Tag Archives: legod

Pildihala

Peaks vist süüa ostma, mõtlesin. Postkasti olid laekunud toidupoodide sooduspakkumised ja kirjutasin oma hinnavaatluse kaustikusse üles, mida kust mis hinnaga ostaks. Viimati olin sinna kirjutanud märtsis, enne seda korra novembris ja septembris. Vanasti kirjutasin tihemini, kuna tahtsin enda jaoks mingeid märkmeid, mis ajavahemiku järel soodushinnad korduvad  samadel ainegruppidel ja mis poodides samal ajal samade asjade soodushinnad on. Muidugi on olemas selline tore asi nagu SEE leht, aga seal pakutakse ka neid kohti, mida ma ei külasta (nt Grossi) ja teiseks osasid poode seal pole, kus ma käin (nt. Kaupmees).

Mitu blogijat on kirjutanud e-poodidest ja mõtlesin, et see kojutoomine võiks olla suure koguse korral päris hea variant. Peale soovinimekirjade tegemist võtsin siis arvuti ette ja kohe selguski, et ei e-Selveris, e-Coop’is ega e-Maximas ei tooda kaupa mujale kui Harjumaale. Mhmh. Rimil aga e-poodi veel polegi, kuid vaevalt seegi kaua nii püsib.

Mis seal siis ikka, käin ise poes edasi. Täna käisin juba Väiksema Pojaga võimlemas, kuigi ta kuidagi ei tahtnud. Õnneks siis, kui liikuma hakkasime, oli ta oma suurema jorisemise suutnud ära joriseda ja töötas kenasti kaasa. Füsioteraapia ei ole ju alati selline lihtne ja valutu, vaid vägagi valus ja ebamugav, kui su liigesed ei tööta päris nii nagu tahaks. Või nagu teised arvavad, et peaks liikuma. Aga kui üldse ei liiguta, siis ei lähe ka paremaks, pigem hullemaks, nii et täiskasvanu loogikaga pole üldse küsimust, kas minna või mitte, kuid lapsel see arutelukoht alles areneb. Oi kuidas me ootame, et ta ise ka asja vajalikkusest aru saaks! Ehk juba järgmisel aastal?

Koju tulles sain ainult mõne hetke mõtiskleda, mida siis nüüd edasi teha, kui tuli Trennitüdruk ja teatas, et Väike Piiga pani endale legotüki ninna ja ei saa seda enam välja. Tegemist ei olnud õnneks duplodega, see oleks õudne olnud! Aga kui suuremad vennad peenikeste juppide legodega mängivad, siis neid pisikesi juppe jääb ikka üle ja nii see siis läks.

Puhu, ütlesin piigale ja hoidsin teist ninapoolt kinni. Piiga hingas kõigepealt kuulekalt sisse (tükki sissepoole tõmmates) ja siis välja, nii et pritsis pisut verd. Selge. Läksin EMOsse, mitte ei guugeldanud, mida teha. Telefoni unustasin ka koju. Aga istusime oma pool tunnikest EMO-s ära, pääsesime Trauma-uksest sisse ja kohe peletatigi meid minema, sest neil pole sellega küll midagi teha.  Minge nina-kõrva-kurgu-polikliinikusse Kuperjanovi tänavale.

Seal oli väga rahulik. Kedagi peale meie kusagil koridorides ei paistnud, valvelauatädi juhatas meid lifti suunas ja käskis teisel korrusel 234.kabinetti otsida, aga palus ukse taga oodata, kuna keegi on juba sees. Nii tore, mõtlesin ma tänulikult, et kuigi infolauas polnudki registratuur, on nad olulisele kabinetile siiski sellise numbri pannud, mis kenasti meelde jääks. No umbes nagu Trauma Üks, selline ilus kolmekohaline number nagu 234. 123 nad ilmselt ei julgenud panna, aga no see 234 sobib ju teise korrusega ka kenasti.

Varsti kuulsimegi läbi ukse, kuidas arst käskis sees oleval patsiendil kummeliteed juua, aga alkoholi mitte juua. Njaaa, tema ilmselt midagi ninna ei tõmmanud. Mees tuli välja ja meie pääsesime sisse. Minuti pärast väljusime, legotükk kaasas. Mitte midagi kohutavat ei tehtudki! Arst valgustas seda pisikest ninasõõret mingi tööriistaga  ja tõmbas heegelnõelaga legotüki välja.  Ta oli seda heegelnõela veidi modifitseerinud, kuid see töötas nii kiiresti ja kenasti, et ma tagantjärele täitsa imestasin, miks nad EMOsse endale üht heegelnõela soetada ei jaksanud.

Piiga sai kohe rõõmsaks. Ma polnud talle tegelikult midagi hullu rääkinud, mis juhtuda võib, kuigi mu enda peas tekkis küll igasugu mõtteid, kuidas väiksed jupid hingetorru minna võivad ja siis kopsutorude jagunemiskohta passima võivad jääda ja kuidas siis sõltub juba herneste kvaliteedist, kas neid saab sealt tervelt kätte või lähevad ära pudiks (limaskestad on ju niisked ja vett imav tükike võib veel paisuda seal, lego muutub ainult pisut limasemaks). Proovisin teha nii, et laps ei nutaks meie paanika pärast, sest algul ehmusime küll ära, aga nutuga ju tõmbab ka seda tükki ninna sissepoole.

Teinekord siis tean, KOHE nina-kõrva-kurguarstile, mitte EMOsse. Jälle targem. 🙂

Eile õmblesin padjakotte, et teeks siis neid põrandal istumise patju. Ühele vanale ja katkisele põranda-sulepadjale tahtsin ka uut ümbrist teha, õnneks oli kodus olemas tugev hall kangas. Isegi ei mäleta, mille jaoks, aga kulus marjaks ära. Lõikasin sellest ühe padja jagu riiet ära ja järgi jäänud L-kujulisest jupist sain veel kolmele padjale ümbrised teha. Väga lihtne, kui algandmeid pole, et tee just niisugust mõõtu või muidu ei lähe!

Õmblusmasin juba ootas laua peal, nii et kui padjakatted tehtud sain, oli kahju masinat rahule jätta ja õmblesin ruttu Väiksele Piigale ühe seeliku ka, sest hiljuti selgus, et kleidid lähevad nii kiirelt plekiliseks ja üks seelik oli pesus, teine on veel liiga suur (mille Suur Õde talle sünnipäevaks organzast õmbles). Nii ta läkski pildile poisipea ja roheliste pükstega.

Proovisime just hiljuti perepilti teha, nagu igal suvel – tellisin isegi Vanima Lapse kodulinna – sest Minu Vanaema sünnipäev läheneb ja ta on juba nii vana, et asju kingiks ei taha, aga fotode üle on tal alati hea meel. Nii me siis tavaliselt teemegi igal aastal juulis perega pilti, heade asjaolude kokkulangemisel ka kõigi läheduses elavate lapselaste peredega, aga kuna mu õe ja venna pered olid linnast väljas, oli seekord plaanis kiirpildistamine ainult oma perega.

Tegelikult on see pildistamine õudne asi. Minu jaoks vähemalt. Mida rohkem inimesi pildil, seda suurem tõenäosus, et keegi vaatab mujale, teeb imelikke nägusid või misiganes. Kui seltskonnas on beebisid või väikseid lapsi, on see kõik võimendatud. Ei kujutaks ette, et täiskasvanute grupipildi tegemiseks keegi kedagi lükkama või näpuga pahatahtlikult torkima hakkaks, kuigi täiskasvanutel on komme üksteisele sarvi teha (kolleegidega pildistamisel vähemalt).

M i n u  ettekujutus pildist on selline, et inimesed vaatavad peamiselt õigesse suunda, pole hullu, kui kellegi parajasti reha käes on või keegi kellelegi keelt näitab, aga pildistatavad ei peaks olema kurja või pahase näoga, et JÄLLE peab siia pildile jääma ja Appi, ma olen tegelikult hoopis zombi. No me ei pildista ju iga päev, mis mõttes see “jälle”?

Aga ilmselgelt olen ma üsna üksi selle sooviga. Kui sa ei palka kedagi pilti tegema, vaid palud mõnel suht hea fotokaga  sugulasel pilti teha, siis tulemus on… kurb.

Mina olen pahane, sest keegi jälle mossitab ja rikub pildi tegemist ära. Ja kes siis on kurja näoga pildi peal, sest ta keelab kedagi ja loodab, et näiteks ülejäänud 10 alaealist inimest suudavad veel natuke paigal olla, aga siis kukub keegi teine lihtsalt pikali ja ohhh. Ja siis Reet kirjutas, et vaatas naeratavate inimeste pilte ja tundis, et ta pole sama hea kui kaunis ja naeratav Tõeline Ema  ja mina lohutasin, et mis siis sellest, et nad naeratasid neil puudus pildilt vanniraamat. Aga ise näed põen ka.

Ma ei tea, on see siis nii palju palutud, et kord aastas paar perepilti teha, kus KÕIK oleks peal? Ükskord mul sai villand ja tahtsin fotograafi tellida. 200 euri? Eeee…? Mõttepaus. Ja siis kõik pakkusid, et ma tulen teen ise sul, ära võta fotograafi!

No ja siis iga aasta ma olengi kurb. Vaatan neid pilte, mis on hea sooviga tehtud, aga osadel inimestel on pool pead läinud, osadel lastel on juuksed või puulehed (??) näo ees ja fotograafil pole see häirinud. Või siis vaatame me kõik näoga päiksesse nagu kunagi kooli ees tehtavatel klassipiltidel, kus kõigist paistsid ainult kulmud (päikseprille ju ei olnud ja midagi tuli silma tungiva päikese varjuks ju ette tõmmata). Üks mitu-mitu-mitu aastat varasem perepilt on meil selline, kus mina olen ainsana varjus, nahk tumehall ja kõik teised on päikesepaistes ja näevad miskipärast elus inimeste moodi välja. Juba aimate, et see pilt on kusagile ära sokutatud, mitte raami sees? 🙂

Ja kõik (see oli nüüd väike naiselik liialdus) on pildistamise ajal minu peale pahased, sest mina üritan selgitada, et vaatame kõik vanaisa poole ja palun püsige korraks paigal ja palun ära tee seda naeratamise asendusnägu, kus grimass on sisse lülitatud. Õnneks selle näoga hakkan ma juba harjuma, sest esiteks kahel eelmiste aastate pildil on sellel lapsel seesama nägu olnud ja siis on ikka äratuntav järgmistelt piltidelt ka. Teiseks vaatasin rõõmuga lasteaiapilte ja seal olid vähemalt 3 noormeest sama õudse näo pähe teinud, üks hullem kui teine! Rahustav vaatepilt! Teiste peredes on siis ikka ka mõnikord nii.

Vaatad muidu näoraamatus või blogides teiste pilte – täiesti normaalsete nägudega lapsed. Reeglina õnnelikud. Ja need naeratavad näod, nagu pildistamine oleks normaalne asi! Ma ei tea. Ju neil on normaalne ema, kes teeb tihemini pilti ja ise naeratab malbelt.

Mul on ikka kahju ja siis ma teengi ülejäänud aasta lihtsalt seelikutest pilti. Või sellest, kuidas lapsed aias suusatavad, kriimulise näoga piparkooke kaunistavad või harilikus sassis põrandaga  toas legodest ehitavad. Ükskõik mis näoga, sest mõni ikka tuleb välja ja ma teen kasvõi 5 pilti, et kellelgi pead kogemata maha lõigutud poleks. Paar korda aastas panen albumisse ka ja vaatan. Ausõna, mõnikord vaatavad lapsed ka. Nii et ma ei tee neid ikka niisama ja selle pärast ei põe, et oma arvuti pildikaustas häid perepilte pole.

Mõned perepildid on meil seinal ka, paari viimase aasta omad (aga vist see ilma näokõrgusel lendava rehata) ja siis mõned äravahetamiseni sarnastest lastest. No et pildil on Trennitüdruk natuke peale aastaseks saamist, aga kõik kahtlustavad, et Väike Piiga, sest nad on nii sarnased. Ainult meie mehega oleme seal kuidagi kõhnemad, sest noh 12 aastat tagasi. 😀 Photoshop ilmselt. Sellega pidi ju saama kõigi pildilolijate näod otseks keerata, naeratama panna ja kasvõi poolteist pead juurde kleepida, isegi kui need poolteist pead muu pildi raamidest väljuvad.

Oh, ei saa meist seda naeratavat pildiperekonda. Lähen patju täis toppima. Nemad ka ei naerata viisakalt pildi tegemise ajal, muudest kommetest rääkimata, aga siis võin nad karistuseks pildistamata ka jätta. Väikese Piiga eilne seelik küll naeratas.

seelikHeleroheline2

 

 

Advertisements

Vaimses mõttes maksab?

Viimasel ajal on elu natuke keerulisem olnud kui tavaliselt ja ometi ei saa ma kiita,  nagu oleksin vahepeal sada asja välja mõelnud, millest tulla ja kirjutada, sest peamiselt olen ma viimasel ajal mõelnud teemal “ei tea, kas võib juba magama hiilida?” 🙂

Kui ma eelmisel aastal selleks aastaks plaane tegin ja end välja valitud põnevale, kuid pikale koolitusele kirja panin, ei olnud mul üldsegi arusaamist, mida  see vaimses mõttes maksab. Või no tegelikult ma lootsingi, et “läbin-koolituse-ja-olen-targem”, arvestamata seda vaba aega, millest ma selle käigus loobuma pean, et õppida või kohustuslikku kirjandust lugeda lisaks oma kooliasjadele.

Igatahes läks aeg kiiresti, koolituspäevi on igas kuus ainult neli ja seni on need kõik olnud väga huvitavad, mulle tõesti meeldib seal käia ja inimesed meie grupis on erakordselt toredad! Kahjuks jään ajaga ikkagi jänni, sest jaanuarist muutus ka mu töökoormus suuremaks, lapsed olid küll enamus aasta esimestel kuudel terved, aga nüüd märtsis saime kõik vähemal või rohkemal määral haiged olla ja vabast ajast tahaks tõesti magada. Päeval või õhtul, öödest rääkimata. Aga võib-olla on see hoopis kevad? Peab hommikuti kaerahelbepudru peale kuivatatud nõgest pudistama rauavaeguse vältimiseks? Või pigem siis juba hommikuomleti sisse, seal paistab see nagu tavaline supiroheline. 🙂

Õnneks mu sisseharjunud uus harjumus aitab hästi ja magama jõuan õigel ajal, üles tõusen 6 või natuke enne (uni läheb ju veidi enne kella kuut ära, kui organismil tekib äratuskella äraarvamise fenomen) ja kui ERITI välja magada tahan, magan kella seitsmeni! 🙂

Peale selle olen nüüd paar nädalat nutika telefoni omanik, sest nuppudega telefoni aku oli natuke rohkem kui 5 aasta jooksul väga ümmarguseks muutunud, tagakaas ei mahtunud enam kinni ja telefon sai tihti väga äkitselt keset kõnesid tühjaks. Selliseid vanade telefonide akusid vaadates selgus, et uued nuppudega telefonid on uue aku hinnaga ja vast on PisiPiiga ka juba nii täiskasvanud laps, et telefoni enam suhu panna ei taha. Seega ostis Kallis Mees mulle rohelise telefoni ja mina plaanisin ära õppida selle kõige tähtsama – telefonikõne vastuvõtmise. Õnnestus.

Nüüd olen sellega ära õppinud ka PisiPiiga sepapoiste tantsust video tegemise (tema laulab, et Sepad teevad tööd ja sellest piisab, peale seda tuleb karm kolmeminutiline nonstop hüppamine mööda kööki), Kalurite Kulutamise äpis (Endomondo) avastasin, et võin märkida oma tegevuseks yoga ja siis pesu kuivama panemise ja kappidesse paigutamise jooksul kulutatud energiakulu jälgida, saan ka Kodutööde äpiga (Chore Tracker) jagada lastele ja endale pakendikasti tühjendamise, põranda pühkimise ja moosikeldri koristamise eest punkte. 55 punkti juures saab preemiaks näiteks seelikuriiet välja valida kangaste hoidmise kastist või siis 100 punktiga tunnikeseks batuudikeskusesse. Ma ei teagi, kumba ma rohkem tahaksin, sest seelikuid tundub hetkel piisavalt olevat, viimati valmis saadud roosa seelikuga saan isegi koolis käia.

Tegelikult juhtusid minuga mitmel päeval järjest nii imelikud lood, et ma ei osanud neid millegagi seletada! Sarnanesid natuke Ritsiku ja vastlakukli pakkumise loole. Mina ei näinud enam vastlakukli reklaame, vaid käisin Abakhanis. Ei. Ostnud. Midagi. Kohe pikalt jalutasin ja vaatasin ilusaid kangaid ja ei ostnud midagi. Väga veider. Tavaliselt see ei häiri mind, et kodus juba on mõned riided, mis tahaks millekski põnevaks muutuda õmblusmasina abil…

Siis käisin veel ühel päeval raamatupoes. Väga palju rahvast oli, sest oli ju naistepäev. Inimesed vaatasid rõõmsasti Indrek Harglat, kes rääkis oma uuest raamatust. Ma vaatasin paljusid raamatuid, Harglat ei seganud, lugesin läbi kaksikute sünniloo “Kõhule pai” raamatust ja panin selle siis riiulile tagasi. Ka seekord ei ostnud ma midagi! Jaa, muidugi on mul kodus parajasti mõned loetud ja mõned lugemata raamatukoguraamatud, mille tähtaeg kukub laupäeval, ja mitu kuhja muid raamatuid, mida olen alustanud, aga sellegipoolest sain rahulikult raamatupoest välja.

Eile aga õnnestus mul käia üle pika aja toidupoes, osta 13. kuupäeva sünnipäevalapsele piimapudeliklotsidega Lego Duplo (hea, et meelde tuli, muidu peab ju veel poes käima enne pühapäeva! Tüütu!!) ja täna tegin kogemata Rahva Raamatu järjekordse raamaturalli puhul saadetud kirja lahti ning tellisin 11 asja. Kuna kiiret polnud, sain 4 raamatut ostmatagi jätta. Enamus on lasteraamatud ja mängud, osad kevadistele sünnipäevalastele ja suurem osa väiksematele tagavaraks. Mulle meeldib see võrdlus tarudega – et inimesed tahaks endale tihti palju raamatuid varuda, isegi kui kõike läbigi lugeda ei jõua – nagu suvi läbi mett korjata, et kogu taru oleks täis, siis on hea kindel tunne, vast elab talve ka üle. Ma ei tea, kust see võrdlus algselt pärit on, aga ühel raamatute laadal kaks tundmatut noormeest vestlesid minu lähedal sel teemal ja mulle jäi see võrdlus meelde.

Nüüd jääb üle veel natuke puhata ja siis tuleb ehk päris terve tunne ka. Muidu on selline tunne, et haige pole, aga terve ka nagu pole, kusagil läheduses passib kummituspeavalu, aga seni ma vahelduseks lihtsalt aevastan ta peale. Sõna otseses mõttes. Seni teen brokkolist, porgandist ja hernestest suppi brokkolisuppp

ja meenutan, kui lihtne on küpsisetorti teha mistahes inimeste kogusele, niikuinii jääb pärast üle: küpsistest

Mulle endale meeldib teha lihtsamat, kolme küpsiste kihiga varianti. Vahele ilma suhkruta tavaline hapukoor, peale tumedast küpsetusšokolaadist glasuur. Kaunistuseks mõned vahukommid või valged piparmündikommid – igale glasuuri alt aimatavale küpsiseruudule üks, kui tort läheb lastele ja vähem nodi, kui täiskasvanutele. Hapukoor (või maitsestamata jogurt) teeb paraja maitse – kui magusatele küpsistele veel magus moos või magus kohupiimakreem vahele panna, piimašokolaad peale, saab liiga magus minu jaoks. Aga kiire-kerge-lihtne, kui külmkappi mahub. Kui ei mahu, saab ka paari tunniga valmis! 🙂

Müts ja soolane kodujuustukook

Mõtlesin eile, et kui töölt koju jõuan, siis:

a) saan mütsi valmis kootud  VÕI

b) saan natuke seelikut õmmeldud  VÕI

c) õmblen hoopis meeste triiksärgist kummituse kostüümi.

pooleliTegelikult selgus, et üks laps magas ja teine ei maganud, seega läksin tema voodi juurde kuduma. Varraste klõbin ei lasknud tal ikkagi magada, võib-olla oli rahulik hetk juba möödas ka. Siis panin natukese aja pärast ohates vardad kõrvale ja lugesin uut raamatut. Sissejuhatuses oli nii palju kiitust, et see natuke väsitas. Teemani ma ei jõudnudki, sest neljapoolene oli ilmselt terve hommiku rahulikult värviraamatut värvinud ja legodega mänginud, igatahes polnud ta noorema õega poodi ja tagasi jalutanud nagu vanaema. Leppisin sellega, et õhtul läheb siis varem magama ja vabastasin ta lõunauneüritusest.

Proovisin veel mütsi kududa, sest see hakkas juba ilmet võtma ja arvasin, et varsti saab valmis. Kudusin sujuvalt (loe: suvaliselt) kahandades mütsi ülevalt kokku, et siis
avastada, et oi, ikka natuke väike sai. Vardad sees päheproovimine. 😛 Hmmh, ma ei hakka ju uuesti harutama?! Ajasin siis hoopis mütsi alläärde uuesti vardad sisse ja lõin uued silmused. Siis ärkas meie ÕuesMagajaLapsuke ja  kudumisaeg oligi sipsti möödas.
konksuga maja

Järgnes vaikne mänguaeg, mis moondus kiiresti valjuhäälseks arusaamatuseks. Magamata lapsed on kella 16ks päeval juba päris kiired pettuma, eriti kui neile vanaema ostetud kohukest ei anta. Minu selgitused, et nohused-köhased lapsed kohukest enne paranemist ei saa (ma neid ise eriti koju ei osta), valasid loomulikult õli tulle. Lepitamine lõpuks siiski aitas. Vähemalt olen ma aru saanud, miks külmkappides klaasist riiulid on – et väiksemat kasvu lapsed ka näeks, mis maitsvaid asju ülemistele riiulitele pandud on!

Tahtsin õhtusöögiks soolast kohujuustukooki teha, sest ostsin ahnusehoos KOLM allahinnatud kodujuustu. Nüüd oli ühte alustatud ja ülejäänud kaks vaatasid mulle abiotsivalt külmkapis vastu. Internet soolaste kohupiimakookide/kodujuustukookide kohalt helde ei olnud, aga inspiratsiooniks vaatasin soolase kohupiimakoogi pilti siit ja läksin tagasi kööki.

Segasin siis kokku muna, kodujuustu, fetajuustu, suure peotäie riivjuustu, pundi riivporgandit, peterselli, spinatit, paar küüslauguküünt, päikesekuivatatud tomateid (neid sai liiga palju, maitse sai hapukas-tomatine), soola-pipart…. aga ikka tundus vedelavõitu. Jahu ju ei pannud, sest ma pole suurem asi jahusõber. Jahu sobib mulle ainult Marioni kladdkaka sees, see on ainuke šokolaadikook, mida me kogu aeg küpsetame. Teinekord teen pilti ka, sest see on iga kord niiii hea! Lihtne teha, kiirelt valmis, vähe asju sisse – meil kulub seda plaaditäite kaupa!

Aga manna ju sobib kohupiimaga hästi kokku, nii et ma panin siis mannat. Las paisub, kui tahab. Seal ta vähemalt ei saa tükki minna nagu mannapudrus, kui ma ei vaata. Sellepärast ma iga kuu mannaputru ei teegi, et selleks peab kannatlik ja hea ajavaruga olema.

Ahjus oli kohupiimakook ~45 minutit, siis ootas veel natuke tahenemiseks, aga ikka oli seest vedelavõitu ja pidi veel passima. Õnneks polnud kellelgi kõht eriti tühi (soolasest kohupiimakoogist kuuldes läks osadel lastel kõht päris kiiresti iseenesest täis!) ja kannatas oodata. Kallim jõudis suurest linnast tagasi alles enne laste magamamineku aega ja siis oli kook ahjus püsimisest veel natuke soe. Väike Piiga leidis, et päris maitsev sai ja sõi ka.  Mulle meeldis ka.

SoolaneKook

Enne kella 22 sain mütsi ka valmis! Tuli selline, nagu mul vanasti roheline müts oli, aga ära kadus kevadel. Nüüd sai siis sinine. Peab veel korra läbi pesema, siis näeb ehk ühtlasem välja.

MÜTS

Kevadel tegin uue mütsi, aga kirjust lõngast hoolimata sai natuke suure koega ja õhuke, tuule vastu suurt ei aidanud, aga töötas kapuutsina ja käis poodi sisenedes kergelt peast ära.KAPUUTSmütsPraegune müts sai soojem, ikkagi eskimo pildiga villasest lõngast (Vikkeli poes oli 2 eurot/tokk, sinise mütsi jaoks kulus umbes poolteist tokki)!

mütsiga

Kooliasjad, koer ja legod.

Vahepeal on varajane sügis kesksügiseks üle läinud, sest koolitööd on rohkem teha ja blogisse kirjutama – plaanidest ja mõtetest hoolimata – jõuan harvem. See-eest novembris on võimalik oma esimest novelli kirjutama hakata kõigil, kes soovivad. Olemas on isegi taoline üritus, National Novel Writing Month 2015.

Lasteaiavaheaega meil polegi veel olnud, uskumatu lugu – terve septembri sai lasteaialaps kenasti käidud. Isegi moe pärast köhimised olidki ainult moe pärast. Vanim laps sai meil küll vahepeal köha, aga piparkoogirohu ja mukaltiini koosmõjuga sai sellestki lahti.

Sügiseti on jälle laste spordiüritused – keskmised lapsed käisid rattaga sõitmas ja väiksemad lapsed käisid jooksudel. Suuremad lapsed jooksid ka, sest need lasteürituste jooksul on ju lahedamad kui kehalise tunni jooksud, s.t. vahemaad on lühemad ja jäätist saab ka. Mõnikord võidab loosiga ka, kevadisel maratonil võitis Väike Piiga näiteks Tartu Seikluspargi kinkekaardi.

Maratonidega ja muude suurte lasteüritustega on tavaliselt üks suur sebimine. Vanasti olid lapsed väiksemad ja kadusid rohkem ära, mis sellest, et nüüd on need üritused aasta aastalt rahvarohkemad. Polnud ka neid käepaelu, mida tänapäeval jagatakse, finišisse jõudnud lapsed kadusid rahvamassi sisse ära ja mõnikord ei leidnud nad ka kokkulepitud kohti üles. Siis on hea, kui täiskasvanuid on rohkem – mu õe ja venna pere on ka tavaliselt osa võtnud ja siis on hea helistada, missugust last on vaja taga otsida.

Aga jah, väikesed on praegu veel selles eas, et saab koos nendega või neile järele joosta, suuremad saavad aru, kuhu peale jooksu koguneda – viltuse maja trepi ette raekojaplatsi servas näiteks.

Trennitüdruk ja Vanem Poeg arvasid, et nüüd hakkavad nad suusatama ja rulluisutama ka, et järgmine aasta nendest Tartu Maratoni üritustest osa saaks võtta. Lubasid jõulukingiks suuski tellida ja puha. Eks näis.

Muidu on selline äge kastanite aeg, et suure tuulega nende all kõndida või sõita väga ei tahagi. Eelmise nädala tormilisemate ilmadega juhtusime Vanima Lapsega töövarjupäeva asjus mööda kastanialleed aknafirmasse jalutama. Tudengivarjupäev oli neil just ära olnud ja selle mõjul polnud tütar enam kindel, kas ta ikka tahab sinna teaduskonda astuda, sest loengud olid olnud üsna igavad ja ladina keele loengus polnud inimesed piisavalt kiiresti edasi võtnud. Temal on ju koolis ladina keelt juba mõned perioodid olnud ja 1.kursuse ladina keel vist katab mingil määral samu teemasid. Igatahes soovitati neil koolist novembris ühel päeval töövarjuks käia ja käisime läbi rääkimas.

Tagasi jalutades samast kastanialleest arutasime, et kastanid maas meenutasid natuke legodega kaetud põrandat. Et paha on astuda, hea, et paljajalu käima ei pea seal. Seda kuuldes  hakkasid kastanipuud ähvardavalt mühisema ja kohe sadas meile hoolega okkalisi ja siledaid kastanimune kaela. Päris valusasti! Hea, et see allee lühike oli, saime ikka eluga kastanirahe alt tulema. Pärast arutasime, et legodega on ikka lihtsam: isegi kui nad on talla all ebamugavad, ei hakka neid vähemalt laest juurde sadama.

lego

Vahepeal oli ju õpetajate päev ka. Suurema klassi lapsed andsid tunde ja meie sõime. Punase pastaka saime ka. Varem sai koju kui tavaliselt esmaspäeviti ja vahetunni korrapidaja ei pidanud ka olema! Süüa kahjuks ei jaksanud non-stop, s.t. tulin koju ja olin juba jälle nõus sööma. Läksin hoopis Pisikese Piigaga jalutama, et äkki ta jääb magama. No ei jäänud enne kella kolme, nagu ikka, aga suutsin osta kaua oodatud grillikatte.

Tegelikult plaanisin ma seda juba kuude kaupa õmmelda, aga ei õnnestunud. Õde soovitas teha vannimütsilõikeline kate, mina mõtlesin teist moodi katet teha ja Mees soovis kolmandat moodi katet. Suvi venis, ilmastik mõjus, grilli lakitud puidust osad muutusid järjest nukramaks. Tundsin end süüdi, aga no samas meil eelmine grill pidas palju aastaid õues vastu, ei teinud teist nägugi. Tal ei olnudki mingeid puitosi ja põhi kukkus lõpuks lihtsalt graatsiliselt küljest, ei mingit ilmastikuteemat! Aga kevadel, kui olude sunnil uue grilli ostsime, ei raatsinud kohe katet osta. Mul oli küll üks kilejas tumepruun väikeste lilledega riie, mis oleks isegi selleks otstarbeks sobinud (ostsin selle kärule katte tegemiseks, aga selle peale tuli käru kate ise ka lõpuks välja. Murphy.), aga no jah, ostsustusvõimetus ja vähesed õmblemisalased katsetused ja nüüd ma siis ostsingi lõpuks grillikatte. Poest. Ilma allahindluseta, ainukese saadaoleva, sest kõigi teiste tüüpide katted olid neil kas juba maha müüdud või seenele saadetud. Mõõdud tundusid poes “peaaegu”, s.t. ainult natuke suuremad kui meie grillil.

Aga kodus selgus, et see “natuke suurem” tähendas, et kõigest umbes pool meetrit on üle  k e s e t  katet. 😀

Mis seal siis ikka. Mees paistis rahul, et grill enne lume tulekut ikka kasuka selga sai ja mina mõtlesin, et see kate on päris hea suurusega, selle alla saab lisaks grillile ka paar jalgratast panna, ei pane isegi tähele. Me ise ilmselt oleks ka kevadeks unustanud, kuhu need lasterattad jäid. Seega jäid ikka panemata seekord.

Vanem poeg käib rattaga trennis ja tähetorniringis, nooremal on iga nädal rattapäevad lasteaias. Seetõttu oleme nüüd mõned õhtud abiratastega rattaga sõitu ka harjutanud, sest kevadel rattapäevadel osalenud 3-rattaline jäi liiga väikseks.

Abiratastega rattaid on kaks, loomulikult tundus 4-aastasele noormehele nendest sõidetavam suurem ratas. Sest noh, see on ju  s u u r e m ! Sadulasse pingutusega ikka saab ja asfaldi peal läheb sõitmine ka juba hästi, nii et väiksem abiratastega ratas ootab, kuni PisiPiigale rattaisu tuleb. Kevadel meeldis talle ka sõita, kuni me rattarallil käisime. Seal kohapeal sai tema sõiduisu kohe kiiresti otsa ja pole peale seda tagasi tulnud. Küll jõuab. Seni ta saab niisama rattaga sõitja venna järel või ees joosta ja teda õpetada. 🙂 Minu rattatoolis reisib ta ka meeleldi, aga no nüüd on nii külm, et pean õhtuti isegi esimesed 10 minutit lõdisema, et näpud päris ära ei kukuks. Polnud isegi külmakraadid veel!

Eile plaanisin mina koolitööd teha ja Mees läks väiksemate lastega maja ette rattasõidule-jalutama. Varsti saabus nuttes trennist koju Trennitüdruk, kes kurtis, et meie tänava peal oli mingi suur lahtine koer teda rünnanud ja ta oli väga, väga kartnud. Proovis koera küll esinemistrikooga tõrjuda, aga koer ei saanud üldse aru. Tahtis üles hüpata ja väga õudne oli.

Mulle koerad väga meeldivad, aga mulle kohe üldse ei meeldi, kui nad mu lastele kallale lähevad.

Kargasin püsti ja läksin välja. Juba eemalt kuulsin laste nuttu. Nemad olid rattaga ka koera lähedusse jõudnud, s.t. koer oli kusagilt lahti pääsenud ja silmnähtavalt elevil. Väiksed toredad lapsed, nendega saaks PALJU nalja! Milline rõõm! Mees tuli lastega nii kiirelt kui sai tagasi meie aiani, mina pahandasin tundmatu koeraga. Kohe kurjalt. Lühikeste selgete käsklustega. Töötas küll.

Suuuur must karvane koer istus maha ja pakkus mulle käppa, et ma ei pahandaks. Aga kui ma küsisin, kus peremees on, tundis ta end pahasti, et ei oska kommenteerida ja viskas end selili, neli käppa taeva poole. Raske ju inimestele seletada, kui rääkida ei saa! Sügatagu parem tema kõhtu, sest ta on ju tegelikult nii nunnu, paluks mitte kärkida. Siis sõitis üks auto mööda. Koer oli kohe nõus hoopis autoga tutvust tegema. Alla ei jäänud. Õnneks oli tema kaelarihma küljes nimesilt telefoniga, aga minul polnud telefoni. Mees tuli, andis oma telefoni, helistasin. Omanik küsis, kus koer on ja lubas mehe talle järele saata.

Seisin, koeral kaelarihmast kinni. Omanik ilmus mõne minutiga, hõikas koera. Koer oli kahtleva näoga. Peale kõhklust läks mehele vastu. Mees ütles minuni jõudes Sorry.

Mina ütlesin, et kolm last said tõsise ehmatuse osaliseks, palun ärge jätke oma koera lahtiselt inimesi ründama, isegi mitte hea pärast. Autotee on sellel tänaval ka. Omanik ütles veelkord, et i’m sorry ja oligi kõik. Ma ei tea, kas ta üldse midagi aru sai, mis ma rääkisin.

Läksin koju tagasi. Lapsed ei tahtnud enam jalutada. Sõin hoopis 6 tükki šokolaadi, sest hääl oli kähe. Tunnis ma vist nii kõvasti käsklusi ei jaga.

Täna Pisike Piiga teatas, et üks auh talle ei meeldi, aga teised meeldivad. Need, kes nuusutavad ja naeratavad. Ma arvan, et ta mõtles selle all aias kinni olevaid koeri. 🙂

Aga ma ei mõelnud välja, mis koeratõug see oli. Natuke meenutas Autraalia lambakoera, sest peamiselt oli must, eest valge ja kollakaspruuniga, aga pea tundus pigem retriiverile sarnanevat. Kuri ei olnud, suurt kasvu, mõnus karvane, aga mitte päris njuufa. On kellelgi mõni sobiv tõug välja pakkuda?

Ja hallaste hommikute puhul on juba 3 gladiooli aias õied avanud! Daaliatest ühel on ka nupuke! Ilmselt nad mõtlesid, et parem hilja, kui mitte sel aastal. Õunapuud on veel rohelised ja vara tööle sõita on väga ilus.

Täna sõitsime sellise toreda ajavaruga tööle, et enne linnast väljasaamist saime veel otsa ringi keerata ja koju lapse koolikoti järele minna. Ikka jõudsime 15 minutit enne tundide algust kooli juurde! Ma olin kohe rahul. Mitte selle üle, et koolikott maha ei jäi pojal (olgem ausad, kellel pole seda siis juhtunud?), vaid selle üle, et liiklus oli nii rahulik [ilmselt kõik kraapisid alles autoaknaid]  ja ma ei pidanud muretsema, kas jõuame või ei. Ega laps ise ei avastanudki, aga Mees helistas. Vedas meil! 😀 Koolis avastada oleks olnud palju häirivam. Kuna minu tunnis ka õpilased aegajalt avastavad selliseid asju, olles palju vanemad kui mu 4.klassi laps, siis teangi, et kõigil juhtub äpardusi.

Nüüd on siis poolteist nädalat vaheajani. Kellelegi vaheaja puhul hindeid välja ei panda, sest meie lastel on trimestrid, perioodid ja veerandid. Aga peale vaheaega on juba lootust! Numbreid sajab tasapisi.

Kätega tegevused poistele

11136138_824831947554010_2061797121427627318_oNoorem poeg õmbleb. Õmblemiseks nimetab ta nööpide niidi otsa ajamist, kuigi ükspäev lubas ta endale ka kampsuni õmmelda. Nööp-ussikesed on jälle väga hinnatud Pisikese Piiga poolt, õigemini on need nööbid väga ligitõmbavad. Õmblemisest Väike Piiga veel suurt ei pea.

Nööbi-ussid 2015
Nööbi-ussid 2015

Suur Vend läks jälle raamatukokku, sest tema Minecrafti-raamatu tähtaeg lõppes. Kahtlustan, et tagasi tuleb ta alles tüki aja pärast ja on unustanud reegli “ainult 3 raamatut korraga”. Kuna raamatuid laenutatakse nii kooli- kui linnaraamatukogust, seadsin sisse reegli Kuni Kolm Raamatut, sest varem tagastada saab ju alati, kui loetud, kehvem variant on hoopis see, kui osad raamatud muude kuhjas ära kaovad, tavaliselt Trennitüdruku tuppa aknalauale või laua alla riiulisse. Eraldi reegel on meil lauamängude laenutamise kohta – neid me paar aastat ei laenuta, kuna esimesel ja viimasel laenamisel koju võetud kahest mängust kadus kummastki 1 jubin ära – Saboteur 2-st üks kullatükk ja Ubade mängust (mille nimi võis olla Bohnanza?) üks mängukaart. Me otsisime igalt poolt, ausõna, v.a. sellest kohast, kus need ära kadunud jupid passisid, sest välja nad igatahes ei tulnud. Seega otsin siis 2 uut lauamängu raamatukokku viimiseks ja me saime koju kaks pisut mängitud lauamängu, millel kodus pole ju probleemi, kui üks tükike kadunud on. Aga kuna lauamängud pole just postkaardihinnaga, kehtestasin reegli, et koju me mõnda aega uusi mänge ei laenuta.

Vihmase ilmaga õues puuoksi lõikuda ei saa, nii et panin printimisjärjekorda ägedaid värvimispilte. Käelist tegevust on vaja harjutada Suurel Vennal, kuna tema käekiri on päris korralik Vasakukäelise KooliPoisi Käekiri, st. tavaliselt küll peaaegu loetav, aga mingis oma erilises suhtes vihiku joonte ja ruutudega. Kuna 9-aastased enam igasuguseid tava-värvipilte karukestest ja lilledest ei värvi, võib abi olla näiteks minecrafti teemalistest piltidest, neid saab  siit ja mujalt ka, kui panna otsingusse ‘coloring pages minecraft’. Legode teemalisi leiab ka, näiteks siin on ninjade-eri leheküljed. Ausalt öeldes olen ka ägedaid kirjutamislehekülgi leidnud käekirja harjutamiseks, aga kasutanud neid pole. Välja näevad need sellised – aga kuna need on inglise keeles, ei tähenda need lapsele midagi. Lihtsam on anda lapsele abijoonega vihikuleht (või harjutamise otstarbeks eraldatud vihik), kuhu pealkirja asemel saab kirjutada esimese lausealguse ja lasta lapsel siis ise lõpuni kirjutada. Inglise keelsetest olen näinud “Ma olen legomehike/Steve ja ükskord juhtus minuga selline lugu: ….”

Veel üks variant on iga nädal vanaemale kirja kirjutada sellest, mis nädala jooksul juhtunud on. Vanaemale meeldis, aga kiirematel aegadel kipub meelest minema. Meie kasutasime augusti lõpus koolilainele lülitamiseks, kuna suvel kirjutamist vähem ja käekiri kippus vähese harjutamisega loetamatuks minema…

Mina seevastu tahaksin, et kui tal kunagi eksamid tulevad, ei jääks tema töö käekirja tõttu “loetamatute lainete” kuhja.

Kiire paša, millest sai murakajäätis

Märtsis plaanitud kavapunktidest – värvida trepikoda, tuulekoda ja üks uks – sai tehtud ainult trepikoda. Aga see-eest ilusti, silm siiani puhkab peal! Tuulekoda jäi värvimata plaanimuutuse tõttu, milleks oli vanni ostmine – kui vanni garaažist läbi tuulekoja tulevasse vannituppa viime, saan ehk kunagi tuulekoja värvimise kallale ka asuda. Ukse värvimine kaotas aktuaalsuse, kuna teised uksed nõuavad rohkem tegemist-putitamist enne värvimist (igasugu pragude täitmise näol) ja seega – aega on.

Diivanikatte õmblemisega ei saanud ma ka hakkama, aga see-eest sain natuke aias mütata, natuke aknaid pesta ja natuke sünnipäevitada.

Aprillis on plaanis uuesti see diivanikate, mis parata. Siis on plaanis veel rattatoolile kate õmmelda, kuna vihma ja muude ilmastikuoludega läheb lapse rattatooli sisu ilmselt kiiremini hukka kui ma tahaks. Aga kuna mul pole veel päriselt selge, kuidas ja mis kujuga ma selle õmblen, siis on põnev! 🙂

Rattaga sõitmise panin ka plaani, kuna see on lihtsalt nii tore. Aga kui ma seda ei planeeri, siis ma leian alati mingeid asju, mida kodus peab tegema, nii et oma aeg ja rattaga sõitmine ei tundu hästi kasutatud aeg, sellepärast panin selle ikkagi kirja. Kaks korda nädalas.

Tegelikult ma ei ootagi aprillist eriti palju, kuna Mu Kallis on vahepeal mitu nädalat ära ja kogu organiseerimine on siis minu päralt, seega  loodetavasti  tuleb rahulik aeg, mitte kohustusi täis aeg nagu see nädal – igaks päevaks 2-3 üritust/asja/meelespidamist ja seda ilma töökohustuste ja poeskäikudeta.

Aga meie Vanim Laps tegi pilti ühes eelmises postituses räägitud nukuhällist, millele tema beebisisu õmbles ja meie ühissünnipäeval (PisiPiiga ja mina)  tuli nukukappe juurdegi, nii et need jäid ka pildile.

NB. Kapi nupud käivad nuputamisel küljest ära.
nukuhäll

Lego elukas ei olnud sünnipäevalapse jagu, vaid vanema venna hea tunnistuse tunnustus – see on üks väheseid eeskujuliku veerandihindega poisslapse tunnistusi meil 🙂

Munapühadega seoses tegin ühest vanast Pere ja Kodu ajakirja Pereköögist leitud “kiirpasha”. Kuna sinna pidi panema apelsinimoosi, mida ma poest ei leidnud, otsustasin ära kasutada suguvõsa isetehtud murakamoosi – sellist haruldust ju niisama süüa ei raatsi! Kuid keldris ta passis ja kandis peal aastaarvu 2010, seega otsustasin, et veel kauem passides võib ta kurvastusest hoopis halvaks minna ja tuleb ikka ära süüa.

Pokaali põhja siis mõni teelusikatäis murakamoosi, selle peale vahustatud vahukoor + maitsestamata jogurt + 2 vanillikohupiimapastat. Natuke suhkrut, sidrunimahla, vanillsuhkrut  ja kuivatatud ananassitükke juurde. Peale pidi panema retsepti järgi mandlilaaste ja viinamarju, aga mina panin kogemata mandlilaastud sisse ära, enne kui avastasin, et hoopis kaunistuseks peale. Viinamarjad söödi ka niisama ära, need ka pokaalide sisse kaunistuseks ei jõudnudki, aga ikka olid ilusad paša pokaalid! Maitsestumiseks oli nõutav miinimumaeg tund aega. Kuna külalised olid toonud päris paša ka, jäi osa meie klaasides ja pokaalides maiust järgi, panin selle juppide kaupa peale sünnipäeva muffinivormidega sügavkülma.

Eile tuli lastel magusaisu ja kuna meie piimatalumatu Trennitüdruk tahtis jäätist, tahtsid kohe kõik teised ka jäätist, siis saigi teistele lastele muffinivormides jäätised kätte jagada. Piimatalumatusega sobib hästi Tofuline jäätis, pašat siis küll süüa ei saa. Aga kõik jäätised said otsa ja kuna Vanim Laps leidis, et mandlilaastud jäätise sees ei sobi, sain mina tema jäätise endale. Väga hea sai, leidsin maitstes, aga otsa sai ka. Munatalumatu laps sai ka pašajäätist süüa, aga kuna ta aiatööde abistamise puhul pannkooke ikkagi sõi, siis eks need täpikesed jätkavad ilmumist. Kui väga hulluks läheb, tõmbab ta jälle tagasi söögiga.

Aga muffinivormides jäätisi soovitan küll kõigile väikeste lastega peredele – sobiv kogus, ise saab teha (seega tead, et sees on vahukoor+moos vms, mitte erinevad lisaained) ja aega võtab ka minimaalselt! Sügavkülma panekuks olen kasutanud plastkarpe kandikuna, sest muffinivormid ise ju suurt vormi ei hoia ja valguksid muidu lameda aluspinna puudumisel tundmatuteks laialivalgunud objektideks. Pealegi on karbile hea kaant peale panna, siis saab vajadusel muid asju ka külmikus ladustada ja välja võtmisel saad kogu kupatuse korraga välja tõsta, enne kui külmkapp nördinult laulma hakkab.

Head katsetamist 🙂

Ah jaa, mina sain kingiks raamatu How to Traumatize Your Children. Ju ma siis ei traumatiseeri neid piisavalt, leidis mu vanim tütar.

Kingitused, mis teevad mõlemale poolele rõõmu

Seoses Pisikse Piiga sünnipäevaga avastasin, kui ägedaid nukumööbliasju müüakse poes! Puidust, palju vahvamad kui plastist, mõnusad käes hoida, malbete värvidega. Roosasid oli tegelikut ka, aga valged ja kollased olid mulle meelepärasemad.

Eelmisel aastal kinkisime talle ühe nukukapikese, kuna aastasele lapsele on ikka üsna raske kingitust valida, kui ta pole ainus laps. Esimese lapsega vaatad küll, millal kõrinaid kätte anda, millal füsioloogilise kujuga puidust haamer värviliste punnide tagumiseks, sobivalt mitmekülgsete kujunditega sorteerimiskast, õigel hetkel õige vanusega duplo-legod, poistele iga kord mõni auto ja nii see kraam koguneb.

Varsti on kõrinaaeg möödas, siis passivad sortimistünni värvilised jupid eraldi kuskil kasti/kapinurgas ja varsti saab [lapsevanem!] kokku panna paljusid erinevaid puslesid.  Seega – kingituse valimine väiksele lapsele võiks olla võimalikult lihtne.

Niisiis on meil nukumööbli sarjast üks eelmise aasta nukukapp mahukate ustega, sel aastal lisandus üks nukuhäll väiksele titanukule ja jõuluks kingiti suurem nukuvoodi ka. Ülejäänud asjad, mis väikseid lapsi rõõmustavad, on igasugused pallid – nii väiksed kui suured, tavaliselt kipuvad need küll mõne aja jooksul tühjaks saama või ära kaduma ja seega on uue kinkimine tavaliselt üsna tabav kingitus.

Siis pusled, kuni neid ei ole nii palju, et tükid omavahel määramatuse kuhjaks ei kogune, mida keegi enam sorteerida ei julge – eriti need, kus ühe karbi sees on 3 erinevate piltidega puslet, isegi samade tegelastega, aga tükkide tagumine muster on pisut erinev. Neid on minu meelest võimalik hoida ainult soontega kilekottides, kõik pusled eraldi, originaalkarbis.

Siis mulle meeldivad ägedad mänguasjakastid – no sellised, mis on pealt auto või mõne looma pildiga ja lihtsalt kokku volditavad, ilma teravate nurkadeta ja ilma ratasteta, mis pealeistumisel alt ära kaovad või põhja sisse lõikuvad.. Rannahooajal suured liivakastiasjad, kui on rannas/liivakastis käimise võimalusi – ilusaid liivaämbreid saab kasutada ka kinkekoti asemel või siis hoopiski marjakorjamisel, kui lastele suur ämber võimatu missioonina tundub. Olen näinud, et ämbrites hoiavad lasteaia- ja koolilapsed oma vildikaid ja nukuasju ka, kui atraktiivsed ämbrid on, mitte need tühjaks saanud šašlõkiomad. 🙂 Liivakastis õnneks vahet pole, kui on mitu kasutajat, läheb kasutusele kõik. Taaskasutamise mõttes oleme erinevaid jogurtitopse ka kasutanud, aga nendega on see halb asi, et kergelt lähevad katki ja kui pole kattega liivakast, lendavad tuulega kergelt ka minema. Liivakastist välja. Peenardele, aiaäärde või tänavale. Tavalised liivavormid on seetõttu asjalikumad, muudavad küll päikse käes praadimisel lõpuks värvi, aga peavad kauem vastu. Iseasi on muidugi need liivavormid, millest aru ei saa, millega on tegu. Meil on toas kasutute mänguasjade karbis üks helesinine morsk, mida lapsed kunagi ei kasuta. Mitte millekski. Ju see siis ei seostu millegagi. Aga kuna see on uus, pole ma seda ära ka visanud. Ju ta siis ootab taaskasutuspoodi minekut, aga ei tule mulle kunagi õigel ajal meelde.

Seega – pigem vähem, aga korralikke äratuntavaid ja lihtsalt vormitavaid asju, liivalossivorme, suuri kühvleid. Iga aasta mõni (alguses), hiljem vajadusel, kui osad purunevad või ära kaovad. Algul pole ju palju vaja ja ühel hetkel ei ole enam vaja.

Sellepärast ongi pere noorematel lastel lihtsam – kõik on juba kellegi jaoks olemas ja salaja saab pisikesi legosid ka suhu toppida, aga kingituse tegijal on raskem. Et mida kinkida, kui laps pole veel suures kontserdieas ja elamustest kahesena näiteks nagunii suurt aru ei saa, et just sünnipäeva puhul.

Seega on hea aeg nukunõudeks, nukumööbli kogumise alustamiseks, mõneks raamatuks või lauamänguks, kui majas veel tühja riiuliruumi on, nukuriieteks, mõneks ilusaks klambriks, kui sobivas pikkuses juukseid jätkub; loomi ainult siis, kui TÕESTI on vaja neid karvaseid. Meil on vanemate õdede-vendade loomakollektsioon: 2 karu, mõned koerad, paar hobust, bande öökulle, mõned hiired, mutt ja siil. Karud on kasutusel võrevoodipehmen- dusena, kust neid hommikuti välja aidatakse ja pärast riietumist tuleb karud tagasi voodisse laadida. Kolmas karu, kellel seelik koguaeg nägu varjab, saab erikohtlemist kärus sõidutamisest suure nukuvoodini, kui tal hea päev on. Koerad, kullid ja muud tegelased ei leia üldse kasutust, v.a. siis, kui paari kuu tagant nad kastiga toanurgast välja tõsta ja kaas irvakile jätta. Aga ma tean, et veel mõned aastad ja siis on vaja juba teatripublikut, kes oleks kannatlik, ei teeks teatritükiga samal ajal köögis süüa ja istuks seal, kuhu paigutatakse, kasvõi kuhjas kogu etenduse aja. Siis kulub see kastitäis pealtvaatajaid marjaks ära! Heal juhul saavad nad isegi pileti ega pane pahaks, kui etendus iga kahe minuti jooksul valju itsitamise pärast katki jääb. 🙂

Spordivahendid – neile saab avada ka kogumiskassa, kui parajasti midagi osta ei ole, aga tead, et poole aasta pärast oleks näiteks hea mõni kolme- või neljarattaline, suusk, uisk, kelk või rattakiiver kasutusse võtta.

Ah jaa, õhupallid, mullitajad, kunstitarbed ja väiksed autod on ka ägedad, kuni tuleb teismeiga ja peab valmis olema  mõni nädal küpsetusraamatut, teisel nädalal huulepalsameid kinkima. Poiste puhul aga pole mul õrna aimugi, mis sünnipäevalastele meeldida võiks, kuna asi piirdub ümbrikusooviga. Mingid aastad tagasi tegime Vanema Poja sünnipäeval mängude auhindadeks-loosideks erinevat kraami, näiteks taskulampe, kruvikeerajaid, mullitajaid. Kruvikeerajad olid ilmselgelt ebapopulaarsed, nende saajad soovisid need mullitajate vastu välja vahetada. Nojah, ega ema ilmselt nagunii ei lubaks kruvida. Waldorfkoolis pidavat kruvikeeraja ja heegelnõel nagunii kõigil õpilastel pinalis olema, räägib rahvasuu, nii et kruvikeerajaid polegi mõtet edaspidi osta, sest

  • osa lapsi on juba igapäevaselt kasutusele võtnud need, mis neil pinalis on
  • ülejäänud lapsed oskavad mullitajaga midagi ette võtta, kruvikeeraja-värk jäägu isadele või tehnoloogiatundidesse, äkki seal tehakse veel midagi sellist??

Tegelikult on need suured lapsed asjalikud ja koguvad  uute tehnoloogiavidinate, jalgrataste, merisigade ja raamatute jaoks raha. Sellepärast ongi nii armas, kui väiksed lapsed rõõmustavad südamest ka suure ilusa palli ja seda ümbritseva pakkepaberi, nukuhälli või mullitaja üle.

Või et sünnipäeva puhul saab kõik õe juukseklambrid pähe panna ja mängida kõigile pereliikmetele õnnesoovimise mängu, mis õhtu poole sujuvalt Tibu-tibu, ära näita!- mänguks moondub, sünnipäevalaps kavala näoga “Õnne! Ibu-Ibu-Näita!” sosistamas ja rahulolevalt naeratamas.

klambrid peas

Sünnipäevad on toredad! 🙂