Tag Archives: diivani ülevärvimine

Liblikad, buldooserid ja Känguru.

Täna oli väga hea päev, sest mul õnnestus jalgrattaga sõitmas käia! Mu aprillikuu plaanides oli kaks korda nädalas jalgrattaga sõitmine plaanis, aga need tänased 2 sõitu olid aprillikuu esimesed. Ilm oli selle aasta kevadel nii pikalt tormine ja külm, et kui lõpuks soojaks läks, siis ei julgegi uskuda, et selliseid päevi veel tuleb! Sellepärast ma jõudsin täna isegi rohida aias natuke ja lastele päevitustoole osta. 🙂

Sain mõni nädal tagasi kingiks ammuigatsetud päevitustooli. No sellise tavalise, hästi mõnusa. Muidugi on hea suvel raamatut lugeda ka niisama teki peal pikutades, poore puhastama tulnud sipelgad mind tavaliselt ei häiri, aga mingi hetk hakkavad lapsed üle minu selja jooksma ja ronima, tekk kattub erinevate riiete, raamatute, liiva, mänguasjade riismetega ja siis krabatakse mu kõhutamispadjad ära ja raamatulugemine on raskendatud.

Nii et ma olen  m õ e l n u d, et tool oleks hea. Plasttoolid on meil eelmistest elanikest olemas, iga aasta mõned purunevad, aga ikka jätkub neid veel. Eelmine aasta leidsime Saaremaal mahakantavate asjade kuhjast rauast voodiotsad ja ma kohutavalt tahtsin neid endale aiapingi tegemiseks! No olete ju näinud pilte neist kaunitest valgetest sepistatud aiapinkidest kauni rohelusega aedades? Kes siis ei tahaks endale midagi sellist! Mina küll ei raatsinud neid niisama vanarauda saata ja nurusin endale.

Mingi hetk nad siis saabusidki meile mandrile ja ootasid, kuni saime aega ja Mu Kallis Mees värvis need hõbedaseks (sest ma unustasin öelda, et need voodiotsad peaks valged olema, aga roostes kohtade katmise hõbedast metallivärvi oli nagunii alles ja nii see läks. Väga uhke sai. Pingi istumisosa tegime terrassilaudadest ja ühel päeval ma teen sinna võibolla mõne istumisalused ka, olen juba internetist igasuguseid häid mõtteid saanud, kuidas vanade riietega saab toolipatju täita nii, et need istumist kannataks ja suht vastupidavad oleksid. Väga hea mõte, kuna aegajalt koguneb neid katkisi ja plekilisi asju küll, millest kõigest lappe teha ei jõua.

Nüüd see pink pidas talve kenasti vastu aias ja kevadel ei ole veel õunapuu nii lehes, et pingile varju heita, seega jäätise söömiseks ja vaikseks puhkehetkeks sobib hästi. Suvel aga katab õunapuu vari selle juba lõuna paiku ära ja raamatu lugemise asemel peab seal sääski mujale suunama hakkama, seega sobib mulle päikse käes istumiseks sünnipäevaks saadud tool veel paremini.

Decoras käies jäi mu silm peale laste päevitustoolidele, mis olid tavalistest toolidest veidi kitsamad-madalamad-soodsamad ka, alla 10 euro – nii et lisaks laste rehadele soetasin sealt igaks juhuks mõned väiksemad (umbes 6-12 aastaste laste jaoks sobivad, kuigi vanust ega massipiirangut polnud mitte kuhugi märgitud) päevitustoolid ka, sest siis ei hakata mind minu tooli pealt ära nügima ja saab kuhugi aias söömise ajaks istuda ilma tülitsemata, kes saab toolile ja kes mitte. Varem kasutasime liivakasti kaant, kuna saime sugulastelt päranduseks liivakasti, et nemad saaks ürdipeenra jaoks ruumi. Kaas oli juba aastaid tagasi peitsitud välimuse kaotanud ja kuigi Vanim Laps meil värvis lisaks naabri aia meiepoolsele küljele ja teise naabri kuurile ka liivakasti üle, ei piisanud sellest liivakasti raskele kaanele. Seda kasutati nii palju, vahel jäid kaaned tagasi peale tõstmata ja said mitmekülgselt märjaks, vahepeal tehti nende peal erinevaid turnimisharjutusi… Igatahes plaanisime sel aastal puidust kaaned vahetada kergemast materjalist kaante vastu, et lastel oleks kergem neid liivakastile peale ja pealt ära liigutada. Aga kergem variant, näiteks erinevad läbipaistvad plastid, need ei võimalda ju seal peal istumist ei aias söömise ajal ega muidu. Omaette punkt on, et nii kerged ka ei tohiks olla, et tuulisema ilmaga minema lendaks. Või raam + ilmastikukindel katteriie, mis ei hallitaks? Mõtleme veel.

Rohimisega on tegelikult nii nagu koristamisega. Kunagi lugesin, et inimesed jagunevad laias laastus kaheks: liblikad ja buldooserid. Buldooserid on väga efektiivsed koristajad: hakkavad kuskilt nurgast pihta ja lähevad järjest, ma kordan: JÄRJEST edasi. Selge pilt, kas nende koristamise järel ka tulemust näha on.

Tähelepanuhäirega inimesena (vist) koristan ma tavaliselt liblika stiilis – hakkan kusagilt koristama ja siis kui lähen asju ära viima, teen seal teises kohas ka ruttu midagi korda ja sellega seoses satun kolmandasse kohta, kust koristan ka natuke ja kui hästi läheb, satun millalgi tagasi esimesse kohta koristama ja katsun lainel püsida. Või noh, mõnikord ei katsu ka, kui asjad on koristamise käigus natuke rohkem sassi läinud, siis see on päris peletav! Võib lõppeda isegi sellega, et pean asjad kappi tagasi ajama. Õnneks harva. Tavaliselt ma ikkagi suudan üht-teist korda ka teha, aga buldooseri mängimist pean veel kõvasti harjutama. Ma tegelikult ju TAHAN efektiivsem olla, mis sellest, et liblika-stiil mulle loomuomasem on. Võib-olla ma olen ainus selline ja teised saavad kõik alati valmis, mille koristamist nad alustavad? Kusagil sisimas ma ikka loodan, et neid liblikaid, kes ühe asja juurest teise juurde lendavad, on veel, sest loogika ütleb mulle, et muidu ma poleks saanud nendest kusagilt lugeda. Liblikas on buldooserile vastandumisega päris hästi ja sobivalt valitud! Tegelikult kui mul aega on, saan ma omal moel väga palju ära tehtud. Ma lihtsalt olen vahel ühele asjale keskendumisega raskustes ja mitut asja korraga teha tundub lihtsam. Vaheldusrikkam. Mõnusam 🙂

Kui koristamine pole mõnusam, siis on väga lihtne selle tegevusega viivitada ja ootamise käigus avastada, et see kole konn on veel suuremaks ja koledamaks kasvanud ja kuidagi nagu ei tahaks seda enda alla neelata. Äkki homme? Teate küll, vihje oli kunagi ammu ilmunud raamatule pealkirjaga “Pistke nahka see konn!”

Ja nii ongi, liblika stiil võidutseb lisaks koristamisele ka umbrohuga võitlemises, lumelükkamisega, raamatute lugemisega (kas teil on ka mitu, aaa, ei, kümneid raamatuid korraga pooleli, kuni tuleb just selle raamatu edasilugemise tunne??) jne.  Õnneks see ei kehti kõigi raamatute ja kõigi tööde kohta. Keskendumist saab edukalt suunata ka, olgu siis ajalisteks etappideks jagamisega (20 minutit tööd + 7 minutit puhkust tsüklid taimeriga) või kellegagi koos/võidu tehes. Koos tegemine aitab siis, kui miski muu enam ei aita. No näiteks selliste asjade koristamisega, mida tahaks alles hoida, aga õnneks on võimalik appi paluda mõni Mõistuse Hääl, kes ütleb sobival hetkel “Mine nüüd! Kas  tõ e s t i ??? Ausalt, sa pole seda sada aastat kasutanud ja ei kasuta ka edaspidi, sest ………”. Pärast on hulka vabam tunne vanadest programmidest lahti lastuna hingata. Ma ei mõtle siin all kevadkoristust, vaid üldisemas mõttes seda, mida iga kuu võib teha, kui vajadust on.

Aga mul tuli eelmisel nädalal diivanikattest murelikult mõeldes (ma pidin ju aprillis märtsis tegemata jäänud diivanikatte õmblema!) ja internetis surfates jälle väga põnevaid mõtteid. Nimelt see diivan, mis hädasti katet vajab, sest olemasolev kate on villasesegune ja hammustab suvisel ajal, kui istujatel vähem riideid seljas on, see diivan on meie juurde sõpradelt tulnud ja plekiline olnud algusest peale. Aga ma nägin ägedaid pilte, kuidas diivanit üle värvida saab näiteks vesialuselise puidupeitsiga! Väga ilusad diivanid olid muidugi nendes blogides, mida nad üle peitsinud olid, aga pärast nägid ikkagi üliägedad välja. Sest diivanikatte häda on tegelikult selline, et kate peab olema väga hästi sobiv ja täpselt paigas ja kui selle mööblitüki otsas ronitakse, istutakse, tehakse vahepeal suusahüppeid, tantsitakse, pühitakse pisut guašiseid käsi nagu meil eelmisel nädalal – siis see kokku on diivanikatte jaoks üsna kurnav. Mitte ainult kulumise mõttes, vaid ka pidev teema “pange diivanikate korda!!!!!” hakkab häirima. Nii et igati lihtsam oleks katteta diivan, mis ei sunniks pilku ära keerama, mis oleks kannatlik ja plekitu ka peale plastiliini. No selline unistuste teema 🙂

Aga plastiliiniga mängitakse teadupärast õues, mitte toas, kuna muru vahelt plastiliini kraapima ei pea ja kõik on rahul 🙂

Igatahes ehituspoe mees kuulas mu innustunud jutu ära, et internetis oli nii ja mina tahaks ka teha ja noogutas ja pakkus erinevaid puidupeitse välja, isegi peaaegu et sobivaid toone oli. Olin väga rahul ja kiitsin teda, et ta “mina-internetis-nägin”- jutu peale nii rahulikuks suutis jääda ja lubasin, et räägin nüüd kodus ka selle plaani ära ja siis vaatame, kas tegelikult ka tegudeks läheb, sest meie peres olen mina see, kellel tulevad kohutavalt head mõtted, ainult vahel natuke hullumeelsed ja pisut teostamatud, aga näivad alati välja Nii Lihtsalt Teostatavad! 🙂

Ah jaa, Känguru tulemustega võib ka rahule jääda. Vanem Poeg sai oma vanusegrupis esimese 20 sisse 5000 hulgast  ja Trennitüdruk kuhugi peale kahtesadat rohkem kui 4000 lapse hulgast. Mõtlesin, et huvitav, palju neil seal matemaatilis-loogilise mõtlemisandega laste hulgas Aspergeri-joontega lapsi veel on?

Advertisements