Tag Archives: jooksin

DIY ja rohelised jõulud

Täna paistis üle pika aja päike, nii et sain üle mitme kuu jooksmas käia! Mul pole küll kahju, et seekord lumiseid jõule pole, küllap need lumised värgid ka tulevad. Joosta oli hea, sest käisin reedel Lätis jõuluturge otsimas ja Valmieras niisama ka poes ja leidsin endale kauaigatsetud soojad jooksuretuusid. Minu suurust oli, ei olnud ainult One-size-fits-all-nobody ja isegi minu lemmikvärv oli! Kuna need olid 3-4 korda odavamad võrreldes nendega, mida meie sporditarvete poed müüvad, siis oli see puhas rõõm!ma olin küll oma jooksubotased Õele tagasi andnud, sest ta läks ükskord trenni ja unustas enda omad koju ja ta ei jõudnud enam tagasi minna, aga avastasin, et mu mõlema koolilapse botased lähevad ka mulle jalga. Järelikult on need neile mõlemile suured, aga no vähemalt varvas ei pigista! See on ju kõige tähtsam! Ja hea, et need koju toodud olid koolivaheajaks, muidu ma poleks küll joosta saanud. Laste eest on nii palju põhjusi tänulik olla! 😀

Joostes mõtlesin, et sel aastal on kuidagi imelikud jõulutervitused erinevatelt firmadelt tulnud – jõulud ja vana-aasta oleks nagu ühte patta kokku segatud, et ühine kaart saata kahe erineva püha puhul kokku. Peaks nagu uhke olema, et ei risustata postkaste kaks korda, aga no sõnum on ikkagi kipakas – Soovime häid jõule ja uuel aastal osta kindlasti need asjad meie poest! Ikkagi veider. Kuhu jäi see traditsiooniline “Häid jõule ja head vana-aasta lõppu!” variant??

Kuna lund ei ole, ei pidanud keegi oma kallitega ajaveetmisest loobuma lumerookimise kasuks, lumetuisk ei ajanud külla/kojusõitvaid inimesi autodega kraavi, keegi ei külmunud loodetavasti surnuks ka, sest täna hommikul oli meil akna taga igatahes +2 kraadi.

Minu Õde valmistus ka jõuludeks, tegi üliägedaid vahukommidega kakaovalmistuspakikesi – retsept on päris internetiavarustest, aga pilt on ikkagi Minu Õe tehtutest, sest need nägid niii ilusad välja!

Tee_ise_kakao.JPG
Tee-ise-kakaopakikesed: grilltiku küljes on silt Kasta kuuma piima sisse!

Nädala sees käisin õe juures veel kehakoorijaid ka kokku keeramas – piisab, kui on olemas paar pisikest kaanega purki, kookosrasva, suhkrut ja mõni tilk mandliessentsi või sidruniõli. Tegelikult esimese koguse tegin täiesti ekspromt kättejuhtunud asjadest – mandlilikööri essents (mulle tundus, et see on see, aga poolakeelne rohkete susisevate tähtedega nimetus ei andnud mingeid vihjeid!) ja kakaopulber. See mõru kakaopulber, mitte piima ja suhkruga variant. Ja tuli kõik kokku segada ja soovi järgi konsistentsi parandamiseks kas suhkrut või paar tilka essentsi või värviks veel veidi kakaod lisada. Minu Õde tegi samal ajal paari tilga mahla ja piparmündiõliga piparmündi kehakoorijaid.

Tee_ise_kehakoorija.JPG
Tee ise kehakoorija: segamisfaas
Kehakoorija.JPG
Kehakoorijad on purki aetud ja kaanetamiseks valmis.

 

Lastega on tore. Lasteaialapsed küll nohused, aga kahtlustan, et raviga “maiustuste ärajätmine” pole võimalik alustada enne ülehomset. Ühel koolilastest lõppes kool varem, teisel tehti veel viimastel päevadelgi koolis 27-lehelise materjali peale “tunnikontrolle” ja Vanim Laps saabus ka koos kallimaga jõuludeks koju. Saime siis 8-kesi söögilaua taga istuda ja söömisega mitte üle pingutada, natuke õnnestus ka, sest meil polnud seekord kartuleid prae kõrvale plaanitud. Samas õhtuks tegi Kallis Mees kahte erinevat kooki – õuna oma ja sidruni biskviidi taolist – ja lõpuks oli kõht ikkagi täis ja isegi mind meelitati lauamängu mängima.

Täna on meil ees suguvõsaga kaks pidu, kus meie kanda jäi salatiosa + värsked köögiviljad (suurema suguvõsapoolega peol). Õe perele laenasime juba välja kõikvõimalikud võileivatikud, nii et ootan põnevusega, mida kõike nendega tehakse! Ema lubas seekord sinna kaasa praadida kanafileetükke, tavaliselt teeb ta soojad kotletid. Venna pere lubas lisaks söögile organiseerida ka sombreeroga jõuluvana, nagu igal aastal, ehkki sel aastal polnud lõpuni kindel, kas jõuluvana oma perekondlike eriolukordade tõttu ikka tulla saab.

Nüüd siis ruttu oasalatit tegema! Punased oad + singikuubikud + keedumuna + majonees hapukoorega + riivjuust, ma arvan.

Advertisements

Kahtlane statistika ja kiuslik spordikell

Eile sadas meile sisse statistikaameti küsitlejatädi. Ta väitis, et see võtab kuni pool tundi ja et Mehele olevat juba teatatud kirja teel, et tema pere on valimis. Mees kammis õhtul oma postkasti läbi ega leidnud mingit juttu teemal “kui te sellele kirjale ei vasta, tuleme ise kohale suvalisel ajal, ise teate.”

Igatahes oli see täiesti harilik küsitlejatädi. Vabandas kõige pärast, mida programm tema tööläpakas teada tahtis. Korduvalt. Toksis väriseva käega meie laste omavahelisi sugulasastmeid sisse ja kuidas meie oma lastega veel seotud oleme.. ja küsis, miks meil eluks vajalikke elektriga tehnikaseadmeid ei ole, näiteks video- ja dvd-süsteeme. Jäin vist väga rumala näoga talle otsa vaatama, kui ta küsis, kas me ei jaksa neid omale lubada. Hmm, kas keegi tänapäeval üldse midagi videomakiga teeb? Dvd-sid vaadatakse ju arvutist… või noh, ausalt öeldes olen tähele pannud, et ka videoid vaadatakse arvutist. Ja youtube’st, täiendas meie 5-aastane, kui mehele õhtul päevasündmustest rääkisin. M I N A  igatahes vaatan neid juutuubist, teatas ta tähtsa häälega klotsidest tolmuimejat ehitades. Õnneks oli olemas ka vastusevariant “me ei vaja seda”. Nõudepesumasinat ja värvitelekat ka ei vaja. Tädi vangutas omaette pead.

Siis ta uuris rahaasju ja vangutas jälle pead ja teatas siis, et tema küll rahaasjadega hakkama ei saa. Lapsed laristavad tal ka. Noogutasin, ei hakanud pead vangutama. Vanem Poeg juubeldas selle peale valjuhäälselt, aga tegelikult oli ta kõrvaklappidega arvutimängu sisse imendunud ega hõisanud küsitlejaproua jutu peale.

Minu meelest saime selle leibkonna uuringuga päris kiiresti ühele poole, aga aega läks ikka üle poole tunni, kuigi nii lihtne oli igale küsimusele Ei vastata.Õhtul selgus, et remondikuludega olin ikka mööda pannud ja nüüd on küsitluses viga sees, meie remondikulud on alahinnatud! Mina lihtsalt ei osta remondiasju. Kui palju vannitoa põranda- ja seinaplaadid läksid, seda ma teadsin, aga mitu korda neid juurde osta tuli, mitu korda vuugitäidet ja plaatimisputru jms ostma pidi, sellest pole mul aimugi, sest kui üle kolme korra neid samu asju osta, liigitub see lihtsalt sinna “päris palju vist” rubriiki. Eelarvefaili pole minu arvutis.

Siis ütles tädi, et nüüd ei ole midagi teha, peate hakkama päevikut täitma. Kaks nädalat panete iga ostu siia kirja – mitu grammi, mis leiba, mis hinnaga. Ja kui sööte väljas, tuleb märkida õigesse lahtrisse rist – kas sõite sööklas, restoranis või kiirtoidukohas. Kui tellite toidu koju, märkige ka kiirtoiduks. Teenuste, maksude ja muude maksete alla märkige kõik tehtud annetused ja kingitused ning laenu andmine. (???) Iga eseme ostu juurde märkige, kellele te selle ostsite! Kas oma mehele, endale või üle 14-aastastele lastele või alla 14-aastasele lapsele? Linnaliinibussi pileti juurde märkige, kus/kuhu sõitmiseks see on mõeldud. Sigaretid tuleb tükkides märkida, näete siia, iga päeva kohta. (Kes neid tükeldab??) Aga kõik poetšekid pange kahe nädala jooksul siia ümbrikusse, selle jaoks on Tallinnas tütarlapsed tööle võetud, kes neid loevad ja arvutisse kannavad.

??? Ma oleks nagu mingisse paralleelmaailma sattunud. Milleks???

No te võite võita ju 20-eurose Coop-toidupoe sooduskupongi! Igas kvartalis loositakse kõigi vastanute vahel mõned välja!

Vau.

Mulle tundub see küll hirmus eraellu tungimine, kui aus olla. Mitte et mul nüüd oleks hullult midagi varjata, aga mis järeldusi saab sellest teha, et ma ostsin eelmisel nädalal kaks paari crocsi kummikuid, aga kumbki neist ei läinud Nooremale Pojale jalga? 15-eurosed müüsin poolkogemata juba maha ka, aga 12-eurosed olid helerohelised, jäid Väikese Piiga kasvamist ootama. Sel nädalal ostsin 8 euro eest ilusa helesinise veekindla jope Trennitüdrukule kevadeks. Mis järeldusi sellest saab teha, kui ma ostangi teise (või kasvõi neljanda) ringi korralikke asju ja mis mul üle jääb, jagan reeglina tasuta edasi? Siis võib ju vabalt järeldada, et kõik peaks talveriietele/jalanõudele kulutama paarkümmend eurot lapse kohta? Maikuus ostsin talvekombe ka selleks aastaks, poest uuena, haruldane värk. 🙂

Kaks nädalat kindlas ajavahemikus kulutuste ülesmärkimist võib ju jätta mulje, et meil ei kulugi midagi, kui ma just enne seda olen ära maksnud kolme lapse trennirahad, esinemisriided/vahendid võistlustele, mõnisada eurot lasteaiaraha, koolitoidud, ostnud kõik sügishooaja riided eelmisel kuul – ja näete, on küll suurpere, tuleb kenasti välja, millegipärast on ainult 80 rulli tualettpaberit ostnud. Mida nad sellise kogusega teevad? 😛

Mees lubas veel mõtiskleda sel teemal. Seni läks ta Eesti Rahva Muuseumi mingile koostööpäevale. Mina viisin ta autoga sinna ja sain parklas oma imestamised täis imestada jälle. Kõik ülejäänud inimesed olid juba kohale saabunud, nii et meie saime vist eelviimase parkimiskoha. Nagu mismõttes, kell polnud veel pool kümmegi, aga ERMi parkla oli servani täis. Parkimiskohad olid väga stiilsed, jooned olid teist värvi tänavakividest ja mõeldud vist päris kõhnadele autodele, sest need maasturid ja muud läikivad masinad, mis seal seisid, said enamuses ust avada ainult max 40 cm jagu. Kui minema sõitsin, saabus parajasti veel umbes 10+ autot, aga kohta neile küll polnud. Kui ma õigesti mäletan, siis isegi Jurmala veepargis oli poole suurem parkla.  Aga jah, võibolla ma olen lihtsalt imelik, arvates, et autodega inimesed ei taha külg ees autoukse vahelt välja libiseda. Mina näiteks ei taha. Tuulest ma ei räägigi – ja seda oli seal tühja välja juures ikka piisavalt, et autouksega võimsaid mõlke lüüa nõrgemate käelihastega inimeste käest pääsedes. Sügistuuled 😉

Kellalugu ka. Mul on spordikell, no selline numbritega ja nuppudega ja muidu nunnu kobakas. Mitu aastat juba on, vaatan iga päev sada korda kella ja kui mõnikord vaja, siis pulssi ka. Aga mu kell on viimasel ajal päris pahane, kui ma olen jooksmise ajal pulssi vaatama hakanud. Higise käe pealt tema igatahes pulssi ei mõõda! Enne on nõus mul salaja hommikust äratust sisse lülitama (kuigi ma selleks seda kella ei kasuta).

Mõtlesin, et kavaldan kella üle. Jooksen pisut, vaatan, et tahaks pulssi vaadata – kuivatan salvrätikuga käe kella alt ära ja siis – voilaa!! Saan ikka oma pulsi teada!!

Aga ei. 😛 Kaotasin telefoni taskusse pannes oma salvrätiku ära – oma koduõue muidugi, nagu järgmisel päeval varavalges selgus. Ei mingit pulssi keset jooksu. It’s a secret.

Vaatasin Aliexpressi – novot, igasugu ägedad spordikellad alates 11 eurost. Nii- ja naasugused, kõik pildi pealt väga sportlikud, tutvustav jutt paljulubav, no nagu ikka.

  • See kell on veekindel!! Vana nali – see, mis mul käe peal on ja higi kardab, see on ka jutu järgi veekindel.
  • See kell jälgib su unemustrit! Katsu sa siis pärast öelda, et oled puhanud, kui kell teatab, et tegelikult sa ikka ei maganud piisavalt hästi. Masina vastu ikka ei saa.
  • Annab sulle teada, kes ja millal kirjutanud on, et sa rahutult telefoni või arvutini jookseksid, olidki liiga kauaks oma telefonist ja meilidest lahus. Elu võib ju nii sinust mööda minna!

Ma vist ei ole sellise uue kella jaoks veel küps. Võib-olla siis, kui vanal kellal patarei tühjaks saab ja kui see patarei igal pool rohkem maksaks kui uus kell… Aga mulle tundub, et kellel on need Fitbiti-laadsed kellad, on enamuses siiski rahul? Miks nad muidu seda kella kannavad? Või ikka aja vaatamiseks, sammude lugemise eufooria ununeb paari nädala pärast? Kas parem on aasaga rihmavariant või kahe nupukesega kinnituse variant? Kas magamise ajal ei sega, kui kell und loeb – peab see selleks käe küljes olema? Või hoopis ajude juures passima, ilma kehalise kontaktita, et mitte und rikkuda? Mulle nii meeldib ilma kellata ja muude lisanditeta magada. Villaseid sokke kannatan ka magades ainult esimene tund aega välja, lihtsalt selleks, et magama jääks, kui varbad külmetavad.

Tuleb hoopis vesti edasi kuduma hakata! Kõik lõngad ootavad mind juba aknalaual! ❤

minul6ng

Sügisallee

Suured tormid möödas, naabrite õunapuud ei hüpanudki meie aeda. Tühjemad on need küll, õunte puna on vähem näha, lehtede kohta ei oska öelda. Meil midagi väga minema ei lennanudki, isegi laupäeval linnas toimunud laste jooksumaratonil saime käidud ja tuul meid minema ei puhunud.

Jooksis Väike Piiga ja siis kaks keskmist last, keda nüüd pidevalt suurteks lasteks tahaks kutsuda, sest noh, nad tunduvad jälle natuke suuremad. Mitte pikkusest, sest VEEL olen ma neist mõned sentimeetrid pikem, aga kauaks sedagi. 7.klassi tüdrukutest on enamus juba pikaks kasvanud, nii et Trennitüdruk on vist üks kõige lühemaid. Ometi ta kasvab, isegi talvejope varrukad olid väga täpselt parajad, sirutada nende varrukatega ei maksa. Tegelikult Vanima tütre järgmine jope juba ootab.

Maraton läks muidu seekord natuke igavalt, joosta saime vist kokku umbes paarkümmend meetrit neist lubatud neljasajast. Väiksele Piigale sobis, ta kõndis ja jooksis ise. Suuremad lapsed jäid pärast seda veel sinna oma jooksu ootama.

Ometi kord oli feisbukist reaalselt abi, sest heategevus oli jõudnud fotograafide gruppi ja osa neist pakkus end tasuta pilte tegema. Meie võitsime ka ühe pildistamise ja laupäeval jõudis see aeg kätte.  Oleks isegi enne jõudnud, aga Väike Piiga oma tuulerõugetega jõudis vahele. Igatahes olin ma väga üllatunud, fotograafineiu on nii hoolega valmistanud, võtnud kaasa igasugu vidinaid ja õhupalle ja klaaspudeleid lilledega, mullitajatest rääkimata. Suured lapsed jõudsid ka kõik koju ja said pildile, kuid harjumatu värk – pildistamine väsitab. Eriti mingis kindlas suunas vaatamine. Meil läks vist ligi tund aega! Vanim Laps, kes oli meile just selleks päevaks külla saabunud (üldse mitte pildistamise pärast), sõi koos oma kallimaga seni ahjus valmis saanud pitsa ära, sest ega head asja ei saa ju külmaks lasta. 🙂 Teine plaaditäis pitsat jäi tegelt meile ka.

monedlapsed
Pildistas Mary.

Pühapäevase saju ajal oli mul nii hea meel, et pildistamine ikka eelmine päev päikse käes tehtud sai. Aga minu suured plaanid – korrastan sügis/talvejopesid – jäid tagasihoidlikuks, sest vihma sadas ja niisama oli ka hea olla. Õigemini tegelikult olime viimased päevad Mehega natuke nukrad, sest üks ta sõber suri ja see tuli nii äkki. Ja keegi ei tea, mis juhtus… Ja see paneb mõtlema, kui palju me teame neist sõpradest, kes alati on naerused ja rõõmsad, kuid samas võib-olla hoopis depressiooniga kimpus? Nii ma ei jõudnudki eriti teadlaste ööle, käisin ainult oma lemmikteadlast vaatamas, tal käis mitu-mitu gruppi füüsikahuvilist rahvast ja ma jõudsin enne viimaseid gruppe juba koju minna. Pärast läksin ikkagi tagasi, et saaksime koos koju tulla. Lapsed käisid hoopis ühes teises teadlastega majas, jäid ka rahule.

Täna käisin rekordit tegemas – sõin kogemata kõhu nii suppi täis, et tahtsin peale seda liigutada. Mõtlesin, kas jalutada poodi või sõita poolpimedas rattaga, aga lõpuks läksin hoopis jooksma ja jooksin plaanitud 40 minuti asemel isegi 53 minutit! Mingid kilomeetrid ka, kiitis Endomondo, tubli! Endiselt tundus mulle, et mina olen see ainuke jõulupuu, kellel helkurid käte ja jalgade küljes ripuvad, teised jooksjad on kõik ikka eestlaslikult tagasihoidlikud, jooksevad oma punase või sinise jopega ja hoiduvad helkuritest täiega. Autoteel joostes. Õnneks ei olnud  algul nii pime ja nägin ühte tuttavat lapsevanemat ka. Ta küsis, miks ma asfaldi peal jooksen, miks ma parki ei lähe? Hmm, sellest parkiminekust ma olen korra juba kirjutanud koos muude algaja naerukohtadega. Jäin siiski edasi joostes mõtlema, et jah, miks ma siis ei lähe sinna? allee2

Alateadvus maalis pildi pimedast, ähvardavast alleest – kus kõik jooksevad siuh ja viuh minust mööda ja siis ma eksin ära ka, nii kodu lähedal ju ikkagi, mis sellest, et ma seda parki sada korda ilma jooksusammuta läbinud olen.

Proovisin korraks tee kõrval muru sees joosta, aga see oli raske. Muru haarmed krabasid mu botastest kinni! Maapind oli ebatasane!! Kohe tundus asfalt jälle palju kindlam ja ohutum.

Aga edasi joostes mõtlesin, et aega ju on, joosta veel natuke jõuan, äkki hüppangi sealt pargiservast läbi?

Oh üllatust, park ei olnudki nii kohutav!! Loomulikult sattusin ma vastassuunas jooksma – kuidas kõik ülejäänud liiklejad teadsid, et tuleb minust vastussuunas mööda liikuda, ükskõik, kas käimiskeppide või jooksusammudega? Ma ei näinud seal kooreprügi sees mingeid mahajoonistatud nooli! Jooksin lihtsalt selles suunas, mis viis kodust kaugemale.

Valgustus! Keegi Hea oli parki lambid pannud ja see park polnud üldse nii pahaendeline, nagu ma kartnud olin. Lambid põlesid palju tihedamalt kui tänavavalgustus mu kodutänaval. Valgus oli oranž – kõrgrõhu naatriumlambid, nagu kevadel selgus ühe Eesti kooliõpilase uurimistööst. Nagu sügis… Natuke tõrusid ja käbisid talla all, aga üldiselt polnudki nii raske joosta kui enne proovitud pikaks veninud muru peal. Ainult vasaku jala 2 keskmist varvast surid keset jooksmist ära, need vee ja tule varbad, mis on suurest varbast järgmised. Kodus peale duši all käimist olid nad igatahes juba ellu ärganud.

allee3.jpg
Tegelikult oli hoopis sellesarnane ilus sügisvärvides pargiallee.

Loodame siis, et tuleb ilus oktoober ja et ma saan Edisoni robotid Austraaliast ära tellida soodushinnaga, et nad enne jõule kohale jõuaksid.