kõhuga on leib laste meelest kohutavalt maitsev ilma mingi kattetagi. Tuulise ilmaga on muidugi võimalik liivakate, aga see krõmpsub hamba all ja siis tuleb lastele vastutuult söömist õpetada.

Jäätiseputkad, mis linnarandadesse paigutatud on, jätavad meid suht külmaks. Tunnikese saab ju söömata hakkama, see kehtib ka jäätise kohta. Alati saab ka öelda, et kui koju jõuame ja ilus ilm püsib, saame peale riiete kuivama riputamist ja kiiret lõunasööki külmkapist jäätist võtta, nii et kõigile jätkub. Seni saab märjad riided kõik mõnda liivaämbrisse panna, sest kui need keset kokkukeeratud saunalina on pandud, jätkub liiva pärast igale poole – toapõrandale, kraanikausi ümber ja esikusse jne. Kõik ühes ämbris, niisked käterätid eraldi kotis – siis saab ämbritäie riideid kiirelt kodus ära loputada ja saab kokku hoida selle “ma ise lähen loputan oma trikoo/püksid ära ja sujuvalt pesen jalgu ja siis näe jalad said liivaseks ja siis ma pean uuesti loputama ja nii 15 minutit järjest ja kuhu mu trikoo nüüd uppus, oi kui naljakas, vaadake kõik!” Ühe lapsega see tõenäoliselt polegi nii kurnav kui näiteks nelja või kuue lapsega korraga. Võib-olla ma lihtsalt olen selline laisk ema, kellele ei meeldi liivakuhjad ootamatutes kohtades põrandal.

Aga nüüd füsioteraapiasse!

Sinna ja tagasi

Kodus tagasi on ikka nii hea olla. Lapsed magavad, toas on kõvasti alla 30 kraadi ja pesu ripub tuulevaikses õues tasapisi vihma oodates.

Eile olime külas äiksepeol, lastele väga meeldis. Tore, kui saad äikese ajal kusagil ohutus kohas olla ja siis omal soovil õues võimsaid loodusnähtusi aukartusega jälgida, näiteks kuidas terrassil olevad asjad minema lendavad (kergemad jalanõud, telk…) ja otse loomulikult üritavad tuuleiilid gaasigrilli leegi iga sekund ära puhuda. Ega enamus kartuleid-sibulaid olidki juba valmis selleks ajaks ja šampinjone röstida sai hiljem ka.

Eelmised õhtud olime kõik Saaremaal, kus kuidagi ei raatsinud enne südaööd magama minna. Jaaniõhtul rannas käis pendeldamine kahe lõkke vahel, kuna meil oli plaan paljudest väljajuuritud kändudest lahti saada ja neid jätkus ka naabripere lõkkesse 80 meetrit eemal teisel pool jõge. Jõgi ise oli ära kuivanud, nii et sellest sai traktori ja laste/juurikate järelkäruga kenasti läbi sõita. Selgus, et traktori järelkäru mahutab kenasti 7 last või 2-3 kändu koos juurtega.

mererand

Naabriperel oli maiustuse otsimise mäng laste jaoks, bioloogidest vanemad on tõsiselt ägedad! Igale lapsele anti paberisse keeratud roheline kimp – selle järgi sai teada, kust pead oma maiust otsima. Näiteks kuivanud kadakaoksa koos saarelehtedega on paberi sees võimalik käes hoida küll (paljakäsi ei tahaks!) ja otsijal tuli leida selline koht, kus need mõlemad koos kasvasid, sinna juurde oligi üllatus peidetud. Kuna meie keskmised lapsed osalesid ka otsingul, sain pärast ühe ebajasmiinioksakese sellele lapsele nuputamiseks anda, kes ise ei olnudki ühtki leidnud, ainult teisi otimisel aidanud, sest suuremad olid kõik kiiremini üles leidnud ja meil oli autos üks pakk tagavara pähkleid. Leitud kraami söömine toimus põhimõttel kõik koos. Plastik-kommipaberi-prügi beseedega üldse ei tekkinud ja lehmakommide pabereid sai kenasti lõkkesse lisada. Naabripere koos lastega jäi randa ööbima ka, hommikuks pannkoogimaterjalid ja kohvipurugi kaasas. Neil on vist iga suvi nii, v.a. too kord, kui kõigile kombed selga ja väiksematele kindad kätte tuli panna, et rannas ära ei külmuks.

Leidsin suure otsimise peale Salme poest peale piparkookide ka vahukommid üles, ühe põlvekõrguse riiuli tagumisest servast – 5 minutit otsimist tasus ikka ära! Lapsed grillisid siis paar-kolm esimest pakki ära ja viimane pakk jäi lapsevanematele. Mina ise kunagi vahukomme lõkkel küpsetanud ei olnud, maitsnud ka mitte, aga kui Mari mulle oma kiirgrilli tehnikat õpetas, siis tahtsin seda käppa saada ja sõin mõned vahukommid peale karamellglasuurimist ära ja enam ei kukutanud neid poole küpsetamise pealt lõkkesse. Väga õpetlik.

Vahukommid nägid natuke kärbseseente moodi välja peale grillimist, pruunid ja valgete täppidega. Aga meenutasid karamellistunud maitse poolest suhkruvatti, seda vanaaegset suhkruvatti, mida isa ükskord meile töölt koju tõi ja ema ehmatamiseks meile vennaga pakkus, lisades rahuloleva häälega: “Tõin lastele töölt klaasvilla, proovige, kui hea!” ja ema ehmus. Siis ei müüdud veel kusagil suhkruvatti, aga isa tööjuures oli ühel töökoja mehel  kuhugi töötava käia peale suhkrut kukkunud ja siis ta sõi selle peale kiududeks muutumist ära ja kuna oli hea, tegi veel ja pakkus töökaaslastele ka nalja pärast…  Ja klaasvill oli vanasti ju kole asi, mitte nagu tänapäeval, kui peale klaasvillaga soojustamist ei pea oma käsi kipsi panema, et klaasvilla läbipaistvaid ülipeenikesi kiudusid naha seest kätte saada…

Lõu lahe äärset tuletorni oleme pea igal suvel üle vaatamas käinud, Kaugatoma panga juures maasikaid ja nõmm-liivateed korjanud, aga seekord nõmm-liivatee veel ei õitsenud.

Pärnad vanaema maja ees ka veel ei õitsenud. Maasikaid oli natuke küll, nii Järve randa mineva tee ääres kui rannikupangal. Maasikad olid väga pisikesed, aga täitsa magusad.

Ohessaare

Uus koht minu jaoks oli Ohessaare,  seal oli jälle kohutavalt ilus rannik ja palju kivilt-kivile hüppamise kive, lapsed ei saanud kuidagi pidama🙂 Kivistisi oli ka maas päris tihti – mind alati vaimustavad sellised asjad, mis kivide sisse jäänud on. Mere ääres oli infotahvel ka, kes millal kuhu kivistunud on ja mismoodi.

Ohessaares oli üks rahvarohke tuulik ka, seal tehakse romantilisi elamusi. Miks, sellest  Vanem Poeg aru ei saanud. Mis värk ikkagi selle romantikaga on? 10-aastase jaoks igatahes puudus kogu sellel romantikal mõistlik selgitus. Aspide elu.😀

Korraks käisime Sõrve tuletorni juures Sääre tipus ka, aga kaugele ei kõndinud, sest kell oli pool 12 ja lapsed hakkasid väsinult väikste asjade pärast häält tõstma, seetõttu ainult tuletornini ja natuke edasi. Seal on järjest rohkem renoveeritud maju ja neisse on tehtud  kohvikuid ja muuseume. Samas satume sinna tavaliselt peale külastusaja lõppu, nii on hea rahulik – võib ainult müügiletist mööda jalutades hinnasilte lugeda – pudeliavaja 9 eurot – aga midagi ostma ei pea, sest asjad on ammu ära korjatud ja müüja koju magama läinud.🙂

Ülejäänud päevadel käisime korraks Järvel ühes vanas heas kohas ujumas, kus meil oli tol hetkel privaatrand – sest võidupüha polnud veel pihta hakanud ja kes siis kell 11 randa läheb? Meie hakkasime juba kell 12 tagasi minema, sest kõva tuul oli, Väike Piiga võdises peale vees leotamist ja lõunasöök oli vaja teha, siis just olid teised inimesed ka parklasse kogunema hakanud.

Käisime ujumas ka ühes teises kohas, kus muidu käime niisama, ilma ujumata, sest see jääb oma ujumiskohast umbes 100 meetri kaugusele, aga nagu nende “oma” kohtadega on – kui sinna ligipääs on kiire ja kerge, pole need varsti enam omad, vaid rahvamasside poolt üle võetud. Kui aga sinna “oma kohta” on ligipääs kole ja vaevarikas, mõtled ikka ise ka mitu korda, kas see matk veeni jõudmiseks läbi teravate kõrkjate, muda, parmude ja kuuma haisva vetikamassi on ikka seda kõike väärt? Jah, ujuma minnes pesed end veega puhtaks, aga tagasi pead ju ka tulema ja kui siis põlvini musta mudaga oled, parmud rõõmsalt hammustavad ja pärast istud mudasena autosse või jalutad pool tundi läbi metsa koju ja pesed ja pesed, aga see muda on nagu võimas looduslik henna… Siis ei lohuta üldse see koduse tasuta mudaravila pakkumine. Saab ka ogalikku jalga astuda või teravaid elamusi kividega, mis sellest, et mererannas p e a k s  kõik kivid ju pidevast lihvimisest ümarad ja nunnud olema. Onju?

OhessaareE
Ohessaare

Tassisime väiksemaid lapsi peaaegu kogu tee kukil, kuni tuli madal läbipaisev vesi ja kõik jalutasid ise. Kohal olles oli ju väga tore liivarannal supelda – mina vaatasin väiksemaid pahkluuni soojas triibulise liivaga vees, mees käis kahe suurema lapsega 60 meetrit eemal vööni vees ja pärast jalutasime muda pidi tagasi. Olime juba targemad ja läksime suurema ringiga, saime ainult viimased 40 meetrit sooja sodi sees jalutada. Väike Piiga on meil 3-aastane, oma 11 kiloga suhteliselt kerge – mina tassin teda hea meelega kukil, sest veel jaksan!  5-aastane on juba hulga raskem, kuid olude sunnil vajab tema ka aegajalt tassimist ja kukil kanda on raskem, kuid süles tassida veel raskem. Mõnikord ta ei taha kaasa tulla, kui pikad maad jalutada on, aga Kuressaare lossis sai ta küll käidud, olgugi seal palju treppe ja koridore. Mina kaasas ei käinud, sest 3-aastasega oleks see puhas piinamine, leidsin mina (mitte eriti ajaloohuviline). Teistega olime käinud viimati 4 aastat tagasi, siis ka mina kärutasin noorimaga niisama lossipargis ja linnas, sellepärast mulle meeldis.

diy_laud.JPG
Tegelikult tegid nad need lauaplaadid jämedatest okstest, mitte puutüvedest.

Vähemalt õnnestus Mehel koos Vanaisaga seekord puutüvedest lauad teha ja saunapõrand ära plaatida. Süüa tegin mina, sest üheksale inimesele söögi tegemine on õnneks umbes sama mis seitsmele – kui paar panni ja üks suur pott olemas on, ongi juba pool tööd tehtud. teine pool on lihtsalt suur kogus sööki iga kord. Meie Vanim Laps oli hoopis mujal, vanatädi aga sööb veidi teistsuguseid toite, nii et kõik 9 kohalolijat mahtusid peaaegu samaaegselt köögilaua taha  istuma.

 

Kui ärasõitu plaanisime pühapäeva hommikul 7.30, et mehe õde linna 8.20 bussile viia, siis kuuma öö tõttu olid kõik hommikul ikkagi veidi zombid, hommikusöögilauas küll näsisid midagi, aga asju pakkides ikkagi lapsed tukkusid, asjad enne kottipanekut tuimalt peos. Siiski läks kottidesse pakkimine üsna kiiresti, sest eelmistel päevadel oli mustad riided eraldi sorteeritud ja muid riided-asju polnud palju. Kahjuks seda me ikkagi välja ei mõelnud, kuidas ühte harilikku Volvosse nii lapsed, meie, meheõde kui ka kõikide asjad ära mahutada. Katuseboksi me ei hakanud seekord rentima, sest kaasa said ju ainult 6 inimese riided, pissipott, voodipesu ja kõik Trennitüdruku laagriasjad, sest me võtsime ta tulles ju laagrist peale.

Siis läkski hoopis Vanaisa bussijaama sõitu tegema ja meie saime kõik 6 inimest ja asjad pakitud  väljumisajaga 8.20. Äike tuli selja taha alles Kuressaare järel, aga Kaali juures oli ikka veel ilus. Kaali kraatri juures oli üks maailma kõige ilusamatest kohtadest – küpsev viljapõld, mis oli rukkililledest ja punastest moonidest puha sinise-punasekirju!

Kraater ise oli nagu ikka, mitte nii tühi kui ükskord ja mitte nii servani täis kui mõnedel interneti piltidel. Jälle jõudsime nii vara, et müügilauakeste prouad alles sättisid oma asju välja ja saime rahulikult neid segamata mööduda. Väiksel Piigal oli oma pisike atv (mis selle masina eestikeelne nimi võiks olla? aateevee?) kaasas, mille ta märtsis sünnipäevaks sai, aga mis kohe nurgadiivani alla sõitis Saaremaal käies ja alles nüüd kojusõidu-koristamise ajal mul meelde tuli ja välja õngitseda õnnestus. Seega suutis Väike Piiga rahulikult kõigile nunnudele heegeldatud karukestele lihtsalt lehvitada, mida ühes koolimajas koos tohutu koguse muu nunnu käsitööga müüdi, kui kraatri vaatamise järel Piigaga pissipeatust tegemas käisime. Ajaloohuvilised ülejäänud pereliikmed aga ronisid seni kraatrisse vee piirile ja tegid oletusi ruumala, massi, purustusjõu jms kohta.🙂

Praamile saime üsna napilt, sest meile juhtus väga rahulik kassiir, aga ülejäänud tee kostis Väikse Piiga ja Noorema Venna tagapingilt itsitamist, susistamist ja õiendamist, kuni me nad Rõõmuallika Kohviku juures täis sööta ja ümber istutada plaanisime. Vahele veel Väikse Piiga kõhuvalu. Kahjuks aga oli see Tihemetsa kohvik seekord pühapäeval suletud ja me ei saanudki süüa, panime Väikse Piiga hoopis Trennitüdruku ja kotikuhja kõrvale sisse ja poisid taha istuma ning sõitsime Väikse Piiga kõhuvalu saatel Viljandisse. Sealt saime Selverisööki, kuni lapsed autos istusid (väljaspool autot oli ju kõvasti kuumem) ja peale seda LOOTSIME, et mõned nooremad jäävad lõpuks ikkagi magama, aga ei. Hommikul kella seitsmest ärganuna jäid nad mõlemad lõpuks alles peale kolme magama, aga no siis küll oma voodis ja peaaegu kohe. Minu suguvõsa kolmiksünnipäev pidi hakkama alles õhtul kell 5, seega oli vähemalt jahedas magades väljapuhkamise võimalus olemas. Meil läks seni pakkimisega nii nagu ma ükskord siin kirjutasin, hea seegi!

Ja see äike! Nii, jõudsingi reisikirjaga algusesse tagasi.🙂

Sääskede võrgutamine

Meid ootab ees igasuvine sõit saarele ja nuputan siin igihaljal teemal sääsed.

Kodus ju sääsemuret pole, mis oli üks üllatusi, kui siia kolisime – mitte ühegi akna ees polnud sääsevõrku! Aga aed on, naabrimaja ees on väike tiigike, iga ülejäänud maja nurga taga võibolla ka, kus väikseid sääsevastseid kenasti haududa, Emajõgi küll kiviga visata pole, aga ütleme, et aias ikka sääski jätkub õhtuti. Samas eelmised elanikud, kes siin kahekesi elasid, ei tootnud ilmselt piisavalt suures koguses süsihappegaasi, et sääski tuppa meelitada.

Meie elame küll kolme, küll kahekesi tubades ja üleval elavad tüdrukud. Neile jätkub küll sääski, sest teine korrus on oluliselt soojem ja aknaid hoitakse ka rohkem lahti, eriti öösel on hea õhutada ja värsket õhku on vaja rohkemgi kui mini-õhutuspilu pakub. Sääsevõrkude panemiseni pole me siiski jõudnud. Varem, kui korrusmajas elasime, kõik aknad ühele poole, olid aknavõrgud küll kohustus, sest meie tilluke kolmetoaline kuumenes tubli 30 kraadini ja kui vedas, oli tänu õhutamisele temperatuur hommikuks 28 kraadini langenud. Aknad ühele poole maja õhu tohutut liikumist kahjuks ei taganud, aga kolmas korrus oli ikkagi parem kui katusealune 4.korrus! Neid naabreid polnud miskipärast kunagi suvel kodus.

Meeldetuletusi tollest ajast saame igal suvel Saaremaal käies, kus magamine toimub katusealusel korrusel. Teine korrus on ikka teine korrus! Esimesel korrusel on jahe, õhuta või ära õhuta – lisaks pole seal ka kunagi sääski, kui vanaisa seal üksi käib. Ikka see väljahingatud õhu tootmine ei signaliseeri kõigile õues olevatele sääskedele, et ruttu siia sööma!! Kui me vanasti enne 2.korruse väljaehitamist oluliselt vähemate lastega seal ööbisime, olid küll sääsed allkorrusel ka platsis ja iga õhtu toimus poolpimedas ajalehega hädatapmine – mõned sääsed oskasid küll täiesti korstnakivide värvi olla, mõned sulasid kardinatega ühte, nii et  peale tule kustutamist oli lastepoolne hädakisa keset ööd garanteeritud.

Eelmiseks aastaks olin ma päris tüdinenud ja ostsin enne minekut poest sääsevõrgu. Ma ei tea, miks ma nii palju aastaid vaikselt kannatasin (sest see ei olnud ju minu vanaema maja), aga noh, kes kannatab, see kaua elab. Samas katuseakna sääsevõrk on mingi eriline leiutis – see meenutas natuke lapsevankri sääsevõrku, sest oli kummiservaga koti moodi. Aknapõskedele tuli kleepida väiksed nagad, mille serva taha saab sääsevõrgu kummipidi pingule tõmmata. Ja see töötas!

Eee… 5 minutit, kuni me rahulolevalt pikali olime jõudnud visata. Siis lendas üks kaldseinale kleebitud nagadest minema, olles kenasti  seinalt veidi värvi ka kaasa krabanud. Kumm oli liiga pingul, sest see vanaaegne katuseaken polnud tänapäevase standard-katuseakna mõõduga.

Kas me saime siis õhutada ja öösel magada? Ei… Mina olen oma lapsepõlves küll õppinud pea ja jäsemed lina all magama, aga lapsed olid endiselt välja koolitamata. Ainult Väike Piiga, kelle reisivoodile sai käru sääsevõrgu peale tõmmata, magas ohutult, teised ikka aegajalt karjatasid ja vähkresid. Samas voodis magajad  vehkisid käte ja jalgadega, pidades oma õde ka üheks suureks sääseks. Unes. Tuuleveskitega samas voodis magamine jääb kauaks meelde, isegi mäletan lapsepõlvest neid ööselkolkijaid sugulaslapsi.🙂

No nagu iga suvi, sellepärast me seal tavaliselt kahte nädalat vastu ei peagi, sest unevõlg kasvab nii suureks. Toatemperatuuri mõõtmist seal igatahes pole, sellepärast pole teada, kui kuumaks katusealune muutub, seegi hea. Aga jahedamaks see ei tee.

Jaa, on proovitud ka telgis magamist, aga kuna kõrvatroppidega pole enamus inimesi veel magama harjunud, kostab terve öö mõnekümne meetri kauguselt maanteemüra koos kukkede ja koertega. Kukk alustab tavaliselt alles varahommikul, koerad kahjuks ei puhka niigi palju. Ei ole meie koerad, aga läbi akna tuppa kostab ikka vähem.

Sel aastal siis olen ma varustatud akna mõõtudega. Kui ma poest midagi sobivat ei leia, pean vist tüllijahil käima ja õmblusmasinat kasutama. Ma küll hankisin millalgi ühe voodi kohale riputatava rõngaga baldahhiini, aga no toda on ka kahju katki lõigata. Samas kahte tuba 4 lapse ja kahe täiskasvanuga sinna ühe baldahhiini alla ei mahuta.

Otsaakna jaoks saab kusagilt tõenäoliselt seda kleepuvat takjateipi koos võrguga. Otsaaknaga toas magades tuleb hoopis alati tänutunne, et meil kodus on kardinad. Neid saab ette tõmmata ja siis pole ööd nii valged. Jaanipäevapaiku on ju lõunad valged ja õhtud valged ja hommikud ka, juba kella neljast saati.

Aga sellega ka ving lõppeb, ülejäänud on saarel tavaliselt väga tore. Meri, ilusad kivid, naabri kanad, lambad, naabri laste lapsed, haakrikuköied puude otsas ronijaid ootamas, armsad sugulased… Vana kirikuaed ja majakas ka – kui majakas enam tuppa ei vilgu öö läbi, tundub ta päris äge. Majaka all elavad rammusad pruunid sipelgad, sellised jõõõhkralt suured. Sibavad tööka näoga ringi ja ainult need lapsed, kes oma jalgade ümber maha ei vaata, julgevad ümber majaka kulli mängida. Nii nagu mu mees koos naabrilastega vanasti sama majaka ümber kulli mängis.

Maasikate kohta veel ei tea, aga peenral ehk ikka on veel. Järve randa minnes on laudtee ääres metsmaasikad ka, aga millal nad küpseks saavad, ei tea. Eks ma tagasi tulles kirjutan, kas kõik jäid järgmistele. Seniks aga tuleb tülli ja kummi ja pimendavat kangast varuda ning minekuks kaerahelbepätse küpsetada.

Ja lilled passivad ka kõik akna peal, nii et terve köök lõhnab!

lillelaud