Tag Archives: kanuutama kaasa

Kevadine elukärestik

Nüüd on see kevadine sebimine siis hoos, kohati on tunne, nagu oleks kanuuga keset kärestikulist jõge. Saad mõnest kivist või allalangenud puust kenasti mööda, naeratad rahulolevalt – ja oledki karil. Või ülejärgmise kivi otsas. Loksutad end lahti, kanuu jääb õnneks terveks, aga siis õnnestub hooga kaldasse sõita seal, kus seda tegelikult plaanis polnud… Selline kevadine hetk. 🙂

Tegelikult käisime Mehega sel aastal hoopis kummipaaditamas, mitte kanuutamas, aga rattasõidu kinnastest oli ikka abi, istumisaluse unustasin kaasa võtta ja kummipaadi serval poleks seda nagunii võimalik kasutada olnud… Kivisid ja kärestikke koos vette langetatud puudega jätkus Võhandu peal ikka palju. Teise suure paatkonna rahvast käisid paar inimest kogemata korraks “ujumas” ka, meie paatkond pääses ainult märgade pükstega ja tennistega. Neil, kellel kummikud olid, jäid tennised kodus kuivaks.

Söögiks võtsid kõik kaasa termosetäie kuuma vett, et suppi teha, aga siis õnnestus ikkagi ühel inimesel priimus ka kaasa võtta ja supp sai üle ootuste kiiresti valmis mitme termosetäie tulikuuma vee keemaajamisega. Suurest supi saamise rõõmust õnnestus mul oma veekindlatesse pükstesse kuuma priimusega auk sulatada. Supp oli nimelt priimuse pealt maha tõstetud, aga keegi (näiteks ma ise) oleksin võinud taibata, et sellisel juhul ei tohiks alles kuuma priimust sinna supisaba ootel inimeste vahele jätta, et see, kes suppi jagab, saaks teravaid elamusi. Või Eriti Kuuma Hetke. Isegi mu sooja ilma jooksuretuusid sulasid korraks veekindlate pükstega kokku, aga kokkuvõttes olid need kõigest ühe ruutsentimeetrised augud, nii et tegelikult jäi piisavalt kohti, kuhu ka järgmiste aastate kanuutamistel-kummipaatimisel auke sulatada.

Loodus oli imekena (nagu ikka), esimest korda oli siis natuke soojem ilm ka. Aga 23 kilomeetrit sõudmist suutsid ikkagi päris ära väsitada, nii et pärast seda toimunud postapokalüptilisele sünnipäevaüritusele ei jaksanud me Mehega minna. mina käisin ainult kesklinnas Zerkala kooli tuleetendust vaatamas, väga cool oli.

Trennitüdruku jalg vabastati eile kipsist, aga millegipärast ei meenuta see päris täpselt seda teist jalga. Ikka on platsis paistetus, jalg on kipsi sees olemisest teise kuju võtnud, peale toetada ei julge. Nii me siis tulime sealt karkudega tagasi ka, sest kui oled ikka peaaegu 20 päeva hoidunud jala peale toetamisest, ega siis minuti peal kohe toetama ei hakka. Ja tema mõtles veel rattarallile minna laupäeval… No mina mõtlesin ka, et ta läheb, registreerisin ta nädala alguses ära. Eks näis.

Väike Piiga ja Noorem Vend võtavad lasteaiast viimast. Iga kord, kui ma lasteaeda järele lähen, kuulen härdaid palveid. Palun, paaalun, kas minu sõbrad võivad täna meie poole mängima tulla? Aga ööbima? Teine laps teiselt poolt: Kas mina võin täna oma sõbrale külla minna, ma jään ka ööbima, onju? 😀 Ma ei tea, kust see ööbimise tuhin siis nüüd valgete öödega neil saabunud on, me väga siiski ööbimisi ei korralda. Kuigi räägitakse, et klassiühtute asemel tänapäeval korraldatavad klassiööd (koolis klassiruumis madratsitega ööbimised koos õpetajaga) on jõudnud ka lasteaedadesse. Meie lasteaias õnneks lastakse õpetajad ikka õhtuks koju.

Tõesti, meil käivad küll  laste sõbrad mängimas, aga no päris 5 õhtut nädalas ma ei jaksa… ja kui mängimise nime all toimub legode külvamine, sest kõik ehitised ja masinad kukkusid avariide käigus katki, siis pärast peavad mõned lapsed mitu õhtut ja ööd neid parandama… Õnneks on olemas liivakast, mis kevadel päris edukalt legodega konkureerib, sest mõni pahatahtlik ema lihtsalt ei luba päise päeva ajal (kuni päike veel paistab!) arvutisse.

Tüdrukutega on lihtsam. Väike Piiga ei nuia kunagi, et sõbraga mainkähvi mängida tahaks. Selle asemel mängivad nad hooga kasse, jäneseid, liivkasti pagaritöökoda ja tagaajamist.  Ilmselt Elistveret ja printsesse ka vahepeal.

Meie Väike Aed on ka meie käsi tunda saanud. Laupäeval rohisid kõik hoolega, s.t. keskmised lapsed ja mina. Mees tegi mulle muruniidukiga multši, et puhtad põõsaalused oleks rohelised, kuid ilusad. Meie puhastasime Vanema Pojaga sissesõiduteed ja ta teatas, et talle see rohimine väga ikka ei meeldi. Viisin ta kurssi eelmise elaniku eluga, kes IGA PÄEV sissesõidutee killustiku igast rohuliblest puhastas ja maha lõigatud õunapuuoksad 2 sentimeetristeks juppideks hakkis ja teatasin, et minul kahjuks elu nii igav ei ole, sellepärast piisab mulle, et me kord või kaks kuus rohime. Selle peale oli poeg palju rõõmsamalt nõus rohima, sest noh, paar korda kuus tundus talle oluliselt meeldivam variant. Ta vist ei mõelnud selle seose peale, et igapäevaselt kuluks sellele palju vähem aega kui paari nädala tagant hoogtööna…

Tänavaparanduse meestel on ka pikad tööpäevad. Kaevamist alustati kohe lasteaia kõrvalt, nii et õpetajad muigasid, et õues olles peaks mõned pingid muretsema, kuna Väikse Piiga rühma lapsed seisavad aia ääres ja vaatavad suu ammuli, mis toimub. Aga nüüd on asfaldialune varanduse otsimine juppide kaupa edasi liikunud ja äkitselt on nad juba meie tänava otsa jõudnud. Kahtlustan, et ühel päeval tuleme rahulikult koju ja selgub, et ega niisama lihtsalt koju ei pääsegi. Juba praegu on meie otse-lasteaiatee muutunud pisikesest salajasest tänavast mingiks tiheda liiklusega magistraaliks, kuna inimesed siiski tahavad oma lapsi lasteaeda viia ja peaaegu kusagilt mujalt ei saa. Aga jah, küllap varsti läheb veel põnevamaks, kui KÕIK kohad üles kaevatud on. Suvine Tartu. 😀

meelespeavaas.jpg

Peab väga tähelepanelik olema, sest maikellukesed hakkavad varsti õitsema! Seni ajan karikakrapärgi taga, Trennitüdrukul on laulupeole vaja, aga poes pole peale ulmelille-pärgade midagi karikakralist näha. Enne tuleb kuidagi veel põhikooli lõpueksamid üle elada! Kannatlikkust ja rahulikke hetki kõigile kevadistele kiire elu elajatele!!

Advertisements

Ära vajuta! nupp

Tunnen end natuke pahasti, et pole ammu kirjutanud, aga no mis teha, kevad! 🙂

Tööl on mitmedki noored inimesed ärganud ja leidnud, et kaks nädalat enne aastahinnete väljapanekut oleks ju aeg end liigutada – aga need, kellel juba mõned eelmised veerandid välja panemata on jäänud ja keda tõesõna ähvardab suvetöö, et siis oma vanu asju järele teha – nemad vist veel unistavad, et niisama läheb korda. Grrrr.

Maakonna parimad õpilased kutsuti vahepeal kokku. Maavanem ja Üks Omavalitsuste Mees pidid siis tublide  ja nende õpetajatega vestlema, aga maavanem ei saanud kahjuks tulla, sest ta oli ikkagi haridusteemalisel üritusel meist poole kilomeetri kaugusel koos ministeeriumi inimestega. Aga ta oli kavalasti asja ette näinud ja selle asemel, et kuupäevi nihutada ükskõik kummal üritusel, meile videotervituse saatnud.

Tervituses rääkis ta, et maailmas on ainult kolme sorti inimesi. Kui kusagil on üks ilus silmatorkav (või punane, ma täpselt ei mäleta) nupp, seal juures silt, et “ÄRA vajuta!!“, siis inimesed lahterduvad kohe kolmeks:

  • Need, kes mõtlevad: Ahaa! No kui selline nupp on, siis ma tean, mida teha! Ja nad ei vajutagi seda nupu, sest nii on ju kirjas.
  • Need, kes mõtlevad: Mis mõttes?!? Mis mõttes ma ei tohi seda nuppu vajutada?
  • Need, kes mõtlevad: Miks??? Miks ei tohi seda vajutada??

No ja et heade tulemustega on tõenäoliselt need viimase grupi omad, nii et maavanem tervitas meid ja ütles, et Teinekordki! Või no Kohtumiseni vms.

Arvatavasti tegid kõik videotervituse vaatajad kohe oma peas lahterdamist, mis tüüpi inimesed nad siis on. Tegelikult arutasid kaks meie lauas istunud noormeest juba enne ürituse algust, mis värk nende laimide ja sidrunitega on. Õpetaja, miks sidruniviilud püsivad veekannus pinnal, aga laimiviilud on põhjas??

Eeee? Pareerisin muidugi esimese lausena, et see on ju füüsika! [füüsikat ma ei anna, sest ma ei oska seda]. Pakkusin siis lambist, et seal koore all see valge kiht on tõenäoliselt poorsem ja õhurikkam ja seetõttu hoiab sidruni pinnal, nagu laevad vee peal püsivad, teiseks on ilmselt tsitruseliste mahl  veest erineva tihedusega, kolmandaks laimil on see koorealune kiht üsna õhuke, võibolla sellepärast ta on põhjas.. aga ma polnud küll kunagi selle peale mõelnud. Konks oli selles, et meie laua laimid rikkusid seadust – 2 viilu olid põhjas ja kaks pinnal. Tee siis oma järeldusi sama vilja õhurikkuse, viilude paksuse, mahla tiheduse ja maitse kohta! Lõpetuseks soovitasin neil kodus guugeldada.

Mhmh, nüüd guugeldasin ise ka – ongi pigem see poorne materjal, mis sidruni koore all on, mahla tihedus pole nii palju erinev happe ja vee puhul kui näiteks õli ja vee puhul.

Ma ei tea, ju see oligi see tõestus, et need Miks-inimesed meil seal istusid ja küpsist sõid. Siis jagati veel paar lauatäit eri värvi medaleid, meid eksitas Chalice, keda esimese laulupausi eel tutvustati Jarek Kasarina. Minu kõrval istunud 4.klassi õpilane oli igatahes ilmses segaduses, miks sama mees laulab, kui teisel korral lubati ju kedagi Chalise’i???

Laupäeval käisime mehega kanuuretkel, nagu iga kevad. Seekord olid teistsugused kanuud kui eelmisel korral, sest sisse mahtus kolmele pingile keegi (me sõitsime ikkagi kõik kahekaupa) ja pingid olid natuke pehmemad, sest keskelt olid punutud – vt.pilti.kanuutama

Sel korral siis Põltsamaa jõel. Kuna lumi on ammu ära sulanud, polnud väga servani see jõgi, aga polnud ka nii nagu mõni aasta, et puha üks risu teise järel ja  muud ei saa kui kaldast kaldasse sõita, et langenud puudest mööda saada.

Kusjuures mõned puud ikka olid, et retke põnevamaks teha, ühte kohta sõitsime teiste kanuude otsa kinni ja alles mingi viies saabuv kanuu sai sealt kenasti minema, no siis toimus kohapeal jões söögipaus! Mmmm, midagi ei maitse nii hästi kui juusturullid, tundus mulle, sest no mina ei olnud üldse mingit sööki peale kahe õuna kaasa võtnud (ja need olid ammu otsas) ja mulle annetati ka üks juusturull ja osa vedelat šokolaadi, mida üks mees südame ligi hoidnud oli, hehee  – sellest šokolaadist sai lausa lonksu võtta. 😀

Kes läheb kuumal päeval matkale või kanuutama,ise riskite nende sulama kippuvate asjadega, kotis on võibolla väiksem tõenäosus kui taskus, aga ikkagi. Lastele on ka müslibatoone lihtsam ekskursioonile kaasa panna.

Korraldaja pakkus kilesauna, aga meil olid mitmetel osavõtjatel juba oma saun plaanitud. Kuigi jah, vahepeal vaatasin, kuidas kõik kanuuga üle kase hüpata püüdsid ja mõistatasin, kas mõned käivad sisse ka, aga ei. Kõik olid üsna kained ja mitte keegi päästevesti otstarbekalt kasutada ei saanud, kuigi jalg üsna värises seal keset jõge puu peal seistes. Õnneks mina keset purret seistes kanuud üle selle suure kase tõstma ei pidanud, Kallis Mees aitas. Me vist ainult ühel korral kuuest aastast oleme vette käinud, nii et ma olen üsna ära harjunud, et saab kuivalt – seetõttu unustasin seekord kilekoti maha, millesse seljakott pakkida kanuus ja põhjas voolav veenire tegi kotipõhja märjaks. Veenired tulevad tavaliselt sellest, et tagumine vehib aeruga, et seda ühelt küljelt teisele tõsta ja juhuslikult on vesi sel puhul üsna aeru külge kleepuv, kuni keset kanuud jõudmise hetkel kõik vesi sealt küljest maha niriseb. Ja nii sadu kordi järjest. 😀

Võtsin telefoni soonega kilekotis ka kaasa (üks mees andis, sest ta oma telefoni kaasa ei võtnud jõe peale, aga kilekoti oli igaks juhuks kaasa võtnud), sest tahtsin EndoMondoga kanuusõidu vahemaad mõõta. Paraku oli hommikul ainult kolmandik akust alles, laadima panna ei jõudnud ja nii andis telefon kusagil 20 km kandis alla. Ma üldse ei arvestanud, et pidev GPS-itamine tal niimoodi akut raiskab, aga no ma nii hiljuti nuppudega telefonilt üle tulnud, õpin iga nädal midagi uut. 🙂 Kanuu asemel panin kayakitamise, sest kanuusõidu võimalust polnud seal ja see on ju umbes sama. Meie eelmise aasta kanuusõidust kirjutasin siin.

Kuna ma mõni aeg tagasi pidin oma lõputööd kirjutama, leidsin igasugu asendustegevusi, mida lõputöö kirjutamise asemel teha. Äkitselt tundus isegi peenra rohimine põnevam kui mingi eneserefleksioon! Nüüd on siis tulemused käes – tundub, et tuleb jälle rohida, sest kui ainult paar üksikut umbrohuliblet paistab, ei tundu rohimine üldse nii raske. Imelik värk.

Aga meil on juba poolteist nädalat maasikakastid ka, neid on ikka nii ilus vaadata, kui maasikad on alles väikesed ja muld värske ja rohimist ei vajagi. kastis_maasikad

Kahtlustan, et suve lõpuni see nii ei jää, aga seni saan iga õhtu kasteteraapiat teha endale – kõndida paljajalu kasteses rohus ja kastekannuga maasikaid kasta. Väike Piiga lööb ka kampa, ta oli nõus isegi oma kõhuvalu ära jätma, et ainult õue kastma saada. Siis ta alati korjab mulle neid 8 cm pikkuse varrega tulpe ka, nii et nüüd on meil tulpidega ühel pool, ainult vaasis meelespeade sees on veel 3 tükki. Aga linnas on juba maikellukesi müügil, meie omad hakkavad ka varsti lõhnama! Pesu riputamine pole kunagi olnud nii nauditav! 😀

Hahaa, nali, on küll. Pesu riputamine on sellest ajast peale nauditav, kui meile teine pesunöör ka ilmus ja pesu nööridele ära mahub. Heleroheline pesunöör, aga kuna selle all on liivakast ja läheduses vaarikad ja naabri võrkaed, mis pikemat pesu kohe näpistama asuks, saab rohelisele nöörile ainult väikeste laste pluuse-pükse-sokke riputada. Ma võiks neid tundide kaupa riputada ja ära korjata, mulle meeldib. Lapsed seevastu on erinevad, enamus on nõus pesu pesema panema või siis pesu masinast välja vanni panema, mõni korjab heal meelel ka õuest kokku, aga riputada ei armasta neist keegi nii nagu mina. Nii meil siis ongi tööjaotus, igaühele tema lemmiktöö, aga kui lapsed alles koolis käivad, saan varahommikul pesema panna ja hilishommikul riputada ja lõunaks ära korjata. Mõnna. Paneks keegi neid ainult kappi ka peale kaheksaks sorteerimist……….. grrrrr. 🙂

minumaasikadAknaalused metsikud maasikad on teistest maasikatest ette jõudnud. Kastisüsteem pole nende rida.

 

Kanuu, kindad ja tunniplaanid

Käisime kanuutamas, nagu meil iga kevad plaanis on – üks Mu Kalli sõpradest organiseerib ja seltskond on juba aastaid umbes sama. Igal aastal on küll neid ka, kes on uued näod ja mõned vanadest jätavad vahele ka, kui aeg ei klapi. Mina olen väikeste kõrvalt mõned aastad vahele jäänud, aga viimased paar aastat ikka käinud. Eelmisel aastal käisime Lätis Koiva jõel ja sel aastal jälle kord Ahja jõel.

Uskumatu, kuidas me nii mitu korda oleme käinud ja mul ikkagi ei tule kodus varustust valides meelde, et hea oleks võtta midagi kanuusse istumise alla – näiteks need sauna istumisalused (mitte puust, vaid sellest matkamattide materjalist), rätik ja kindad on viimastel kordadel õnneks meeles olnud. Kõige rohkem häirib tegelt see, et jalad hakkavad põlve juurest valutama, kui istuda rististes tasakaalu hoidmiseks. Esipink on tavaliselt mulle natuke lai ja kanuuga manööverdades ühte ja teise külge kaldudes on ju hea tasakaalu hoida, nii et lõpuks on põlve kõrvalt väljaspoolt jalad sinised. Ja nii iga aasta. Võibolla aitaks paksemad püksid, aga mulle meeldivad just sellised, mis kergelt ära kuivavad, kui peaks midagi erakordset juhtuma või kärestikus vett pisut sisse lendama. Iga aasta me ümber läinud pole, aga iial ei või ju teada. 🙂

Kui on väga sooja ilma oodata, siis need near-waterid  on head janukustutajad, võibolla Värska oleks ka, kui gaasiga asjad vastumeelsed pole. Meil paraku kipub vesi ununema seljakotiga korraldaja autosse või üldse koju. Oma asju seljakotiga kanuusse me ka tavaliselt ei vea, Lätis kanuutades olid küll kaasas, prügikott kenasti ümber, aga vaja tegelikult ei läinud. Korraldaja on muidugi igasugu lugusid rääkinud, kuidas inimesed oma passe ja telefone jõepõhjast otsivad. Mina oma isikut tõendavate dokumentidega nii suurt kokkukuuluvust ei tunne, et jõe peal nendeta olla ei tahaks. Aga ilmselt on Eesti inimesed umbusklikud, eriti autovõtmete ja rahakottide asjus.

Kinnastest veel niipalju, et ostsin  kunagi ammu breigitrennide ajal kasutatult nahast kindad, millel on näpuotsad lahtised ja käivad käeselja pealt krõpsuga kinni. See, kes neid pakkus, oli need korvpallitrenni jaoks endale ostnud. Mina kasutasin hundirataste tegemiseks murul (ei pea klaasikildude pärast muretsema), seikluspargis käte säästmiseks, kogu aeg sõidan nendega rattaga ja kanuus sobivad ka väga hästi. Multifunktsionaalsed kindad 🙂

Ilma kinnasteta saab tegelikult ka, talvesõrmikutega saab tegelikult ka, töökinnastega saab tegelikult ka. Päikseprillideta saab ka, aga kui need väga vajalikud tunduvad, siis peaks pikka paelaga kukla tagant läbi käima, muidu pealaele lükatuna kipuvad puuoksad neid kaasa haarama. Või raudteetunnelid (harvem). Mõnikord on oksad üldse väga silmatorkamishuvilised ja toomingaõied suruvad end möödujatele näkku, seekord ka. Magusalõhnalised ehmatajad. Sel aastal oli varsakabjahooaeg ka täies hoos, liivakivikaljud pääsukeseaugulised ja vahepeal isegi kahju, et fotokat kaasas polnud. Aga meil pole lihtsalt allvee-fotokat.

Aga nüüd on töönädal jälle käes, tunnikontrollid ootavad, maasikapeenar on lõpuni kaevamata ja ootab juba kannatamatult, sest teises aiaservas maasikad juba õitsevad ja siis ei tohi neid vist enam liigutada.

Esikuriiul
Esikuriiul tunniplaanidele, võtmetele, taskulambile ja sõiduplaanile.

Seina peal olevad laste tunniplaanid, trenniplaanid, mis-kell-keegi-mis-päeval-koju-jõuab plaanid hakkavad juba kasutuks muutuma kõigi nende erakorraliste spordipäevade, väljasõitude, ekskursioonide, õppekäikude ja muuseumikülastuste tõttu. Nii et suvi on siis ikkagi tulemas, kui maikuu 2 viimast keerulist nädalat kooliraamatukogust laenutatud raamatute otsinguga läbi saavad.

Ja PisiPiiga nõuab õue, nukud näpus. Neid on ainult õueminekuks vaja, sest õues on juba hoopis koeri ja kasse vaja ning autosid vaadata. Pisikesele Piigale ei tule vist meeldegi, et seesama õuemineku-nuku teda eile õhtul magama minnes lõi. Kuri nuku, ütles Piiga. Lõi mind!! Soovitasin nuku voodi jalutsisse mõmmi kõrvale tõsta, sest see mõmmi hoidis tal ka mingil õhtul käest kinni ja lahti ei lasknud. Piiga oli kahjurõõmsalt nõus nuku mõmmile andma, las hoiavad siis käest kinni. 🙂